2015

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Elus
Autor: Triin Tulev
Lehekülgi: 128
Sisu: „Tundlik, arukas, andekas tüdruk kirjutab asjadest, millest tahaks vist maailm vaikida. Aga ta kirjutab enda asjadest. Ta kirjutab hästi. Ja ta kirjutab valusalt. Veidi on maailm parem koht. Selle raamatu jagu vähemalt.“ Kaur Kender
„See raamat on kirjapandud justkui ühe hingetõmbega, nagu tahaks kogu selle seeshoitud valu endast korraga välja saada. Lugesin käsikirja läbi sama hingetõmbega, millega Triin selle kirjutanud on. See on valus lugu, liiga valus... Ükskõik millise nurga alt vaadates ei leia juhtunule ühtegi õigustust, ühtegi seletust... Sellisel moel lapse kaotust ei õigusta miski... mitte kunagi... Kuigi ma elan põhimõtte järgi, et kõik, mis meile eluteel saadetakse, on selles elus vajalik kogemus ja õppetund, ei saa ma selliste õppetundide vajalikkusest aru, kas need peaksid tegema tugevamaks? Muutma kalgimaks? Kaotama liig sinisilmse inimese usu inimlikkusesse? Kahjuks on selliseid lugusid meie ümber palju. Liiga palju. Ja liiga tihti lahendusi ei olegi. Liiga tihti need lood vaikitakse koduseinte vahel maha. Kurb on. Valus on. Triin on teinud julge sammu, julgustades naisi, kes selles loos enda igapäevaelu ära tunnevad. Ühel päeval saab karma ka karistamatud kätte, ent kannatanu jaoks võib olla juba hilja...“ Kirsti Timmer
Arvamus: Teema on vajalik ja vajalik on tegelikult ka see, et oleks inimesi, kes julgevad läbielatust oma nime ja näo all rääkida. Kasvõi selleks, et praegustele kannatajatele näidata, et nad ei ole üksi, et on ka teisi ning et sellest on võimalik välja rabeleda. Selle eest Tulevile kummardused, et ta end nii palju avas. Aga... Aga... Aga... See raamat oleks võinud olla tohutult palju parem. Ma saan aru, et see pandi vist ühe hooga kirja ja lasti kiirelt trükki, ent tubli toimetaja oleks võinud paljut muuta. Hetkel oli see vahepeal nii hüplev (Tais šamaani juures käimine? Millega see seotud oli peale selle, et ta sai sealt väljaspool meie maailma kogemuse? LA teema oli samamoodi liialt suvaline ning samas paljudele kindlasti südamesse minev laps, kes jäi sündimata, sellest justkui hüpati üle), liigagi blogilik ja seetõttu ka häiriv. Viha endast välja kirjutamine on hea, tihtipeale ka vajalik aga iseasi on, kas seda tasub ikka esmase emotsiooni ajel ka lettidele paisata. Vahet pole, et teoses endas kirjutas Tulev, et ta soovib kõigile alati head ja mitte kellelegi halba, siis ma pole lugenud ammu raamatut (kas üldse olen), mis oli lihtsalt niivõrd viha täis. Ja samas vahepeal häiris see, kuivõrd paremaks ta end teistest (sh teistest Eesti naistest) peab.

Kahjuks ei andnud Tulevi lugu ka muud nõuannet, et kui juba vägivaldses suhtes oled, siis lenda sellest nagu tuul aga kuidas sellest täpsemalt välja tulla või kuidas ära tajuda juba enne, kui kaelani sees oled? Ei, selle peab ise välja nuputama. Või tegelikult soovitaks raamatut: “Miks ta seda teeb?… ” Tulevi teos oli selline huvitav ajaviitelugemine, pani kaasa ka tundma vahepeal aga sellega minu jaoks piirdubki.
Hinne: 2/10

Lehekülgi kokku: 12 589 + 128 = 12 717

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Sinine laguun
Autor: Henry De Vere Stacpoole
Lehekülgi: 176
Sisu: San Francisco sadamast teele asunud Northumberland elab keset Vaikset ookeani üle laevahuku. Tulekahjust pääsevad kaks last ja nende täiskasvanud sõber, vana ja väärikas iiri soost meremees. Triivinud kaks päeva ja ööd jullaga merel, märkab vana iirlane silmapiiril maad, mis osutub maaliliseks korallsaareks. Saarest saab merehädaliste uus kodu. Aastate kuludes areneb laste sõprusest armastus.Seda sadakond aastat tagasi kirjutatud muinasjutulist asustamata saare armastuslugu on võrreldud L. Carrolli raamatuga "Alice imedemaal", J.M. Barrie "Peeter Paani" ja M. Maeterlincki "Sinilinnuga". Populaarsust on raamat kogunud ka kolme filmiversiooniga, millest viimane valmis aastal 1980, peaosades Brooke Shields, Christopher Atkins ja Leo McKern.
Arvamus: Nii nagu liiga palju magusat süües võib magusast kõrini saada, tundsin ma mai keskel, et sai ka lugemisest kõrini. Lihtsalt ei tõmmanud kuidagi... Üks raamat jäi lausa pooleli ning jõudis raamatukokku tagasi ning ma ei mäleta isegi selle nime. Aga "Sinine laguun" oli hea lahendus selleks, et tasapisi uuesti lugemisrajale tagasi saada. Romantiline film on tuttav vist meile kõigile ning raamatu lugemine oli seetõttu hea ning tuttav ja samas siiski mõnus alustus suvele. Seal ei ole küll palju rohkemat, kui filmis, ent sellegipoolest ei jää väga palju alla. Nii et kellele film meeldis või keda lihtsalt tõmbavad laevahuku ja troopiliste saarte lood, peaksid selle raamatu läbi lugema.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 12 717 + 176 = 12 893

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Me saame hakkama!
Autor: -
Lehekülgi: 189
Sisu: Me kõik unistame õnnelikust elust, mida ükski ootamatus ega õnnetus ei varjuta. Ometi käivad hädad ikka mööda inimesi, mitte kive ega kände. Siin raamatus räägivad 40 kangelaslikku Eesti inimest, kuidas nad hoolimata saatuse valusatest löökidest on taas leidnud õnne ja rahulolu.
Arvamus: Selliste lugude lugemine tuletab meelde, mis asjad on päriselt tähtsad. Ja samas paneb kaasa elama ja pöialt hoidma neile, kellel on elus raskused - pole siis oluline, mistõttu need raskused tekkinud on. Jah, soovitan seda lugeda tegelikult vist kõigil. Avardab natuke ka silmapiiri ja õpetab teistega arvestama.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku:12 893 + 189 = 13 082

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis
Autor: Julian Barnes
Lehekülgi: 274
Sisu: Briti kirjanduse suurkuju Julian Barnesi üks enim kõne- ja uurimisainet pakkunud romaane. Väljamõeldist ja ajaloolis-faktilist ainest humoorikalt põimides seab autor löögi alla kogu kirja pandud ajaloo tervikuna. Ja pakub asemele oma loo. Teekond algab Noa laevalt ja lõpeb paradiisis, mis jagatakse igale inimesele kätte vastavalt sellele, millist taevariiki ta igatseb. Ja tavaliselt igatsevad inimesed lõppematut elu... Kuid paremat, iseenesestki mõista.Pühendunud frankofiilina on Barnes esimene inglane, kes on võitnud 2 suurimat Prantsuse kirjandusauhinda – Prix Médicis ja Prix Fémina. Ühtlasi on ta Prantsusmaal enimhinnatud inglise kaasaegne autor, kuna kehastab prantslaste arusaamade järgi kõike inglaslikku, mahtudes selliste nimede sekka nagu Tristram Shandy, Edward Lear ja Monty Python.
Arvamus: Täitsa mõnus ja omamoodi keerudega lugemine, mis täitsa avab maailma ka teise nurga alt. Kahjuks viisin raamatu juba tagasi raamatukokku, nii et ei saa oma lemmikkohti välja tuua aga julgen ka teistele selle laenutamist soovitada.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 13 082 + 274 = 13 356

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kuldne puur
Autor: Saale Väester
Lehekülgi: 185
Sisu: Narva tüdruk Katrin tuleb Tartusse maalikunsti õppima. Kunstnikuks saamine on tema suurim unistus. Vanematekodus end puurilinnuna tundnud neiule avaneb ülikoolilinnas täiesti uus maailm: põnevad õpingud, toredad sõbrad ja ka esimene armastus.

Tartu noormees Robert on töökas IT-spetsialist, kuid eraelus pole tal seni õnne olnud. Tema suurim soov on vabaneda süütusest ja leida tunnustust ka väljaspool kontorit. Tutvus Katriniga pakub talle just seda ja ehk enamatki.

Lähtel elava raamatupidaja Diana maailm variseb kokku, kui ootamatu rasedus lõpetab hetkega mitu aastat kestnud suhte. Lahenduste otsimisel on talle abiks vennanaine Maria ja vend Tanel, kes õppejõuna avaldab muljet ka Katrini sõpradele.
Arvamus: Ma tunnen puudust sellest, et ma oskaksin tehnilises mõttes arvustusi kirjutada, sest siin raamatu juures oli nii palju häirivaid asju, mida tahaks paremini välja tuua. Aga olgu, alustame. Kõigepealt lugu ise. Teema on huvitav aga 185lk kohta oli liiga palju tegelasi ja liine, mida autor minu jaoks omavahel piisavalt ei ühendanud - igast liinist oleks võinud lausa omaette raamatu arendada. Teine asi on see, et lõpp jäi nii lahtiseks igas liinis, kuigi hiljem guugeldades selgus, et teine raamat on veel olemas, nii et see võib seda selgitada. Järgmisena sõnastus. Ma mäletan et olemas on pilt, kus näidatakse selgelt ära, miks on vaja lauseid teha erineva pikkusega, et säilitada tekstiline meloodia. Siin teoses oli aga väga palju monotoonset. Lihtsalt ja täiesti monotoonne. Ning nimede kasutamine. Vahepeal oli see okei aga vahepeal oli ainult Katrin, Katrin, Katrin. Kuhu jäid tema, naine, neiu jne? Oeh mulle meeldis idee aga mitte teostus.
Hinne: 2/10

Lehekülgi kokku: 13 356 + 185 = 13 541

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Tenerife
Autor: Mart Normet
Lehekülgi: 264
Sisu: Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu.
Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab.
Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad.
Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima.
Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse!
Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel.
Arvamus: Muhe ja lihtne lugemine. Muidugi võin ma natuke mossitada sellel teemal, et Normeti pool aastat Tenerifel sobis aga minu 5 kuud Austrias oli liiga lühike aeg. Aga mis seal ikka. Jah, poole aastaga ei saa kirja samasugust raamatut nagu need, kes kirjutavad riigist, kus nad on ikka kümneid aastaid elanud. Samas ei määra elamise pikkus (lühidus) "Minu" sarja raamatu kvaliteeti ja "Minu Tenerife" on ka selle ehtne näide. Kindlasti on positiivne ka see, et kuigi ma ei ole kunagi tundnud suurt soovi antud saarestikku külastada, siis pärast seda lugemist tekkis küll mõte, et mis siis kui...
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 13 541 + 264 = 13 805

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Igamees enda eest
Autor: Bery Bainbridge
Lehekülgi: 224
Sisu: Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu.
«Igamees enda eest» võtab kokku need neli saatuslikku päeva, mis kadusid koos laevaga. Veel kunagi pole Beryl Bainbridge'i kasin, lakooniline stiil olnud nii efektiivne. Ei ühtki tarbetut sõna tundepinge ja reisi saatuslikkuse edastamisel.
Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga. Kas Titanic sõitis korduvatest jäähoiatustest hoolimata liiga kiiresti? Miks anti talle merekõlbulikkuse sertifikaat, kui katlaruumi söepunkris number 10 oli tulekahju? Ja miks tükk aega enne traagilist kokkupõrget märkis Scurra: «Igamees enda eest»?
Arvamus: Minu jaoks ei tekitanud see raamat sellist põnevust ja ärevust, nagu oleks võinud kirjeldusest oodata. Kõik kulges ja kulges. Noore mehe südamevalu, tants, lõbu, veel natuke noore naise südamevalu ja noh kõik kulges ja kulges ja tegelik põnevus saabus siis kui Titanic uppuma hakkas. Kole mõelda, et see põnev on, aga vist on pigem huvitav (ja õudne) mõelda, et mida mina oleksin teinud ja kuidas käitunud...
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 13 805 + 224 = 14 029

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Klaasloss
Autor: Jeannette Walls
Lehekülgi: 397
Sisu:Jeannette Walls kasvas üles vanematega, kelle ideaalid ja põikpäine eristumissoov olid ühteaegu nii häda kui õnnistus. Nad elasid pikalt USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu ning suutsid end sel viisil ära elatada. Hiljem, kui raha otsa sai, koliti Lääne-Virginia kaevanduslinna, mis oli viimane koht, kuhu keegi neist oleks sattuda tahtnud. Hoolimata isa joomisest ja allakäigust ning perekonna üleüldisest toimimatusest suutis Jeannette sellest nõiaringist välja murda, kodust lahkuda ja luua endale täiesti uus, täiesti erinev elu.
Kakskümmend aastat on ta oma juurtest vaikinud, ent nüüd on tema lugu kirjas, menukas ning peagi saamas ka suureks filmiks.
Arvamus: Kuidas ma saan mitte anda sellele raamatule kõige kõrgemaid punkte, kui ma lugesin seda seni, kuni raamat läbi sai - kella kolmeni öösel ja unega võideldes. Ei mäletagi, millal viimati mõni raamat sellise tähelepanu osaliseks sai.

Lugu oli kirja pandud sujuvalt ja kaasakiskuvalt ja emotsioone tekitavalt. Ühel hetkel loed, kui oredad vanemad on (öösel deemoneid jahtima, lapsesse uskumine) ja teisel hetkel selline tunne, et kuidas vanemad lihtsalt suutsid niimoodi teha?!?! Lihtsalt, kuidas see on võimalik? Kuidas, kuidas, kuidas?

Kuidas neljast lapsest kolm suutsid sellest pasast välja rabeleda ning ehitada endale edukad elud? Mida on selleks vaja? Kas saaks midagi teha, et teised lapsed sellistes peredes saaksid ka välja rabeleda? Kahjuks ma arvan, et vastus on ei... Jah, vanemad olid need, kes panid lapsed sellistesse olukordadesse, kus nad pidid kannatama nälga ja külma. Aga tegelikult olid vanemad ka need, kes andsid neile kätte ka tööriistad, et sellest välja murda.

Oeh, raske on leida selle raamatu kohta sõnu. See oli mõjuv raamat. See paneb mõtlema, see paneb olema tänulik. Ja see paneb imetlema inimesi, kes on teinud roppu moodi tööd, et jõuda sinna, kuhu nad on jõudnud.

PS: Ma olin varajane külastaja raamatukogus ja kui hakkasin laenutatud raamatuid kotti laduma, tuli üks naine, kes oli "Klaaslossi" just läbi lugenud ja tagasi toonud. Õige aeg, õige koht ja sain kohe endale selle haarata. Peaks vist poodi vaatama minema, palju see maksab, sest tahan seda tulevikus kindlasti veel lugeda.

Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 14 029 + 397 = 14 426

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Elu pärast koolikiusamist
Autor: Tina Holmberg-Kalenius
Lehekülgi: 150
Sisu: Koolikiusamine on levinud kõikjal maailmas, tavaliselt rohkem algklassides ja üleminekul algklassidest põhikooli. Poiste omavahelised konfliktid on otsekohesemad ja avalikumad kui tüdrukutevahelised; tüdrukute kiusamine on tihti varjatud, kujutades endast kiusatava tõrjumist ja tema seljataga mustamist.
Raamat «ELU PÄRAST KOOLIKIUSAMIST» räägib koolikiusamisest lapsevanema pilgu läbi – autor kirjeldab oma tütrele osaks saanud kiusamist ja sellega kaasnenud probleeme. Raamatu oluliseks lisaväärtuseks on internetifoorumitest kogutud kirjad, kus tagakiusatud noorukid ja täiskasvanud kirjeldavad oma kogemusi; siin vaadatakse ka seda, kuidas võivad koolikiusamisest saadud hingehaavad mõjutada elu ka kümnete aastate pärast. Ohvri seisukohast on äärmiselt oluline tunnistada, et kiusamine on aset leidnud, ja leppida faktidega – ainult siis võib lõpuks pimeduses valguskiir süttida ning laps jõuda tagasi normaalse lapsepõlve juurde.
Arvamus: Inimesele, kes on elanud roosade prillidega ja pole koolikiusamisest midagi kuulnud või arvab, et kiusamine on loomulik asi, mida kõik kogevad, on see kindlasti silmiavav lugemine. Vaikset kiusamist puudutati siin minu meelest liiga vähe, aga see on nii või naa keerulisem teema. Kui aga raamatut loeb keegi, kellel kiusamisest rohkem teadmisi, siis on see pisut... igav. Tõesti, läheb igavaks ära, sest midagi uut vähemalt minu jaoks siit ei tulnud. Olid mõned "Jah, nii see oligi" momendid (kategooriline keeldumine kandmast sarnaseid riideid/kuulamast sama muusikat; kiusamisaastate täielik unustamine; ratsutamise hea mõju) aga noh, sellega siis piirduski. Nii et roosade prillide omanikud - võtke see raamat kätte ja avastage, milline kole see koolimaailm olla võib. Kellel roosad prillid juba eest kukkunud, võtke mõni muu raamat.
Hinne: 5/10

Lehekülgi kokku: 14 426 + 150 = 14 576

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Bard Beedle'i lood
Autor: J. K. Rowling
Lehekülgi: 120
Sisu: J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis.
Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.
Arvamus: Jaa, kui mul üks päev lapsed on, siis lisaks meie rahvajuttudele hakkan neile ka sealt raamatust muinasjutte ette lugema. Ja siis kasvavad neist Potteri fännid ja siis saan jälle Potteri teemalist sünnipäeva pidada. Jaa... unistused on ilusad. Aga raamat on ka ilus. Ja hea. Ja huvitav. Võiks olla veel 3x paksem (kas on mõni HP raamat, mille kohta ma EI ütle seda??) ja põhjalikum ja kohustuslik lugemine kõigile, kes muidu HP maailma naudivad.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 4 576 + 120 = 4696

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Prantsuse Guajaana
Autor: Sergei Põlme
Lehekülgi: 256
Sisu:Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.

See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.
Arvamus: Mõnes mõttes väga erinev teistest Minu raamatutest. Siin kaob ajal tähtsus, kuhugi pole kiiret, aasta läbi on riietuseks lühkarid ja plätad. Ja muidugi metsas kondamas käimine, üksi öösel džunglis magamine (ma vist küll ei julgeks). Taaskord oli huvitav lugeda ja mõelda, et läheks sinna hea meelega reisile, aga mitte üksinda džunglisse ja mitte pikaks ajaks elama. Kuigi ma putukaid ei karda, siis nii ligitõmbavad nad ka vist pole.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 14 696 + 256 = 14 952

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Doktor Honigbergeri saladus
Autor: Mircea Eliade (Rumeenia)
Lehekülgi: 56
Sisu:Rumeenia kirjaniku Mircea Eliade (1907-1986) lühiproosa tippsaavutuseks on üleloomulikke, müstilisi kogemusi käsitlev novell «Doktor Honigbergeri saladus». Lugu kuulub autori loomingu fantastilisemasse poolde. Nagu nii paljudes Eliade teostes, on selleski loos valdav India-temaatika, ehkki tegevuspaigaks on Bucuresti, autori hilisemas loomingus peaaegu müütilised mõõtmed omandanud linn. Orientalistidest peategelased jõuavad joogaga tegeledes eksistentsi uuele tasandile ja üritavad leida püha ruumi, imemaad Šambalat. On üsna ootuspärane, et argitasandi hülgamine õnnestub selles loos just joogavõtete abil. Tarvitseb vaid meenutada, et 1933. a. kaitses Eliade doktoriväitekirja joogast.
Arvamus: Eeskuju, et põnevust pakkuv ja meeldib lugemine ei pea tähendama kolmenumbrilist lehekülgede arvu. See 56 lehte oli uskumatult põnev ning kuigi see raamat oli mu Rumeenia eelistuste teine variant, siis täitsa vabalt võiks olla ka esimene. Hetkel on ka suur huvi selle kirjaniku teiste raamatute vastu aga vaatame, kas jõuan neid lugema või mitte.

Müsteeriumi, idamaade, India ja joogahuvilistele on see kindlasti hea lugemine.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 14 952 + 56 = 14 648

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse.
Autor: Dervla Murphy (Iirimaa)
Lehekülgi: 240
Sisu:Kui Dervla Murphy oli kümneaastane, kingiti talle jalgratas ja atlas ning juba paari päeva pärast kavandas ta salamahti reisi Indiasse. 1963. aastal asus ta kolmekümne ühe aastasena viimaks teele, ja see raamat põhineb päevikul, mida ta igapäevaselt pidas rattamatkal läbi Pärsia, Afganistani ning üle Himaalaja mägede Pakistani ja Indiasse.
Üksik naisterahvas jalgrattal (revolver püksitaskus) oli pea ennekuulmatu sündmus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi. Ta ei lasknud end heidutada ehmatavatel lumekogustel, peletas oma 25-kaliibrilisega Bulgaarias näljaseid hunte ja Pärsias kiimalisi kurde, suhtus märkimisväärse leidlikkuse ja täieliku kartmatusega hädaohtudesse ning äärmistesse ebamugavustesse.
Kuna seitsmekümnendateski eluaastates on ta reisinud üsna samas stiilis, imetletakse teda tänaseni, ja kohtumine noore Dervlaga tema rändurielu alguses pakub tõelist naudingut.
Arvamus: Sellise reisi tegemiseks peab olema ikka heas mõttes hullumeelne. Hull ei ole mitte rattaga rännata, vaid hull on see, et sa alustad rattasõitu keset paganama külma talve... Aga muidu - tehke järgi, kes tahab! Samas, ma kardan, et kuna tema tegi oma reisi 1963.aastal ja sellest ajast on aega rohkelt mööda läinud, siis samasugune marsruut üksikule naisele ei ole vast enam ohutu. Tema kogemused olid muidugi pigem ülivõrdes (eriti Afganistan ja Pakistan) aga konfliktid, mis on antud piirkondasid lõhestanud, on tõenäoliselt need suurepärased lahked inimesed, keda Dervla oma rännakul kohtas, veelgi kaugemale maanurkadesse pagendanud.

Muidu oli kerge unustada, et ta rattamatk (käikudeta ratas, muide) oli enam kui 50 aastat tagasi, aga kui ma lugesin seda, kuidas ta käis Afganistanis vaatamas liivakalju sisse raiutud Buddha kuju, mis Talibani poolt 2001. aastal õhku lasti, siis oli terav meeldetuletus, kuidas maailm muutunud on...

Üle pika aja märkisin mõned laused ka ära, et nende juurde tagasi tulla:

"Kuid mitte keegi ei paista teadvat, kas Bamianist edasi on maantee lumevaba või mitte." - Ausalt öeldes on millegipärast jube keeruline harjuda mõttega, et Afanistan, Iraan ja Pakistan peavad ka tegelema olukorraga, kus neil on liiga palju lund. Muidugi on seal ka jube palav (ma EI lähe sinna kunagi sellel ajal, millal Dervla seal oli) aga tõenäoliselt tänu meediast kajastatavale pildile ja sellele, et mäed unustatakse sujuvalt ära, ei mõtlegi sellele, et seal ka lund on...

"/.../ent kahtlustan kangesti, et kommunisid on lahendusele lähemal, kui lääs; kommunistidel on hoopis avaram ettekujutus rahvuslikke temperamentide erinevusest, nagu väga selgelt ilmnes tänases vestluses kahe siinse venelasega. Nemad tahavad kommunistliku elulaadi kehtestades minimaalselt kahjustada rahvaste aluskombeid /.../ - See oli vist ainus koht terves raamatu mis pani mind kulme kergitama ja küsima, et oot, mida ta kommunismi alla tõmmatud riikidest teabki? Nõukogude Eestis vast see rahvaste aluskommete minimaalne kehtestamine läks küll kaarega mööda... Aga noh, raudne eesriie võis mõlemapoolne olla ja ega kõigeteadmist ei saagi oodata.

Nagu näha, on mul selle raamatu kohta palju mõtteid ja palju kirjutada. Üheltpoolt pani see igatsema maailma, kus tõesti on nii turvaline (ma ei ütle, et hetkel ei oleks, aga ma usun, et hetkel on seda turvalist teed keerulisem leida) ja teiseltpoolt mõtlema sellele, et olid tollal head-vead ja on ka nüüd... Vist on ka minu õnn, et mind ei tõmba antud piirkonna maadesse seljakotiga rändama. Ma süüdistan selles peamiselt seda, et seal on hoolimata lume ja liustike (on neid veel alles või on need ainult mälestused Dervla raamatust?) olemasolust ka põrgulikult palav. Ning mina ja palavus... Me oleme teretuttavad.

Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 14 648 + 240 = 14 888

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kirjasoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
Autor: Jonas Jonasson (Rootsi)
Lehekülgi: 336
Sisu:Viieaastaselt hakkas ta tööl käima, kümneaastaselt jäi ta orvuks. Kõigi eelduste kohaselt oleks ta pidanud veel mõnda aega Lõuna-Aafrika suurimas slummis oma hurtsikus elama ja seejärel ära surema, ilma et keegi temast puudust oleks tundnud.
See on lugu Nombeko Mayekist ja tema elust. Saatus viib ta kokku ühe talumatult vastiku inseneri, kahe väga sarnase ja väga erineva vennaga, kolme pehmelt öeldes ebaadekvaatse hiina tüdrukuga, salaagentide ja presidentidega. Saatusel on tema jaoks varuks ka suur, mitu megatonni kaaluv probleem.
Oma teises raamatus „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga” klaarib Jonas Jonasson arveid rassismi, võimuahnuse, fundamentalismi, kompromissituse ja täiesti tavalise argilollusega. Ta teeb seda huumori ja soojusega. Lisaks purustab ta lõplikult müüdi, et kuningad ei tapa kanu. Jonas Jonassonilt on varem ilmunud eesti keeles romaan „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“.
Arvamus: Väga hea, kui raamat, mille osas on suured ootused, kõik need ootused ka täidab. See oli humoorikas ja samas vahelduvalt karm. Rohkelt värvikaid tegelasi, kellest igaühe lugusid oli huvitav lugeda ja ei tekkinud olukorda, kus ootasin mõne vaatepunkti möödumist. Muidugi võib alati küsida, et kui reaalne selline olukord siis päriselt oleks, aga minu kogemus on näidanud, et mõnikord ei suuda ka hea kujutlusvõimega inimene välja mõelda olukorda, mille saatus ise meile ette mängib.

Minul on igaljuhul suur huvi kätte saada ka Jonassoni teine raamat ja kui ta peaks veel kirjutama, siis ka kõik eelnevad ja kõik järgnevad.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 14 888 + 336 = 15 224

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Medaljon
Autor: Ene Sepp
Lehekülgi: 197
Sisu:15-aastane Heidi elab igati hästi toimivas maailmas, kuni saab saatusliku sõnumi… Järgmisel hetkel avastab seni nii korralik ja sõnakuulelik tüdruk ennast purjuspäi peaaegu jõkke kukkumas. Ootamatu võõras muudab tema käekäiku veel rohkem ja enne, kui tüdruk arugi saab, on tal uued sõbrad, probleemid koolis, tülid emaga. Lõputud peod ja üha uued mured keeravad Heidi senise elu pea peale. Kas tal on lootust see jälle rööbastele sättida või saab temast vaid osa allakäinute statistikast?
Arvamus: Väike väljakutse suve lõppu ja otsustasin läbi lugad ka enda raamatud. Ja kui see väljakutse tundub lebo, siis tegelikult see nii pole... Mõnikord lugejana tahaks autorilt küsida, et "Miks nii? Miks naa? Mida sa mõtlesid, kui seda kirjutasid? Kust kohast sa inspiratsiooni said selle jaoks? Kas sa oled idioot????" Ainult et sedakorda saan ma kõik vastused kätte (juhul kui ma mäletaksin...). Aga samavõrra on ka häirivaid kohti. Kui mina loen, siis ma ju tean, et tahtsin tegelikult seda või toda liini edasi arendada (tean kahte kindlat) aga ei jõudnud või et seal on [iplothole[/i] (neid ma kohe kindlasti ei ütle, kuigi väga suuri jamasid pole, tähelepandamatus pigem). Raamatu alguses ainult itsitasin, et no pole võimalik! Kuid tegelikult olen ma rahul. Mulle meeldib et on noortepärane (14aastaselt on vist keeruline mitte noortepäraselt kirjutada), mulle meeldivad tegelased ja endiselt ma absoluutselt armastan

spoiler:

Aga olgu, vead ka: POV on paigast ära, mõned väljendid on sellised, mida 14aastane mina kasutaks, aga mitte 15aastane Tanel, peatükid on lühikesed (probleem selles, et käsitsi kirjutades ei tundunud need sugugi lühikesed) ja noh... vahepeal on liiga unelm.

No nii hästi kumab minu jaoks läbi minu tollane ideaalne noormees... Aga mis seal ikka, oligi hea muigelsui lugeda ja meenutada. Ja samas, kui ma loeksin ise 14aastaselt seda raamatut nagu võõra kirjaniku raamatut, siis tõenäoliselt ma armastaksin ja naudiksin seda, ma elaksin kaasa ja oleksin Tanelisse ülepeakaela armunud... Nii et selles osas läks vist hästi. Muidugi võin ma mõelda, et praegu kirjutaks seda lugu teistmoodi (põhijooned jääksid siiski samaks) aga siis poleks "Medaljon" enam see "Medaljon", mis tõesti paljudele väga meeldinud on.

Nii et kummardus kümne aasta taha (jube, kui vana ma olen!), kus 14aastane mina valgetesse kaustikutesse hakkas kirjutama üht järjekat, mis on mu toonud siia, kus ma täna olen. Aitäh sulle!
Hinne: -

Lehekülgi kokku: 15 224 + 197 = 15 421

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minevikuta mälestused
Autor: Ene Sepp
Lehekülgi: 197
Sisu: Kas sa oled 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps? Või vähemalt oled olnud 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps? Siis oled kindlasti unistanud sellest, et olla nagu käesoleva raamatu peategelane – tüdruk, kes läheb ei tea kuhu ja on ei tea kes, seikleb keset kaunist Eestimaa suve ja üritab igal hetkel uusi rolle luues iseennast tundma õppida, kohates teel kõikvõimalikke ebatavaliselt tavalisi „audibemmikutte” ja kidakeelseid lüürikuid, perverte ja kullatükke, Pärnu õllejõmme ja üht müstilist meest, kes rändaja lõpuks turvaliselt koju toob. Sest sügisel peab iga korralik tütarlaps koju jõudma.
Ah et sina küll millestki nii lapsikust ei unista?! Sa ei taha isegi mitte oma mõtetes tunda ohtu ja kannatada südamevalu?! Sel juhul ma kahtlen, kas sa ikka oled 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps. Või kas sa kunagi üleüldse oled olnud 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps … Parem, kui sa siis ka selle raamatu lugemisele aega ei raiskaks.
Arvamus: Raamat mis ühtpidi on mu suur lemmik ja ehk isegi enda raamatutest see, mis kõige rohkem meeldib. Teistpidi sooviksin selle aga raamaturiiulitelt maha tõmmata, pisut ümber kirjutada ja täiendada ja siis uuesti välja anda. Aga mis tehtud, see tehtud

Ma mäletan, et alustasin seda raamatut kunagi Rootsis suusareisil olles. Suur osa oli ka laulul "Tahan olla seal", mis raamatus välja toodud (mine ja kuula: [Only admins are allowed to see this link] ). Siis aga sai reis läbi, aeg lendas ja lõpuks kui ma teadsin, et ma pean selle valmis saama, siis ma kirjutasin kiirelt. Peamiselt rongis, kui käisin oma suvetööl Rapla-Tallinn-Rapla, aga ka noormehe juures ja üldse igal pool. Raamatut lugedes on kiirustamine selgelt aru saada, kõik lendab ja kõik kulgeb nii ruttu. Samas, sellist hääletamiseseiklust ei saagi ju rahulikult läbi elada. Kui ikka, siis täiega ning kõva mölluga! Mulle meeldivad tegelased, kelle sisse olen toonud ja see, mis Liisa-Lyst lõpuks sai. Mulle meeldib, et ma sain pealkirjadeks mõtteterasid kasutada (kas oleks halb, kui ma seda igas raamatus teeksin?) ning ise ette kujutada, mis tunne oleks selliselt lihtsalt minna ja reisida.

Aga kuna tähtaeg hingas kuklasse, siis on seal ka mitmeid asju, mis panevad nina kirtsutama. Nimelt ühes kohas kirjutasin, et Liisa-Lyl oli seitse laulu mp3 mängija peal. Ma tahtsin kõik need laulud samamoodi lahti kirjutada ja pikkida mõtetega ja Liisa-Ly mälestustega. Aga ma ei jõudnud... Muidugi oleks võinud alati sinna veel värvikaid kujusid lisada, aga seda ei jõudnud ühelt poolt mina ja teiselt poolt - kui palju ühte suvesse ikka oleks veel mahtunud?

Mõne asja pärast on häbi ka. Kirjavigu oli seal tegelikult nii palju, et tahaks tõesti end kuskile ära peita. Jube!!! Teine asi, mis mulle väga ei meeldi, on tagakaanetekst. Ma hetkel küll ei mäleta, kas ma sain seda enne üle lugeda, kui raamat väljas oli võit mitte. Aga kui hetkel saaksin otsuse teha, siis tahaksin seda pisut muuta. Just see vanuseline piirang, mis minu meelest võib inimesed, kellele raamat muidu meeldiks, lihtsalt eemale peletada.

Aga kui kirjavead ja mossitamine selle üle, et oleks võinud pikem olla, kõrvale jätta, siis ma olen rahul. Ma olen tõesti rahul ja mulle väga meeldis sellisest seiklusest kirjutamine ja sellise seikluse lugedes uuesti läbielamine.
Hinne: -

Lehekülgi kokku: 15 421 + 132 = 15 553

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Astridi pildid
Autor: Johan Erseus
Lehekülgi: 272
Sisu: Rootsi ühe kuulsama kirjaniku Astrid Lindgreni sünnist möödub 2007. a juba sada aastat. Seda sündmust tähistatakse muuhulgas ka käesoleva raamatu üllitamisega. Selles on Astridi elu piltides. Umbes aasta aega koguti pilte albumitest ja arhiividest, maalide ja karikatuuride reprosid. Kõik need loovad imelise ja mitmetahulise lähipildi Astrid Lindgrenist, tema vanematest ja õdedest. Pilte on ka tema oma perekonnast ning tööst.
Arvamus: Mis siis, et ma olen seda raamatut poodides nii palju lehitsenud, et teadsin kõike, oma eksemplari lugesin ikkagi läbi ja lugesin seda kogu hingega.

Astrid Lindgren on Kirjanik, keda võin nimetada üheks oma lemmikuks ja üheks oma eeskujuks. Maailmad, mis ta on loonud, tegelased kelle välja mõelnud ning probleemid, mida oma loominguga puudutanud - kui suudaks teha kasvõi kümnendiku sellest, mis tema, siis võiks juba iseendaga väga rahul olla. "Bullerby lapsed", "Hulkur Rasmus", "Vennad Lõvisüdamed", "Mio, mu Mio" ning paljud tema teised raamatud on minuga läbi aastate kaasas käinud. Lugesin neid siis, kui raamatute maailm minu jaoks end alles avama hakkas. Ja loen nüüd, kui loetud lehekülgede arv on ületanud kaugelt viiekohalise numbri piiri.

Ja kuigi ta raamatud võivad olla kurvad, panna mõtlema, on need siiski turvalised ja head ja tuttavad ja midagi, mille lugemisest kunagi ära ei tüdine.

Ja raamat tema enda elust on samasugune, et seda võib veel palju lugeda ja vaadata ning mõelda. Ning ma ei nuta tavaliselt raamatute lõpus. See peab olema ikka väga eriline teos, mis pisarad silma toob. Aga "Astridi pildid" sai sellega hakkama.

Mul on nii kahju, et mul ei ole kunagi võimalust temaga kohtuda (soovisin seda juba siis, kui olin alles väike ja tema oli veel elus) aga ma olen nii õnnelik, et maailmas on olnud selline kirjanik ja veelgi õnnelikum, et olen tema lugude maailma enda jaoks avastanud.
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 15 553 + 272 = 15 825

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minevik Olevikus
Autor: Ene Sepp
Lehekülgi: 121
Sisu: «Minevik olevikus» on järg raamatule «Minevikuta mälestused», kus 16-aastane Liisa-Ly otsustab suvel kodust põgeneda ja jõuab tagasi alles mitu kuud hiljem. Nüüd on möödunud viis aastat ja Liisa-Ly elab koos noormehega, kes ta toona lõpuks tagasi koju tõi. Elu on ilus ja tüdruk ei oska unistada millestki enamast, kuid korraga ilmub välja inimene, mälestus viie aasta tagusest suvest, kes tema idüllilise elu uuesti sassi lööb. Liisa-Ly seisab keeruliste valikute ees, aga mis tahes valikut ta ka ei teeks, keegi saab ikka haiget.
Arvamus: Enda raamatute hulgast on see nüüd ausalt öeldes teos, mis mulle vist kõige vähem meeldib. Ta ei ole väga kohutav (muidu poleks see ilmunudki) ja seal on ka kohti, mis mulle meeldivad. Aga siin tunnen eriti, et kui kirjutaks uuesti siis... kirjutaks teisiti. Paneks nt vähem end sisse (ei ma ise pole ootamatult hääletama läinud ja eriala meeldib ka rohkem ning oli hoolega valitud aga peategelase sushi armastus, ülikoolis käimine, lemmiknumber, suhtumine mõndadesse asjadesse), kirjutaks tegelasi pisut teisiti ja teeks neid loomulikumaks.

Samas see ei tähenda, et ma selle raamatu niisama endast välja punnitasin või sunni peale kirjutasin. Mulle endiselt meeldis seda kirjutada, mulle meeldib idee ja valik, kuhu ma Liisa-Ly sättisin ja ma olen lõpptulemusega väga rahul. Aga vist ka kõik enda raamatud ei saa ühtviisi armsad olla. Või saavad? Ikka on ju lemmik ja on see vaeslaps. Nii palju, kui ma iseend ja oma teoseid guugeldanud olen, siis "Medaljon" on kõige populaarsem, sellele järgneb "Minevikuta mälestused" ning siis "Minevik olevikus".

Ja samas ma tean, et ma ei ole Liisa-Lyga lõplikult hüvasti jätnud. Mul on üks idee veel, mida temaga seoses ellu viia aga tõenäoliselt enne kümmet aastat ma selleni küll ei jõua.
Hinne: -

Lehekülgi kokku: 15 825 + 121 = 15 946

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu nimi on Maryte
Autor: Alvydas Šlepikas (Leedu)
Lehekülgi: 269
Sisu: See on lugu hundilastest – saksa orbudest, kes pärast teist maailmasõda otsisid näljasurma eest pääsu sõjajärgsel, samamoodi vaesel ja umbusaldaval Leedumaal. Endise Ida-Preisimaa, praeguse Kaliningradi oblasti elanike, kodudest välja aetud ja kõigest ilma jäetud perede saatus on nii valus, et sellest on seni vähe räägitud. Tihti ainult ime läbi võõral maal ellu jäänud laste mälestustele tuginedes muudab autor Alvydas Šlepikase napp stiil meid nendest ränkadest aegadest ja elusaatustest ühtäkki vägagi teadlikuks.
Alvydas Šlepikas (sünd 1966) on väga mitmekülgne ja tuntud Leedu avaliku elu tegelane – ta on lõpetanud muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal, aga töötanud lisaks omandatud kutsele muu hulgas kirjanduslehe peatoimetajana, ka on teda tunnustatud parima stsenaristi tiitliga.
Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal, temalt on ilmunud kaks luule- ja üks novellikogu. Suurima tunnustuse tõi autorile aga romaan „Minu nimi on Marytė“ (Mano vardas – Marytė, 2012), mis on pälvinud mitmeid auhindu ja olnud ka lugejate seas ülimalt menukas.
Arvamus: Kui tavaliselt ma kirtsutan nina raamatu peale, kus dialoog puudub, siis siin raamatus oleks pidanud dialoogi peale nina kirtsutama. Selline kirjutusviis võimaldas kõike justkui kuskilt eemalt vaadata, piiluda üle tegelaste õlgade, vaadata kuidas nad jälle lähevad. Ja samas tõmbas see lähedale, tõmbas nii lähedale, et oli valus ja oli hirmus ja oli õudne, kui mõelda sellele, et see kõik juhtus päriselt... Ja raamatule suunatud kriitika ütleb, et päriselt oli see kõik olnud hullem. Veelgi hullem.

Ja see, et mõned tegelased lihtsalt kaovad... Tavaliselt tekib küsimus, et kuhu nad läksid ja miks autor ei kirjutanud? Siia jällegi sobivad, sest inimesed kadusidki, nad läksid ja sa ei teadnud mitte kunagi, mis neist sai või kuhu neid viidi. Emad, isad, lapsed, õed-vennad, sõbrad... kõik on läinud, kõik on kadunud. Surnud või elus, ei tea. Aga surm oli tihtipeale isegi parem valik.

Valus ja raske raamat, mille lugemine ei ole kindlasti igapäevalõbustus. Aga samas vajalik teema, et me ei unustaks ajalugu. Et ei unustaks koledusi, mida toob sõda ja neid inimesi, kes lihtsate pealtvaatajatena surid ja igavikku kadusid...

Omamoodi huvitav, et meie kaks vennasriiki, Leedu ja Läti, mis kunagi olid meile nii omad ja kellega sama jalga käisime ja kes nüüd on nii võõraks jäänud (no võrrelge mitut inimest te teate, kes räägivad läti/leedu keelt nendega, kes räägivad soome keelt), on minu selleaastasesse lugemisväljakutsesse sattunud raamatutega, mis räägivad ajast, mil kõik kolm riiki iseseisvuse kaotasid.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 15 946 + 269 = 16 215

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kuningas Stahhi ajujaht
Autor: Vladzimir Karatkevitš (Valgevene)
Lehekülgi: 191
Sisu: Tänapäeva valgevene kirjaniku Vladzimir Karatkevitši (sünd. 1930) seiklusliku koega romaan viib tegevuse vanasse pärusmõisasse, mille omanike kohal lasub ränk needus: ammustel aegadel sooritatud kuriteo tõttu käib neid ähvardamas mõrvatud kuninga metsik ajujaht. Peterburist vanu pärimusi koguma saabunud folklorist püüab leida asjaoludele ratsionaalset seletust.
Arvamus: Esmamulje oli küll see, et „Jälle mingi raamat, kus hakatakse Nõukogude Liitu ülistama? Peab vist ikka tolleaegsete raamatute umbropsu laenutamise lõpetama“. Aga õnneks kuskil paarkümmend lehte sai loetud ja siis tõmbas raamat ennast korralikult kaasa.
Piisavalt müstikat ja piisavalt reaalsust. Sellised kirjeldused, mis manasid pildi silme ette ja tõid kananaha ihule. Igaljuhul oli seda hea lugeda ja hakkasid tegelastele reaalselt kaasa elama, et mis kellega juhtuda võib ning kes siis kõige lõpuks see suur süüdlane on.
Boonuspunktid raamatule ka selle eest, et üle tüki aja oli see jälle üks teos, mida lugedes ma ei saanud enne magama minna, kui viimane lehekülg käes ja lõpp teada.

Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 16 215 + 191 = 16 406

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Surra tohib vaid äärmisel juhul
Autor: Bogomil Rajnov (Bulgaaria)
Lehekülgi: 224
Sisu: Tuntud bulgaaria kirjaniku Bogomil Rajnovi (sünd. 1919) kriminaalromaan Bulgaaria luuraja Emil Boevi tegutsemistest Londonis. Vapral luurajal tuleb lõbujanulises Sohos rinda pista allilma tumedate tegelastega, samuti ja LKA-meestega.
Arvamus: Huvitav kas see on Mirabilia sarja tahtmatu kõrvalefekt minu jaoks, et alguses raamat ja lugu venib ja venib ja siis tõmbab hooga kaasa? Luuraja Emil ei võitnud algusest peale mu südant ja tähelepanu, aga tuleb tunnistaja, et mida lehekülg edasi, seda põnevamaks läks. Muidugi ma pole väga suur krimkade ja spiooniraamatute fänn, nii et uut ülelugemist minult ei tasu oodata. Samas oli see aga piisavalt hästi kirjutatud, et tähelepanu säiliks ja huvi ei langeks. Põnev oli ka vahepeal üritada ise arvata, et mis nüüd saab või kes sealt nurga/ukse/valgusvihu tagant esile astub. Vahepeal tekitas küll peategelase käitumine küsimärke, et miks just nii aga noh... raamatu lõpuks sai vähemalt selgitused kõik kätte.

Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 16 406 + 224 = 16 630

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Reisimise kütkeis
Autor: Reet ja Tiit Made
Lehekülgi: 240
Sisu: Ärev lennureis äikesepilves, kes-keda võitlus kosega, ühe jalaga lõuna-, teisega põhjapoolkeral, ookeanivoogudes suplemas koos merelõvidega, silmitsi džunglisügavusse peitunud iidsete püramiidtemplitega, kihutamas püssikuul-rongis, uudistamas inimsööjate küla… Neist ja paljudest teistest seiklusrikastest rännuteedest kaugetesse ja eksootilistesse paikadesse jutustavad oma uues reisiraamatus Reet ja Tiit Made.
Arvamus: Riigid, mida raamatus külastati ja kohad, kuhu jõuti, on absoluutselt huvitava dning kutsuvad tegelikult isegi üha rohkem maailma külastama. Minu maitse jaoks oli seal liiga palju fakte ning taustainformatsiooni, et oleks tahtnud saada veidi rohkem ka kohapealset eluolu ja seda, mida nad nägid, aga nagu ma aru saan, siis ei ole ikkagi tegu selliste seljakotiränduritega, kes pikemalt ühes kohas aega veedavad, nii et siis võibki seda eluolu väheks jääda, pigem on sellise kiirreisimise moodi. Mitte et ma seda halvemaks peaksin, see on täitsa omal kohal. Ma lihtsalt ootasin midagi muud. Pisut kumas teksti kirjutamisest ja autori seisukohtades välja ka see, et tegu pole just kõige uuemal ajal tehtud reisidega ning vahepeal häiris ka see, et tutvustati mingit fakti või mõtet ja kaks lehekülje hiljem oli uuesti seesama fakt või mõte. Kivi vist toimetaja kapsaaeda.

Aga ei, üldmulje oli siiski positiivne ning andis ka mõtte, et millist kolmest saareriigist (Fiji, Samoa või Tonga) ma järgmine aasta pigem külastada tahaksin, kui vähegi võimalust avaneb.

Hinne: 5/10

Lehekülgi kokku: 16 630 + 240 = 16 870

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Mees, kes tahtis olla Lindbergh
Autor: João Lopes Marques (Portugal)
Lehekülgi: 375
Sisu:Carlos Bernardo on nägus portugali noormees. Maailm on tema ees valla. Kui ambitsioonikas Saksa lennufirma MagicWings oma Lissabon-Berliini ja Lissabon-Krakovi liinide meeskondadesse uusi liikmeid otsima hakkab, on lennusaatja koht suurema pingutuseta selle laitmatult Goethe keelt valdava noormehe oma.

Võrratutel Airbus lennukitel töötades jälgib Carlos Ida-Euroopas toimuvaid kiireid muutusi ja avastab meheks olemise paradoksaalseid käänakuid: polügaamia ja homoseksuaalsus, truudus ja reetmine, argpükslus ja vaprus. Ning enamgi: armastus versus perekond. Teda rabab uudis, et tema iidolil Charles Lindberghil – kes lendas esimesena üle Atlandi ookeani – oli märksa kirevam eraelu, kui lubaks arvata selle ametlik versioon. Kui juba tema kangelastel olid abieluvälised suhted, miks siis tema, Carlos Bernardo, ei võiks endale kaksikelu lubada? Või kolmikelu... Või... Sinu ees on raamat, milles seiklus piiridest ei pea...

«Mees,kes tahtis olla Lindbergh» on autori teine Eestis ilmunud raamat, sellele eelneb soojalt vastu võetud artiklikogumik «Minu ilus eksiil Eestis».
Arvamus: Üks väga huvitavalt ja mõnusalt mõjunud raamat, mida oli äge lugeda. Kindlasti tunnen aga, et tahaks veel uuesti lugeda, mis on haruldane, sest reeglina tahan ma kindlasti uuesti lugeda raamatut, mis saab 9 või isegi 10 punkti. Aga eks erand kinnitab reeglit. Muidu oli raamatu tempo huvitav ning hästi kirja pandud ja tekitas huvi lugeda teisigi sama autori raamatuid.

Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 16 870 + 375 = 17 245

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Domina
Autor: Barbara Wood
Lehekülgi: 688
Sisu: Ajal, mil naistel oli peaaegu võimatu arstiteadusega tegelda, õnnestub Samanthal siiski tänu oma visadusele arstikutse omandada ning praksise käigus mitmeid uuendusi rakendada. Samantha erandlik meelelaad ja käitumine teevad paraku keeruliseks tema isikliku elu ning sellega toimetulek ei nõua talt sugugi väiksemat meelekindlust kui kutsetöö.
Arvamus: Lühidalt SUUREPÄRANE, pikemalt blogis: [Only admins are allowed to see this link]
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 17 245 + 688 = 17 933

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Viisteist naeratust
Autor: Marek Kahro
Lehekülgi: 520
Sisu: Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja hulk sõpru, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis tema isaga aastate eest õigupoolest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused päevavalgele ei tuleks.
Arvamus: Mitmes mõttes väga tavapäratu Eesti autori noorsooromaan. Esiteks on see vähemalt kolm korda paksem, kui enamik teisi noorsooromaane (olen ise ka õhukeste teoste müügile jõudmises süüdi) ja teiseks ilutseb autorinime koha peal mehe nimi.
Ühest arvamust on selle raamatu kohta veidi keeruline kirja panna ja ma mõtlen ka sellele, kuidas teised lugejad seda raamatut kogeda võivad. Miskipärast on mul tunne, et fantaasiafännid ei jõuagi fantaasia osani, sest alguses venib liialt pikalt ja need, kes naudivad eriliselt algust, võivad just lõpuosas pettuda.
Minule meeldis ka see fantastilisem osa rohkem, sest alguses oli vahepeal liialt venimist, liialt kirjeldamist ja liialt... aeglaselt liikumist. Muidugi sellel oli oma mõte juures, aga ei saa öelda, et ma seda just väga nautinud oleksin, pigem libises pilk ikkagi üle ja järgmiste ridade juurde.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 17 933 + 520 = 18 453