2015

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: How to Make a Living with Your Writing: Books, Blogging and More
Autor: Joanna Penn
Lehekülgi: 126
Sisu: I spent 13 years working as a cubicle slave in the corporate world. I was miserable in my job and my creativity was stunted by the crushing daily grind.

Then I started writing books and blogging, using my words to create products and attract readers. In September 2011, I left my corporate job to become a full-time author and creative entrepreneur and since then I've grown my business year on year ”" all based on my writing. More importantly, I'm finally living the happy life I always wanted.

I'm not a Kindle or blogging millionaire and this is not a get rich quick scheme. But I will share with you how I make a six-figure income from writing books, blogging and marketing in an ethical manner.
Arvamus: Trummipõrin, fanfaarid ja katkematu aplaus. Ma lugesin viimaks ometi läbi esimese e-raamatu! Tegu on raamatuga, mida ma isegi oleksin valmis ostma (kui see tasuta juba kättesaadav poleks) aga kindlasti uurin ma veel täpsemalt, mida Penn pakub ja täitsa võimalik, et toetan teda mõnda muud teost ostes. Miks? Sest see raamat oli lihtsalt nii täppi. Seal oli mitmeid kohti, kus ma noogutasin kaasa "Täpselt nii!" ja mitmeid kohti, mis sundis (mõttelisse) peeglisse vaatama ja nentima, et ma ilmselgelt ei tee piisavalt, et kirjutamisest saakski mu töö. Muidugi on ka see ränk töö, et selleni jõuda aga ei peagi ju kõike kohe ja nüüd tegema hakkama. Mina plaanin sealt valida, mida mul momendil vaja on ja milleks mul momendil ressurssi on. Aga tulevikus... vot tulevikus veel me näeme mida huvitavat tulema hakkab. Ja kunagi ma kavatsengi jõuda sinna, kus vähemalt 50% mu sissetulekust on seotud raamatute ja lugude kirjutamisega. Aga ma igaks juhuks tähtaega ei hakka välja kuulutama.
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 18 453 + 126 = 18 579

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus
Autor: Jonas Jonasson
Lehekülgi: 312
Sisu:Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt.
Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi.
Jonas Jonasson (snd 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane ...“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis.
Arvamus: Raamatu ainsaks miinuseks oli see, et mitmes mõttes oli see väga sarnane raamatuga "Kirjasoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga". Samas, kui sellest mööda vaadata või see ära unustada, siis ei ole midagi kurta. Jälle hoogne ja huvitav tegevus, nii muuseas tutvustab mitmeid mitmeid 20.sajandi olulisi pöördepunkte ja annab kerge ülevaate, mis maailmas toimub. Taaskord tekib küsimus, kas see oleks reaalselt võimalik? Ja ma endiselt arvan, et oleks.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku:18 579 + 312 = 18 891

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: HULL LAEV. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa
Autor: Robin Hobb
Lehekülgi: 416
Sisu: Eluslaevnike triloogia teises osas jätkuvad eluslaevadega seotud inimeste seiklused. Althea Vestrit on leidnud endale koha eluslaeval Ophelia, kuid teda kannustab endiselt soov võita tagasi Vivacia. Ta ei tea aga, et Vivacia on langenud piraat Kenniti kätte koos tema noorema venna Wintrow’ga. Kennitil näib olevat eluslaevadega oma suhe ning tema soov ühe sellise omanikuks saada pole sugugi vähem kirglik kui Altheal.
Bingtownis kuhjuvad samal ajal pinged ja selle lähedal püüab saladuslik Amber anda eluisu tagasi surema jäetud ja hullule eluslaevale nimega Paragon.
Arvamus: Mul on nii kahju, et ma lugesin eelmist osa nii igiammu. Seetõttu läks väga kaua aega, et raamatusse sisse elada ja tegelastega uuesti tutvuda. Midagi mul kurta ei ole, tegelased hakkasid meeldima ja igaühel head ja halba. Ainus tegelane, kes pisut pinda käis oli Malta. Ja mitte see, et ta oli pirtsakas printsess, aga see, et muutus pirtsakast printsessist teistega arvestavaks nooreks neiuks, oli lihtsalt liiga järsk.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 18 891 + 416 = 19 307

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: HULL LAEV. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa
Autor: Robin Hobb
Lehekülgi: 428
Sisu: Vivacia on piraatide käes ning Kennit peab plaani, kuidas laeva veelgi põhjalikumalt endaga siduda. Wintrow heitleb ikka veel kahtluste ja kõhklustega ning ei oska kujutleda, mis teda oodata võib. Althea, Brashen ja Amber suunduvad Paragoni pardal Vivaciat vabastama, teadmata, et Vivaciast vabastamist ehk üldse ei ootagi. Bingtowni kaubaisandaid ootavad ees muutused ning Malta side Reyniga tugevneb. Meres hoiavad mälestuste raasukestest kinni maod ja otsivad Teda, Kes Mäletab. Vihmaorus aga püüab vangistatud lohe oma elu päästa ja vabadusse pürgida. Kõigi jaoks on lahendused veel kauged ja nendeni jõudmine nõuab vaeva ja ennastsalgavust.
Arvamus: Väga hea, et selle sain kohe esimele osale järgi lugeda, sest ei esinenud seda muret, mis enne, et tegelased on võõrad ja läheb aega et raamatuga harjuda. See raamat haaras kohe endasse. Ja noh... ainus asi mille üle viriseda, on see, et millal pagana pärast järgmine osa ilmub???? Mul on ülisuur kiusatus kulutada 11$ sellele, et saaksin kohe ingliskeelse versiooni osta ja end siis sellest läbi närida. Viimane kord suutis selle soovi minus tekitada Troonide Mäng, nii et ilmselgelt on minu jaoks see suurepärane raamat. Midagi, mida ka ise kirjutamisel eeskujuks võtta - tegelased on huvitavalt üles ehitatud, nad on erilised, nende elud on keerulised ja kaasakiskuvad, eluslaevade idee iseenesest on vapustav ning meremadude ja draakonite vaheline seos? Imetlusväärt. Mõnes mõttes tõmbab see mu soovi fantaasiat kirjutada veelgi alla - no kuidas ma sellise asjaga võistlen?
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku:19 307 + 428 = 19 735

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Rootsi
Autor: Charlotte Lii Tipp
Lehekülgi: 279
Sisu:Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.
Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.
Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.
Arvamus: Üks mõnusalt kirja pandud Minu-sarja lugu, mis avas ühtviisi piisavalt nii autori enda elu kui ka Rootsi ühiskonda üldisemalt. Mul sai see raamat juba mitu päeva tagasi loetud, aga nüüd tagasi mõeldes esimene mõte, mis pähe lööb, on see, et mina küll Eestile sellist tulevikku ei tahaks. Ühelt poolt on tõesti hea, sest Rootsis on palju positiivset ja sellist, millest eeskuju võtta, kuid natuke on nagu ka "mullimaailm", või nagu autor kirjutas, siis ei osata isegi enam nn igapäevaelu pingetega toime tulla ja ununenud on teadmine, et vahepeal ongi elu üksluine või raske. Aga samas... eks kui sellise eluga ära harjuda, siis tundubki jälle sobiv ja õige ja seda kriitilisust on raske säilitada. Minu jaoks on autoril aga selle säilitamine õnnestunud.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 19 735 + 279 = 20 014

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Inetud
Autor: Scott Westerfeld
Lehekülgi: 415
Sisu: “Inetud” jutustab maailmast, kus kõik kuueteistkümneseks saavad noored opereeritakse välimuselt täiuslikuks. Raamatu peategelasel Tallyl hakkab see tähtis hetk kätte jõudma ning ta ootab seda õhinal. Pealegi elab tema parim sõber juba seda imelist, lõbusat ja muretut elu, kus üks pidu järgneb teisele ja ümberringi on ainult ilusad inimesed. Siis aga kohtub Tally Shayga, kes suhtub sellesse kõigesse hoopis teisiti. Shay kutsub teda koos endaga Varemetesse, kus elavad inimesed, kes ei taha Muutust läbi teha. Tally keeldub, kuid sellegipoolest viiakse ta ülekuulamisele asutusse, mille olemasolu ta enne ei kahtlustanudki. Ta peab valima – ta kas läheb Varemetesse ja reedab Shay ning sealsed asukad, või temast ei saa kunagi Ilusat. Tally otsus muudab igal juhul tema elu jäädavalt.
Arvamus: Lõpuks ometi on siis minu näpud ka selle sarja esiraamatu kätte saanud. Niivõrd populaarseid ja kiidetud sarju on mul alati kerge hirm lugeda, sest kui ootused on üles aetud ja siis reaalsus on... jama... siis on endal selline veidike nagu petetud tunne sees. Õnneks see raamat oli üks mõnus üllatus. Pjedestaali kõrgeimale kohale ei paigutaks, kuid rivi tahalõppu ka ei jätaks. Mulle meeldis ajutine veidike teistsugusema maailma loomine. Mulle meeldis, et asju ei nimetatud nii nagu meie teame (rong, raudtee, pilvelõhkujad), vaid nii, nagu need võiksidki tunduda inimestele, kes esimest korda neid näevad. Muidugi võiks nina kirtsutada armastusloo üle, kuid egas ilma selleta ju ei saa. Ma loodan küll, et lõpp ei ole nii ettearvatav, nagu ma hetkel arvan... Igaljuhul on see raamatu idee pisut värske tuul muidu nii sarnastesse lugudesse ja mina olen juba teise raamatuga poole peal ja ootan seda, millal saaksin neljandat asuda lugema.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 20 014 + 415 = 20 429

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Ilusad
Autor:  Scott Westerfeld
Lehekülgi: 349
Sisu:Raamat „Ilusad“ algabki sellega, et Tally on nüüd ilus ning jälle koos oma sõprade Shay ja Perisega. Nende elu koosneb üksnes lõbutsemisest, kuid ka ilusate seas on oma sõpruskonnad, millesse kuulumiseks tuleb vaeva näha. Tally ihkab saada Krimmide liikmeks ja grupi otsus lubatakse teatavaks teha kostüümipeol. Ootamatult aga ilmub peole Eriliseks maskeerunud Croy, kes tuletab Tallyle meelde tema endist elu londonlaste seas. Tally leiab lõpuks koos oma uue sõbra Zaneiga kirja, mille ta on ise endale kirjutanud. Kirjaga koos on kaks tabletti, mis peaksid ravima ilusaks muutmisega kaasnevad ajukahjustused. Tally ei suuda küllalt kiiresti otsustada ning et Erilised on neid tabamas, neelavad tema ja Zane viimasel hetkel kumbki ühe tableti. Arvates, et nad on mõlemad nüüd terveks ravitud, hakkavad nad kavandama põgenemist Uus-Londonisse ja kutsuvad endaga kaasa veel rea Krimmisid. Kõik ei lähe aga jällegi nagu planeeritud.
Arvamus: Ma ei tea, ei oskagi momendil midagi erilist rohkemat välja tuua, sest on lihtsalt samamoodi huvitav nagu esimene osagi ja hea lugeda ning mõnusad tegelased. Seega siis... jah, hea. Võib lugeda ja soovitaksin ka.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 20 429 + 349 = 20 778

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Erilised
Autor:  Scott Westerfeld
Lehekülgi: 317
Sisu:Järg populaarsele noortesarjale. Sarja esimene raamat “Inetud” (Varrak 2011) jutustas maailmast, kus kõik kuueteistkümneseks saavad noored opereeritakse välimuselt täiuslikuks. Sarja teises osas „Ilusad“ (Varrak 2011) ongi raamatu peategelane Tally ilus ning tema elu koosneb üksnes lõbutsemisest. Sarja kolmandas raamatus on Tallyst aga saanud Eriline.
Seda, et Erilised linnas kõigisse hirmu sisendavad, teatakse ka siis, kui nendega kunagi elus ei kohtutagi. Tally aga oli kohtunud nendega juba siis, kui ta oli alles inetu. Erilised on hirmuäratavalt ilusad, kiired ja tugevad ning nende eest pole pääsu. Ja nüüd on Tally ise üks neist, üks neist üliinimestest, kes peab ühiskonda ohjes hoidma ja isepäiseid jooksikuid püüdma. Ta ei oleks aga Tally Youngblood, kui kusagil ta ajusopis ei elaks edasi mälestus millestki muust, sellest, kes ta oli varem. Seda mälestust on siiski võimalik maha suruda. Kuni selle hetkeni, mil ta saadetakse retkele, mille eesmärk on lõplikult hävitada Uus-London. Tallyle tähendab see, et ta peab valima ja sellest valikust ei sõltu mitte ainult tema, vaid ka paljude teiste saatus…
Arvamus: Minnes otse lõpu juurde, siis mulle meeldis see. Mõneti oli seda ka oodata, sest mulle meeldib, kui (peaaegu) peategelased surma saavad. Muidugi see on kurb ja nii edasi, aga see on vähemalt põnev ning pisutki üllatav. Tally on muidugi huvitav tegelane, aga mõnes mõttes tahaks küll pisut peaga vastu seina lüüa, et kuidas inimene küll oma vigadest ei õpi ja kuidas mõnel kohe lihtsalt nagu ei vea?! Jään aga triloogia viimase raamatu ja lõpuga rahule ning noh... soovitan lugeda. Kuigi see polnud 100% nii hea sari, kui räägitud ja reklaamitud, siis 95% vastas ikka ootustele ning see on tegelikult päris hea tulemus. Mõneti oli võib-olla negatiivne ka see, et raamatud lihtsalt sulasid nii üksteisega kokku ja olid mõnes mõttes ikka väga sarnased, nii et keeruline on otseselt välja tuua, mis oli hea I ja mis hea II ja mis hea III. Suures plaanis kehtib ühe raamatu positiivsed aspektid ka teiste raamatute kohta.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 20 778 + 317 = 21 095

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Välised
Autor:  Scott Westerfeld
Lehekülgi: 408
Sisu:Scott Westerfeldi “Inetutega” alanud sarja viimases raamatus on endine režiim langenud, kedagi ei tehta enam ilusaks udupeaks ja Tally on läinud elama vabasse loodusesse. Maailm on muutunud ning autor näitab, milliseks. Raamatu peateemaks on ilukultuse asemel kuulsusekultus. Peategelane Aya Fuse elab Jaapanis, kus hakatakse uuesti avastama kunagisi tavasid ja kultuuri – teetseremooniat, mangat – aga kõige tähtsam selles ühiskonnas on kuulsus. See, kui kuulus sa oled, määrab kõik – sellest sõltub sinu staatus ja see, kui kaugele sa elus jõuad. Aya ei ole eriti heas seisus, kuid siis kohtub ta tüdrukute kambaga, kelle eesmärgiks ongi võimalikult vähese kuulsusega elada. Aya otsustab kirjutada neist loo ning liitub sel eesmärgil kambaga. Selgub aga, et ta avastab palju rohkem, kui ta oodanud oli…
Arvamus: Alguses oli see raamat ikkagi tohutult igav ning tekkis tunne, et autor on selle kirja pannud lihtsalt selleks, et eelmise raamatute populaarsuse kiiluvees oma kukrut täita. Jälle on mingi öösiti ühikast põgenemine, jälle vanemaid pole, jälle on hiilimine ja olemine kohtades, kus ei tohiks olla, jälle on valetamine (uutele) sõpradele. Õnneks siis kui Aya Tallylt sõnumi sai, muutus asi põnevamaks ja raamat läks esiteks nii hooga käima kui ka teiseks ei olnud enam nii väga eelnevate kopeerimine. Mulle meeldis väga ka Väliste mõte ja nende tegevus ja paneb natuke muigama, et enne võiks ikka täpsemalt uurida, kui kõike õhku hakata laskma. Kuidas see vanasõna oligi? Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika? Kui veel nuriseda, siis tagakaanetekstist jäi ka mulje, et rohkem räägitakse nn vanade traditsioonide ja kommete avastamisest, kui reaalselt oli mainimist vist ainult mõni kord nende neljasaja lehekülje peale. Lugemine oli kiire kerge lihtne ja... hea ajaviide kui paremat teha pole.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 21 095 + 408 = 21 503

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Telestaaride uskumatud juhtumised
Autor:  Margit Mikk-Sokk
Lehekülgi: 208
Sisu:Ei ole midagi värvikamat kui elu ise. Need lood on juhtunud päriselt. Inimestega, keda kõik tunneme. Vapustavad, ausad ja alasti paljastused. Situatsioonid, kus naerab pisara silma.
Anu Välba paljastab, kuidas ta poolteist tundi eetris alasti oli.
Mihkel Kärmas kirjeldab, kuidas mees kättemaksuks oma maja kaamera ees põlema pani.
Mati Talvik räägib, kuidas intervjueeritav operaatorit kirvega ähvardas.
Aarne Rannamäe meenutab, kuidas Pakistanis hambutu vanamees teda tänaval jälitas ja üritas kobrat krae vahele torgata.
Andres Kuusk jutustab, kuidas Pekingis Olümpiamängude ajal rullus nende auto 70-se tunnikiiruse pealt üle katuse.
Ruth Alaküla pajatab, kuidas USAs komandeeringus olles sai suure näljaga rottide näritud šokolaadi söödud.
Urmas Vaino kirjeldab, kuidas ta Aegna saarel saadet tehes kohtas ootamatult naist, kellel oli tohutu suur püüton põues.
Kadri Hinrikus meenutab, kuidas ta „Osooni“ salvestusel tormivangi jäädes tundis, et on elule võlgu.
Raamatus on vahetud lood sellest, kuidas Ivar Vigla „Noortestuudio pärastlõuna“ saadet tehes põlema süttis või kuidas Dajan Ahmetov „Süda tuksub“ salvestuse ajal ihualasti, üleni seebisena dušširuumi kinni jäi.
Need ja paljud teised uskumatud sündmused on kirja pandud ehedalt ja mahlakalt, nii nagu inimesed neid rääkisid.
Arvamus: Täpselt nagu tagakaanetekst lubas, siis elu ise on värvilisem kui ükskõik milline fantaasia ja seda täiesti tõsimeeli. Väga vinge oli lugeda erinevaid juhtumeid ja olustikukirjeldusi ja tegelikult hakkas vahepeal lausa kahju, et ma olen viis aastat telerita elanud ja Eesti telemaastikul toimunust suhteliselt kaugele seeläbi jäänud.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 21 503 + 208 = 21 711

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Järvetuul
Autor:  Juri Vella (Venemaa)
Lehekülgi: 200
Sisu: Kogumik sisaldab 49 novelli, miniatuuri ja muud proosateksti Lääne-Siberis elavalt metsaneenetsi kirjanikult Juri Vellalt. Tegu on tekstipõimikuga, kuhu koondatud tekstid haaravad Juri Vella kogu senist 40-aastast loomeaega. Arv 49 seostub metsaneenetsite uskumusega, mille kohaselt tohib üks inimene elu jooksul läbi viia 49 ohverdusrituaali.
Armastuse, argipäeva, poliitika, nafta ja valu teemasid käsitleb Juri Vella läbi Lääne-Siberi põliselanike maailmapildi prisma, millega põimub ka maailmakultuuri mitmekesisuse tunnetamise kogemus. Juri Vella paneb lugeja tundma metsaneenetsi armastustavade ja igapäevaste elumeeleolude eripära. Teisalt jälgib ta ka väikeste Siberi rahvaste tasapisi nõrkevat dialoogi naftatööstuse kaudu kohalesaabunud võõra ühiskonnaga, mille võimsusele ja hoolimatusele pole põliselanikel palju vastu panna.
Juri Vella varasemad jutud kajastavad nafta ja poliitika ilmumisest tingitud muutusi peaaegu dokumentaalselt. Nõukogude ajal kirjutas Juri Vella neid jutte ilma lootuseta avaldamisele. Tema eesmärgiks oli esimese (ja senini ainsa) metsaneenetsi kirjanikuna jätta oma rahvast kirjandusse jälg. Hilisemates juttudes annab Juri Vella lugejale katkendlikke, humoorikaid ja iroonilisi sissevaateid metsaneenetsite ellu.
Arvamus: Üllatav vist, et Venemaa raamatumaailma esindajaks sai valitud metsaneenetsite elust, maailmast ja maailma kaotusest rääkiv raamat. Ometigi on ju Vene kirjandus suur ja lai ja olen sealt häid elamusi leidnud, aga raamatukoguriiulilt jäi sedakorda näppude vahele just "Järvetuul". Ma ei lehitsenud seda väga, juba sõna "metsaneenetsid" tagakaanel kutsus lugema. Seega oli kodus ka vast mõneti üllatus, kui avastasin, et see ei olegi traditsioonilises mõttes raamat, üks pikk jutt, mida tavaliselt loen, vaid ka mõned väga lühikesed aga seeläbi väga mõjuvad jutukesed elust, mis on kahe maailma vahele kinni jäänud. Noortel metsaneenetsitel on keeruline elada oma vanemate ja vanavanemate jälgedes, sest põhjapõdramaad on läinud, nafta ning naftatööstus on need alla neelanud ja surutakse järjest kõiki ühele maalapikesele kokku, et see ka piisavalt hea. Ja kui kurta, siis pakutakse, et "Me võime maja ehitada. Kivist või palgist!". Ja samas on neil keeruline minna ja edukalt kohaneda ka tänapäeva Facebooki, WhatsAppi, nutitelefoni, kiirtoitude jne maailmas. Kui algul lugesingi seda teost ja neid jutte kergelt, siis mida jutt edasi seda rohkem hakkas mul lihtsalt... kahju ja häbi? Üks maailm kaob, üleskaevatud pealuuga mängitakse kolli, põhjapõder kukub läbi jää soojärve, mis polegi veega täidetud vaid naftaga, vanaisa üritab hoida lapselastes huvi põdrakasvatuse vastu aga laste ema paneb nad linnakooli ja keel, mis ununeb ning elu mis sellega kaob...
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 21 711 + 200 = 21 911

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kuri aasta
Autor:  Ismail Kadare (Albaania)
Lehekülgi: 96
Sisu: Albaania tuntuima kirjaniku mõjuv lühiromaan Albaania dramaatilisest ajaloost, sündmustest Esimese maailmasõja algul, kui maad himustasid kõik naaberriigid ja albaanlased ise veel ei teadnud, kuidas luua oma riiki ja kujundada oma rahva saatust. Ismail Kadaret on korduvalt esitatud Nobeli kirjandusauhinnale.
Arvamus: Kohe kui loetud sai, läksin ja guugeldasin Albaania ajalugu. Näitab, et raamat läks natuke nagu õigesse kohta, et tekkis huvi ja soov rohkem teada saada. Raamat pani mõtlema ka sellele, et mõnes mõttes on meil ikkagi vedanud, et Eesti on nagu on. Palju meil selliseid kodusõdasid on olnud? Kus siis omavahel sõdivad ja tapavad Eestis elavad erinevad rahvused? Raamatust jäi mulje, et Albaanias on see olnud tavapärane. Eriti siis selle kurja aasta jooksul, mil komeedile omistati sada ja üks erinevat tähendust ning mööda maad liikusid ringi erinevad salgad ja sõdurid, ise ka ei tea kuhu ja kelle eest ning kes on täna vaenlane ja homme sõber. Lihtsalt öeldes üks suur suur segaduste aeg. Albaania suhtes tekitas huvi kindlasti.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 21 911 + 96 = 22 007

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Lood unustatud Tartust
Autor:  Jaak Juske
Lehekülgi: 192
Sisu: Jaak Juske teine laiale lugejaskonnale suunatud raamat Eesti linnade kujunemisest ja ajaloost. Selles sisaldub viis jalutuskäiku ümber Tartu kunagise uhke linnamüüri, millest on praegu alles vaid riismed. Omaaegsetest suurematest linnaväravatest algavad retked vaatlevad linnaruumi kujunemist, tähtsamaid hooneid ja tänavaid nii vanalinnas kui ka linnamüürist väljaspoole jääval alal. Vahele on pikitud lugusid Tartu olulistest sündmustest ja inimestest. Jalutuskäigud lõpevad omal ajal Tartut ümbritsenud üheksas mõisas, mis on nüüdseks linnaga üheks sulanud.
Arvamus: Nagu varasemad sama sarja raamatud, oli ka selle teose abil linna minevikku sukeldumine üpriski huvitav. Endiselt jäi puudu küll üldistest teadmistest Tartu kohta, sest just Tallinna raamatu juures meeldis mulle väga see, et sain ruttu aru, et mis kohast jutt on ja see tuli silme ette. Samas kui ilm oleks praegu veidike parem, kui ta on, siis nt rattaga mööda neid kirjeldusi ringi sõita ja kohad reaalselt läbi käia, oleks kindlasti tohutult huvitav. Ning taaskord tuli sõja mõttetus esile - kui pagana palju ilusam oleks Tartu, kui nii palju poleks maha pommitatud - Kivisild, kirikud jne jne.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 22 007 + 192 = 22 199

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kollase Rähni Ordu
Autor:  Monteiro Lobato
Lehekülgi: 316
Sisu: Kas te tunnete Emiliat?
Kui ei, siis anname tungivalt nõu temaga tutvuda! Ta on maailma kõige hämmastavam olend. Ärge laske end sellest segada, et ta on paljalt kaltsunukk: ta on nii kindlameelne ja iseseisev, et hoia alt!
Emilia elab vanaema Benta majas ja tal on palju sõpru. Peale vanaema enese ja köögitüdruku, tädi Nastácia, kes Emilia kaltsudest õmbles, on ta sõpradeks lapsed - poiss Pedrinho ja tüdruk Nöpsnina. Lisaks on tal veel nii veidraid ja ebaharilikke sõpru, et selliseid pole arvatavasti kellelgi kogu maailmas. Kust need tulid ja kes nad on, saate teada, kui selle raamatu läbi loete. Siia on kogutud kõige uskumatumad ja huvitavamad juhtumused, millest lastele jutustab kuulus brasiilia kirjanik Monteiro Lobato.
Arvamus: Isa soovitas seda raamatut, kui vanaisa sünnipäeval raamatukogu äraantavate raamaturiiuli juures uudistasime. Ütles, et oli üks ta lapsepõlve lemmikraamatuid olnud ja pärast lugemist saan väga hästi aru, miks. Loodud maailm võimaldab igal lugejal sinna sisse minna ja samas oli peidetud väga palju vihjeid ka selle kohta, et kes see krahv ikka päriselt oli, mis loom võttis ninasarviku rolli jne. Aga lapsena lugedes, ei oleks sellised asjad vist mu tähelepanu pälvinud, vaid oleksin lugu ahnitsenud. Igal lapsel on seal kerge leida keegi, kellega end samastada. Kas siis tark krahv, nipsakas Emilia, julge Pedrinho või uudishimulik Nöpsnina. See raamat on lugu loo sees ja midagi, mida tasub lugeda, isegi kui mõned aspektid (st sõnavara) on tänapäeva mõistes aegunud.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 22 199 + 316 = 22 515

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Me olime valetajad
Autor:  e.lockhart
Lehekülgi: 252
Sisu:Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.

“Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.
Lugege.
Ja kui keegi küsib, kuidas lugu lõpeb, siis lihtsalt VALETAGE!
Arvamus: Sellest raamatust on väga raske avaldada arvamust niimoodi, et lõppu ära ei spoili. Kui lõpp ära spoilida, on see raamat veidike mõttetu. Aga ma üritan seda mitte teha. Algus mulle ei meeldinud, ma ei tea miks aga kuidagi ei meeldinud. Kuid siis kui jõudis kätte murdepunkt, see õnnetuse suvi, siis tekkis huvi, sest ma tahtsin ka teada saada, et mis siis juhtus. Ning minu jaoks varjati seda päris hästi. Ma olen alati hinnanud selliseid üllatuslõppe ning siin see üllatuslõpp tuli kohe nii vägev, et olin tükk aega: "Mis just juhtus?" ning mõtlesin, et peaks uuesti otsast peale läbi lugema, lihtsalt selleks et nüüd teise nurga alt vaadata ja mõtiskleda mis, kus ja kuidas. Aga soovitan lugeda. Tõesti soovitan.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 22 515 + 252 = 22 767

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Halloween
Autor:  Ketlin Priilinn
Lehekülgi: 238
Sisu:14-aastase Susani elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Üks õnnetus järgneb teisele. Isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, isa ja ema vahelised suhted ei ole enam endised. Susani ja tema noorema venna Rasmuse jaoks muutub olukord täiesti väljakannatamatuks. Üha sagedamini keerleb tüdruku peas mõte: kui ma ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi... Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja mustast august välja rabeleda?

Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte.

«Halloween» pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha.
Arvamus: Tempokas raamat, kus juhtub palju ja igavust ei tunne. Klassikalise armastusloo vältimine lisab ka veel ainult põnevus. Midagi uut negatiivset pole välja tuua, vaid sama on mainitud ka teistes arvustustes: üheksa-aastane Rasmus ei jätnud usutavat muljet. Ma olen selle aasta jooksul väga paljude 9aastastega kokku puutunud ja keegi neist ei oleks selliselt reageerinud ega tegutsenud. Võinuks julgelt nii Rasmusele kui ka teistele tegelastele aastaid veidi juurde anda. Kulmu pani kortsutama ka see, et politsei "peab" ootama 24h enne otsingute alustamist. Seda on korduvalt viimasel ajal meedias rõhutatud, et politsei ei oota. Eriti kui on tegu lapsega! Aga muidu oli huvitav ja kiire lugemine ning ka lõpp ei olnud ilmselge.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 22 767 + 238 = 23 005

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Põlenu katsed
Autor:  James Dashner
Lehekülgi: 360
Sisu: Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi enam. Ega jooksmist. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist. Aga keegi ei teadnud, milline see elu oli, mille juurde naasti ...
Vabaduse asemel peab Thomas pistma rinda järgmise katsega. Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa ...
„Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014), mille järgi valminud film linastub Eestis septembrikuus.
Arvamus: Ma ei tea, kas see on hea või halb, et kuigi mul on I osa lugemisest maailmatu pikk aeg möödas, siis ei häirinud see teise osaga alustamist. Mäletasin ikka, et mis üldiselt juhtus ja see, et iga tegelast kohe eelmise raamatu tegelasega kokku ei viinud, ei häirinudki. Kõige olulisem oli ikkagi Minho, siis Teresa ja siis pika maa järel tulid teised. Raamat ise läks kiirelt ning kui Rahva Raamatu rakenduse kaudu poleks ostmine nii ebamugav (miks ei võiks raamatu hind lisanduda mu telefoniarvel?), oleksin kohe kolmanda osa ostnud lihtsalt selleks, et sari lõpuni lugeda. Tegevustik oli põnev ning piisavalt piinav ja hakkas tegelastest ka kahju. Samas on endiselt kõik segane ja ma juba tean, et kui lõpp on roosamannailus, siis keerab see minu jaoks kogu sarja pekki, sest selliste katsumuste järel on inimesed katki ja hea, kui nad iseenda peegelpilti usaldavad.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 23 005 + 360 = 23 365

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Hogwarts Houses Divided
Autor: Inverarity
Lehekülgi: 745
Sisu: The war is over, and all is well, they say, but the wounds remain unhealed. Bitterness divides the Houses of Hogwarts. Can the first children born since the war's end begin a new era, or will the enmities of their parents be their permanent legacy?

Hogwarts Houses Divided is a next generation Harry Potter fan fiction, starring Teddy Lupin in his first year at Hogwarts
Arvamus: Ma olen igasuguste fanficide osas paras pirtsperse. Suure Harry Potteri fännina olen mõnda lugenud, aga ülelugenud ja mälestustesse on jäänud ainult "Võta mu süda", millele ma ei uskunud, et leian midagi võrdväärset. Ja nüüd, puhta juhuse läbi, ma leidsin. Muidugi võib kergitada kulmu, et kas mingi fanfic on ikka raamat või ei ole, aga mina ütlen, et on. Sellel oli olemas lugu. Tegelased, kes tõmbasid kaasa elama. Hetked, kus tahtsin naerda ja siis nutta ja siis kus sisemus tõmbus nii kokku, et oli valus. Muidugi autor muudab natuke võlumaailma (Kas kummitused saavad ikka niimoodi kaduda? Ja võlujõud haihtuda?) aga see ei loe, sest need olid loogiliselt lisatud, need sobisid sinna maailma. Ja kogu see temaatika, et vanemate patud nuheldakse laste kaela - see oli valus ja samas on see tõsi ka meie praeguses maailmas. Teddy Lupini seiklused on seiklused, mida ta ei oodanud ja tagajärjed on vahepeal rohkem kui kohutavad, aga see viis mind tagasi Harry Potteri maailma, mida ma tohutult igatsen ja tohutult armastan. Aitäh!
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 23 365 + 745 = 24 110

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Hall of Fame. Kuldsed lood
Autor: Disney
Lehekülgi: 192
Sisu: Sellesse väärikasse raamatusse on kogutud legendaarse koomiksikunstniku Don Rosa parimad lood läbi aegade. Iga koomiksilugu algab Don Rosa eesõnaga!
See raamat on igas vanuses koomiksifännile - mitte üksnes lasteraamat!
Arvamus: Miki Hiire koomiksite austajana sobis see raamat nagu rusikas silmaauku ja niisama Apollos uidates olin sunnitud selle ära ostma. Lugemine oli tõesti tõesti huvitav! Nii koomiksid, kui ka need taustalood. Pean vist pisut häbenedes tunnistama, et ma ei mõelnud, et paljud erinevad kunstnikud loovad neid lugusid ja et neil on eri stiil ja annaks eristada. Lühendit "Duck" hakkan ma küll nüüd otsima. Ainus, millest ma aru ei saanud, oli see, et kui Don Rosa kirjutas, et küll see ja too on koledasti joonistatud ja piinlik vaadata - minu jaoks ikka nii nagu teisedki ja silm küll ei piinle, kui vaadata.
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 24 110 + 192 = 24 302

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Sinihabe
Autor: Amélie Nothomb (Belgia)
Lehekülgi: 112
Sisu: Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Tema perekond kuulub Belgia aristokraatide hulka ja kuna Amélie Nothombi isa, parun Patrick Nothomb, oli suursaadik, elas Amélie noorusest peale väga erinevais maailma paigus: Jaapanis, Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides. Belgiasse asus ta elama alles 17 -aastaselt. Ta õppis Brüsseli ülikoolis filoloogiat.

Nothombi esimene romaan ilmus 1992. aastal ja alates sellest ajast on ta avaldanud ühe raamatu aastas ehk ühtekokku 20 teost, mida on tõlgitud 37 keelde.

„Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.
Arvamus: Tõesti on tegu raamatuga, mida on kõige parem lugeda veiniklaasi ja kommikarbiga. Kahjuks mul kumbagi polnud. Lugeda oli siiski tore. Selline mõnus tänapäevasesse maailma tõstetud Sinihabe, kelle vastu astub ootamatult nutikas printsessike. Autori isikupärane stiil, mis on kõik saatelaused kuu peale saatnud, teeb vahepeal küll lugemise keerulisemaks, et mõista kes mida täpselt ütles, kuid eks sellega peab leppima ja lõppkokkuvõttes see väga palju ei piinagi, sest dialoogide tormav rütm on nauditav. Sinihabemest on vahepeal kahju, printsessist ka. Aga mõlemad on justkui oma ajastu ohvrid.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 24 302 + 112 = 24 414

2015. aasta tulemuseks jääb 92 raamatut ja 24 414 lehekülge.
10 raamatut said 10 punkti 10st, 2 raamatut said 2 punkti 10st.

Järgmist aastat ma enam siia kirja ei pane, sest ei kujuta ette, kas või kui palju ma lugedagi jõuan. Aga kes tahab silma peal hoida, siis Goodreads'is leiab mu nime alt Ene Sepp.