2015

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Sultani lemmiknaine
Autor: Bertrice Small
Lehekülgi: 474
Sisu:Vägivaldselt privilegeeritud elu rüpest välja kistud tütarlaps müüakse kaugele maale orjatariks. Rikka ja vägeva prints Selimi haaremisse sattunud leedi Janet Leslie'l pole enam võimalik põgeneda. Kuid tulevane sultan muutub pärast esimest hingematvalt ilusale «Cyrale» heidetud pilku hoopiski ise vangiks -- kauni valitseja ahelaiks saab tema soontes ringlev tuline iha. Kuigi Cyra kuulub ihu ja hingega sultanile, langeb tegelikult orjusse Suur Türklane ise.
Arvamus: Hämmastav taustatöö on ikkagi selle raamatu kirjutamisse pandud ja see juba vajab imetlust. Aga rääkides sisust, siis üldjoontes oli raamat minu jaoks huvitav. Ma sain teada, et ma ise ei oleks küll haaremis ellu jäänud. Kogu selle intrigeeritsemise ning salaplaanidega. Cyra oli muidugi tark naine, teadis mida tegi, aga vahepeal tekkis tema käitumises küsitavusi. Lahtiütlemine oma elust käis minu jaoks 13aastaselt liiga kergesti ja samamoodi olid lõpus mõned kaheldava väärtusega sündmused. Minu poolest võinuks 40. peatükile epiloog järgneda. Lord Hayle andumine peale seda, kui mees on teda mitu korda vägisi võtnud ning see, et ta kuninga poolsesse vägistamisse nii suvaliselt suhtus, tõmbasid minu jaoks punkte alla. See ei ole Cyra, kellest ma 400lk lugenud olin.

Häirima hakkas ühel hetkel ka Cyra täielik ideaalsus. Meenutas pisut Aylat Maa Laste sarjast. Aga see on jällegi kirjaniku valik ja tema otsus.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 6500 +474 =6974

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Hobusehullud
Autor: Marian Suitso
Lehekülgi: 352
Sisu:Üksik ja tõrjutud tütarlaps leiab uue kooliaasta alguses ootamatu hobi – hobused ja ratsutamise. Hobiga kaasneb hulk seiklusi, uusi sõpru ja vaenlasi ning isegi armumine.
Arvamus: Minu jaoks on veidi jahmatav see, et peategelane on paigutatud 9.klassi. Ise oleksin küll pakkunud, et tegu on äärmisel juhul 7. klassi õpilastega, mitte mingil juhul vanematega. Stiililise poole pealt hakkas häirima ka liigne moraliseerimine, väljendid ja sõnad, mis lihtsalt olid niivõrd valed (võimalik, et siin on jälle asi selles, et ma ei suutnud tegelasi ette kujutada 9. klassi õpilastena, kelle suust need oleksid õige tsipake loogilisemad). Tõenäoliselt seetõttu jäi ka mulje, et autor on eeskuju saanud raamatutest "Kadri" ja "Kasuema". Aga olgu, et ei tuleks ainult virisemist, siis tegelikult oli see lihtne ja kiire lugemine. Endise ratsutajana oli mul väga hea meel avastada, et hobustemaailm on adekvaatselt kirjeldatud, ei ole suud lahti jätvaid vääratusi (varasemalt olen teinud märkusi, et hobused ei liputa heameelest saba ega hirnu iga kolme sekundi järel!), mis on seletatav sellega, et autor ise tegeleb (FB järgi vähemalt) ratsutamisega.

Ratsateemalisi raamatuid on Eestis vähe, mis on mõneti täiesti naljakas, arvestades sellega, kui palju ratsutamisega tegelevad. Natuke võin kade ka olla, et Marian Suitso minust ette jõudis, aga mis siis sellest. Igaljuhul on tegu mõnusa noortekaga, mis tõi meelde nii head kui ka halvad mälestused ja tekitas soovi ise ka uuesti ratsutama minna ja kogeda seda võimast tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa hobusega põllu peal galoppi teed, juuksed tuules lendamas.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 6974 + 352 = 7326

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Suhkrust ja jahust
Autor: Reeli Reinaus
Lehekülgi: 248
Sisu:Kümnendasse klassi minnes saab Johanna endale uue klassiõe – ilusa, enesekindla ja natuke salapärase Mia, kelle sõprust ja tähelepanu ihkavad nii tüdrukud kui ka poisid. Johanna on meelitatud, kui Mia otsustab sõbruneda just temaga. Järgnevad ühised tormilised peod, ootamatused ja väikesed pahandusedki, aga see on alles algus. Ühel hetkel tuleb Mia tulutoova „äriplaani” peale, mis kahe tüdruku elu lõplikult segi paiskab.
Armastus, Surm ja Kättemaks olid tarokikaartidel, mida Mia mulle kord ühel talvisel hommikupoolikul, kui me koolist poppi tegime, niisama naljaviluks ladus. Ma ei uskunud seda kummalist kaartide kombinatsiooni, mida ma enda ees veidi kleepuval söögilaual nägin. Vähemalt nii ma endale sisendasin ja nii talle ka ütlesin. Ma püüdsin, nagu alati, olla vapram, kui ma olen. Eriti veel siis, kui ma üllatusega nägin hirmu Mia näos. Esimest ja viimast korda. Justkui vari libises see vaid hetkeks temast üle. Mina olin tavaliselt see, kes kartis, mitte Mia. Mitte kunagi Mia.
„Suhkrust ja jahust” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev kor­raldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel II koha.
Arvamus: Tõesti huvitab, et milline tollase aasta võidutöö peaks olema, kui "Suhkrust ja jahust" sai II koha. Mulle on teisedki Reeli Reinausi raamatud meeldinud, aga no halleluuja, see on tema parim teos! Miks? Erinevate tegelaste sissetoomine kohe alguses tekitas minu jaoks põnevust: "Miks nemad? Kuidas nad omavahel kokku saavad? Mis on seos?". Vihjekillukesed - natuke siit, natuke sealt. Mõned juhatasid valele teele, mõned andsid õigeid ideid. Kohe alguses oli selge, et keegi on surnud. Aga kes? Muidugi ma arvasin, kes see on aga kui selgus, et see võib olla keegi teine, siis mõtlesin lehekülgede kaupa "Palun ei! Palun ei!" Aga oli ikka tema. Ninanips mulle. Hakka veel mõnest tegelasest hoolima. Ja muidugi plusspunktid teemavaliku eest, ning kuidas sillutati teed katastroofini. Ning lõpp, mis ei anna kõiki selgitusi, kirjeldusi ega vastuseid aga millest sellest hoolimata puudu ei jää. Ma alustasin raamatuga Pärnusse sõites. Pärnus teatris olles ootasin, millal viimaks etendus läbi saab, et siis pimedas koju sõites telefoni valgel veel viimaseid lehekülgi ahnitseda. Ja siis oli raamat läbi. Lõpp käes. Noore elu rikutud ja... minul naeratus näol. Oli alles raamat!
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 7326 + 248 = 7574

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Caretta Caretta
Autor: Paulus Hochgatterer (Austria)
Lehekülgi: 160
Sisu:Romaani 15-aastane peategelane Dominik teenib raha oma keha müümisega. Tema
igapäevased juhtumised tunduvad teistele seiklustena. Lugu areneb nagu road-movie ja lõpeb ühe tegelase surmaga. Paulus Hochgatterer sai "Caretta caretta" eest 2000. aastal Austria noorsookirjanduse preemia.
Arvamus: Alguses ei tekitanud raamat just väga palju vaimustust ja kuigi see ka lõpus mu kõige lemmikum ei ole, siis õnnestus mul raamatu rütmiga kaasa minna ning seda isegi nautima hakata. Meeldis ka see, et kuigi raamatu osadeks olid valitud ka sünged ja rasked teemad, siis õnnestus neid kasutada ja väljendada ilma liigsetesse labasustesse ja roppustesse laskumata.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 7574 + 160 = 7734

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Praktiline nõiakunst
Autor: Reeli Reinaus
Lehekülgi: 344
Sisu:Reeli Reinausi uus romaan kõneleb vaimsetest eneseotsingutest, sõprusest, armastusest ja reetmisest. Tegevus toimub nii olevikus ja minevikus kui ka paralleelmaailmades, nii Eestis, Ameerika Ühendriikides kui Mehhikos. Peategelaste – neiu ja kahe USA kõrgkoolis õppiva noormehe – elud põimuvad ootamatult, mõjutades üksteist rohkem ja sügavamalt, kui nad esialgu arvata oskavad. Romaani läbivateks teemadeks on püüd näha elu pealispinnast sügavamale, juhuse tähtsus üksikisiku elus ning inimsuhete haprus ja kramplikkus.
Arvamus: Tõesti üks selline keeruline ja hüplik raamat. Vaba liikumine eri maailmades, eri aegades ja eri tegelastes. Selle stiiliga harjumine võtab pisut aega, aga samas ühel hetkel hakkasin nautima. Samas tunnen vajadust see raamat millalgi veel läbi lugeda, sest usun, et siis saan kergemini ja täpsemini pihta. Aga tegelikult see loogikavabadus ei häirinud mind nii palju ja oli omamoodi huvitav lugeda raamatut, mille sisu hüppab ja kargab aga mida siiski naudin.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 7734 + 344 = 8078

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Merlin's Gift
Autor: G. Norman Lippert
Lehekülgi: 12
Sisu:My name is G. Norman Lippert and I am the author of the stories included in this collection. As you may already have divined, I am not J. K. Rowling, and as such, these stories can only hope to be pale reflections of the marvelous, rich world she has created for us all to play in. Still, some have found a certain degree of delight in reading the stories contained herein (and others, alas, have not, but life is all about risks, is it not?). All I can say is that I had a grand time writing them, and thereby being the first to read them.

Do know, dear reader, that in no way am I attempting, with the release of these tales, to sneak off with any of Ms. Rowling's credit for this inimitable world. As I have said elsewhere, if there is any value in these tales, the credit belongs to Ms. Rowling, and if there is any fault with these stories, the blame falls firmly upon my own shoulders.
Arvamus: Kuigi mulle meeldis jutustus Harry esimestest jõuludest rohkem, polnud ka sellel häda midagi. Huvitav sissevaade Jõuluvana tekkesse ning sellesse, kuidas Sigatüüka asutajad oma jõule veedavad. Ja muidugi - kust majahaldjad pärit on.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 8078 + 12 = 8090

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Juured erinevas mullas
Autor: G. Pia Pajur
Lehekülgi: 368
Sisu:"Juured erinevas mullas" on Pia Pajuri romaan, mis pälvis Tänapäeva romaanivõistlusel äramärkimise.
Romaani peategane Heli avastab koristamise käigus vanad kirjad ja päevikud. Nendest hargnev lugu räägib 1980. aastate Eestis sündivast armastusest ning peategelase abielust võõramaalasega. Raamat puudutab nii küsimusi erinevate kultuuride kokkupuutest kui ka koduvägivallaga toimetulekust.
"Juured erinevas mullas" on oskuslikult kirjutatud ja kaasahaarav lugu, mis peidab ajaviitekirjanduse katte all valusaid küsimusi.
Arvamus: Kuigi paljud inimesed on leidnud endale sobiva kaaslase teise rahvuse seast, on väga palju ka neid, kes hiljem seda valikut kahetsevad ja tegelikult oli nii ju ka Heliga. Aga Heli probleem, polnud ainult see. Tema probleem oli see, et ta ei armunud inimesse vaid ta armus rahvusesse ja kujutluspilti ning kui ta sai aru, et vist ei toimi, siis ta jäi... Vahepeal oli isegi Haimist kahju. Ta üritas ja proovis aga Heli ei tulnud vastu. Muidugi, ei saanud seda temalt ka nõuda. Oskus õigel ajal lõpetada, on oluline. Aga muidugi ajastu oli teine.

Rääkides veel ajastust, siis mulle tohutult meeldis, kuidas kõik kirja oli pandud. See raamat oleks võinud vabalt ilmuda ka nõuka-ajal, kuigi muidugi siis ei oleks saanud kirjutada nii palju eestlusest ja tõenäoliselt kallistused oleks ka peidetud olnud.

Igal juhul oli see väärtuslik ning mõtlemapanev lugemine ja kohustuslik igaühele, kes kaalub kallima leidmist piiri tagant (või ka siitsamast lähedalt).
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 8090 + 368 = 8458

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Tuule vari
Autor: Carlos Ruiz Zafón (Hispaania)
Lehekülgi: 517
Sisu:“Tuule vari”, mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks. On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan “Tuule vari”. Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Pategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.
Arvamus: Algul jäi mulle mulje, et see raamat on pisut vürtsitatud ka maagiaga, ent läks siiski teisiti. Muidugi oli seal oma roll õnnel ja juhusel, ent maagiat polnud grammivõrragi. Ja ometigi tegi see lugu vist isegi paremaks, tõestas mida kõike saab kirjutada ja selgitada, ilma et oleks vajadust üleloomulikkust sisse tuua. Minu jaoks raamatu lugemine läks lennates ja enne käest ei pannud, kui lõpuni sai loetud. Tohutult meeldisid mulle ka peened vihjed, kes keegi päriselt on. Ma aimasin ja arvasin aga ei saanud 100% kindlalt enne teada, kui autor selle arvamuse kinnitas. Igaljuhul nüüd raamatukokku minnes võtan vist samalt autorilt mõne raamatu veel.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 8458 + 517 = 8975

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kliinilised valed
Autor: Reeli Reinaus
Lehekülgi: 216
Sisu:Romaan „Kliinilised valed“ räägib kahe noore inimese, arstitudengi Mirjami ja noore arsti Villemi eneseotsingutest ning püüust vaatamata kõigele oma elu ja kaotustega hakkama saada. Kroonilist haigust luupust põdev Mirjam varjab oma haigust lähedaste eest, tundes end elavana vaid järjest enam adrenaliini tekitavates olukordades ning mässides end iseennast ja oma lähedasi säästa üritades aina enam valede võrku. Villem on valinud oma isiklikust kaotusest üle saamiseks pühendumise müstitsismile ja loobumise maistest naudingutest. Mirjami ja Villemi kohtumine äratab neis mõlemas soovi armastuse järele, mille nad uskusid juba ammu surnud olevat, kuid mida nad siiski iga hinna eest eitada püüavad.
Arvamus: Minu jaoks oli see raamat natuke liiga sarnane Reinausi teise raamatuga "Praktiline nõiakunst". See teos oli küll reaalsem, ent sellegipoolest oleks nad minu meelest olla erinevamad või siis oleksin ma lihtsalt pidanud jätma pikema vahe lugemiste vahele.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 8975 + 216 = 9191

Ma ka just avastan Reinausi raamatuid ja viimane oligi hetkel "Praktiline nõiakunst", mille sisu ja point mulle kohati isegi arusaamatuks jäigi, eriti veel siis kui enne seda tema "Suhkrust ja jahust" raamatu läbi lugeda jõudsin. Nüüd pean vist selle autori poolt kirjutatud raamatutega mõnda aega pausi.

Kusjuures, ma veits pean tunnistama, et hoian sinu ja Cileni loetud raamatutel väga pingsalt silma peal, sest vahel ma jään raamatukogus kimbatusse, mida võtta ja mida jätta ja kui olen siin mõned arvamused läbi lugenud, siis vahel on end lihtsam suunata. :)

Jah, tuleb vist ettevaatlik olla sellega, et sama kirjaniku erinevaid raamatuid järjest lugeda. Üleküllus lihtsalt ühel hetkel

Ma ise hoian ka siin silma peal, sest saab häid ideid, mida lugeda ja soovitusi, millest eemale hoida. Kõik, mis silma jääb, panen endal Goodreads soovinimekirja. Kui sul seal kasutaja, võid mind lisada

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Coraline
Autor: Neil Gaiman
Lehekülgi: 172
Sisu:See raamat pajatab haarava ja rahutukstegeva loo, mis ehmatas mu poolsurnuks. Juhul kui sa ei taha leida end voodi alt, pöial suus, hirmust värisemas ja kohutavaid häälitsusi tegemas, soovitan väga ettevaatlikult sellest raamatust eemalduda ja otsida endale mõni muu meelelahutus, näiteks uurida lahendamata jäänud kuritegu või teha väikesi loomakesi.
Arvamus: No nii õudne see küll polnud, aga samas ma olen vist 10 aastat liiga vana, et õigesse sihtgruppi mahtuda. Selline tore ja armas lugu, kus tüdrukul on igav, ta satub teise maailma, peab päästma oma vanemad ja teised kaotsis hinged ja siis sellega ka nii poolmuidu toime tuleb.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 9191 + 172 = 9363

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Lood unustatud Tallinnast
Autor: Jaan Juske
Lehekülgi:208
Sisu:See raamat kasvas välja Jaak Juske poolt internetis avaldatud lugudest ja fotodest, soovist tutvustada laiemale lugejaskonnale vanalinna ümbritsevate asumite kujunemislugu, muutumist ajas. Lugeja kutsutakse seitsmele omaaegsetest vanalinna väravatest alguse saavale üllatusterohkele jalutuskäigule. Alustatakse pikima retkega Viru väravast, liigutakse sadama poole ja lõpetatakse ringi kunagisest Karja väravast lähtuva matkaga. Eelkõige on keskendatud neile piirkondadele, mis said tõsiselt kannatada 1944. aasta märtsipommitamises ja on seetõttu kõige rohkem muutunud. Lisaks piirkonna faktirohkele ajaloole on eraldi lühemad lood sealsetest olulisematest ehitistest, tänavatest ja sündmustest. Iga loo juures on fotod, mis aitavad saada parema ettekujutuse kadunud linnaruumist. Paremaks orienteerumiseks kohati tundmatuseni muutunud linnaruumis on lisatud väljavõtted 1930. aasta linnaplaanist.

Esmakordselt on ära toodud 1957. aasta Tallinna kaart, mille avaldamise nõukogude võim omal ajal liigse täpsuse tõttu keelas.
Arvamus: Absoluutselt nauditav lugemiskogemus. Milline Tallinn ikkagi kunagi oli, milline see võinuks olla... Mis siis, kui see või too sõda poleks vahele tulnud, mis siis kui see või too valitseja poleks sellist otsust teinud jne jne. Vaestepatuste tänav, kabel keset Viru ringi, Härjapea jõgi. Vot sellest viimasest on tõesti kahju, et maa alla on surutud. Minu meelest oleks üks jõeke keset Tallinnat väga sobiv lisand aga no see selleks. Muidugi kogu see temaatika, on niivõrd minule sobiv. Ma käin ju tihtipeale tänava peal ringi ja mõtlen, et miks just selline ehitis siis, mis võis olla selle taga, mis oli siin enne seda, miks sai sellise tänavanime. Oeh, milline Tallinn kõik OLEKS võinud olla, ja milline ta nüüd on.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 9363 + 208 = 9571

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kuidas saada kirjanikuks?
Autor: Taavi Kangur
Lehekülgi:108
Sisu:Kolme raamatu autor Taavi Kangur selgitab selles raamatus vaimukalt ja asjatundlikult, kuidas saada kirjanikuks.
Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.
Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.
Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada, ütleb Taavi Kangur.
Arvamus: Egas 108 leheküljega ei saa anda võluvalemit selleks, kuidas kirjanikuks saada, aga samas midagi peadpööritavat uut ma enda jaoks ei leidnud. Kinnitas pigem infot, mida ma juba teadsin (mitmed mustandid, kõva häälega lugemine, proovilugejad jne) ja samas kordas ka infot, mida ma ka teadsin, aga mida ma siiani ei ole suutnud kasutama õppida. Ma mõtlen siis süžee üksikasjalikku lahtikirjutamist. Kangur on toonud stseenide nimekirja näite enda raamatu põhjal ja seda lugedes ma saan tõesti aru (sain juba varem aru), miks see hea on, aga nii palju kui mina proovinud olen, siis... ma suren igavusse. Mulle sobib väga üldsõnaline plaan (X läheb kooli, Xiga juhtub Z, Y tuleb Xile appi asja lahendama, paar huvitavat vahepala, lõpp) ja siis täiendan seda jooksvalt kirjutamise käigus. Muidugi ma proovin kindlasti veel, ehk hakkab meeldima või ehk tuleb välja... Ehk hakkan taaskord igavusse surema.

Aga mis minu meelest kõige rohkem puudu jäi, oli info selle kohta, kuidas siis avaldamiseni ja lugejateni jõuda. Arvestades seda, et tegu on Eesti autori raamatuga siis ma väga väga lootsin, et tulevad Eesti kirjandusmaailma sobilikud nõuanded. Seda, kuidas süžeed üles ehitada ja kui oluline on karakter, võin ma lugeda kümnest erinevast ingliskeelsest kirjutamisõpikust. Seda aga, kuidas Eestis kirjastustega suhelda ja raamatuid avaldada, sealt ju ei saa. USAs võib nt ilma teha agent, aga Eestis otsib reeglina ju kirjanik ise endale kirjastust? Ja honorar? Kas on okei selle suuruse üle läbirääkimisi pidada? Muidugi see eeldab, et sa tead enda väärtust või turu keskmist hinda, aga sellegipoolest, kas on okei öelda, et "Kuulge, mulle ei sobi see x summa, mis lepingus on, mida arvate summast y?"? Jällegi, teised loetud autorid ütlevad, et on sobilik ja kirjastused lausa ootavad seda aga mina pole küll siiani suutnud välja mõelda hetke või momenti, kus siis endale sobilik summa (mis summa see üldse olema peaks?) vahele torgata. Kas on okei saata käsikiri mitmesse kirjastusse ja siis vaadata, kes teeb parima pakkumise? Kuidas reaalselt kirjanikud sellesse suhtuvad, kui neile kirjutada palvega, et sa nende teose läbi loeksid ja oma soovituse annaksid? Kuidas on kaanepildi üle otsustamisega, kas võiks enda pilti pakkuda? Kust leida üldse toimetajaid, kui tahta raamatut iseseisvalt välja anda? Kuidas seda üldse teha? Kuidas turundada ja kindlustada läbimüük? Mis just nimelt eestlastele peale läheb?

Minult on päris mitmed küsinud (viimati küsiti alles üleeile), et kuidas see raamatu väljaandmine siis õigupoolest käib kah. Ja hoolimata sellest, et mul nüüd neljas raamat sel aastal ilmumas, siis enda meelest ei oska ma ikka väga adekvaatset vastust anda.

Muidugi võib eeldada, et tuleb lihtsalt selg sirgu lüüa, öelda, et nui kasvõi neljaks aga alla selle summa mina küll mingile lepingule alla ei kirjuta ja kaanele läheb see ja too pilt! Kuid kõik kirjaniku(hakatised) pole ju sellised. Võtame minu. Ma olen pigem selline tagasihoidlik, kes on siiralt üllatunud, et tahetaksegi avaldada ja ongi seda väärt ning siis pakkumisele kiirelt oma allkirja kriblab. Egas mul enda teada nahka üle kõrvade pole tõmmatud, aga hea oleks teada, et kas see ongi Eesti kirjandusmaastikul tavaks ja normiks või siis tehakse ka kuidagi teisiti.

Juhised, kuidas saada kirjanikuks on seal olemas, aga ma hea meelega võtaks veel teise köite teemal, mis käsitleb siis avaldamist, kirjastustega suhtlemist, toimetaja leidmist.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 9571 + 108 = 9679

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: 101 Eesti vana aja asja
Autor: Piret Õunapuu
Lehekülgi:214
Sisu:Hõbesõlg, kannel, ohvrikivi, rehemaja, veimevakk, kapsaraud – milline on nende ja veel kümnete asjade lugu ja saatus, kuidas on need kujundanud eestlaste elu ja olu, millised neist on lõplikult unustuse hõlma vajunud ja millised on ärganud taas uuele elule? Raamatus „101 Eesti vana aja asja” annab Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu kaasahaarava ülevaate valitud asjade tekkeloost ja sellest, mida nad läbi aegade on eestlaste jaoks tähendanud. Teksti ilmestavad põnevad fotod.
Arvamus: Jätkan siis vana aja radade peal. Tegu oli väärt lugemisega ning kui mul vaba raha on, siis hea meelega ma ka ostaksin antud raamatu. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks on tegu huvitava lugemisega iseendale. Kuigi ma pean ennast laia silmaringiga inimeseks, oli ikkagi raamatus mitmeid asju, millest ma polnud kuulnudki. Kärbsepüüdja on üks nendest. Selle võtaks kohe hea meelega endagi koju. Teiseks, sest tegu on meie ajalooga ja ma pean oluliseks seda, et me vähemalt teaksime, mis meie ajaloos toimunud on ja mitte ainult siis sündmused, vaid ka esemed - mis olid meie esivanemate jaoks olulised ning miks. Kolmandaks, sest see on huvitav riiulist võtmise raamat ning ka hetkelise sirvimisega võib palju targemaks saada. Nii et kõik lapsed, täiskasvanud ja muidu külalised, kes mu riiulis antud raamatud näevad - võtke ja sirvige!
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 9679 + 214 = 9893

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012
Autor:Krista Kumberg, Ilona Martson, Ave Mattheus, Mari Niitra ja Jaanika Palm.
Lehekülgi: 317
Sisu: Eesti Lastekirjanduse Keskuselt ilmus äsja koguteos „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012”, kus tehakse esmakordselt põhjalik kokkuvõte taasiseseisvusaja eesti lastekirjandusest. Raamat annab ülevaate lastele mõeldud ilukirjanduse põhiliikidest ja žanritest, aga ka aime- ja ajakirjandusest. Lisades on toodud Eesti lasteraamatutoodangu statistika ja lastekirjanduse auhindade loetelu, pildivalik annab ettekujutuse muutustest meie lasteraamatuillustratsioonis ja -kujunduses. Kogumik on mõeldud lastekirjanduse uurijatele, üliõpilastele, raamatukoguhoidjatele, lasteaia- ja kooliõpetajatele, ka lapsevanematele – kõigile neile, kel lastekirjanduse vastu sügavam huvi.
Arvamus: Lühidalt: Väga hea lugemine kõigile, kes loevad noorte ja laste žanrisse kuuluvat. Saab tohutult ideid, mida veel lugeda ja millest ka kirjutada. Pikemalt oma mõtteid siia kirjutama ei hakka [Only admins are allowed to see this link] lugeda.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 9893 + 317 = 10 210

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Eikeegi eikunagi eikusagil
Autor:Linda-Mari Väli
Lehekülgi: 141
Sisu: Romaan räägib neljast mõtlevast ja tundlikust noorest idealistist, kel saab tarbimisele keskendunud maailmast lõplikult kõrini. Nad põgenevad kodust, hõivavad ühe mahajäetud maja ja püüavad seal viljelda võimalikult keskkonnasõbralikku, vähenõudlikku elustiili. Raskusi on toidu, vee, toasooja ja muude argiste asjadega, samuti tekib lahkarvamusi teoreetilisel pinnal: kuidas uus elu täpselt välja peaks nägema, mis on lubatud, mis on keelatud, mis on kogu ettevõtmise eesmärk.

Autoril on õnnestunud voolavas, kõnekeelt matkivas keeles kirja panna mässumeelsete teismeliste maailmanägemus, mis on küll nooruslikult vihane ja kompromissitu, ent mitte kitsarinnaline ega rumal, nende mure maailma pärast jätab kokkuvõttes väga sümpaatse mulje.
Arvamus: Mulle meeldis see, et tegu on raamatuga, mis paneb mõtlema ning mis esitab küsimusi. Nii meeldivaid, kui ka ebameeldivaid. Minu jaoks oli selle raamatu tegelastes ka hästi palju seda noore inimese maailmaparandamise tungi ning tunnet, et kõik teised elavad valesti ja meie oleme need ainsad, kelle ees on maailma tõde paljastunud ning kes teab, kuidas tuleb käituda ja mida teha, et maailma ja inimesi päästa ning need, kes arvavad teisiti, on ilmtingimata ajupestud ja vaesekesed, kellele kaasa tunda.

Mõte "Ainus tõeline revolutsioon saab olla rahumeelne. Kõik, mida saame teha meie, on praegusest ühiskonnast eralduda ning oma väikesi kombeid ja elamise viise au sees pidada, kuni hoolimatuse ühiskond lõpuks ise oma hoolimatusse hääbub" on minu meelest õige. Ma ei poolda enda maailmavaate teistele jõuga peale surumist ja mõttelaadi, et minu tee on ainus õige tee.

Mis aga veidi muigama pani, on see, et suures osas on ühiskond paha ja kole ja vastik, aga kui vaja on, siis tuleb ühiskond (ehk kiirabi) endale appi kutsuda. Jah noh, muidugi see koju jõudes oma toa ukse kinni löömine. Et ühelt poolt tahaks nagu vastanduda ja kõike aga teisest küljest... kasutaks ikka need positiivsed küljed ära. See on muidugi midagi, mis muidu ka ühiskonnas silma jäänud. Vaktsineerimisvastased ei vaktsineeri, sest tänapäevane meditsiin on rahaahne ja halb ning looduslikud ja ammukasutatud ravimid ainuõiged aga... kui juhtub nt õnnetus, siis oodatakse küll, et nüüd siis meditsiin appi tuleks ja elu päästaks.

Aga ei, hea raamat oli. Tõesti. Kui algul häirisid pidevalt need kaldkirja lükitud sõnad, siis üsna pea tõmbas tekst ja teksti mõte nii sisse, et oli täiesti suva, mis on kaldkirjas, mis mitte. Peaasi, et sõnad on olemas ja jutt läheb edasi.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 10 210 + 141 = 10 351

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Tüdruk, kes väljus vaikusest
Autor:Fiona Bollag (Šveits)
Lehekülgi: 192
Sisu:Fiona sündis siia ilma kurdina. Ja kaua aega ei adunud mitte keegi, et Fiona ei kuule vähimatki.
Ta pidi õppima iga viimast kui sõna huultelt maha lugema ja tal polnud vähimatki ettekujutust, kuidas võiks kõlada muusika.
Kuueteistkümnesena sai ta nendel aegadel täiesti uudse abivahendi, sisekõrva implantaadi.Sellest ajast elab ta sootuks teistsuguste helide maailmas.
Praegu on Fiona 23-aastane. Ta on lõpetanud Zürichis õpingud ärijuhtimise alal. Tema raamat aga vestab loo elurõõmsast tüdrukust, kes mõistab, et võime kuulda on tohutu väärtusega kingitus, kuid kes saab aru sellestki, et ka vaikuses möödunud aastad väärisid elamist.
Selle raamatuga tahab ta saata helge läkituse kõigile nendele, kes pole siia ilma sündinud päris tervena.
Arvamus: Mitmeid asju võtame enda elus iseenesestmõistetavalt ning tervel inimesel kuuluvad nende alla kindlasti ka erinevad meeleelundid. Me ei suuda ette kujutada, mida tähendaks elu selliselt, et sa ei kuule. Me võime ju vaikuses istuda, aga ka siis me kuuleme midagi - kasvõi oma südame tuksumist.

Mulle tohutult meeldis, et raamat ei alustanud sündmustega siis, kui Fioana ise juba raamatukirjutamisvanuses oli. Lugu algas sellest, mis kõik oli enne teda ja võimaldas õppima tundma peret, kellele selline väljakutse saadeti. Ja see on väljakutse igale perele. Üldse mitte halvas mõttes, aga kui keeruline võib olla toime tulla, kui sa midagi ei tea ning kõike koos lapsega nullist pead õppima. See pere tuli toime, ning selle eest sügav kummardus neile.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 10 351 + 192 = 10 543

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Lood unustatud Tallinnast 2
Autor:Jaak Juske
Lehekülgi: 208
Sisu:Jaak Juske linnalugude sarja kolmas raamat annab hea ülevaate Tallinna tähtsamate ajalooliste jõujaamade, tehaste ja vabrikute sünniloost, käekäigust ja mõjust linnale.
Paremaks orienteerumiseks linnaruumis on lood jaotatud rühmadesse ettevõtte praeguse või endise asukoha järgi. Alustatakse Tallinna tööstuse hälliks olnud, kuid nüüdseks maa-alla suletud Härjapea jõe ümbrusest. Seejärel tutvutakse sadama piirkonna ja Kopli linnaosaga, mille palge on pea täielikult kujundanud sinna 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rajatud võimsad laevaehitus- ja masinatehased. Lõpuks antakse ülevaade läbi linna kulgevate maanteede ääres ja lähikonnas, samuti suuremates tööstuspiirkondades asunud või siiani tegutsevate ettevõtete ajaloost. Raamatus on üle saja vana foto, teed juhatab 1968. aasta linnaplaan.
Arvamus: Kuigi lood rääkisid endiselt Tallinnast ja olid huvitavad lugeda, siis esimesele osale jääb minu jaoks alla. Üks probleem on muidugi selles, et nüüd oli rohkem valitud kohti ja hooneid, mida ma ei tea ega ole käinud ja siis ei teki seda kõige võimsamat "ahhaa" efekti. Natuke palju oli ka numbreid ja nimesid, aga muidugi ma saan aru, miks need vajalikud olid. Ja sellegipoolest, keda huvitab Tallinna (tööstus)ajalugu, siis kindlasti tasub lugeda ja enda jaoks need pärlid välja leida.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 10 543 + 208 = 10 751

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Sündinud sinisel päeval
Autor:Daniel Tammet
Lehekülgi: 244
Sisu: Lugu, mis räägib autistliku geeniuse Daniel Tammeti lapsepõlvest, kui ta ei suutnud leida sõpru, ja nooruseast, kus ta õppis end kontrollima ning iseseisvalt elama ja armuma.

Juhtivad neuroloogid uurivad Danieli võimet lahendada hetkega keerulisi matemaatilisi probleeme. Erinevalt tavalistest sammsammulistest arvutustest põhineb Danieli lahenduskäik kujutiste jälgimisel. Käesolevas raamatus kirjeldabki Daniel lähemalt, kuidas ta seda teeb. Samuti räägib ta oma võimest keelemustrite jälgimise teel õppida kiirelt selgeks uusi keeli.

Daniel Tammet elab koos oma elukaaslase Neiliga Inglismaal Kentis, kus juhib edukat veebipõhist keeleõppefirmat.

Oma tõelist perenime hoiab Daniel saladuses, eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Danielile meeldib eesti keel selle vokaalirohkuse pärast, tema loodavas tehiskeeles mänti on sellised sõnad nagu «päike», «ema» ja «puhu».
Arvamus: See raamat aitab tõesti mõista autistlike joontega inimeste aru saama. Mitte otseselt aru saada küll, sest vähemalt minu jaoks jäi tema numbriloogika ikkagi segaseks aga samas minu jaoks oli tihtipeale segane ka gümnaasiumi matemaatika loogika... Aga aitas veelgi rohkem aru saada, sellest kuidas nad maailma tajuvad ja mõistavad ning seda teades on tegelikult võimalik nii enda kui ka teiste elu kergemaks teha. Ma ei mõtle nüüd siin seda, et peaks igasugust käitumist aktsepteerima (nt see, et peategelane tungis vahepeal teiste inimeste isiklikku ruumi ja tahtis füüsilist kontakti ja see tekitas inimestes ebamugavust), vaid arvestama seda, et teine lihtsalt ei pruugi teada, et see ei meeldi (peategelane ei kujutanud ettegi, et see on ebaviisakas või teistele ebamugav). Ja võiks ise teha lisasammu ja teistega rääkida. See küll kehtib nüüd igal ajal kõikidega suheldes - jumala eest, rääkige omavahel! Kõik inimesed, kes töötavad inimestega, võiksid selle raamatu lihtsalt enda silmaringi laiendamiseks ette võtta. Ja teised ka.
Hinne: 10/10

[b]Lehekülgi kokku] 10 751 + 244 = 10 995

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Ingli mäng
Autor:Carlos Ruiz Zafón
Lehekülgi: 535
Sisu: “Ingli mäng” viib lugeja 1920. aastate tormilisse Barcelonasse. Noor kirjanik David Martín on asunud elama linnasüdames aastaid tühjana seisnud häärberisse ja kirjutab öösiti varjunime all lugusid Barcelona allilmast. Ühel päeval saab viimse piirini ületöötanud ja keelatud armastuse pärast kannatav Martín mõistatuslikult Pariisi kirjastajalt pakkumise, millest ei saa keelduda: pakkumise kirjutada raamat, millesarnast veel kunagi pole olnud, tasuks ennekuulmatu rahasumma ja muudki... Piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel hakkab hajuma, kui päevavalgele tulevad seigad maja eelmise peremehe elust ja salapärasest surmast ning noore kirjaniku elu asub varjutama häärberi tume minevik, mis näib tema enese saatusega lahutamatult põimuvat.
Arvamus: Kuigi läks aega, et lugemisega hoog sisse saada, siis ei jäänud teine osa esimesele mingil moel alla ning tegu on kindlasti ühe parima leiuga minu selle-aastasest "Lugedes läbi Euroopa" väljakutsest. Kuigi maagia puudumine/olemasolu on vaieldav, siis tegelikult oli raamat endiselt väga nauditav lugemine, kogu oma tegevustikku, plaanide ja tegelastega. Sarja kohta on säärane ajalises mõttes veider kulgemine väga omapärane, kuid loole annab siiski palju juurde.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 10 995 + 535 = 11 490

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Arizona
Autor: Ivo Tšetõrkin
Lehekülgi: 240
Sisu: Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.
Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümbritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.
Arvamus: Amazonas ja džunglid tekitavad minust küll imestust ja vaimustust, et selline koht olemas on, aga turismireisist kauem mind sinna vähemalt praegu ei tõmba. Ka see raamat ei muutnud mu arvamust, kuid sellegipoolest oli tegu mõnusalt kirjutatud teosega. Sai huvitava ülevaate nii sealsest elust, inimest kui ka sellest, mida Amazonase vihmametsad endast peita võivad. Mis mulle väga meeldis, just raamatu lõpus, oli see kuidas ta tunnistab, et idealiseeris algul ka ise kogu loodusrahvaste olukorda, samas kui reaalsus on teistsugune.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 11 490 + 240 = 11 730

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Talvemuinasjutud
Autor: Karen Blixen (Taani)
Lehekülgi: 271
Sisu: Seda teost peetakse maailmakuulsa taani naiskirjaniku Karen Blixeni (1885-1962) kõrgsaavutuseks proosas ja ühtlasi tema kõige viimistletumaks teoseks. Muinasjuttudega klassikalisel kujul muidugi tegu pole, pealkiri on tuletatud W. Shakespeare’i peaaegu samanimelise tragikomöödia pealkirjast ja osutab lugude mitmetähenduslikkusele ning sügavusele. Mitme jutu fookuses on laps või nooruk, kes tunneb end võõrana selles maailmas, millesse on justkui juhuslikult sattunud. Teiste keskmes on aga naine oma unistustega. Autor tabab neis lugudes oma tegelasi hetkel või seisundis, mil tuleb elus teha otsustav valik, sest sellest sõltub kõik edasine.
Arvamus: Ei mäletagi, millal viimati mõne raamatu lugemine viimati sellisel moel venis. Enamikes juttudes kõik lihtsalt läks ja läks, selliselt ühetasaselt ilma mingite kõikumisteta. Lihtsalt kulges edasi. Seal oli ka tõesti ilusaid lauseid ja mõtteid ("Ma mõtlen, et minu jaoks oled sa mu elus tuletorn, muutumatu valgus, mis õpetab mulle, millist kurssi ma pean hoidma.") aga siis ühel hetkel oli neid liiga palju ning kõigest jäi jube lakutud mulje. Mis veel lõpuks häirima jäi, oli see, et kui suunati taha vaatama, et mis mingi sõna või väljendi seletus on, siis pooltel juhtudel oli seal lihtsalt viite Piibli mingile osale. Läbi raamatu jäi üldse hästi kõlama kristlik alatoon, nii et võib olla neil, kes Piiblis kodus on, on seda ka huvitavam lugeda. Ahh ma ei teagi. Läbi loetud sain, oli ilusaid kohti ka, romantilistele hingedele on see kindlasti ideaalne aga minule... uuesti lugema ei hakka.
Hinne: 3/10

Lehekülgi kokku: 11 730 + 271 = 12 001

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Las Vegas
Autor: Kersti Dennis alias Amira
Lehekülgi: 287
Sisu: Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.
Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…
Arvamus: Üks mõnusamaid Minu-sarja lugemisi. Kuidagi väga soe ja väga armas ja pani kaasaelama ning parimat lootma. Mul on tunne, et raamat võinuks veel 2x paksem olla ja siis poleks ka ükski lõik ülearune olnud. Lisaks andis see mulle kindlustunnet, et olgu mu rändamiskihk nii suur kui tahes, siis lapsehoidjaks vist ikkagi ei taha minna... Vähemalt Uus-Meremaa WH viisaga ei tähenda tööandja juurest lahkumine viisa kaotamist vms. Lugemisena oli igaljuhul väga väga põnev ja kui ise kunagi Las Vegasesse peaksin sattuma, saaks hea meelega ka Kerstiga isiklikult kohtu, kui tal endal muidugi aega ja soovi on.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 12 001 + 287 = 12 288

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kalmisturaamat
Autor: Neil Gaiman
Lehekülgi: 301
Sisu: Nobody Owens, sõprade jaoks Bod, on tavaline poiss.
Ta oleks täiesti harilik, kui ei elaks kalmistul, kus teda kasvatavad ja õpetavad kummitused ning mille üksildane valvur ei kuulu õieti ei elavate ega surnute maailma. Kalmistul on poisi jaoks nii ohtusid kui seiklusi – igivana Indigo Mees künka all, guulivärav, mis viib hauaröövlite hüljatud linna, iidse aarde võigas ja hirmutav valvur. Ent kalmistult lahkudes ootaks Bodi Jack-mehe rünnak – sellesama, kes on juba tapnud kogu Bodi perekonna..
Armastatud jutuvestja Neil Gaiman naaseb hiilgava uue romaaniga publiku ette. Maagiline, hirmus ning tulvil jahmatavaid seiklusi, kütkestab Kalmisturaamat kahtlemata igas vanuses lugejat.
Arvamus: Neil Gaiman on autor, keda ma iga uue raamatuga aina rohkem ja rohkem nautima olen hakanud. Mul oli millegipärast lugemises madalseis ja ei tahtnud väga midagi lugeda, aga kuna bussis niisama istudes kipun magama jääma, võtsin äsja raamatukogust toodud Gaimani raamatu ja nii kui seda alustasin, tuli ka lugemisisu tagasi ning kõndisin jälle mööda tänavaid, nina raamatus. Aeh, üks parajalt omapärane ja fantaasiat täis teos, mida võivad tõesti lugeda nii vanemad kui nooremad või ka mõlemad korraga.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 12 288 + 301 = 12 589