Deadly lullaby: POOLELI!

täpselt!

Open Office 5/4 lehte, suur piin. Kirjutan homme uue osa.
Enda jaoks on seda masendav teha, ausõna, aga aitähh Maiu. *kallistab* Sina olid esimene, kes vähemalt oskas midagi öelda mu kirjastiili kohta. ^w^
K.C. ja Keku, teile ka tänud. (a)

Ma palun siiralt vabandust sõnakorduste pärast. Ma ei tea, ma lihtsalt ei oska seda „Et“ vältida. -.-

Oli möödunud pool tundi ning viimaks kui olin saanud täiesti maha rahuneda, kõndisin Davidi käevangus tagasi elutuppa. Rahvast polnud kuigi vähemaks jäänud. Kõigi uudishimulikud pilgud pöördusid mind vaatama, ainult Eva oli see, kes mind murelikult piidles. Nägin oma taldrikut, mis seisis ikka veel tordiga laual ning kaks tühja kohta mis kuulusid meile mõlemale. Nuhutasin ninaga õhku, haistes kerget lihalõhna. Ma allikat ei näinud, kuid ega ma polekski enam seda puudutanud. Kõndisin Lesleyst mööda, vaatamata ühtegi korda tema poole. Tagasi istudes, tükeldasin enda torti ja pistsin väikese kahvlitäie, pistes selle kibekähku suhu.
„Kuidas sa ennast tunned?“ küsis Jack, kes oli minu põgenemist pealt näinud. Mühatasin vaikselt ning vangutasin pead. „Ma ei oska viipekeelt, anna andeks,“ lausus ta seepeale. Les turtsatas rahulolevalt. Urisesin vaikselt.
„Enam vähem. On ka paremaid aegu olnud, tänan küsimast,“ vastasin kiiresti kuid viisakalt ja võtsin veel ühe tüki torti.
„Kuidas kasevaiaga jääb?“ uuris vampiir. Sandra, kes oli selle sõnaga tähelepanu mulle koondanud, vahtis mind nüüd suurte silmadega.
„Mis see kasevai siia puutub?“ küsis ta jahmunult. Kuulsin esimest korda tema häält ilma, et selles oleks segunenud viha ja põlastus. Seekord oli see puhas ning kergelt karastav. Olin pisut jahmunud sest ta pole minuga kunagi nii rääkinud. Vähemalt mitte veel.
„Meil tekkis väike vaidlus,“ sõnas Lesley targalt ning vaatas mind jälle üle laua. Matt ohkas.
„Kuule, rahune maha ometigi. Võta oma sugulaselt kommet ja kaitse kedagi.“
„Ma kaitsen teda,“ ütles ta mulle pilkavalt silma pilgutades. Tundsin ennast tülgastavalt.
„Kui ma selle saan, kastan selle püha veega üle ja lasen hõbedase otsa teha,“ lubasin talle, ise silmi kissitades.
„Dorothy, Lesley, millal te vait jääte?“ küsis Phil kulme kergitades. Murdsin silmside mis minu ja vampiiritari vahel oli ning vaatasin noormehe poole, kes mind kartmatult vastu põrnitses. Tundsin end selles seltskonnas ebamaiselt.
Esiteks; üks nendest on see, keda ma tappa kavatsen.
Teiseks; ta on Davidi sugulane, ning ta ei andesta seda mulle vist kunagi. (Ma pole kindel)
Kolmandaks; on kõigest 1% sajast, et ma jään selle juures ellu.
„Kena-kena,“ ütles Lesley kõigest hoolimata jäise ja rahuliku tooniga. Mind üllatas tema kindlameelsus. Vaatasin talle otsa nii, nagu oleksin mina talle peale määranud kindla surma, kuid nii see ei olnud. Ma olin kõigest nõrk inimene, kes oli tema juures kui imbetsill. Seegi polnud õige sõna. Ta pani sõrmed kokku ja sulges silmad, vajudes vastu tooli. „Ma jään seda huviga ootama,“ lisas ta veel ning meie vestlus oligi sellega lõpenud. Vajusin seepeale kössi. Olin valmis andma talle vastulöögi, et ta teaks kellega tal tegu on!
„Ära muretse, ta ei tee sulle midagi,“ kuulsin Eva ergutavat sosinat. Noogutasin ükskõikselt. Muidugi, nagu ta ei teaks kes ta tegelikuses on.
„Ma saadan Eva ära,“ ütles Robert äkki. Ümber laua oli tekkinud lämmatav vaikus ning tundus, nagu keegi poleks julgenud seda lõhestada. Kuni viimaks Robert seda tegi. Mõlemad tõusid korraga püsti ja mulle laialt naeratades, lahkus Eva noormehe ees. Mu suunurgad tuksatasid korraks kui ma neelatasin. Hingasin sügavalt sisse, saades sellega Davidi uudishimuliku pilgu.
„Oled sa väsinud?“ küsis ta hoolitsevalt. Kergitasin korraks kulmu ja noogutasin lühidalt.
„Pisut,“ tunnistasin.
Ta vaatas korraks oma käekella poole ning turtsatas kergelt. „Seitse läbi... Sa oled meil unekott vist,“ kommenteeris ta ning naeratas endamisi.
„Ma pole nagu mõni meist,“ laususin kuivalt. Ta ainult turtsatas ning naeratas süütult.
„Sellega ei saa midagi parata.“
„Miks mitte?“ küsisin järsult. Davidi naeratus kadus ning ta köhatas vaikselt. Ma ei mõelnudki vampiiriks saamise peale, ei, muidugi mitte, kuid talle tundus nagu ma tahaks seda. Ma olin kõigest viisteist ja sellisteks muutusteks poleks ma valmis.
„Sellepärast, kuna sa oled... noh... väike,“ ei leidnud ta sobivat sõna. Ohkasin raskelt.
„Mis, kas meie väike pesamuna tahtis järsku surematuks hakata?“ küsis Lesley, kes oli meie vestlust pealt kuulanud.
„Imelik, ma arvasin, et sa rändad oma unemaal,“ kähvasin talle kähiseval toonil. Kõlasin nagu mõni koer ja isegi see pisiasi ei jäänud talle märkamatuks. Ta irvitas mu reaktsiooni üle suurima rahuloluga.
„Aga näed, ei ole. Ära hakka nüüd Davidile pinda käima selle muutmise jutuga, sa ei elaks seda üle ja David veel vähem. Sa tüütaksid tema surematu südame kiirelt ära kui sa seda praegu teinud pole,“ ütles ta rõhutades.
Tõusin järsult püsti, tool seljataga kukkumas. „Sa pea oma lõuad!“ urisesin talle põletavalt otsa vaadates. Lesley püsis täiesti rahulikult omal kohal. „Ma ei pea siin seisma ja kannatama kuni sa mind siin sõimad! Lõpeta see ära ja otsemaid!“ avastasin, et nüüdseks ma juba karjun. Ma ei teinud enam väljagi teistest näolappidest mis minu poole pöördusid. Nende seas oli Lily suurte silmade pilk, mis tahtsid iga hetk märjaks minna.
„Sa ei peagi seisma, sa võid istuda ka,“ see kõlas rohkem nagu soovitus. Võtsin oma klaasi, kallasin selle täis morsiga ja kõndisin Lesley seljataha. Kõhust käis jutt läbi ja siis tõstsin käe ja kallasin talle sooja roosa joogi pähe. See imbus kiiresti ta juustesse ning tilkus riietele, rikkudes ära ta rohelise pluusi ning jättes laigud tema valgele nahale. Ja siis jäigi kõik väga vaikseks. Kuulsin vaid enda südamelööke. Keegi isegi ei hinganud peale minu.
„Hästi paned,“ kommenteeris Matt lõbusalt, toon muretu, kuid tema nägu kaunistas mänglev naeratus. Phil vilistas ja plaksutas hoogsalt. Ning siis tõusis Lesley aeglaselt püsti, ise salvrätikut käes hoides, millega ta oma kaela ja nägu pühkis. Aeglaselt pööras ta end minu poole ja lükkas pikali. Ahmisin valust õhku, silmade ees kõiksugu värvi ringid mänglemas. Tema külmad käed krahmasid minu omadest kinni ja pigistasid need tugevasti vastu põrandat.
„Anna mulle üks põhjus miks ma ei tohi sind kohe siinsamas ära tappa?“ urises ta mulle otse näkku. Pilgutasin silmi, kuid ähmane pilk ei kadunud kusagile. Ma ei suutnud vastata, sest avastasin end täiesti sõnatuna olevat. Kõik laua taga olid püsti tõusnud ja mitte ainult mina ei märganud seda vaid ka Les, kes küüned mu kätte surus. Karjatasin valust, tema aga muigas ainult seepeale.
„David, kui sa lähemale tuled, rebin ma tal käed otsast ja see käib teie kõigi kohta!“ ähvardas ta valjusti.
„Lesley, lase temast lahti,“ ütles Jack sõna sekka. Vampiiritar raputas ainult pead ja torkas küüned sügavamale kätte, rebides sisemuses lõhki lihased ja veresooned. Kuid ta ei öelnud teistele vampiiridele midagi, vaid jätkas minu piinamist.
„Sa ju kunagi nautisid seda, eks? Lõikusid end minu ees kord žilettidega ja siis haaknõeltega? Kuidas nüüd selle valuga on? Ei sobi midagi? On mu küüned liiga teravad? Kardad, et nad on mustad? Oh ära muretse, nad on puhtamad kui keemilisest puhastusest läbinud materjalid,“ sosistas ta mulle näkku. Tundsin vere lõhna, mis ajas mul südame veelgi rohkem pahaks kui muhvin hundivere täidisega.
„Vähemalt ei löönud ma sulle kunagi midagi lihasesse!“ karjusin talle näkku. Tema küüned tungisid veelgi tugevamini mu kätte ja siis tõmbas keegi ta eemale. Ta urises vihaselt Sandra haardes ja põrnitses mind, silmad süsimustad ning juuksed salkudena näo ette langenud. Tõusin Davidi abiga püsti ja vaatasin üle haavad, ise valust sisisedes.
„Tule, ma teen need korda,“ lubas Lily ja juhatas mind teise tuppa. David tuli meile järele, käsi ümber minu piha. Tundsin end eriti nõrgana ja kui ma nägin veel kuidas veri mu sõrme otstelt tilgub ja põrandale nire jätab, siis see ajas mu pea pööritama. Olin neile mõlemale tänu võlgu. Mind pandi ühele voodile istuma ja Lily läks kohe sahtlite kallale. Elutoast kostus vaid vaikne vestlus ja rohkemat ma kuulda ei saanudki. Väike vampiiritüdruk tuli tagasi, käes pudel mille ta ulatas ning teises käes olid tal pihku ära mahutatud sidemed.
„Joo,“ käsutas ta mind. Tõmbasin pudelil korgi ära ja võtsin suure sõõmu, kuid pidin koheselt ka läkastama.
„Mis asi see on?“ küsisin õhku ahmides. Ninna tungis alkoholi lõhn ning ma vaatasin suurte silmadega pudelit, mis mu käes oli.
„Viski. David, too niit ja nõel!“ käsutas tüdruk noormeest, kes kiirelt noogutas ja kadus. Hetk hiljem oli ta taas meie juures ning asetas asjad voodile. Seejärel hakkas Lily ise kõigega tegelema. Ta vaatas haavad üle, ise vaikselt keelega vastu suulage laksutades ja pead vangutades.
„Lesley on vastikuks ära läinud. Pärast seda kui ta üritas sind tappa ja see ebaõnnestus, on ta üritanud kättemaksu teha,“ lausus ta, pöörates rohelised silmad minu poole. „Joo,“ ütles ta järsku. Kributasin kulme. „See võtab valu ära,“ lisas ta. Kripsutasin nägu ja tõstsin pudeli suule.
Valu ei kadunud ära, kuid ajal mil Lily mu haavu kokku õmbles, ei teinud ma piiksugi ja jõin, nagu ta oli käskinud. Mul polnudki midagi selle vastu. Pea hakkas aeglaselt ringi käima, kuid ma ei leidnud, et see vastik oleks. Hoopis vastupidi. Ma tundsin ennast suurepäraselt. Valu ei teinud enam mulle muret. Viimaks sidus Lily käte ümber sidemed ja võttis pudeli mu käest, pistes korgi peale.
„Miks sidemed ümber on?“ küsisin vaikselt ja tõusin püsti, ise koheselt tuikuma hakates. Tasakaalu hoidmiseks asetasin käe Davidi õlale, kes koheselt püsti tõusis ja mu sülle krahmas. Olin liiga üllatunud selleks, et midagi öelda vaid vaatasin vampiiritari, kes muretult asjad mujale pani.
„Siis ei määrdu su jope verega ära. Ma ei saanud su haavad täiesti kinni õmmelda, sa pead homme arsti juurde minema. Ta desinfitseerib kõik ära ja siis on kõik läbi,“ viimane kõlas kui lubadus ning ma muigasin korraks. Pea vajus Davidi kaela juurde ning sulgesin silmad.
„Kas ma nüüd saaksin koju?“ küsisin uniselt. Haigutasin raskelt. Ma pole kunagi varem täis olnud ning kui ma polnud enam kahe jalaga maa peal, tundsin ennast kehvemini kui kunagi varem.
„Ei,“ tuli vastus minu kõrva äärest. Enam ma ei kuulnud kuidas me toast lahkusime ja Davidi tuppa läksime. Tundsin ainult tuikumist kätes ja see oli viimane asi mida ma mäletasin sellest õhtust enne kui täielikult unne suikusin.

"Ta defineerib kõik ära ja siis on kõik läbi,“. desinfitseerib on see sõna. vaevalt, et arst hakkab kõike seletama.
jälle PÄRAST, mitte peale, nagu sul ühes kohas oli.

ja nüüd läks action lahti. ja ma tahan järgmist osa

SHIT!
Ma olin seal kohas kahevahel Kohe parandan ära
M, ja ma lugesin selle osa muutmise ajal läbi, issand kui naeruväärne!

Valgus, mis aknast paistis, pani mu kohe hommikul silmi kissitama. Tajusin õrna valu seljas ja siis kohe ka kätel. Pigistasin silmad tugevamini kinni, kuid ere päike, mis valgustas kogu tuba, ei lasknud mul enam tagasi unemaailma suikuda. Mõtetes värvikalt vandudes, pöörasin pea kõrvale ja silmasin tumedat juuksepahmakat. Ohkasin tasaselt ning tõusin ettevaatlikult püsti, üritades käsi vähe koormata.
Ning siis avastasin, et olen jälle Davidi öösärgis. Piiksatasin hädiselt ja viisin pilgu noormehele, kes oli ennast ümber keeranud ja silmitses mind kerge uudishimuga. „On sul parem olla?“ küsis ta mu nägu nähes. Olin taas ära vajunud. Mu silmade alla olid ilmunud hallid varjud ning juuksed, mis olid isegi lühikesed, olid segamini. Vahtisin suurte silmadega enda öösärki ning maigutasin hääletult suud. Ma ei suutnud midagi mõelda peale 'Kes oli mu ümber riietanud' asja. Kui Davidil oli piisavalt palju eneseväärikust ja ta austas mind piisavalt palju, siis ta ei teinud seda. Vähemalt ma lootsin.
„Paremini,“ oskasin vastata. Ta noogutas ja tõusis samuti istuli, sasides enda juuksepahmakat, ajades selle segamini. Turtsatasin vaikselt kuid tõsinesin taas.
„Kuidas endaga lood on?“ küsisin aeglaselt. Tuba eredas päikesevalguses oli ilusam kui lambi omas.
„Suurepäraselt,“ kostus Davidi ergas vastus mu vasaku kõrva juures. Vähemalt kellegil oli põhjust täna heas tujus olla. Mul oli jälle süda paha ning tundus nagu ta tajus seda. Tema külm käsi leidis aset minu laubal, mis jahutas mu tulikuuma nahka. Olin tänulik selle toimingu peale, kuid ei öelnud midagi. Istusime vaikides seal ning lihtsalt ootasime. Viimaks tõmbas ta käe eemale ja ajas jalad üle ääre, võttes põrandalt püksid üles.
„Sa magasid naljakalt. Mõmisesid midagi läbi une ja tagusid mind,“ ütles ta järsku. Mu silmad läksid koheselt suureks kui seda uudist kuulsin. Vaatasin kõrvale kui ta teksad jalga toppis ja oma kapi poole läks.
„Anna andeks,“ ütlesin pea kõrvale pöörates. Tundsin, kuidas mu põsed õhetama hakkavad. Mu ema oli mulle kord sedasama öelnud, kui ma olin kümne aastane ja temaga ühes voodis magama jäin. Sel ööl olin tagunud tema selga mistõttu pidi ta mu tagasi oma tuppa tassima ja seal jäin ma rahus magama. David tõmbas t-särgi seljast ja asendas selle valge jalgpalli särgiga. Ta ühmas ainult midagi, mis talle endale nalja tegi ja ta naeratas lõbusalt kui uksed sulges ja ringi vaatas.
„Ei ole midagi,“ lausus ta. „Muideks, su käed hakkasid öösel veritsema ja Lily pidi sidemed ära vahetama. Ta tahab haavad täna jälle üle vaadata kui sa valmis oled.“
Vaatasin oma käte poole. Isegi pärast seda, kui ta oli õmmelnud haavad kokku, ei lakanud nad veritsemast. Uus side oli punase plekiline. „Aitäh,“ vastasin ainult, suutmata enam midagi öelda.
„On sinuga kõik korras?“ küsis David, kes jõudis voodi juurde ja vajus sellele istuma. Potsatasin tagasi pikali, pea pehme padja sisse vajumas.
„Suurimas,“ ütlesin sarkastiliselt. Mu pea valutas, käed tuikasid ja jooksid verd ning ilmselt on mul nüüd ka palavik. Ma tundsin ära kohe selle sümptomeid. Kael tundus iga liigutusega raske olevat ning isegi tekk, mis minu peale oli laotatud, tundus tonnine.
„Dorothy?“ see kõlas rohkem küsimuse moodi. Seirasin silmanurgast noormeest, kes mind murelikult vastu vaatas. „Palun, on sinuga täiesti kõik korras?“ asetas ta käe jälle mu laubale. Olin taas tänulik jahutusele mida ta ise vist teadmata pakkus. Oleksid minu käed sama külmad...
„David?“
„Jah?“
„Kes mu ümber riietas?“ see küsimus teenis ära tema lõbusa turtsatuse. Kortsutasin pahuralt kulme.
„Sandra ja Lily,“ vastas ta minu kergenduseks. Ohkasin tunduvalt kergendust tundes. See oli hea uudis.
Järsku kostus vaikne koputus ja David andis nõusoleku siseneda. Uks avanes ning sisse astusid Matt, Phil ja Lily, kes hoidis käes kandikut väiksemate pudelitega, sideme rulliga ning väikese plekk kausikesega.
Kõik nad peatusid voodi ees, kahel poisil muie näole ilmumas.
„Tüüp, tal on pohmell,“ irvitas Phil lõbusalt. Ma ei vastanud midagi kuid põrnitsesin neid vihaselt.
„Lahe! Kuidas sa ennast tunned? Oled oksendanud? Tahad me aitame sind selles suhtes? Muidugi tahad, Phil, mine too poest viina!“ plaksutas Matt käsi. Lily urises nende peale ja asetas kandiku väikesele kummutile mis voodi juures oli.
„Kaduge välja,“ ütles ta poistele, kes sõnatult kuuletusid, kuid valjult naerdes lahkusid. Vampiiritar hingas pahinal välja ja ronis üle voodi minuni. Kord katsus ta pulssi, nagu oleksin ma suremas, siis võttis ta sidemed käest ära ja uuris haavu.
„Jahm... Les tegi siin puhta töö,“ ütles ta pominal. Ta torkas korraks jääkülma sõrmega lillakate haavade poole. Pigistasin hambad tugevasti risti ja pöörasin pea kõrvale. Lily aga jätkas kompimist kuni jõudis viimaks teise käeni. Ja nii jätkas ta umbes viis minutit kuni viimaks lasi mu kätel lõdvalt voodile langeda.
„Sa peaksid õnnelik olema... Su haavad ei läinud mädanema...“ ütles ta ühe pudeli kätte võttes ja seda käes loksutades. Teise käega haaras ta vatitupsud ning kallas nähtamatut vedeliku neile, hakates minu haavu puhastama. Lamasin seal, tegemata ühtegi piiksu. David istus voodi äärel ja jälgis abitult minu piinlemisi. Teadsin, et ta tahtis midagi teha, kuid Lily sõnul polnud tema nii kogenud arst kui tema. „Ma oskan kõigest väikest esmaabi osutada,“ ütles ta ainult enda kohta ja lõpetas haavade puhastamise. Verised vatid viskas ta hooletult kandikule ja võttis ühe sprei, millega mu kätt pritsis. Tundsin kohe, kuidas käsi külmaks tõmbus ja hingasin pisut vabamalt. Enam ma ei tundnud valu ja naeratasin talle julgustavalt. Viimaks, peale kõike seda, haaras ta sidemed ning keeras mu käed sellesse.
„Suur tänu,“ tänasin teda ja nihkusin voodi ääre poole. Vaatasin kuidas ta asjad kokku paneb ja siis jälle toast lahkub, jättes minu ja Davidi jälle kahekesi.
„Ma annan sulle natuke privaatsust,“ pomises ta viimaks, kui olime viis minutit vaikuses istunud, mina tekki jõllitamas ja tema oma külmade kätega minu haavasid jahutamas. Noogutasin lühidalt ja märkamatult ta lahkuski. Tõusin koheselt püsti ja otsisin oma riided välja. Need kibekähku selga saanud, jätsin Davidi t-särgi voodile ning väljusin toast. Koridor oli inimtühi, ainult kõige tagumisest toast kostus vaikset muusikat. Mozart. Muigasin korraks ja siis läksin trepist alla.
Alles esimesel korrusel nägin elumärke. Köögis kuulsin askeldamist ning elutoas käis teler. Kõrvuni kostus veel lõbus naer ja siis tulid nähtavale Phil ja Matt.
„Me otsustasime sind pohmelliga aidata,“ ütlesid nad täiesti rahulolevalt, rind rõõmust paisumas. Vahtisin vampiire sõnatult ning viimaks võttis Phil seljatagant välja pudeli ja surus selle minu nina alla. „Kui sa ise kõik ära juua ei jaksa, siis me võime sind aidata,“ lausus ta irvitades. Krimpsutasin nina ja astusin sammu tahapoole.
„Mul on juba parem,“ valetasin kiirelt, mille peale poiste näod ära vajusid.
„Oh, olgu, meile jääb rohkem. Matt, kus meie kaardid on?“ kuulsin veel Phili küsimas ning mõlemad kadusid valju naeru saatel.
See hommik ma Lesleyd ei kohanud. Lily kutse peale vajusin köögis toolile istuma ning koheselt asetati mulle ette taldrik eilse salatiga, mis polnudki otsa saanud. Tänasin teda ning asusin isukalt sööma, taibates alles nüüd, kui näljane ma olen.
„Su käed ei valuta enam?“ küsis ta mõne aja pärast, kui minu kõrvale istus ja samuti enda salatit sööma asus.
„Mitte eriti,“ vastasin ausalt. Ta naeratas rõõmsamalt ning siis jätkasime söömist vaikselt. Paari minuti pärast tõusin püsti, tänasin teda ja pesin seekord ise oma nõud puhtaks, asetades taldriku, kahvli ja noa kappi tagasi. Väljusin köögist, jõudes elutuppa. Nii imelik kui see ka ei tunduks, siis praegu vaatasin ma seda maja üldse teisest vaatenurgast. Peale kõike seda mis siin juhtunud on, oli see minu teiseks koduks saanud.
Jack, kes istus rahulikult tugitoolil, märkas mu sissetulekut ja noogutas aeglaselt. Siis kinnitas ta oma pilgu tagasi telerile ja toetas pea käele, mis oli rusikasse tõmbunud. Istusin diivanile ja tõstsin jalad enda lõua alla.
„Kuidas läheb?“ küsis Jack nüüd. Tundus nagu oleks ta alles reklaami pausil mind märganud. Vajusin vaikselt kössi. Miks kõik muretsevad minu pärast?
„Hästi,“ tundsin väikest rõhku iseendal kui nii ütlesin. Kokkuvõttes ma nii tundsingi ennast. Kõht oli täis, käed ei valutanud enam nii hullusti ja ma olin ennast välja maganud. Vampiir mühatas midagi vastuseks. Kergitasin ainult kulme ning pöörasin pilgu telekale, kust ikka veel reklaam käis.
„Mida sa vaatasid?“ olin uudishimulik.
„Lõuna-Ameerika kauboi filmi,“ vastas ta pisut tüdinud toonil. Kas ma olin kiiresti oma puhta töö tüütamisega ära teinud? Hammustasin korraks huulde, hingates ninast raskelt välja. Võimalik, et Lesleyl oligi õigus. Ma hakkan siin kõiki tüütama. Enam ma seal istuda ei tahtnud ning silmad sulgedes, tõusin aeglaselt püsti ja sammusin koridori. Davidit ma enam ei kohanud. Kahju. Tõmbasin jalatsid jalga ja väljusin.
Õhu jahe tuuleiil jahmatas mind pisut. Tõmbasin jope rohkem kokku ja astusin edasi. Piilusin korraks üle õla tagasi maja poole. Nägin elutoa aknast Jacki, kes mulle veel järele vaatab ja siis pistsin jälle kodu poole plagama.

Tänasin teda ning asusin isukalt sööma, taibades alles nüüd, kui näljane ma olen. - taibates*
kusagil oli peale pärast asemel kirjutatud.
Piilusin korraks üle õla tagasi maja poole. Nägin elutoa aknast Jacki, kes kulle veel järele vaatab.... - järele vaatas*
mingi komaviga vist oli ka, aga need kolm hakkasid enim silma ahjaa, kusagil oli midagi lahku kirjutatud, kui pidi koos olema liitsõnana.
aga muidu. tegevus toimub ja mulle meeldib. pole liiga hull laavstoori. veel. ma loodan, et ei lähe ka selleks, muidu ma pean lõpetama

ootan järgmist :)

Õhh, ma ei tea, ma nägin ise ka neid kirjavigu, kuid ma ei tea, MIKS ma ei osanud neid nii tähele panna ja ära parandada, :s
Ja see ÜRITAB olla laavstoori esimene nende sajandite jooksul, mille jooksul ma olen kõiki jutte kirjutanud. Ja see masendab mind, kuid nii naljakas on kirjutada seda kõike justnimelt Mina vormis. Sm. et ma olen suht realismi armastav/pooldav inimene ja ma ei salli armastust ega ole seda tunnet tundnud enam päris pikka aega, ka siis kui oli olemas bf. kellega sai hängida. See oli masendav tunne Ausalt. xD
Agaa... See tähendab vaid seda, et ma pean lugema mingisuguseid armastusromaane ja ei tohi täna õhtul võtta enam unerohtu. :}

Ma üritan täna veel ühe osa teha, või homme kuna ideekriis -.- Niipea kui mõni mõttesähvatus tuleb, kirjutan üles. ._.

kirjutades ei panegi kõike tähele.

xD i know whatcha mean aga ma loodan, et see väga noortekaks/naistekask kätte ei lähe javähemalt mingi seiklus ja põnevus toimub edasi

mul tuleb tavaliselt ideesähvatus siis, kui ma lihtsalt võtan faili lahti ja otsustan, et kirjutan muidugi, ma tean, mida ja kuidas ma teen

Aga mina ei tea
Ma tegin oma Open Office lahti ja ootasin kaks tundi enne kui inspiratsiooni sain. Ja kui ma sain ühe lehe valmis kirjutatud, ajas ema arvutist välja ja tänagi ei olnud mul inspi, et see lugu normaalsemalt kirjutada.

jutt oli ju hea.
mul oli eile siis aega kirjutada, kui teised magasid xd õnneks nad jäid magama. huh.

sul muusika kuulamine ei aita?

Mm... Vahest. Aga mida ikka saab HIMist, Within Temptationist, Evanescencest, Bring me the horizonist, Flyleafist, Papa Roachist ja muust plämast? ._.
Ma lihtsalt pean midagi muud tegema ka... lugema näiteks mõningaid teisi raamatuid vms... Kui need ka aitavad. *sobb*

no ma loodan, et ma VÄGA teiste raamatute ideesid ei kasuta. proovin ikka omaloomingut ka võtta. kuigi näiteks filmid või seriaalid annavad ka ideid ju

Ma ei kasutagi teiste raamatute ideid Ma lihtsalt loen ja siis kui mõtlen pikalt järele, arenevad omad ideed ja nii fantaseerin edasi
Jah, praegu vaatan animed See on küll hull verine, aga see jutt pole veel hullu veritsemise juurde jõudnudki.

Mind häirib, et sa koguaeg, kui ei taha sõnakordusi kasutada, nimetad tegelast "vampiiriks". Kas kõik on nimedega, või vampiirid/vampiiritarid. Võiksid rohkem neid poiss/noormees/neiu/vanatäi jne. ;9
Agajah, ääggeee.
oot, see peaks olema laavstoori?

mine tea, mis david'i ja dorothi vahel lõpuks on

Keku, ma ei oska lovestorysid kirjutada, seega tuleb sellest noh... Pigem mingisugune harjutus, aga ta üritab olla

Sulgesin nii vaikselt kui võimalik ukse enda taga ja hiilisin tuppa. Kell oli juba üks ning maja tundus täiesti tühi olevat. Imelik.
Lülitasin arvuti sisse ning uurivalt läksin mööda maja ringi kolama. Stan tundus vähemalt kodus olevat. Tema toast kostus vaikne muusika kui ma sealt möödusin. Vanemate tuba oli aga tühi.
“Läksid vist jälle kusagile... kahekesi,“ arutlesin mõtetes ning pöördusin venna ukse poole. Koputasin vaikselt ja ootasin, kuni vastus tulema peaks. Kui seda ei tulnud, kributasin kulme ning koputasin uuesti, seekord valjemini. Kuulatasin tähelepanelikult venna punk-rocki mis toas vastu kajas. Ohkasin kärsitult. Üks asi mis mulle ei meeldinud oli ootamine. Lõin rusikaga tugevasti vastu ust ja tõmbasin käe kiiresti eemale. Mõtetes valu kirutades, läksin tagasi oma tuppa ning otsisin arvutist välja muusikafailid, mida ma valjusti mängima panin, lootes saada Stani tähelepanu. Ise hetisin aga voodile pikali, võtsin raamatu laualt ja avasin selle suvalisest kohast.

Valdav enamik elemente võib keemiliste reaktsioonide tulemusel moodustada keemilisi ühendeid (liitaineid). Liitaine koosneb kindla ehitusega molekulidest. Liitaine iga molekul sisaldab erinevate elementide aatomeid. See, milliste elementide aatomid millisel arvul molekuli kuuluvad, määrab liitaine keemilise koostise.
Liitained on näiteks vesi, soolad, oksiidid ja orgaanilised ühendid. Näiteks vesi H2O on ühend elementidest vesinik H (2 aatomit molekulis) ja hapnik O (1 aatom molekulis).
Eri elemendid võivad moodustada ka segu, näiteks sulami...

Laksatasin raamatu kinni ja ohkasin taaskord. Stan ei reageerinud kuidagi minu valjule muusikale mis üle maja kaikus. Vaatasin korraks aknast välja ja nägin kuidas mõned mööduvad näolapid just nimelt minu toa akna poole pöörduvad ja siis pead vangutades edasi lähevad. Kributasin kulme ja kõndisin jälle toast välja. Ma ei saanud isegi aru, miks ma tahtsin nii väga teada kuhu vanemad kadusid, kuid mul oli vaja tegevust leida. Kui on vaja, kannatan ma venna nõmedad küsimused ära. Seekord tegin ukse koputamata lahti ja tardusin paigale. Vend magas rahulikult voodis, kõrvaklapid peas ning sonis midagi läbi une. Kogu pahatuju kadus ning asendus lõbususega. Ma pole ammu venna tuppa nii sisse marssinud ja ma ei üllatunud enam, miks ta ei vastanud mu koputusele. Muigasin lõbusalt. Jooksin oma tuppa, võttes voodilt kõige raskema padja ning tagasi Stani tuppa hiilides, seisin mõnda aega tema kohal ning siis lõin ägedalt talle padjaga vastu selga. Seisin ärevalt tema poole kuid ta ei liigutanudki ennast eriti. Tõmbas kõigest teki rohkem peale ja magas rahulikult edasi. Kiristasin hambaid. See oli isegi kuidagi lõbusaks välja kujunenud. Lõin veelkord padjaga ja sain vastuseks tüdinenud mõmina läbi une. Ja siis lõin isegi kolmanda korra vennale padjaga vastu pead. Vaarusin hääletult naerda kuni sain ise ka padjaga vastu nägu. Stan oli istuli tõusnud ja kõrvaklapid peast võtnud.
„Mis sul viga on?“ küsis ta jämedal häälel, vahtides mind altkulmu. Korraks meenutas ta isegi Lesleyd, kuid ometigi ei suutnud ma naeru pidada. Tagurdasin tema arvutitoolini ja vajusin sellele istuma, ise ikka veel naerdes. Vend põrnitses mind päris tükk aega pahuralt kuni viimaks laialt haigutas ja käega üle unise näo viis.
„Ära ütle, et sa jõid eile,“ krimpsutasin nina. Stan vaatas mulle kõvera näoga otsa ja kehitas kõigest õlgu. „Jõid?“ küsisin natuke üllatunult. Täpsemat vastust ma temalt ei saanudki. Ta tõusis püsti ning alles nüüd märkasin, et ta on täiesti riides. Suvised lillelised šortsid jalas ja kollane t-särk seljas. Surusin huuled tugevasti kokku, kuna ei tahtnud oma märkustega eriti ta tuju rikkuda. Kokkuvõttes lendaksin ta toast minema.
Tundus, nagu ei paneks ta tähele minu muusikat, mis taustal kõvemini kui tavaliselt mängis. „Noh?“ küsisin veelkord.
„Mis ´noh´?“ küsis ta mind vaadates.
„Sa jõid eile?“ kordasin küsimust, mille peale ta pead raputas ja pilgu tagasi arvutile kinnitas. Tõusin toolilt püsti ja sammusin ukseni.
„Kuhu vanemad läksid?“ küsisin. Käsi hoidis kuldse tooniga ukselinki, mis õrnalt läikis valge ukse taustal.
„Isal oli mingi koosolek ja ema läks sõbrannaga šoppama,“ vastas ta ja tõmbas tooli enda poole.
„Kas sa nüüd saaksid ära minna?“ pahvatas ta üle õla minu poole vaadates. Kehitasin ainult õlgu ja lahkusingi kiiresti toast. Mis temaga nüüd täna viga on? Käed rusikasse surutud, läksin jälle oma tuppa, kus ma voodisse pikali vajusin ja muusika saatel raamatusse süvenesin.
„Dorothy, sulle on külalised!“ hüüdis Stan ukse taga. Tõstsin pilgu vanalt õpikult mille olin unustanud juba kaks aastat tagasi kooli ära anda ning asetasin selle lauale. Tõusin püsti ja ringutasin. Tundus, nagu oleksin päris pikalt lugenud, kuid kella järgi vaadates kõigest kaks tundi. Läksin toast välja ning kõndisin trepist alla. Ema askeldamist oli juba kuulda, kuid tema ei olnud see, kes koridoris seisis ja mind ootas. Mu süda pidi peaaegu seisma jääma, kui ma seal Lesleyd nägin. Tema näost polnud üllatuse märkegi. Tema pilk vilksatas korraks mu käte poole. Seisin tardunult poole trepi peal, vaadates talle jahmunult otsa.
„Kes su siia kutsus?“ küsisin vaikselt. Ta kavatses just vastata kuid Stan oli jälle kohale tulnud. Too toetus trepi käepidemele ning jälgis Lesi, kes oli kõigest korraks talle otsa vaadanud.
„Me peame rääkima,“ ütles ta mulle rahulikul toonil. Kergitasin kõrgilt kulme.
„Mul pole sinuga millegist rääkida.“
„Kes ütles, et sa minuga rääkima pead? Mina tulin lihtsalt siia selleks, et sind kohale aidata,“ vastas ta täiesti ükskõiksel toonil. Pidin endale tunnistama, et olin natuke pettunud. Lootsin isegi, et me hakkame ära leppima, kuid tema toon oli liiga ametlik selle jaoks ja ta vihkas mind liiga palju. Krimpsutasin nina ning vaatasin korraks Stani poole, kes nüüd laialt muigas.
„Ja ma tõin kaasa selle mida sa nii väga tahtsid,“ lisas ta vaikselt. Vaatasin teda veelgi üllatunumalt ning tegin esimesed sammud. Lesley ei liikunud paigast vaid ootas mind kannatlikult, huuled kramplikult kokku pigistatud. Jõudsin viimaks alla, üritades aega viita.
„Davidile ei meeldi kui hiljaks jäädakse,“ mainis ta viimaks, kui ma alles esimest jalatsit jalga toppima hakkasin. Olin üritanud kõikvõimalikud asjad aeglaselt teha, kuid nüüd tegin natuke kiiremini. Ma ei näinud kuidas Lesley nägu korraks kaalutlevaks muutus ning siis tõusin püsti. Ta tegi ukse lahti ja lahkus esimesena.
„Kui see on mingi trikk siis sa peaksid teadma...“
„Mis keelas mul sul sealsamas otsa peale tegemast?“ küsis ta külmalt minu poole vaadates. Ta jalutas musta Mercedese poole ja tegi selle kiirelt lahti. „Sisse,“ ütles ta minu poole vaatamata. Istusin tahaistmele, kuna ei tahtnud tema kõrval ollagi. Lesley käivitas auto ja turvavöö omal kinnitamata, kihutas ta tee peale välja. Seevastu, hoolides enda elust veel nii palju, panin turvavöö enda külge ja vaatasin ringi. Lesley võttis enda kõrvalistmelt ühe paki ja viskas selle mulle. Vaatasin seda natuke pikalt ja siis tegin lahti.
Hoidsin käes kasevaia, millel oli hõbedane teravatipuline ots ning samast materjalist tehtud pide, millest sai kinni hoida. Sellele oli graveeritud minu nimi ning korraga tekkis mul kõhe tunne. Lesley täitis oma lubadust kartmatult ning see tahtis mind nutma ajada. Miks ta seda tegi?
Ta ei vaadanud kordagi minu poole, vaid käsitles osavalt rooli, vajutades gaasi põhja ning ühel hetkel tegi ta järsu peatuse. Mõlemale poole vaadanud, kihutas ta jälle edasi.
„Mille jaoks sa mulle selle andsid?“ söandasin viimaks küsida. Ta kinkis mulle ühe karmi pilgu tahavaate peeglist ja muigas jälle.
„Sa ju tahtsid mind tappa?“ see polnud küsimus, kuid ta kergitas kulme ja kinnitas pilgu jälle aknale, vaadates tähelepanelikult neid kurve, mis meid veel ees ootasid.
„Jah, aga...“
„Sa ei saa mind nagunii tappa. Sa oled liiga nõrk selle jaoks,“ katkestas ta mind. Tundus, nagu oleks ta mu mõtteid lugenud, sest olin tahtnud just hetk tagasi sedasama öelda. Pöörasin pea akna poole tahtmata tema poole pettunud nägu näidata.
Kihutasime mööda mitmest majast, inimestest, kes meile üllatununlt järele vaatasid ja siis olimegi linnast väljas. Maanteel lisas Lesley veelgi rohkem kiirust, kihutades aina edasi.
„Kuhu meil kiiret on?“ olin vapustatud tema käitumisest. Kummardusin natuke ettepoole, et näha teed midamööda me edasi sõitsime.
„Teise linna,“ ütles ta täiesti rahulikult. „Sa ei pea kartma. Veel. Eva on ka seal.“
Mul vajus suu korraks lahti kuid plõksatasin selle kinni kui kuulsin taga sireene.
„Tore...“ pomisesin kulme kortsutades ning asetasin käed rinnal vaheliti. Hoidsin vaia ikka veel käes

Lesley pilk liikus tahavaate peeglile. Politseinike autod ei lähenenud meile, kuid kindel sihtmärk, milleks oli must Mercedes, püsisid nad meil kindlalt kannul. Viimaks ta muigas ja keeras auto kõrvale, sõites suurema kiirusega kõikide autode vastu. Mu nägu muutus koheselt kahvatuks, kui nägin autosid, mis meile vastu sõitsid, kiirelt kõrvale pöörasid ja sama jahmunult kui minagi järele vaatama jäid. Kartmatult kihutas ta politseinike autost mööda ning pigistades nüüd tugevasti autoust.
„Mis, sa tahad meid tappa?“ käratasin tema peale lämbuva tooniga. Ta vaatas korraks minu poole ja hammustas korraks huulde.
„Parandus. Ma tapaksin sind, mitte ennast,“ vastas ta mulle ja viimaks hakkas tuttav linnake paistma. Lesley pööras auto ühe bussijaama juures ümber ja sõitis jälle tagasi suunas kuhu me ennegi liikusime.
„Politsei on sul järel...“
„Pole midagi, see pole minu auto,“ vastas ta muretult ja sõitis nüüd aeglasemalt edasi. Varjates ennast hirmunult, heitsin istmele pikali. Ma ei tahtnud näha, mis väljas toimub.
„Ära ainult siin täis oksenda,“ pomises Les mulle mille peale ma ainult noogutasin ja silmad kinni pigistasin.
Tundsin, kuidas auto jälle kiirust lisab ning pead kergitades, märkasin, et olime just jälle politsenikest möödunud.
„Sa narrid neid!“ olin ahastuses.
„Jah. Nendega on lõbus võitu sõita.“
„Kui minuga midagi juhtuma peab, siis tea, et...“
„Kas sa rahuned juba maha? Sinuga ei juhtu veel midagi!“ käratas ta juba. Panin koheselt suu kinni ja vaatasin vaia poole. Mul oleks praegu hea võimalus talle ots peale teha. Lihtsalt vai südamesse... Või seljast läbi...
Kuid mõtlema hakates, ei saanud ma seda teha. Ma ei osanud autot juhtida ning kui meile järele jõudakse, ning tema surnud on, olen mina plindris.
Autos valitses vaikus mis rusus mu kõrvadele. Aga minu seltsilise jaoks tundus see justkui muusika olevat. Lesley istus rahulikult roolis, keeras seda vahepeal, vahetas käiku, vajutas gaasi...
Järsk peatus äratas mu unest, mis peale kippunud oli ning istuli tõusnud, nägin, et Les väljus autost. Pistsin vaia tagasi pakki ja seda käes hoides, väljusin samuti.
Seisin ühe metsamajakese ees, kuhu poole Lesley läks. Järgnesin talle kiirelt ja sõnatult, sibades tal sabas nagu mõni kutsikas. Maja uks avanes ja nähtavale tuli Lily, rõõmus naeratus näol.
„Ma näen, et sa elasid selle teekonna üle,“ sosistas ta mulle meid vastu võttes. Lesley kuulis seda, mühatas ainult ja astus trotslikul pilgul edasi. Talle oli vastumeelt siin viibimine, kuid miski sundis teda paigal olema ja täitma oma kohust. Lily järel kõndides, leidsin ennast peagi ühest suurest saalist, mille lauad olid seinte äärde tõstetud ja toolid ära koristatud. Kõik vestlesid omavahel ning meie sissetulekut märgates, eraldus David nendest ja kõndis minuni.
„Kuidas sinuga on? Tegi ta sulle midagi? Mis see on?“ küsitles ta mind, vaadates pakki, mille olin kramplikult vastu rinda surunud. Vaatasin pruunikat paberit ja raputasin pead.
„Kingitus,“ vastasin talle ausameelselt. Nii võis selle kohta öelda. Ta noogutas mõistlikult ja mu enda käevangu võttes, läksime teiste juurde. Eva oligi juba seal. Nad seisib Robertiga kõrvuti ja vestlesid omavahel millegi kohta, kuid tüdruku ettevaatlikust olekust, sain aru, et midagi on lahti. Heitsin talle korraks uudishimuliku pilgu, mis talle märkamatuks ei osutunud ning Robertile midagi öeldes, kõndis ta minuni.
„Dor,“ ütles ta vaikselt ja kallistas mind tugevasti. Kallistasin teda vastu, ise imestunud millest see tulenes. „Nad rääkisid mulle...“ sosistas ta. Kergitasin kulme. Teised tegid nägu, nad poleks midagi kuulnud ning ta neelatas vaikselt. Sain aru, et ta ei suutnud jätkata, kuid milles asi on?
Vaatasin Roberti otsa, kes ohkas vaikselt ja tuli meie poole. Viimaks asetas ta käe Eva ümber ja tüdruk tõmbus minust eemale, nagu oleksin mina vampiir ja Robert mitte.
„Me arutasime pikalt ja noh...“ noormees otsis sõnu kuidas kirjeldada praegust olukorda. Ootasin kannatlikult. „Dorothy, ma loodan, et sa ei solvu,“ piiksatas tüdruk. Kergitasin kulme, oodates nüüd vastupidiselt kannatlikusele kannatamatult. Mis oli asi millest nad mulle rääkida tahtsid ja miks nad seda mulle rääkida ei saanud?
„Issand jumal, Eva veri lõhnab meiesuguste jaoks paremini kui kellegi teise oma,“ ütles Lesley minu seljatagant. Vaatasin sõbranna kahvatut nägu.
„On see hea või halb?“ küsisin paarikese poole pöördudes.
„Halb,“ vastas Eva. Mu pea nõksatas korraks tahapoole. „See tähendab, et ma pean hakkama hoidma teist kaugemale kui ma just ei taha siin kellegi hommikusöögiks hakata.“ Tema pilk vilksatas korraks mu seljataha ning sain koheselt aru mis ta sellega mõtles.
„Mul on kahju,“ oskasin ainult öelda. Ja tõepoolest oligi. Eva ja Roberti vahel oli säde ja neil mõlemal oli kahju selle uudise peale. Kuid tundus, nagu ei reageeriks noormees kuidagi selle lõhna peale, mida mu sõbranna veri tekitas. Distsiplineeritud rahvas, mõtlesin rahuloluga.
„Olgu, aga miks te meid siia tõite?“ küsisin mõne aja pärast. Majas oli valitsenud vaikus, kuna kõik töötasid millegi kallal. David seisis minu kõrval ja uuris ühte kaarti. Matt ja Phil irvitasid koos ühte raamatut lugedes, kus olid faktid lycanite kohta.
„Huvitav, mis siis saab kui paaritada libahunt vampiiriga?“ küsis Matt, hääl narust summutatud.
„Lendava karvapalli,“ vastas Phil tagasihoidlikult, mille peale pooled meist naerma purskasid.
„Sest siin on ohutu,“ oli Lily see, kes vastas. Lesley oli vahepeal ära kadunud ning tuli tagasi Sandra ja Jackiga. Kahel olid käes karbid ja Les vaatas ainult korraks toas ringi enne kui jälle ära kadus.
„Lycanid nägid teid,“ vastas tüdrukutirts. Mind jahmatas see rahulikkus mis praegu kõiki valdas. Lycanid teadsid nende kohta ning nad tahtsid vampiire hävitada. Seejuures ka mind ja Evat, kuna me olime nüüd nendega seotud. Sandra ja Jack lasid rasketel kastidel laudadele kukkuda.
„Aga kas poleks olnud lihtsam meid valvata ja- issand jumal, te ei hakka ju sõda pidama?“ kostus mu suust üllatunud küsimus, kui nägin Jacki kastist kaks revolvrit välja võtmas. Ta vaatas korraks minu poole, lehvitas relvaga ja asetas selle lauale.
„Me ei saa seda lubada,“ ütles Sandra ja alustas relvade sorteerimist. Vaatasin Davidi poole, kes polnud oma kaardilt pilkugi tõstnud.
„Varsti saate selgeks, kuidas neid kasutada ja kui te olete kellegi maha nottinud, ei tundu see enam nii jube,“ ütles Matt, kes oli Philiga lauani kõndinud ja tähelepanelikult relvaladu laual vaatas. Kributasin kulme.
„Nojah, teil on tõesti kerge öelda.“
„Meil on inimestest erinev mälu. Arvad sa tõesti, et meid ei kimbuta need tapetud näod mida me näinud oleme?“ küsis Sandra. Nägin tema silmis, kuidas sealt üks vari läbi lipsas ning vaatasin pettunult mujale. Kuidas ma saingi küsida nii lolle küsimusi nende juures, kes on elanud kauem kui mu vanaema. Võibolla kauemgi, kui osa mu sugupõlvest.
„- nüüd.“ ma ei kuulnudki lause algust, kuid Jack seisis minu juures, käsi relvaga minu poole sirutatud. Võtsin püssi kätte ja vaatasin seda igast küljest.
„Kas sa kordaksid mida sa ütlesid?“ pilutasin silmi. Olin täiesti mõttesse vajunud ning ei märganudki, kuidas Eva oli samuti relva kätte saanud. Ta vaatas seda samuti ning siis tulistas demonstreerivalt nähtamatuid kuule.
„Me õpetame kuidas neid kasutada. Tule nüüd,“ kordas noormees muretult enda lauset. Neelatasin vaikselt ja noogutasin. Eva läks juba ees ära ning mul ei jäänud muud üle, kui järgneda talle ja tee peal püssi uurida.

esiteks - mis kuradi sõna on kributama? ei õs ega google ei andnud mulle vastust.

aga teema läheb põnevamaks igatahes. ning ma ei mõistnud, miks nad alles nüüd seda Eva asja märkasid, või miks sellest nii suur asi tehti, et teda nii läbi lillede ette hoiatati.

mul oleks vist ka veidi teistsugune reaktsioon olnud kui Dor'il. rohkem nagu: omg! I can shoot?!

aga ma tahaks ka uut. :)

Kributama - kortsutama. :}
Ja politsei jäi maha, Les kihutas end ogaraks
Ma olen püssiga lasknud, pole nii huvitav kui tundub.

ma olen ka. lõbus on siiski

aga kuskohast sa selle sõna võtsid siiski? ene ei ütle ka mitte midagi. sünonüümisõnastik ka mitte.