New York, New York

Uut osa
Pliis

Viimastes lõikudes on vist Clausi asemel ikka Deani mõeldud. Et võiks parandada. :)


Muidu, ikka hea. :) Uut. :)

irw. feil.

muutsin ära :)

Uuut osa
See oli hea

ma tean ka mis saab, aga põnev on siiski. Uut!

saate jah??? :D

olgu, homme päeval saate uue osa siis:P

lugesin algusest peale ära ja mega hea jutt on (Y)

lahe, uus lugeja. Kuna ma olen homme päev otsa kodus (väljaväänatud jalaga), siis ma vast jõuan isegi ühe uue osa kirjutada :)

Ainult ühe:D? Äkki jõuad kaks(A)?

kiiiresti uut .
eluhea nagu.

oooootan uuut osa
ja loodan et täna tuleb

Uut osa PLIIIS
Just hakkas põnev

sorry, ei tea kuna uus osa tuleb. Ei ole üldse kodus olnud viimasel ajal ja hetkel pean praktikal jälle käima, nii et väga pikad päevad on -.-

Kuid nii kui vaba aega saan, kirjutan uue osa :)

Saladus, mis edasi saab

uus osa siis

Möödus kümme minutit, kui Annie viimaks valmis oli. Ta oli ennast ka vaimselt üritanud valmis seada, kuna ei tahtnud nutma hakata, kui Clausiga räägib. Tüdruk väljus oma toast ja koputas Clausi toa uksele, lükates selle siis väheke lahti. Claus oligi seal, istus voodil ja vaatas telekat. “Tere!,” laususu poiss kohe ja tõusis, kallistades Anniet kõvasti.
Annie ei suutnud aga enda käsi tõsta, ta lihtsalt seisis seal. Viimaks astus poiss sammukese tagasi ja vaatas tüdrukule otsa. “Kas midagi on valesti?,” päris ta. Anniel hakkasid pisarad voolama. Niipalju siis vaimsest ettevalmistusest. Ta vajus Clausi voodile istuma ja lasi pea alla. Claus oli kohkunud, ta istus tüdruku kõrvale ja päris: “kallis, mis on?” Poisi pead täitsid ühel hetkel erinevad jubedad mõtted, kuid järgmisel kavatses ta lihtaslt oodata, kuni Annie on valmis rääkima.

Annie sundis ennast nutmist lõpetama ja viimaks see tal ka õnnestus. Ta viis enda veidike paistes ja punased silmad Clausile, kelle arust oli tüdruk sellegipoolest imekena ja lausus: “Claus, ma olen rase.” See käis kähku.

Poissi tabas see nagu jääkülm vesi. Või oli see hoopis kuum. Ta ei saanud midagi aru. Ta hakkas midagi ütlema, kuid sõnad jäid kurku kinni ja ta lihtsalt puterdas midagi. Ta ei saanud isegi aru, mida.
Annie hakkas uuesti nutma. Seda ta arvaski, Claus jätab ta nüüd maha ja ta ei tea mida edasi teha. Tüdruk tõusis püsti ja tormas ukse juurde, et see lahti tõmmata ja minema joosta, kuid Claus oli kiirem. “Oota,” lausus ta ja lükkas ukse tagasi kinni. “Me peame rääkima!” Claus surus Annie voodile istuma ja istus ise tema kõrvale. Ta oleks juba peaagu küsinud, et mida Annie nüüd teha plaanib, kuid aimas, et see võib tüdrukut veel rohkem endast välja viia ja selle asemel küsis ta: “mida sa arvad, mida me nüüd tegema peaksime?”
Kui Annie vastas, ei vaadanud ta poisi poole. “Ma ei tea. Kui laps sünniks..siis selleks ajaks, kui ta sünnib, oleksin mina juba eestis. Sina siin, kolledžis.” Annie tegi kogematta niuksatuse, nutmine ei tahtnud ikka veel hästi järele jääda. “Nii oleks olnud nagunii,” lisas ta siis. “Sina siin ja mina seal. Meie suhtest ei tuleks midagi välja.” See mõte tegi Anniele väga haiget, sest varem oli ta seda lihtsalt alla surnunud, nüüd aga oli ta need sõnad välja ütelnud. Taas hakkas ta nutma, ta ei saanud sinna midagi parata. See kõik kasvas tal juba üle pea.
Claus tõmbas tüdruku enda vastu ja hoidis teda kaisus. Sellel hetkel ta teadis, et saagu mis saab, ta ei jäta Annie kunagi. Midagi mõtlevad nad välja. Hetkel oli vaja aga tüdrukul puhata. Ta oli liiga šhokeeritud ja väsinud. “Sa peaksid magama,” lausus ta Anniele ja suudles teda otsaette, pannes ta siis õrnalt voodile pikali, minnes ise tema kõrvale.
Tüdruk mõtles küll vastu punnida, kuid nii, kui tema pea pehmet patja puudutas, mõtles ta ümber. Jah, ta tahtis hetkel magada.

Claus vaatas, kuidas tema tüdruk magab. Ta oli nii kaunis, et poiss oleks tahtud teda suudelda, kuid samas ei tahtud ta teda ka ülesse ajada. Annie oli öelnud: “kui laps sünniks.” Järelikult oli ta mõelnud ka abordi peale. Ei! See oli see, mida Claus asjast arvas. Ei mingit aborti. Igal lapsel oli õigus sündida. Nüüd pidi ta vaid mõtlema, mis neist edasi saab.

Oli laupäeva hommik, kui Annie silmad avas. Ta oli terve öö maganud. Vaadanud vasakule, avastas ta, et Clausi ei ole enam tema kõrval. Hetkeks valdas teda paanika, kuid siis sai ta aru, et dušširuumist kostab vee sulinat. Claus oli dušši all. “Mis kell on?,” küsis ta endamisi ja hakkas siis pilguga enda telefoni otsima, talle meenus, et oli selle eile enda tuppa jätnud. Viimaks märkas ta öökapil Clausi telefoni. Kell oli juba kaks päeval.
Tüdruk ajas teki pealt ära ja pani jalad üle voodiääre, kuid ei tõusnud kohe. Nüüd märkas ta Clausi laual kandikut, seal oli peal söök. See oli talle. Selles oli ta veendunud. Sest seal oli kaks klaasi, üks nendest oli tühjaks joodud. Tüdrukut valdas kohe hea enesetunne. Claus ei jäta teda maha. Miks ta oli üldse nii arvanud. Nad armastasid teineteist.
Just sel hetkel, kui Annie oli kandiku voodisse toonud ja sööma asunud, tuli ka Claus dušši alt tagasi. “Tere hommikust, kaunitar,” ütles ta armsalt ja tuli tüdruku juurde, et teda suudelda. “Leidsidki ülesse,” lausus ta siis söögi kohta ja muigas. “Mm, seksikas,” mõtles Annie naeratades, kui Clausi vastu suudles, tundes nii poisi märga keha enda vastas.

Kell oli juba saamas kuus õhtul, kui Claus viimaks rasedusega seotud teema ülesse võttis.
“Annie,” alustas ta ja kui tüdruk enda silmad temale viis, jätkas ta: “ma mõtlesin siin pikalt selle üle..ära palun ehmata ja kuula mind ära ja siis alles ütle, mida sa arvad.”
Poiss tundis ennast veidike ebamugavalt. “Ma mõtlesin, et kas sa tahaksid jääda ameerikasse. Sa ei saa nagunii rasedusega kooliteed jätkata, vähemalt mitte mõnda aega. Me saaksime koos elada. Mina saakisn kooli vahetada. New Yorki tulla või siis üldse tööle minna. Sa saaksid toatleda elamisluba kauemaks..” Nüüd ta vaikis, need olid tema järeldused, milleni ta oli öösel mõeldes jõudnud.
Annie tegigi nii nagu Claus oli palunud. Kuulas ta ära. See ei olnudki nii kohutav mõte, kui ta alguses kartnud oli. See oli isegi...üsna loogiline. See tähendaks seda, et ta jääks New Yorki elama, mis oli tema unistus. Kuid see tähendas ka seda, et ta ei saa enam koolis käia. Kuid samas, seda ei oleks ta saanud teha ka eestis. Mõnda aega. Nad oleksid pidanud koos elama. See mõte ei olnud ka sugugi halb. Nad armastasid teineteist. Abielu. See küll kohutas Anniet veidike. Ta teadis, et on veel selle jaoks liiga noor. Samas, ta oli sünnitamise jaoks ka liiga noor. Taas valdas teda segadus, kuid ta vastas siiski Clausile: “see on üsnagi mõeldav. Ma pean selle üle pikemalt mõtlema. Kas sinu arust on see siis hea idee?”
Claus noogutas kindlalt, ta oli selles veendunud. “See on meie kõige parem võimalus,” ütles ta siis. “Kas seda me siis mitte ei tahtnud?” Nüüd poiss juba naeratas. “Annie mõtle, me saame lapse. See on meie võimalus kokku jääda. Sa ei pea eestisse tagasi minema.”
Annie mõtleski. Jah, see oligi nende võimalus. Nende võimalus kokku jääda. Ta naeratas ja surus ennast tugevamalt Clausi kaissu.

kohutavalt hea osa

Kirjuta veel
Aga mulle ei meeldi Claus ta tundub nii kahtlane vähemalt selle pilgu alt mida mina mõtlen
Deanist võiks rohkem rääkida
Igatahes KIRJUTA VEEL

Claus ei ole kahtlane. Ta on täiestu südamlik ja aus poiss.
Kannatage Dean koha pealt. Temast tuleb veel palju juttu