This is my story.

Kui ma olin väike laps, õpetas mu isa mind rattaga sõitma. Ta plaksutas mulle alati, kui ma sellega hakkama sain, aga jooksis koheselt minu juurde, kui kukkusin ja nutma hakkasin. Ta ütles alati, et „Pole viga, see läheb üle.“ Ning mina vaidlesin talle alati vastu. Ja siis jooksin ma ema juurde, nuttes. Mu ema puhastas alati haava ära, pani plaastri peale ja ütles: „Näed, läks üle?“ ja lisas, „kui muidu üle ei lähe, siis pulmadeks saab alati terveks.“ Ning naeratas ja mina noogutasin õhinal ja jooksin tagasi õue, et uuesti ja uuesti rattaga sõita, sest see kujunes välja mu lemmiktegevuseks, vähemalt sel ajal. Olenemata sellest, kui palju ma kukkusin. Alati püsti tõustes sain tugevamaks ja targemaks.

Mu ema oli hea naine, hea ema, täiuslik abikaasa. Seda samuti oli mu isa. Ma alati austasin neid. Aitasin neid, kui nad seda palusid. Olin toeks neile, kui nad seda vajasid. Nad olid täiuslikud vanemad – mitte liiga lahked ega ka mitte liiga ranged. Piisavalt. Piisavalt sellised, et kasvatada minust hea naine. Nad uskusid minusse ja mina neisse. Usuvad siiani, ma tean seda. Ja ka seepärast ma pean uuesti püsti tõusma, et saada tugevamaks ja targemaks.

Panin päeviku kinni. See oli mu viimane sissekanne. Ma tean, et ma valetan praegu iseendale, aga see peab nii lihtsalt olema. Ma ei suuda seda uuesti ja uuesti korduvalt läbi lugeda, et näha neid mälestusi. Aga ära ma seda ka ei põleta, mu ainus vara mälestustest, mis mul alles on jäänud.
Igatahes, nagu lubatud, siis püüan hoida täna naeratust näol. Ma ei taha neid lõputuid küsimusi ja lõputuid haletsemisi.

Astusin kööki ja mu huulilt tuli automaatne sõna: „Hommikust!“

Jättis suurde teadmatusse. Ma nüüd ei saanudki aru, kas vanemad on siis tegelikult talle haiget teinud?

Kui viitsid, võid mind valgustada. Ma ei hakka oma sadat erinevast nurgast arusaamist siia lisama, sest sellel postitusel poleks siis lõppu.

Mezilane: Tegelikult ma ise olen mõelnud, et nendega juhtus pigem mingi õnnetus. Või et keegi lihtsalt võttis nad temalt ära, igaveseks. Et see tegi neiule väga haiget ja teeb siiani ning tal ei ole raske sellest üle saada, kuid tal ei ole lihtsalt teist valikut, kui proovida edasi minna.

R.: Ma tänan! :) Tekkis vaid üks mõte..ja kuni sinnamaani see mõte kadus. Tahtsin sellest ka midagi edasi arendada, kuid ei tulnud midagi head välja.

*Nastik: Mulle meeldivad su tähelepanekud. Selle päeviku "postituse" koha pealt, hiljem hakkasin ise ka mõtlema, et see ei ole ju postitus..kuid kohe kuidagi ei tulnud meelde teistsugune nimi. Parandan ära!
Ning jah, lemmikspordiala kõlab vist veidi nadilt väikese lapse kohta.
Aga tore, et meeldis! :)

Tore, kui sulle meeldis, Naughty :)

Mulle meeldis ka!
Väga hästi kirjutatud.