Salapärased silmad (Lõpetatud)

Aitäh sulle!
Ma loodan, et uus saab homseks või esmaspäevaks valmis.  

Oeh, mul ei taha selle kirjutamine enam kuidagi edeneda. Aga üritan end lähima aja jooksul kokku võtta ja kirjutamist alustada. Midagi lubada ma ei taha, sest uus võib vabalt täna, homme või alles kahe nädala pärast ilmuda.

47.

Ma olen tuhandeid kordi mõelnud, et enam segasemaks kogu see lugu enam minna ei saa, kuid ma olen alati eksinud ja ilmselt teen seda ka edaspidi. Ma vist ei suuda enam midagi uskuda, sest see, mida ma kuulen ei osutu tõeks, vaid kõigest selle pisikeseks killukeseks kogu selles jamas. Ükshaaval jõuavad need killud minuni, kuid terviku moodustamine on veel kaugel.
Ma kuulen teisi oma ümber midagi ärevalt rääkimas, kuid nende sõnad ei jõua minuni. Ma seisan inimeste keskel, kuid tunnen nagu oleksin siin üksinda. Ma vaatan neid, kuid mu mõtted ei ulatu nendeni. Ma oleksin nagu võõras.
„Claire?“ kostub minuni Lucase hääl, kuid see ei tuleks nagu siit toast, vaid kusagilt kaugemalt.
Noormees seisab minu ees ja vaatab mind murelikult. Vastan tema pilgule, kuid midagi enamat ma ei suuda. Ma ei suuda avada suud, et öelda, kuidas ma end tunnen. Ma lihtsalt seisan ja vaatan teda ning vaikin.
Michael trügib lähemale ning seisatab Lucase kõrval. Nad vahetavad pilke ja hirm peegeldub nende silmades. Nad kardavad minu pärast.
„Claire, kuidas sa end tunned?“ küsib Michael ning puudutab mu kätt.
Ma isegi ei võpata selle peale nagu ma tavaliselt teeksin. Ma seisan ja vaatan teda, lausumata sõnagi.
Nad kõik jõllitavad mind ja ma tunnen nagu mind oleks ümber piiratud. Kuus inimest, kellele ma ei suuda midagi öelda. Kõik toas viibijad on minu liitlased, aga praegu tunnen nagu oleksin ümbritsetud vaenlastest. Kõik on nii valesti.
„Claire, ütle midagi, palun,“ lasusub Lucas ning paanika tema hääles ei jää kellelegi märkamatuks.
Ma ei suuda. Selle asemel rändab minu pilk Mirandale, kes Tyleri kõrval seistes, on näost kahvatuks muutunud. Neiu silmis on selge hirm. Ta vaatab mulle otsa, huuled veidi paokil ning näib soovivat, et ma ütleksin midagi ja see kummaline olukord lõpeks.
„Anna andeks,“ ütlen hääletatult talle ja kõigile teistele. „Andke andeks.“
„Claire,“ lausub Lucas anuvalt ning tema rohelised silmad vaatavad mind pingsalt. „Tee lihtsalt suu lahti.“
Ma raputan nõrgalt pead. Seda ma suudan, aga enamat mitte.
„Lucas,“ pomiseb Michael, kuid vaatab mulle endiselt otsa. „Asi on hapu,“ lausub ta ning murdosa sekundiks ajab see mind muigama.
„Ma tean,“ vastab too vaikselt. „Võib-olla...“ sõnab ta mõtlikult ja vahetab Tyleriga kiire pilgu.
„Ma tegelen sellega,“ lausub Tyler koheselt ning heites minu poole uuriva pilgu, lahkub ta toast.
Viie inimese pilgud on minul ja ma ootan, kes järgmisena midagi ütleb. Tean ainult seda, et mina see ei ole.
„Mis tal on?“ küsib Sebastian hetke pärast ja tean, et see pole mulle mõeldud.
Vastuseks on hetkeline vaikus, mille katkestab Michael. „Vapustus,“ sõnab ta napilt.
Isegi mina vaatan teda kerge segaduses pilguga. Vapustus? Kas sellest, et sain teada, et kõik need aastad olen ma oma sünnipäeva valel ajal tähistanud? Mitte viisteist, vaid kaheksateist aprill.
Uks läheb lahti, enne kui keegi midagi lisada jõuab ja Tyler on tagasi. Noormehe pilgus on halvasti varjatud ärevus. Ta noogutab Lucase küsiva pilgu peale.
Kergitan kulmu, kuid küsimused ei taha endiselt üle mu huulte libiseda. Ma jään lihtsalt teiste peale lootma.
Tuleb välja, et nad ei peagi midagi küsima. Nad mõistavad Tylerit sõnadeta ja mina olen toa ainus loll. See isegi ei hämmasta mind enam. Ainult veidi. Ma arvasin, et Sebastian, Erin ja Miranda on samasuguses seisus nagu mina, kuid tuleb välja, et mitte. Ainult mina otsin veel tõde.
Erin ja Miranda lähevad Tyleri järel toast välja, heitmata mulle enam pilkugi. Ainult Sebastian vaatab mind kaastundlikult ja tundub, et ta tahaks midagi öelda, kuid ta ei tee seda ning väljub tüdrukute järel.
„Claire, lausub Lucas, kui uks Sebastiani järel sulgub,“ ma mõtlesin, et meil on rohkem aega, aga tuleb välja, et mitte.“
Jõllitan teda ega taipa, mida ta sellega öelda tahab.
Noormees vaikib ja näib ootavat mu vastust, mida ei tule. Viimaks ta ohkab ning vahetab Michaeliga tõsise pilgu. „Elizabethi vanemad on läheduses,“ sõnab ta lõpuks väga vaikselt.
Mu võpatus ei jää kummalegi märkamata ning nüüd näivad nad kindlad olevat, et ma ütlen midagi. Ometi nad eksivad. Ma ei lausu endiselt sõnagi, vaid lasen oma hirmunud näoilmel minu eest rääkida. Ma tean, et nad mõistavad seda.
„Sellest on ka see, et sa rääkida ei suuda,“ avaldab Michael süngel ilmel.
Ma oleksin pidanud seda teadma. Kordki oleksin ma võinud ise midagi taibata.
„Meil on tund, võib-olla kaks,“ jätkab Lucas ning Michael noogutab. „Mitte rohkem.“
Võtan selle info südamevärinal vastu. Tund või kaks, milleni? Minu surmani?
„Claire, sinust oleneb väga palju,“ sõnab Lucas ning ootamatult on ta mu vastas ja võtab mu käed pihku. Ta puurib oma roheliste silmade pilgu minu omadesse ning näib, et tal on öelda nii palju.
„Me aitame sind, kuid meist pole kasu, kui sina ei pinguta piisavalt,“ kostab Michaeli rusutud hääl, mis on ilmselt tingitud sellest, mida Lucas teeb.
Lucas noogutab, ent mina suudan mõelda ainult sellele, kui soojad ta käed on ja kui murelikult ja ühtlasi hoolitsevalt ta mind vaatab.
Tuba täitub vaikusega, vaid meie kolme vaevukuuldavad hingetõmbed ei lase sellel täiuslikuks saada. Hingetõmbed....Huvitav, mitu mul neid veel jäänud on? Millal teen ma oma viimase hingetõmbe? Kas see juhtub siin?
„Ära karda,“ pomiseb Lucas. „Midagi halba ei juhtu, ma ei lase sellel juhtuda,“ kinnitab ta mulle.
Vaatan teda nukralt. Ta ei saa seda takistada, kui minu saatus on surra nüüd ja siin. Meie vaenlasteks on inimesed, kes on surematud...või midagi sellist ja ma ei tea, mida nad teha suudavad. Sellest pole nad mulle rääkivad. Kas nad jõuavad seda teha? Tund või kaks...
„See nüüd küll eriti lohutav pole,“ märgib Michael ning hoolimata tema tõsisest näoilmest, kuulen ma tema hääles pilget.
Tõstan pilgu ja vaatan talle otsa...korralikult. Mu käed on ikka veel Lucase peos, kui ma teda silmitsen. Noormehe nägu on tõsisemast tõsisem, isegi muiet pole tema suunurgas, ilma selleta näeb ta välja vanem ja tõsiseltvõetav. Michael vastab minu pilgule ning tema rohelised silmad piidlevad mind uurivalt.
„Claire, kas tahad midagi öelda?“ küsib ta lootusrikkalt.
Kõhklen, ma ei tea, kas ma saaksin sellega hakkama. Ma ei tea, kas suudaksin suu lahti teha ja öelda...Öelda midagi, mis viib selle sünge ilme nende näolt.
„Sa ei pea kiirustama,“ lausub Lucas, kuid tema sõnadel on vastupidine tähendus.
Üks või kaks tundi.
Michael köhatab, teenides ära Lucase pahase pilgu. „Tegelikult peaks ta siiski kiirustama,“ teatab ta ja eirab Lucast. „Claire on tugevam, kui sa arvad.“
Püüan talle naeratada, kuid edutult. Ma ei suuda seda. Ma lihtsalt seisan ja vaatan neid.
Lucas noogutab ja vaatab maha. Tema käed hoiavad endiselt minu omi. „Ma olen sellest aru saanud,“ sõnab ta vaikselt.
Koputus uksele paneb meid kõiki võpatama. Lucas laseb aeglaselt mu kätest lahti ning pöörab oma pilgu ukse poole. „Sisse,“ lausub ta ametlikult.
Uks avaneb kerge kriuksatusega ning Tyler seisab lävel. Kõigepealt vaatab ta mulle otsa ning alles seejärel pöörab pilgu Lucasele. Michaelit ta eirab, pannes mind hetkeks kulmu kergitama.
„Joseph tahab sind näha,“ teatab Tyler Lucasele, kes selle peale kulmu kortsutab.
„Ma eeldan, et tal pole midagi head öelda,“ lausub noormees.
Tyler kehitab õlgu. „Pole aimugi,“ sõnab ta ning vaatab avatud uksest koridori. „Aga sellises olukorras ei saa ilmselt midagi head olla.“
Kaks noormeest vahetavad süngeid pilke ning Michael nende kõrval on ilmetu näoga. Selge on see, et tema ja Tyleri läbisaamine pole kuigi hea.
„Miks sa juba ei lähe?“ pärib Michael kannatamatult, vaadates Lucasele otsa. „Meil pole enam palju aega.“
Too noogutab aeglaselt, kuid seisab endiselt paigal. „Kas ta Claire'i ei taha näha?“ pärib ta Tylerilt.
Michaeli poolt kostub turtsatus. „Sa ei taha Claire'i minuga üksi jätta, ega ju?“
Lucase pahur pilk ütleb kõik. „Asi pole selles,“ väidab ta, kuid ta teab, et Michael ei usu teda.
„Loomulikult on,“ ütleb Michael. „Keegi meist pole nii rumal, et sellest mitte aru saada.“
Ma poleks selles nii kindel. Mina olen rumal.
„Asi pole selles,“ kordab Lucas uuesti ja heidab Michaelile kärsitu pilgu. „Claire jääb sinuga siia,“ lisab ta vastutahtmist.
Miks ta ei küsi, kas ma tahan siia jääda? Õigus, ma ei saa vastata või ei suuda. Vaikimine pidavat nõusolekut tähendama.
Michael vangutab Lucase öeldu peale pead. „See on sinust väga suuremeelne,“ lausub ta ning pilge tema hääles ei jää kellelegi kuulmata.
Lucas näib tahtvat midagi öelda, kuid ta loobub sellest ning heidab mulle mureliku pilgu ja läheb toast välja, Tyler tema kannul. Uks langeb nende järel kinni ning me jääme Michaeliga kahekesi.
„Claire,“ lausub ta mulle lähemale tulles,“ kas sa päriselt ei suuda rääkida või sa oled mingil põhjusel meie peale solvunud ega ütle selle pärast midagi?“ küsib ta uudishimulikult.
Kehitan ainult õlgu ning pööran pilgu temalt ära, viies pilgu aknast välja. Silmitsen täiskuud ja üritan Michaelit eirata.
„Kas sa tead, et see pole päris?“ küsib noormees, tehes enda ignoreerimist raskemaks.
Vaatan talle üllatunult otsa ega taipa, mida ta öelda tahab. Mis pole päris?
Michael noogutab, saades aru, mida ma küsida tahan. „Ma räägin Kuust,“ selgitab ta. „See pole päris.“
Pole päris...Vaatan teda kulmu kortsutades ning siis meenub mulle, mida Lucas kunagi ütles. See päike on illusioon. Ma tekitasin selle ise. Tookord ei mõelnud ma tema sõnade peale enam, aga nüüd. Kas see aknast paistev Kuu on kõigest illusioon? Kas see polegi päris? Aga miks? Miks peaks keegi illusiooni looma?
Vaatan Michaelit segaduses ilmega ja loodan, et ta saab mu küsimustest sõnadeta aru. See ei tohiks kuigi raske olla.
Noormees liigub mulle taas veidi lähemale, seistes minu kõrvale. „Sa ei saa sellest aru, eks ole?“ ootab ta kinnitust, mille saab noogutuse näol. „Esiteks on meie maailmas Kuul ja päikesel natuke teine funktsioon, kui teie omas,“ alustab ta oma juttu.
Mind ajab kulmu kortsutama tema lause viimane pool. Teie maailmas...Ma olen hakkanud arvama, et nende maailm on ka minu oma ja pealegi on mu ema „nende“ maailmast pärit. Seda kõike ma talle öelda ei saa, kuid ta näeb mu kulmu kortsutamist.
„Kas ma ütlesin midagi valesti?“ küsib ta.
Põrnitsen teda pahuralt, kuid ei talle seekord noogutamisega märki. Keeran talle selja, kuid salamisi loodan, et ta jätkab oma juttu.
„Meie maailmas on need märgid,“ kostub minuni pisikese pausi järel, tema hääl. „ See Kuu on saadetud Elizabethi vanemate poolt,“ avaldab ta.
„Märgid?“ kordan ma hääletult ja pööran end näoga tema poole.
„Seda on sul keeruline mõista, aga mul ei ole aega, et sulle seda lähemalt selgitada,“ lausub ta. „Sa pead enne nende saabumist veel üht-teist kuulma,“ räägib noormees tõsisel ilmel.
Kergitan kulmu, püüdes anda sellega märku, et ta jätkaks.
„Esiteks sinu sünnipäeva lugu,“ sõnab Michael. „Ma saan aru, et sulle on paras šokk sellest kuulda. Sa oled kuusteist aastat oma sünnipäeva valel ajal tähistanud,“ ütleb ta välja täpselt selle, mida ma mõtlen. „Täna on sul viimaks võimalus seda õigel ajal teha,“ lisab noormees.
Surma saades? Sünnipäev ja surm ühel päeval. See juba on midagi.
„Tegelikult ma mõistan, miks su ema seda varjas,“ jätkab Michael oma monoloogi. „See oleks andnud meile paar lisapäeva, aga paraku rikuti see ära,“ märgib ta mornilt ja ma tean, mida ta selle all silmas peab.
Lucast ning tema suudlust. Ja minu lühiajalist unustamist. Kui seda poleks olnud, siis kas kõik oleks teisiti? Kas ma saaksin praegu rääkida?
„Kõigest hoolimata oleme täna valmis,“ katkestab noormees hetkelise vaikuse. „Viimaks on see käes. Me katkestame selle ühenduse.“
Tema jutt ühendusest paneb mind kulmu kergitama. Ma ei saa päris täpselt aru, mida ta selle all silmas peab. Kindlasti on keegi mulle sellest rääkinud, aga ma olen selle unustanud nagu ka mitmed teised asjad.
„Ja murrame Elizabethi needuse,“ lisab Michael oma eelnevale jutule.
Aga kuidas? Keegi pole mulle siiani rääkinud, kuidas me seda teeme. Õigemini, kuidas mina seda teen. Ma olen täiesti veendunud, et seda ma unustanud pole. Mitte keegi polegi mulle sõnagi poetanud, mida ma tegema pean.
„Claire, sa ju kuulad mind?“ äratab Michaeli hääl mind mõtedest. Ma pole tähele pannud, kas ta on vahepeal midagi veel öelnud.
Noogutan automaatselt, kuid paistab, et noormees ei jää rahule. Ta tõmbab käega läbi oma blondide juuste ning ohkab. „See on keeruline, kui sa sõnagi ei ütle,“ märgib ta. „Ma lootsin, et sa mõtled vähemalt kaasa.“
„Ma mõtlengi,“ lausun hääletult ja ta saab aru. Tõesti saab.
„Kui ma esimest korda kuulsin, et Nora tütar on see, kes peab seda tegema,“ lausub ta ning jätab täpsustamata, mida peab tegema,“ siis ma sain vihaseks. Ma arvasin, et sa oled täpselt samasugune nagu tema.“
Ma vist ei peaks seda solvanguna võtma.
„Aga sa pole. Sa oled palju parem inimene,“ jätkab noormees ning jääb hetkeks vait, ilme endiselt tõsine. „Mul on tõesti selle pärast kahju, mida ma tahtsin teha,“ lisab ta vabandavalt.
Ma ei mõista järjekordselt, mida ta öelda tahab. Huvitav, kui palju ma unustanud olen. Ma arvasin, et enam-vähem kõik on mulle meenunud, aga tuleb välja, et mitte.
„Claire?“ lausub Michael ootamatult pehmelt.
Tõstan pilgu ja vaatan talle otsa. Tema rohelised silmad peegeldavad midagi, mida ma varem pole näinud, vähemalt mitte nii. Ühtäkki ma kardan, mida ta öelda võib. Löön pilgu maha, kuid tunnen selgelt, kuidas ta mind vaatab.
„Mina, sina ja Lucas oleme nagu Elizabeth, Riley ja Cecilia,“ lausub ta minu üllatuseks.
Ma hoian kangekaelselt oma pilku maas, kuigi tahan näha tema nägu. Jään südamevärinal ootama, mida ta veel ütleb.
„Võib-olla saad sa sellest aru,“ sõnab ta vaikselt ja ma tean, et ta pole oma pilku minult pööranud.
Mina olen kahtlemata nagu Elizabeth. Aga Riley? Kumb neist tema on?
„Claire, see olin mina, kes sind tookord suudles,“ sõnab ta ootamatult ning ma ei suuda endiselt tema poole vaadata.
Michael. Tema oli see, kes mind suudles, kui ma kahe maailma vahel lõksus olin. Tema päästis mu. Ja Lucas, kas tema suudlus pidi mu samuti päästma?
Tõstan aeglaselt pilgu ja vaatan tema rohelistesse silmadesse. Ma tean, et ta ootab, et ma ütleks midagi. Aga kas ma suudan?
Järsult avanev uks päästab mind sellest. Lucas seisab lävel ja vaatab meid häiritult. Tema kulm on kortsus ja ma tean, et ta kardab, mida me rääkisime. Õigemini, mida Michael mulle rääkis.
„Said Josephiga asjad korda?“ pärib Michael mornilt ja pöörab viimaks pilgu minult.
Lucas noogutab ja püüab paista igati rahulikuna, kuid tema pinges õlad ja pooleldi rusikasse surutud käed, reedavad ta. Ka Michael märkab seda.
„Palju meil aega on?“ küsib noormees närviliselt.
„Nad on kohe värava juures,“ teatab Lucas.
Kergitan kulmu. Mingist väravast pole ma kindlasti varem kuulnud.
Michael sulgeb korraks silmad. Hetke pärast avab ta need ja vaatab Lucasele otsa. „Pool tundi?“ küsib ta raskelt.
„Isegi vähem,“ kõlab Lucase vastus.
Mu südamelöögid kiirenevad. Pool tundi...Kas mu elu saab otsa poole tunni pärast?
„Claire, me peame sulle nüüd midagi näitama,“ lausub Lucas ja annab märku, et ma tema järel uksest välja läheksin.
Hirmunult ja ühtlasi hämmeldunult teengi seda ning kuulen Michaeli samme meile järgnemas. Kõnnin nende vahel ja mõtlen, kuidas mu surm peaks saabuma. Kuidas Elizabethi vanemad mind tapavad? Samamoodi nagu Keiragi? Ma isegi ei tea päris täpselt, mis tema surma põhjustas, aga ma tean, et Elizabethi vanemad olid selle taga.
Lucas jääb järsult seisma ning ma kõnnin talle peaaegu otsa. Kogun ennast hetkeks ja jään vaatan ust, mille ees me seisame ning mille ukse praost kumab rohelist valgust.
„Viimaks ometi,“ kuulen Michaeli sosinat oma selja taga ning Lucas lükkab ukse lahti.

Nad on tõesti nagu Elizabeth, Riley ja Cecilia... Ma olen miskipärast team-Michaeli sattunud ning see kolmnurk ongi ilmselt selle põhjuseks. Lihtsalt Lucase armukadetsemine ajab mind kuidagi närvi. Ta on sellega veidi liiale läinud, mulle tundub. Oeh...

Kas Claire siis vaikis seetõttu, et ta ei saanud rääkida või ei tahtnud? Mulle jäi see siiski segaseks. Ma arvan, et ta oleks suutnud rääkida, kui tal tõesti oleks tahtmist või vajadust olnud.

Nii, tundub, et lõpp on lähedal. Huvi pärast - mitu osa veel tuleb?

Ja mina ei suuda endiselt nende kahe vahel valida.   
Claire alguses ei suutnud rääkida, mingi tõrge tekkis ja hiljem ta isegi ei proovinud.
Kolm osa peaks minu praeguste plaanide kohaselt veel tulema. 50 on ilus number, millega see jutt lõpetada.

Okei, mis pagana mängu NEED KAKS mängivad Claire'ga?! Ja mis mõttes Elizabethi vanemad lihtsalt värava taha marsivad?! Tegelikult on neid küsimusi rohkemgi, aga ma lihtsalt ei viitsi neid välja kirjutada.
Hmmm... mulle ei meeldi Joseph ja ma kahtlen ka Lucase abivalmiduses Claire'i osas. Keegi peab ju seal jutus kits ka olema. Eksole?
Senikaua UUT!

Tegelikult nad ei mängi...Nad lihtsalt on sellised.  Ja täpsustan, Elizabethi vanemad ei marsi värava taha. Natuke teisiti tulevad.
Haha, mis mõttes kits?   
Nädalavahetusel saab arvatavasti.

Ma pooldan ikkagi Lucast.
Ma isegi ei tea miks. Jutt oli muidu põnev ja kusagil oli paar kirjaviga, vist, aga ma pole selles kindel.
Kahju on kuulda, et see lõppeb, aga jamh. Kõigel tuleb ükskord lõpp, eriti juttudel.
Millal uut on oodata??

Jee...Üks Lucase fänn on alles.   
Ma olen kindel, et kusagil leidub paar kirjaviga, mida ma hetkel tuvastada ei suuda.
Ilmselt saab uue osa nädalavahetul ja hiljemalt aprilliks peaks see olema lõpetatud. Mul on ka sellest kahju, sest need tegelased on mulle armsaks saanud.   

Appi ma olen erapooletu .
Lucas on nii ära keeranud, Michael meenutab mulle ikka mingit vanameest...
Muidu on hästi põnev ja tore .
Ootan uut.

Aga ära unusta Jordanit. Sa võid tema poolt olla.  
Aitäh ka!

Lõpuks sain selle valmis. See küll veidi lühike, aga ma luban, et kaks viimast osa tulevad palju pikemad. 

48.

Alguses ei näe ma midagi, peale ereda rohelise valguse, mis mu silmi pimestab. Pilgutan paar korda silmi, enne kui ma sellega harjuda suudan. Kõigepealt peatub mu pilk pildil, mis toa seinal ripub. Ahmin seda nähes õhku ja vaatan seejärel Michaeli ja Lucase poole, kes ei paista üllatunud olevat.
„Aga..aga see on ju minu pilt,“ pomisen jahmunult, kuid olen esimesest ehmatusest üle saanud. „Kuidas see siia sai?“
Michael noogutab. „See oled sina,“ lausub ta, kuid jätab mu küsimusele vastatamata.
Kortsutan kulmu ja jõllitan oma pilti, mille tegemist ma ei mäleta. Mu juuksed on patsis, kuid üks salk on lahti pääsenud. Silmad on mul täiesti selgelt hallid, mis annab märku sellest, et see pilt on tehtud enne seda jama. Ma vaatan fotograafi poole ja mu pilk on õnnelik.
„Aga ma ei mäleta seda,“ pomisen kulmu kortsutades, kuid poisid ei pööra mulle tähelepanu.
„Mulle ei meeldi see pilt,“ teatab Michael ning hetkeks jõuan pahaseks saada, sest arvan, et ta mõtleb minu fotot, kuid siis tõstan ma pilgu ja näen seda, mida tema vaatab.
See on tema pilt., aga erinevalt minust ei näi ta sellel kuigi õnnelik olevat. Tema näol on teeseldud naeratus ning kulm on vaevumärgatavalt kortsus. Pilk on külm, kuid tema silmad on erkrohelised.
„Miks?“ pärin ma pilku fotolt tõstes ja vaatan Michaelile otsa. „Miks sulle see ei meeldi?“
Noormees mühatab ning vaatab vaheldumisi pilti ja mind. „Ütleme nii, et see polnud kuigi sobiv hetk pildi tegemiseks,“ lausub ta põiklevalt.
Kergitan kulmu. „Millal ja kus see tehtud on?“ pärin uudishimulikult ja loodan samas, et saan ka midagi enda pildi kohta teada.
Vastuse asemel raputab Michael pead. „See pole oluline,“ sõnab ta ning viib oma pilgu Lucasele, kes meist paremal seisab ning vaatab ilmselt oma fotot. „Kuidas sinuga on?“ pärib ta temalt.
Lucas kehitab õlgu ning uurib süvenenult oma pilti.
Tema fotost õhkab rahulolu. Ta on seal selgelt õnnelik, võib-olla isegi rohkem, kui mina. Tema ilme on muretu ning silmad vaatavad fotograafi väga sooja pilguga.
Liigun Lucasele lähemale ning vaatan temaga koos seda. Michael seisab rahulolematu näoga meist mõne sammu kaugusel ning ei tee katsetki lähemale tulla.
„Mida need pildid tähendavad?“ pärin ma Lucaselt vaikselt, kuid pole kahtlustki, et Michael kuuleb minu küsimust.
„Nii mõndagi,“ kõlab noormehe vastus, mis ei ütle mulle mitte midagi.
Tema peale pahaseks saades, pööran oma pilgu mujale ning äkitselt köidab mind miski, mis on toa kaugemas osas. Kolm fotot, mis pole meist, kes me praegu siin viibime. Elizabeth, Riley ja Cecilia. Ka nende pildid on mingil kummalisel põhjusel siin.
Elizabethi foto on veidi kolletunud, kuid neiu naeratus on särav ja pildilt lausa kiirgab õnnelikust. Riley seevastu on tõsise ilmega. Tema näol pole naeratuse varjugi. Cecilia pilt on ilmetu ning tema näost puuduvad emotsioonid, ent ometi ei suuda ma sellelt pilku pöörata. Selles on miski, mis mind köidab.
„See on ilus,“ kuulen Lucast oma kõrval lausumas.
Noogutan ning me mõlemad ärkame oma tardumusest alles siis, kui Michael köhatab.
„Kui hästi läheb, siis võite seda pilti kunagi hiljem imetleda,“ sõnab noormees rutakalt ning vaatab seejärel Lucasele otsa. „Sa ju tead, et aeg hakkab otsa saama. Nemad ei kavatse oodata,“ räägib Michael kärsitult.
Nemad....Elizabethi vanemad.
Noormehed näevad mu hirmunud ilmet ning vahetavad üksteisega veidi süüdlasliku pilgu, mis muudab mind veelgi närvilisemaks.
„Claire, me peaksime minema hakkama,“ lausub Lucas kõhklevalt.
„Saan aru, surm ootab mind,“ sõnan ning püüan värinat oma hääles maha suruda.
Lucase ilme on šokeeritud. „Claire, me leppisime kokku, et sa ei räägi niimoodi,“ pahandab noormees ning tirib seejärel mu kättpidi uksest välja.
„Mul ükskõik,“ lausun pahuralt ning Michael mu selja taga turtsatab.
„Mul ka,“ nõustub ta minuga. „Isegi surm ei lahuta meid,“ lisab ta lõbusalt, kuid hetk hiljem muutub ta ilme taas süngeks.
Lucas pöördub ümber ja tema silmad välguvad vihast. Ta laseb mu käest järsult lahti ja jääb Michaeli ette seisma. „Mul on ükskõik, kui sina surma saad, aga Claire jäta rahule,“ sisistab noormees ning ma mõistan, et ta mõtleb seda tõsiselt.
Sel hetkel ta hirmutab mind. See, kuidas ta ütleb, et ta ei hooli Michaeli surma saamisest. Ta kõlab nii südametuna. Ma poleks temast seda iial uskunud.
„Või muidu...?“ kostub minuni Michaeli hääl, mis kõlab erakordselt vaikselt. „Mida sa teed siis, kui ma ei jäta teda rahule?“
Ootamatu löök, mis Michaeli lausele järgneb, paneb mind ära jooksma. Ma torman suvalises suunas ega kuule neid endale järgnemas. See paneb mind samal ajal vihastama, kui ka rõõmustama.
„Claire, mis on?“ kuulen Sebastiani imestunud häält, kuid ei jää seisma.
Ma jooksen ja hingeldan samal ajal, kuid ma ei jää seisma. Ma ei suuda tagasi minna. Mu samm jääb üha aeglasemaks, kuid ma endiselt ei peatu. Lõpuks ma lihtsalt kõnnin, kuid tähtis on see, et ma endiselt liigun, et ma ei seisa. Viimaks olen siiski sunnitud seisma jääma, sest koridor saab otsa ja tagasi ma minna ei taha.
Kergitan kulmu, kui minu ees on uks, millest kumab rohelist valgust. Ma pole siiani aru saanud, mis sellega on, aga nüüd on mul plaanis see välja uurida.
Ilma mõtlemata avan järsult ukse ja hetk hiljem kahetsen oma otsust, kuid on juba hilja. Ma olen lõksus.
„Tere, Claire,“ lausub naine magusalt, samal ajal, kui tema mees kärmelt ukse suleb.
Ma tunnen vastikust neile otsa vaadates ja neile teeb see nalja. Naise huuled kaarduvad naeratuseks, mis jõua kuidagi tema silmadesse, kui ta mind silmitseb.
„Sa oled nii Elizabethi moodi,“ sõnab ta ning vaatab oma mehele kinnitust otsides otsa.
Too noogutab ja mõõdab mind pikalt oma pilguga. „Ilmselt oled sa sama rumal, kui tema,“ lisab ta ükskõikselt.
„Elizabeth polnud rumal,“ vastan ja sunnin end neile otsa vaatama. „Ta oli targem, kui te arvate.“
Nad hakkavad naerma, tehes seda valjult ja ebameeldivalt ning astuvad mulle lähemale.
„Kui juba sina nii ütled, siis tuleb sind uskuda,“ lausub tema ema irooniliselt. „Sa oled ju nii eriline,“ lisab ta põlglikult.
Mind ei köida tema lause, vaid midagi muud. Talisman. Elizabethi talisman, mis ripub tema kaelas. Mu ilme muutub seda nähes ning naine märkab seda.
„Ilus, kas pole?“ küsib ta minult ning puudutab seda oma käega. „See kuulus minu tütrele ning tänu sellele tunnen, et ta on koguaeg minuga,“ lausub ta draamatiliselt.
Tunnen taas vastikust ning püüan samal ajal mõelda, mida Lucas ja Michael medaljoni kohta ütlesid.
Nende niinimetatud „laenatud“ aeg, hakkab täis saama ning neil on vaja lahti saada nii sõrmusest, kui ka talismanist.
Aga miks talisman siis ikka veel alles on?
„Kas sulle meeldib see?“ pärib naine ja võtab selle oma kaelast ning keerutab seda oma sõrmede vahel.
„Ei,“ vastan ega vaata talle otsa, püüdes samal ajal mõelda, mida ma veel talismani kohta kuulnud olin.
Mulle meenub Lucase kadumine ja kiri minu toas ning sellele järgnenud talismani varastamine ja Lucase tagasi saamine. Ilmselt olid Elizabethi vanemad selle taga.
„Ei?“ kordab naine, katkestades mu mõtiskluse. „Miks ma arvan, et sa valetad?“ pärib ta jäiselt ning astub mulle veel ühe sammu lähemale.
Taganen veidi kuni seisan otse seina vastas ja vaatan vastu inimestele, kellel on kindel plaan mind tappa. Ma tean, et mul pole lootustki siit pääseda, kuid ma ei taha alla anda.
„Sest sa oled harjunud suhtlema inimestega, kes valetavad,“ vastan hooletult, eirates oma hirmu.
Elizabethi ema naerab taas ning see ajab mulle judinad peale. „Kui ninatark,“ lausub ta ning vahetab oma mehega lõbustatud pilgu. „Võib-olla sa tõesti erined meie tütrest.“
„Aga sel polegi tähtsust,“ jätkab tema mees. „Mõne aja pärast olete te mõlemad juba minevik,“ lisab ta halvaendelisel toonil.
„Kõlab huvitavalt,“ nendin kergel toonil, kuid mu hirm üha kasvab.
Elizabethi ema turtsatab. „Sul pole mõtet üritatagi, sest sa ei pääse meie käest,“ lausub ta ning lõpetab talismaniga „mängimise“. „Me oleme jõudnud järeldusele, et sinu side nende kahe noormehega pole kuigi tugev,“ lisab ta, pannes mind võpatama.
Lucas ja Michael. Nende pärast ma praegu siin olengi.
„Teie kolmikside on lausa haletsusväärselt nõrk,“ lisab mees ning tema näole ilmub ebameeldiv muie. „Sa võid olla küll targem, kui meie tütar oli, kuid tema side selle vaese noormehega oli äärmiselt tugev.“
Ma püüan teda mitte kuulata. Ma ei tohigi seda teha.
„Sa ei vasta?“ jätkab mees. „Ilmselt oled sa seda isegi mõistnud ja see on väga hea. Nii on meil lihtsam.“
Vaatan talle otsa. „Kas te üldse oma tütart ei armastanud?“ pärin ootamatult.
Mees kergitab kulmu. „Loomulikult armastasime,“ lausub ta toonil, mis räägib selgelt vastupidist. „Ta oli meile kõik,“ lisab mees ja püüab mitte naerma pahvatada.
„Oh, sa pingutad üle,“ ütleb Elizabethi ema talle. „Me ei armastanud teda mitte põrmugi, sest armastust pole olemas. See on väljamõeldis,“ räägib naine külmalt.
„Aga see side tema ja Riley vahel? Kuidas te seda seletate?“ pärin, olles ise üllatunud oma küsimustest.
Mees ja naine vahetavad pilke ning tundub, et see on ainus, mille osas on neil eriarvamusi. „See oli lollus,“ vastab mees ning korraga paistab tema silmist raev. „Inimene saab loota ainult iseendale, sest lõpuks reedavad teda kõik. Täpselt juhtus Elizabethi ja selle poisikesega.“
Tema juttu kuulates, jälgin ma Elizabethi ema, kelle huuled on kriipsuks kokku surutud ning ta pigistab kramplikult oma peos olevat talismani. Aiman, et olen lähedal nende nõrgale kohale.
„Sa ju nõustud minuga?“ pöördub mees oma naise poole.
Too noogutab. „Muidugi,“ sõnab ta ning vaatab seejärel oma mehele pingsalt otsa. „Ma loodan, et sina mind kunagi ei reeda,“ lausub ta ning tema hääles kõlab ohtlikuse noot.
Mees kergitab kulmu ning on selgelt näha, et naise jutt talle ei meeldi. „Loomulikult mitte,“ vastab ta külmalt. „Kuidas sa üldse võid selle peale üldse mõelda?“
„Ma lihtsalt tahtsin, et Claire seda mõistaks,“ õigustab ta ennast, vaadates mulle otsa.
„See oli ilus jutt,“ sõnan närviliselt. „Ma saan teist nüüd aru,“ valetan neile.
Naine vaatab mulle külmalt otsa ning on oma enesekindluse tagasi saanud. „Räägime nüüd sinust,“ sõnab ta. „Jutusta meile oma sidemest. Me tahame teada, mida sina sellest arvad ja kelle sa valid.“
Tema viimane küsimus paneb mind võpatama, sest ma pole valimise peale kunagi mõelnud.
Sul on kaks valikut.
„Sa ei tea?“ pärib mees minult ning noogutab aeglaselt. „See on küll huvitav.“
Tema naine nõustub temaga. „Ja lisaks tahaksin ma mainida, et teie hulgas on reetur,“ sõnab ta ning naerab mu jahmunud ilme peale.
„Jah, sa kuulsid õigesti,“ ütleb naine. „Reetur.“
Kortsutan tema poole vaadates kulmu. Reetur? Mul on tunne, et ma ei tahagi teada, kes see on.
Järgmisel hetkel juhtuvad kaks asja. Esiteks kustub see kummaline roheline valgus ning tuba muutub pimedaks. Teiseks tunnen järsku oma peos midagi. Sõrmus.
„Mäng algab,“ kuulen Elizabethi ema sosistamas ja pigistan üllatunult sõrmust oma peos.
Tõepoolest, mäng algab. Võitlus elu ja surma peale.

Tegelen vaikselt eelviimase osaga ja ilmselt paari päeva pärast on see siin. Ja siis jääb ainult viimane osa, mis tuleb ilmselt ikkagi aprillis.  

Oi, põnevaks läheb .
Tegelikult on isegi tore, et "Salapärased silmad" läbi saab, sest siis saab sinu teistele juttudele uut osa.

Endiselt väga meeldib , ootan juba uut osa (aga samas ei oota ka).

Üritan vaikselt otsi kokku tõmmata ja eelviimase üritan nädalavahetusel siis valmis saada.
Mul on ka natuke hea meel, et see läbi saab, aga samas ma olen seda üle poole aasta kirjutanud ja kuidagi tühi tunne jääb.   

49.

Elizabethi vanemate pimeduses kajav naer ajab mulle külmavärinad peale. See kõlaks nagu mõnest õudusfilmist ja need pole kunagi minu lemmikute hulka kuulunud. Üritan paar sammu taganeda, sest tunnetan, kuidas nad seisavad mulle liiga lähedal.
„Põgeneda pole kuhugi,“ kostub minu lähedusest Elizabethi isa hääl, mis kõlab veidi lõbustatult. „See pole mingi film, kus peategelane jääb alati ellu,“ lisab ta ning kuulen tema lohisevad samme veelgi lähemale astumas.
Mul on tunne nagu ei saaks ma hingata. Nagu oleksid nemad kogu õhu ära võtnud, jättes mind lootusetult õhku ahmima. Võib-olla ei pea nad mind puudutamagi, et ma sureks.
„Mis see siis on?“ küsin vaevaliselt ja astun veel ühe sammu taha poole.
Elizabethi vanemad naeravad taas ning mul ei jää muud üle, kui seda kuulata. „Midagi hoopis hullemat,“ kostab mees häälel, mis ajab mind judisema.
Taganen veel ühe sammu ja järgmisel hetkel tunnen seina enda vastas. Surun end selle vastu ja pigistan silmad kõvasti kinni, kuigi tean, et see ei aita. Kaks kogu on endiselt minu ees ning neis pulbitseb soov mind tappa.
„Oled sõnatu?“ kuulen Elizabethi ema häält, mis kostub vaevalt meetri kauguselt ning sellel järgneb juba tuttavaks saanud naer.
Raputan rutakalt pead, kuid siis meenub mulle, et nad ei näe seda. Vahet ei olegi, sest ilmselt aimavad nad niigi, mida ma mõtlen.
„Aga kui sa saaksid valida, kallis Claire,“ jätkab naine ning minus tärkab kerge huvi,“ kas sa valiksid Michaeli või Lucase?“
Ma ei oodanud seda. Kindlasti mitte. Miks peaks neid see huvitama, kui nad ei lasegi seda mul teha? Aga kelle ma valiksin? Lucase või Michaeli?
„Miks te seda küsite?“ pärin ning teen seda valjemalt, kui plaanisin. „Te ei anna mulle ju valida,“ lisan ja tunnen korraga viha endas kasvamas.
Miks pidin mina sellise jama otsa koperdama? „Jama“ pole ilmselt päris õige sõna, sest nüüd asi sellest väga kaugel. Aga miks ei võiks ma olla tavaline äsja seitsmeteistkümneseks saanud neiu, kelle kõige suuremad mured on täiesti harilike poistega seotud? Miks ma pean olema nii „eriline“ ja surema nii noorelt? See kõik on kahtlemata mina ema süü. Isa on ilmselt ka osaliselt süüdi, sest miks ei võinud ta endale normaalset naist valida. Aga nende küsimuste aeg on ilmselt möödas.
„Seda oleks lihtsalt huvitav teada,“ vastab hoopis Elizabethi isa. „Me pole siiani aru saanud, kes sulle neist rohkem meeldib.“
See on esimest ja ühtlasi viimast korda, mil ma nendega nõus olen. Ka mina pole suutnud otsustada, kuigi see polegi enam vajalik. Enam pole see oluline.
Pigistan sõrmust oma peos ning jõuan kiirelt järeldusele, et enam pole palju aega jäänud. Peagi juhtub midagi saatuslikku ja mina pean otsustama, kas me mängime seda kassi ja hiire mängu veel kaua edasi või mitte.
„Tundub, et ta ei tea seda isegi,“ vastab Elizabethi ema minu eest. „Seda parem meile,“ lisab ta, kõlades kurjakuulutavalt.
Viha, mida ma hiljuti tundsin, on tagasi, pannes mind end kummalisel kombel paremini tundma. Ma astun imepisikese sammu ette poole ning peagi järgneb sellele teine.
„Kas te teadsite, et ma tean teie tütre lugu?“ pahvatan ootamatult. „Ja mitte ainult pealiskaudseid fakte, vaid palju enamat.“
Sellele järgneb mõne hetkeline vaikus ning ma peaaegu kahetsen, et ma nende ilmeid ei näe.
„Muidugi,“ kõlab mehe ükskõikne vastus ning korraks põrkun tagasi, sest see kostub väga lähedalt. „Sa peadki seda teadma.“
Kogun end hetke ja vaatan sinna, kus arvan nad olevat. „Kas te seda teate, et ma olen Elizabethiga isiklikult rääkinud?“ küsin ning eiran kummalist heli, mis paistab kostuvat neiu ema suust. „Kas te teate, kus teie tütar praegu on?“
„Ta on surnud,“ vastab tema isa külmalt, nagu jutt ei käikski tema lapsest.
Mõistan, et seda nad ei tea. Nad ei tea, mis juhtus nende tütrega, kui ta püüdis end jõkke uputada.
„Elizabeth ei puutu enam asjasse,“ avab naine viimaks suu, kuid ta hääl väriseb veidi. „Tema on minevik ja peagi oled seda ka sina,“ lisab ta sosinal.
Püüan teda eirata ning keskendun ainult Elizabethi isale. „Kõik pole päris nii, nagu teie arvate,“ lausun aeglaselt.
Naer, mis sellele järgneb, toob mulle külmavärinad, kuid ma eiran seda kindlameelselt. Ma olen teada saanud, et nad pole nii tugevad, kui arvavad. Killuke lootust on mul siiski alles.
„Tüdruk, sa ei tea asjadest mitte midagi,“ kõlab mehe põlglik häält otse minu kõrva juurest. „Ega hakka kunagi teadma,“ lisab ta ning tajun ta hääles ohtlikku nooti.
Ma ei tea, kaua mul aega veel jagub, kuid tunnen, et nende kannatus hakkab katkema. Ma ei tea, kuidas nad mind küll tappa kavatsevad, kuid mul pole plaani surra enne, kui olen saanud neile öelda kõik, mida ma tahan. Elizabethi eest.
Astun väikse sammu ette poole, kuid ootamatult komistan millegi otsa ja maandun näoli põrandal. Minu kukkumisele järgneb vali naer ja ma tean, et see polnud juhuslik. Midagi on algamas.
„Vaata ette,“ kõlab teeseldud manitsus ning seejärel tunnen, kuidas keegi minu kohale kummardub. „Võib-olla loodad sa ikka veel, et sa jääd ellu, aga sa eksid,“ sisistab Elizabethi ema ja tirib mu kättpidi püsti.
Oigan vaikselt valust ja üritan end lahti tõmmata, kuid naine on tugevam. Hetk hiljem meenub mulle sõrmus, mis kukkumise tõttu on mu peost libisenud. Mu hingamine kiireneb ja mõte sellest, et nemad võivad selle leida, ajab mu ootamatult tigedaks. Rebin ennast järsult lahti ning Elizabethi ema on hetkeks nii üllatunud, et ei suuda midagi teha. Sekund hiljem olen ma taas põrandal ja püüan sõrmust leida.
„Kas sa palud põlvili oma elu eest?“ kuulen Elizabethi isa iroonilist häält. „Hea plaan, aga meiega see läbi ei lähe,“ lisab ta kurjakuulutavalt, kuid seekord ei tule keegi mind põrandalt püsti tõstma.
Olen põlvili põrandal ja püüan kobamisi sõrmust leida, teades samas, et kui ma seda ei leia, on kõik läbi. Ma tajun, kuidas mind jälgitakse ja kahtlustan, et nad teavad, mida ma teen, kuid ometi ma jätkan otsinguid.
„Huvitav, mida tunnevad need kaks noormeest, kui sa sured,“ kuulen Elizabethi isa pilkavat häält. „Kas nad uputavad end samuti jõkke nagu minu armas tütar?“
Üritan teda kogu hingest eirata, kuid ometi ei saa ma aru, kui südametud võivad inimesed olla. Või peaksin enda parandama, sest inimesed nad pole. Ma ei tea siiani isegi seda, kes Lucas, Michael ja teised on. Kes mu ema on?
Terav vastus on mu keelel, kuid ma ei ava suud ega ütle seda välja. Ma lihtsalt pean vastu pidama ja sõrmuse leidma.
Ootamatult satub mu sõrmede ette midagi, mis osutub hetke pärast kellegi jalaks ja mul on tunne, et see on valmis mulle hoobi andma. Taganen kiiresti, kuid põrkan millegi vastu, täpsemalt kellegi. Ma olen ümber piiratud.
„Võib-olla kümme minutit,“ lausub naine häälel, mis kõlab pingutatult lõbusalt. Temal on süda ehk siiski olemas, kuid see on kuhugi peidetud.
Mees irvitab. „See on heal juhul,“ sõnab ta ning ma taipan, et tema on koha sisse võtnud minu selja taga. „Halvemal juhul ehk kolm.“
Kuussada hingetõmmet või sada kaheksakümmend. Kas need ongi mu elu viimased?
„See on täpselt paras aeg, et klaarida ära viimased asjad,“ jätkab Elizabethi isa ning tal on ükskõik, et ma pole vahepeal sõnagi lausunud. Järgmisel hetkel mees kummardab ja tõmbab mu juukseid pidi põrandalt püsti.
Karjatan valjult ja pisarad kõrvetavad mu nägu. Ma pole kunagi varem sellist valu tundnud. Surm ei saaks enam hullem olla.
„Räägi mulle Elizabethist,“ sisistab mees, hoides endiselt mu juukseid,“ kuidas sa said teda näha?“
Ta on oma haaret veidi lõdvendanud, kuid valu pole kadunud. Ma ei üritagi rabeleda, sest ma tean, et see teeks asja ainult hullemaks. Juuksed võiksid mul surres siiski peas olla.
„Ma...ma ei saa ise ka sellest päris täpselt aru,“ sõnan vaevaliselt.
Ma ei saa öelda, et see on talisman, mis tema ema käes on. Kui nad seda kuuleksid, siis poleks enam midagi. Ainult pimedus, mis tuleb ilmselt nagu nii.
„Valetad,“ sõnab mees tigedalt ja tirib uuesti mu juukseid ning ma karjatan taas.
„Ei,“ pomisen läbi piinava valu ja sulgen silmad.
Saaks see ometi läbi. See kõik.
Mehe käsi hoiab endiselt minu juukseid, kuid väga veidi tema haare lõdveneb. Ma ei näe tema pilku, kuid ma tean, et see on täis vihkamist ja midagi hullemat. Peagi täitub see ilmselt võidurõõmuga, sest mina suren ja nemad saavad taas sada aastat rahus elada. Kuni järgmise korrani...
„Valetajaid karistatakse rängemini,“ sosistab mees mulle kõrva ning tema üks käsi riivab pisaraid mu põsel.
Ma tunnen vastikust, kuid see moodustab vaid pisikese osa minu tunnetest. Lootusetus, väsimus, kurbus,jõuetus ja viha on ülejäänud. Kuus tunnet on jagunenud võrdseteks osadeks. Valu, mida ma alles äsja tundsin, on jäänud selja taha ja loovutanud oma koha teistele. Minu viimastele tunnetele.
„Ma ei hooli sellest enam,“ sõnan sosinal ning ütlen seda rohkem iseendale, kui teistele toas viibijatele.
Kuulen mees irvitamas. „Sellisel juhul on su lõpp väga lähedal.“
Ma ei pööra ta sõnadele enam tähelepanu. Ma mõtlen oma isale, Alisonile ja sellele, kuidas ema neile asja selgitab. Kuidas ta ütleb, et mind enam pole?
Läbi udu jõuab minu kõrvu veider heli. See on nõrk kopsimine, mis üha tugevneb, pannes mu pea kumisema.
„Meil läheb kiireks,“ teatab Elizabethi isa ning ütleb midagi oma naisele. „See kuradi idioot ei saanud hakkama,“ kostuvad minuni sõnad.
Tema lause äratab minus huvi, kuid ainult hetkeks. Ma ei taha teada, keda ta silmas peab, sest ma kardan, et see on keegi, keda ma tean.
Kopsimine jätkub ja nüüd kuulen ma tasaseid hääli ja ma avan aeglaselt silmad, mis seni olid ikka veel suletud. Ometi ma tean, et on liiga hilja. Nad on jäänud hiljaks.
„Talisman,“ sisistab Elizabethi isa oma naisele,“ pane see valmis.“
Tema sõnu kuuldes, meenub mulle taas sõrmus, mis on endiselt põrandal ja terve, sest ma pole kuulnud, et keegi oleks sellele peale astunud. Minu eesmärk on see endiselt leida, kuigi lootus on hakanud ereda leegiga kustuma.
„Claire, nüüd on viimane aeg rääkida meile sõrmusest,“ pöördub mees taas minu poole ja laseb ootamatult minu juustest lahti. „Sa sured nagu nii, kuid äkki sooviksid sa veidi leebemat surma.“
Õhku ahmides taganen paar sammu ja katsun käega oma juukseid. Paistab, et suur enamik on siiski alles.
Järgmisel hetkel haarab Elizabethi isa mul käest ja tõmbab mind endale taas lähemale. Pean vist tänulik olema, et ta mu juuksed on otsustanud rahule jätta.
„Anna andeks, ma vist ei kuulnud sinu vastust,“ lausub mees mesimagusalt.
Pööritan tahtmatult silmi ja rõõmustan, et ta ei näe seda. Olen juba nii kaugele jõudnud, et mind teevad õnnelikuks sellised pisiasjad.
„Hea küll, me saime sinu vastusest aru,“ sõnab ta viimaks, kui ma endiselt pole suud avanud.
Neelatan, sest ma tean, mida see tähendab. Seda, et leebem surm mulle küll osaks ei saa. Pigistan silmad taas kõvasti kinni ja soovin mõttes, et see juba lõpeks.
Need hääled, mis lähedusest ehk ilmselt ukse tagant kostuvad, on muutunud karjumisteks. Ma kuulen oma nime palju kordi ja enne kui ma arugi saan, on pisarad taas mu põskedel. Kõigest uks lahutab mind ellu jäämisest ja pääsemisest nende inimeste käest.
Kuulatama jäädes, olen valvsuse kaotanud ja järgmisel hetkel leian end taas põrandat tervitamas, kuid seekord pole nii, nagu eelmine kord. Ma maandun millegi väikse ja kõva peale ning taipan rõõmsalt, et see on sõrmus. Sekund hiljem tabab mind meeleheide, sest kohe avastavad Elizabethi vanemad selle ja siis võin oma viimaseid hingetõmbeid lugema hakkata.
„Võib-olla tahad sa enne surma midagi öelda või teada,“ kuulen enda kohalt Elizabethi isa pilkavat häält. „Oleks ju kahju, kui sa ei saakski teada tõde selle kohta, miks sa surema pidid.
„Tõepoolest,“ pomisen, lamades põrandal jätkuvalt edasi. „Kas te pole kunagi kahetsenud seda, mida te oma tütrele tegite?“ küsin, kuigi vastus on ilmselge.
Üle pika aja kuulen Elizabethi ema midagi ütlemas. „Kas ma oleksin pidanud?“ pärib ta sosinal. „Elizabeth polnud väärt, et abielluda mehega, kes teda tõesti armastas. Selliste vanemate tütar, nagu meie ja armunud ausasse ja töökasse noormehesse. Varem või hiljem oleks meie tütar selle poisile haiget teinud,“ lausub naine ja ma olen veendunud, et siia tulles, polnud tal see plaanis.
Ma võin vaid kujutleda, millise näoga tema mees teda praegu vaatab Ilmselgelt tema oma naisega ei nõustu.
„Veider, et sa nii häid sõnu tema iseloomustamiseks leiad,“ kuulen mehe irooniliselt häält. „Isegi minu kohta pole sa nii hästi öelnud. Milles on asi?“
Ma ei kuula enam, mida naine vastab, sest mõtlen pingsalt, mida sõrmusega ette võtta. Ma pole seda veel oma kätte võtnud, sest kui mees peaks mind püsti tirima, oleks kõik läbi. Sekund hiljem meenub mulle midagi. Too päev, kui Alison kodus oli ja sõrmust puudutades, kustusid kõik tuled. Veidi aega tagasi juhtus sama asi. Aga ometi on sõrmus palju rohkem minu käes olnud ja enamikel kordadel pole mitte midagi juhtunud. Ka see on mulle rääkimata jäetud.
Kortsutan kulmu ja püüan pingsalt meenutada, mida ma selle kohta veel kuulnud olen.
Riley kinkis Elizabethile sõrmuse, aga reegel on see, et meiesugused ei tohi midagi kinkida neile, kes meie hulka ei kuulu.
Kortsutan uuesti kulmu, sest ootamatult tuleb mulle meelde midagi, mis räägib sellele lausele vastu, ent mul ei ole aega sellele rohkem mõelda.
Mõtlen hoopis sellele, kumb neist ütles seda, et Riley kinkis Elizabethile selle sõrmuse.  Mul on tunne, et mingil põhjusel on see väga oluline. Kordan seda lauset mõttes ja püüan mõistata, kas see teadmine annab mulle midagi juurde. Kas ainult sõrmuse tõttu polegi Elizabeth surnud ega elus, vaid kõigub kahe maailma piiril?
„Aitab!“ kuulen Elizabethi isa valjult lausumas ja ma võpatan ja vaatan sinna, kus arvan teda seisvat. „Anna talisman,“ käsutab ta oma naist ja ma tean, et kohe on sõrmuse kord.
Ilma mõtlemata sirutan ma käe välja ja puudutan sõrmust. Hetk hiljem surun karjatuse maha, sest sõrmus on tulikuum, ent ma ei loobu sellest. Mulle ei meenu, kas varem on ka nii juhtunud ja see muudab mind ärevaks.
„Mis...?“ kuulen Elizabethi isa häält, mis on esimest korda segaduses.
Ma kuulen tema naise vaikset karjatust ja ukse taga kostuvaid ärevaid hääli ja mütsatust ning sõrmus mu peos järjest kuumeneb. Võitlen sooviga see tagasi põrandale visata, kuid tean samas, et see poleks mõistlik tegu.
Äkki näen tuttavat rohelist valgust, mis paistab kiirgavat minust mõne meetri kauguselt. Ilmselt talismanist, kuid ma ei suuda mõista, kas see on hea või halb.
„Pagan,“ sisistab mees ning ma saan aru, et talisman on tema käes.
Ukse taga kostuvad hääled üha valjenevad ning ma ei taipa, kuidas nad pole ikka veel sisse saanud. Nad suudavad ju end teleportida ühes kohast teise, aga sellest uksest nad millegipärast sisse ei saa ja see isegi pole mingi turvauks.
Sõrmus on endiselt minu peos ning selle kuumenemine on kummalisel kombel peatunud. Ohkan kergendatult, kuid hetk hiljem ahmin õhku. Mind tiritakse põrandalt jõuliselt püsti ja surutakse vastu seina. Helikiirusel libistan ma sõrmuse oma teksade taskusse, kuigi olen veendunud, et see leitakse peagi.
„Anna see siia,“ lausub mees tigedalt.
Raputan pead, kuigi tean, et ta ei näe seda.
Minu sõnadeta vastus, ärritab meest pööraselt ning ta väänab mu käsi, lootuses sõrmust leida. Mul on valus, kuid ma eiran seda, sest olen otsustanud, et ma ei loovuta talle ilma võitluseta sõrmust. Ma pole kunagi varem kellegagi kakelnud, rääkimata mehest, kes on minust sadakond aastat vanem, kuid minu noorus peaks mulle eelise andma. Mõtlen isale, Alisonile, Lucasele, Michaelile, Emilyle ja see süstib minusse jõuduja lootust. Hoolimata kõigist oma eelnevatest mõttedest, tean ma, et ei tohi alla anda, vähemalt mitte ilma võitluseta. Võib-olla suudan ma siiski selle needuse murda, isegi kui ma ise ellu ei jää.
Elizabethi isa hüüatab midagi oma naisele, kuid ma ei suuda tema sõnadele keskenduda. Millegipärast mõtlen ma sellele, miks ta pole ikka veel suutnud sõrmust üles leida.
Teisel pool ust on Lucas ja Michael, kes on ilmselt meeleheitel. Michael lubas mulle, et ma ei sure, aga miks ta siis midagi ei tee. Miks ma olen endiselt lõksus koos inimestega, kes tahavad mind tappa?
Ühtäkki meenuvad mulle Elizabethi sõnad, et mul on kaks valikut ja nüüd on ilmselgelt käes viimaks see hetk, mil ma pean valima. Aga mille vahel? Elu ja surma?
Järgmisel hetkel tunnen, kuidas sõrmus mu taskus taas kuumeneb ja mul on tunne, et see põletab mu teksadesse augu. Võib-olla on hoopis see Elizabethi isa plaan. Tema ei pea oma käsi määrima, et mind tappa, vaid Elizabethi sõrmus teeb seda minu eest. Ideaalne plaan.
Tundub, et viimaks on mees mõistnud, kus sõrmus on, sest kuulen teda irvitamas. „Nii, Claire, ütle oma viimased sõnad,“ lausub ta õelalt, kuid ei siruta veel sõrmust võtma.
„Keri põrgusse,“ sisistan ja üritan teda eemale lükata.
„Me olemegi põrgus,“ vastab ta selle peale ega liigugi paigast.
Mulle meenub Lucase jutt ja tean, et mingil moel on see tõsi.
Sulen meeleheitlikult oma silmad ja püüan keskenduda sõrmusele ja talismanile korraga, sest mulle meenus hetk, mil sõrmus ise minu kätte jõudis. Ma pole siiani mõistnud, kuidas see sai juhtuda.
Avan silmad ja hetke pärast naeratan tahtmatult, sest  tunnen talismani ootamatult oma kaelas. Mees, minu vastas hüüatab jahmunult ja libistan välkkiirelt käe taskusse ja puudutan sõrmust. Sekund hiljem süttivad taas tuled ning näen Elizabethi isa raevunud ilmet. Tema naine lebab suletud silmadega põrandal.
Enne kui ma arugi saan, tirib mees mul sõrmuse peost ja üritab talismaniga sama teha, kuid siis juhtub midagi ootamatut. Roheline valgus kirgab mõlemast ehtest, pannes meid mõlemaid silmi pilgutama. Näen ta näol jahmatust ja kasutan juhust ja tõmban sõrmuse tagasi. Nüüd täitub kogu tuba rohelise valgusega ja läbi udu kuulen ukse tagant ärevaid hüüatusi.
„Claire!“ kuulen kedagi karjumas.
Ma ei suuda isegi vaadata sinna, kus uks asub, sest valgus on liiga ere. Ma ei näe isegi enam Elizabethi vanemaid. Toas olen ainult mina, koos sõrmuse ja talismaniga.
Mõni hetk hiljem tunnen, kuidas miski justkui plahvatab ja kogu ruum hakkab kõikuma. Talisman ja sõrmus libisevad mu peost ja ma vajun põrandale, tundes hetkelist valu, sest mu kukkumine on kõike muud, kui ideaalne. Silmanurgast jõuan veel näha, kuidas uks avaneb ja mitmed inimesed tormavad sisse.
„Üks kolmest peab alati surema,“ kuulen kusagilt kaugelt kedagi lausumas.
Järgmisel hetkel on ainult tühjus.

See siiski pole päris viimane osa, sest ma tahtnud kõiki olulisi asju viimasesse ossa panna. Sellele järgneb epiloog või midagi sarnast, mille üle ma pean veel mõtisklema.  

50.

Kõik on hägune, ilma kindlate piirjoonteta. Mu silmad on avatud, aga ma ei mäleta, et oleksin need lahti teinud. Ümbrus on mulle võõras, kuid see ei aja mind ärevusse, sest mingil moel ma tean, et see koht on turvaline.
Toetan end vastu tumedast puidust seina ja silmitsen uudishimulikult kohta, kus ma viibin. Siin puuduvad mööbliesemed nagu enamikes sarnasest ruumides, kuhu ma sattunud olen. Aknad on suured ning vaade avaneb järvele ning selle lähedal olevad puud õõtsuvad kergelt. Naeratan kergelt ja kuulen ootamatult, kuidas uks mu selja taga avaneb. Saabujaks on Elizabeth ja ma ei imesta teda nähes.
Neiu kannab valget õhulist kleiti, mis puudutab kergelt põrandat, kui ta minu ees seisatab. Ilme tema kaunil näol on kurb ja veidi isegi etteheitev.  
Neelatan kuuldavalt, kui mulle meenuvad hetked, enne seda, kui ma siia jõudsin. Lucas, Michael ja minu ema. Ma ei julge küsida, kas Elizabeth teab neist midagi.
„Claire,“ lausub neiu ilma pikema sissejuhatuseta,“ sa tegid vale valiku.“
Hingan järsult sisse ja sama kiiresti välja ning vaatan kohkunult talle otsa. „Vale valiku?“ kordan nõrgalt ega teagi, kas ma tahan üldse järgnevaid sõnu kuulda.
Elizabeth noogutab õnnetult. „Sa ei valinud õigesti.“
„Aga kuidas?“ pärin vaikselt. „Ma isegi ei mäleta, et oleksin millegi vahel valinud,“ lisan, püüdes meeleheitlikult meenutada viimaseid hetki, mil ma Elizabethi vanemate juures lõksus olin.
Üks kolmest peab alati surema.
Võpatan, kui mu pähe see lause kargab. Ma ei tea, kes seda küll ütles, kuid kahtlemata on see tõsi. Ilmselgelt olen mina surnud ning Michael ja Lucas...Ma ei suuda praegu nende peale mõelda.
„Sa oled siin,“ sõnab neiu ilmetult ja pöörab mulle selja. „Sa jätsid teised maha,“ lisab ta ning tema häälde on siginenud etteheitev noot.
„Jätsin teised maha,“ kordan mõtlikult ning põrnitsen tema selga. „Ma olin seal üksinda, kui mitte sinu vanemaid arvestada,“ hüüatan, püüdes end õigustada. „Ma ei pidanud ju neid kaasa võtma.“
Kulub mõni hetk, enne kui Elizabeth sellele reageerib. „Ma ei mõtle neid,“ sõnab ta kalgilt. „Sa jätsid oma sidemekaaslased maha,“ lausub ta vaevukuuldavalt ning kleidi kahisemise saatel suundub ta akende poole.
Korraga hakkab mul külm ja see pole sellest, et neiu avab akna ja vaatab igatseval pilgul järve poole. See on teistmoodi tunne. Palju hullem.
„Kas...kas nad on surnud?“ küsin närviliselt ja paanika ning hirm on mind just kui paigale naelutanud.
Elizabeth kehitab õlgu. „Võib-olla,“ kostab ta ebamääraselt ning mulle jääb tahtmatult mulje, et teda ei huvitagi see.
Kuigi tema vastus ei kinnita mu hirmsaid kahtlusi, ei lükka see neid ka ümber ning see muudab mind veel murelikumaks. Mis siis kui nad ongi surnud? Kas Elizabethi vanemad pääsesid eluga ja võivad veel sada aastat rahus elada?
„Aga sinu vanemad?“ pärin ma vaikselt. „Kas nad pääsesid?“
Neiu pöörab end kärsitult ringi. „Ma ei tea seda, sest sina oled siin,“ lausub ta ning nüüd meenutab ta väga seda tüdrukut, keda ma koos Rileyga nägin. Kõrk ja upsakas.
„Ma isegi ei tea, kuidas ma siia sattusin,“ püüan talle seletada, kuid Elizabeth silmitseb mind põlglikult.
„Kas tõesti?“ lausub ta toonil, mis ütleb väga selgelt, et ta kahtleb selles. „Sa käitusid isekalt ega mõelnudki teistele,“ tähendab ta külmalt.
Üha rohkem hakkab mulle tunduma, et tegelikult on ta oma vanematega väga sarnane. Tunnen kiusatust talle seda öelda, kuid loobun sellest siiski, kartes, et kui ta seda kuuleb, keeldub ta minuga rääkimast.
„Sellises olukorras on keeruline teisiti käituda,“ vastan vaikselt. „Ma kartsin, et ma saan surma,“ lisan vaikselt, kuid siis meenub mulle, et ma isegi ei tea, kas ma olen elus. Neelatan kuuldavalt, kuid ei söanda selle kohta veel küsida.
Elizabethi ilme leebub veidi. „See on tõsi, et sellises olukorras ei saa väga selgelt mõelda,“ nõustub neiu minuga, kuid jätkab karmimal toonil. „Ma lootsin siiralt, et sa pole samasugune nagu mina ja oled minu vigadest õppinud, aga pean kahetsusega tunnistama, et eksisin.“
Vaatan talle murelikult otsa. „Kas...?“ alustan ebakindalt ja katkestan lause. „Kas ma olen surnud?“ teen uuesti proovi.
Ta raputab pead. „Sa ei oleks siin, kui oleksid surnud,“ vastab Elizabeth ning ta ei üritagi teha nägu, nagu see teda rõõmustaks.
Ta tahtis, et ma sureks. See saab mulle korraga selgeks. Aga miks ometi? Kas ta pole mitte koguaeg väitnud, et ma pean ellu jääma?
Neiu jätkab, enne kui saan talle selle kohta midagi öelda. „Ausalt öeldes peaksid sa varsti naasma ja seisma silmitsi sellega, mis sinust maha jäi.“
„Seisma silmitsi sellega, mis sinust maha jäi,“ kordan ma valjult ja see kajab kogu ruumis.
Seisma silmitsi sellega, mis sinust maha jäi. Seisma silmitsi sellega, mis sinust maha...Seisma silmitsi sellega, mis sinust...Seisma silmitsi sellega, mis...Seisma silmitsi sellega...Seisma silmitsi...Seisma...
„Mida sa sellega öelda tahad?“ pärin ma neiult ning hetkeks kadunud paanika, hakkab taas võimust võtma.
„Seda tahangi,“ tähendab Elizabeth kuivalt. „Leebelt öeldes, sina lasid jalga ja me ei tea, mis teistest edasi sai.“
„Nendega ei juhtunud midagi!“ hüüatan valjult, kuigi tegelikult ei usu ma seda.
„Nagu ma ütlesin, siis me ei tea seda,“ lausub neiu emotsioonitult. „Selle pärast sa peadki tagasi minema.“
Ma ei suuda talle enam otsa vaadata. Ma eksisin temas ja Michaelil oli õigus. Elizabeth oli ise oma asjades süüdi ja mina samamoodi. See on ainus, mis meid ühendab.
„Kuidas ma tagasi saan?“ pärin temalt.
Hetkeks ilmub tema näole üllatus, mis jahmatab mind, sest ise ta äsja ütles, et ma pean naasma. „Sa siis ikkagi tahad tagasi minna?“ küsib ta kummalisel toonil. „Isegi siis, kui sind ootab ees midagi, milleks sa valmis pole?“
Noogutan kindlameelselt. „Mul ei ole teist võimalust,“ lausun vaikselt.
Üllatus Elizabethi näol hajub ning alles jääb veidralt ettevaatlik ilme. „Sellisel juhul jääb mulle üle ainult sulle edu soovida,“ sõnab ta vaikselt, kuid mulle jääb mulje, et see pole kõik, mida ta öelda tahab.
Vaatan talle küsivalt otsa, tundes kerget rahutust oma sees. Ilmselgelt on veel midagi, mida ma peaksin teadma.
Ta püüab mu pilgu kinni ning tema silmades värahtab midagi, mis on mulle tuttav. Kahetsus. Ometi on Elizabeth endiselt vait.
„Niisiis, kuidas ma saan tagasi minna?“ kordan ma taas oma küsimust, kui näen, et temast ei saa asja.
„Claire, enne kui sa lähed, pean sinuga mõnest ajast rääkima,“ ütleb neidis ning paistab kõhklevat. Ta kogub end hetke ning avab uuesti suu. „Esiteks pean ma mainima, et see maja, kus me praegu viibime, oli minu ja Riley unistuste maja. Me olime veendunud, et ühel päeval elame me taolises majas. Vähemalt mina olin.“ Elizabeth jääb vait ja ohkab vaikselt.
„Nii, et siin sa veedaki oma aega?“ küsin ebalevalt, kartes taas seda külma ja kõrki pilku näha.
Neiu pöörab oma pilgu minult ning suunab selle taas aknast välja. „See on koht, kus ma olen oodanud seda, et saaksin viimaks kõigest lahti lasta ja kohtuda taas Rileyga,“ sõnab ta igatsusest tulvil häälel. „Mind teeb murelikuks see, et ma olen hakanud ta nägu unustama. Ma ei pidanud seda kunagi võimalikuks,“ märgib ta ning viimaste sõnade juures tema hääl murdub.
Ma seisan tardunult paigal ja jõllitan teda. Kas ma hindasin teda äsja valesti?
Korraga jooksevad tema silmist pisarad ja ta ei üritagi neid peatada. „Miks ma ei võinud tookord surra?“ ahastab ta ja vajub põrandale põlvili. „Miks ometi?“
Ma ei tea vastust, kuid see huvitab mind ennastki. Minu mäletamist mõelda pole Lucas ega Michael seda mulle maininud või siis pole see mulle veel meenunud. Michaeli ja Lucase peale mõtlemine, ajab mind taas paanikasse. Mis siis, kui nendega ongi midagi juhtunud?
„Millised minu vanemad olid täna?“ äratab Elizabethi küsimus mind minu ärevatest mõtedest.
Kuigi ma tahaksin talle välja paisata kõige halvemaid sõnu, ei tee ma seda siiski. Keegi meist ei saa oma vanemaid valida.
„Mitte kuigi sõbralikud,“  vastan aeglaselt. „Me ei saanud kuigi hästi läbi.“
Elizabethi silmad vaatavad just kui minust läbi ning kui ta rääkima hakkab, on tema hääl paar tooni jahedam, kui mõni minut tagasi. „Ilmselt jätad sa paljud asjad nende kohta mainimata,“ lausub ta tabavalt,“ aga tegelikult pole sel vahet. Me mõlemad teame, millised nad on.“
Nõustun temaga vaikides ja ootan, et neiu oma juttu jätkaks.
Tema näole ilmub taas see kurblik ilme. „Tead, Claire, ma nii lootsin, et meie eelnev kohtumine jääb meie viimaseks korraks,“ tunnistab neidis ausalt. „Loomulikult pole mul midagi sinu vastu, aga ilmselt tead sa isegi, mida ma mõtlen,“ lisab ta ja püüab mulle naeratada.
„Kas sa lootsid, et ma saan surma?“ pahvatan, suutmata end tagasi hoida.
Elizabethi põskedele ilmub puna ning ta langetab oma pilgu. „Siis kui ma sinuga veel kohtunud polnud, lootsin ma seda tõepoolest,“ avaldab ta ja tõuseb põrandalt püsti. „Aga esimest korda sinuga kohtudes, sain ma aru, et see poleks õige. Sina pole teinud meeletul hulgal vigu nagu mina ning minu omade eest ei peaks sa vastutama,“ räägib ta ning sammub üle toa otse minu ette.
Mu pilk on endiselt veidi umbusaldav ning ma võpatan, kui ta mu mõlemast käest kinni võtab.
„Ma palun kogu südamest vabandust,“ sõnab Elizabeth ning kahetsus tema hääles ei jää mulle märkamata. „Su elu on minu tõttu täielikuks põrguks muutunud.“
Aga ka paganama palju huvitamaks. Ma isegi ei suuda mõelda, kuidas ma oma päevi ilma Lucase, Michaeli ja teiste roheliste silmadeta isikutega veetsin. Mu elu koosnes ilmselt isa üle muretsemisest, Emily lobisemist kuulates ja Jordaniga üksikute lausete vahetamisest ning muidugi Tessaga tülitsemisest. Huvitav, kas nad on märganud, et ma pole juba ammu koolis käinud.
„Pole vaja vabandada,“ sõnan talle ning naeratan. „Mulle on see kõik täitsa meeldinud,“ lausun rõõmsalt, kuid hetke pärast tõsisen taas,“ kui välja jätta mõned üksikud intsidendid.“
Ka Elizabethi näole ilmub kerge naeratus ning ma lasen ta kätest lahti. „Mul on seda hea meel kuulda,“ kostab ta ja vaatab mulle otsa.
Naeratan talle taas, kuid korraga hakkab mind midagi tema juures häirima. Silmitsen teda hoolikamalt, et saada aru, mis see täpselt on. Korraga ma taipan.
„Elizabeth, sa hakkad hajuma!“ hüüatan ma valjult ja jõllitan kohkunult, kuidas neiu kleidi alumine äär on täielikult kadunud.
Šokeeritud ilmel vaatab tütarlaps alla poole ja ahhetab vaikselt. „See juhtub siiski,“ pomiseb ta tasaselt ning naeratab laialt.
Ma ei saa aru, miks ta ei karju või midagi, sest pagan võtaks, ta ju kaob mu silme all ära. See lihtsalt ei saa juhtuda.
„Claire, te saite sellega siiski hakkama,“ teatab ta rõõmsalt ja tema näol on kõige õnnelikum ilme.
Vaatan teda hämmeldunult. „Ma ei mõista,“ pomisen hämmeldunult, olles ühtlasi paanikas tema oleku pärast.
„Katkestasite ühenduse,“ selgitab Elizabeth ning tema alakeha pole enam näha. „Ma saan viimaks ometi taas Rileyga olla,“ lisab ta.
Ahhetan üllatunult ja üritan tema sõnu mõista. „See on siis läbi?“ küsin jahmunult. „Aga kuidas?“ Sa ütlesid, et ma ei teinud midagi.“
„Ilmselt said su sidemekaaslased meeletu teoga hakkama,“ lausub ta ning tema näol püsib endiselt see õnnis naeratus.
Üks kolmest peab alati surema.
„Kas keegi neist suri?“ pärin kohkunult.
Elizabethi näole ilmub hetkeks kaastundlik ilme, mis kaob peagi. „Sa pead tagasi minema ja selle selgeks tegema.“
Ainult neiu pea, koos kaelaga on veel siin minuga ning ma tean, et vähem kui minutiga pole sedagi enam. See hirmutab mind pööraselt, isegi rohkem, kui tagasiminek.
„Sa pole mulle öelnud, kuidas tagasi minna,“ tuletan talle meelde.
Tema näole ilmub vabandav ilme. „Sa pead lihtsalt silmad  kõvasti kinni panema ja soovima kogu südamest, et oleksid selle juures, kellest hoolid kõige enam,“ seletab neiu kiiresti.
„Aga...“ alustan hämmeldunult, kuid Elizabeth katkestab mind järsult.
„Mul oleks sulle nii mõndagi veel öelda, aga meie aeg on nüüd igaveseks lõppenud. Mul on õigus veel sind korra unenäos külastada, aga ma tõesti ei tea, kas ma seda veel teen,“ räägib Elizabeth ning kohe on kadumas tema suu. „Sa saad nüüd oma elu rahus elada. Ole tub...“
Tema viimane lause jääb võib-olla igaveseks lõpetamata. Veel hetke saan vaadata talle veel otsa ja siis on ta läinud. Vaatan veel mõne hetke jahmunult kohta, kus ta äsja seisis ning püüan tema sõnade üle järele mõelda.
Sa pead lihtsalt silmad  kõvasti kinni panema ja soovima kogu südamest, et oleksid selle juures, kellest hoolid kõige enam.
Aga kellest ma kõige enam hoolin?
Panen silmad kinni ja mõtlen esimesele inimesele, kelle nimi mulle pähe tuleb. Sellele järgneb tavapärane kerge lendamise tunne, koos rohelise valguse ja kerge tuuleiiliga.
Silmi avades leian end  Lucase toast. Noormees ise istub tugitoolis ja silmitseb mind äärmiselt jahmunud ilmel.
Vaid hetk ja ma olen tema tugevas embuses. Tunnen tema südame pekslemist oma vastas ning ta surub mind tihemini oma vastu.
„Michael?“ ei suuda ma küsimata jääda ja eemaldun Lucasest.
Tema ilme muutub süngeks ning tema huulilt libiseb ainult üks sõna. „Läinud.“
Üks kolmest peab alati surema.

Oi, ma avastasin, et ma olen selles jutus ühe kohutava vea teinud. Claire pidi algselt neljateistkümnendal aprillil sündinud olema, mitte viieteistkümnendal nagu ma viimastes osades, enne tõe teada saamist rõhutasin...Ma vist pean selle kõik korralikult üle lugema ja lootma, et siin rohkem rumalaid vigu pole.

Ma lugesin eile wattpadis kõik läbi.. Sa oled mingi jutugeenius? see on võrratu

Needuse poolest ei näinud rohesilmi mitte keegi, aga Michael? Teda nähti ju.

Michaeli asi ongi mul põhjalikult lahti seletamata ja lisaks veel paar muud asja. Ma ikka ei oska oma jutte korralikult lõpetada.   
Suur aitäh sulle ka!
Ma tõesti peaksin end varsti kokku võtma ja katsuma selle jutuga ühele poole saada. Vabandan end sellega välja, et mul hakkavad ülehomme eksamid.   

Mulle meeldib ikkagi! Tore, et Lucas elus on ja Claire, aga Michaelist on kahju... . Kergelt tühi tunne on sees hetkel. Igatahes on need osad sama head nagu eelmised ning ootan uut osa!
Mingis mõttes on kurb, et see jutt nüüd läbi saab, samas saab siis jälle teisi lugeda.

Tore, et meeldib.   
Ma tõesti üritan end peagi kokku võtta ja lõpetada see jutt ära. Loodetavasti enne, kui esimese osa kirjutamisest saab aasta.   

Okei, mul on tõsiseid raskusi selle jutu lõpetamisega. Aga ehk järgmine on epiloog ja siis on lõpuks kõik.   

51.

Sõnast „läinud“ võib aru saada mitut moodi. Keegi on läinud näiteks korraks teise tuppa või ehk läinud mõneks ajaks puhkusele või...midagi sootuks hullemat. Mina kahtlustan seda viimast.
Oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes, vaatan ma Lucasele ahastusega otsa. „Kas ta on....surnud?“ pärin, hoides pisaraid samal ajal tagasi. Mu viimane sõna ei kõla sosinast valjemini.
Noormees paneb käe ümber minu ning korraga tajun, et ka tema on ahastuses. Millegipärast tekib mul tunne, et hoopis tema vajab lohustust. Lükkan ta käe õrnalt ära ning selle asemel põimin enda omad talle ümber kaela ja toetan oma pea tema õlale.
„Claire,“ lausub ta vaikselt ning tema hääles kõlav tõsidus viib mu mõtted tagasi sellele, mida ta äsja Michaeli kohta ütles.
Ma lihtsalt tahan seda hetke veel veidikeseks edasi lükata ega vasta noormehele, vaid surun end tugevamini tema vastu. Ma tean, et ma ei saa seda lõpmatuseni vältida, aga ma vajan veel mõnda hetke.
„Claire,“ ütleb Lucas uuesti ning seekord kostab tema hääl veidi valjemini.
Ta ei lükka mind endast eemale ja seega ei pea ma endiselt vajalikuks talle vastata. Pigistan silmad kõvasti kinni ja püüan kõik korraks unustada, isegi tema.
Tajun, kuidas noormehe käsi silitab mu juukseid, mis pole juba päevi kammi näinud ja vihastan, kui leian end nii ebaolulisele asjale mõtlemast. Ma ju ei tohtinud praegu millelegi mõelda.
„Ta pole surnud,“ kuulen noormeest korraga lausumas ning ma löön silmad lahti.
Tõmbun noormehest eemale ja astun sammu tagasi. „Aga...?“ pomisen arusaamatult, tundes samal ajal ülevoolavat kergendustunnet.
Lucas vaatab mind enne vastamist pikalt. „Aga ma pole kindel, kas me teda kunagi enam näeme,“ avaldab ta viimaks tõe ning suunab mu seejärel oma tugitooli istuma, ise põlvitades minu ette.
„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsin ega suuda värinat oma hääles tagasi hoida.
Noormees haarab mu käed enda pihku ning teatab vaevumärgatavavalt kulmu kortsutades:“ Tegelikult peaks Michael sulle seda kõike seletama.“
„Miks ta seda siis ei tee?“ nõuan tema käest vastust.
Sünge ilme noormehe näol säilib. „Ta valis teise tee,“ kostab ta vastuseks ning mulle on selge, et talle pole see meeltmööda.
Nähtavasti polnud mina ainus, kes ei suutnud õige ja vale valiku vahel otsust teha.
„Millise?“ küsin vaikselt.
„Michael on mulle alati suur mõistatus olnud,“ lausub Lucas hoopis. „Hoolimata meie sõprusest ei mõistnud ma teda kunagi täielikult. Ta jättis nii palju asju enda teada ja praegusel hetkel vihkan ma teda selle eest,“ sõnab noormees, kuid tema ilme pole vihane. See on kurb ja rusutud.
„Elizabeth ütles, et üks kolmest peab alati surema,“ pomisen tasaselt, kui mulle naise sõnad meenuvad.
Minu üllatuseks ilmub noormehe näole kerge muie, kuid see kaob siiski peagi. „Aeg on edasi läinud,“ tähendab ta. „Meie loos pole kõik nii nagu Elizabethi omas oli.“
Kergitan talle otsa vaadates kulmu. „Ma ei mõista,“ pomisen ebakindlalt, kuid sisimas tunnen ma kummalist kergendust.
Lucas vabastab mu käed ja tõuseb püsti. „Elizabeth, Riley ja Cecilia,“ lausub ta aeglaselt ja suunab oma rohelised silmad tagasi minu peale. „Sina, mina ja...Michael,“ jätkab Lucas vaiksemalt, „me oleme nagu raamatukaaned, see tähendab, et pealtnäha oleme me nende kolmega sarnased, aga sisu on täiesti erinev.“
Ma jõllitan teda veidral pilgul, kuid jõuan järeldusele, et tema sõnades peitub tõde. Aga kas ta seda veidi lihtsamini poleks saanud öelda?
„Sa ütlesid kunagi, et ma olen Elizabethiga rohkem sarnane, kui sa oskasid arvata,“ meenutan tema ammuseid sõnu ning silmitsen teda uurivalt.
Lucas ohkab kuuldavalt ja pöörab pilgu aknale, mille vaadet varjab taas roheline ruloo. „Väliselt olete te muidugi sarnased,“ lausub noormees kannatlikult,“ aga sa oled tõestanud mulle ja teistele, et sa pole pelgalt tüdruk, kes pimesi armub ja teeb uskumatult palju valesid otsuseid.“
„Kes ma siis olen?“ küsin väga vaikselt ja tahan nii väga tema vastust kuulda.
Noormees pöörab aeglaselt oma pilgu minu peale ja korraks mulle näib, et tema pilk just kui põletaks mind. See meenutab mulle esimest korda, mil ma temaga rääkisin. Kui tema minuga rääkis...
„Su süda,“ alustab Lucas viimaks,“ see pole avatud ainult pimedale armastusele. Sa lubad endal osa saada ka muudest tunnetest, hoolimata valust, mis sellega kaasneb. Sa saad haiget, kuid sellest hoolimata sa ei peatu, vaid jätkad kuni lõpuni.“
Silmitsen teda rabatult, kuid olles samas meelitatud. Ma pole kellegi suust nii ilusaid sõnu kuulnud, isegi mu oma vanemad pole mulle midagi sellist öelnud. Lucase öeldu on midagi enamat kui tavaline kompliment. Ja ma tean, et minu suust ta sarnaseid sõnu ei kuule, kuigi ta oleks neid väärt.
„Ma ei oska midagi öelda,“ pomisen viimaks ebakindlalt, kuid tema pilk ütleb, et ta ei ootagi minult seda.
„Sul ei olegi vaja midagi öelda,“ sõnab ta ootuspäraselt ja pöörab pilgu taas aknale. „Kas sa teadsid, et meil igaühel on eriline anne?“ küsib ta korraga.
Võpatan tahtmatult ja mul on hea meel, et ta seda ei näe. „Anne?“ kordan ebakindalt ja mulle meenub päev, kui ta mu siia kutsus, et Keira ja Tyler saaksid temast rääkida.
Ta noogutab tõsiselt. „Michaeli anne seisneb selles, et ta ei eksi peaaegu kunagi,“ lausub ta ning mulle meenub, et ma olen seda kuulnud. „Ent on määratud kõrgemate jõudude poolt, et kolm korda ta eksib. Kaks neist juhtusid juba aastate eest ning nendel ma pikemalt ei peatu, aga kolmas...“ Lucas jääb vait ning ma muutun üsnagi ärevaks.
Nihelen tugitoolis ja vaatan tema poole. „Kas see kolmas eksimus on tänasega seotud?“ pärin vaikselt.
„Jah,“ vastab ta ilma keerutamata ning tema pilk pöördub aeglaselt minu peale. „Ta uskus, et tema on see, kes kaotajaks jääb,“ lisab Lucas ning tema ilme on erakordselt tõsine. „Seepärast ta ongi läinud.“
„Kaotajaks?“ kordan ebalevalt ning hakkan aeglaselt midagi aimama.
Tunnen, kuidas puna mu põskedele ilmub ja langetan pilgu, kuid tunnen, kuidas noormees mind vaatab.
„Aga tegelikult polegi siin loos võitjat ja seega puudub ka kaotaja,“ kuulen teda mõtlikul toonil lausumas. „Michael ei suutnud seda mõista.“
Võpatan taas ega julge endiselt pilku tõsta. „Mida see täpsemalt tähendab?“ pärin närviliselt.
„Meie side põhineb peamiselt usaldusel ja...sõprusel,“ lausub noormees vaevukuuldavalt. „Armastusel pole sellega eriti pistmist ning see ongi see erinevus Elizabethi ning Riley ja meie sideme vahel,“ sõnab Lucas konkreetselt, kuigi ma kuulen tema häälest kostmas valu. „Elizabeth oli Riley jaoks teistsugune ja huvitav. Ta oli harjunud tagasihoidliku Ceciliaga ning oli teadlik, et elu koos temaga ei paku talle erilisi üllatusi, kuid hoolimata sellest armastas ta neidu,“ selgitas noormees ning viimaks hakkasin mina kogu seda lugu paremini mõistma.
„Kui Rileyle oleks võimalus antud, siis kas ta oleks valinud Cecilia?“ küsin ja mõtlen sellele tagasihoidlikule tumedapäisele neiule.
Lucas viivitab vastamisega mõne hetke. „See on ainult minu oletus, aga ma kaldun arvama, et jah,“ sõnab ta vastuseks ja tema hääl on taas mõtlik. „Ma võin ka eksida, aga ma olen tänu sinule seda lugu põhjalikult uurinud ning ma olen üsna veendunud, et Elizabethi ja Riley lugu oleks üsna lühiajaline olnud. Nagu ma ütlesin, siis Elizabeth oli Riley jaoks teistsugune ja see ei tähendanud ainult head. Ta oli täis üllatusi ja nagu sa ise näinud oled, siis oskas ta ka väga kõrk ning upsakas olla ja Riley polnud sellega harjunud.“
Noormees teeb pausi ja viimaks tekib minul võimalus rääkida. „Aga Elizabeth ju armastas teda tõsiselt?“ lausun veendunult ja meenutan neiu viimaseid hetki.
Lucas noogutab. „See on tõsi,“ tähendab ta ning heidab vilksamisi pilgu ukse poole. „Ta armastas teda liigagi palju ja see saigi saatuslikuks,“ sõnab noormees uuesti minu poole vaadates. „Ta uskus, et Riley tunneb sama ega tahtnud kuuldagi, kui too tahtis nende lugu lõpetada.“
Mulle meenub stseen, mil nad viimast korda teadlikult kohtusid. Siis Riley rääkiski, et nad ei tohiks enam kohtuda ja Elizabeth tormas oma vanemate juurde ning Riley oli määratud surema. Huvitav, kas Elizabeth tõesti ei mõistnud, et Riley ei tundnud nii suurt armastust nagu tema? Või ta sai sellest aru, aga eiras seda?
„Ja rääkides meie sidemest,“ jätkab Lucas oma juttu,“ siis see on tunduvalt tugevam, kui Elizabethi oma, mis nagu ma juba ütlesin, põhines peamiselt ainult armastusel.“
„Sest meil on usaldus ja sõprus,“ lausun asja mõistes. „Armastus ilma usalduseta pole võimalik,“ lisan ja mõtlen korraga oma vanemate peale ning isale mõeldes tabab mind kurbus.
Lucas noogutab mõtlikult ning paistab millegi üle aru pidavat. „Claire...“ alustab noormees, kuid katkestab, kuuldes uksele koputust.
Ärritun meie katkestamise pärast ja vaatan kärsitult avaneva ukse poole.
Tumedapäine noormees piilub uksest sisse ja mind nähes ilmub tema näole kergendatud naeratus. „Loomulikult oled sa siin,“ lausub Sebastian lõbustatult ning kõnnib minu kõrvale. „Joseph ja Nora olid üsna mures,“ lausub ta Lucasele süüdistavalt ning pöördub tagasi minu poole. „Sa oleksid võinud ju teistele ka teatada, et kõik on korras,“ tähendab noormees pead vangutades ning annab viimaks võimaluse ka mul rääkida.
„Ma alles äsja...jõudsin siia,“ pomisen ning vaatan uuesti ukse poole, kui näen Mirandat ja Erinit sisse astumas.
„Tore, et tagasi oled,“ sõnab Miranda tasaselt ja toetab end vastu seina.
Erin seevastu silmitseb mind mornilt ega lausu ühtegi sõna. Mulle on selge, et temal küll hea meel pole ja millegipärast see häirib mind.
Noogutan Mirandale ning vaatan uuesti Erini poole. „Paistab, et sina minu tagasituleku üle ei rõõmusta,“ lausun kõikide toasviibijate üllatuseks.
Sebastian, kes seisab minu kõrval köhatab närviliselt. „Claire, ta lihtsalt ei oska teistsuguse näoga olla,“ sõnab ta kiiruga ning kortsutab Erini poole vaadates kulmu. „Tema rõõm sind nähes on kirjeldamatu,“ lisab ta, kuid me kõik saame aru, et see on sarkasm.
Erin pööritab kõigest silmi ega lausu sõnagi.
Korraga on Miranda see, kes vestlusesse sekkub. „Asi on Michaelis,“ lausub ta toonil nagu see ei tähendaks midagi.
Selle peale Erini ilme muutub. Kõigepealt ta punastab ning samal ajal on ta sellise näoga nagu ta tahaks Mirandat lüüa. „See pole üldse nii,“ pahvatab ta valjult, kuid nähes, et me keegi teda ei usu, pöörab ta meile selja ja astub uksest välja.
Sebastian vilistab vaikselt. „Vau, Miranda,“ lausub ta neidisele otsa vaadates,“ sa julgesid Erinit vihastada. Seda ta sulle juba ei andesta.“
Naeratan kergelt, pöörates nende vestlusele vaevu tähelepanu. Kuidas ma varem seda ei taibanud, et Erinile meeldib Michael? Samas on Erinist raske aru saada ja Michael ei käitunud temaga kõige paremini, aga ometi...
„Kas Michael...?“ alustan ebalevalt ega tea päris täpselt, kuidas ma tema kohta küsima peaksin.
„Läinud,“ vastab Sebastian, kelle ilme on taas tõsine ning ta vahetab Mirandaga arusaamatu pilgu.
Mulle on selge, et nemadki ei tea midagi täpsemalt ning ainus, kes teada võiks on Lucas, kelle ilme on süngeks muutunud.
Noormees heidab pilgu Sebastianile ning Mirandale ning nood mõistavad teda koheselt.
„Me lähme vaatame, kas Eriniga on hmm...kõik korras,“ lausub Sebastian kergelt pilkaval toonil ning Miranda noogutab.
Kui uks nende järel sulgub, vaatan Lucasele ootavalt otsa. „Kas sa tahad mulle midagi Michaelist rääkida?“ küsin ärevalt ning mulle meenub, et ta ei selgitanud enne lähemalt, mis Michaeliga juhtus.
Lucas küll noogutab, kuid vaikib endiselt ning eemaldub aeglaselt akna juurest.
„Kui sa ütlesid, et me ei pruugi teda enam kunagi näha,“ püüan teda ergutada,“ siis see tähendab mida?“
„Nagu ma enne ütlesin, siis Michael on mulle alati suur mõistatus olnud. Mulle sai alles hiljuti selgeks, et mina usaldasin teda rohkem, kui tema mind,“ sõnab noormees lõpuks ning võtab istet oma voodil. „Ometi ta teadis väga hästi, mida ta tegi.“
Millegipärast meenub mulle Michaeli töötamine ajalooõpetajana ja Lucase sõnad, et keegi ei näe neid peale minu ja veel paari inimese. Midagi siin ei paista klappivat.
„Aga..aga kuidas ta sai minu koolis õpetaja olla?“ pärin kulmu kortsutades. „Kõik ju nägid teda.“
Lucas pöörab pilgu minu peale ning silmitseb mind tõsisel ilmel. „Michael tundis, et sind on vaja koolis kaitsta ning ta ei leidnud selleks teist võimalust,“ avaldab ta. „Seega vajas ta meid kõiki, et muuta end kõigile nähtavaks,“ lisab Lucas, kuid ma ei mõista tema öeldut veel päris täpselt.
„Mille eest kaitsta?“ küsin nõutult. „Koolis oli mul kõik korras.“
Ent Lucas raputab pead. „Seal oli üks tüdruk,“ lausub ta minu suureks üllatuseks. „Ta nimi oli Tessa või midagi sarnast,“ lisab ta juurde.
Jõllitan teda rabatud ilmega. „Tessa?“ kordan hämmeldunult. „Meie läbisaamine polnud küll hea, aga see oli tavaline tüdrukutedraama,“ pomisen mõistmatult. „Miks oleks Michael pidanud mind tema eest kaitsma?“
„Tessa oli kõigest mutrike kogu selles loos. Elizabethi vanemat alustasid talle ajupesu tegemist ning tänu Michaelile ei jõudnud asi kaugemale minna, kui mõnitusteni,“ avaldab Lucas mulle tõe.
Olen endiselt šokeeritud. „Aga Maya,“ pomisen arusaamatult. „Tessa keskendus rohkem tema mõnitamisele.“
Näen, kuidas Lucas tahtmatult muigab. „Ühest küljes tahtis see tüdruk kiusata toda Mayat, kes teda sinust rohkem häiris, aga teisest küljest sundisid Elizabethi vanemad teda vastupidi käituma,“ lausub noormees ja kortsutab kulmu. „Ilmselt on see Tessa tugevama iseloomuga, kui Michael arvas ning Maya mõnitamise soov jäi rohkem peale.“
Nüüd olen mina see, kes kulmu kortsutab. „See tundub nii uskumatu,“ pomisen, kuid siis haarab mind hirm. „Elizabethi vanemad, mis nendest sai?“ küsin väriseva häälega.
„Läinud,“ vastab Lucas kiiresti ning ma mõistan, et see pole sama, mis Michaeli puhul.
Tunnen kergendust ning pärin sosinal:“ Kas nad on surnud?“
„See pole päris õige sõna,“ vastab noormees ja tõuseb voodilt, põlvitades minu ette,“ aga sina ära vaeva oma pead enam sellega.“
Lihtne öelda, raske teha. Ma ei usu, et suudan neid lähima aja jooksul unustada. Ja siis veel Michael...Mis temaga on?
Lucas haarab taas mu käed. „Claire, sa peaksid nüüd natuke puhkama,“ teeb ta ettepaneku, mis mulle täiesti meeltmööda poole.
„Enne tahan ma Michaelist kuulda,“ vaidlen talle vastu.
„Olgu,“ lausub Lucas ootamatult alla andes.
„Niisiis, kus ta on?“ küsin ja loodan lõpuks vastust saada.
Noormehe ilme muutub taas süngeks. „Tema täpset asukohta teab ainult tema ise,“ lausub ta rusutult. „Nagu mu juba ütlesin, siis ta ei usaldanud mind piisavalt.“
Mu ilme muutub pettunuks. „Aga mis juhtus tol ajal, kui mina Elizabethi juures olin ja ta hajuma hakkas?“
Esimest korda tänase päeva jooksul paistab noormees üllatunud olevat. „Seal sa siis olidki,“ tähendab ta mõtlikult ning vaatab mulle uuesti otsa. „Michael riskis ja suutis ühenduse katkestada,“ tunnistab ta viimaks.
Ahhetan valjult. „Kuidas ta seda tegi?“ pärin rabatud olles ja mulle meenuvad Elizabethi sõnad, et minu sidemekaaslased said meeletu teoga hakkama.
„Lasi sinust lahti,“ sõnab Lucas väga vaikselt ning ta hääles kõlab mingi kummaline noot.
Neelatan kuuldavalt ja viin pilgu Lucaselt mujale. „Kas ma võiksin koju saada?“ küsin endalegi ootamatult.
Isegi kui ta on üllatunud, siis välja ta seda ei näita. „Muidugi,“ lausub ta kiiresti ja tõuseb püsti ning sirutab mulle käe.
Kui ma tunnen tuttavat tuuleiili, suudan ma mõelda ainult Michaelist, kuid ma ei taha seda Lucasele välja näidata. Mul on vaja üksinduses kõik läbi mõelda.
Mõne hetke pärast puudutavad mu jalad tuttavat pinda ning ma peaaegu naeratan, kui leian end taas oma toast. Lasen Lucase käest lahti ja ohkan vaikselt. Ma oleksin nagu kuid siit ära olnud.
„Claire, oled see sina?“ kuulen korraga läheduses oma isa häält ja nüüd naeratan ma tõesti.
„Jah, mina!“ hüüatan ning heidan Lucasele pilgu.
Noormees noogutab. „Ma tulen sind hiljem vaatama. Sul on veel vaja midagi kuulda,“ lausub ta tõsiselt ning järgmisel hetkel on ta kadunud.
Mõni sekund hiljem avan isale ukse ja leian end tema tugevast embusest ning naeratan talle.
Vähemalt hetkel on kõik hästi.

Täpselt aasta tagasi alustasin ma selle kirjutamist ja oleks väga tore olnud, kui ma selle täna oleksin lõpetada suutnud.   Lähiajal üritan ma sellega siiski hakkama saada. Ma tean, et ma aprillist juba luban selle lõppemist, aga nojah...  
Oleks tore selle kohta veel mingeid arvamusi kuulda.