TOBEY - 9

Ma olen ilmselt selle väljendiga harjunud, sest Wattpadis kutsutakse neid nii - ükskõik, kas professionaalselt avaldatud või avaldamata. Sealsed lood on tihti üle 200 lehekülje pikad, nii et raamat ta on. Ega see professionaalide töödele mingit varju ei heida, kui me oma loomingut samuti selle nime all kutsume.

Ma lihtsalt üldse ei suudaks seda raamatuks siin nimetada

Kuidas endal mugavam on. Oled sa tulevikus kirjastamise peale mõelnud, plaaninud oma teose välja anda?

Igasuguseid asju mõelnud. Vahel olen mõelnud, et võiks proovida kirjutada midagi avaldamiseks aga ma olen selline kirjutaja, kes ei suuda ega oska end sundida kirjutama. Kirjutan vaid siis kui tunne on õige...
Erialaselt tekkis vahel soov teostada end selles mõttes, et luua hoopis oma kirjastus- ühendan äri-/majandusvaldkonna ja oma hobi :)

Tahaks tegelikult hoopiski midagi Tobey kohta kuulda!!!!!!!!!

Kuule, ma ise tahaks ka

FUN FACT: Seitsmes osa oli mu arvutis aga on kuhugi reisima läinud Aga otsingud käivad!

Kes otsib, see leiab!!! :)

Või kui ei leia, kirjutab uue ja parema

Kusjuures, another FUN FACT: nägin ühel öösel väga põnevat und ja kui ärkasin hakkasin mõtlema, et peaks sellest hoopis midagi arendama hakkama :)

Õkskõik mida, aga peaasi, et mina seda lugeda saan!!

Saad Kindlasti

Kui Tobey uut osa üles ei leia, siis kirjutan uue

Better late than NEVER EVER. Aii, kui vastiku augu ma endale kuuenda osaga olin tekitanud aga nüüd öösel, millal mina ikkagi tududa ei oska, otsisin tegevust... Kirjutasin NP-d, siis otsisin kus NP uus versioon jäänud on ja siis kogemata leidsin selle osa alguse üles. Ja mõtlesin, et proovin siis. Tuli vist veidi asjalikum kui see, mis kunagi esialgu selle osaga plaanis teha oli



7.

"Ärka üles, kuuled või?"
Sekund hiljem tiriti mu pea alt pehme padi ära. Avasin silmad ja vahtisin tõtt eriti rõõmsa Ivyga.
"Mida sa magad veel? Parem aja end püsti ja aita mind..." kiunus ta mu peale istudes. Lükkasin ta jalaga endast eemale.
Ma ise ka ei uskunud, kuid tundus, et olin elutoas keset pidu magama jäänud. Märkasin eemal Rosat lapiga möllamas ning üldse jäi mulje, et nad olid juba päris kaua peo tagajärgi likvideerinud.
"Sa magama jõudsid üldse?" küsisin õelt. Lasin silmadel uuesti kinni vajuda ja lükkasin käe läbi oma juuste. Tundsin sõrmede vastas mingeid ebemeid. Sasisin juukseid, et need põrandale maanduks.
"Ei, ma tahan, et ema-isa tulekuks kõik korras oleks."
"No ilmselt jõuate valm..."
"Tobey," venitas Ivy vinguvalt.
"No olete jõudnud ju mööblit liigutada," vingusin talle vastu, kui märkasin osa väljaviidud mööblit elutoa sissekäigu juures.
"Viisakas oleks aidata..."
"Viisakas oleks lasta mul magada," pomisesin vastuseks.
"Sa oled täielik tõbras!"
"Aga sa armastad mind ikkagi," irvitasin Ivyle vastu, ajasin end lõpuks püsti ja sammusin temast mööda. "Tere hommikut, Rosa!" laususin Rosast möödaminnes ning seadsin sammud üles, oma tuppa.
Kell oli pool üks päeval, kuid mul oli endiselt tunne, et tahaks peale kiiret pesu edasi magada. Mu pea valutas ja kui ma üritasin meenutada, mis öösel veel toimunud oli, ei tulnud mulle midagi meelde. Veel vähem see, mis kell ma elutoas magama olin jäänud. Vaid üks kaunis keegi eksles mu mõtetes. Aga mulle meeldis see. Mu mõtted olid tema päralt ja muuks ruumi polnud.
Tirisin riided seljast ja lonkisin vannituppa. Keerasin poolsooja vee jooksma ja kuulasin selle pahinat. Tundsin, kuidas vesi väsimuse minema viis ning hakkasin juba mõtlema, mida asjalikku päevaga peale hakata.

Olin kaua ringi tiirutanud, kuid polnud kellegiga meie seltskonnast veel kokku sattunud. Tundus nagu oleks kõik end eile peol käest lasknud, et nüüd kuskil urus toibusid. Tiksusin natuke aega kohaliku kaubamaja parklas, kuni tühi kõht istutas pähe mõtte, et võiks poodi minna. Astusin majja sisse ja peaaegu et esimese asjana märkasin tuttavat nägu eemal leti taga. Sammusin letile lähemale, kuni tüdruk mind märkas ja naeratas tervituseks.
"Tervitus," laususin käsi taskusse surudes.
"No tere, mis sind siia tõi?"
"Tühi kõht, kui aus olla."
"Mm, mul peaks ka kohe lõuna olema... Võime koos süüa," vadistas Ella ülisõbralikult.
"Ee, miks ka mitte." Vupsasin väravatest sisse ja ekslesin riiulite vahel, kuni leidsin mõned saiakesed ning nende lähedusest ka kohviautomaadi. Võtsin suure kohvi, kaks saiakest ning suundusin leti poole.
"Kodus ei anta süüa?" viskas Ella nalja, kui kassas mu ostu eest raha tagasi andis.
"Mul oli kiire lihtsalt." Võtsin sõõmu kuuma kohvi ja tundsin, kuidas see keelt kõrvetas. Igal pool sama jama- liiga kuum. Vaatasin, kuidas Ella kassa sulges ja veel mingid protseduurid läbi viis ning töökaaslasele teada andis, et lõunale läheb.
"Ma käin töötajate ruumist läbi ja... Saame siis õues kokku?"
Noogutasin ja vaatasin, kuidas Ella sörkides minust eemale jooksis. Paratamatult meenus mulle too õhtu, kui kokku põrkasime. Nüüdseks tegi see juba nalja. Nii mulle kui ka Ellale endale. Aga ma ei suutnud vastu panna ka kiusatusele mõelda, et mis siis, kui tema asemel oleks olnud Carolina? Kuidas kõik siis praegu oleks..?
Paari minuti pärast ilmus Ella taas nähtavale ja kiirustas minu juurde.
"Tead, sa olid öösel nii tobe, et ma tahaks sind lüüa selle eest!" naeris Ella, kui olime mu autosse istunud ja söömisega alustanud.
"Kas ta arvab samuti?"
"Ma ei tea, aga minu meelest olid." Ella pistis kahvlitäie salatit suhu. "Eh, tead, tegelikult ajan sulle niisama jama. Kuigi ma arvan, et sa läksid pisut liiga... luuleliseks, kui nii võib öelda. Aga ma oletan ka, et Carolina väga ei mäleta, mis jama sa talle ajasid."
"Kuidas te koju saite?"
"Ee... Üks kutt viis."
"Kes?"
Ella hakkas naerma. "Issand, mina ei tea, kes ta oli. Ma ei küsinud ta nime aga ta kleepis end pool ööd Carolinale külge."
"Põnev." Kes see kurat veel oli?
Viisin pilgu kaugusesse ja tundsin, kuidas Ella mind ainiti vaatas. Ja ma ei kujutanud seda ette, et ta naeratas laialt.
"Mida?" murdsin saiakesest tüki ja pistsin selle suhu. Kohvi oli juba talutavamaks muutunud ega kõrvetanud suud ära. Võtsin topsist suure sõõmu.
"Sina," lausus Ella konkreetselt. "Ma ei tea, mis hiljem edasi toimus. Mind viidi esimesena koju..."
"Ahah," mühatasin vastuseks. Veel parem. Mu tuju läks aina rohkem nulli. Lõpetasin kohvi ja viskasin pooliku saia eemale linnutoiduks.
Ella haaras mu peost tühja kohvitopsi ning tõusis, et see ja oma salatikarp prügikasti visata.
"Kui aus olla, siis ma ei saa aru, miks sa minuga siin oled, kui sa teda tahad? Ma ei suuda teda nagunii sinu suhtes veenda."
"Sest ma tahan siseinfot."
"Ma saan aru aga äkki sa peaks lihtsalt Carolinaga rääkima, ilma et mind vahelülina kasutaksid... Ma ei pea teid kokku viima, te saite juba ise kokku... Kuidas sa järsku nii saamatu oled?"
Ohkasin ja hakkasin naerma.
"Sest ma vist esimest korda tahan päriselt."
Ella pilk leebus.
"Mehed te olete nii keerulised," naeris ta. "Ma ei tea, otsi Carolina ise üles, kutsu välja, ära millegiga üle pinguta..."
"Otsi üles..?"
Ella muigas. "Me töötame koos, kas ma pole tõesti sulle seda maininud?" pilgutas ta mulle silma.
Noh, see tegi asja tunduvalt lihtsamaks.
"Kuule, mu aeg hakkab otsa saama, pean tagasi minema..."
"Jah, vist küll..." vastasin hajameelselt.
"Ta on täna õhtul hilja tööl aga sa ei kuulnud seda minu käest, eks?"
Naeratasin talle.
"Ella, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled nagu taeva kingitus," rõõmustasin, pea juba erinevaid stsenaariume välja nuputamas. "Ma arvan, et meil on siin üks tore sõprus alguse saanud."
Tüdruk pööritas oma silmi ja seda tehes meenutas ta mulle täielikult Ivyt. Ta ohkas. "Psh, Caro on nii iseteadlik, et... Noh, sa peaksid sedagi nüüdseks juba teadma. Eks tal selle pärast polegi peikasid olnud."
Ma olen nõus seda olukorda muutma.
"Okei, tsau, ma jooksen, töö ootab," tõmbas Ella vestlusele kiirelt joone alla.
"Olgu, aitäh sulle," viipasin Ellale hüvastijätuks ja vaatasin, kuidas ta poe poole tagasi lippas. Ma teadsin, mida ma õhtul teen. Ja need plaanid ei puudutanud mu sõpru.

Täiesti kohutav, kuidas aeg hakkab venima, kui midagi väga ootad. Peale vestlust Ellaga suundusin ma tagasi koju ja aitasin Ivy rõõmuks peo tagajärgi koristada. Tõstsime koos mööbli paika, samal ajal kui Rosa kergemate koristustöödega tegeles. Mööbeldamise lõpuks olin oma särgi läbi higistanud ning tirisin selle trepist üles minnes seljast ära. Viskasin selle vannitoas musta pesu korvi ja otsustasin uue tiiru duši all teha. Peale seda urgitsesin Ellalt veel lisainfot Carolina tööaja kohta välja ning kui mu kena plaan oli suuremate detailide osas paigas, jäi üle vaid oodata. Jälle...
Aga seal ma lõpuks olin. Kell oli 23:47. Oli vaikne ja pime hilisõhtu ning mu auto seisis kõige kaugemas reas, olles seal ühtlasi ka ainuke. Mootor nurrus vaikselt, tuled hõõgusid, valgustades tühja parklat mu ees ning ma istusin lohakalt rooli taga, pilk ainiti uksel, mille pisikene aknaruut erksalt säras. Tavapärase tümpsu olin asendunud suvalise raadiojaamaga, millest vanem muusika vaikselt minuni kostus, kuid ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Mu pilk oli kord kellal, kord uksel.
Kui kohutavalt tobe võib nii hilja tööl olla, mõtlesin oma asendit veidi muutes. Kell oli tiksunud südaööst paar minutit üle ja kui Carolina on oma kohutused tublilt täitnud, peaks ta nüüd juba iga hetk sealt uksest nähtavale ilmuma.
Samal ajal kui aknaruuduke tumedaks muutus, veeres parklasse minu jaoks võõras auto.
Eeldasin juba, et keegi on talle järgi tulnud, kuid kui seesama auto krigina saatel kummi tossutas ja parkla väljapääsu poole kihutas, saateks ebakvaliteetne bassimürts, kadus mu kehas sinna märkamatult tekkinud pinge sootuks ning asendus ärevusega. Ta peaks juba tulema ju...?
Trummeldasin närviliselt rooliratast, kui uks avanes ja Carolina nähtavale ilmus. Ta pöördus ja keeras ukse lukku, laskis siis võtmekobaral oma kotti kukkuda ning sättis selle õlale. Vaatasin kuidas ta diagonaalis üle parkla kõndis ning kui ta mulle lähemale jõudnud oli, ajasin end autost välja.
"Hei, vajad küüti?" pakkusin viisakalt, samal ajal mõeldes, kui tobedalt see kõik välja kukkus.
Ta peatus ja koukis kuularid kõrvadest välja.
Muidugi ma ei pannud musta juhet tema musta jaki taustal tähele.
"Vabandust, mida?" keris ta kõrvaklapid sõrmede ümber kokku ja naeratas viivuks.
"Kas sa vajad äkki küüti?"
"Pole vaja," vastas Carolina kiirelt. Ta naeratas uuesti, kuid tema pilk tundus jahe. Muidugi on see jahe, ega see midagi muud ei saagi olla, lohutasin end. Vaevalt et ta mind siin pimeduses äragi tunneb. Vaevalt, et mina ta mõtetes sama palju olen, kui tema minu omades. Või noh, tegelikult on mul vaid üks mõte ja see on tema.
Sel hetkel oleks ma tahtnud samamoodi ohata nagu Ivyl kombeks aga ma ei suutnud isegi seda.
Vaatasin tüdrukut enda ees. Meid lahutas nii umbes 5 meetrit. Ta vaatas mind küsivalt ja näppis oma kõrvaklappe.
"Kindel?"
Ära ole nii tobe, kirusin end mõttes ja lootsin Carolina meelemuutusele. Pühkisin käeseljaga oma laubale kukkunud veepiisa ja enda rõõmuks tundsin, kuidas see üks piisk lisa sai. Vähemalt mind soositakse...
"Tundub, et hakkab sadama," märkisin rahulolevalt, nähes kuidas ta silmad ebavlevalt mu autole liikusid.
"Ikkagi ma võin kõndida," lausus Carolina ja tõmbas oma jaki rohkem kinni. Lisaks jakile olid tal jalas teksad ja õnneks ka ketsid kuid ikkagi... On pime, ta on üksi ja... Carolina pistis ühe kõrvaklapi kõrva tagasi. Ja ta kuulab veel kõrvaklappidest muusikat...?
"Sa ei karda, et midagi võib juhtuda?" küsisin valjult seda, mida mõtlesin.
"Siiani pole juhtunud," kehitas ta õlgu.
"Siiani on õnneks läinud."
Carolina astus paar sammu edasi.
"Jah, see siin ongi nüüd erand."
Aargh. Pigistasin silmad kinni ja surusin sõrmedega oma ninajuurt, et mitte liialt ägestuda või hoopiski naerma hakata. Just sellise targutamise eest Ella hoiataski mind.
Vihm oli tihedamaks muutunud, kuid padukast oli asi kaugel.
Okei, proovime veel siis.
"Palun. Ma olen palju rahulikum, kui ma saan sind sel vihmasel õhtul turvaliselt koju viia."
Carolina tiris kõrvaklapi kõrvast ära ja pöördus mind vaatama.
"Sa ei kavatsegi jätta, jah?" küsis ta lõbustatult.
"Ei," laususin lihtsalt ja manasin näole võiduka naeratuse, kuigi sisimas võitlesin ebakindlusega. Otsustasin sama järjepidevalt jonnakas olla nagu tema.
"Okei," lausus ta vaikselt.
Mõtlesin oma järgmisele sammule ega saanud mõhkugi aru, mis ta nüüd järsku tegi. Või mida sellega mõtles. "Ah?"
"Okei, ma tulen sinuga, kui see sind õnnelikumaks teeb," kordas ta pisut valjemalt ja marssis mu auto juurde.
Saatsin teda pilguga, kui ta minust mööda sammus ning autosse istus ja üritasin oma võidurõõmu taltsutada. Mu süda tegi salto ja hõiskas sees, kui sain istuda tagasi oma autosse, kus Carolina mind juba ootas.
"Kui pikk maa sul koju on?"
"Neli kilomeetrit," vastas tüdruk justkui poleks see mingi maa.
"Neli? Sa jalutad igal õhtul neli kilomeetrit üksi pimedas koju?"
"Jah."
See pole normaalne...
See pole üldse normaalne, mõtlesin uuesti, kui sõitsin Carolina juhendamise järgi tema kodu poole. Kruusatee, natuke maad metsa vahel, kottpime, külast kaugel. Isegi minul hakkas natuke kõhe... Või oli see hirm Carolina enda pärast, kuna tüdruk ise ei taju üldse mingit ohtu, mis teda varitseda võib?
"See maa läheb ruttu."
Ohkasin. Liiga valju.
"Võõra noormehega autos olla on ka ohtlikum."
"Ikkagi. Ma ei vii sind metsa vahele," surusin läbi hammaste. Tegelikult oleksin tahtnud öelda talle palju rohkem. Nagu näiteks, et ta oleks parem vait, ei targutaks ning ei mõtleks välja vastuargumente, miks täiesti okei on pimedas üksi kõndida. Okei, võibolla ma reageerin üle aga tüdrukud kardavad pimedat ju?
Carolina mühatas, mille peale ma sirutasin käe raadio poole, et muusika natuke kõvemaks keerata. Ta pööras viivuks oma pilgu mulle ja seejärel jälgis uuesti teed meie ees.
Mu rõõm võimaluse üle temaga koos autos istuda oli lahtunud. Tundsin lihtsalt tohutut rahutust.
"Ja juba paistabki," lausus ta viimaks, hääletoon lahkem, pehmem. Paarikümne meetri kaugusel säras tuluke, mis valgustas väikest õueala. Väikse kahakorruselise maja akendest kumas punakat tuld.
Sõitsin nii lähedale, kui vähegi sain ja jäin siis vaatama, kuidas Carolina juuksed üle vasaku õla viskas ja seejärel turvavöö lahti päästis.
"Aga palun," laususin vaikselt, etteruttavalt.
"Aitäh sulle, kuigi poleks vaja olnud."
Ta avas autoukse, naeratas mulle viivuks, soovis head ööd ja maagia lõppes, kui autouks tema järel mürtsuga kinni langes. Kui vaatasin, kuidas Carolina välisukse poole kõndis, tundsin kogu oma olemusega, et ta oli mingi osa minust endaga kaasa võtnud.

Tobey uute osade ilmumine oli ikka väga ootamatu, tõesti arvasin, et kui mulle kirjutasid, et siis saab NP'd lugeda, aga see oli praegu väga hea üllatus.
Nagu ma sulle juba ütlesin, siis ega ma suurt sellest loost esialgu ei mäletanud. Poisi vaatenurk tuli esiti isegi üllatusena, aga mida edasi ma lugesin, seda rohkem meenus. Mitte loomulikult kõik, aga midagi ikka, selleks pean mingi aeg end kätte võtma ja algusest uuesti alustama.
Sinu kirjutatu lugemine on kuidagi väga rahustav, täitsa imelik kohe. Ma viimasel ajal ei loe üldse (tegelikult olengi viimastel kuudel vist ainult NP'd lugenud ), ei raamatuid ega midagi ilukirjanduslikku, nii et niiiii hea oli nüüd Tobeyt lugeda. Kirjutad ikka nii hästi ja ma megalt kadestan, et sa kirjutad. Nagu kirjutad, sest ma pole sellise asjaga ikka mingi terve aasta juba tegelenud.
Ja see väike musi siin osa lõpus oli kui kirss tordil, ausalt. Väga hästi tehtud, selline mõnus järsk, armas ja ikka jõuline.
Jään uut osa ootama, nii siia kui NP'le. Ja see kommenteerimine on ikka tõeline struggle, ma olin enda foorumi kasutaja parooli ka ära unustanud ja no täitsa lõpp.

Jee, lõpuks! NP valmib ka vaikselt aga vähemalt valmib!
Mul vahepeal lihtsalt käib see krõks ära, kui meeleolu on kirjutamiseks vastav. Iga hetk küll kirjutamiseks ei sobi. Peale tööpäeva kohe kindlasti ei oska ega saa kirjutada...
Ja see musi on jah hästi pisikene ja peaks väljendama Tobey ... vajadust? Nii vale sõna aga let's roll with that Tegelikult mõlemad tunnevad seda tõmmet aga Caro ei taha väga end avada ja kardab veits nagu. Aga Tobey on tubli ja järjepidev.
Mul on nii lollikindel parool Ja vahepeal leht jätab meelde ka, mis ongi mugavam.

Tsao, mõnglid! Guess who's back! Pikka juttu ei tee aga ma olin paar päeva tagasi siin oma jutukest lugedes täiesti amazed, kuidas ma oma tulevikku kirja olin pannud. I have magic powers. Anyway, tekkis isu kirjutada. Oi kui kaua seda teha ei suutnud... Nii et kirjutasin seda siin lausa kaks osa jutti. Nii tubli, nii tubli. Loodan, et meeldib, kui keegi lugema satub!


C.

Hehe, nii tore on siin foorumis jälle midagi lugeda!
What next? Ma ei tea miks, aga Nick ei meeldi mulle. Ma ei tea kas ma olen seda varem maininud? Ma ei viitsi vanu kommentaare üle lugeda
Ma oleksin selle käe ise lahti 'krahmanud' give me my hand back!
Jee uus osa tho!Karro is happy! Millal uut oodata on?

OMG, Karrro, musirullikene!
Nii hea ja ootamatu üllatus, et sa seda lugema sattusid! Ma ise ka mingi aeg lugesin ja suurest igavusest hakkasin edasi kirjutama ja suht jutti mingi... 4 osa Ma pole vist ligi aasta kirjutanud. Nüüd teeks nagu seda aega tasa.
Nick ei peagi meeldima. Nick on paha-paha.
Uusi (olemasolevaid) hakkab kohe siia juurde tulema kui vaja

Jeesh! Ma aimasin halba selle Nickiga! Loodame, et too Joshua sugune ei ole haha
Hihi mina ja musirull Aga et juba 4 osa kirutasid valmis, kavatsed enda moodi meid edasi piinata jah? ah ups läks meelest, saate poole aastapärast uue osa!

Nick tahaks ka Carolinat endale. Eriti juba selle pärast et Tobeyt närvi ajada. Tobey, Nick ja Garry ja mõned teised panid ju alguses ühe kuudi põlema, kuhu keegi sisse põles ju. Ja pärast seda kui Tobey politseis seletusi andis viskas ta Nicki suht bussi alla, kuna nad ennegi ei saanud just kõige edukamalt läbi. See aga põhjustab Nickis arusaadaval põhjusel teatud uut viha/kättemaksusoovi.
Nii et ta on PAHAAAAA, muhahahaaa
Tahad uut? Kohe?

Noh, kui sa nii lahke oled, siis miks mitte uus osa kohe üles panna?
Need kes kogemata siia satuvad, saavad meeldiva üllatuse osaliseks siis!

Garryga tuleb kohe see Sponge Bobi tigu meelde
Aga et siis romantiline jalutus kuskil metsas? Väike piknik? Räägime kõige sügavamatest mõtetest, mis kuskil hingepõhjas ennast peidavad? Midagi ilusat eks?

Haaaah, miks? Ma ei tea Sponge Bobi teost midagi.

No väike jalutuskäik tuleb ka aga enne seda tuleb midagi hirmsamat Aga tuuled pöörduvad... Nick leiab oma hetke ja things go badbadbad...

Aa ups Gary oli see hahaha
Sa ikka keerad kohe kõik ilusa.. koledaks Jee armastus, boo Nick ja tema mustad plaanid eks

Eks varsti saad teada, mis juhtub Won't be pretty.