Nii, see on selle konkreetse loo lõpp. Aga paar nädalat tagasi tuli mulle idee jätkata seda lugu, kuid keskendudes rohkem Claire'i emale. Seega alustan ma kunagi tulevikus tolle kirjutamist.
Aitäh kõikidele, kes seda lugu lugenud ja kommenteerinud on!
52.
Kõik on taas hästi, pidi olema. Viimased kolm nädalat olin ma seda endale korrutanud.. Eelnevad kuud olin ma unustanud, õigemini püüdsin kogu hingest unustada. Elasin taas normaalset elu ega mõelnud kordagi neile roheliste silmadega isikutele, vähemalt mitte rohkem, kui korra minutis.
Praegu, istudes Emily kõrval ning teeseldes õpetaja kuulamist, vilksas mu pilk iga paari sekundi järel sinna, kus teatud isikud armastasid istuda ja tundi jälgida.
Ma polnud neid näinud kakskümmend üks piinarikast päeva. Viissada neli tundi olen olnud teadmatuses ja püüdnud mitte mõelda Lucase ja minu viimasele kohtumisele ning sõnadele, mida ta lausunud oli. Ma üritasin mitte mõelda Michaelile ja tema kadumisele, aga tulutult. Polnud määratud, et ma nad unustaksin.
Kellahelin katkestas ainult hetkeks minu mõtted ning klassist väljudes, heitsin pooleldi tahtmatu pilgu õpetaja Vale'ile, kes oli nõus kuu aega Michaelit asendama. Mees korjab laualt oma asjad kokku ning jääb mind kulmu kergitades vaatama.
"Preili Walker, kas te tahate midagi küsida?" pärib ta jahedal toonil ning on ilmselge, et ta kibeleb lahkuma.
Kui ma päev pärast neid dramaatilisi sündmusi kooli naasin, siis olin ma unustanud, et Michael on mu õpetaja. Samas polnud selles ka midagi üllatavat, sest ma polnud koolis terve igaviku käinud. Tol päeval ajalooklassi sisenedes, kuulsin kõikjalt sosinaid Michaeli kohta. Ta olevat ebaviisakal moel direktorile lahkumisavalduse kabinetiukse taha jätnud ning päeva pealt töölt lahkunud. Levis kuulujutt, et Michael võitis lotoga ning aega raiskamata lendas kuhugi soojale maale. Erakordselt viletsa fantaasiaga on see isik, kes selle kuulujutu lahti lasi.
"Preili Walker," kordab härra Vale nüüd nõudlikumalt," mul pole aega tervet päeva teie vaikimise peale raisata." Ta teeb pausi ning silmitseb mind oma tumedate silmadega kärsitult. "Kas te siis soovite midagi küsida või ei?"
Jah,ma sooviksin küsida, kus Michael on, aga tema pole isik, kes mulle sobiva vastuse annaks. Ta on lihtsalt ajalooõpetaja, kelle eelkäija oli Michael. Muutused pole mulle meeltmööda ja mulle ei valmista head meelt, et mu õpetaja on üheainsa kooliaasta jooksul kaks korda vahetunud. "
"Ei," annan viimaks vastuse, mille peale mees pahaselt habemesse nohiseb ning annab märku, et ma tema silma alt kiiremas korras kaoksin.
Järgmisele hetkel põrnitsen kooli koridori ja püüan mööda trügida õpilastest, kes mingil totakal põhjusel on otsustanud keset koridori seista ning põhjuseta itsitada. Pööritan pahaselt silmi, äsades nii mõnelegi isikule pooleldi kogemata küünarnukiga ning kiirustan neist mööda, ilma vabandamata.
"Claire!"
Kellegi vaikne hääl peatab mind ning mõni sekund hiljem olen silmitsi tumedapäise Mayaga, kes naeratab mulle laiemalt, kui iial varem.
"Hei," sõnan ning ei saa jätta kulmu kergitamata.
Maya lausa kiirgab õnnest ning minus tekib kahtlus, kas ma üldse kunagi olen teda nii õnnelikuna näinud. Ükskõik, mis ka selle põhjuseks pole, olen ma rõõmus, et tal on kõik hästi.
"Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et ma ääretult tänulik, et sa mulle selle nõustaja numbri jätsid. Ta on mind väga palju aidanud," teatab tüdruk minu suureks hämmelduseks.
Kortsutan tema õnnelikku ilmet vaadates kulmu. "Nõustaja?" pärin küsivalt.
Maya noogutab. "Ära ole nii tagasihoidlik, Claire," lausub neiu säraval silmil. "Ma leidsin märkmepaberi nõustaja numbriga kuu aja eest ajalooklassist, oma laua pealt ning härra Harrison ütles, et sina olid selle sinna pannud," jutustab Maya rõõmsalt.
Kergitan kulmu ning aeglaselt kerkib mu huulile naeratus. Michael tegi heateo, ükskõik kui absurdsena see ka ei kõlaks.
"Mul on hea meel, et sul läheb hästi," sõnan ning Maya näib olevat arvamusel, et see olingi mina, kes nõustaja numbri jättis. Ma ei hakka seda ümber lükkama.
Kõrvuti mööda koridori kõndides, juurdlen ma selle üle, miks Michael seda tegi. Ta ju ei tundnudki õieti Mayat ning olen veendunud, et Michael ei teeks midagi heast südamest, ilma et tal oleks mingi tagamõte. Ilmselt on see üks paljudest küsimustest, mille vastust ma kunagi teada ei saa.
Kuulates poole kõrvaga Maya vaikset lobisemist, jään ma järsult seisma ning vaatan otsa Lucasele, kes meist mõne meetri kaugusel seisab.Jõllitan teda nagu kummitust ning Maya märkab seda.
"Claire, mis on?" küsib neiu ning heidab mulle uuriva pilgu. "Sa oled näost nii valge," lisab ta murelikult.
Hingan järsult välja, pannes vaevu tema küsimust tähele. "Mul lihtsalt käib pea veidi ringi," pomisen nõrgalt ning see polegi vale.
Vaatan Lucasele otsa ning näen just kui läbi udu, kuidas ta mulle silma pilgutab. Ma ei oska sellele kuidagi reageerida, sest Maya seisab minu kõrval ning ma kahtlustan, et tema Lucast ei näe. Ma ei taha, et ta mind hulluks hakkaks pidama, kes üksinda räägib.
"Ehk peaksin su arsti juurde saatma," lausub Maya kõhklevalt.
Raputan järsult pead, pööramata pilku Lucaselt, kelle suu kisub muigele. "Kõik on korras," lausun kiiresti. "Ma saan ise arsti juures minna," lisan vaikselt ning Maya vastust ootamata, kõnnin Lucase poole.
"Ma võin su ise arsti juurde saata," lausub noormees lõbusalt, kui ma temani jõuan.
Kortsutan tema suunas ainult kulmu ning neelan terava vastuse alla. Selle asemel ootan, et ta mulle järgneks, et saaksime kusagil segamatult vestelda.
"Aeglusta sammu, palun," kuulen Lucast oma selja taga lausumas.
Pööritan silmi ning aeglustamise asemel hoopis kiirendan ning loetud minutite jooksul olen koolimajast väljas ning naudin maikuu päikese soojust.
"Kus sa nii kaua olid?" sisistan kohe, kui ta minu kõrvale jõuab.
Lucas kergitab kulmu ning tema naeratus ei kao. "Ma ei arvanud, et sa mind igatsesid," sõnab ta mõtlikult.
Tunnen, kuidas ma punastan, kuid eiran seda ning kinnitan oma pilgu Lucase rohelistesse silmadesse. "Asi pole selles," lausun ägedalt ning mind ennastki üllatab vihane toon minu hääles. "Ma olen nädalaid pidanud elama teadmatuses. Ma ei tea, mis juhtus Michaeliga või isegi minu emaga, rääkimata sellest, kas Elizabeth on lõpuks rahu saanud," pahvatan valjuhäälselt. Kuigi Lucas annab märku, et ma vaikiksin, eiran ma seda ning jätkab. "Sa lubasid mulle juba ammu kõiki vastuseid, aga siiani pole ma neid saanud. Sa käskisid mul ennast usaldada, mida ma tegingi, aga tuleb välja, et tegin seda ilmaasjata."
Jään hetkeks vait, tehes väikse hingetõmbe pausi ning loomulikult kasutab Lucas seda kohe ära.
''Tule," ütleb ta mu käest õrnalt haarates.
Rabelemisest ei ole kasu ning peagi lehvivad mu blondid juuksed tuttava tuuleiili saatel. Sulgen hetkeks silmad ning korraks tekib mu näole naeratus. See kaob, kui silmi avades, leian end minu toast.
Panen käed puusa ning silmitsen noormeest ärritunult. "Kas sa nüüd võiksid öelda, mida sa nii kaua teinud oled?" küsin ega suuda viha oma hääles tagasi hoida.
Lucas silub käega oma heledaid juukseid nagu need oleksid tähtsamad kui minuga rääkimine. "Claire," lausub ta lõpuks, kortsutades ühtlasi kulmu,"ma ei arva, et see äsjane minu peale karjumine oleks olnud päris ilma teenimata. Ma võin nii mõneski asjas süüdi olla, aga..."
"Ära kaitse ennast," katkestan teda ning noormees tõmbub silmnähtavalt pingule.
"Ma ei teegi seda,'' kostab ta vastuseks ning tema rohelised silmad vaatavad mind pahaselt. "Hea küll," ütleb ta käsi rahu märgiks üles tõstes," sa ei kuula mind." Ta langetab käed ning püüab mu silmadest leida märki maharahunemisest. Lucas ohkab, kui ei leia seda. "Claire, mõnikord püüan ma endale öelda, et ei hooligi sellest," lausub ta vaikselt ja pöörab pilgu minult eemale.
Jätan tähelepanuta sügavama tähenduse tema sõnadest ning keskendun eelnevale. "Kas sa oled Michaelist midagi kuulnud?" küsin ning võpatan tahtmatult, kui näen teda kangestumas.
"Ei," vastab ta napilt ning ma tean, et see on teema, mida ta minuga arutada ei taha. "Nora on läinud," lausub ta hetk hiljem minu üllatuseks.
Veel enne kui jõuan ükskõikset teeselda, tõstab ta pilgu ning näeb minu hämmeldust, mis kohe kaob. "See ei huvita mind," teatan kindlalt.
Ta raputab pead. "Claire, lõpeta see teesklemine," lausub Lucas ning tema toon kõlab hämmastavalt ärritatuna. "Sa hoolid oma emast endiselt,'' sõnab ta veendunult.
Eiran tema küsimust. "Ja Joseph?" küsin ning säilitan näilist ükskõiksust oma näol.
"Tema on endiselt olemas," kostab Lucas vastuseks. "Nora loobus temast," lisab ta pärast väikest kõhklust.
Põrnitsen teda põlglikult. "Kas ma peaksin teda selle eest kiitma?" pärin sarkastiliselt ning istun oma voodile.
Lucas ei tee minu hääletoonis väljagi ning lausub rahulikult:" Sa ei peagi midagi tegema, aga sa ei saa Norat hukka mõista enne, kui pole tema lugu kuulnud, sest alles siis, saad sa mõista meie kõigi lugu.''
"Alati lausud sa mingeid vabadusi, miks sa ei saa mulle tõtt rääkida," pahvatan valjult ning silmitsen noormeest jäiselt. "Ma olen sellest nii tüdinenud," teatan liialdatud dramaatilise ohkega ning ristan oma vasaku jala üle parema.
"Ma saan sellest aru," lausub Lucas selle peale mõistvalt ning jääb hetkeks vait. "Ja ma olengi püüdnud Norat veenda, et ta sulle kõik algusest peale ära räägiks, aga ta väitis, et sa pole veel selleks valmis," räägib noormees kulmu kortsutades.
Tema sõnad tekitavad minus plahvatusliku viha. "Ma pole selleks valmis," kordan valjult ning seiran noormeest raevunud pilgul. "Kas ta ei tea, millega ma viimased paar kuud silmitsi olen pidanud olema?" Ma oleksin surma saanud, vähemalt kolm korda," tuletan Lucasele häält tõstes meelde. "Ühe korra oleksin ma mingisse majja ära põlenud, teisel korral oleksid mind tapnud hullumeelsed ja surematud olendid ja kolmandat korda ma ei mäleta," lõpetan lause vaiksemalt ja jään hetkeks vait.
Ma võin küll eksida, kuid mulle tundub, et näen tema näol korraks muiet, kuid rääkima hakkates on noormehe hääl tõsine. "Claire, selle pärast ma tulingi."
"Et tuletada meelde, kuidas ma kolmandat korda surma oleksin saanud?" pärin sarkastiliselt.
Noormees ohkab ning heidab mulle väsinud pilgu. "Joseph tegi mulle ettepaneku, et ma sinust loobuksin ja laseksin kellegil teisel sinu üle võtta," lausub ta minu hämmelduseks.
"Kuidas palun?" pahvatan üllatunult ning viha mu häälest kaob ning asedub hämmeldusega. "Üle võtta," kordan ning kortsutan kulmu, jäädes tema selgitust ootama.
Lucas noogutab ning võtab minu kõrval voodil istet. "Joseph on arvamusel, et ma ei saa sinuga enam hakkama..."alustab ta, jäädes hetkeks vait," sest mu tunded sinu vastu ei lase mul selgelt mõelda," lõpetab ta lause vaikselt ja püüab minu pilku.
Järsku meenub mulle suudlus, mis pani mind mõneks ajaks unustama seda kõike. Puna mu põskedel on tagasi ning hetke ajendil nihutan ma ennast temast veidi kaugemale. Talle otsa vaadates näen tema pilgus haavumist.
"Claire, ma mõistan," sõnab ta vaevukuuldavalt.
Raputan pead. "Ei, sa ei mõista, sest ma isegi ei mõista," porisen pahaselt ega taha noormehele otsa vaadata.
Lucas vaikib hetke ning vilksamisi tema poole vaadates, näen teda mõttesse vajumas. "Claire, millal sul kool lõpeb?" küsib ta ootamatult, jahmatades mind sel päeval juba mitmendat korda.
Kortsutan kulmu, sest ma ei mäleta, et ta oleks kordagi minult kooli kohta uurinud. "Umbes kuu aja pärast," pomisen ebalevalt, sest ei suuda meenutada, mis kuupäev täna on. "Miks sa seda teada tahad?" pärin hetk hiljem.
"Kas sul on Elizabethi talisman ja sõrmus kindlas kohas?" vahetab ta mind üllatuseks teemat.
Noogutan kindlalt, avalikustamata talle nende asukohta.
"Väga hea," kostab ta vastuseks. "Elizabethi lugu on lõppenud ning seni, kuni me ei tea, mida sõrmuse ja talismaniga teha, peavad need sinu käes olema," tähendab Lucas ning tõuseb püsti.
See kõlab mõistlikult ning seega puuduvad mul vastuväited, ent küsimus jääb, miks ta tahtis teada, millal mul kool lõpeb.
"Niisiis, ma arvan, et juuni keskpaik oleks sobiv aeg," lausub noormees järsku, pannes mind taas kulmu kortsutama.
Vaatan teda hämmeldunult. "Sobiv aeg mille jaoks?" uurin.
"Leida vastuseid sinu rohketele küsimustele," kostab Lucas vastuseks ning kinnitab oma roheliste silmade pilgu kindlalt mulle. "Claire, sa pead mind usaldama," lausub ta kindlalt ning silmitseb mind pingsalt. "Kas sa teed seda?"
Kortsutan kulmu, sest see küsimus on juba olnud. "Ma olen sellele juba vastanud," märgin kuivalt.
Lucas noogutab. "Aga kas su vastus on sama?"
"Jah," vastan vaikselt ning langetan pilgu.
"Sellisel juhul alustame oma teekonda kahekümne teisel juunil," kuulen noormeest lausumas. Pärast pausi lisab ta vaiksemalt:" Nora lugu sai alguse tema lapsepõlvekodust ja seal on meie esimene peatuspunkt."
Hetk hiljem kargan voodilt ärritunult püsti. "Ma ei osale selles," teatan uuesti vihastudes. "Ma ei taha oma emast midagi teada," lisan ägedalt.
Lucas toob kuuldavale ärritunud ohke. "Niisiis, kui ma õigesti aru saan, siis sa ei taha vastuseid saada," tähendab ta kärsitult.
"Tahan küll," sisistan läbi hammaste," aga ma ei taha oma emast midagi kuulda."
"Valikut ei ole," vastab noormees ning ärritunud noot tema häälest ei kao. "Kui sa just ei taha üldse vastuseid saada ning kavatsed oma elu edasi elada nii nagu midagi poleks juhtunud," täiendab ta oma juttu.
Põrnitsen teda pahuralt, sest on ilmselge, et ta ei jäta mulle valikut. "Hea küll, ma olen nõus sinuga kaasa tulema," pomisen vastutahtmist.
Lucase näole ilmub kergendus. "Niisiis, ära suveks muid plaane tee," sõnab ta irooniliselt ning tema huulile kerkib muie.
Turtsatan ning mu viha lahtub aeglaselt. Ehk polegi see nii halb idee.
Kahekümne teisel juuni sumedal õhtul tuleb Lucas mulle järele. Isale olen ma öelnud, et lähen kuuks ajaks Emilyga tema vanema juurde ja ta uskus minu juttu. Tema pärast tahan ma teada, miks minu ema selline on. Ta väärib tõde samamoodi nagu mina.
"Kas sa oled valmis?" küsib Lucas vaikselt.
Pööran oma pilgu talle ja noogutan aeglaselt. "Lähme," sõnan, kuigi kõhklen veidi.
Lucas haarab mu käest ning ma sulen silmad, tundes kohe tuttavat tuulehoogu. Meie teekond algab. Ma avastan kogu tõe oma ema kohta ja saan viimaks paljuoodatud vastused. Aeg on viimaks käes.
Pealkiri: Re: Salapärased silmad (Lõpetatud) 
24/7/2014, 17:51
