Sunny, Sexy Sydney

Ta nuusutas mind....
Ma hakkasin naerma ^^ .. nagu hobune.
Aga tegelikult ysna 6udne ja salap2rane osa.
jaa ma tahaks nii palju 6elda, aga ei oska.

aa, ma pole j6udnud veel k6iki su vastuseid l2bi lugeda, sest miskip2rast saan ma natukene lugeda ja siis kaob k6ik 2ra.
Pole 6rna aimugi miks.

Jaa ootan muidugi uut!

Ma kujutan ette

No lihtsalt kujuta ette kõige õudsamat kummitust/vaimu ja ta... *naerab* ahistab sind(?)...

Enam ma ei naera.

See on see vasakule mõtlemine

Vähemalt üks inimene on nüüd jälle õnnes Okei, loodan, et meeldib :) Ja komentaaaaaaaare...

*****

Mõne päeva pärast sain haiglast välja. Ma teadsin, et isa lubas mulle järgi tulla ja seega ma ootasin palatis voodis lebades teda aga mitte Chrisi. Loomulikult tahtsin ma saada koju, et näha Chrisi, sest ta ei käinud mind kaks päeva vaatamas vaid tegeles töö asjadega ja üritas Samiga kontakti saada.
Kuulsin koputust uksele ja ootasin millal isa midagi ütleb, kuid uks langes juba tema järelt kinni.
Avasin silmad, sest see vaikus oli kahtlane.
"Isa?" küsisin kiirelt ja keerasin end küljelt selili. Ja seal seisis hoopis tema...
"Chris!" sosistasin ja tundsin kuidas mu silmad õnnepisaraid täis valgusid.
See, et ma teda ei lootnud nii ruttu näha ja et ta nüüd siin oli, muutis mu üliõnnelikuks.
Ta kummardas mu voodi kohale ja haaras mu oma käte vahele ning surus kerge musi mu põsele.
"Kas sa tulid üksi?" küsisin ikka veel sosistades.
"Jah."
Naeratasin kergelt: "Ja sa ei eksinudki ära? Said liikluses hakkama?"
"Ma tulin taksoga..."
"Taksoga?"
Chris hakkas naerma: "Ma veensin su isa, et ma võiks ju ise sulle järgi tulla ja lõpuks oli ta nõus. Sellegi poolest polnud ta nõus ohverdama mulle autot."
"Ma ei taha teadagi, kui palju see maksma läheb! Sellest hoolimata on mul hea meel, et sa siin oled..."
Chris suudles mind: "Minul ka..."

Lõpuks aitas ta mu püsti ja võttis mu asjad. Toetusin kergelt temale ja kõndisime käsikäes haiglast välja valge takso juurde.
Sõit kestis umbes tund aega ja lõpuks kui väljusime taksost koduväravate juures, jäin ootama Chrisi, kes taksojuhile sõidu eest raha maksis.
"Jälle kodus..," ohkasin ning Chris võttis mu käest kinni. Astusime läbi väravate.
Tundsin õhus värskelt niidetud rohu lõhna, panin tähele Mikku, kes eemal lõkkeplatsi korda tegi.
Panin tähele, et muruniiduk seisis keset muruvälja ning see tähendas vaid seda, et niitmine oli alles pooleli. Isa oleks juba ammu niiduki kuuri viinud.
"Mul on muruniitmine pooleli..." lausus Chris ja ma vaatasin teda üllatunult.
"Mis on? Ma pean ju kuidagi kasulik olema."
Naeratasin rahulolevalt. "Miks minu auks nüüd sellist korda õues luuakse?"
"Sa ei taipa?" muigas Chris
Astusime mõned smmud veel edasi ja siis ma jäin seisma. Muidugi! Kuidas ma ei tulnud selle peale? Mu sünnipäev!
"Ei, Chris. Ma ei taha pidu, ma ei taha jälle..."
"Mitte midagi ju ei juhtu..," kinnitas Chris mind poole lause pealt. Tema öeldu ajas mind veel rohkem närvi.
"Aga kui midagi juhtub?"
"Ma arvan, et ei juhtu midagi, Karin. Püüa rahuneda..."
Vaatasin õudusega lõkkeplatsi poole ja Mikk viipas mulle.

Kõndisime edasi ja mina vaikisin...
"Oled nüüd pahane mu peale?"
"Natuke," laususin emotsioonitult.
"Ole nüüd..," naeris Chris. "Sünnipäevad on pidutsemiseks, mitte möödunud aasta leinamiseks. Pealegi... ma usun, et su sõbrad tahavad sind näha..."

Sõbrad tahavad näha?

Nüüd mulle meenus üks põhjus, miks ma Austraaliasse üldse läksin...

Põhimõtteliselt sa tead ju seda, mis juhtub :)
Mul pole hetkel tuju, et osa valmis kirjutada aga... mnjah, äkki homme hommiku poole *airaisk, isadepäev on... siis mul pole vist aega...*

Jah, möllu hakkab saama ja... juhtuma hakkab ühte-teist, nii et vaene Chris ...

***

Jalutasime aeglaselt edasi ja mina mõtlesin palavlikuliselt sündmustele mis toimusid enne mu Austraaliasse minekut.

"Kas Mikk teatas juba mu sõpradele, et ma pean oma sünnipäeva?" küsisin mõtlikult. Mul mõlkus meeles üks inimene, kelle tõttu ma siit ära sõitsin. Oli ta nii kergelt unustanud...
Chris naeris kergelt: "Jaa."
"Oh ei," vigisesin ja vaatasin õudusega terassi, mis oli öökimaajavalt ära kaunistatud. Tegelikult oli see ilus aga ma ei tahtnud oma sünnipäeva tähistada.
Kõik hakkas nii vastu- kaunistused, Mikku sehkendamine, Chrisi ülihea tuju... Jumal küll...


Olime majast mõnekümne meetri kaugusel, kui uks lahti läks ja mu ema sealt välja ruttas.
"Karin, kullake, pisike... On sinuga kõik ikka korras, Karinike?"
"Jah, ema..," vastasin ilmetult ja leppisin ema poputamisega. "Tule sisse, ma tegin sulle makaronisalatit. Sulle endiselt meeldib see?"
"Eem, jah, ikka..," laususin vastuseks ja vaatasin Chrisi, "Tahad ka süüa?"
"Noh, natuke kuluks tõesti ära."
"Olgu.. ee... mine mu emaga siis kaasa. ma lähen räägin Mikuga."
"Saad ikka hakkama?" küsis Chris murelikult.
"Jah, ega ma nii nõrk ka nüüd pole..," vastasin kiirelt ja seadsin sammud lõkkeplatsi poole, kus Mikk endiselt tegutses.

Mõne aja pärast vaatasin üle õla ja veendusin rahulolevalt, et Chris ja ema läksid kenasti kõrvuti majja.

Lisasin sammudesse kiirust ja Mikk märkas mind: "Ahoi, õeraasuke, kepsutad juba lõbusalt ringi?"
"Kepsutan? Ahh..." venitasin pahuralt, "Ma tahan sinuga rääkida."
Mikk muigas: "Sellest sain ma juba siis aru, kui sa otsustavalt minu poole sammusid."
"Chris ütles, et sa teatasid mu sünnipäevast kõigile mu sõpradele..."
"Jah, ma kasutasin selleks sinu märkmikku..."
"Ütle mulle üht... Kas sa... kutsusid Steni ka?"
Mikku suule ilmus kaval muje.
"No loomulikult. Ma saan ju ka temaga läbi ja..."

"JOBU!"

Mikk vaatas mind üllatunult.
"ma ei taha teda siia!" hüüdsin tigedalt ja keerasin end ümber ja sammusin maja poole.
"Miks? Ah? Te läksite ju tülli... Nüüd oleks suurepärane ära leppida!"

Jäin seisma.

Mõtlesin, mida öelda ja lõpuks kui olin asjade üle järele mõelnud pöördusin. Mikk oli minu juurde tulnud.
"Ma ei taha teda siia kui Chris siin on. Ma lihtsalt ei... taha teda näha..." sosistasin vaikselt ja tundsin, et Mikk pani oma käe mu õlale.
"Ma ei teinud seda ju meelega..." pomises ta ja elavnes seejärel: "Ja äkki ta ei tulegi..?"
"Parem oleks, sest ma ei taha teada, mis siis juhtuma hakkab..." seda öelnud vaatasid mõne hetke venna silmadesse ja suundusin maja poole.

Juba homme on mu sünnipäev...

Kõige parem oleks olnud seda veeta koos Chrisiga, ilma suuremate pidustusetega...
Pere ringis...

Iga sekund mis nüüd möödus, süstis minusse hirmu.
Oli enam kui kindel, et kui homme midagi viltu läheb siis vähemalt üks inimene tervelt koju ei lähe...

Istusin terassil olevasse tooli ja sulgesin silmad.
Ju ma pean leppima sellega, mis saatusel minu jaoks varuks on...

ikka kui täna aega on siis ikka :)

äkki isegi paar osa ette kirjutan

Aga ennem peaksin midagi head omale süüa tegema ja siis kribama :)

Kuule päris huvitav jutt. Olen sda siin ennem ka lugemas käinud. Üsna huvitav ja oleme ausad- kergelt ebareaalne aga samas see teebki selle huvitavaks.
Ja mida prealkiri tähendab? On see jutuga seotud?

Thanks.
No võibolla.
Pealkirja point tuleb ehk jutu lõppedes välja. Peaks olema jah seotud aga ma ei tea, kui hästi mul see välja kukub...

Ps. Ma igaks juhuks küsin--- kas sa oled Kert?
(Lihtsalt mul on tuttav kellel on ka 3.detsembril 1991 sünna)

Jälle uus osa :) Peakski seda tihedamini tegema hakkama...
*Keiti karjub "JEE!" loodetavasti*
Aga praeguseks vist sellest piisab
Loodan, et meeeeeeldib............

***

Chris läks sel õhtul eriti varakult magama.

Ma muidugi lootsin õhtuti, et ta tuleb minu tuppa magama, kuid arvatavasti üritas ta säästa
mu vanemate närve.
Mu isale poleks see eriti meeldinud kuigi ma olen juba suur tüdruk ja võin poistega oma toas olla.

Noh, okei, mõtlesin oma voodil istudes ja vaatasin oma toas ringi.
Kell oli juba pool kümme õhtul ning õues oli alles hämar, päike loojus... Tõusin ja kõndisin oma toas ringi ning märkasin siis akna kõrval olevas riiulis väiksest musta karbikest.
See oli mu lemmik juturaamatu taha jäänud ning see tõttu ei pannudki ma seda varem tähele.
Keegi teine ei teadnud sellest samuti midagi.
Vähemalt mitte keegi peale Miku.
Ja nii palju, kui ma mäletasin aega enne ärasõitu lubas ta sellest vaikida.

Tõmbasin raamatu eest ja asetasin selle teiste raamatute vahele. Võtsin nüüd musta sametkarbikese ja vaatasin seda...

Vihkasin seda päeva, kui selle karbi sain.
See oli nii vastik, see oli hirmutav, see oli liiga kiire tegutsemine tema poolt.
Mina polnud selleks valmis...

Klõpsasin karbikese lahti ja vaatasin sõrmust mille kalliskivi helkles mu öölambi valguse
käes. Kui oleks läinud nii nagu Sten lootis, oleks see sõrmus juba vähemalt pool
aastat mu kätt kaunistanud.

Proovisin seda omale sõrme ja pidin nentima fakti, et see oli tõesti kaunis. See oli
kindlasti kallis sõrmus. Ma teadsin, et kõige parem variant oleks Steniga lihtsalt rääkida suud puhtaks, öelda talle, et ma olen oma eluga edasi läinud, mul on nüüd Chris, keda
ma armastan...

Või kas ikka armastan...?

Äkki ma lihtalt üritan seda endale sisendada, et Sten unustada, sest ma armastasin
teda ikkagi meeletult aga kui ta mulle vahele jäi sel õhtul...
Ma olin maruvihane, ülisolvunud...
Ei soovinud teda enam mitte kunagi näha ja siis põgenesin nagu viimane argpüks
Austraaliasse.
Niiöelda "puhkama" mõneks ajaks.

See oli nii ammu ja nüüd homme samal ajal olen temaga koos ja tähistan oma
sünnipäeva. Kuidas Chris sellele kõigele reageerib, ei taha ma mõeldagi...

Üritasin sõrmust nüüd sõrmest kätte saada aga see ei tulnud ära!
Ma olin paanikas...
Kui sain selle omale sõrme, peaks see ka ju ära tulema?

Hiilisin vannituppa ja üritasin seebiga libedust tekitada.
Ka see ei aidanud...
Ma hakkasin juba peaaegu nutma ja pugesin voodisse aeg-ajalt sõrmust ära tirides.

Mida ma hommikul Chrisile ütlen, kui ta märkab mu sõrmes sõrmust, mis pole üldse tavaline?
Ta on ju politseinik, ta saab aru, kui ma valetan talle selle kohta mingi jama kokku...

Ma ei taha talle haiget teha, mõtlesin ja surusin käe rusikasse.

Silitasin näpuotsaga sõrmuse kivi ja lootsin, et see kena ehe midagi mu suhetes
Chrisiga nässu ei keera...

Keiti karjub: JEEJEEJEE!
Jaa, Karin on ikka tola küll.
Ta lihtsalt peab Chrisi armastama.
*ootab pidu*
jaa, uut siis!!!!!!

Miks Karin tola on..?

Ja ta ei pea lihtsalt Chrisi armastama

Saad :)

Karin on sellepärast tola, et ta selle sõrmuse sõrme toppis.
Kuigi ma oleks vist samamoodi teinud.

*hõiskab*

Aga mnjahhh :)
See sõrmus rikub nii mõnegi asja ära

Ei :)

Mulle ei meeldi, seega ei mõista miks sulle meeldib

Uuuh, see on nii hea ja põnev ja lisa siia veel palju positiivseid omadussõnu.
Ootan uut osa! :)

Marmelaad: Thank You

Keiti?????

Hmmm, võibolla

Samas ega eriti sunny ja sexy Sydney pole

jea, mulle väga meeldib, päris hea fantaasia sul!

sa oled seda ikka päris kaua kirjutanud!!

Hmhhh :)
Esialgne soov oli sellest midagi muud üldse arendada

Fantaasiat üritan ma siia sisse veel palju toppida, aga vaatab... Ma kirjutan neid osi siia otse. Mul pole kuskil seda pikalt ette kirjutatud.

Aga praegused osad on veidi maha rahunenud aga küll kõik hakkab jälle uue hooga