TOBEY - 9

„Tõmba need kohe jalast ära, fui,“ käsutas Ella. Ta oli juuste föönitamise katkestanud ja vahtis ainiti, mida mina teen. „Kurat, tüdruk, nagu sa vähe kannad pükse?“
Istusin Ella voodile tagasi ja sikutasin kitsad helesinised teksapüksid jalast. Arvasin ise, et ükskõik, kuhu Ella plaanid meid ka ei vii, on skinny-teksad ja maika üsnagi neutraalne ja lihtne valik. Aga ju siis mitte... Jäin, seljas vaid maika ja jalas roosad püksikud, ootama, millal Ella oma juustega lõpetab. Tal oli plaanis mulle soeng ja meik ka veel teha. Ohkasin omaette- ma eelistasin lihtsust selles osas, Ellale aga meeldis jaurata lauvärvide ja põsepunadega. Mulle nii kirevaks enda nägu maalida ei meeldinud.
Vannitoas jäi vaikseks. Ella kohmitses seal veel mingite asjadega ja ilmus nähtavale, käes keskmisest suurem kosmeetikakott.
„Ole... nüüd..,“ venitasin rahulolematult. „Mis plaanid sul õhtuks on, et sa mu isiklikku meikarit ja stilisti mängid?“
„Kullake, ma olen seda peaaegu alati teinud.“
Alati, kordasin mõttes. Võib-olla siis jah, kui arvestada kõiki neid kordi, kui ta on midagi öelnud mu riietuse või soengu või jumestuse kohta. Okei, vahel on ta näinud vaeva ja mulle ilusa soengu teinud, kuna ma ise soengutegemises kobakäpp ja oma riideid laenanud, kuid üldiselt ei olnud olukord nii hull, et ta pidevalt oleks pidanud nägema vaeva just minuga.
Ella sõlmis oma lühikese hommikumantli vöö lahti ja viskas selle üldse seljast. Aluspesus hüples ta oma riidekapi juurde ja laia naeratuse saatel tõmbas välja ülilühikese musta õlapaelteta kleidi, mis ülevalt oli ümber keha, et rõhutada teadagi mida ja altpoolt, pihakohast muutus kaharamaks.
„Paned selle selga?“ küsisin. Kleit oli ilus, kuid liiga... väike.
Ella hakkas naerma: „Ei, sina paned!“
Enne, kui ma reageeridagi jõudsin, oli kleit mu sülle maandunud ning Ella käte vahel oli veinipunane lohvakas kleit, mis tema kohta isegi liiga tagasihoidlik oli, arvestades, kuidas Ellale meeldis end demonstreerida.
„Mina ja see kleit?“
„Sa näed selles kena välja, usu mind. Sa mine alla ja too meile köögist pisut veini. Sulle kulub see eriti ära. Ma maalin oma nägu ka nüüd edasi...“
Võtsin Ella hommikumantli endale ümber, juhuks kui peaksin kokku sattuma mõne tema pereliikmega. Olin seal küll sama hästi kui nende kolmas laps, kuid ikkagi oleks mul olnud ebameeldiv poolalasti näiteks Ella vanemate ees olla.
Trepist alla minnes ja astmeid üle lugedes, üritasin mõelda kõigest muust kui emast. Aga paratamatult tegin seda ikka. Vähemalt oli ta päeval üsna rõõmsameelne juba. Ja ta isegi soovitas mul Ellaga midagi toredat ette võtta, nii et siin ma nüüd olingi.
Võtsin köögist pooliku Argentiina veini pudeli ja kaks suurt pokaali ning suundusin üles tagasi. Ella tuppa jõudes asetasin need tema öökapile ja valasin mõlemasse pisut veini.
„Kell juba päris palju, tule istu siia. Teen sind ilusaks ja siis tõmbad kleidi selga ja ongi minek!“
„Kuhu me läheme?“
„Eeh, küll varsti näed.“
„Linna klubisse?“
Ella muigas kuidagi vildakalt: ’’No-oh, peaaegu.“
„Ahahh, järelikult mingi kontsert?’’
„Kuss ole nüüd ja silmad kinni,’’ käsutas ta kindlalt.
Umbes 25 minutit hiljem vaatasin peeglist end ja... ma meeldisin iseendale juba nii väga. Ma olin nagu...
„Sa oled nagu printsess,“ ohkas Ella pühalikult ja lähenes mulle selja tagant, et soengule veel viimast lihvi anda. Ta oli võtnud juuste peamise kihi, tupeerinud selle ja kinnitanud siis juustenõeltega ning vabalt langevatesse juustesse suured lokid keeranud. Soeng oli lihtne, kuid pidulik.
Naeratasin oma imeilusale peegelpildile ja sättisin kleidi kaharat osa. Ella oli maalinud mulle kuldsete toonidega suitsusilmad, tõmmanud veatud lainerijooned ja jumestusele punkti pannud heleroosa huulepulgaga. Punane oleks olnud liiast, roosa oli ideaalne.
„Sinu kõrval äkki liiga erinev?“ küsisin, vaadates kuidas Ella oma huuli tulipunaseks võõpas.
„Ei,“ naeris ta ja viskas mulle mustad baleriinad.
„Ohoo, kontsavaba õhtu?“
„No me läheme jala...“
„Jala? Tead, kui palju maad siit linna on?“
„Tean. Me ei lähe linna...“
„Kuhu me läheme siis?“ üritasin teada saada, kuid Ella ei teinud minust väljagi. Ta oli tagasi oma peeglilaua juures ja võttis sealt ühe lõhnaõli pudeli ja ründas sellega mind. Tõmbasin ninaga lõhna sisse ja noh, poleks just minu esmane valik olnud, kuigi see lõhn polnud nüüd nii paha ka. Ella piserdas oma kaelale ja dekolteele mingit muud. Ta ajas endale jalga beežid baleriinad ning tõmbas mu enda kõrvale, et meid veel peeglist vaadata.
„Päris kenad, eks ole?“ küsis ta, kuid ta pilgust oli aru saada, et see polnud tegelikult küsimusena mõeldudki. Pigem nentis ta fakti.
Enne lahkumist lõime pokaale õhtu terviseks kokku ning sel hetkel otsustasin, et naudin oma vabat õhtut ega lase ühelgi muremõttel end häirida.
„Põhjani,“ naeris Ella ning tühjad pokaalid jäid meist maha öökapile meid tagasi ootama.



„Ah see ongi su klubi siis või?“ imetlesin suurt tuledesäras maja. Teadsin küll, kellele see maja kuulus.
Muusika kostus mitmesaja meetri kaugusele, maja ümber oli palju autosid ja nende juures palju erinevaid pisikesi seltskondasid.
„Ivy Grace Hatsoe peab täna oma 18-ndat sünnipäeva ja juhuslikult ta kutsus mind ka.“
„Isegi? Ivy Grace Hatsoe kutsus sind, päriselt?“
„No... jah. Facebookis.“
„Mida mina siin siis teen?“
„Sa oled minu +1, võtsin su kaasa, et ma päris forever alone olema ei peaks.“
„Kui armas sinust,“ naeratasin talle ja kehitasin õlgu. Nii palju kui ma teadsin, siis Ivy Grace’iga nad mingid sõbrannad polnud. Nad käisid kunagi koos ühes trennis, kuid ülipalju kokkupuuteid tal selle tüdrukuga polnud. Aeg-ajalt me nägime teda koolis valitud seltskonnaga ringi liikumas või kuskil istumas. Õnneks või kahjuks käis ta minu ja Ella paralleelklassis. Ella puhul ma ei imestanud, et ta tolle tüdrukuga siiski rohkem läbi käis, arvestades kui elava loomuga Ella ise oli. Ilmselt sellest vähesest piisas, et Ivy Grace ta enda sünnipäevapeole kutsuks.
Avatud välisuksest maja fuajeesse kõndides peatas meid ülikonnas noormees, kellel oli ees valge mask ning uuris, kus meie omad on.
„Sa ei maininud midagi sellest,“ ütlesin Ellale, kes käed välja sirutas, et noormehelt kaks maski vastu võtta. Üks oli valge ja kuldsega, teine pisut kirjum.
„Pekki, nägin nii palju vaeva su suitsusilmadega,“ torises ta, ulatades mulle kuldse ja valgega maski.
Panin selle endale ettevaatlikult, et soengut mitte rikkuda ette ning aitasin Ellat tema omaga. Seejärel seadsime sammud edasi, jõudes suurde ruumi, mis ilmselt igapäevaselt elutoa funktsioone täitis. Enamus mööblit oli vist välja tassitud, et tekitada piisavalt ruumi tantsupõranda jaoks. Ühes ruumi nurgas oli DJ, teises baarman, seina äärde paigutatud laudadel oli palju erinevaid snäkke...
„Issand... jumal...’’ pomisesin vaid seda kõige suu ammuli vaadates.
„Hullem veel kui Sweet Sixteen, vean kihla, et ema ja isa kingivad talle eriti vinge bemmi..,’’ märkis Ella sarkastiliselt ja haaras täpselt meist mööduva kelneri kandikult kaks šampanjapokaali.
„Huvitav, millise peo korraldavad sellised inimesed, kellel kõik olemas on, siis, kui nad näiteks 21-aastaseks saavad?“
„Ella, kas sa oled kade või?“ küsisin tema jonnakusest lõbustatuna. Võtsin sõõmu šampanjat ja vaatasin ringi. Enamus külalisi meie ümber tantsisid. Meie seisime lihtsalt peaaegu keset ruumi ja rääkisime.
„Ilmselt see siin on tantsutuba, jututuba on ilmselt... sealpool.“
Vaatasin üle õla ja nägin eemal lahtist ust ja inimesi sinna suunduvat. „Terass?“
„Värske õhk, you know,“ lisas Ella ja vaatas ringi.
„Peaks sünnipäevatüdrukule õnne ka ju soovima?“ Oletasin, et just selle pärast ta nii otsiva pilguga ümbrust uuriski.
„Kuule, tal on üsna savi see, kas me soovime õnne või ei soovi. Nagunii ta tänu maskidele ei tea, kes seda teeb. Ja no vaata ise, tüdrukul õnne küll juba.“
„Kui sa nii negatiivne siin nüüd oled, siis las ma tuletan meelde, et sina üleüldse võtsid mu kaasa.“
„Just nimelt sellepärast, et mul oleks olemas keegi, kellega oma muljeid jagada.“
„Üldiselt sellised inimesed peavad igat järgnevat sünnipäeva aina rahulikumalt.“
„Ha-haa, sinisilm, kindlasti,“ pööritas Ella mu arvamusele silmi ja öelnud, et läheb otsib paleest vannitoa üles, kadus mu silmist.
Esialgu pidasin plaani Ella sealsamas ära oodata, kuid minuti möödudes oli mul üksinda keset tantsupõrandat seista äärmiselt veider. Lisaks põrkas minuga kokku üks tantsulööv peoline, mille tagajärjel loksus natuke šampanjat mu pokaalist põrandale. Pidasin seda märgiks tantsupõrandalt vehkat teha. Küll Ella mu üles leiab.
Liikusin läbi rahvamassi kuhugi poole. Vahepeal oli vist majja tulnud ka need, keda nägime tulles õues. Tundus, et majas oli sadu inimesi. Lärmi ja muusika segu oli mind alati kiirelt väsitav, eriti kui pidin üksi olema. Liikusin aeglaselt ja arvasin, et ükskõik kus iganes maja otsast ka Ella vannitoa leidis, peaks ta juba minu juurde tagasi tulema. Pääs terassile oli enda ümber eriliselt palju rahvast meelitanud. Kui tantsupõrandal märkasin vaid paari noormeest, siis siin oli neid pisut rohkem. Nad jutustasid elavalt, naersid ja jõid. Enamus sellest kambast paistsid juba eriti ülemeelikus tujus olevat. Liikusin neist rahulikult mööda ja hingasin sisse suveõhtu värsket õhku. Oli tunda õitsevate pärnade lõhna. Terassipiirdele toetudes jäin vaatama klaassiledat järve, millel kuuvalgus peegeldus. Ma peaaegu et suutsin end kõigest hetkeks välja lülitada. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse-välja. Muusika ja üle selle kostvad hääled kadusid kuhugi ja vaikus muutus valjemaks.
Viivuks unustasin kõik. Isegi end ilmselt otsiva Ella, kuid köhatus mida enda selja tagant kuulsin, tuletas ta liiga ruttu mulle uuesti meelde. Vaikusehetke jagus vaid mõneks lühikeseks sekundiks. Kui aga kuulsin enda selja tagant häält, mida ma absoluutselt ei osanud arvata et kuulen, võpatasin nii, et šampanjapokaal mu ees libises terassipiirde ääre poole, üle selle ja sekundi murdosa pärast kuulsin, kuidas see pokaal kildudeks purunes. Hea oli, et mu nägu mask kattis, sest see värvus kindlasti nii punaseks, et see oleks isegi puudrikihi alt läbi kumanud.
Hääl, mis mind ehmatanud oli, kuulus aga noormehele. Pöörasin end vihurina ümber ja seisin hääle omanikuga vastamisi. Tal olid jalas mustad teksapüksid, peal lohakalt must triiksärk, mille krae vahelt helkis paks hõbedane kett. Ta lükkas näolt oma maski ja naeratas mulle seejärel. Kuid see naeratus oli kõike muud kui sõbralik. Pisut nagu pilkav.
„Vabandust, kõigest tervitasin sind,“ lausus ta ja tuli mu kõrvale. Ta toetas end terassipiirdele täpselt samamoodi nagu mina just enne ja vaatas allapoole, kuhu oli kildudeks maandunud mu šampanjapokaal. „Selle pärast pole vaja vara lõhkuda.“
„Mina... Ma ehmatasin,“ seletasin, parem käsi terassipiirdel. Köhatasin, et häälde enesekindlust juurde saada. „Mu sõbranna ütleks praegu, kui ta siin oleks, et siin on palju väärtuslikumat vara lõhkuda, kui see pokaal. Need rikkurid ei pane seda nagunii tähele.’’
Noormehe üks suunurk tõusis viivuks kergeks muigeks: „Mida veel siis?“
„Ee...“ Jumal küll, Ella, kuhu sa jääd, mõtlesin vaid. Uppus kraanikaussi ära või? Või avastas, et üks lainerijoon on ebaperfektne ega julge enam rahva sekka tagasi tulla? Appi...
„Näiteks autod?“ pakkus noormees.
Noogutasin. ’’Pesapallikurikaga klaasid sisse lüüa ja kõik neli ratast läbi torgata.’’
„Kõlab nagu laul. Või äärmiselt kurja tüdruku kättemaks.“
„Ma... Ma...“ Kas oleks kummaline minema joosta? Otsisin pilguga kuuvalguse peegeldust järvelt, lootes naiivselt, et selle vaatamine teeb kõik korda ja ma suudan normaalselt olla ja käituda ega ütle midagi nõmedat enam.  
„Et sa pole tegelikult selline?“
„Milline?“
„Selline?“
Issand kui piinlik. Vastamise asemel võtsin sisse sama asendi, mis ennemgi ja vaatasin kaugusesse. Tundsin võõra noormehe puurivat pilku. Ta hingas raskelt, sügavalt... Ilmselt see parfüüm, millega Ella mind üle kastis, võttis tal hinge kinni. Oleks pidanud ise valima midagi välja, mitte Ellal laskma valida...
„Ei ole selline,“ vastasin lõpuks lihtsalt ja nägin kuidas mu võõras vestluskaaslane noogutas. Miski tegi talle väga-väga nalja.
Kui ta uuesti demonstratiivselt hingas nagu oleks see tema viimane hingetõmme, tõmbasin ma süüdlaslikult temast eemale. Enne, kui ma oma tegevust korrata jõudsin, oli ta mulle veel lähemal kui alguses. Ta võttis ühe mu õlalt alla langeva lokkis juuksesalgu, keerutas selle ümber oma sõrmede ning viis selle oma näo lähedale.
„Kas sa ei mäleta mind?“ küsis ta, küsimust saatmas kaval pilk tema ilusates silmades, kuhu klišeelikult öeldes võinuks uppuda... Vaatasin neisse, mõtlesin, kus me kohtunud oleme ning siis, kui olin juba alla andmas, langesid viimased pusletükid paika ning loodud seosed muutsid pildi selgemaks. Issand jumal, see on tema...  

Enne seda kui see neiu mulle silma jäi ja mu nina tuttava lõhna registreeris, lobises Garry mulle midagi Nickist. Mida täpsemalt, ma isegi ei viitsinud kuulata. Aimasin, et eks ühel päeval mul selle tüübiga tegemist teha jälle tuleb, kuid sel õhtul ei hakanud ma ette muretsema, mis meist saab. Kallasin klaasist viimase sõõmu rummikoksi kurgust alla ja lasin klaasil kolksuga lauale maanduda. Trummeldasin tüdinult klaasist laual ja lihtsalt kuulasin teiste oletusi, mida kõike Nick teeb. Ma uskusin, et midagi halba ikka ei juhtu. Tüüp istus 10 kuud kinni ja nüüd elab edasi katseajaga, mille raames peab ta iga päev jaoskonnas oma nägu näitamas käima.
"Persse, peame me sellest rääkima?" nähvasin Garryle järsult.
Tüüp jäi vait ja patsutas mind siis õlale: "Oo, no mis on?"
"Midagi pole, lihtsalt ei näe mõtet selle teema arutamisel siin..."
Garry noogutas ning tõusis püsti. Ilmselt solvus, sest kadus mu juurest päris ruttu. Max, kes enamus ajast rääkis kordamööda kõigiga, märkas mu tühja klaasi ja koperdas Jack Danielsi pooliku pudeliga minu poole. Keerasin klaasi teistpidi enne, kui ta pudelit kallutama jõudis hakata.
"Aitab küll."
"Jääbki mulle rohkem Jackot..," tõdes Max rõõmsalt ja koperdas ebakindlal sammul minema.
Mul oli tegelikult väga hea tuju, kuni Garry mainis Nicki. Kuigi väliselt olin kui vana rahu ise, kahtlesin sisimas, et Nick rahulikuks jääb, kui asi mind puudutab. Me polnud kunagi hästi läbi saanud. Alati oli meie vahel mingi vaen, ka tühiste asjade pärast. Või lihtsalt Nicki kadedus, mis meie normaalsel sõprussuhtel areneda ei lasknud. Aga tema alustas. Ja juba palju aastaid tagasi... Kuna paljud meie kambast temaga suhtlesid, oli Nick alati kui kutsikas meie sabas. Mina suhtlesin temaga minimaalselt. Ei otsinud temaga kontakti. Ilmselt see oli üks põhjus, mis Nicki vimma mu vastu hoopis kasvatas. Aga täiesti põhjuseta oli ta mulle kogu see aeg, mis ma teda teadsin, sitta keeranud. Ja eelmisel suvel oli minu kord...
Tema väljailmumine aga andis mulle võimaluse õhtut lõbusamaks muuta. Nüüd venis vaikus juba paarikümne sekundi pikkuseks ning ma lihtsalt ootasin ja ootasin. Eelnev vestlus Garryga ununes ja fookuses oli vaid minu ees seisev tundmatu tüdruk. Veel tundmatu... Olin kindel, et ma ei eksi- see peab olema tema.
Tüdruk vaatas mind viivuks pilguga, mis oli täis segadust, kuid siis tema roosad huuled kõverdusid muigeks.
"Ma ei tundnud sind riietega ära," märkis ta lõpuks, lõpetades mind piinava vaikuse.
"Ma ei ole nudist, kui seda arvad."
"Kui kahju," venitas ta teeseldud kurbusega.
"Aga sinu jaoks võin iga kell..." Tõstsin käed särgi nööbirea juurde, et kurgu alt kaks neist avada, kui ta pisut ehmunult ringi vaatas ja enda käe minu oma peale pani, et mind peatada.
"Siin on inimesed," surus ta kiirelt läbi hammaste ja hakkas naerma, kui aru sai, et ma vaid tembutasin. Võtsin ta käe ja jäin seda hoidma, tal tundus olevat ebamugav, kuid ma isegi ei plaaninud tal minna lasta. Parem harjugu minuga.
"No ja mis siis," laususin rahulikult teda silmitsedes. Ta oli nii kuradima ilus aga see loll mask varjas poolt nägu. Persse Ivy ja tema maskiball. Ma olin nii vihane, et ma teda täielikult ei näinud.
Ta pööras minult pilgu ja vaatas midagi kauguses. See, et ta vestlust kuidagi üleval ei hoidnud, pani mind esimest korda elus end ebamugavalt tundma. Ma polnud siiani kedagi veel külmaks jätnud. No kurat. Ma ei uskunud, et asi oli mu kurgust alla valatud alkoholikoguses, kuid ta tundus olevat kõige ilusam tüdruk üldse. Kui ma siiani arvasin, et Candice on päris kena, siis see tundumatu neiu puksis ta kergelt teisele kohale.
Meie lõbusalt alanud dialoog hajus kuidagi aegamisi ära ja lõpuks olime juba mitu minutit seisnud seal vaikides. Mina vaatasin teda, tema vaatas kaugusesse. Mu mõtted kihutasid mu peas ringi, alates sellest õhtust, kui ma temaga kokku põrkasin kuni praeguse hetkeni ja kujutasin isegi oma lähitulevikku koos temaga ette.
"Ma tahan sind," ütlesin valjult ja ta võpatas. Vähemalt reageeris.
"Mi-mida?"
"Ma tahan sind endale," laususin enesekindlalt ja libistasin oma käe tema randme ümber. Pigistasin seda kergelt või siis natuke liiga palju, sest ta rabas oma käe järsult ära.
"Mida sa ometi räägid?"
"Tead küll... Oma soovid tuleb valju välja öelda, et universum kuuleks."
"Kahtlen, et universum kuuleb, muusika on päris vali," lausus ta tajutava irooniaga hääles.
Üritasin näole manada oma kõige jalustrabavaima naeratuse: ''Kuulsid ju.''
Nägin kuidas tüdruku hingamine kiirenes. Ta vaatas igale poole mujale, kui mulle otsa.
"Ma isegi ei tunne sind, sina ei tunne mind ja see mida sa praegu räägid, on täielik jama..."
"Jama? Sest sul on juba keegi?"
"See pole tõesti sinu asi," lausus ta.
Valetan, kui väidaksin, et see mu tuju ei morjendanud. Ta pööras end seljaga vastu piiret toetama ja jäi silmitsema maja sissepääsu. Sealt vahtis meid Garry, kes oli tagasi oma vanal kohal, suitsetas ja jõi õlut. Siis peatus mu pilk temast umbes kaks meetrit eemal, kus ühe mu sõbra süles istus tumepunases kleidis tüdruk ja nad amelesid ennastunustavalt.
"Issand jumal..," sosistas tüdruk mu kõrval ja mu pea üritas seoseid luua. Äkki tema poiss petab teda sealsamas? Äkki ta on... ei saa olla... "Ella..."
"Mis on?" üritasin vastuseid saada. Ma muidu mõtlen end hulluks, kui ei tea, mis värk tegelikult on.
"Mu parim sõbranna on seal mingi... suvalisega..," ohkas ta.
Muigasin.
"Ja üks suvaline üritab mind siin ära sebida," lõi ta pilgu minule ja ma sulasin. Kindlasti ilmus mu näole ka eriti nõme irve. Ta oli nii ilus, et kui ta mind vaatas, isegi oma maski tagant, siis mu mõttelõng lihtsalt katkes. Võta end kokku, mõtlesin.
"Ma ei pea olema tingimata üks suvaline majapeolt."
"Ah nii, kes sa siis oled?"
Sirutasin käe viisakalt välja. "Tobey Caleb Hatsoe,'' laususin selgelt ja kui nägin tüdruku suul ja silmades muutust, tundus, et kõik on nüüd otsustatud. Aga ma eksisin. Jah, ilmselgelt ta teadis, kes ma olen, kuid erinevalt teistest, ei kutsunud see temas esile sellist reaktsiooni nagu ma eeldasin näha. Tundus justkui oleksin ma mingi koletis ja ta peab ruttu minust eemale saama. Ta isegi ei märganud mu väljasirutatud kätt...
"Caro," lausus ta ebalevalt mulle oma nime või lühendi sellest ja astus minust eemale.
No mida, sain juba kurjaks ja olin talle kolme pika sammuga piisavalt lähedal, et uuesti ta käest haarata ja hoida teda edasi liikumast. "Mis on..?"
"Ma lihtsalt... ei saa..."
"Miks?" Mu küsimus kõlas liiga meeleheitlikult. Köhatasin hääle puhtaks ja kordasin seda ühtainsat sõna ja lootsin saada asjalikku vastust.
"Ma pean minema," lausus ta anuvalt ja üritas end vabaks tõmmata. Ma ei kavatsenudki lahti lasta. Panin tähele, et seina ääres istuvast rahvast paljud jälgisid meid. Kaasaarvatud see neiu, keda Caro Ellaks nimetas.
"Palun jää," üritasin veenda teda jääma. ''Lasen su käest lahti, kui sa ei põgene."
Ta hammustas huulde ja lükkas maski üles oma juustele ja avas suu, et midagi öelda, kui järsku oli meie juures tüdruk tumepunases kleidis.
"Caro... ja härra Liputaja... Poleks uskunud, et ma sinuga siin kohtun..," tõi ta muretult kuuldavale.
Seedisin kuuldut ja viisin oma kiiva pilgu Carolt Ellale. Vaatasin neid ja meenutasin seda õhtut ning lõpuks tundsin hoopis Ellas ära selle, kellega tol õhtul kokku põrkasin. Kuidas kuradi moodi... Ainuke heli mida mõneks viivuks kuulsin, oli mu lootuste purunemine. Caro kasutas mu juhmistunud olekut ära ja tõmbas oma käe ära ja hõõrus seda sealt, kus mu tugev haare seda pitsitanud oli. Ta oli vale, ma eksisin, ajasin ta sassi, kuid ometi tundsin, kuidas temas oleks olnud justkui mingi tugev magnet, mis mind tema poole tõmbas. Selles osas polnud midagi muutunud- tahtsin teda endiselt.
Caro pöördus mitte midagi ütlemata minekule, ega reageerinud ka Ella hõikamisele. Ella vabandas hetkeks ja üritas talle järgneda, kuid maja sissepääs oli järsult ummistunud, kuid Caro oli sellest veel edukalt läbi pääsenud. Ella lonkis pead raputades minu juurde tagasi.
"Ehh, mina olen Ella, Carolina parim sõbranna," tutvustas ta end vabalt.
"Tobey Caleb Hatsoe," vastasin samaga.
Ta hakkas naerma. "Ohhoo, mul on au kuuluda nende tüdrukute hulka, kes sind alasti on näinud."
"Ära hakka..," ohkasin väsinult, kuid naeratasin ikka. Sammusin tagasi rõdupiirde juurde.
"Mis teil siin juhtus?" küsis Ella mu kõrvale tulles.
"Ma ajasin sind temaga sassi." Ohkasin.
"Eks too õhtu oli siis juba üsnagi hämar..."
"Jah, kuid ma läksin enda meelest kindla peale välja. Su rätik," vaatasin hetkeks Ellat ja jätkasin siis. "Ma tundsin sedasama parfüümi lõhna, mis tol õhtul ja ma arvasin, et..."
"Et Carolina oligi see?"
"Mhm, aga ilmselgelt ta ei olnud."
Ma poleks osanud ette aimatagi, et mind mingi asi niimoodi masendada võib. Ma olin harjunud, et minu ees on terve maailm lahti ja minu järele joostakse, mitte et mina pean kellegi järgi jooksma hakkama.
"Ma ei sobi?" üritas Ella mu tuju tõsta. Mu suur must masendus oli ülimalt hästi nähtav ja kuuldav.
Raputasin eitavalt pead. "Mitte et sa kena poleks, oled küll aga..."
"Aga Carolina on Carolina..."
"Ajasin ikka eriti imalat teksti talle, ütlesin talle isegi keerutamata et tahan teda ja ta on mu universum.'' Ella jõllitas mind ja üritas naeruturtsatust tagasi hoida. "Kuid ta ise tuli minuga kaasa- ütles, et ta ei tunne mind riietega ära ja... Persse küll. Ma siiralt loodan, et ta on ainuke, kes sellest meie vahejuhtumist teab?"
"Mhm," noogutas Ella innukalt ja patsutas mind sõbralikult õlale. "Ta on mu ainuke usaldusisik ja vastupidi."
Hoidsin oma pilku all. Kõik majja tulijad ja siit lahkujad paistsid rõdult hästi, kuid siiani polnud ma Carolinat veel näinud. Ta on veel kuskil majas. Elutoas... Kui ma läheks siis...
"Carolina on pisut habras mul," lausus Ella emalikult. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta mulle üldse midagi sellist ütlema pidanuks. "Et sa oskaks arvestada," lisas ta justkui mu mõtteid lugedes.
"Mida iganes."
"Ee, jätad asja soiku? Niisama lihtsalt?"
Heitsin talle kiire ilmetu pilgu.
"Ehmatasid ta lihtsalt ära! Alles oli ta sinu universum, tõesta seda siis talle... Issand jumal, mehed- te olete ikka nii äpud... Isegi sina, kelle kohta tüdrukud koolis siiani legende räägivad..," pomises Ella teatraalselt ja pani mind asju pisut teisest küljest nägema.
Hakkasin end juba natuke iseendana tundma ja peas hakkas tekkima plaan. "Esitasid mulle just väljakutse?"
"Ei, tõdesin fakti."
"No ma võtan seda kui väljakutset," naeratasin Ellale ja panin käe tema semulikult tema kaela ümber: "Ma kavatsen ta endale saada ja sina aitad mind pisut, eks ju?"
Tüdruk noogutas innukalt. "Ja pea meeles- kui sa talle sõrmeotsagagi liiga teed, saad tappa. Täiega. Pinky swear."
"Hirmuäratav, kuid ma arvan, et asi on otsustatud."
Ella naeris lõbustatult ning ma tundsin, kuidas see halb emotsioon minust lahkus. Olin ootusärevil ja see emotsioon üllatas mind. Kõik oli teistmoodi kui varasematel kordadel, kui tekkis võimalus suhteks. Mul oli olnud tüdrukuid palju, kuid mitte ühegagi neist ei suutnud ma oma tulevikku ette kujutada. Nad olid head mõneks ööks, kuid Carolina muutis kõik olnu mõtetuks, ajaraiskamiseks. Triivisin end unustades oma mõteteisse ja uskusin, et sellest saab alguse midagi head. Ta lihtsalt peab olema see õige. Ta võiks olla...