TOBEY - 9

„Meil on palju alksi ja mm, seltskond on viimase peal...’’

Enrico keel oli juba sellest alkoholikogusest, mis ta tarvitanud oli juba vägagi pehmeks muutunud. Viisist, kuidas ta Kelli kaelas rippus, oli aru saada, et ega tasakaaluga ka väga head lood just ei olnud ning just seepärast ta Garry õe endale tugisambaks valinud oli.

Enrico oli meie kambakesse tekkinud umbes siis, kui ta isa minu isa juures tööd sai ning nad siiakanti kolima pidasid. Keskkooli ajal hakkasime läbi käima ja nii need asjad kuidagi läksid, et ta hakkas meiega ringi liikuma. Kuna ta elustiil sarnanes paljuski minu omale, kuid temal puudusid need kohtused, mis mind rõhusid, tundsin vahel tema üle kadeduski. Võib-olla see oli üks põhjus, miks ta siiani veel ei olnud pääsenud kõrgemale astmele, kuhu pääsedes ma temasse kui ühte parimasse sõpra suhtuks. Temal olid valikud ja minul vaid minu eest juba tehtud valikud. Seepärast ma tema elusse väga ei süvenenud. Mulle piisas sellest, mida ma teadsin. Ma vihkasin näha, mis oleks kui... Lihtsam on mõtetega leppida.

Valasin kolmanda õlle viimase lonksu kurgust alla ja viskasin pudeli hooletult eemale, kus see asfaldil maandudes kildudeks purunes. Nagu ka kaks eelmist.

Jätsin Enrico Kelliga üksi ning seadsin sammud tagasi Garry auto poole. Vähemalt olin kõigiga juttu teinud ja rohkemaks hetkel kohustatud ei olnud.
„Joodik,’’ märkis Garry, jälgides kuidas ma ta autost uue pudeli valisin.
„Mitte nii pehme kui ta,’’ viitasin Enricole ja toetusin samuti autole. ’’Väntsutab su õe ära.’’
„Vaevalt küll,’’ hõõrus Garry demonstratiivselt oma rusikat ja naeris.
„Ütleksin, et mu ootused olid kõrgemad,’’ otsustasin teemat vahetada.

Enamus väänlesid mõnede autode vahel, kus muusikat, mis tavapäratult vaikselt mängis rohkem kosta oli. Mulle muidugi korraldati korralik vastuvõtt, kuid üldine tuju vajus kuidagi liiga ruttu ära. Ilmselt muljetasid kõik, mis vahepeal toimunud oli ning jutustamine tööst ja koolist ja muust jamast ei lasknud veel täielikult auru välja lasta.

„Igav või?“ uuris Garry.
„Ja kuidas veel...“
Seepeale muutus Garry ilmes jälle midagi ja lasi kuuldavale külava naeru. „Okei, mees, sinul on igav... Kindel?“
Kuigi ma sattusin kergelt segadusse Garry lõbusast ilmest, ootasin huviga, mis tal plaanis on.
Garry viskas oma siidripurgi kõrkjatesse ning sammus teiste poole ning plaksutas käsi, et tähelepanu pälvida. Järgnesin talle, õllepudelist kiireid lonkse võttes.
„Kuulge, kuna meie Tobey’l on äärmiselt lahja olla, siis mõtlesin, et võiks ju suve kuidagi alanuks lugeda ja midagi teha...“
„Nii?“ soovisin et ta juba jätkaks.
„Mis oleks kui me sinuga teeks pisikese võistluse, kumb meist kiirem on?“
Turtsatasin naerma. „Mina ju.“
„Saa juba üle oma Mustangist- me ujume võidu.“
„Mida?“ kordasin vist kolmandat korda, saateks elevusest pakatav jutusumin ja naer. Isegi Enrico oli Kelli toel meie juurde jõudnud.
„Ujume siit sinna,“ näitas Garry üht kohta jõel, mis oli üsna lähedal kaldale, kuid siit ujudes oli selleni palju maad. Teadsin, mis kohta ta silmas pidas, sest seal on vee all mingi vanamehe paat. Pole vist vaja selgitada, kuidas see fakt meile selgemast selgem oli.
Sa oled ju joonud, kuulsin peas Ivy öeldud sõnu ning sekundi murdosa jooksul mõtlesingi, et see ei ole eriti hea variant, kuidas õhtut põnevamaks muuta. Aga noh, ma ei saa araks lüüa.

„Kuidas jääb siis?“
„Teeme ära,“ vastasin kõige ootuspärasema vastuse ning eirasin fakti, et Garry näol oli tegemist tüübiga, kes oli ujumisega natuke kõrgemal tasemel kui mina. Ta sai ujumise eest medaleid ja diplomeid kunagi.
„Aga...“
Agad ei olnud üldse toredad. Olin juba võistlusvalmsalt särgi üle pea tirinud ja paari tüdruku huilge saatel püksirihma avanud, kuid peatusin Garry agade kuulmiseks.
„Noh, lõid põdema või?“ nöökisin teda.
„Teeme seda täiesti paljalt. See, kes teiseks jääb, ronib valguse käes kaldale tagasi.“

Mida kuradit. Aga noh, tüdrukutele meeldib ilmselt. Lilianile veel eriti, mis sest, et ta on näinud.

„Ujume selle kuradima paadini ning tagasi ja tõestuseks murrame sellelt natuke puitu või midagi. See piisavalt ligunenud seal, et peaks saama.“
„Sa vana perv, Garry,“ sisistasin pahuralt ja sammusin järvele lähemale. Mõned kiiremad ajasid autod nii, et tuled valgustaks järveäärset.
„Paljaks!“ hüüdis keegi tüdrukutest. Venitasin pükste mahaajamisega ja ootasin Garry järel, kes jooksu pealt riided eemaldas ja vette tormas, samal ajal kui ma vasaku püksisäärega jändasin ja lõpuks publiku kisa saatel järvevette jooksin.

Kuigi esimene suvekuu oli lõppemas ja ilmad olid üldiselt siiski väga soojad, oli järvevesi kuradima külm. See sundis mind liigutama, sest sain natukenegi seda rõvedat külmatunnet eemale peletada. Ujusin nii hästi, kui ma enda meelest suutsin, kuid Garry liikus minust tunduvalt kiiremini. Kui minul oli paadini hinnanguliselt veel umbes kümme meetrit, siis Garry tegutses juba paadi juures, et kaldalolijatele tõestusmaterjali näidata oleks.

„Said ka aega tulla,“ irvitas Garry kui paadi juurde jõudsin.
Ta tõstis veest oma käe: „Luuser,“ demonstreeris ta kiirelt käes puidutükki, mille suurust arvestades ma veel end kaotajaks ei pidanud. Tundus, et ta sai tüki ruttu kätte.
„Mine perse,“ soovitasin talle soojalt ja sukeldusin vee alla. Mõtetu, väga mõtetu tegu. Õhtu oli hämar küll, nagu suvele kohane, kuid ega vee all ikka midagi ei näinud. Arvestades Garry puidutükki, siis oletasin, et mul peaks ka üsna ruttu minema.
„Kaldal näeme, sõbrake!“ parastas Garry. Üritasin veel mitte mõelda, kuidas ma autotulede valguses kaldale ronin, ise porgandpaljas.
Kuulsin, kuidas Garry kalda poole ujus ja võisin vanduda, et ta võttis nüüd veelgi rahulikumalt. Ta enesekindlus ärritas mind ja ta lausa nautis seda olukorda.

Kobasin kiirelt paati ja üritasin juba paaniliselt puidutükki kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Vaatasin üle õla ja nägin, et Garry oli põhimõtteliselt poole peal. Ärritusin sellest veelgi, sest ma ei olnud tavaliselt see, kes kaotab. See vihastas mind. Isegi kui kaotan oma parimale sõbrale.
„Fuck küll...“
Sikutasin ja üritasin murda, kuid ei midagi. Lisaks tundsin, kuidas vee külmus mu kehale liiga hakkas tegema ning järve alumine veekiht oli nii kõrvetavalt külm, et tundsin, kuidas parem jalg veidralt tuimaks läks. Samal ajal lõpuks jäi mulle pihku tükike puitu. Kui pöördusin, et tagasi hakata ujuma, nägin esmalt, kuidas Garryle tagati natuke privaatsust- autotuled olid kustutatud. Kuu valgustas piisavalt, et nägin, kuidas ta kaldale jooksis ning keegi talle rätiku viskas.

Leppisin oma potentsiaalse luuseristaatusega ning oletasin, et mis sellest siis ikkagi on, kui nüüd teiseks jäin. Üldiselt suhtuvad sellesse kõik huumoriga ja ma pole ainuke, kes teab, et Garry on ujumises natuke parem, kui mina, kes sellega kõrgemal tasemel tegelenud ei ole. Igati ootuspärane on, et Garry võidab. Jah, miks ma loll üldse selle jamaga nõustusin. Ahjaa, mul olevat igav olnud. Aga ega nüüd põnevamgi polnud.

Ja siis tundsin, kuidas mu parem jalg valusalt krampi läks. Teadsin, et nii ei suuda ma teiste juurde kaldale ujuda, mistõttu keerasin pilgu vasakule, et mõõta kui kiirelt ma kaldale jõuaks. Heal juhul kuidagi sumaks need mõned meetrid ära.

Kaldaääres kasvasid kõrkjad, kõrkjate taga oli umbes meetri laiune rohuriba ning siis asfalteeritud tee tervisesportlaste jaoks. Kui ma veest välja sain, roomasin läbi kõrkjate ning kui siis murule jõudes end püsti ajasin ja üritasin kuidagi ühe jala peal püsti seista, ei mõelnud ma millelegi muule kui vaid sellele, kuidas võimalikult ruttu sooja saada. Kõige kiirem viis selleks oli mööda siledat teed teiste juurde joosta. Paremat jalga vaevaliselt järel vedades lonkasin tee peale ja enne kui midagi registreerida jõudsin, põrkasin kellegiga kokku ja seejärel kuulsin karjet, mis tuli nii lähedalt, et korraks hakkas isegi mu kõrvadel valus. Üritasin küll anda endast kõik, et mulle otsa jooksnud võõras püsti jääks, kuid kui ma oma alasti oleku hetkeks unustasin ja käed tõstsin, et tema tasakaal säilitada, kuulsingi vaid kisa. Ja seda, et ma nende kätega teda ei puudutaks.

Kõik toimus nii kiirelt, et järgmisel hetkel oli ta maas, toetus küünarnukkidele ja taganes, et minust natukenegi eemale saada.
„Kao minema, värdjas!“

Garry on värdjas, mitte mina.

„Vabandust, ma... me..,“ üritasin midagi öelda, kuid sain aru, et ega pole mõtet hakata seletama, et see, et ma alasti siin tüdrukuid hirmutan, on pisut kehvasti läinud võistluse tulemus.
„Hull!“
„Ma aitan püsti..,“ katsetasin veel ning ilma midagi varjamatagi lähenesin talle, unustades, kui selgelt kõik nähtav on seda hämarust arvestades.
„Pervert,“ nuuksatas ta ja tegi mõned kiiremad liigutused, et meie vahele rahuldav vahemaa jääks.
„Ma ei tee sulle midagi, palun rahune...“ Ma peaaegu, et anusin teda. Kujutasin juba ette, et kui seda olukorda ilusti ära lahendada ei suuda, on ülehomme lehes hoiatus, et järve ümber luusib ringi alasti mees. Kui eriti kehvasti läheb, trükitakse mu nimi ka ära. Isal on kindlasti hea meel mu üle. Ema teeb Xanaxiga üledoosi. Ivy minestab, toibub ja kordab tegevust. Kuradi Garry.  

„Ära isegi mõtle nende rõvedate kätega mind puudutada!“ karjus ta, rabas oma õlalt maha kukkunud rätiku ja viskas selle minu poole.

Aga nojah, mida muud mul oodata oligi? Selline reaktsioon oli väga normaalne. Paljas mees suveõhtul järve äärsetest kõrkjatest välja lonkamas ei ole normaalne. Ajaliselt oli tegemist ikka väga sita juhusega. Nagu ma olekski tema pärast siin paljalt välja roninud ja üritanud teda kinni püüda.

„Ma ei tee sulle halba,“ kinnitasin talle ja kummardusin, et maast tema rätik võtta. Olin seda talle tagasi ulatamas, kui ta käskis mul see rätik endale hoida, kui ma seda juba puudutasin.

Ohkasin, sulgesin silmad ja soovisin kogu südamest, et see õhtu oleks juba minevik.
Samal ajal jõudis vist mu öeldu tüdrukule kohale ja ta ajas end püsti. Ta seisis kõhklevalt mind vaadates ja ma palusin taevast, et ta ei teaks, kes ma olen.

„Mida sa... teed siin nii?“ küsis ta palju rahulikumalt, kuid nägin kui ettevaatlik ta oli.
„Sõpradega üritasime õhtut huvitavamaks teha aga läks vähe viltu,“ tunnistasin, nägemata põhjust, miks asju täpselt selgitama hakata. Isegi kui see tüdruk oleks ehk olnud seda väärt, arvestades kuidas ma teda ehmatasin.
Seepeale kuulsin tüdruku helisevat naeru. „Ja kus need sõbrad on?“
„Kaugemal.“
„Et siis ainult sinul läks... vähe viltu?“

Hirm oli asendunud lõbususega ning tüdruk suhtus asja juba huumoriga. Seegi hea, mõtlesin. Ehk see jama siis laiema ringi teadvusesse ei jõua.

„Jep,“ poetasin ja sirutasin välja käe, mis tüdruku rätikut hoidis.
„Endiselt- hoia endale,“ lausus ta, hääl naerune. „Sul on seda vist rohkem vaja.“ Ta pilk rändas mu näolt allapoole. „Pole vaja veel kedagi hirmutada, eks?“
„Nii kole mees siis või?“ Mu enesekindlus oli taastumas ning hetk tundus õige, et natuke vastu norida.

Sekundid venisid ja venisid ning vaatasin, kuidas tüdruk oma jooksuriideid sättis. Tal olid jalas mustad laiad dressipüksid ja peal roosa topp. Tumedad juuksed olid hooletult krunnis.
Ootasin vastust, kuid seda ei tulnud. Veider oleks olnud küsida ka, et kas ma olen siis kole või ei. Vaikimine pidi nõusolekut tähendama aga naiste jah pidi ka hoopis ei-d tähendama. Nii et ma pigem loobun sellest mõttest parem kohe.

„Okei, ma liigun edasi. Sorri, et ma sind perverdiks ja värdjaks nimetasin,“ lausus ta ja sammus minust kiirelt mööda. Kaarega. KAAREGA.

„Vabandust,“ laususin üle õla, kuid tundus, et ta isegi ei kuulnud enam. Ta oli hakanud sörkima ning ma lihtsalt seisin seal, käed kõrval, silmad tema eemalduvat kuju jälgimas. Püsisin liikumatult seni, kuni ta vaateväljast kadus. Alles siis hakkasin mõtlema, kuidas tagasi minna. Mu kõrvu jõudis kellegi hüüe mu järele. Kuna mul oli hakanud õhtuses soojas õhus juba hea, ei kavatsenudki ma enam vette tagasi ronida. Luuser nii või teisiti ju.

Sammusin mööda teed edasi ning tõstsin siis rätiku, et pisut juukseid ja nägu sellega kuivatada. Surusin näo rätikusse ning tundsin kerget, kuid imehead parfüümi lõhna. See oli liiga hea, et see oleks olnud pestud rätiku lõhn. Nuusutasin veel ning üritasin aru saada, mida see lõhn mulle meenutas, kuid ei suutnud seda välja selgitada. Jätsin juustekuivatamise vahele ning sättisin selle mitte just kõige laiema, kuid pika rätiku oma puusade ümber, et pisut mugavam teiste sekka naasta oleks.

Täiesti perses õhtu, nentisin omaette ja lonkisin mööda teed edasi.