TOBEY - 9

1.

Ma ei olnud uhke. Ma ei tundnud uhkust. Tundsin vaid kohustust, kuna see ei olnud minu tahe. See ei olnud minu soov, kuid seda oodati minult. Isa ootas seda minult. Ta panustas minusse. Tahtis, et minust saaks keegi. Tobey Caleb Hatsoe’st peab keegi saama, sest juba tema isa, Caleb Hatsoe, on keegi. Aga oleks siis keegi kordki küsinud, mida mina teha tahan. Kelleks mina saada tahan ja mida ma sooviksin oma unistuse saavutamiseks õppida. Mu elu oli paika pandud. Igav. Reeglite rikkumine oli ainus viis, kuidas ma sain end väljendada. Mida vanemaks ma sain, seda hullemaks kõik muutus. Kui mina midagi ei teinud, siis olid mul sõbrad, kes need pöörasused ellu viisid. Kõige tõsisemad tagajärjed meie lollustel olid möödunud aastal, kui... Neelatasin. Aga noh, me ei teadnud. Juhtus lihtsalt nii. Aega tagasi ei keera.

„Sa ei näe eriti palju targem välja,“ tögas õde mind ja ulatas mulle mu diplomi tagasi kui oli veel kord mu hindeid uurinud.
„Sellepärast ta lähebki magistrisse edasi,“ lausus ema enne kui ma midagi ise välja öelda jõudsin. Jah, muidugi ma lähen magistrisse. Ma nii tahan ju. Kui ei, jään kõigist hüvedest ilma ja no... seda ma ei taha. Ausalt ka. Selline elu on liiga hea, et sellest loobuda.
„Appikene,“ jätkas õde mu kõrval vingumist. „Ma ei kujuta ettegi, kui keeruline magistris sul veel on. Võrreldes keskkooliga on...“ Bla-bla-bla. Eirasin õe tüütut kädistamist ning hoidsin pilku kõrval.

Milline loll komme. Käia vanavanavanemate haual lõpetamise päeval pildistamas.

Ma tundsin end alati kummaliselt, kui surnuaeda sellist asja tegema tulime. Ema sõnul oli see traditsioon. Austusavaldus esivanematele või mida iganes.

Ma oleks hea meelega selle austusavaldus plaani igale poole saatnud, kuid õnneks olin õppinud oma keelt teatud hetkedel hammaste taga hoidma. See oli üks selline olukord, mida oli targem vaikselt välja kannatada. Kui ma oleks välja öelnud, mida mina sellisest asjast arvan, oleks ema vajanud purgitäit Xanaxit, et kuidagi selle karmi tõega hakkama saada.

Kõigepealt pidin üksinda poseerima, siis koos õega, siis koos isaga ja siis lõpuks emaga ning lõpuks kutsus ta meie juurde lähedal tegutsenud naise, kes tummalt oli nõus meist neljast pilti tegema.
Kuidagi võlts oli naeratada seal inimesele, kes oli leinamas kedagi. Juba selle naise nägu peegeldas seda, kui okei on selliseid rõõmsaid pilte teha surnuaial. Ta näos polnud mingit emotsiooni, see oli lubivalge, silmas klaasistunud, täiesti tühjad... See inimene oli energiast tühi. Lihtsalt eksisteeris. Sellist inimest naeratamas näha oleks äärmiselt paeluv.

Kui pildid tehtud tänas ema seda naist ning kui naine oli eemal, märkasin maas midagi helkivat. Kummardusin ning korjasin üles peenikese kuldketi, mille omanikuks pidasin automaatselt naist, kes meid pildistamisega aitas. No hea küll. Surusin lilled õe sülle, eirasin ta protestivat vingu ning seadsin sammud naise poole, kes kükitas juba hauakivi juures ja silitas seda.  

„Vabandust, kuid kas teie pillasite selle maha?“

Naine võpatas ja tõstis pilgu. Lasin keti rippu ning kui ta lõpuks seda enda omaks siiski ei tunnistanud poetasin selle oma taskusse. „Selge...“ Seisin endiselt paigal.

Vaatasin naist ja tema kätt, mis hauakivi daatumeid silitas ja mu seest käis läbi külm jutt, kui nägin sinna maetud mehe surmakuupäeva, milleks oli 22. juuni. See oli sama päev kui... Raputasin pead. Vaid kokkusattumus.

Mu isa oli tuntud mehe tuntud poeg. Minust pidi saama ka oma isa tuntud poeg. Kui aus olla, siis ei olnud ma kunagi huvitatud sellest, millega mu isa tegeles. Mulle piisas selle tegevuse tuludest. Meil oli suur maja järve kaldal, garaažis kolm autot ning raha jätkus ka kõigeks muuks piisavalt. Teatud ports sellest kulus isal mu puhtaks ostmiseks, teatud ports mu õe poputamiseks. Niisama järjekindlalt kui ma jätkasin oma proteste, niisama järjekindlalt uskus isa, et minu puhta tausta eest raha väljakäimine tasub ära, sest minu päralt on tulevik. Kumb meist loll on, jääb teiste otsustada.

Kuigi kõik janunevad elu järele, oli minu janu selle järele hoopis teistsugune, kui keegi arvatagi oskaks. Kui vanemad aplodeerisid mulle, kui ma pääsesin mainekasse ülikooli ärivärki õppima, siis minu tegelikud soovid olid risti vastupidised. Veelgi ideaalsemas maailmas oleks ma teinud kõik, et saada võidusõitjaks, kuna mulle meeldis kiirus. Ma armastasin kiirust. Mulle meeldis oma musta Mustangiga kihutada ning kiirusepiirangud mulle ei lugenud. Kiiruseületamisega vahelejäämine ei olnud midagi, mida ma peljanud oleks. Kui juhtub, siis juhtub. Kohalik mendimaja saabki pappi jälle.

Niisiis polnud mul muud valikut, kui jääda oma unistusest unistama ning täita vanemate unistusi. Teadmine, et ma olen selle vara ja ettevõtte pärija ei pannud mind ülikoolis pingutama. Mul ei tekkinud selleks vajadust, kuna vahel mõned pikajuukselised pugejad lausa jooksid minu juurde, et saaks oma vastustega mind enda meelest aidata. Muidugi ma ei kasutanud seda kogu aeg ära, vahel sattusin õppima ka, kuid üldiselt ma isegi jagasin seda asja, mida ma oma kohutavalt suure huvi tõttu õppima olin tulnud. Mingi ime läbi lõpetasin enese üllatusekski väga asjalike hinnetega.

Ema soovis, et ma kohe peale suve läheks magistrisse edasi. Isa eelistas, et ma töötaks aasta firmas ja läheks alles siis. Ausalt öeldes eelistasin isa varianti rohkem, sest mulle tundus, et heal juhul annaks selle aastakese mõnusasti mööda saata. Ega ma ju reaalselt ei peagi midagi tegema. Kuna olen firmas kõige tähtsama mehe poeg, tehakse paljud asjad minu jaoks ära. Ma vaid pean oskama asjadest enam-vähem aru saada. Ei peaks probleemi tekkima. Saaks vaid ema ka nõusse. Magistrisse minek masendas mind. Ma tahtsin vaba olla ja elada. Kui enamus 24-aastased inimesed alustavad rõõmuga oma elu, siis minul polnud selleks mingit motivatsiooni. Kõik paika pandud. Korduv ajalugu. Mõtetu raamitud elu...  

Kui isa maja ees auto seisma jättis, olin ma esimene, kes autost väljus. Kuulsin ema pomisemas midagi ning siis mind hõikamas: „Tobey, kallis!“

Vihkasin, kui ema mind nunnutama hakkas. Tobey kallis, Tobey kullake... Mis järgmiseks? Tibuke äkki? Nunnuta Ivy’it, tema on meie perekonna pesamuna, mitte mina, oleks tahtnud emale vastu hüüda, kuid miski hoidis mind tagasi.

„Jah, emake?“ Pöördusin ja jäin ootavalt vaatama. Õde sahmerdas endiselt tagaistmel, isa kontrollis rooli taga oma telefonis meile, sest surnuaaial polnud levi. Ema lõi autoukse tagantkätt kinni ja astus minu juurde ning sätis end mu käevangu.
„Sööme kõik täna ilusti õhtust. Ma teen su lemmikut... Palun püsi kodus, eks?“
Esialgu ei osanudki ma midagi vastata. Ma polnud väga huvitatud perekondlikust pidulikust õhtusöögist, kuid kui ema seda soovis, ju siis.
„Hiljem võid siis... Ma tean, et sa ei püsi kodus,“ naeratas ta kiirelt ja silitas mu kätt, mis lilledel oli.
„Okei,“ laususin vaid ning ema lasi mu käevangust lahti. Astusin edasi ukse poole ning olles paari sammu kaugusel, avanes uks ja Rosa tervitas mind laia naeratusega. Ta tuli mulle vastu ja õnneks korjas lilled mu käte vahelt ära ning poetas mõned õnnitlused.

Rosa oli meie maja... hoidja, kui nii võib öelda. Kuigi reaalsus oli, et tegelikult oli ta emapoolne vanatädi või midagi sarnast, kes elas meie juures ning kuna ema oli natuke liiga naiivne oma vanuse kohta, oli Rosa see, kes tihtipeale vastutusrikkamaid majapidamisülesandeid enda kanda võttis. Samal ajal pühendus ema näiteks mingite mõtetute ühingute tegevuse organiseerimisele. Olin alati imestanud, kuidas ta sellise asjaga suutis hakkama saada. Närviline ja pabistaja nagu ta oli. Aga ma ei tundnud kunagi huvi. Tehku mis tahab. Minul savi.

Viskasin oma paberid elutoa lauale. Ma polnud ise neid veel kordagi vaadanud. Mulle aitas sellestki, et Ivy autos valju luges ette õppeaine ja kommenteeris mu saavutatud hinnet. Pöördusin ning läksin fuajeesse, kust trepp üles teisele korrusele viis. Isa rippus juba telefoni otsas ja seletas vihaselt kellegile mingeid tööasju ning ema ja Ivy piinasid oma kädistamisega Rosat, kes ilmselt oli viimased tunnid söögitegemisega sisustanud. Ivy märkas mind ja viipas mind nende juurde, kuid ma seadsin oma sammud temast välja tegemata üles. Ma tahtsin sellest ülikonnast välja ja natuke oma toas närve puhata. Kojutulek väsitas. Terve see päev oli väsitav olnud. Vaevalt ma viitsin peale õhtusööki veel välja ronida. Enamus ei teagi, et ma juba täna tagasi tulin.

Tõmbasin pintsaku seljast, seejärel tirisin särgi pükstest välja ning loivasin oma garderoobi, mis minule mitte omaselt piinlikult korda oli tehtud. Mulle ei meeldinud kui Rosa või mu ema mu toas midagi tegid, kuid vastuvaidlemiseks olin ma kaugel ära. Tänu korrale, mis riiulitel valitses, leidsin oma lõhkised teksad vähema vaevata üles. Võtsin riidepuult valge helesiniste kirjadega särgi ning viskasin need oma voodile. Riietele järgnes mu telefon. Võtsin viigipüksid jalast ning tõmbasin triiksärgi üle pea ning kuidagi lohakalt sättisin need riided t-särgist vabanenud riidepuule. Ma ei viitsi ema kisa kuulata, kui ta näeb, et mida ma oma ülikonnaga jälle teinud olen.

Tõmbasin teksad jalga, särgi kiirelt selga ja viskusin voodile pikali. Kobasin käega telefoni järele ning surusin selle taskusse. Sulgesin silmad ja hingasin rahulikult sisse-välja. Niimoodi pikali olles tundsin, kui väsinud mu keha tegelikult oli. Keerasin end ümber ja surusin näo patja ning vajusin isegi korraks unne. Ma oleks isegi kauemaks magama jäänud, kuid ma aimasin, et varsti on aeg õhtusöögiks ning mul ei oleks eriti tore laua ääres unisena olla.

Ei ütleks, et see õhtusöök oli midagi erilist. Isa korkis lahti küll mingi hullkalli veini ja lõime pokaale kokku. Muuhulgas kuulasime ka Ivy vingu, miks talle veini ei kallata, sest ta on ju täisealine nüüd. Kui ma olin ette kujutanud, et see söömaaeg saab olema pidu ja pillerkaar, siis ilmselt oli see seda rohkem emale ja isale. Minu jaoks oli kõik tavaline. Nende jaoks oli sel õhtul omamoodi tähtsus, sest viimati olime ühise laua taga jõulude paiku.

Kui käes oli magustoidu aeg, tõusin püsti ning kui olin oma tooli laua alla lükkamas, pälvisin ema imestunud pilgu.
„Kuhu sa lähed?“ jõudis Ivy emast ette.
„Ma jätan magustoidu täna vahele,“ vastasin rohkem emale, kui Ivyle ning kontrolliva pilgu isale heitnud, lisasin: „Ma lähen vaatan, mis toimub.“ Isa noogutas ning ma tegin laua äärest minekut.

Otsisin fuajeest oma jalatseid taga ning viskasin kapist mõned sinna surutud botased põrandale teiste jalanõude juurde. Hakkasin valgeid tosse jalga ajama, kui Ivy’t märkasin.
„Lähed jalgsi?“
„Võtan oma Mustangi,“ vastasin võtmeid kõlistades.
„Sa oled ju joonud?“
„Natuke veini, kõva jooming küll.“
„Aga...“
„Pole mitte ühtegi aga,“ laususin venitavalt ja sidusin paelad kinni. Ivy vahtis mind ikka veel, kuigi ma lootsin, et ta fuajeest minekut teeb.
„Sa alles jõudsid koju..,“ lausus ta ning ma sain temast isegi natuke aru. Eks ta ootas, et ma olen tore vanem vend, kes hakkab tema elu vastu ka kunagi huvi tundma. Uurib kaitsvalt, et kas äkki on mõni poiss talle tekkinud, uurib, kuidas muidu läheb... Vanemad panustasid mulle kui ideaalsele pojale, Ivy soovis, et ma oleksin talle kõigest ideaalne vanem vend.

Seda ma olin talle siis, kui ta pisike oli, pluss paar esimest kooliaastat. Peale seda tulid muutusid meie suhted. Mitte halvaks, kuid me ei olnud enam nii ninapidi koos kui kaua aega varem. Meie kuue aastane vanusevahe mõjutas peaaegu kõike. Kui ma olin 16, oli Ivy 10 ning lihtsalt mark oli koolis algklasside juures aega veeta. Ivy mängis veel nukkudega, mina avastasin elu. See meid üksteisest eemale viis. See ja siis veel mõtlemine, et mida teised minust arvavad kui ma teen seda või midagi teist...  

Aga kui Ivy oli juba 14 ja mina ülikoolis käisin, olin sisimas oma õe üle uhkegi. Ta oli hakanud tegelema spordiga ning nägi kena välja ja mu sõbrad, kes siiakanti jäid, hakkasid ka temaga suhtlema.  
Kuigi Ivy ees olnuks samuti kõik uksed lahti nagu minu ees olid, ei olnud Ivy selline. Ta oli meie pere pesamuna, korralik tüdruk, kes ei käinud kooliõhtutel väljas vaid õppis. Vahel harva käis ta koolipidudel või sõpradega nädavahetusel peol, kuid nii meeletu nagu mina Ivy ei olnud. Ja see polnud endiselt muutunud. Ma oleks kuulnud sellest.

„Ma olen terve see suvi kodus, Ivy. Küll me jõuame kakelda veel sinuga.“
„Tobey,“ lausus õde paluvalt.
„Usu mind, tibinavidin. Varsti sa lausa anud, et ma võimalikult harva sinuga kokku juhtuks selle maja peal. Nii et ma alustan juba täna.“ Tegin talle silma. „Homseni, Ivy Grace,“ laususin talle selga keerates ning väljusin majast.

Mu Mustang ootas mind truult garaažis. Viimati kuulsin ma selle kauni masina nurrumist jõulude ajal, kui kodus käisin ning nüüd ootasin kannatamatult, millal võtme süütesse saan lükata. Kohe, kohe, kohe.

Ma teadsin, et paak on täis ja tehnilise poole pealt on kõik korras. Isa hoolitses lihtsalt kõige eest. Sättisin end rooli taha ja käivitasin ootusärevalt auto. Lasin garaažiustel avaneda ning silitasin rahulolevalt rooliratast. Mida rohkem uks kõrgemale sõitis, seda paremini nägin maja.  Ausalt öeldes oli hea kodus olla. Silmitsesin mõtlikult seda helekollast villat ning tundsin, kuidas telefon taskus vibreerima hakkas ning sekundi pärast kuulsin mahedat helinat.

Naeratasin.

Koukisin telefoni taskust välja ja vaatasin ekraanil helistaja nime. Garry. Möödunust hoolimata ei tekkinud minus mingeid vastakaid tundeid. Vajutasin ’vasta’ ning kuulasin Garry ülevoolavat tervitust. Naersin ning vastasin talle samaga.

„Kuulsin, et meie geenius on alates tänasest vanal jahimaal tagasi.“
Eirasin Garry viidet mu koolilõpetamisele.
„Jajah, räägi parem, mis täna plaanis?“
„Oleneb, mis mõtted sinul peas on, sõbrake,“ naeris Garry jälle ning arvestades asjaolusid tundus, et ta oli joonud. Aga mis siis.
„Okei, ütle kus oled ja ma tulen kohale.“
„Sa tead, kust meid leiad.“
„10 minutit,“ laususin konkreetselt ning lasin Mustangil uriseda. Sulgesin silmad ja nautisin seda häält.  
Kuulsin telefonis Garry irvitust. „Suures linnas oli nii masendav, et igatsus mu järele nii suur?“
„Viis minutit kui rikun piiranguid.“ Esialgne kümmegi oli hästi pakutud. Viie minutiga nende juurde jõuda oli liiga meeletu, kuigi reaalne.
„Nii juba läheb!“
Lõpetasin kõne ja viskasin telefoni kõrvalistmele. Auto tegi vilina saatel kohalt minekut ning kiirelt olin sissesõidu teelt suurele teele jõudnud.

Tundsin end rooli taga ülihästi. Nautisin kiirust ja vabadust. Nautisin reeglite rikkumist. Nautisin seda ettearvamatuse põnevust, millega oma meeletut elujanu kustutasin. Nautisin seda elu.