TOBEY - 9

4.

„Putsi küll, raisk,“ surusin läbi hammaste ja lasin käel langeda. Mu telefon maandus laminaatpõrandale ja äratuse ülihäiriv heli katkes. Rõõmustasin vaikuse üle, kuid see tähendas, et mu tippklassi Samsung pudenes kolmeks tükiks. Kogemuste põhjal uskusin, et ekraan on nagunii kindlasti korras.
Nihutasin end voodi äärele lähemale, et telefonijupid kokku korjata ja see tagasi kokku lappida. Lülitasin imevidina sisse, sisestasin PIN-koodi ja ootasin, kuni telefon end natuke kogus. Siis see piiksus natuke veel ja lõpuks panin telefoni hoopis hääletu peale.

Tatsasin tugitooli juurde ja tõmbasin eelmise päeva riided selga- lühikesed püksid ja Nike’i särk. Lootsin, et kannatavad ühe päeva veel küll välja. Ehk. Ajasin plätud jalga, libistasin telefoni taskusse ja võtsin suuna alla. Oletasin, et maja peaks tühi olema. Oli neljapäev. See tähendas, et isa ajab tööasju ning ema üritab ka asjalik jälle olla. Ja Ivy... Ivy üritab lihtsalt ilus olla ja mission accomplished.    

Sammusin köögi poole ja kuulsin jutuajamist. Muidugi on Rosa ikkagi majas. Ohkasin, kuid sammusin edasi, sest vajasin head kuuma kohvi. Vahel mind ärritas selle naise liigne uudishimu mu elu vastu, kuid samas polnud tal midagi häda. Olin juba peaaegu kaks nädalat kodus olnud nii, et ta oli selle aja jooksul kõik saanud välja uurida, mis toimunud oli. Ta isegi naeris lõbustatult, kui Ivy talle rääkis, mis minuga mu esimesel õhtul juhtus, kui sõpradega kokku sain. Isegi ema, kes tavaliselt mu pahanduste peale näppu viibutas ja paar korralekutsuvat sõna lausus, turtsatas olukorda ette kujutades naerma. Ainult isa oli pahane, sest kuidas ma ometi võin täiskasvanud ja haritud noormehena selliste lapsikute asjadega tegeleda. Ja mis veel hullem- määrida lollustega Hatsoe mainekat nime. Olen tema reputatsiooni hävitaja. Olen süüdi, jep.

„Hommik,“ laususin kööki astudes. Ivy ja Rosa katkestasid oma jutu ning Rosa kiirustas mulle kõike ette serveerima.
„Ma saan ise,“ laususin ja võtsin kohvikannu ja valasin oma kruusi täis.
„Millal sa veel koju jõudsid?“ alustas Ivy oma küsitlusega ja ulatas mulle suhkrutoosi. Muigasin selle peale kuidas ta rõhutas oma lauses sõna ’’sa’’.
Kergitasin ta suunas küsivalt kulmu, kuid vastasin ikkagi. „Öösel. Varahommikul.“
„No ilmselgelt, kui pool kaks päeval ärkad.“
Lisasin kohvile koort ja hammustasin Rosa küpsetatud saiakesest suure tüki. Nojah, mu telefon kordas äratust iga veerand tunni möödudes, mõtlesin.
„Millal sa ema ja isa viimati nägid?“ liikus Ivy edasi järgmise küsimuse juurde.
„Oot, mida? Nad elavad ka siin?“ manasin näole võimalikult lolli näo, mille peale Ivy naerma hakkas. See, kuidas ta naeris, ajas mind ennastki alati naerma. Ka Rosa silmad sädelesid lõbustatult. Ta istus meist pisut eemale väikse ümmarguse laua taha ja hakkas ajalehte sirvima.
Lõpetasin naermise enne Ivyt ja sirutasin käe järgmise saiakese järele.
„Ilma naljata, Tobey, isa oli eile jälle nii vihane, et sa midagi muud ei tee kui...“
„Ja-jaa... Ära sa muretse, eks. Ta pole sinu peale vihane. Sa oled pesamuna, kes sinu peale ikka kuri suudaks olla.“
Ivy toetas end vastu köögisaart.
„Aga ma ei taha, et ta sinu peale ka vihane oleks,“ lausus ta siiralt. Nii siiralt, et mul hakkas temast lausa kahju, et ma olen kohati ikka selline värdjas, et mu väike õde ka minu pärast muretsema peab. Niikaua kuni ta ka Xanaxit sisse sööma ei hakka nagu ema, pole midagi hullu.
„Ivy, ma lõpetasin alles ülikooli. Ma tahan vaba olla ja suve nautida. Küll ma sügisel jõuan tööl hakata käima.“
„Kaks kuud oled niisama? Sa oled kõik need ülikoolisuved suve nautinud... Isa lööb su maha...“
Naeratasin: „No siis ma ei saagi tööle minna.“
„Mh, ära ole selline ninatark,“ pahandas Ivy, nägu naerul.
„Ära sina muretse minu pärast. Ta on vihane ja see on kõik. Õnneks olen ma enamus ajast, mil ta kodus on, ise kodust ära.“
„Okei,“ noogutas Ivy ja vaatas hetkeks lauale ja siis uuesti mind. „Kas sa tead, mis päev homme on?“
„Reede,“ vastasin tuimalt ja võtsin sõõmu kohvi. Mitmes täpselt, selle üle ma pead ei vaevanud. See tuletas vaid meelde, et peaks telefonis kuupäeva ja kellaja õigeks panema.
„Jah aga veel?“ Ivy hüples kergelt mu kõrval. Ta sättis ootusärevalt mind vaadates oma pikad blondid juuksed, mille otstesse lokid olid tehtud, üle parema õla ja pani käe puusa. „Tõsiselt?“
„Ah?“
„Homme on 1. juuli! Kuidas sa saad seda ära unustada...“

Muidugi. Ivy saab 18. Süüdistasin unustamises oma viimaste päevade arulagedat elugraafikut- olin pidevalt sõpradega koos, käisime pidudel, jõime. Jõudsin koju varastel hommikutundidel. Magasin poole päevani. Sõin. Uimasin kodus ringi, kuni aeg oli jälle käes, et tegevusi korrata. Aeg vähemalt lendas. Igav just ka polnud. Ükski kohustus ka kiiret täitmist ei vajanud. Olin vaba ja kõik muu oli teisejärguline. Eriti veel tööl käima hakkamine.
„Ja ka mina teen homseks ettevalmistusi,“ tõi Rosa hääl mind mõtetest maa peale tagasi.
Eeh, huvitav.

„Ma nii tahaksin, et sa oleksid homme kodus,“ vuristas Ivy ja vaatas mind paluvalt. „Pliis, üks õhtu. Pliis?“
Oli mis oli, kuid mind ei paelunud eriti mõte neljakesi õhtusöögilaua ääres istuda ja pidulikku õhtusööki nautida. Nagunii saaksin ma isalt liigset tähelepanu ja...
„Emps ja paps lähevad homme spaasse, nii et maja on mu sünnipäeva päralt.“
„Ah?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Kui nii, siis see on juba paljutõotav. „Okei, mis su plaanid siis homseks on?“
„No um.., pidu.“
„Sina ja pidu, väga põnev.“
„Ära naera, mul on homme nagunii sinu abi vaja.“

Nokkisin kolmandast saiakesest kilde ja pistsin neid suhu, kui kuulasin Ivy kirjeldust, milline ta pidu olema saab. Rosa kohustuseks jäi suupistete valmistamine ja suure tordi tegemine. Mind vajab ta, et osa mööblit meie suurest elutoast peo ajaks ära viia, et tantsu jaoks vaba ruumi oleks.

„Ma arvan, et DJ-le oleks kõige parem koht kamina juures. Homme tulevad mõned tulevanikud ka, millega saab hästi ägedaks ruumid muuta... Mul on su abi vaja. Ja sind on vaja peo ajaks ka siia. Igaks juhuks. Turvama kasvõi... Ja üldse, sa pead olema. Kutsu keda iganes sa tahad aga palun ole olemas homme, eks?“
„Miks just mingi kuradima maskipidu?“ küsisin irvitades. See lihtsalt on natuke naeruväärne.
„Ma tahan. Sa võid siis maskita olla,“ pakkus Ivy kiirelt mulle sobiva lahenduse välja.
Lõpuks lubasin talle, et olen peol kohal ja aitan teda kõigega. Pool minutit hiljem juba kirusin ennast, et millesse ma end ometi mässisin.
„Jeee, ma jään sulle võlgu,“ rõõmustas ta ja kallistas mind kiirelt. Mind oma haardest päästnud, läks ta Rosa juurde ja hakkas uuesti midagi kiirelt seletama. Ma süvenesin söömisesse ja vahtisin köögikappe.

Ma ei mäletanudki, millal viimati siin majas selline pidu toimus nagu Ivy kirjeldas. Minu sünnipäevad ei kujunenud ükski nii massiivseks. Isegi kui ma 21-aastaseks sain. Igatahes mulle meeldis mõte, et vanemad kuidagi pidi meil, tegelikult rohkem mul, jalus pole ja tujurikkumisohtu pole. Väga meeldiv. Ja nagu ma aru sain, kaob ka Rosa peo ajaks minema. Ei jõua ära oodata.

„Sa siis lähed homme ja tood need asjad..?“ kuulsin Ivyt Rosalt küsimas. Kui üle õla vaatasin, nägin, et ta ei rääkinudki Rosaga. Ta hoidis telefoni kõrva ääres ja ma võisin kihla vedada, et Ivy räägib isaga.
„Aaah, ma tahan juba nii väga homset!“ hüüdis Ivy ja trummeldas oma sõrmi laual. Kuulsin Rosa naeru.
Pöörasin end kõrgel seljatoeta toolil teistpidi istuma. „Eks üks paras morsipidu tule, kui vanemad nii julgelt spasse lähevad ja kindluse valveta jätavad.“
„Morsipidu,“ naeris Ivy mu sõnade üle. „Ei. Issi organiseeris homseks õhtuks mingi tüübi, kes teatud kokse teeb ja üldiselt jookide eest vastutab või midagi sellist...“
„Ah nii. Keda sul kutsuda üldse on? Kutt, kellega oma tuppa amelema lähed, on juba välja valitud? See peaks nagu kõige olulisem olema.“
Tegelikult oli tal küll ja veel inimesi, keda kutsuda. Ilmselgelt ta teadis seda ise ka. Ta pilgutas paar korda kiirelt silmi, et end koguda.
„Esiteks kõige paremad sõbrad, siis kutsun mõned koolikaaslased, enamiku oma klassikaaslastest... 75 inimest tuleb kindlasti, kuid ma oletan, et siia tulevad mõned sellised ka, keda ma otseselt ei ole kutsunud,“ seletas Ivy enesekindlalt, vältides mu viimast küsimust.
„Olgu, kõik tundub suurepärane. Mu õeraas korraldab homme orgia, jess!“
„Eks ole,“ naeratas Ivy laialt ning pööritas mu märkuse peale silmi. Viibates kiirelt Rosale, kadus ta seejärel köögist.

„Mida?“ küsisin, kui märkasin endal Rosa pilku, millega ta mind läbinägevalt puuris. Kaval muie ta kitsastel tumepunasteks võõbatud huultel ajas mind kergelt öeldes närvi. „No mida on nüüd?“ pärisin natuke rohkem ärritunumalt.
Rosa pööras oma tähelepanu minult ajalehele.
„Tobey, mind sa ei peta. Seda vanat naist küll mitte.“
„Mh?“
„Ma näen sinust läbi, kulla poiss,“ lausus ta tõsiselt, uuesti mind silmitsedes, kuid ta näost peegeldus puhas rõõm ja kummaline rahulolu. „Ma ju tunnen sind. Sa oled üdini hea ja sa hoolid. Ole sa ükskõik kellega, ükskõik kus. Tobey, ma ei tea, mis põhjusel sa teed neid asju, mida sa teed, kuid ma tean, et tegelikult oled sa hoopis teistsugune. Sa oled oma suurepärase ema poeg... Sul on suur süda, kuid millegipärast sa ei näita seda välja, vaid mässad jäärapäiselt oma loomusele vastu. Üritad seda varjata, kuid kuulda mind- need, kes oskavad vaadata, näevad tõelist sind... Kunagi tuleb keegi, kellele sa ise näitad, milline sa tegelikult oled, sest niimoodi... sellisena, ei jää see keegi sinu kõrvale enne, kui sa ta endale päris lähedale lased... Kunagi sa teed seda. Ma tean.“

Neelatasin.

Lükkasin kruusi eemale ja köhatades libistasin end toolilt maha.
„Väga head saiakesed olid, Rosa,“ laususin köögi väljapääsu poole sammudes, Rosa pilk mind saatmas.
„Ma tean, et sa mõistad mind, Tobey. Su vaikimine ja lahkumine vaid kinnitavad seda... Head päeva!“
Võtsin autovõtmed, rahakoti ning väljusin majast. Astusin oma Mustangi suunas, Rosa öeldus sõnad mu peas vasardamas. Istusin autosse ja esimese asjana panin muusika võimalikult valjult üürgama, lootes, et nii suudan Rosa hääle oma peas summutada.

Maja poole, just köögiakent vaadates, märkasin seal Rosat mind vastu vaatamas. Kuradile. Sekunditki pikemalt mõtlemata võtsin autoga kiirelt kohalt ja kihutasin minema, saateks korralik tolmupilv.