Salapärased silmad (Lõpetatud)

Ilmselgelt kirjutan ma liiga palju, aga öösel tuli selline idee pähe. Seega pidin seda teiega jagama:) Esimene osa natuke liiga lühike, järgmised on pikemad.


1.

Ta on jälle siin. Ei, tema oleks vale öelda. Üks nendest on jälle siin. Seekord on ta punaste pikkade, veidi lokkis juustega tütarlaps, kellel on unelev pilk. Ta istub seal, kus nad alati istuvad-kõige tagumises reas ja paistab nagu kõik ülejäänudki õpetajat kuulavat. Ainult, et...keegi ei pööra talle mingit tähelepanu. Peale minu. Minu pinginaaber Emily kuulab süvenenult õpetajat ja seda teevad ka kõik teised. Väljaarvatud mina. Mina jõllitan seda neidu. Tegelikult on jõllitama vale sõna. Kunagi ma jõllitasin neid, aga nüüd olen ma nendega harjunud. Nüüd ma lihtsalt vaatan, milline ta täna on. Mõnikord paistab ta olevat sama vana nagu mina ehk siis kuusteist. Teinekord võib ta olla kuuekümne aastane, paks ja kiilanev vanamees. Või hoopis ülikonnaga keskealine mees. Vahel harva on ta uudishimuliku ilmega laps. Ometi on neil kõigil üks ühine joon. Rohelised silmad.
Seekordne neiu pole erand. Tema punased juuksed ja rohelised silmad moodustavad huvitava koosluse. Kahvatu jume ja unelev pilk teevad teda ainult ilusamaks.
Pööran temalt pilgu, sest ma ei taha et mind peetakse hulluks, kes jõllitab üksilmi tühja kohta. Jah, tühja kohta. Asi on selles, et tegelikult ei tohiks seal keegi istuda. Kõik teised näevad tagumist kohta tühjana, aga mina...Ma näen seal inimesi, roheliste silmadega inimesi.
Ma olen neid näinud algklassidest peale. Algkoolis tegin selle vea ja pärisin õpetajalt, miks ta meile uut õpilast ei tutvusta. Ma mäletan ikka veel, kuidas kõigi pilgud pöördusid aeglaselt minu poole ja õpetaja lausus tuhmilt, et ühtegi uut õpilast pole. Ma vaidlesin vastu, sest mina ju nägin teda. See oli meie vanune, prillidega poiss ja tal olid rohelised silmad...See oli esimene kord, kui ma neid nägin. Tegin paar korda veel selle vea ja küsisin uue õpilase kohta, enne kui mõistsin, et keegi ei teegi minu üle nalja ja nad tõesti ei näe teda. See oli hirmutav.
Pikapeale ma harjusin sellega. Ma lihtsalt nägin neid ja nad ei teinud mulle midagi. Ma polnud isegi kindel, kas nad teavad, et mina neid näen.
Praegune neiu, ei paistnud mu pilku tähelegi panevat. Ta vaatab unistava näoga oma ees istuva noormehe selga ja paistab vaikselt ohkavat.
Lõpetan tema vaatamise ja üritan keskenduda õpetaja jutule. See õnnestub vaid hetkeks, sest tund jõuab lõpule. Panen oma asjad kokku ja kui ma silmanurgast vaatan tagumise pingi poole, on neiu kadunud. Just nagu teda poleks seal kunagi olnud. Ma ei imesta enam ammu selle peale. Minu jaoks tundub see aastaid juba loomulikuna.
„Sul algab kirjandus?“ pärib Emily minult, kui me koos klassist väljume.
Noogutan. „Ja sinul on prantuse keel eks?“ küsin huvitult, sest tean seda niigi.
Tumedapäine tüdruk kinnitab seda. „See on kohutav tund,“ sõnab ta siis. Ka seda tean ma. Minu ja Emily vestlus ongi tavaliselt selline. Me pole üldse lähedased ja peale kooli suhtleme harva.
„Olgu, ma lähen nüüd,“ teatan hetke pärast, kuid märkan, et Emily ei kuulagi mind enam. Ta on oma tähelepanu pööranud kooli korvpalli kaptenile Jack Davisile, kelle ümber tiirleb tema tavapärane tüdrukuteparv. Muigan sarkastiliselt Jackist möödudes, kuid noormees ei pane seda tähele.
Jõudnud kirjanduseklassini, avan vaikselt ukse. Ma tean, et olen seal liiga vara ja praegu ei tohiks seal olla kedagi peale...
„Hei Claire,“ kuulen koheselt tervitust. Jordani tervitust.
Naeratan talle ja istun oma kohale, mis on tema kõrval tagumises reas. Jordan on alati varakult igal pool. Pärast ühe tunni lõppu, läheb ta kohe järgmisesse klassi ja veedab vahetunni seal, mitte kuskil mujal. Ta ise ütleb, et talle ei meeldi siinsed õpilased ja ta tahab neid igal võimalusel vältida. Tundide ajal tal selleks võimalust pole ja nii kasutab ta vahetunde ära. Üldjuhul tulevad inimesed vaevalt minut, enne tunni algust klassi ja nii saab Jordan rahu. Mõnikord tulen ka mina varakult, näiteks kui roheliste silmadega isikud on mu pea sassi ajanud ja mul on vaja nende üle mõelda. Täna mul seda vaja pole, kuid midagi pole mul samuti teha.
Istume Jordaniga vaikides klassiruumis, kuni viimaks ühinevad meiega ka teised. Nii mõnedki muigavad, nähes mind ja Jordanit siin jälle koos, kuid keegi ei ütle midagi. Mida neil olekski öelda? Minu ja Jordani vahel polnud midagi. Me polnud isegi sõbrad vist.
Ma ei võpata, kui tunni keskel avastan, et minu kõrvalpingis istub keegi. Tema. Seekord on ta tumedate juuste ja muidugi roheliste silmadega noormees, kes toetab oma pea kätele ja paistab igavlevat. Kui ta oleks tavaline noormees, siis ta oleks vägagi nägus. Ainult, et ta on enamgi, kui ebatavaline. Kui tema nii nimetatud eelkäija kuulas õpetajat üsna hoolega, siis tema seda ei tee. Minu suureks imestuseks võtab ta kuskilt peegli välja ja hakkab oma soengut sättima. Kui ma enne mainisin, et ma olen selle kõigega harjunud, siis tuleb välja, et on asju, mis võivad mind ikka veel üllatada. Roheliste silmadega noormees, kes vaatab end peeglist on mulle uus asi. Selline vaatepilt tundub mulle veidi tobe ja ma turtsatan vaikselt. Keegi ei pane seda tähele peale tema. Tema rohelistesse silmadesse ilmub erakordselt jahmunud pilk, kui ta taipab, et ma naersin teda. Ta vaatab mulle kulmu kortsutades otsa ja raputab pead. Järgmisel hetkel on ta kadunud.

Rohelised silmad, mm, mulle meeldib.. (eriliselt sellepärast, et mul endalgi on rohelised)
Alguse kohata põnev :)

Minul on ka rohelised silmad. Hästi-hästi rohelised, nagu puude lehed

Pisut häiris see tema ja ta asi. Ma saan aru, et nii peab olema aga lihtsalt häiris. Seda oli kuidagi liiga palju. Aga loo pealkiri on hästi hea, tekitas huvi.

See tema asi häiris mind ka, liiga palju sai tõesti. Järgmine kord on vähem. 
Ja mul ei ole rohelisi silmi kahjuks.

2.

Kergitan jahmunult kulmu. Sellist asja pole nende aastate jooksul mitte kunagi juhtunud. Ja ma ei mõtle ainult seda, et see tüüp vaatas end peeglist. Mulle on uus see, et keegi nendest pööras mulle tähelepanu. See on esmakordne.
Ma ei saa kirjandusetunni jooksul kordagi teemale keskenduda. Nihelen ja vaatan pidevalt ringi ning Jordan kingib mulle paar kummalist pilku, ent ei ütle midagi. Õnneks keegi teine ei pane midagi tähele.
Tunni lõppedes torman seekord uksest esimesena välja. Tavaliselt see nii pole ja seetõttu kuulen nii mõnegi suust oma nime.
„Claire, läksid Jordaniga tülli?“ kuulen oma selja tagant õelat häält.
Pööran järsult ringi ja seisan silmitsi endast kümme sentimeetrit lühema, paksude tumepruunide juustega ja süütu ilmega Tessaga. Ma pole kunagi aru saanud, miks Tessa mind ei salli, samas ma pole kunagi end sellega vaevanud. Tessa on lihtsalt harukordselt tüütu.
„Huvitav, miks ma oleksin pidanud seda tegema?“ pärin külmalt ja tahan juba minema kiirustada, ent jään siiski paigale.
Tessa naerab. „Oh, ega mina ei teagi,“ lausub ta ja mõned klassikaaslased, kes tema kõrval seisavad, irvitavad vaikselt. „Ma lihtsalt tahtsin öelda, et te olete kena paar,“ lisab ta tunduvalt kõvema häälega, sest Jordan möödub meist.
„Oi, aitäh sulle,“ lausun mesimagusalt. „Kahju, et sul praegu ühtegi kutti ei ole,“ sõnan kaastundlikult. „Ma kindlasti ütlen, kui ma kedagi soovitada oskan,“ lisan muiates ja kiirustan siis minema, ootamata tema vastuslauset.
Hingan peaaegu kergendatult, kui jõuan välja, kus võtab mind vastu erakordselt palav ilm. Kõnnin aeglaselt kodu poole, jälgimata õieti teedki. Mõned üksikud inimesed jalutavad mulle vastu ja kurdavad häälekalt palava ilma üle. Ma ei tee neist väljagi.
Minu mõtetes on see rohesilmne noormees. Tema jahmatus, kui ta taipas, et ma näen teda. See ajas mu tõsiselt segadusse. Ainus, mida ma tean kindlalt on see, et nad ei tea, et mina neid näen. Võimalik, et nüüd nad juba teavad, tänu tollele tüübile. Üks paljudest asjadest, mis mind häirib on see, miks pole keegi varem märganud, et ma neid näen. Miks see just nüüd juhtus?
Endiselt oma mõtetes olles, pööran oma koduaeda ja leian mati alt uksevõtme. Järeldan, et olen üksinda kodus, mida juhtub umbes iga päev. Eriti pärast seda, kui ema ära kolis. Isa veedab ühe rohkem aega kodust väljas ja mu vanem õde jõuab äärmiselt harva koju.
Avan kriuksuva ukse ja üle läve astudes, koperdan isa kummikule otsa ning vannun vaikselt. Panen kummiku tema paarilise kõrvale ning seejärel enda kingad korralikult seina äärde ja lähen oma tuppa. Istun voodile, mille paremad päevad on möödas ja mõtisklen veelkord nende roheliste silmadega inimeste üle.
Ma olen aastaid ja aastaid juurelnud küsimuse üle, miks mina neid näen. Vastust pole ma suutnud välja mõelda. Ma olen samasugune nagu kõik klassikaaslased ja ometi...Mu vanemad on tavalised inimesed. Minuga pole kunagi mitte midagi erilist juhtunud. Näiteks pole mu süda kordagi seisma jäänud, et ma oleksin hetkeks teispoolsuses olnud ja sealt midagi endale külge saanud. Ma olen lihtsalt siin maailmas vaikselt eksisteerinud. Ja siiski olen mina see, kellel on õnn näha neid, keda teised ei näe.
Õhtul hambaid pestes, silmitsen end samal ajal peeglist, püüdes leida mingitki märki sellest, et ma olen eriline. Minu tuhmblondid lohakas patsis juuksed ja kahvatu jume, ei andnud põhjust pidada mind teistsuguseks. Minu vesihallid silmad on samuti täiesti harilikud. Ma olen täiesti tavaline, vahest liigagi.
Järgmisel hommikul on mu äratuskellaga miskit viltu ja see ei helise. Ärkan selletõttu peaaegu kümme minutit hiljem ja olen tõsises ajahädas. Asi on nimelt selles, et olen äratuskella pannud helisema võimalikult hilja, et saaksin kauem magada, aga nüüd kui see helisenud pole, on kümme minutit täielik katastroof.
Mul pole aega süüa, sest kui minu koolis midagi üldse vihatakse, siis on see just hilinemine. Kiiruga vaatan isa segamini tuppa sisse ning leian ta magamast. Ohkan vaikselt, jäädes hetkeks seisma, kuid meenudes, et olen hilinemas, kiirustan minema. Tulen korra veel tuppa tagasi, sest olen kehalise riided maha unustanud ning seejärel pooleldi jooksen kooli.
Hingeldades jõuan mõni minut peale kella, tüdrukute riietusruumi, kus istub ainult tumedapäine, pisikest kasvu Maya, kes läheb alati teistest hiljem riideid vahetama ja seega ka tundi, riskides tundi hilinedes õpetaja vihaga. Maya noogutab minu tervitusele häbelikult ja korraks mõtlen, et ehk peaksin ma temaga rääkima. Põhjus, miks Maya siin praegu istub, on Tessa .Põhiliselt just tema ja ka veel mõni minu klassiõde. Asi on nimelt selles, et Tessa on võtnud oma eesmärgiks Maya elu põrguks teha. Ma ei tea, mis põhjusel ta seda kõike teeb, aga see on kestnud vähemalt aasta. Kõige hullem on kehalise tund, kus Tessa teeb Maya iga liigutust järgi ja kommenteerib teda valjult. Ma ei taha mõeldagi, mida ta teeks siis, kui Maya meiega koos riietusruumis oleks. Samas võib-olla ta ongi midagi teinud, ehk on ta mõnikord Maya ära oodanud ja siis...
Ärkan mõtetest siis, kui kuulen ukse paugatust. Maya on läinud ja mina peaksin sama tegema. Kiirustades seon tossupaelad kinni ja torman Mayale järele. Võimla uksel jõuan neiu kõrvale ning koos astume saali, valmistuses õpetaja sõimamiseks. Ent seda ei tule. Õpetaja on saali kaugemais nurgas ja vestleb ühe vanema mehega. Tessa ja teisi tema sõpru pole näha. Ülejäänud klassikaaslased jooksevad. Hämmeldunult vaatame Mayaga üksteisele otsa ja liitume siis jooksjatega.“
Olen vaevalt mõne sammu jooksnud, kui näen midagi või õigemini kedagi, kes seisab ja jõllitab mind ainiti ja kes kohe kindlasti ei tohiks siin olla. Eilne roheliste silmadega noormees. Teda nähes, oleksin peaaegu mu eesjooksvale neiule otsa jooksnud, kuid saan viimasel hetkel pidama. Mitte ükski neist rohesilmsetest inimestest pole kaks päeva järjest siia ilmunud. Mitte ükski, peale tema. Ma ei tea, kas neil on mingi reegel, et nad ei tohi kaks päeva järjest siin olla, kuid kui on, siis tema rikub seda kindlasti.
Ta seisab käed pükstetaskus, kergitab kulmu ja vaatab mind. Tema ilme pole nii jahmunud, kui eile, kuid mingil moel on ta siiski hämmeldunud. Noormees avab suu, tahtes mulle justkui midagi öelda, kuid sulgeb selle taas. Ma isegi ei tea, kas ma kuuleksin teda, kui ta mulle midagi ütleks. Korraga on ta ilme lõbustatud. Ta muigab laialt ja mina ei mõista, mis talle nalja teeb. Vaatan ümberringi ja taipan siis.
Kõik teised on jooksmise lõpetanud ja vaatavad mind. Kaasaarvatud õpetaja ja kuskilt tagasi tulnud Tessa, kes sosistab midagi oma sõbrannale. Punastan ja heidan veelkord pilgu noormehele, kes nüüd paistab oma naeru alla suruvat.
„Claire, mida sa teed?“ pärib õpetaja karmilt ja ma tunnen soovi maa alla vajuda.
„Eee...seisan,“ pomisen hädiselt ja kuulen siis vaikset turtsatust oma kõrval. Ma tean pead pööramata, kes see on.
Selle kõige tulemusena olen ma peale tunde jäätud. Mitte millegi eest. Ma kõigest seisin ja vaatasin roheliste silmadega kutti, keda keegi teine ei näe.
Pahaselt marssisin järgmisse tundi ega pannud klassis olevat vaikus tähele enne, kui keegi köhatas. Tõstsin pilgu laualt, mida ma mõnda aega olin jõllitanud ja vaatasin otsa rohesilmsele tüübile, kelle lõbususest ei paistnud jälgegi. Heites pilgu teistele klassis viibivatele õpilastele, märkan et kõik on justkui tardunud. Nad on imelikes poosides ja keegi neist ei liiguta. Emily käsi on õhus. Tessa suu on avatud, nagu ta oleks rääkinud midagi.
„Mida sa tegid?“ pöördun süüdistavalt selle noormehe poole.
Ta raputab aeglaselt pead. „Enne ütle, kes kurat sa oled?“ küsib ta ähvardavalt.
Vaatan tema poole ja raputan pead. Ma ei tea, kes ma olen ja mis siin toimub.

omg kui huvitav. Kes see tydruk siis ikka on? Ja see kutt?

UUT!!

3.
Väga tore, et meeldib.

Noormees vaatab mind sõnatult ja tema ilme ei tõota head. Ta tõuseb aeglaselt toolilt püsti, kohendab oma tumedat juuksesalku ja kõnnib peaaegu hääletult minu ette.
„Kes sa oled?“ kordab ta oma küsimust.
„Claire Rose Walker,“ vastan, teades väga hästi, et mitte seda ta ei taha teada.
Ta astub mulle sammu lähemale, seistes otse minu ees. Vaatan tema tumerohelisi silmi ja löön siis pilgu maha. Ma pole kunagi neile otsa vaadanud ja nüüd. Tema pilk põletab. Tunnen lausa füüsiliselt, kuidas see mulle haiget teeb. Tunnen seda isegi siis, kui ma talle otsa ei vaata. Tema vaatab mind.
„Hea küll, sinu nimi on Claire,“ sõnab ta veidi kähedalt,“ aga kes sa oled? Tavalised inimesed ei näe meid.“
Püüan temast mööda minna, ent ta seisab mul kindlalt ees. Mul ei jää muud üle, kui koha peale jääda ning tema põletavat pilku taluda. „Keda sa mõtled „meie“ all?“ pärin teravalt.
Noormees naerab lühidalt ja ebameeldivalt. „Sa peaksid seda teadma.“
„Ma ei tea, tõesti ei tea,“ sõnan sosinal ja tunnen, et kui ma pean kauem tema pilku taluma, siis ma lihtsalt minestan.
Noormees astub sammu kaugemale ja nüüd suudan talle taas otsa vaadata. „Sa ei tea?“ küsib ta karmilt.
Raputan pead, suutmata midagi rohkemat lisada.
Kutt ei paistnud mind eriti uskuvat, kuid tema ilme oli mõnevõrra leebem, kui enne. „Kui kaua sa meid näinud oled?“ päris ta, hääles kõlamas siiras uudishimu.
„Piisavalt kaua,“ sõnan vaikselt.
Noormees kergitas kulmu. „Ja sul pole tõesti aimugi?“ küsib ta veidi umbusklikult.
„Aimu millest?“ pärin kiiresti, lootuses, et ehk saan viimaks ometi nende roheliste silmadega inimeste kohta midagigi teada.
Ent ta vaatab hoopis ootamatult kella ning raputab seejärel pead. „Küll, sa veel kuuled sellest,“ jõuab ta veel lausuda, enne kui kaob.
Hetke pärast on klassiruum täitunud tavapärase kisaga ning leian end oma tavapärasel kohal, Emily kõrval istumas. Toetan pea kätele ja püüan mõelda, mis äsja juhtus. Roheliste silmadega noormees pani kõik peale minu tarduma ja põletas mind oma pilguga. Kõlab kui unenägu. Õudusunenägu.
„Hei, Claire, mis sinuga kehalises juhtus?“ kuulen tunni lõppedes Tessa pilkavat häält. „Kohtusid kummitusega?“
Võpatan kergelt, kuid ei vasta Tessale sõnagi ja kõnnin minema, kuuldes vägagi hästi selja tagant kostuvat naeru.
Kõnnin mõttesse vajununa mööda koridori, teadmata täpselt kuhu minna tahan. Viimaks märkan koridori kaugemas otsas, aknalaual istumas Mayat ja kõnnin temani. Mind nähes neiu võpatab hetkeks, kuid ei lähe kuhugi. Istun tema kõrvale ja vaikin. Tunnen Maya häbeliku pilku endal, kuid ei tea, kas ja mida talle öelda. Ma olen Mayaga nende aastate jooksul vaevalt mõne sõna vahetanud ja olen pealt vaadanud, kuidas Tessa temaga käitub. See pole hea tunne. Ma tahaksin talle midagi lohutavat öelda, kuid mu mõtted on nii sassis, et praegu ma seda ei suuda.
„Kas sul on kõik korras?“ kuulen mõne aja pärast Maya tasast häält ja üllatun. Ma pole vist kunagi Mayat ise vestlust alustamast kuulnud.
Pööran end tema poole ja vaatan tema soojatesse tumepruunidesse silmadesse, tahtmatult naeratan talle. „Kõik pole korras, aga see on täiesti talutav,“ lausun mõtlikult. See pole just päris õige. Mul on tunne, et õigepea lähen ma hulluks. Mayale ma sellest rääkima ei hakka. Ta ei saaks aru. Keegi ei saaks.
Maya noogutab ja võtab oma kotist märkmiku ja hakkab tõenäoliselt joonistama. Vaatan teda hetkeks ja pööran siis pilgu koridori teise otsa. Märkan kedagi, kes sarnaneb Jordanile, kuid nii pika vahemaa tõttu ei saa selles kindel olla. Tõenäoliselt see siiski pole tema, sest ta on vahetundide ajal alati klassis. Silun veidi närviliselt oma blonde juukseid ja heidan taas pilgu Mayale, kes endiselt joonistab. Ma ei teadnud, et ta selles nii andekas on.
Kui kell tundi heliseb, hüppan aknalaualt maha ja jään siis seisma, oodates Mayat. Meil peaks koos kunstiõpetus tulema. Neiu on veidi ebalev, kui minule järgneb. Me kõnnime aeglaselt, teades et oleme tundi hilinenud. Õnneks on selle aine õpetaja leebe ja ei tee hilinemistest suurt numbrit.
Avan klassiukse ning kõikide pilgud pöörduvad minule ja Mayale. Õnneks vaid hetkeks, kedagi ei paista huvitavat, miks me hilinesime. Tessa ja tema sõbrad ei ole siin tunnis ja seetõttu on tunnis suhteliselt vaikne. Istun Jordani kõrvale, esimesse pinki, kuhu on asetatud juba paber ja harilik pliiats ning vaatan siis Maya poole, kes istub üksinda tagumises reas. Korraks tunnen kiusatust istuda tema kõrvale, kuid jään siiski paigale.
Tõmban paberile peaaegu suvaliselt jooni. See sobib ka teemaga, milleks on lihtsalt „Vaba teema“ Jordan seletas, et õpetajal pea valutab ja ta ei viitsi meiega tegeleda, seega andis ta lihtsa teema. Mõne aja pärast tajun endal Jordani pilku ja vaatan küsivalt tema poole.
„Sa tundud mitte omas elemendis olevat,“ sõnab ta ja silmitseb mind uurivalt.
„Mida sa sellega mõtled?“ pärin üllatunult. Ma arvasin, et Jordan ei märka selliseid asju.
Noormees vaikib mõne hetke mõtlikult ja lausub siis:“ Sa tundub nagu kuskil mujal olevat, mitte siin. Sa tõmbad masinlikult neid jooni paberile ega paista mõtlevat, mida sa teed.“
Ma olen veel rohkem jahmunud. Jordan on tähelepanelikum, kui ma arvasin. Väga palju tähelepanelikum.
„Ma lihtsalt..,“ alustan, kuid jään vait. Ma ei oska talle seletada, miks ma selline olen. Ma ei oska seda endalegi teha.
Jordan ainult naeratab selle peale ja asub taas oma töö kallale, tehes seda tunduvalt hoolikamalt, kui mina.
Mina vean endiselt paberile jooni, teades et see tuleb minu kõige kohutavam pilt. Kahjuks ei oska ma seda kuidagi parandada. Mõni minut, enne tunni lõppu, panen pliiatsi käest ja lükkan paberi kaugemale. Selle eest mul head hinnet saada ei õnnestu. See polnudki oluline.
Enne klassist väljumist, poetan pildi õpetaja lauale, just Jordanile pildi alla, et õpetaja kohe mulle midagi ütlema ei hakkaks.
Järgmistes tundides ei kohta ma ühtki roheliste silmadega inimest ja see üllatab mind veidi. Üldjuhul on nad enamikes tundides. Ainult kunstitunnis ja hispaania keeles, pole ma neist kedagi näinud. Ja kehalises...kuni tänaseni.
See on mulle isegi veidi harjumatu. Mul pole tunni ajal kedagi vaadata ja mul ei jää muud üle, kui keskenduda tunni teemale, mis mind vähimalgi määral ei huvita. Aeg-ajalt kuulen enda läheduses sosistamist, kust käib ka minu nimi läbi. Mul pole tahtmist teada, mida minust täpselt räägitakse. Võisin ainult kindel olla, et midagi head see küll polnud.
Tänu sellele, et mul mõnikord veidi veab, pääsen koolist minema, ilma Tessa märkusteta. Olen peaaegu õnnelik. Ainult peaaegu, sest päeva alguses juhtunu, ei taha mul meelest minna. Kuidas see saakski? See oli niivõrd...Mul pole isegi sõnu, et seda kirjeldada.
Jõudes oma koduukse taha, ma kohe tunnen, et midagi on valesti. Uks on küll kinni ja võti on kenasti mati all, kuid see ei muuda asjaolu, et ma tunnen, et keegi on majas. Mu hingamine kiireneb järsult, kui ma sellele järeldusele jõuan ja ma ei tea mida teha. Ma ei saa politseisse helistada ja öelda, et keegi on majas, kui võti on omal kohal ja sisse murdmis märke ei paista. Ma ei saa ka isale helistada, sest tean, et sellises kellajal ei võta ta ühtki kõnet vastu. Ma pean ise tegutsema.
Pooleldi värisedes, võtan võtme ja avan kriuksumise saatel ukse. Võtan nurgast põrandaharja ja lähen üleriideid seljast võtmata, harja õhus hoides, kõigepealt elutuppa. Seal ei märka ma midagi kahtlast. Liigun vaikselt isa tuppa, mille uks on pärani lahti, kuid ka seal tundub kõik korras olevat. Järgmisena on minu tuba, mille uks on kahtlaselt paokil. Olen absoluutselt veendunud, et mina seda hommikul nii ei jätnud. Järelikult...Ma ei taha oma mõtet lõpuni mõelda.
Hiilin vaikselt harja õhus hoides ukseni ja lükkan selle järsult lahti, plaanides kohe harjaga virutada, kui kedagi võõrast näen.
Tegelikult ei istunud mu voodil otseselt võõras, kuid hoidsin harja endiselt tugevalt peos, kui talle jahmunult otsa vaatasin.
„Tere, Claire,“ lausus tuttav roheliste silmadega noormees ja muigas. „Mida sa selle harjaga teed?“
Ma ei lase harjast lahti, kui pärin üllatunult:“ Mida sa siin teed?“
Mitte ühtegi neist roheliste silmadega inimestest, pole ma näinud väljas pool kooli, aga nüüd on üks neist minu kodus. Minu toas!
„Meil on vaja sinust rääkida,“ vastab ta ja muie on ta näost peaaegu kadunud. Peaaegu, kuid mitte täielikult.
„Millest?“ küsin ja vaatan talle otsa. Ta vaatab vastu ja seekord tema pilk ei põleta. Vähemalt mitte veel.
„Ma kuulsin veidi sinu kohta,“ lausub ta. „See üllatas mind,“ lisas ta kulmu kortsutades.
Panen harja käest ja jäin talle hämmeldunult otsa vaatama. Mida ta ometi kuulis?

Omg omg omg niiiiiiii heaaa

UUT UUT UUT!!!!!

Aitäh! Ma üritan õhtu jooksul uue osa valmis saada ja siis ei saa pikka aega uut osa. Ja kui keegi veel loeb, siis kommentaare tahaks ka saada.

Nii meeldib. Tahaks uut osa juba... 
Mulle nii meeldivad rohelised silmad, aga endal kahjuks pole.

Väga tore, et meeldib.

4.

Ta vaatab mind oma roheliste silmadega üksisilmi. Ma ei pööra pilku ära ja vaatan vastu. Ta on mulle küll lähedal, kuid millegipärast pole tema pilk seekord nii põletav. Tema ilme on mõtlik ja kulm kortsus, kuid ta näib rahulikum, kui enne.
„Kas sa siis ei tahagi teada, mida ma sinu kohta kuulsin?“ pärib ta uudishimulikult, kui ma talle pikka aega vastanud pole.
Kehitan õlgu ja istun toolile, mis on minu voodi vastas, kus ta istub. Muide, luba ma talle selleks pole andnud.
Tegelikult ma kardan. Mind hirmutab see, mida ta kuulis. Mind hirmutab see, et ta võib teada midagi, mina ei tea. Ja mul pole aimugi midagi. Minu mõttedes tiirlevad tuhanded või isegi miljonid küsimused, kuid ma küsin neist kõige tobedama.
„Mis su nimi on?“ pärin, olles tüdinud teda roheliste silmadega noormeheks nimetamaks.
Ta tõstab hämmeldunult pilgu, vaatab mulle otsa ja hakkab siis naerma. „Sa küsid kõigist neist küsimustest, mida sa pärida tahad just seda,“ lausub ta ikka veel naerdes. „Sa üllatad mind.“
Tore teada. Tõepoolest. See oligi minu eesmärk.
„Aga sa ei vastanud?“
Kutt noogutab. „Ma ei vastanud, sest ma ei mõista, mida sa selle teadmisega teed. Mind ei huvitaks ka sinu nimi, kui ma seda juba ei teaks,“ ütles ta. „Claire,“ lisas ta pominal.
„Ma keeldun sinuga edasi rääkimast, kui sa oma nime ei ütle“ lausun eneselegi ootamatult.
Noormees turtsatab. „Nagu sa saaksid seda mitte teha,“ ütleb ta muiates. „Aga hea küll, kui sa just teadma pead, siis minu nimi on Lucas.“
Niisiis, nüüdsest kutsun ma teda Lucaseks. Nüüd, kui kõige tobedama küsimuse vastus on teada on aeg minna vähem tobedate juurde. Näiteks...Mulle ei tule ühtegi neist pähe ja ma vaatan Lucase poole, lootuses et see aitab mul midagi välja mõelda.
Hetk hiljem olen tema kõrval ja tõmban tema käest pildi, mille ta on enda kätte võtnud ja mida ta huviga uurib. Pilt, mille koht on minu voodi kõrval laual, on mulle väga oluline ja mulle ei meeldi, et tema seda vaatab.
Ta ainult naerab, kui ma selle temalt käest rebin ja enda kätte võtan. Jõllitan teda vihaselt, kuid teda see ei kõiguta. Ta naerab. Minu üle!
Mõne hetke pärast ta tõsineb ning kummardab mulle lähemale. „Kas sa tõesti ei taha teada, mida ma sinu kohta kuulsin?“ pärib ta sosinal. Tunnen külmavärinaid oma kehal.
„Ma kardan seda kuulda,“ vastan lõpuks ja Lucas noogutab mõistvalt.
„Sinu asemel kardaksin mina ka, sest...“ ta teeb hetkeks pausi ja kohendab oma juuksesalku,“ asi ei ole hea,“ lõpetab ta. „Üldse mitte hea.“
Pigistan pilti oma peos ja vaatan talle otsa, lootes kuulda midagi rohkemat, kuid Lucas vaikib. Ta ei vaata mulle enam otsagi. Küsimused, mis mu peast enne olid kadunud, kibelesid nüüd mu huulil, kuid ma ei osanud kuskilt alustada.
„Kas sa võiksid öelda, mida sa kuulsid?“ küsin lõpuks ja tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. Kas ma nüüd saan lõpuks teada?
Lucas kergitab kulmu. „Enne ei tahtnud sa teada ja nüüd korraga tahad. „Claire, nii need asjad ei käi,“ lausub ta ja muigab.
„Kuidas need asjad siis käivad?“ pärin teravalt ja tunnen, kuidas ärritus saab hirmust võitu.
Lucas ei tee sellest väljagi, vaid vaatab hoopis kella. „Tead, ma jääksin sinuga hea meelega veel kolmeks tunniks vestlema, kuid mul on veidi kiire,“ lausub ta rahulikult. „Kohtume homme. Ma loodan,“ jõuab ta veel lausuda ning enne, kui ma kuidagi reageerida jõuan, on ta kadunud.
Peale tema kadumist olen tõelises ahastuses. Ma olen suuremas segaduses, kui kunagi varem ja ma ei taha temaga homme kohtuda. Ma ei taha mitte kellegagi neist kohtuda. Ma tahan lihtsalt elada normaalselt elu. Nagu Maya, Jordan isegi Tessa.
Poen voodisse ja pigistan silmad kõvasti kinni. Ma tahan, et terve mu eelnev elu oleks olnud unenägu ja kui ma silmad avan, olen normaalne inimene, kes ei näe iseg unes roheliste silmadega inimesi. Ent, kui ma silmad lahti teen, leiab mu pilk esimese asjana rohelise toolil lebava ajalookaustiku, mida enne seal kohe kindlasti ei olnud. Mul tekib tahtmine see aknast välja visata, sest see on roheline.
Kogu õhtu jooksul näen ma millegipärast asju, mis on rohelised ja mul on tunne, et ma hakkan hulluks minema. Tean kindlalt, et mul ei tohiks vannitoas olla rohelist käterätti ja hambaharja, elutoas rohelist diivanipatja ja esikupõrandal rohelist vaipa. Ja neid asju on veel ja veel. Ma ei suuda meenutada, mis värvi need tegelikult peaksid olema, kuid sellist värvi nagu mina neid praegu näen, ei peaks nad kindlalt olema.
Ma näen isegi unes rohelist unenägu. Ma ei tee nalja. Ma seisan kuskil aasal, kus on kõik lilled rohelised. Taevas on roheline. Minul on rohelised juuksed. Imelikult kombel pole ma unes selle üle vihane. Ma olen isegi õnnelik.
Võpatasega avan hommikul silmad ja koheselt meenub mulle mu unenägu. Kiirustan peegli ette, et kontrollida, et mul rohelisi juukseid pole. Mul on endiselt blondid juuksed, ent millegipärast ei rõõmusta ma selle üle. Järgmisel hetkel tunnen tahtmist nutta.
Teel kooli olen endiselt segaduses, kuid vähemalt on tahtmine nutta, ära kadunud. Ühtegi rohelist asja, ma samuti ei silma. Kõik tundub täiesti normaalne. Isegi see, et Tessa mind nähes midagi oma sõbrannale sosistab.
„Claire, mis asjast sa Mayaga nii hea sõber oled?“ pärib ta, kui soovin temast mööda minna. Tema sõbrannad naeravad selle peale heakskiitvalt ja mina ei saa aru, mis siin naljakas on.
„Tead, Tessa, see ei puutu sinusse,“ lausun rahulikult. „Ma tean, et sul pole oma elu, aga ära oma nina palun minu omasse ka topi,“ lisan ja muigan, kui Tessa näost punaseks läheb.
Jätan ta sinna paika ja kõnnin Maya juurde. Neiu istub samas kohas, kus eilegi. Mind nähes kerkib ta näole häbelik naeratus ja ma naeratan vastu. Ta põlvedel lebab jälle kaustik ja ta on taas ametis joonistamisega.
Istun tema kõrvale ja avan füüsikaõpiku. Eile ma õppimiseni ei jõudnud ja tean, et täna pidi töö tulema. Ma olen kindel, et vahetunnis õppimine ei aita mind, kuid üritan sellegi poolest õpikus olevat teksti lugeda.
Saan lugeda vaevalt viis minutit, kui kell heliseb tundi. Libistan raamatu kotti ja hüppan aknalaualt maha ja kõnnin Mayat ära ootamata füüsiklassini. Ma ei kohta klassi juures ühtegi õpilast ja see tundub mulle hetkeks kummaline, kuid kehitan õlgu ja astun klassi. Ma poleks pidanud seda tegema.
Klassis pole mitte ühtegi õpilast, rääkimata õpetajast. Akna all seisab ainult vanem, halli habemega mees, kellel on muidugi rohelised silmad. Tema kõrval Lucas, kelle pilk on tõsisem, kui ma näinud olen. seisab
„Nii noor daam, „ alustab vanem mees, kuid ma vaatan tema asemel hoopis Lucast,“ ajame veidi juttu.“

sa mingi meelega piinad meid w?? Niii huvitavast kohast jätad pooleli -.- Miks me ei saa kaua uut osa??
Ma tahan kohe UUT osa

Ma tulin spetsiaalselt sellepärast kell 8 üles, et teile uut osa kirjutada. Igatahes enne paari nädalat tee tõenäoliselt järgmist ei saa. Ma sõidan paari tunni pärast maale ja seal ei saa ma netti kasutada.

5.

Tema tahab juttu ajada? Äkki mul ei ole lubatud võõra mehega juttu ajada? Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid, seda keelanud, kuid ettevaatlikus ei tee kunagi paha.
Vaatan seda meest ja vaatan siis Lucast. Mu pilk vilksab ühelt rohesilmselt isikult teisele. Ma pean seda tunnistama. Ma kardan neid mõlemat. Lucast vähem, seda teist rohkem. Kuigi ka Lucas on tõsine, tundub vanem mees sellisena, kes ei mõistaks mind absoluutselt. Ma pole kindel, kas ka Lucas mind mõistab.
„Niisiis, kes sa oled?“ pärib see vanem mees kähedalt ja ma kaldun arvama, et ta suitsetab liiga palju. Mulle ei meeldi suitsetamine. Järelikult ei meeldi mulle ka tema.
„Ta juba ütles mulle, et ta ei tea,“ torkab Lucas vahele ja mees pöörab oma pilgu minult talle.
Ta noogutab aeglaselt. „Ma mõistan Lucas, et sa oled temast pimestatud,“ sõnab ta ja jätkab, enne kui Lucas protestima jõuab hakata. „Aga sa ju tead, et see neiu siin,“ ta osutab käega hooletult mulle,“ on väga ohtlik.“
Kuulen Lucase pomisemist, et ta pole minust pimestatud ja mõtlen mehe sõnadega üle järgi. Ta ütles, et ma olen ohtlik. Mina! Ausõna, minust ohutumat inimest pole olemas. Ma ei tapa kunagi isegi putukaid ja Tessat pole ma ka veel maha löönud. Ma ütleksin, et nemad on palju ohtlikumad.
„Kust te võtate, et ma ohtlik olen?“ pärin, enne kui saan sõnasabast kinni. Mul polnud plaanis nendega rääkida.
Vanem mees naerab lühidalt ja ebaviisakalt. Täpselt nagu Lucas eile, kuid see mõjub palju ebameeldivamalt. Lucas ise on seekord vait ja väldib minu küsivat pilku.
„Kulla tüdruk, me teame sinust kõike,“ sõnab mees veidi ähvardavalt. „Kas mõistad, kõike?“
Ei ma ei mõista. Ma ei saa aru, mida ta minu kohta nii jubedat tead, et ta mind ohtlikuks peab. Kas seda, et mu ema jättis meid maha ja kolis kodunt minema? Ja mu isa on selletõttu masenduses. Või seda, et Tessa vihkab mind? Ma ei ütleks, et see näitab, et ma ohtlik olen. Ma ütleks, et see pole kuigi oluline. Ent millegipärast on temal kindel arusaam, et ma olen ohtlik ja ma tunnen tema suhtes aina sügavamat vastumeelsust.
„Nii? Ja mis selles kõiges nii ohtlikku on?“ pärin ja püüan rahulik olla.
Mees kergitab kulmu. „Sa vist tõesti ei saa aru,“ ütleb ta ja vaatab Lucase poole.
Nüüd avab Lucas viimaks suu. „Mul on tunne, et ta tõesti ei tea midagi,“ lausub ta ja vaatab minu poole.
Mees mühatab. „Sina ja sinu tunne. Kas tead, et sa võid eksida ka?“ pärib ta Lucaselt ja too noogutab. „Ja kui sa eksid, siis sa tead, kui rängad tagajärjed sellel on.“
„Joseph, ma tean väga hästi, mida ma teen. Ja seekord ma ei eksi,“ sõnab Lucas tõsiselt.
Joseph, viimaks sain ta nime teada, paistab endiselt kahtlev. „Sellisel juhul pead sa ise neiule rääkima, mis temaga toimub.“
Lucas ei paista selle üle just rõõmus olevat. „Miks just mina?“ pärib ta pahuralt. „Las Cassandra või Caroline tegelevad sellega,“ tegi ta ettepaneku.
Joseph raputab pead. „See on sinu ülesanne. Sina ta avastasid,“ sõnab ta veidi karmilt. „Aga mitte praegu,“ lisab ta kella vaadates,“ aeg hakkab otsa saama. Räägite hiljem kunagi.“
Joseph vaatab mind hetke uurivalt ja siis kaob. Tema järel Lucas, kes ei kingi mulle pilkugi.
Vaevalt mõni sekund hiljem on klass inimesi täis ja ma istun oma kohal, kus ma kohe kindlasti mõni sekund tagasi polnud. Klass sumiseb ärevalt ja ma saan aru, et see on eelseisvast tööst, kuid ma ei suuda õpikut avada, et veel midagi korrata.
Emily heidab mulle pilgu, kui ma istun klassis ainukesena, kelle füüsikaõpik on kinni. Kõik teised üritavad paaniliselt veel õppida ja spikrit teha, kuid mina mitte. See on lihtsalt füüsika töö. Ei midagi olulist. Varem ma nii ei mõelnud, kuid see varem. See oli siis, kui kõik oli enam-vähem hästi. Nüüd oli mu maailm täiesti segi pööratud.
„Kas sa oskad?“ pärib Emily, püüdes samal ajal midagi üles kirjutada.
„Arvatavasti,“ pomisen ükskõikselt. Mul ei ole jaksu sellele mõelda.
Emily kergitab üht oma täiuslikku kulmu. Ta teab, et mina ja füüsika ei sobi hästi kokku. „Siis oleks väga tore, kui sa mindki aitaks,“ sõnab ta paluvalt. „See töö on täiesti kohutav.“
Noogutan, lubades teda aidata, kuigi tegelikult ei oska ma midagi.
Kui õpetaja meile tööd mõne aja pärast kätte jagab, vaatan küsimusi ja kõik need tunduksid mulle nagu tuttavad. Ometi, tean ma väga selgelt, et kümnendale küsimusele ei tohiks ma vastust teada, sest kell käis enne, kui ma õpikust lugemisega sinnamaani jõudsin. Siiski, ma tean seda vastust ja tean ka kõiki teisi. Ma oskan kõigile kuueteistkümnele küsimusele vastata ja see hämmastab mind. Ma pole seda kunagi osanud. Isegi siis, kui ma olen tööks mitu tundi õppinud.
Panen töö lauanurgale ja kortsutan kulmu. Mulle ei meeldi see asi. Kohe üldse mitte. Ma ei taha olla mingi füüsikageenius, kuid ometi ma olen. Lahedan ära isegi ühe Emily ülesande, mis oli teistsugune, kui minu oma.
Emily naeratab mulle tänulikult ja ma naeratan vastu, kuid see naeratus ei ole siiras. Ma ei mõista, mis toimub.
Päeva jooksul selgub, et ma olen andekas mitte ainult füüsikas, vaid ka bioloogias, matemaatikas, prantsuse keeles. Ma vaatan ainult tahvli peale või õpikusse ja tean kohe, mida ma tegema pean ja teen seda õigesti. Mida rohkem õigeid vastuseid ma matemaatikas saan, seda närvilisemaks ma muutun. Ma ei ole kunagi matemaatikas järjest üle kahe õige vastuse saanud. Nüüd on mul neli vastust õiged. Siis viis, kuus, seitse, kaheksa. Viimaks olen tunni ajaga saanud kaheksateist õiget vastust. Õnneks on see tunni töö ja õpetaja ei kontrolli seda või muidu oleks ta kahtlustanud mind spikerdamise. Mina ja matemaatika pole just parimad sõbrad. Pigem oleme me vihavaenlased.
Ma kahtlustan, et kogu see asi on Josephi ja Lucase süü. Ma ei tea, kuidas nad mind geeniuseks muutsid, kuid ometi on nad seda teinud. Ja mulle ei meeldi see.
Lisaks pole ma täna mitte ühtegi roheliste silmadega isikut kohanud, väljaarvatud nemad kaks hommikul. Ma kardan. Mind hirmutab mõte, et ma võingi ohtlik olla nagu Joseph ütles. Tal paistis tõsi taga olevat. Aga ma ei saa sellest aru, lihtsalt ei saa.
Kui ma koju jõuan, siis Lucas ootab mind juba. Tema ilme on pahur, kui ma oma toa uksest sisse astun ja tema sealt ees leian.
„Ma ootan sind siin juba pool tundi,“ lausub ta karmilt, kui talle küsivalt otsa vaatan.
„Käskisin ma seda teha?“ pärin sarkastiliselt.
Lucas jätab selle tähelepanuta. Ta paneb käed rinnale risti ja näib väga pahane. Turtsatan teda vaadates irooniliselt ja istun toolile, kus ma eilegi istusin. Lucas istub taas minu voodi peal.
„Kas sa räägid ka mulle midagi nafgu Joseph palus?“ küsin.
Noormees mühatab pahuralt. „Mul ei jää muud üle ju,“ teatab ta süngelt. „Ma võiksin praegu nii palju asju teha, aga selle asemel pean siin sinuga olema,“ lisab ta pahaselt.
Pööritan silmi. „Sa võid ju ära ka minna. Küll ma saan ilma sinuta hakkama,“ sõnan.
Ta raputab pead. „Kahjuks on nii, et sa ei saa.“
Ohkan sügavalt. „Äkki räägiksid mulle lõpuks, mis toimub?“ pärin kärsitult, olles tüdinud ootamast.
Lucas muigab hetkeks. „Ära ole nii kärsitu. See on pikk lugu.“
„Hakka juba pihta,“ ärgitan teda.
„Niisiis, sa oled sündinud viieteistkümnendal aprillil?“ küsib ta minu jaoks väga ootamatu küsimuse.
Ma ei saa aru, miks see oluline on, kuid ma siiski noogutan.
Lucas on mõne hetke vait, kuid jätkab mõne sekundi pärast. „Sellest saabki kõik alguse,“ lausub ta süngel. „Neljateistkümnendal aprillil algas kõik,“ lisab ta.
Ja ma ei saa aru, miks minu sünnipäev nii oluline on. Täpselt kuu aja pärast, pidin ma saama seitseteist. Täpselt kuu aja pärast on järjekordne viieteistkümnes aprill. See paistis neile millegipärast oluline olevat.

Ma lugesin ka üle pika aja mingi järjejutu läbi ja see meeldis mulle. Põnevus oli üle võlli keeratud ja kõhus oli selline tunne, et Claire on ikka korralikus pasas (vabandust, aga see väljendus sobis kõige paremini) ning ta ei tea isegi miks (see kõlab väga minulikult).
Vahepeal näen ma veidi irooniat ka, aga see on kõigest kirss tordil.
Seega see on väga hää järjejutt.

Natuke liiga palju vigu on. Ma pole küll kindel, kas need kõik on lohakusvead, aga äkki prooviksid edaspidi seda natuke rohkem jälgida. :)

Muidu on kogu teema väga lahe ja huvitav, nii et jätka aga kirjutamist!

Mezilane-Aitäh!
Keku-Ma üritan koguaeg vigu muidugi jälgida, aga enamasti on olen ma nii hajameelne, et ei märka neid. Eks ma püüan ikka. Aitäh ka!
Ja uut saab täna! 

6.

„Ühesõnaga see kõik algas viieteistkümendal aprillil,“ kordas Lucas veelkord, hoides oma pilku ainiti minul.
„See pole üks sõna,“ laususin, enne kui end peatada jõudsin. Ma ei tahtnud seda öelda. Või tahtsin?
Lucas paistab ärrituvat. „Claire,“ sisistab ta. „Ole palun vait ja kuula.“
Kergitan veidi jahmunult kulmu. Poleks arvanud, et ta võib sellise asja peale ärrituda. Ma lihtsalt mainisin oma tähelepanekut. Ausõna, mina poleks sellise asja pärast endast välja läinud. Aga see olen ju  kõigest mina.
„Niisiis,“ alustab Lucas taas oma jutuga. „Kas sa nüüd lubad, et ei tee vales kohas suud lahti?“ pärib ta tõsiselt.
„Aga kuidas ma tean, et see on vale koht?“ küsin kerge muigega ja sätin end mugavamalt istuma.
Noormees hingab paar korda sisse-välja ja vaatab minust mööda. „Hea küll,“ lausub ta, püüdes rääkida rahulikult, kuid see ei õnnestu tal hästi. „Sa räägid siis, kui ma ütlen, et võid seda teha. Oleme kokku leppinud?“ küsib ta ja vaatab mulle kinnitust otsides otsa.
Kortsutan kulmu. „Miks ma ei või rääkida, siis kui ma tahan?küsin. „Pealegi on see minu kodu. Minu tuba. Ja mina peaksin olema see, kes siin reegleid teeb.“
Lucas suleb hetkeks silmad. Hea küll, tegelikult päris pikaks ajaks. Vähemalt minutiks. Pärast silmade avamist, ohkab ta sügavalt. Justkui oleks lootnud, et mina olen siit selle aja jooksul kadunud.
„Joseph ütles, et see on lihtne ülesanne,“ pomiseb ta rohkem endale, kui mulle. „Ta eksis. See on kuradi raske.“
Turtsatan ja mitte just eriti vaikselt. Noormees vaatab minu poole.
„Sa oled nii tüütu, kas tead?“ lausub ta tõsiselt.
Noogutan. „Sina oled ka,“ vastan ja näen, et see ei tee talle head meelt.
„See polnud kompliment,“ sõnab ta tüdinult.
Muigan. „Ma sain sellest aru.“
Lucas pööritab silmi. „Tundub, et pean sellest ülesandest loobuma. Las Joseph saadab kellegi teise sulle seda lugu rääkima,“ sõnab ta pahuralt. „Sinu pärast jään ma nii mõnestki asjast ilma, „ lisab ta mulle otsa vaadates.
Vaatan huvitunult tema poole. „ Näiteks mis asjast?“ pärin.
Poiss mühatab. „Kindlasti ei ütle ma seda sulle. Sina oled kõiges süüdi.“
„Ei ole,“ lausun kiiresti. „Ma tahaksin olla normaalne inimene ja mitte näha teiesuguseid ning...“
Lucas segab vahele, enne kui ma lause lõpetada jõuan. „Mida sa pead silmas meiesuguste all?“ Pärib ta ja silmitseb mind uuesti. Seekord hoolikamalt, kui enne. Märkan, kuidas ta jahmub ning tõuseb seejärel püsti ning seisab otse minu ette.
„Claire, mis värvi sinu silmad on?“ küsib ta nõudlikult.
„Kas sa oled värvipime?“ pärin sarkastiliselt. „Need on hallid muidugi.“
Lucas raputab aeglaselt pead. „Mitte täielikult,“ lausub ta ja ma tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. Millest ta räägib? Mu silmad on alati hallid olnud. Täiesti hallid.
Teda eest lükates, torman vannituppa ja seisatan peegli ette. Enda silmi nähes, jääb mu suu lahti. Need on rohelised. Mu silmad on rohelised. Tähendab, mitte täielikult rohelised. Neis on ka veidi halli tooni, kuid siiski on need rohkem rohelised, kui hallid.
„Ma ju ütlesin,“ kuulen oma kõrvalt Lucase tõsist häält ja võpatan. Ma polnud kuulnudki, et ta oli vannituppa tulnud.
„Aga miks? Ma ei mõista,“ pomisen segaduses olles ja silmitsen oma silmi, lootuses et need muutuvad varsti tagasi halliks. Seda ei juhtu.
Lucas tirib mu kättpidi vannitoast välja ja ma ei suuda talle isegi vastu hakkata. Jõudes minu tuppa, suunab ta mu voodi peal istuma ja kükitab siis ise minu ette.
„Claire, kas sa oled kindel, et su silmad on alati täiesti hallid olnud?“ pärib ta tõsiselt. „Märkasid sa täna esimest korda, et need on ka veidi rohelised?“
Noogutan. „Ma olen neid peaaegu seitseteist aastat peeglist vaadanud ja loomulikult ma tean, millised need on,“ lausun ja tunnen, kuidas mu hääl kõlab veidi närviliselt.
Lucas kortsutab kulmu ja tõuseb ta püsti. Ta kõnnib toas edasi-tagasi ja pomiseb midagi, millest ma ei saa aru.
Mina istun samal ajal voodil ja püüan mõelda, kuidas selgitada isale, miks mu silmad ühtäkki sellised on. Läätsed on üks variant, aga isa teab väga hästi, et mulle meeldib mu enda silmavärv ja ma olen talle korduvalt rõhutanud, et enne hangin endale prillid, kui läätsed. Niisiis, läätseplaanil on kriips peal.
„Kas kellegil su perekonnast pole rohelisi silmi?“ pärib Lucas, katkestades sellega mu mõtistkluse.
Raputan ägedalt pead. Isal ja minul on hallid silmad. Ema ja Alisonil, mu vanemal õel, on sinised silmad.
Noormees katkestab edasi-tagasi kõndimise ja vaatab kella. „Joseph lööb mu maha,“ sõnab ta ja üle ta näo levib hetkeks muie, mis kaob hetke pärast. „Järelikult pean ma homme tagasi tulema,“ jätkab ta ja ei paista selle üle õnnelik olevat.
„Lucas,“ alustan ebalevalt ja vaatan talle otsa. „Kas see on halb, et mu silmad sellised on?“
Noormees noogutab. „See tähendab, et aeg hakkab kätte jõudma,“ jõuab ta veel lausuda, enne kui kaob.
Jään oma mõttedega üksi ja see pole hea. Kõik on korraga nii hirmutav. Enne Lucasega kohtumist oli kõik lihtne. Ma olin isegi harjunud, et ma neid rohesilmseid isikuid näen. Nemad ju mulle midagi ei teinud ja nii saime koos eksisteerida. Ja kohe kindlasti ei viibinud nad minu toas, pealegi ilma minult luba küsimata. Ja nüüd...Lucas tuleb ise milla ta tahab. Läheb ära, millal tahab. See asi ei pidanud nii käima.
Ma mõtlen sellest siis, kui istun laua taga ja püüan ebaõnnestunult matemaatika ülesandeid lahendada. See on ikka veel mu mõttedes, kui laman voodis ja kuulen, kuidas isa koju komberdab. See on hõivanud mu mõtted ka siis, kui söön hommikust, tundmata pudru maitset.
Lõpuks on tulemus see, et kooli jõudes mu pea valutab. Ja ma olen selletõttu pahur. Trügin inimestest mööda ega vabanda nende ees nagu tavaliselt. Ootan kannatamatult tunni algust, et saaksin....Ma ei teagi. Ehk toetada pea lauale ja jääda magama. Ja muidugi loota, et ühtegi roheliste silmadega inimest klassis pole. Liiga hilja meenub mulle, et esimene tund on kirjandus ja magamine seal on enam, kui võimatu.
Kui kell tundi heliseb, lähen pahaselt koos teiste inimestega klassi. Istun Jordani kõrvale ja sulgen silmad, sooviga saada vähemalt mõneks minutiks rahu. Tundub, et seda on liiga palju tahetud, sest seda ma ei saa.
Kohe, kui ma olen maha istunud, kuulen Jordani köhatust ja avan häiritult silmad. Ta vaatab mind oma siniste silmadega, kuid ei ütle midagi. Pööritan üksnes silmi ja sulgen uuesti silmad. Paraku mitte kauaks, sest õpetaja hääl on liiga vali. Ta räägib mingist raamatust, mida me kõik peaksime juba nüüdseks olema lugenud, kuid mina pole isegi selle pealkirja kuulnud.
„Homme teen selle peale töö,“ teatab ta ja kirjutab midagi oma pruuni märkmikusse üles. Ta ei tee väljagi klassis kostvast nurinast.
„Aga homme on reede,“ püüab üks mu klassivend, Dean, talle vastu vaielda.
„Ja siis?“ pärib õpetaja rahulikult.
Kuulen, kuidas Dean talle midagi vastab, ent ei tee nende vaidlusest enam välja. Mul on parematki teha, kui mõelda sellele tobedale tööle ja veel tobedamale reedele.
„Claire,“ teeb Jordan tunni lõppedes viimaks oma suu lahti.
Heidan küsiva pilgu tema poole ning jätkan siis, asjade kokku panemist.
„Kas sa...?“ alustab Jordan kuidagi kohmetult ja jääb siis vait.
„Mida?“ pärin kärsitult ja tahab juba klassist väljuda.
Noormees ei vaata mulle otsa. „Mida sa homme teed? Mu vend sai kuskilt mingid kinopiletid ja ta ei saa ise minna nii, et ta pakkus neid mulle. Ja ma mõtlesin sind kaasa kutsuda ja...“
„Hea küll, ma tulen,“ sõnan, teda katkestades. „Räägime sellest hiljem või homme täpsemalt,“ lisan kiirustades ja kõnnin siis klassist välja, ootamata tema reageeringut.
Tegelikult mul pole kunagi olnud plaanis Jordaniga välja minna. Ma põhimõtteliselt ei tunnegi teda ja me polnud isegi sõbrad. Kuid samas, miks mitte. Ehk viib see mu mõtted mujale. Ühtlasi saan teda paremini tundma õppida.
Jõuan oma viimasel ajal lemmikuks saanud aknalauani ja toetan end selle vastu. Mayat pole näha ja seega saan üksindust nautida. Mõne hetke pärast mõtlen jälle asjadest, millest ma tegelikult ei taha mitte midagi teada.
„Kas sa teadsid, et ta on sinusse armunud?“ kuulen korraga tema häält oma kõrval.
Südamerabandusest pole palju puudu.
Heidan vaid ühe pilgu oma kõrval seisvale isikule ega jaksa isegi mõelda, kas mind peetakse hulluks, kui nähakse mind rääkimas inimesega, keda keegi teine ei näe. Ehk siis nähakse mind iseendaga rääkimas.
„Alates esimesest koolipäevast, muide,“ jätkab Lucas häirimatult ning tegelikult on tema see, kes üksinda räägib.  „Ja see, kuidas ta sind vaatab. Päris armas,“ lisab ta ja ma kuulen, kuidas ta naerab.
Ohkan sügavalt ja pööran end tema poole. „Kas sa tulid mind lõbustama?“ pärin tüdinult.
Noormees muigab. „Ei, see on tõsi,“ lausub ta lõbusalt. „Mul on temast isegi kahju, et sa temast välja ei tee,“ jätkab ta.
„Ta ei meeldi mulle,“ sõnan tuhmilt ja võitlen sooviga ära minna.
Lucase muie laieneb. „Kutist on tõesti kahju. Jordan või kes ta on.“
„Kas sa tulidki siia temast lobisema?“ küsin rahutult.
Lucas tõsineb kohe. „Ei, tegelikult mitte,“ sõnab ta. „Joseph tahab sind näha.“
Kuuldes tema viimast lausest, elavnen veidi. „Tulgu siis siia,“ ütlen, tundes kuidas ma järjest ärevamaks muutun.
Ent poiss raputab pead. „Seekord pead sina tema juurde minema,“ lausub ta süngelt. „Meie mõlemad peame.“
„Kuidas?“ pärin üllatunult.
Hetke pärast on kõik pime ja mul on tunnen, et ma minestan. Kellegi  tugevad käed toetavad mind. Ja kui ma silmad viimaks avan, pole ma seal, kus enne.

Nii lahe jutt! Ootan uut osa :)
Ohh, muutuks minu silmad ka roheliseks...

Aitäh! Uuega läheb palju aega. 

you did it again -.- c'mon nii juvitava koha pealt lõpetad. Jordan is soooooooo sweeeet but Lucas on arms

Ma oma suurepäraseid mõtteid Jordani kohta avaldama ei hakka ja veel vähem Clarie kohta. Aga võin öelda, et neid on rohkem kui üks.
Palun uut!

Uut osa on ka kuskil nàha. Vaikselt hakkab see jutt juba ununema

Nojah, uut osa ei ole veel näha. Idee on peas olemas, aga kirja pole aega seda panna. 

Ruttu uut osa! :) Lugesin kõik läbi ja see oli nii vinge!

Täna saab uue osa. Ma väga loodan, et jõuan valmis.