Sunny, Sexy Sydney

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 30/8/2009, 10:29

Sorry, kui asjad liiga ebareaalseks lähevad :) Loodan, et meeldib. Kariniga on kõik korras. Veel...

*****

Veetsin pika aja, vähemalt enda meelest, tumedas pimeduses. Tundsin, et ei pea kartma. Teadsin, et seal kus mina olin sel hetkel, oli turvaline. Siia toomist ma ei mäleta... Kõik mida ma kuulsin olid vaid hääled. Nüüd oli vaid vaikus. Ma pidin silmad avama ja teadma kus ja miks ma olen.

Üritasin silmi avada. Aeglaselt, sest need valutasid. Kõik oli väga ere, liigutasin oma kätt ja see valutas.
Seejärel kuulsin kellegi häält: "Karin?"
Pöörasin oma pea küljele ja nägin suurt kogu. Aegamisi mõistsin, et see oli Sam. Mida tema küll siin teeb?
"Hei, kuidas sul on? Lõpuks ometi ärkasid!"
Kui Sam oli minu juures, tekkis mul huvi ka Chrisi asukoha vastu. Ma ei suutnud sõnakestki öelda. Mu suu oli nii kuiv. See oli tõesti ebameeldiv...
"Nii hea, et sa ärkasid. Chris on all. Saatsin ta midagi sööma. Ta istus sinu voodi juures päevad ja ööd. Ootas, et sa ärkaksid..."
Ahah. Päevad ja ööd. Järelikult aeg, mil ma ä r a olin, oli pikk.
Märkasin enda juurde tulemas arsti, kes asjalikult minu kallal sehkendas. Ta kontrollis masinaid ja siis võttis midagi mu näolt ära.
"Neid vist pole tal enam vaja. Olgu siis, andke teada, kui midagi vaja peaks minema."
Arst kadus sama kiirelt kui tuli ja ma avastasin, et saan rääkida.
"Millal Chris tuleb?"
Sam raputas eitavalt pead: "Tal ei peaks kaua minema. Mul oli niigi raske teda siit kohvikusse sööma saada. Lõpuks andis ta alla ja läks."
"Hmm, okei."
Vaatasin oma käsi ja märkasin mõlema käe randmete ümber sidemeid. "Mis minuga juhtus?"
Sam oli napisõnaline: "Väike õnnetus."
Valetaja selline...
"Väike õnnetus? Vaevalt, miks ma siis p ä e v a d j a ö ö d ä r a o l i n?" küsisin pahuralt vastu.
Vaatasin ootavalt teda ning samal ajal astus sisse Chris.
"Karin?... Sa ärkasid!"
"Kas keegi ütleks mulle mis minuga juhtus?"
Chris vaatas veidra pilguga oma kolleegi ja võttis seina äärest tooli ning istus minu juurde.
"Nojah, sellest peab sulle rääkima... Ma tulin kell kolm töölt ära kuna tundsin end millegi pärast halvasti. Kõigepealt sõin ja mõtlesin miks sin pole kusagil. Siis arvasin, et läksid linna... Shoppama või midagi. Lõpuks kui lõpetasin söömise tahtsin elutoa korda teha ja siis äkki isegi telekat vaadata. Elutoa uks oli kinni. Tõin köögist võtme kimbu, kus on Sami eluruumide võtmed olemas. Elutoa ukse sain lahti ning siis nägin sind maas pikali. Sa lihtsalt lamasid seal, veiselt. Muidugi olin paanikas... Kartsin, et sa oled surnud...
Siis jõudis koju Sam ja me kutsusime kiirabi. Kas sa... tegid seda põhjusega..?"
"Mida?"
"Kas sa tahtsid end ära tappa?" küsis Chris mingisuguse kibestumusega, valuga.
"Ei! Kuidas sa.. kuidas te midagi sellist suudate mõelda!?" kisasin hüsteeriliselt.
"Kuule, rahune nüüd," pani Sam oma käe mu õlale.
"See on uskumatu..," pomisesin. Chris peitis pea mu teki sisse ja ohkas ning silitas mu kätt.
"Mis siis juhtus?" küsis ta pead tõstes.
"Hea küsimus. Teate, kui ma seal lamasin... vist... nägin midagi. Nagu mingi... ma ei tea kuidas seda nimetada. Läksin minevikus tagasi ja nägin Sydney't..."
Chris vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks hull.
"Ausalt. Ma ei tea, mis küll sellest kõigest saab, kuid... teate, mis mind rabas?"
Sam'is tekkis huvi: "Räägi?"
"Ma olen välimuselt üks ühele Sydney'ga."
"Mismõttes nagu..?" kortsutas Chris laupa.
"Kui ta elaks võiks ta mu kaksikõde olla noh."
Chris tõusis. "Ebareaalne."

"Kuidas mu haavadega siis on?"
Sam mühatas: "Kõik on korras. Need on juba vähemärgatavad..."
"Mmm, tore. Mis päev täna on?"
Chris vaatas mu voodikõrval oleval toidukandikul olevat lehte: "26 September..."
"Mida? N e l i päeva?"
"Jep."
"Jube."
Vahtisin lage ja mõtlesin. Mul tuli üks idee... Tahtsin selle võimalikult kiirelt ellu viia, kuid enne oli vaja arstiga rääkida...
"Palun kutsuge arst siia," nõudsin.
"Okei, kuid kuna sa oled nüüd ärkvel ja kõik paistab korras olevat... Me lähme sam'iga jaoskonda. vaatame kuidas seal on..."
"Olgu nii," naeratasin rahunenult.
Sam patsutas mu kätt ja naeratas ning Chris suudles mind laubale. "Tsau," hüüdis ta mulle ukselt.

Mõne minuti pärast oli arst minu juures ning ma võtsin appi oma kõige paremad veenmisoskused.
"Palun, ma tunnen end hästi. Mu haavad on terved..."
"See poleks õige."
"Kuulake, palun. Ma olen tegelikult pärit Eestist. See asub siit väga, väga kaugel. Ma igatsen oma peret ning tahan koju... Praegu oleks sinna kõige parem minna... Palun..."
Minu üllatuseks sulas arst koheselt ja naeratas mulle püüdlikult: "Olgu, preili. Kuidas mina teid aidata saan?"
"Kõigepealt kirjutage mind siit jubedast kohast välja, et saaksin asju pakkima minna. Järgmiseks... Kas te saaks helistada lennujaama ja uurida välja millal läheb ümberistumisega lend Malaisiasse ning sealt edasi Eestisse? Tehke broneering minu nimele..?"
Arst noogutas ja kadus.
Eemaldasin enda küljest mõned voolikud ja tõusin. Otsisin kähku midagi suvalist palati kappidest selga ja jätsin samale arstile oma kontaktnumbri.
Jooksin tänavale ja üritasin taksot saada.

Mu plaan pidi korda minema...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 30/8/2009, 12:18

V2ga hea . Very Happy

Uut!

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 30/8/2009, 17:55

Nii ruttu juba uut? Very Happy

Ju saab.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/9/2009, 14:42

palun väga, loodetavasti meeldib. Kriitikat... Rolling Eyes

Chris,

Kui sina seda kirja loed, olen mina juba kaugel. Palun ära ole mu peale vihane. Ma lihtsalt vajan rahu, elu ilma õudusteta ja seda saan ma ainult kodus. Ma tean, et teen sulle väga haiget, kuid loodan, et mõistad mind. Sellest hoolimata oled sa mulle kallis...
Ma ei rääkinud sulle oma plaanist, sest teadsin, et sa ei laseks mul minna.
Usu, ka minul on raske selle kõige eest põgeneda.
Ma olen sulle väga tänulik, sest sa aitasid mind palju. Mul on hea meel, et sain omale sinusuguse hea sõbra ja...
Anna mulle andeks, Chris.
Minuga on kõik korras ja palun, palun sind, ära mind otsima hakka. Unustame kõik mis juhtus.
Nii on meile mõlemale parem.
Veel kord- anna mulle andeks...
Hüvasti.

Armastusega,
Karin.

Voltisin kirja kokku ja kirjutasin peale Chris'i nime.
Toetasin kirja vastu laua keskel olevat vaasi ja vaatasin viimast korda Sam'i hämaras majas ringi.
Aeg, mille ma siin veetsin oli täis naeru ja õudust, kuid see kõik liitis mind kokku imelise inimesega. Nüüd oli lahkuda veel raskem.

Ta hakkab mind vihkama...

Pean ma nii kuradi arg olema, et jooksen siit salaja ära..?

Võpatasin, kui kuulsin uksele koputust.
"Jaa?" küsisin vaikselt. Lootes et see pole Chris või siis Sam. Nad peaks jaoskonnas olema.
"Preili, olete valmis?"
"Olen," avasin ukse ja taksojuht võttis mu kohvri ja lohistas selle autoni.
Viimane pilk veel majale ja siis sulgesin ukse. Panin tagavaravõtme tühja lillepoti alla ja kõndisin aeglaselt taksoni. Juht avas mulle ukse kui oli mu kohvri pagasnikusse pannud.
Tänasin teda ja istusin autosse.

Sydney linnatuled peegeldusid auto kergest vihmast märgadel klaasidel. Olukord muutus minu jaoks raskemaks iga minutiga, mis me lennujaamale lähemale sõitsime.
Ma lohutasin end teadmisega, et kodus unustan ma juhtunu kiirelt...

Poolteist tundi hiljem istusin lennukis ja imetlesin värvilisi Sydney tulesid. Mäletan, et esimesel õhtul langesin nende lummusesse. Seda on raske kirjeldada, kuid...Need olid nii kutsuvad.
Tundsin, et lennuk hakkas liikuma. Mõne hetke pärast jäid Sydney tuled aina madalamale ja madalamale ning tundsin kuidas mu põskedele veeresid pisarad.

***

Koputasin kiirelt uksele, jäin ootama ja tõstsin kohvri seina äärde.

Olin jõudnud pealinna pärast ülikurnavalt pikka lendu-kokku 13 tundi koos ümberistumisega. Veetsin esimese öö Tallinnas hotellis ning alles hommikul võtsin suuna koju.

Vaatasin uudistavalt ringi. Muru oli äsjaniidetud, õue oli korras. Terassil oli kaks värvilist mänguautot. Mu kodu oli nüüd minu jaoks isegi veel kallim, kui enne lahkumist Austraaliasse.

Toetasin õlga vastu maja palkseina ja koputasin uuesti. Tundus, et kedagi pole kodus. Vaatasin üle 0õla sissesõidutee poole ning pöörasin pilgu saunamajale, mis asus männimetsatuka ees.
Enne kui hakkan ise sisse trügima koputan veel kord. Tugevamalt. Keegi peaks ju kodus olema...
"Jaa, tulen juba!" kuulsin ema hüüdmas.
Uks avanes ja ema ahmis õhku: "Jumaluke, tütreke! Kui tore sind näha! Uskumatu..."
Naersin ja kallistasin teda.
"Tsau, emme," naersin.

Ema "tiris" mu kööki ja jättis välisukse lahti. Siin oli ju suvi, siin oli ka mõnus.
Ema osutas minu kohale ümara laua ääres ja hakkas kohe teed keetma.
"Teed sellise palava ilmaga? Emme..," hakkasin vigisema.
"Ma tahan reisimuljeid."
"Oh, okei..," pomisesin ja otsustasin, et ei räägi Sydney-juhtumist sõnakestki. "Seda ikka saab."
Kuulsin samme ja nägin oma vanemat venda Mikku.
"Karin?" küsis ta irvitades.
"Mina, mina," naersin vastu ja tõusis.
"No, tere tulemast koju, õeraasuke!" hüüdis ta, tõstis mu kallistades üles ja keerutas mind. "Sa oled kergemaks läinud! Süüa ei saanud seal?" krimpsutas ta nina.
"Ehh, sain küll... Lihtsalt..."
"Sa näed välja nagu oleksid nälginud."
Hakkasin naerma. "Te pole mind kaua näinud, selles ongi asi."

Mikk sättis end minu vastu istuma ja valas laimirohelistesse kruusidesse teed. Võtsin toosist kaks tükki suhkrut ja panin need tassi.
"Isa kus on?" küsisin teed segades.
Mikk vaatas ema poole.
"Isa on haiglas..," lausus ema pilku langetades.

"Haiglas? Miks ometi? Mis juhtus?"
"Tal hakkas nädal aega tagasi väga halb. Viisime ta haiglasse. Talle tehti teste ja arstid uurivad mis tal viga on. Igatahes midagi hullu see pole. Tal hakkaks kindlasti parem, kui ta saaks teada, et sa oled tagasi, kullake."
"Okei. Väga hea, et see midagi eluohtlikku pole," pomisesin mõtlikult ja rändasin mõttes nädala aega tagasi.

Siis juhtus minuga see see õnnetus, mis mind haiglase neljaks päevaks naelutas. Kas isa tundis, et minuga juhtus midagi halba???

"Räägi nüüd Austraaliast. Oli asi minekut väärt?" küsis Mikk ja rüüpas teed.
"Oli küll. Seal oli nii soe kui ma kohale jõudsin. Korter, kus ma elasin, oli üpris mugav," laususin kõheldes. Ma ei tahtnud neile rääkida, et kolisin sealt ära...
"Oli seal julge elada? Tähendab, kuidas linnaosa oli?" küsis Mikk.
"Mu korterinaaber oli päris ehtne politseinik," laususin reipalt.
Ema vaatas mu silmadesse: "Saite sõpradeks?"
"Noh, ei," valetasin. "Ta oli kena aga tundus ülbe..." Puhas vale.
Mikk muigas: "Ah, lahe."
"Igatahes... Ma võtsin natuke päikest, nagu näha... Puhkasin ja käisin tööl. Mitte koguaeg aga siiski. Mul tekkisid mõned tuttavad, kuid ega ma ei usaldanud seal eriti kedagi."
Ema naeratas: "Nii, et läks ikkagi hästi?"
"Jah. Küll ma kunagi tagasi ka lähen..," laususin vaikselt ja Mikk jäi mind
uudishimulikult põrnitsema...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/9/2009, 14:59

hm . huvitavhuvitav. Very Happy

mul on selline kahtlane tunne, et midagi hakkab juhtuma xdxd
Aga hea igatahes ja ootan muidugi taas uut.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/9/2009, 15:10

Miks sul selline tunne on??? Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/9/2009, 15:28

Ma ei teagi miks. Lihtsalt see, et Karini isa on haiglas ja siis l6pus see, et ta vend teda imelikult vaatas. Lihtsalt on selline tunne. Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 14/9/2009, 19:24

Okei :)
Ma ruttan sündmustest ette ja ütlen sulle vihjeks, et sa tunned õieti.

Võibolla nädala teises pooles uus osa ka. Vaatab, kui paljudel see stoori veel huvi pakub. Wink

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 18/9/2009, 20:20

Uus osa ja kriiiiitikat, sest muidu ei saa kaua-kaua uut osa :)
_______________________

Pärast seda, kui olin viimase nädala ajakirju ja lehti sirvinud, kutsus Mikk mu endaga õue jalutama.
Käisin ära enda toas, mis oli ikka samasugune, kui päeval, mil lahkusin. Vahetasin riided ära. Panin jalga rohelise miniseeliku ja selga kerge kollase topi ning ruttasin terassile, kus Mikk mind ootas.
"Lähme järve poole," ütles ta ja ma noogutasin.

"Kuidas Steve elab?" küsisin mõne aja pärast.

Mikk naeratas: "Tal läheb väga hästi. Mängib juba autodega aga igatseb emmet. Karoliina on oma vanematel külas."

"Okei."

Kõndisime edasi ja jõudsime varsti järve juurde. Istusime silla otsale ning imetlesin loodust. Mis sest, et austraalia loodus tundus võimsam ja lahedam. ega sellel siin ka viga polnud.

"Noh, kuidas sul siis tegelikult läks?"
"Tegelikult? Tegelikult... läks ka nii."
"Ole nüüd, ma märkasin, kuidas sa pabistasid kui ema sult mõningaid asju küsis."
"Polnud mitte midagi..," üritasin teda veenda.

"Kindel?"

"Jah. Lähme tagasi. Ma tahan Stevet ka näha."
"Ta magab."
"Küll üles ärkab," naersin ma tõustes.

*****

Kaks nädalat möödus märkamatult ning ükskõik, kui väga ma poleks tahtnud ka Chrisi häält kuulda, ei julgenud ma tema numbrit valida. Muidugi oli olemas ka võimalus, et ta helistab mulle, sest- nagu ma õudusega kodus tõdesin- olid tal mu andmed olemas.

Ju siis oli ta mu peale vihane, solvunud ja... üritas mind oma peast, elust ja südamest välja kiskuda.

Ja see tegi mulle iga päevaga aina rohkem haiget.
Ei mingit kõnet.., e-maili, kirja.
Ma ju ise olen oma piinades süüdi.
Tegin talle selgeks, et mu koht pole Austraalias ja tema kõrval. Noh,
peaaegu...

Päike säras juba taevas, kui ärkasin ja lükkasin teki pealt. Kodus oli hea magada ja olla, teades, et siin ei juhtu midagi hullu.

Jalutasin aeglaselt oma riidekapi juurde ja otsisin midagi selga.
Lõpuks võtsin riidepuult lühikesed valged püksid ja panin selga rohelise liibuva topi. Sirgendasin juukseid ja silusin need siis hobusesabasse. Sättisin veel tukka, veendusin, et näen normaalne välja ja suundusin alla kööki.

Lootsin näha vanemaid allkorrusel, kuid mulle oli jäetud kiri, milles teatasid, et nad olid linna läinud.

Okei, tore.

Saangi natuke aega rahu.

Valasin klaasi apelsinimahla ja võtsin tüki õunakooki, mille ema oli küpsetanud.
Toetasin end seljaga vastu külmkappi ja sõin rahulikult. Ja siis kuulsin kahtlast heli. Mingit muusikat ülevalt.
Ma lausa kivistusin.
See poleks võimalik...

Kramplikult panin mahlaklaasi lauale ja võtsin viimase ampsu koogitükist ning hiilisin tasa üles.

Minu toas valitses vaikus.

Helisev klassikaine muusika tuli ema-isa toast. Hingasin sügavalt sisse ja lõin ukse kiirelt lahti. Seejärel märkasin öökapil ema mobiili mille ta oli maha unustanud ja mis hetk hiljem lõpetas helisemise. Hakkasin naerma ja vahetasin enda meelerahuks ema telefonihelina ära.

Ikka veel muiates keksisin trepist alla ja köögis panin raadio mängima. Õõtsusin natuke muusika taktis ja märkasin siis laual ennist pooleli jäänud ajakirja ja selle kõrval lehte, mis oli avatud ristsõna kohalt. Võtsin pastaka ja hakkasin seda lahendama.
Peagi andsin alla sest Cosmopolitan tundus ristsõna kõrval siiski palju ahvatlevam.

Valasin klaasi veel apelsinimahla ja lugesin kõigepealt horoskoopi.

Olin ajakirjaga poole peale saanud kui kuulsin tugevat koputust uksele, millele järgnes otsekohe uksekell.

Tõusin ja kõndisin ukse juurde. Seletamatu sisetunne käskis mul enne ukse avamist teada saada, kes seal on.
Minu õnneks kõndis see "keegi" terassil närviliselt edasi-tagasi nii, et nägin teda köögi ja elutoa vahelisel alal seistes.

"Oi, oi, oi," sosistasin uskumatult.
See oli muidugi parim, mis sai juhtuda ja samas halvim.
Toestasin end vastu ust ja kallutasin ettepoole, et teda veel näha.
Ta seisis nüüd elutoa akende ees ja vaatas maja ümbrust uudistavalt. Ma olin talle oma kodust rääkinud ja ka tänu sellele teadis ta kindlalt, et on õiges kohas.
Siis sammus ta taas ukse taha ja vajutas neli korda närviliselt uksekella.

See, et Chris oli siin korvas igasugused kirjad ja telefonikõned.
Ma peaks idioot olema, kui jään end majja peitma ja teesklen, et mind polegi siin. See oleks minust alatu, pärast kõike, mida ta minu heaks tegi...
Ta kaitses mind, hoolitses mu eest ja lõpuks ma põgenesin tema eest nagu viimane argpüks.
Mul peaks häbi olema.

Ta tagus rusikaga uksele ja ma langetasin pea... Kui nõme minust on teeselda, kui muusikat on isegi ukse taha vaikselt kuulda.
"Tee uks lahti..," kuulsin peas rahulikku häält. Võtsin lingist kinni ja tõmbasin ust aeglaselt ja ootasin juba Chrisi hukkamõistvat pilku, kuid teda polnudki ukse taga.

Vaatasin eemale ja nägin teda sissesõidu teed mööda minema lonkimas. Ta polnud väga kaugel, võibolla 25 meetrit terassist, kuid ukse avanemist ta ei kuulnud. Ma lasin tal edasi minna...

Ja siis Chris peatus.

Ta liigutas kergelt käsi ja pöördus aeglaselt. Hingasin värisedes sisse- välja.
Chris astus kõheldes mõned sammud minu poole ja siis lisas kergelt tempot. Terassini jõudes hüppas ta ühe pika sammuga jalgtee munakivikattelt terassile ja haaras mu sõnakestki lausumata oma tugevate käte embusesse.

Ma olin liialt nõrk, et vastu hakata ja ausalt, ma poleks ka jõu olemasolu korral seda teinud. Ma igatsesin teda selleks liiga palju. Ja see tunne, teadmine, et ta on siin minu juures oli kirjeldamatu.

"You stupid girlie..," sosistas ta ja tugevdas oma haaret. "I won't let you go away again. Never."
Hammustasin huulde: "Anna mulle andeks, Chris, ma..," sosistasin, pisarad põskedele veeremas...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 18/9/2009, 22:24

aga ma ei taha kritiseerida. Mitte yldsegi.
Niii nunnu, et need kaks j2lle koos on.
Karin tundub mulle kuidagi veider. Ma ei teagi miks.
Jaa ausalt ka. See on eba6igalane, kui sa kauakaua uut osa ei pane.
Ma ei saa midagi v2lja m6elda ju ometigi.
Ainult pikemaid osasid. :)
Jaa v2ga meeldis ikka.
et siis palunpalunpalunpalun uut

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/9/2009, 11:39

Veider. Kuidas ta veider on? Very Happy

Eks ma üritan kiiremini uusi osi postitada Wink

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/9/2009, 12:20

Ta nagu yhel hetkel m6tleb yht ja kohe j2rgmisel hetkel midagi muud, aga noh. Tegelikult pole see vist veidrus.
oh, midaiganes.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/9/2009, 12:33

Keeruline isiksus Very Happy

Igatahes on mul väga hea meel, et sulle meeldis, et sa seda üldse veel loed :)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 19/9/2009, 12:47

See on siin yks mu lemmikutest jutudest.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 09:26

Thank you, I'm proud Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 09:37

Palun- uus osa. Lühike aga ikkagi uus :) Ja Kriitikat.
Ja ega Karin ja Chris kaua rahu nautida saa...

***

Lõpuks peale lühikest suudlust, vabastas ta mu ja pühkis pöialdega mu pisaraid: "Pole midagi. Ma mõistan, miks sa seda tegid... Aga kas su haavad..."
"Minuga on kõik korras, " naeratasin, silmad ikka veel vesised. "Tule edasi."
"Tore. Ma kartsin, et..."
"Tõsiselt. Kõik on korras."

Chris noogutas ja vaatas uurivalt ringi: "Kena maja ja veelgi ilusam ümbrus."
"Kuidas sa mind üles leidisid. Ma tean, mu andmed olid sul olemas, kuid kuidas sa siia said?"
"Selleks oli vaja rendiautot, kaarti ja mõistust."
"Aga su töö?"
"Ma võtsin end isiklikel põhjustel vabaks," Chris naeris kergelt. "Sam mõistis."
"Aga kuidas Sydney's on? Kas on midagi juhtunud?"
"Ee, üldiselt mitte," kehitas ta ükskõikselt õlgu ja embas mind uuesti: "Mul on nii hea meel, et siin sinu juures olen. Ma igatsesin sind hullupööra."
"Mina sind ka," sosistasin. "Aga sa ütlesid, et üldiselt pole midagi juhtunud. Midagi siiski juhtus?"

"Karin..."

"Chris, räägi!"

"Pole midagi."

"Kindel?" küsisin surmtõsiselt.

"Loomulikult. Ja sinul siin on kõik korras?"

Muigasin: "Jah. Ema mobiil hirmutas mind natuke, kuid üldiselt," rõhutasin seda sõna meelega, " pole midagi juhtunud. Vanematele ma pole ka sellest rääkinud ja sinust nad ei tea samuti."
"Ei tea? Minu meelest oleme me..."
"Ma...ma.., oh issand!" karjatasin järsku, kui märkasin õue sõitmas meie hõbedast Volvot. Tagant astusid välja mu vend ja Karoliina koos väikese Stevega ning ema ja isa tulid kohe nende järel maja poole.

"Mis on?" küsis Chris murelikult.
"Mu pere! Mida ma sinuga teen!?"
"Mul on vist mõtetu peitu pugeda?" muigas Chris ja köhatas."Kus su riidekapp on? Pea meeles, et sa siis mu hiljem sealt ikka välja lased, eks?"

"See pole naljakas!" hüüdsin meeleheitlikult ja näppisin ühe käega oma juukseid. "Ma pean neile sind tutvustama. Mul ei jää midagi muud üle. Ja pea meeles, Sydney'st ja kõigest muust, mis seal juhtus sõnakestki!"
"Ma olen vait," kinnitas Chris ja naeris. "Sa oleks võinud ju minust ikkagi rääkida... Teen seda parem ise."
"EI!" sisistasin ägedalt. Läksin uksele neile vastu ja naeratasin püüdlikult.
"Hei, mis oranz Mazda see on?" küsis Mikk.
"Ee, kuidas?" küsisin närviliselt.
"See auto meie auto kõrval? Kas meile tulid külalised?" naeris Mikk ja ma taganesin, et ta saaks majja sisse astuda. Ta jäi Chrisi, kes istus laua ääres üllatunult vaatama.

"Tere?"

See ei kõlanud sugugi tervitusena. Pigem küsimusena.
Nüüdseks olid vanemad ka sisse jõudnud ja vaatasid teda huviga.

"Hello, guys. My name is Chris. I'm accually your daughter's boyfriend... You have really nice house. I like it."

Chris vaatas naeratades mu vanemaid.

Nemad omakorda vaatasid mind. Isegi pisike Steve, kes ei jaganud matsu välja.
Ma oleks tahtnud kohe selsamal hetkel maa alla vajuda.
Aga see oli võimatu.

Ema näole ilmus selline naeratus nagu tal alati sinna ilmub, kui ta näeb mõnd armsat asja.

Isa vaatas kahtlustavalt Chrisi ja Mikk noogutas tunnustavalt.

"You're welcome, " lausus mu isa lõpuks üsna sõbralikult.
"Thank you," vastas Chris ja võttis mu piha ümbert kinni.
Karoliina tutvustas end üliviisakalt Chrisile ja viis Steve üles magama.
Lõin jonnakalt Chrisi käe ära ja sammusin elutuppa.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:53

naljakas oli kohati. :)
jaa mullle j2tkuvalt meeldib Chris.
Ja ma ootan muidugi uut. :)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:53

Tahtsin veel mainida, et nüüd võibolla tuleb pikem vahe jälle sisse, sest ma tahan kenasti läbi mõelda, mis juhtuma hakkab.
Luban, et asi läheb põnevamaks jälle Very Happy

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:55

Mulle meeldib ka Chris.
I love you

Kahju, et ma temast mõnda sobilikku pilti pole näinud. Ma kujutan teda ette hästi nunnu ja tugevana ja... oeh. :)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:55

oh, kas ma ikka elan selle yle?
aga topelt p6nevuseks suudan ma oodata kyll. :)
m6tle ruttu , xd
--------
Chris on t6esti niiiiii...

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:57

Eks ma üritan kiirustada. Vaatan... kuidas ma Karini või Chrisi elu ära rikkuma hakkan Very Happy

Kurjad plaanid juba :)

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 11:59

pahapahapaha tydruk. xdxd
2ra nendega midagi v2ga hullu ka tee.
Chrisi kena n2olapike peab ikka terveks j22ma.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 12:03

Olenolen :)

Kui ma midagi hullu ei tee on igav.
Ja vaatab mis Chrisiga saama hakkab. Siiani on ju Karin kannatama pidanud Wink

Ma arvan, et Kariniga hakkab jälle asju juhtuma- selle läbi ju kannatab ka Chris.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 12:04

peaasi, et nad ikka teineteisega koos oleks.
ehhe, vaene Karin.

Pealkiri: Re: Sunny, Sexy Sydney 20/9/2009, 12:15

Mnjaa.

Aga arvestades mu äkilisi tujumuutusi võib kõike juhtuda ja ma ei välista et jätan Chrisi sellest jamast täiesti puutumata Very Happy