Sunny, Sexy Sydney

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/11/2009, 18:52

pean lihtsalt mainima, et nägin täna ühte naist, kellel olid blondid pepuni juuksed ja see naine ise oli umbes 45-aastane ... see küll ilus polnud..
Aga täitsa põnev on ju!
INIMESED! KOMMENTEERIGE! KOMMENTEERIGE! KOMMENTEERIGE! *tahab uut osa saada!*

Naerupall Postituste arv : 14 Age : 32 Asukoht : tallinn

Endiselt põnev, ainult kahju, et viimasel ajal vähe tegevust toimub, kuidagi aeglaselt kulgeb kõik.Aga muidu on põnev, mulle endale meeldiks, kui nad tagasi Sydney'sse läheksid Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 11:13

Keiti naerab nüüd kavalalt, sest mõnes mõttes on ta ainuke, kes teab mis juhtuma
hakkab Very Happy

Ma rahunesin praegu lihtsalt maha. Aga küll asjad veel õudsaks lähevad. ma töötan peas alati igasugused võimalused läbi, mis nendega juhtuda võiks.

Keiti: Aga kui umbes 20 aastasel tüdrukul on pikad blondid juuksed- see on teine värk Wink

lahter: Kõik on võimalik...

*avab Wordi ja loeb oma uut kirjutatud osa* Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 11:45

Olgu ma olen siin tubli tüdruk ja uus osa... :)
Jälle!
Ikka jätkuvalt komentaare ja te võite tegelikult öelda ka, mida te soovite, et juhtuks. Nagunii jooksevad mul mõtted mõnikord rappa ja siis on hea siit ideid korjata Wink

Nautige...

***

Hiljem...

Mu ärevus kasvas iga sekundiga mis mööda tiksus. Ma lootsin kohutavalt, et Sten ei ilmu kohale, kuid võimalus, et ta siiski tuleb oli ikkagi liiga suur. Ma kõndisin Chrisiga käsikäes oma sõprade keskel ja otsisin pilguga teda.
Varsti oli aeg istuda laua, ning mina ja Chris istusime laua otsa taha, kust oli mul väga hea ülevaade kõigi inimeste üle, keda ma kutsunud olin. Ainult teise laua otsas oli üksainus vaba koht ja ainus inimene, kes polnud veel kohal oli Sten.

Närvitsedes valasin pokaali punast veini ja jõin selle ühe sõõmuga ära. Tundsin Chrisi kätt oma põlvel ja ohkasin.
„Mis on?“ küsis Chris murelikult. Tõstsin pilgu ja märkasin kohe Katret, kes vaatas mind, silmis kummaline pilk. Esialgu ei mõistnud ma miks tema mind nii vaatab, kuid siis mõtlesin, et äkki arvab ta, et tunnen end ebamugavalt selles mustas kleidikeses, mida ta oli mind sundinud kandma. Üritasin Katrele naeratada ja sosistasin Chrisile, et minuga on kõik korras.

Kui ma vaatasin taas Katret, noogutas ta peaga sootuks teises suunas ja siis ma kuulsin häält, mida arvasin, et ei kuule niipea.
„No terekest! Kus meie sünnipäevalaps on?“
Tõusin ja teisel pool lauda seisiski tema, käes kuldne kingikott ja näol seletamatult kaunis naeratus.

Sten naeratas ja kõndis minu juurde. Kuusteist silmapaari jälgisid meid suure huviga ning ma võtsin Steni kingi ebamugavust tundes vastu. Sama lugu oli ka põsemusiga, mille ta mulle andis. Kui ta mind kallistas, otsustasin, et asjad on vaja korda saada, ning kallistuse ajal ma sosistasin talle kõrva, et mul on vaja temaga rääkida.

Peale seda juhatasin ta tema kohale ning kui ma Chrisi kõrvale tagasi läksin nägin Steni silmis kadedat pilku, millega ta Chrisi jõllitas.

Nüüd, kui kõik olid kohal, hakkas Mikk tegelema grillimisega, muusika keerati põhja ning pidu võttis tuure üles...

Kell liikus ülikiirelt edasi ning poole kaheteistkümneks hakkasin juba tantsimisest ja naermisest väsima. Tõmbasin pika kampsuni endale ümber et jahe poleks ja tõusin. See äratas kohe Chrisi tähelepanu, kes oli saanud suurepäraseks sõbraks mu kunagise klassiõe Martaga. Samas ma mõistsin, et neid ühendas kirg politseitöö vastu. Marta oli õppimas politseikolledzis ja see, et tal avanes nüüd suurepärane võimalus rääkida oma välimaise ametikaaslasega, vaid rõõmustas teda.

„Mis nüüd?“ tõusis Chris samuti.
„Ma lähen jalutan natuke. Jää sina siia, ma olen varsti tagasi.“

Marta naeris helisevalt ja hakkas Chrisi käest midagi küsima. Mida, seda ma enam ei kuulnud.
Üleõla vaadates nägin Steni end jälgimas.
Hoidsin kätega enda ümbert kinni ja kõndisin eemale, kus oli sild, toetasin end vastu käsipuud ja vaatsin taevas säravat kuud.
Lootsin, et mul on aega mõelda, mida Stenile öelda.

Kõik mu lootused purunesid, kui ta pani oma käed samuti käsipuule ja vaatas mind.

„Kuidas siis on? Näen, et sa oled oma eluga edasi läinud.“
Noogutasin: „Jah. Mul on vedanud, et sain Chrisiga tuttavaks.“

Sten kergitas kulme ja muigas.
Ohkasin.
Mul oli nii ebamugav, nii...

„Minu sõrmus,“ märkis ta imetunult ja vaatas mind pinksalt.
„Ma tean. Ma proovisin seda eile õhtul ja ei saanud seda enam sõrmest ära..,“ vastasin aeglaselt ja vaikselt.
Sten irvitas parastavalt ja võttis mu käe, et sõrmust lähedamalt vaadata. Üritasin välja kannatada tema sõrmede liikumist mu käel. Korrutasin, et varsti saan tagasi Chrisi juurde ja ei pea Steniga enam üldse kokku saama.

„Kas sulle ei tundu see mingi märgina..?“ küsis ta peale pikka vaikust ja suudles mind käele.

Ma mõtlesin selle peale juba eelmisel õhtul.
Arvasin, et äkki mul on siiski tunded Steni vastu, kuid nüüd siin koos temaga seistes oli ta mulle mingil moel ebasümpaatne.
Midagi tema.... niiöelda koketeerivas käitumises viskas mul üle.
Aga ma ei tahtnud draamat.
Veel vähem täna, oma sünnipäeval...

„Karin.., tegelikult see, mis meie vahel oli, oli ju imeline? Me olime ju nii armunud. Kas ma ehmatasin sind ettepanekuga tõesti niipalju, et sa hülgasid mind ja põgenesid Austraaliasse, et see kõik unustada?“

Ohkasin jälle.

Ta lausa luges mu mõtteid.

Jah, mu käitumine, põgenemine kaugele Austraaliasse oli mõnes mõttes tõesti lapsik aga mis siis? Tegin asjad hullemaks, selle asemel, et lihtsalt öelda „sorry, aga ma pole veel abieluks valmis“.
„Karin, mina mõtlesin sinu peale nii palju, nii tihti... Ma muretsesin sinu pärast nii väga. Kuulsin sinu Austraaliasse minekust kah su venna käest... Sa võibolla ei tunne sama a...aga ma armastan sind... Ausalt. Ma armastan sind jätkuvalt!“
Tundsin kuidas Sten mulle lähemale nõjatus.
Ta silus mu juuksed kõrvale ning tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk mu kaela puudutas.
Teadsin, mis kohe juhtub ja ma lasin sellel juhtuda.

Steni huuled puudutasid minu omi ja ma tundsin tema kätt oma seljal.
Mu peast kadusid kõik mõtted.
Unustasin ka võimaluse, et keegi võib meile peale sattuda.
Sulgesin allaandlikult silmad ja seejärel, hetk hiljem kuulsin Chrisi.
„What the hell is going on here?“ hüüdis Chris ja Sten taganes otsekohe.
Pöördusin ja nägin kuidas Chris meie poole sammus. Temast õhkus igasuguseid emotsioone- viha, kurbus, pettumus... ja kõik see tänu minule ja mu lollusele. Ma vaatasin Chrisi ja soovisin otsekohe maa alla vajuda.
Mul oli häbi. Ma tundsin, et reetsin teda.

Iga samm, mis Chris astus ja meile lähenes viis mu aina rohkem endast välja. Ma hingasin värisedes sisse-välja, tundsin, kuidas mu süda puperdas... Ma kujutasin juba ette, mis hetke pärast juhtub. Ja ma ei eksinud...

Chris jäi seisma Steni ees, nii et mina jäin praktiliselt nende vahele. Sten vaatas Chrisi kerge üleolekuga ja see oli lausa aimatav, et ta ei pidanud Chrisi kellekski.

„Don´t touch my girl,“ lausus Chris vaikselt. Olukorda arvestades isegi liiga rahulikult ja juba see ajas mulle hirmu nahka. Ta ei vaadanud kordagi minu poole.
„Chris..,“ sosistasin ma vaikselt ja puudutasin teda.
„Don´t...“ ütles Chris emotsioonitult ja vaatas ainiti Steni.
„Do you even know who am I?“ küsis Sten vastu üleoleva muigega.
„No, but I realize that you´re trying to hook up with my girl!“ hüüdis Chris ägestudes.
„Dude, I´m Karin´s ex-boyfriend. We had a serious thing and she left after I proposed her. Well, yeah, she said no but she has feelings for me. I know that. And I love her...’’

Chris vaatas hetkeks kõrvale ja järgmisel hetkel tabas ta tugeva löögiga Steni nina. Sten hakkas vastu rapsima ja lõi Chrisi kõhtu, kuid politseinikuna teadis Chris paremini, kuidas lüüa ja kuhu.
Ma üritasin neid maha rahustada, kuid oma kisaga äratasin ka teiste tähelepanu. Nägin, et Mikk jättis grilli kellegi teise usaldusse ning jooksis meie poole.

Vähemalt keegi meie publikust otsustas asjale lõpu teha enne, kui asi traagilise pöörde võtab...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:28

kiitus pika osa eest.
Issand, ma ei oska midagi öelda.
Chris tegi igal juhul õigesti. Very Happy

Karin on kuidagi naljakas.. :) ära küsi miks, ma ei tea.
igal juhul väga hea osa.
uut!!

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:31

Tääääähhh!
*Naerab*

Et andis ja annab (jätkuvalt ka uues osas, mis tuleb) Stenile peksa?
Njah, vaene Chris...

Aga Karin on tegelikult loll ... ta lihtsalt... keerab kõik untsu

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:34

just, mina annaks ka Stenile peksa.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:34

Keegi peale Steni saab veel haiget...

Ja nüüd hakkavadki jamad jälle peale Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:35

*tahab juba vägavägaväga edasi lugeda*
Jamad...JEE!

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 13:58

Jamad JAAA Very Happy

Aga jah, üldiselt võib mulle isegi öelda, mida lugejad ootavad/tahavad et juhtuks :) Saan mõtteid ammutada :) Sinu ettepanekud on ka teretulnud Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 16:53

*muigab*
tegelikult on mul palju parem meel, kui ma ei tea mis juhtub. (või noh, ma niikuinii midagi tean, aga saad aru küll mida ma mõtlen...)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 15/11/2009, 17:14

Naerupall Postituste arv : 14 Age : 32 Asukoht : tallinn

lase aga edasi Wink

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 16/11/2009, 14:32

Eksma üritan siis... Very Happy

Viimane osa :)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 18/11/2009, 22:11

Hmhmhmmm. kui ülivägahästi läheb saate homme uue osa, mis.... on võibolla üsna kahtlane Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 18/11/2009, 22:20

*kallistab Auts'i*

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 18/11/2009, 22:23

*Tänab*

Ja siis, ja siis :) hakkan uue jutu proloogiga tegelema Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/11/2009, 14:52

Wohoo, uus osa, mis minu meelest on jube. Liiga üle pingutatud, liiga... ebareaalne(?) aga ehk see peabki nii olema?
Enivei, loodan, et teile ikka meeldib Very Happy

Uue osa kohta ei oska ma hetkel midagi öelda :) Võibolla ka sellest nii ... emm... ekstreemne lõpp :)

-oOo-oOo-

Minu palumised, et nad juba kakluse lõpetaks olid täieti mõttetud. Üritasin neid lahutada, kuid sain ise haiget.

Mikk jõudis meie juurde: „Chris! Sten, äkki sa lõpetaks?“
Sten vaatas üleolevalt Chrisi. „Mina? Kuule see võmm ise alustas!“
„Mind ei huvita kes alustas, mina lõpetan!“
Mikk asetas käe mu õlale ja ma hingasin juba rahulikumalt. „On kõik korras?“ küsis ta. „Jep, arvan küll..,“ vastasin ja vaatasin Chrisi.

„Okei, ma lähen grilli juurde tagasi... Ja teie kaks... Rahunege maha!“ Mikk sammus kiirelt minema. Kuulsin teda eemal teistele hüüdmas, et pidu läheb edasi. Teised suundusidki laua poole aga Chris ja Sten tahtsid arvatavasti asjad ikkagi ära klaarida.
„... stay away from her and you´re gonna be okay...“
„No way..,“ irvitas Sten ja järgmisel hetkel pidi seda kahetsema.
Chris lõi teda nii tugevalt, et Sten kaotas tasakaalu ja kukkus supsatusega jahedasse järvevette.
„Chris!“ hüüatasin shokeeritult ja vaatasin Steni, kes sillale lähemale ujus.
„ I don´t care,“ lausus Chris, pöördus ja sammus minema.

Saatsin teda pilguga ning tundsin pisaraid silmis. Keerasin paraja jama kokku.Tegin haiget Chrisile ja sain nüüd ka ise haiget.
„Aitaksid mind?“ küsis Sten. Vaatasin kiirelt üle õla ning pobisesin midagi ebamäärast vastuseks. Ma ei tahtnud täna enam kellegagi rääkida. Tahtsin kõige üle rahulikult järele mõelda...

Kuhu Chris üldse läks?

Lisasin sammudesse kiirust ja lõpuks ma jooksin. Jooksin täiesti suvalises suunas. Kuhugi ikka välja jõuan, lohutasin end.
Lõpuks langesin maha ja andsin pisaratele voli. Mul oli kõigest täiesti ükskõik. Mind ei huvitanud, et mul külm oli. Ei huvitanud, et teised mind juba arvatavasti otsivad.
Kõik mida ma tahtsin oli vaid see, et ma suudaks aega tagasi keerata....

Ma istusin umbes viis tundi liikumatult kastemärjal rohul. Vaatasin loojuvat päikest ja mõni aeg hiljem tõusis see taas. Muutudes aina kuldsemaks ja säravamaks.
Ma tõusin ja tundsin terves kehas nõrkust. Üritasin aru saada kuhu poole jääb kodu ja lõpuks kui olin selgusele jõudnud hakkasin tagasi sammuma.
Verandale astudes märkasin kohvreid...

Asi ei saanud ometi.. nii tõsine olla?

„Chris?“ hüüdsin väriseva häälega kui avasin ukse.
„Jah?“ kuulsin teda küsimas. Pöördusin ja seal ta oligi.
„Kas sa... lähed... ära?“ küsisin neelatades.
„Well, yeah. I think so..,“ lausus ta. Uskumatu, kui külmalt ta seda ütles... Kuhu oli kadunud mees, kes alles... Vahet pole- see mees oli juba ammu läinud...
„Ei,“ palusin murduva häälega ja tundsin taas pisarad.
„Karin, see on meile mõlemale parim. Jõua oma tunnetes selgusele. Ma ei taha olla sulle aseaine...“
„Aga sa polegi!“
Chris raputas pead: „Ma sain paljudest asjadest eile õhtul teada..,“ ta võttis mu käe ning vaatas seda neetud sõrmust. „See sobib sulle...“
„Sa teed mulle...“

Chris vaatas mind pinksalt. Ma teadsin, mida ta öelda tahtis.
Tõmbasin oma käe ära ja ma põlvitasin, et teda anuda.
Hoitsin tema ümbert kinni ja teadsin, et ei või lasta tal minna.
„Karin,“ lausus ta õrnemalt, kui kuulis mind nutmas...
„Ära mine!“ palusin teda ja tundsin kuidas Chris mu haaret lahti kangutada üritas.

Ta tõmbas mind püsti, vaatas mulle sügavale silma ja ütles ainultühe sõna: „Hüvasti.“

Enam ta ei armastanud mind.

Ta võttis aeglaselt oma asjad, vaatas mind ja astus mõned meetrid eemale.
Ma ei teadnud mis minu üle järsku võimst võttis aga ma mäletan, et ma ei hoolinud oma elust enam mitte üldse.
Ma jõudsin käia ära köögis, avasin sahtli kus olid noad ja valisin neist välja kõige teravama- lihanoa, mis oli nii terav, et kui selle tera sõrmeotsaga puudutada siis veritsev haav oli garanteeritud.

Jõudsin tagasi terassile ja asetasin noa oma randme siseküljele.
„Chris, kui sa lähed, jääb see sinu südametunnistusele!“
Ta pöördus ja vaats mind õudusega. „Karin...“
„Mine ja sa ei näe mind enam iial.... Kui veab, siis ainult matustel.“

Chris pani kohvrid maha ja tõstis käed üles, üritades mind rahustada. Mu suul mängles naeratus ja ma olin sellega nii rahul. Ma nautisin tema silmis olevat paanikat. See oli nii hea.
„Ma ju armastan sind. Ma armastan sind...“ üritasin veenda teda jääma. Ta astus minu poole ning vaatas minust mööda.
Kuulsin selja taga ust kääksumas ja järgmisel hetkel haaras keegi mu käest noa ning võttis mind oma tugevasse haardesse, kui üritasin uuesti nuga kätte saada.
Chris rahunes kui kuulis nuga jalgtee kividele kukkumas. Mind ajas see marru.
Chris võtts oma kohvrid ja läks, niisama lihtsalt.
Ma märkasin kuidas värava juures jäi seisma takso. Chris istus sisse. Ta ei vaadanud mitte ühtegi korda minu poole...

„Lase... mul ... MINNA!“ karjusin meeleheitlikult, kuid auto hakkas sõitma ja ma olin taas üksi.
„Shh..,“ sosistas Mikk kui ma oma kätega vehkisin.
Ta lasi mind lahti, vaatas kaastundlikult, korjas maast lihanoa üles ja sisenes majja.
„Aga mina ju armastan sind, Chris...“ nuuksusi tasaselt ja sulgesin silmad."Mina ju armastan sind..."

Ta jättis mu üksi võitlema aga ma ei suuda seda temata.... Tõmbasin vihaga sõrmuse õrmest ära ja viskasin selle nii kaugele kui suutsin.

Mulle aitas sellest jamast...

Mul oli kõrini sellest elust.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/11/2009, 19:55

Mmmhh, mulle meeldis.
Auts? XD
Minu meelest on Chris suhteliselt idioot. (Jah, ma tean et küsid miks)
Sest ta on lihtsalt, noh.

See oli siis viimane osa või tuleb neid ikka veel?
Ma ei usu, et see asi kõik lihtsalt nii lõpeb...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 22/11/2009, 11:30

WordCount koos 17.nda osaga: 20 180

Pole just hullult palju aga midagi siiski.
Olgu siis uus päris pikk osa. Kirjutasin seda alles täna öösel :) Lihtsalt nii igav oli...
Loodan, et meeldib... Nii, et nautige. Cool

***
Aeg möödus.

See oli raske periood mu elus aga möödus siiski. Oli öid kui nutsin, oli õid kui magasin rahulikku und, kuid kui hommikul taas ärkasin oli taas nii rusutud.
Nägin Chrisi viimast korda 23 päeva tagasi.
Ta oli nüüd kindlasti Austraalias tagasi. Tagasi tööl, tagasi Sami juures... Tagasi seal kus see kõik algas.

Ma igatsesin teda nii väga.

Ohkasin ja vaatasin elutoa aknast välja.
Ema jalutas ajalehega maja poole ja nägin, et ta uuris üht pisikest piklikku ümbrikut.
See pidi olema midagi... muud kui lihtsalt tavaline ümbrik, milles peitus tavaliselt elektriarve, telefoniarve. Ma tundsin seda.
Tajusin.., teadsin.., uskusin.

"Hei, Karin, sulle on midagi..." hüüdis ema ust avades ja ma tõusin püsti. Ruttasin tema juurde ja ema ulatas mulle ümbriku.
Keerasin ümbriku teise külje, et lugeda kust on see pärit. Ja kui sain aru, kustkohast see kiri pärit oli... kogu mu keha süttis taas, tundsin energiat, rõõmu, elujõudu, tundsin, kuidas ma tahtsin taas lihtsalt olla...
Kõndisin lummatult oma tuppa, jätkuvalt libistades silmadega üle tema nime.
"Ära looda midagi... Ta lihtsalt kirjutas, et kõik on läbi..." käis kiirelt mu peast mõte läbi.
"Su soov täitus... Kõik saab korda... Kõik on korras..," sosistasin ärevalt ja avasin kiirelt ümbriku.
"Ära looda..." käis taas mu peast uuesti läbi ja ma tõmbasin välja kaks korda kokku murtud paberilehe.
Sättisin end voodile kõhuli ja hakkasin lugema.

Karin,

Mul on väga kahju, et meievahelised suhted lõppesid nii. Nüüd järelemõeldes olen aru saanud, et me mõlemad saime haiget. Selles võib süüdistada pigem saatust, kui meid.

Ma olen selle aja jooksul väga palju suutnud mõelda. Meenutasin päeva, kui ma sinuga kohtusin. Meenutasin, millist jama oleme pidanud kannatama ning ikkagi jätkuvalt on kõik korda saanud.

Seekord on aga asjad teistmoodi. Ma mõistsin, et see mis sinu sünnipäeval juhtus, mida ma nägin, et oli märk. See, et ma su kaotan kunagi, oli juba ette ära määratud. Seega.. Otsustasin, et pean su unustama.

Kuid lõpuks ei suutnud ma oma mõtteid valitseda ja need olid vaid sinu päralt. Ma loodan, et see, mis juhtus lihtsalt teeb meid tugevamaks.

Ma olen nõus proovima uuesti ja loodan, et ka Sina oled.

Ümbrikus on lennukipilet Sydney'sse.
See on sulle.
Kui sa soovid kõike taas otsast peale alustada, lenda siia minu juurde, kui ei, saada see mulle tagasi.

Jään sind ootama...

Armastusega, Chris.

Kõige all oli aadress.
Ta oli Sami juurde läinud.
Kortsutasin kulmu ja naeratasin õnnelikult kui võtsin ümbrikust lennukipileti, mida ma kirja tõttu isegi tähele ei pannud.
Nüüd oli ta küll mind paraja dilemma ette sättinud. Kui ma ei lähe Austraaliasse võtab ta seda kui ei'd... Saadan pileti tagasi- ka ei.
Ma tahtsin teda siia.
Aga kuidas ma lähen jälle tagasi?
Mida mu vanemad mõtlevad?
Panin kirja öökapile ja võtsin kirja ning suundusin alla.
Ema oli ikka köögis üksi ning tegi raadiot kuulates lõunasööki. Istusin vaikides laua taha ja jälgisin ema.

"Noh, räägi, mis kiri see oli..."
"Sa ei lugenud tagant nime?"
Ema raputas pead ja tuli laua juurde. Ühes käes apelsinimahla täis kann ja kaks mahlaklaasi.
Ta valas mõlemasse klaasi mahla ja lükkas ühe klaasi minu poole.
"See on Chrisilt."
"Ja..?"
"Ta tahab uuesti proovida. Ta kirjutas armastab mind ja andis mulle andeks aga probleem on selles, et... Ma pean siis Austraaliasse tagasi minema."
Ema vaatas mind väga üllatunult ja siis kuulsin ma oma isa ägedalt köhatamas: "Austraaliasse? Üle minu laiba!"

Vaatasin üle õla ja nägin isa kõrval Mikku, kes vaatas mind samuti üllatunult nagu emagi. Ta tõi oma naise ja lapse taas maale ja oli juba nii ruttu tagasi...

"Ta saatis mulle isegi pileti. Ma armastan teda ja... ma tahan et ta teaks seda. Ma tahan temaga koos olla."
Isa tammus laua juurde ja tõmbas tooli lauast kaugemale, et istet võtta.
"Anna see, " rabas ta kirja mu käest ja luges seda. Mu isa polnud just kõige osavam selles keeles, kuid arusaamise ja hääldusega temal küll probleeme ei olnud. "See poiss on hull, või siis väga rikas. Lennukipilet sulle Austraaliasse.Häh..."
"Miks ta hull on?" küsisin kaitsvalt.
"Sest ta tahab sind tagasi saada... aga ma..." pomises isa ja võttis ema käest klaasi ning võttis sellest sõõmu.
"No kuulge," laususin veidi valjemalt, "mina olin ju see, kelle pärast toimus see kaklus, kelle pärast Chris üleüldse lahkus. Mina olen süüdi, mitte Chris."

Mikk noogutas mõtlikult ja toetus vastu seina.
Mõnda aega olid kõik tasa ja ma üritasin välja mõelda mida ette võtta.
"Aga miks ta siis siia ei tule?" küsis ema.
"Pakun, et töö," lausus Mikk ja ma tänasin teda mõttes selle eest. Ma poleks midagi paremat osanud välja mõeldagi. Ma olin omadega hetkel lihtsalt nii sassis, et Chrisi töö ei mahtunud pähegi.
"Ah, jaa-jaa- jaah..," noogutas isa ja patsutas mu kätt. "Jõudsin juba unustada, et ta politseinik on."
"Mhmhh... Aga mida ma teen? Ma läheks aga..."
"Mina lubaks..," naeratas ema mulle üle laua.
Mikk kehitas õlgu ja muigas, mis tähendas jah. Isa vastus luges mulle kõige rohkem.
"Noh.., mina olen kõigest su vanamees, kullake. Sa oled juba suur tüdruk. Tee see otsus ise, mina annan sulle vabad käed.
Kui sa teda tõesti armastad, mine. Ma ei taha enda hingele seda süüd, kui ma ei lase sind temaga kokku."
"Tõesti, issi?" hüüdsin ma üliõnnelikult ja tõusin hüpates püsti. Kallistasin teda ja surusin huuled tema põsele, et talle kerge musi anda.

Ruttasin üles ja olin õnnest lausa pöörane. Viskusin voodile ja vahtisin naerdes lage.
"Jess, jess, JESS!" hüüdsin rõõmsalt ja tõusin.
Lend toimuks juba järgmisel päeval... Võtsin kirja, et välja uurida kas ta tõesti meelega jättis mulle ni vähe aega otsustamaks või oli asi äkki posti hilinemises.
Kiri oli posti pandud ligi 14 päeva tagasi. Järele mõeldes oleks see pidanud varem kohale jõudma.
Noh, olgu, küll ma jõuan.
Muigasin kavalalt.
Kindlasti arvas Chris et ma ei tulegi. Tore oleks kui ta nii mõtleks. Siis oleks tema üllatus ka suurem, kui ta ei oska mind enam oodata...
Ma ei uskunud, et ma näen teda taas.
See tundus isegi ebareaalne.
Uskumatu aga tõsi.

"Jälle kohal," mõtlesin lennukist väljudes. Seekord ei jäänud ma seisma, et teised mu taga minu järele ootama jäävad. Ma ei vajanud stjuuradessi meeldetuletust, et inimesed ootavad mu järgi.
Öine Sydney oli tõesti väga kena ja ma ei suutnud ära oodata millal näen jälle Chrisi. Kuid enne oli vaja minna hotelli end välja magama. Ma ei tahaks Sami ja Chrisi öösel üles ajada. Ja pealegi ma tahtsin hea välja näha, kui temaga taas kohtun. Seega oli uni väga vajalik.
Kui sain oma kohvri kätte pidasin lennujaama ees takso kinni ja sõitsin hotelli, mis asus Sami majale kõige lähemal.

Arvestasin sellega, et ma oskaks hommikul sinna minna.

Hotelli nimi oli Bon Iver ja Sami maja asus kõigi eelduste kohaselt umbes kahe kilomeetri kaugusel. Äkki ma siiski ei lähe jalgsi..?
Seda näeb hommikul. Pugesin teki alla ja kustutasin tule, et rahulikult uinuda. Ärevus ja väsimus segunesid ja ma jäin magama isegi kiiremini kui lootsin.
Hommikul einestasin voodis ja nautisin pühapäeva. Klõpsisin kanaleid, et leida midagi huvitavat ja lõpuks jäin pidama uudistel.
Ma ei pööranud neile erilist tähelepanu, kuid vaikuses poleks olnud üldse nii meeldiv hommikusööki nautida.

Varsti, juba mõne tunni pärast oleme me koos...

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

Ma hoidsin hinge kinni, kui Chrisi saadetud kirja lugesin. xd
Üli hea, igatahes. Kirjuta edasi! (:

Kojamees Postituste arv : 33 Age : 30

NII, ma lugesin just kõik 14 lehekülge koos kommentaaridega läbi. super super super!
ma olen su jutu fänn ja kindlasti otsin ka su teised jutud üles. ma kardan, et midagi juhtub, see et nad nüüd jälle kokku saavad tundub kuidagi võimatu, miski peab selle ära rikkuma. mitte, et ma seda ootaksin. Very Happy

igatahes, jään suure huviga uut osa ootama! :)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Oeh, see asi on endiselt suurepärane jutt. :*

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 23/11/2009, 14:56

Pump- Hinga Very Happy

Carmen- Tääähh Wink

No loodan, et sulle teise djutud ka meeldivad. Mõne d on mul kaustas ja mõned teemade all laiali Very Happy

Marmelaad: Eks ma pingutan selle nimel ja olen sellele juba pühendunud Wink

Uus osa :) Mul on nii hea meel, et mu juttu ikka loetakse... (Tänab kõiki Very Happy

)
Ma loodan, et ma selle osaga nüüd teie ootusi ei purustanud aga... mida ma siin ikka patran... Nautige.

-oOo-oOo-oOo-
Sättisin end valmis.

Tahtsin olla võimalikult kena...
Võimalikult ahvatlev, kuigi see pole õige sõna. Olin selga pannud väikese taevasinise kleidi, mis mulle hästi sobis ja mida Chris enne näinud polnud. Tegin soengu kohevaks, värvisin ripsmed ja pihustasin lõhnaõli dekoltee kohale.
Vaatasin peeglisse, et näeksin okei välja. Tõmbasin omale musta puusadeni jaki selga, et mul jahe ei hakkaks.

Siin oli ju talv.

Mis sellest, et aeg-ajalt õues 18-19 kraadi oli. Sama mis Eesti suvi. Kuid kohalikud olid harjunud palavusega- 28 kraadi oli juba enam-vähem midagi.

Otsustasin siiski takso kasuks.
Juht pani mu asjad taha ja avas mulle ukse.
Veerand tundi hiljem olin Sami maja ees. Sättisin kohvri seina äärde ja koputasin.
Keegi ei tulnud veel avama.
Märkasin siis uksekella ja vajutasin selle nupule.
Loodetavasti pole nad veel tööl...

Ja siis vajus link alla ja uks lükati lahti. (0.15)
Hingasin sügavalt sisse ja ootasin kohe Chrisi näha, kuid ukse taga polnud Chris.
Ega Sam...
Vaid keegi blond naine. Noor, ilus.., seljas särk, mis kuulus Chrisile...
Kurat küll!!!
Aga ma pidin end kokku võtma.
Viisakas olema...

"Hey, good morning, how is it going?" naeratas ta elavalt ja mind sõbralikult uurides.
"Morning," vastasin kiirelt ja olin ikka veel üllatunud. "Eem... Everything's okay, I think..."
"Well, that's great, come on in. Sam and Chris are still sleeping. Have a seat."
Kui ta seda ütles panin tähele, et ta rääkis väga vaikselt. Kui nad alles magasid oli loogiline, et ta rääkis vaikselt. Uurisin kerget solvumist tundes särki tema ümber ja pidin taas nentima, et see oli Chrisi oma.
Olin selles nii kindel.
Mõtlesin juba lihtsalt minema minna. Kaduda. Ta nägi, et mind ei tulnud ja leidis omale kellegi uue.

Juba.

Valge särgi alt kumas tema must ilus pitsiline aluspesu ning ma neelatasin tihti, et mitte solvumispisaraid valama hakata.
"Oh, I haven't even introduce myself. My name is Jessica, but I prefer Jessa. It's cute, i think."
"Nice..," venitasin vastuseks ja jälgisin kuidas ta kohvi valmistas.
Aeg-ajalt vaatas ta üle õla mind.
"Sa oled nii vaikne... Ja kas sa end ei tutvustagi?" uuris ta.
"Ma olen Karin. Sa pole minust vist enne kuulnud?" laususin emotsioonitult.
Jessa võttis kohvitassid ja ulatas ühe neist mulle ning istus siis samuti.
"Olen," lausus ta siira imestusega, " olen küll. ma lihtsalt ei osanud nime ja nägu kokku viia. Ma ei kujutanud sind üldse nii kenana ette."
"Täna ma nägin jah vaeva aga tundub, et ilmaasjata."
Jessa vaatas mind silmi kissitades japuhkes siis naerma: "Sa arvad, et..."

Ta näitas pöidlaga särgile ja kui ma õrnalt noogutasin, pakkus talle see erilist lõbu.

Ma tõusin juba, et ära minna et mitte lasta end solvata, kuid ta palus mul uuesti istuda.
"No mida...," pobisesin tigedalt ning istusin siiski.
"Sa arvad, et mina ja Chris? Oh ei, tüdruk... Siin majas on üks mees veel.
Ja Chrisi särk on mul seljas seetõttu, et Sam laenas seda talt. Tulin alla kuna mul läks uni ära ja mõtlesin, et panen midagi kerget selga. Ja selleks osutuski see särk. Ja sina mõtlesid, et ma.. magasin Chrisiga?" Jessica hakkas jälle naerma: "Ta pole isegi minu maitse!"
"Tõesti? Vabandust..," laususin juba rahulikumalt.
"Käisime eile klubis pidutsemas. Samiga. Tirisime Chrisi ka kaasa. Ta oli nii õnnetu lihtsalt...
Istus oma toas ja ei teinud suurt midagi. Mul hakkas temast nii kahju."

Minu küsiva pilgu peale vastas ta kiirelt, et Chris rääkis talle minust.

"Ja kui me klubis olime hakkas mul temast jälle kahju."
"Miks siis?"
"Sest ta tellis baarileti ääres loendamatu arv jooke. Ma ei taha teada kui jubedalt ta pea valutada võib. Ta arvas, et sa ei tulnudki ja oli nii õnnetu. Ütles veel midagi sellist, et ta dramatiseeris üle või mida iganes. Ma ei tea mida ta sellega mõtles..."

Mina teadsin küll.

"Igatahes tulime me varsti koju."
Vaatasin mõtlikult kohvitassi ja jõin viimase lonksu sellest ära. Seejärel tõusin.
"Kuhu nüüd?"
"Ehmm... Ma lähen Chrisi juurde."
Jessa naeratas kavalalt: "Õnn kaasa."

Muigasin talle vastu ja hiilisin trepist vaikselt üles. Üles jõudes võtsid kingad ära.
Niisiis...
Esimene uks- vannituba.
Järgmine peaks olema Sami oma.
Sellest järgmine oli niiöelda kolaruum ja neljas tuba oli külalistetuba, kus peaks Chris magama.
Lükkasin selle ettevaatlikult ja vaikselt lahti ning astusin aeglaselt hämarasse tuppa.
Toa kaks akent olid ruloode ja kardinatega kaetud ning see tegigi nii siniste seinetega toa veelgi pimedamaks.

Chris magas selili ja nohises vaikselt. Tumesinine tekk oli täpselt rinnuni tema peal. Üks käsi oli padjal ja teine väljasirutatult kõrval.
Juuksed olid sassis ja Chris ise... oli jätkuvalt nii armas, kena...
Hiilisin lähemale.
Takerdusin kergelt Chrisi riietesse, mis maas vedelesid. Tõstsin need üles ja panin diivanile. Kõndisin vaikselt voodi juurde ja istusin selle äärele, Chrisi kõrvale.
"Hmhmhhhhmmk..," pobises ta unes ja liigutas end pisut. Hoitsin hinge kinni ja lootsin ,et ta ometi ei ärkaks nüüd.

Õnneks ei teinud ta seda.

Kui ta sügavalt edasi magas tõstsin oma käe ja asetasin selle tema paremale põsele. Seejärel kummardusin, et Chrisi õrnalt suudelda. See üllataks teda...
Ja siis eristasin läbi vaikuse Chris vaikset pobinat: "Ann..."
Lõpetasin otsekohe suudluse ja jõllitasin teda. Minus kerkis taas esile see tunne kui nägin Jessicat, Chrisi särk seljas. Kõik need järeldused...

Ann???

Lükkasin end eemale ja nüüd tundsin tõelisi solvumispisaraid mööda põski alla veeremas.
Chris vaatas mind uniste silmadega ja tema näolt ei lugenud ma midagi välja. Ei rõõmu, ei mingit süütunnet, ei ühtegi tunnet.
Oli vaid vaikus.
Tõmbasin voodiäärel nuuksatades vesist nina. See purustas vaikuse ja siis hakkasin ma jõuetult nutma.
Kuulsin Chrisi vaikset naeru ja siis tõmbas ta mu enda kohale tagasi.
"Lase mind lah..." pobisesin läbi pisarate ja üritasin end püsti saada.
"Rumal tüdruk," naeratas Chris ja suudles mind. "Mul on tõesti hea meel, et sa ikkagi jah'i kasuks otsustasid."
"Mis Ann sellest arvab?" küsisin pahuralt.
"Ann?" kordas Chris. "Ah Ann... Ann pakib asjad kokku ja läheb koju..," naeris ta. "Mida!?" küsis Chris hetk hiljem uskumatult, nähes, et ma ikka üritasin vabaks saada, "Kas sa tõesti arvad, et...? Issand jumal, Karin... Pole mul siin ühtegi Ann'i."
"Aga..."
"Aga mina kuulsin hääli ja ma olin ärkvel. Käisin vannitoas ja kuulsin su häält. Otsustasin siis oma tuppa tagasi tulla, sest mõtlesin, et sa tuleksid kindlasti minu juurde. Mõtlesin siis sulle väiksese triki teha..."
"Trikk? Ma tõesti jäin seda uskuma!"
Chris naeris ja tõmba mu enda kõrvale voodisse.
"Millal sa tulid?"
"Ma jõudsin alles öösel kohale."
Ta muigas: "Ja jätsid sõidu viimasele võimalikule päevale? Ma arvasin, et sa sõidad kohe minu juurde..."
Hakkasin naerma: "Ma sain kirja alles üleile kätte ja kiirustasin."
"Üleile?" küsis ta mõtlikult.
"Jep, ju see jäi kuskil stoppama või midagi... Tead ju küll."
"Ja-jaa, vabandusi leiab alati," naeris Chris, kallutas end minu kohale ja suudles taas.

Olin meeletult õnnelik.
Kirjeldamatult...

Nüüd oli minul, ja usun, et ka Chrisil, taas jõudu, et koos võidelda vastu kõigele, mis või kes meid lahutada üritab.

Aga kaua aega polnud Sydney endast märku andnud ja see tähendas, et ta kogus jõudu, et millalgil taas rünnata.
Veel jõulisemalt kui varem...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 28/11/2009, 13:57

See osa oli äge. Ma kujutan ette selle karini nägu kui Chris kellegi teise nime ütles XD
Geenius.

Tänud et mulle ka selle kirja saatsid. See tekitab huvi :)
HJa edasi ikka.
Ma ootan mis saama hakkab kui nad tagasi Austraalias on.