Sunny, Sexy Sydney

Ma lihtsalt üritasin midagi sellist välja mõelda, mis Karini mõneks hetkeks rivist välja lööb. Esiteks oli see Sam'i girlfriend ja teiseks see keegi salapärane Ann
Oota-oota.
Ma isegi ei tea mida ma nendega seal edasi teen. Ma pole mitte muhvigi seda praeguseks hetkeks edasi kirjutanud

On lootust seda juttu edasi lugeda?

On
Mu pea töötab selle jutu kallal. Mõtlen midagi õudsat välja...
Midagi... hästi hirmutavat... X)

Aww
Tänud.
Mulle meeldib ka Chris.

Saad !

Uus osa üle pikapika aja. loodan, et meeldib jätkuvalt :)


Aeg möödus.

Vahel tundus nagu poleks iial midagi juhtunud, kuid vahel oli kõik nii veider, et hakkasin taas kartma.

Kartsin pimedaid, hämaraid ruume, kartsin üksi jääda ning seetõttu üritasin endale tööd saada, et ei peaks päeval majas olema kui Chris ja Sam on ära.

Vahel jäi Jessa paariks päevaks Sami juurde ning me saime üsna headeks sõpradeks. Mulle meeldis Jessa iseloom- ta oli õnnelik, elurõõmus, särav ja soe kõigi vastu, keda kohtas.

Kõige parem omadus oli loomulikult tema üüratu positiivsus. Sydney-juhtum pakkus talle huvi, kuid ta ei olnud selle pärast nii hirmunud nagu mina.

Kui mu hinge närisid kahtlused, et varsti on midagi halba tulemas, oli Jessa see, kes mind lohutas ja toestas, kui Chrisi kodus polnud.

Loomulikult mõjutasid pikad tööpäevad ka Chrisi. Ta muretses minu pärast nüüd isegi rohkem kui iial enne. Helistas päevas mitu korda, et teada saada kas kõik on ikka okei. Kas ma tunnen end hästi... Ma nägin kuidas selline niiöelda topeltkoormus teda väsitas.

Nüüd, nädalaid hiljem, kui meie suhted Jessaga olid suurepärased, koliski ta Samiga kokku.
Minul oli julgem ja samuti ka Chrisil, kes tihti kergendusest ohkas kui koju tuli ja nägi, et kõik on endiselt korras. Et tragöödiat pole toimunud ja ma olen elus.

Tänu Jessa suurele tutvusringkonnale sain varsti ettekandjana tööle pisikeses kohvikus, mis asus Sami majast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel.
Mulle meeldis paindlik graafik ja teekond sinna kohvikusse- natuke maad jõe ääres, siis läbi suure rohelise pargi ja peaaegu kohal.

Mis mulle aga ei meeldinud oli kohviku kurjakuulutav nimi: Soon You Die. Päris hirmutav nimi pisikesele armsale kohvikule, või mis?

Õnneks oli see vestlustes lühenenud Suit'iks, mis mingil määral mu esimest ehmatust leevendas.

Kuid probleemid ei jätnud mind ka Austraalias maha. Kui mu katseaeg oli läbi ja olin viimane, kes pidi kohviku kinni panema, andis ta taas endast märku.

Kustutasin leti taga tuled ära ning üritasin kobades ukse poole minna, sest olin Chrisi järgi kutsunud ning ta juba kindlasti ootas parklas mind... Kui olin poolel teel tundsin õhu kiiret liikumist ja peale tugevat matsu vastu seina mõistsin, et see tume kogu mis minust kiirelt möödus, oli õhku paisatud baaripukk. Mu süda jättis paar lööki vahele ja hakkas seejärel meeletult pekslema.

Ma isegi ei mäleta kas ma karjatasin aga seda tean küll, et olin sekundiga ukse juures ja suutsin võtmed hirmunult maha pillata.

Kobasin kätega põrandat, kuid ei leidnud võtmeid. Kui pilgu tõstsin, märkasin roheka helgiga kuju leti taga seismas, ainiti mind jõllitamas.
Karjatasin mõtlematta "EI!" ja hakkasin kätega vastu seinaklaasi taguma.

Mu ainuke lootus siit kiirelt pääseda oli vaid see, kui Chris otsustab vaatama tulla, kuhu ma nii kauaks jään...

Lühike oli aga muidu lõpp oli päris jube.
Ja uut. Kiirelt.
Sa ju tead, et mulle meeldib see.

Ei saa uut
Ma ei jõua seda üldse kirjutada.

Oiijah ;D
Ma olin lihtsalt kergelt vapustatud ja ma ei tea miks..
Aga väga hea nagu ikka
uut! (Küll sa kunagi ikka jõuad)

Peale igasuguseid laavstoorisid tundub SSS nii ajuvaba x)

Ma ei kujuta ettegi millal. Ma pean kunagi tõsiselt järele mõtlema mis sellest jutust saab, kuid praegu tegelen rohkem P.E. ja NP'ga

Üle PIKA-PIKA aja uus osa. Tore, eks ole? Just sain valmis. Loodan, et meeldib. Ja komentaare.

***

"Hei, miks sa karjud?" haaras keegi minu ümbert oma tugevate kätega kinni.
Jäin sekundipealt vakka ning tõstsin pilgu ja otsisin Chrisi pilku. Ta oli minu juures. Nii kiirelt... Millal ta tuli? See polnud tähtis. Ta oli nüüd siin, minu juures.
Vaatasin leti poole, kus põles pisike lambike ja kõik oli täiesti korras. Mitte midagi polnud juhtunud. Ma võisin ainult ette kujutada, et Sydney't nägin.
Hakkasin tajuma, et hoidsin võtmeid oma peos ning üritasin end püsti ajada.
"Lähme koju."
"Lähme koju," noogutasin kiirelt ja seadsin sammud leti taha, et pisike lambike kustutada.
Chris ootas mind ukse juures ning kui ma tema kõrvale jõudsin, haarasin kiirelt tema käest kinni.
Väljusime ning Chris võttis mu käest võtmed. Ta keeras ukse lukku ning ma astusin aeglaselt auto poole, mis eemal töötava mootoriga seisis.
See oli Chrisist väga armas, et ta mulle autoga järgi tuli, sest meie kodu polnud ju kohvikust sugugi kaugel.

Mõne minuti pärast parkis Chris auto maja ette ning keeras süüte välja. Ma vaatasin aknast välja tänavale ning tundsin, kuidas Chris ohates sisse-välja hingas.
"Karin, kallis?" sosistas ta. Neelatasin. See oli nii ilus, kuidas ta seda ütles. Pöörasin pea tema poole.
Ta tegi turvavöö lahti ja vaatas mind. Ta näol mängles õrn muje. See polnud selline õnnelik muje, vaid kergelt muretsev või nii.
Kaua ma tema pilku ei talunud. keerasin pea ära ning vaatasin enda ette. Ma oleks tegelikult tahtnud, et Chris midagi ütleks, sest mu sisetunne ütles, et ta kahtles minus ja mu terves mõistuses. Ta leidis mu kohviku põrandalt karjumas... Mida ta siis minust mõtlema pidi? Muidugi ta teadis, et asjasse oli seotud Sydney, kuid Chris oli saanud juba kaua nautida elu ilma igasuguste... teispoolsuse tegelasteta.
Kuulsin vaikset kääksumist ning tundsin, kuidas Chris õrnalt mu lõuast kinni võttis ja mu pea enda poole pööras. Ta suudles mu tuimi huuli, kuid see suudlus jäi lühikeseks, sest ma ei vastanud sellele. Ma isegi ei sulgenud oma silmi.
"Mis on?" sosistas ta.
"Mkmk," laususin vaikselt: "Ma ei saa."
Chris tõmbus minust eemale ja toetas küünarnukiga vastu ust.
"Miks sa... selline oled?" küsis ta ja ma võisin vanduda, et ta oli solvunud.
"Anna andeks..," pomisesin tasa ja vaatasin teda paluvalt. Chris ei tundunud olevat andestamise tujus. Aga kui aus olla, ma polnud midagi hullu teinudki. Ma lihtsalt ei vastanud ta suudlusele. Ja mis siis? Ta peab minust ka aru saama...
"Ma olen lihtsalt... Väsinud."
Chris noogutas ja väljus autost. Ta kõndis ümber auto ja avas mulle ukse.
Tänasin teda ja kõndisin temast mööda. Ta vajutas pisikesele puldile ja auto uksed läksid lukku.
Ootasin teda ukse juures, kuid Chris läks hoopis pimedasse aeda jalutama.
Saatsin teda pilguga niikaua, kuni teda veel pimedusest eristasin ja lõin siis käega õrnalt vastu ust.
Meie suhe ei tundunud enam üldse nii idülliline kui see varem oli olnud...
Sisenesin majja, tervitasin Jessat, keeldusin õhtusöögist ja võtsin suuna enda ja Chrisi tuppa.

Väga tubli, et uue osa lõpuks valmis said.
Nägin ühte kirjaviga ka. Vaatasin leti poole, kus põles pisike lambike ja kõik oli täiesti *kooras.*
hea osa oli muidu.
Aga tegelt ma ei teagi, kas jobumalt käitus Chris või Karin. Aga nad ei tohi riidu minna!!!!!!
uut osa!!!

Ma tean :)
Selle vea parandasin ära.
ma ka ei tea kumb jobum oli
No... esialgse plaani järgi peaks tujutsemist veel tulema. Ja mul tuli üks ülihea idee.
*naerab kavalalt*
See oleks päris paras põnts ja suur-suur üllatus

LittleStar: Seda kas nad lähevad lahku või mitte tean ainult mina, hahaa
Sydney ikka ilmub välja jälle...

Ei tea. Arvatavasti siis kui kirjutamistuju tuleb

Mina hakkan karjuma ja peksma, kui nad lahku lähevad!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
AGA TEGELT OLEKS PIDANUD MA JUBA AMMUAMMUAMMU SEDA OSA LUGEMA!
*kisendab*
kuidas ma võisin seda mitte märgata...
Ja ma tahan teada kohekohekohe, mis edasi saab...
UUT!

Ma alustasingi uue osa kirjutamist... Natuke aega veel

mõnes kohas on naljakad vead ntks pinksalt ( peaks olema pingsalt ) või muje ( muie )
aga muidu mulle meeldib . :)

Varsti ehk uus osa ka kui ma selle kenasti valmis saan