Deadly lullaby: POOLELI!

Lugesin ka lõpuks läbi. Väga meeldis, uut nõuan. =)
Siinsed vampiirid meeldivad kohe väga, võrreldes sellega, mida Stephenie Meyer nendega tegi. C'mon, she almost defanged them.

kusjuures teine hooaeg oli palju toredam. seal olid ainult nö feast'id, kus kõik tihti paljalt lõbutsesid teine hooaeg oli palju parem. :)

EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!11

laavstoori?

olgu. siis hakkan seda ka jälgima. aga siiski. proovi see lugu ka lõpuni viia. pritti pliiis.

pane olulised faktid siis kirja, mis sul plaanis on, ja proovi tee nendeni ilusti ära siluda, nõnda soovitud lõpptulemuseni jõudes. sul on ikka mõeldud, kuidas lugu lõppeb?

yays!

Soe tuul silitas õrnalt mu põski, mis olid pärast Davidiga kahekesi koos olemist kahvatumaks tõmbunud.
Paks suletekk asetses mu peal, tehes hirmsalt palju sooja, kuid ma olin rahul. Ma ei suutnud silmi avada, mitte veel. Päike paistis läbi heledate kardinate, valgustades tervet tuba. Tundsin kuidas värske õhk ninna tungib ning kuidas väljas linnud laulavad.
Ning alles siis lõin oma hallid silmad lahti ja vaatasin heledas toas ringi. See küll Davidi tuba ei ole! Ja alles nüüd meenus kus ma tegelikult olen. Hõõrusin oma kaela, mis oli valus, kuid hoolimata sellest kõigest tundsin ma ennast esimest korda üle pika aja värskena.
Tõusin voodist ja märkasin, et ma ei kandnud enam oma riideid, vaid mulle on selga tõmmatud suur valge t-särk. Tõmbasin kaeluse endale poole näo peale, nuusutades selle lõhna. Koheselt venis naeratus mu näole. Tundsin ära Davidi kerge lõhna, mis oli värskendavam kui hommikune päike või jääkülm vesi vastu nägu.
Keset unelmaid, kus olin ainult mina ja Tema, kostus vaikne koputus ja valge uks avanes. Sisse piilus roheliste silmadega Lily, kes mind nähes koheselt edasi astus, helesinine kleidike taga voogamas. Tal olid jalas valged põlvikud, mis kuigi palju ei erinenudki tema nahatoonist ja mustad kingad.
„David läks asjaga päris kaugele,“ lausus vampiiritar otsustaval toonil kui edasi astus ja minu ees peatus. Uks tema taga langes kinni, jättes meid nüüd täiesti üksinda tuppa. Korraga valdas mind hirmuvoog. Kas Davidiga juhtus midagi pärast seda kõike? Tundsin kuidas süda hakkas kohe ärevalt kloppima, ähvardades nahast välja tungida.
„Temaga on kõik korras!“ ütles Lily vaikselt. Mu muremõtted olid vist näost loetavad. Suutsin kergendunult hingata, kuid mis siis juhtus? Miks ta vaatas mind sellise tõsise pilguga? See polnud temalik.
„Mis temaga on?“ küsisin ise, kui vaikus meie vahele tekkis. Lily ei öelnud alguses midagi. Ta ei tahtnudki. Tema rohelised silmad olid kinnitatud ainiti mulle, silmis kurb säde.
„Ta läks minema,“ vastas ta viimaks.
„Läks minema,“ kordasin vaikselt. „Kuhu?“
„See ei ole tähtis...“
„See on tähtis!“ lõin käega omale vastu suud. Kas ma olin just tõesti karjunud? Vaatasin jahmunult Lilyle otsa, kes mulle rahulikult alt ülesse vastu vaatas.
„Ma ei saa sulle öelda,“ sõnas neid raskelt.
Kortsutasin sellise vastuse peale kulme. „Miks ei saa?“ paanika tulvas üle minu nagu raske madu. Kas David oli üldse lahkunud siit? Siit riigist? Ilmast?
„See on saladus.“
„Mitte minu jaoks! Mulle meeldib David ja ma ei saa lubada, et temaga midagi halba juhtuks!“ avastasin taas, et karjusin. Kuid mu põsed isegi ei tõmbunud punaseks ka siis, kui olin oma saladuse välja karjunud. Ma muretsesin Davidi pärast ja kui vaja, siis lõikan kogu maailma puhtalt tema pärast pooleks!
„Ma juba ütlesin, et ma ei saa sulle öelda. Lesley...“
„Lesley on sellega seotud, jah?“ urisesin vihaselt. See vana vastik vampiirist mõrd! Kui ma teda jälle näen, löön selle vaia tal une pealt südamest läbi. Enam ta mulle vahele ei tule. Haudusin juba plaane, kuidas talle kiiremini ja piinarikkalt ots paele teha, kuid Lily lõikas oma jäise hääle kui terava noaga mu mõttelõnga läbi.
„Lesley läks temaga! Nad on koos lycanite aladel uurimas!“
Pilgutasin silmi justkui oleksin obaduse vastu pead saanud. Daniel ja Lesley kahekesi uurimusretkel? Tundsin nüüd hoopiski armukadedust. Miks mina ei võinud temaga minna? Kuidas ta sai mind siin jätta, teiste vampiiridega, kellest ma küll hoolin, kuid mitte nii palju kui temast? Mis siis juhtub, kui temaga seal midagi juhtub? Lesleyst mul polnud ei sooja ega külma. Ta on puhtavereline vampiir ja suudab iseenda eest seista. Ja David... Ta on kõigest kakssada aastat vana! Ümardatult.
Vajusin voodile istuma. Lily astus kiirelt minu juurde, asetades käed mu õlgadele ja raputas mind õrnalt.
„Dorothy! Hinga!“
Tõmbasin ninaga enda kopsudesse õhku. Pea hakkas koheselt ringi käima. Taipasin alles nüüd, et olin hinge kinni hoidnud ning mu põsed õhetasid ereroosalt.
„Anna andeks...“ ohkasin raskelt. Pea langes käte vahele. Alles nüüd suutsin ma korraliku kokkuvõtte teha asjadest mis minuga kuu jooksul juhtus.
Esiteks sain ma teada, et David ja tema sõbrad on vampiirid. Neid on veel rohkem kui ma arvata oskan ja lisaks sellele eksisteerib veel teine vastasliik. Lycanid.
Lesley oli üritanud mind tappa ainult seetõttu, et olin saanud temaga lähedaseks ja praegugi vihkab ta mind...
Lily külmad käed mõjusid lohutavalt mu masendusele, kuid mitte nii, nagu oleksin soovinud. Tahtsin, et David oleks siin, tema asemel, räägiks ja lohutaks mind.
„Aga teised?“ küsisin vaikselt, häält summutamas klomp kurgus, mis pisarate tagasihoidmisel tekkinud oli. „Kas nad läksid ka?“
Nägin silmanurgast vampiiri peavangutust. Tõin taaskord kuuldale ohke, seekord raske ja sügava.
„Miks David läks?“
„Ta tundis kohustust sind kaitsta,“ vastas Lily. Ma ei öelnud midagi. „Siis kui sa magasid, otsustas ta Lesleyga, et nad lähevad kahekesi. Phil ja Matt protesteerisid, kuid mõlemad ei andnud alla. Lesley läks kaasa selleks, et Teda kaitsta, kuid pole kindel, kas nad mõlemad tagasi suudavad tulla.“
Mu peas kumises. Tundus, nagu oleks kogu õhk maailmast välja lastud ja enam pole isegi aega ega ruumi. Miks paganama päralt tahtis David ära minna? Kas ta siis ei saanud aru, et ma olin kaitstud just siis, kui tema kõrval oli? Kas ta ei mõistnud seda?
Lükkasin oma väljakasvanud juuksed näo eest kõrvale. Mind ei huvitanud, kui Lily nägi neid pisikesi identseid arme mu kaelal. Mind ei huvitanud, et olin nüüd kondisemaks jäänud, kõik tänu sellele, et olin nendega ringi liikunud.
Mind ei huvitanud ka see, et mul on olemas perekond, kes praegu on kodus ja muretseb minu pärast. Kuhu ma kadusin ja kas minuga on kõik korras?
Tundsin ennast Rapuntselina, kes on oma tornis kinni ja muud üle mul ei jäänudi, kui oodata printsi valgel hobusel.

Olen üksi. Jälle.

Lily lükkas enda kondise käega mind edasi kuni jõudsin kööki. Seal lükkas ta mu toolile istuma ja pistis taldriku sooja püreega nina ette. Lauale asetas ta salatikausi ning lusikate kaupa ladus ta selle mulle taldrikule. Kui mu pilk ütles 'aitab', lõpetas ta kiirelt ja tõi välja noa ja kahvli ning lahkus köögis. Olin väga imestunud sellise käitumise pärast.
Siis kui olime toas ära rääkinud, käskis ta mul riided ära vahetada ja siis tulime sööma.
Kui sain söödud, lahkusin köögist ja märkasin eemal Lilyt, kes mind koridoris ootas. Tema käekõrval oli mu spordikott, täis minu asjadega. Kergitasin selle peale kulme.
„Mille jaoks see on?“ küsisin siis kui temani jõudsin. Lily tõstis raske koti vaevata ja tegi ukse lahti.
„Sa ei tohi seda südamesse võtta, aga me teeme seda sinu enese heaks,“ ei vastanud ta mu küsimusele ja väljus majast.
Hoovis seisis juba üks auto sõiduvalmis. Punane Opel. Mootor mürises vaikselt ning roolis istus Sandra, kes vaikselt muusikat kuulas ja pikkade sõrmedega vastu autorooli trummeldas. Lily viskas mu koti auto tagaistmele ja käeviipega käskis ta mul sinna roniga. Täitsin sõnatult käsku ja juba istusingi soliidsetel istmetel. Mõistmatult vaatasin vampiiritari poole, kelle rohelised silmad mulle kurvalt vastu vaatasid.
„Mul on kahju,“ moodustasid tema huuled ainult hääletu sosina. Ma ei jõudnud arugi saada kui auto sõitma hakkas ning maja jäi kiirelt meie seljataha.
Sõit kestis vaikuses ja viisteist minutit. Sandra oli samuti kihutaja tüüpi inimene ja veel lisaks sellele erivaikne. Ta ei vaadanud kordki minu poole ning siis kui me mu maja ees peatusime, aitas ta mul ainult spordikoti maha saada ning siis sulges ta ukse. Kordagi minu poole vaatamata sõitis neid minema, jättes mu raskelt ohates talle järele vaatama.
Astusin majja sisse, kuuldes kohe samme ning siis ilmus nähtavale ema, kes oli näost kaame.
„Dorothy!“ ütles ta vaikselt, hääl värisev kuid siis muutus ta nägu rangemaks. „Mis sul arus oli? Kuidas sa said nii lihtsameelselt minema jalutada ja jätta vaid tühipalja kirja?“ alustas ta hüsteeritsemist. Tundus, et isa ja venda kodus polnud, sest keegi muu ei tulnud minu peale karjuma. Ma ei vastanud ja pöörasin pea kõrvale, selleks, et mitte näidata puna mis mu põskedele tekkis. Jah, ma olin väga jultunult käitunud, kuid ma ei saanud talle öelda, et tegin seda Davidi pärast.
Kuid siis meenus mulle Eva. Kus tema on? Kas Robert viis ta juba minema?
Liigutasin käe tasku poole kuid ema jõudis juba rangete sõnadega vahele pista: „Sa oled koduarestis! Kuu aega ei saa sa telefoni kasutada, kuu aega ilma arvutita ja pärast kooli kohe koju!“ ta vaatas mulle veel ähvardavalt otsa, laskmata mul midagi öelda. Silmi pilutades, astus ta minu poole ja rebis mu sõrmede vahelt telefoni välja ning pistis selle oma taskusse.
„Seda kasutad sa siis, kui see on hädavajalik!“ nähvas ta ning pööras mulle selja. Aitamata mul isegi spordikotti üles tarida, võtsin ma selle koorma enda kätesse ja asusin trepist üles tatsama, tuju iga sammuga alla nulli langemas.
Tuppa jõudes, viskasin kogu oma jõuga koti eemale, mis maandus raske potsatusega pool meetrit minust kaugemal. Urisesin vihaselt ja vajusin arvutitoolile istuma. Ma olen terveks kuuks koduarestis, ma ei saa arvutit kasutada ja rääkida kellegiga telefonil. Nüüd on ainult üle jäänud oodata kuni ema mu läptopi ära viib ja siis kõik. Mu elu on super! Aitäh, emps!

Lugesin parajasti “Da Vinci koodi“ kui kuulsin koputust ning pead tõstes, astus tuppa ema, käes tumesinine telefon, mis talle kuulus. Tema kulmude vahel oli sünge kurd. Tundus, et talle tõesti ei meeldinud enam, et ma telefone kasutan, kuid ta viskas selle hooletult minu voodile. „Eva helistab,“ ütles ta ainult ning lahkus toast. Mu südame alt muutus külmaks ja kõhus käis jõnks läbi. Krahmasin telefoni kiiresti kätte ja surusin kõrva äärde: „Eva?“ hüüdsin telefoni.
„Jah.“ See vastus ja Eva hääl lohutasid mind koheselt. Sain sügavalt ja rahulikult sisse hingata ning lükkasin raamatu eemale. Pea potsatas voodile ning raskelt hingeldades silmitsesin ma heledat vastasseina.
„On sinuga kõik korras?“ mu hääl kõlas ebaloomulikult kaugena. Ilmselt tulenes see muretsemisest.
„Jah, Dorothy, kuula..“-
„Kas sa oled kodus?“ pistsin ma kiirelt vahele. Eva ohkas teisel pool toru.
„Sellest ma sinuga rääkida tahangi.“
Jäin vaikseks ja kuulasin nüüd tähelepanelikult.
„Ma ei saa koju tulla,“ lausus ta seejärel. Ma ei hindanud, vaid ootasin, et te midagi ütleks, kuid vastust ei tulnud.
„Miks?“ küsisin vaikselt.
„Praegu pole õige aeg selle arutamiseks. Mitte telefoni teel...“
„Eva, ma olen eluks ajaks koduarestis. Ma ei saa pärast kooli sinuga kokku ka saada, ükskõik kus sa ei oleks. Mul on praegu hea võimalus,“ teisel pool valitses vaikus. „Palun?“
Ta hingas sügavalt sisse. „Ma olen muutunud.“
Kergitasin kulme. „Muutunud,“ kordasin vaikselt, sulgedes oma silmad. „Mismõttes?“
„Ma pole enam inimene. Ma olen vampiir.“
Mu käed värisesid kui ma seda uudist kuulsin. Oleksin telefoni äärepealt maha pillanud.
„Anna andeks. Me ei saa sinuga rohkem kokku saada,“ lausus ta vaikselt. Tabasin ta hääles kurbust ning noogutasin, pühkides kiirelt pisarad mis mu silmadesse tekkinud olid. Olen liiga emotsionaalne inimene.
„Hüvasti,“ pomises ta veel ning sellega meie kõne lõpes. Viskasin telefoni vaikselt põrandale ja jäin liikumatult voodile lebama.
Eva ja vampiir.
Tahtmatult meenus mulle esimene päev mil tema ja Robert kohtusid. Ei ütleks, et nad olid loodud parimateks sõpradeks, veel vähem armastajateks, kuid selline asi kukkus välja. Isegi Robert, kes teadis Evat vähem kui David mind, oli too just tema peale arvestanud, mõelnud asjaolule, et nad jäävad kahekesti igaveseks.
Pisarad voolasid, muutes roosakat tekki mu all märjaks, kuid siiski tundsin ma jälle seda tuttavat kipitustunnet, mis mu südant näpistas. Kadedus. Olin käed rusikasse surunud ja silmad kinni pigistanud.
See oli ebaaus!
Olin Davidi peale sügavalt solvunud, kuid ma ei pea viha kunagi kaua. Noh, välja arvatud Lesley. Tõusin voodist püsti ja läksin oma spordikoti juurde. Tõmbasin luku lahti ja asusin riideid välja võtma. Kõik mu topid, püksid, t-särgid ja pusad langesid põrandale ühise kompsuna kuid siis märkasin ma mingisugust pruuni paberikompsu koti põhjast.
Võtsin selle välja ja avasin selle.
Puidust vai hõbedaste otstega. Uurisin seda tähelepanelikult ja kui ma selle hooletult riiete hulka. Ema piilus ukse vahelt sisse ning kui märkas, et ma ei rääkinud enam telefoniga, korjas ta selle sõnatult üles. Tundus, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid minu kindlameelset pusimist nähes, lahkus ta vaikides.
Püsti tõustes, heitsin pilgu kalendrile. Kena... Ma olen päris palju põhjuseta puudunud, samal ajal nautides lihtsalt Davidi seltskonda ja vahepeal lihtsalt haiglas olnud.
Kevad... Mai... Kolmapäev.
Jätsin riided põrandale vedelema ning käisin kiirelt dušši all ära. Tagasitulles panin magamisriided selga ning koolitarbed seljakotti ladunud, heitsin voodisse pikali.
Vaatasin veel pikalt valget lage kuni väsimust tundma hakkasin. Tõstsin raamatu ning ennast kõhuli pöörates, jätkasin lugemist.

Ärkasin äratuskella tirina peale. Silmi pilgutades avastasin, et olin raamatut lugedes magama jäänud. Tõusin uniselt istuli ning oma niigi lühikesi juukseid sasides, heitsin jalad üle ääre ja kulusid veel mõned minutid enne kui mulle meenus kõik see, mis viimastel päevadel minuga juhtunud on.
Oli imelik olla jälle enda toas, mitte ärgada vampiiridega ületulvatud majakeses, kuulda Lily tervituskõnet ning mõelda sellele, kuidas aidata vampiiridel lycanitest vabaneda. Raskesti ja sügavalt sisse hinganud, tõusin ning vahetasin riideid. On väga raske harjuda ümber igapäevase tavarutiiniga kuid kui olukord seda nõuab, teen ma seda.
Jooksin vannituppa, kus ma hambaid pesin ja panin näole õhukese meigikihi, varjamaks enda tumedaid varje silmade all. Neid vaatasin ma eriti hoolikalt. Ma ei tea kust need tekkisid, kuid ehk on see verepuudusest pärast seda kui David mu verd jõi. Kallutasin pea kõrvale ja silmitsesin natuke aega oma kaela. Väikesed punased täpid olid siiamaani alles, kuid nad paranesid juba. Mu nahk oli siiamaani haiglaselt valge, kuid seegi hakkas jumet tagasi saama.
Jõudsin meikimisega ühele poole ja tagasi tuppa jõudes, haarasin seljakoti. Jooksin trepist alla, jättes kaks-kolm astet vahele ning libisesin esikus, kukkudes kokkuvõttes maha. Alaselga hõõrudes, tõusin püsti ja tõmbasin tossud jalga.
Ema vist magas ikka veel, kuid ma tundsin köögist tulevat toidulõhna. Kedagi seal ei paistnud igatahes olevat. Ilmselt oli ta vaevaks võtnud mulle hommikusööki valmistada.
Tänks, emps, aga mul on söögiisu läinud.

Juhuuuu, uued osad!

Eniveis, nii vastikult masendavad osad.. Ja mis tähendab, et Dor'ist Ja Davidist ei tule paar? PEAB TULEMA!! Aint, et.. ee.. kas David tuleb üldse kunagi tagasi?
Igatahes olid siiski, peale masendavate, ka väga head! Su sõnavaru nagu oleks vahepeal täienenud. :]

Uut tahan! ^^

David tuleb küll tagasi, aga mitte kohe.

Viimane koolikell helises ning enne kui õpetaja jõudis tundi lõpetada, olin ma püsti karanud ja klassist kõige esimesena väljunud.
Hingasin sügavalt sisse, tundes ennast taas pisut vabana. Kuid koheselt rikkus selle hetke ära teadmine, et olen koduarestis. Jalgu lohistades, astusin väljapääsu poole kui tundsin kellegi jahedat kätt oma õlal. Lootsin juba, et see on keegi vampiiridest, kuid ümber pöörates nägin Stacyt, kes mulle muigvel suuga otsa vaatas.
„Miks nii pikk nägu?“ uuris ta minult, kõndides juba minu kõrval. Heitsin korraks pilgu klassi popimale, ja samas ka kooli ühe kõige ekstreemsema välimusega tüdrukule ning kehitasin õlgu. Mul polnud tõesti vajadust talle hakata välja laduma asju, mis minuga toimuvad ja mis toimunud on.
„Kui ei taha, ära räägi, aga ma tahtsin sinult midagi küsida,“ ütles ta peale vaikust. Meist kõndisid mööda mitmed õpilased, tegemata välja minust vaid lehvitades Stacyle, kes ainult peaga vaevus noogutama.
„Lase käia,“ kergitasin natuke enda kampsuni kraed ja vaatasin tema poole.
„Sa täna minu poole ei saa tulla?“ küsis ta kaalutlevalt.
Nojah. „Ei. Ma olen koduarestis,“ vastasin ausalt, valetamata. See vastus tõi Stacy näole veel suurema muige.
„Jah, su ema käis sind igas linnaotsas otsimas. Tahtis juba kuulutused välja riputada,“ laksutas gootitar keelega. Pööritasin väsinult silmi. „Igatahes, sa tahad muidu tulla?“ jätkas ta küsitlemist.
Järele mõeldes, noogutasin aeglaselt. „Väga tore. Ma eeldan, et sul on ikka oma toas aken olemas?“ kergitas ta kulme.
Noogutasin taas. „Siis on hästi. Ürita kella seitsmeks minu juurde ilmuda!“ ütles ta lõpetuseks ning sammus eemale, ise käega lehvitades. Vaatasin talle pikalt järele enne kui mõistsin, mis minuga juhtus.
Olin hetk tagasi rääkinud kooli ühe populaarsema tüdrukuga, kes kutsus mind enda poole. Hoolimata sellest, et olin talle koduarestist rääkinud, ei irvitanud ta nii mõnitavalt kui seda teiste peale teinud oleks. Olin meelitatud. Väikest kivi jalga toksides, astusin edasi kodu poole.
Stacy on küll suur jooja, seda võis juba oletada tema ohtratest läbudest ja vanematest, keda eriti ei huvitanud, kuidas ta elab ja mis hindeid ta saab. Nii palju kui ma aru sain, olid nad uhked sellise tütre üle, kes neil on. Selle ekstreemse gootitariga, kelle nägu oli üleni needistatud, kes kandis ohtralt kette riiete küljes, raskeid tanksaapaid ja pool tema näost oli kaetud musta silmapliiatsi alla.
Stacy silmad olid helesinist, peaaegu elektrilist värvi. Mäletan neid lasteaiast saati. Ning tema pikad, alaseljani juuksed olid kõik eraldi roosakatesse patsidesse punutud.
Ma ei märganud seda, kuidas olin ukse enda ees lahti teinud ja oma tuppa läinud. Mõtisklesin kogu see pikk aeg Stacy ja tema kodu üle. Miks ta mind sinna kutsus ja mida ta teha tahab? Viimaks lõin käega ja võtsin seljakoti seljast, visates selle voodile. Hüppasin ise sellele järele, vajudes vedrumadratsil kord madalamale ja siis kõrgemale.
Tundsin ennast jälle nagu esimesel koolipäeval. Minuga rääkisid küll paljud, isegi Stacy, kuid vahepeal olin ära kolinud ning kuus aastat õppisin välismaal. Hiljem, pärast seda kui isa leidis uue töökoha, kolisime tagasi siia ja mind pandi jälle endisesse kooli, kuid kõik oli nii võõras.

Oli möödunud kaks tundi ajast mil ma raamatutesse sukeldusin ning viimaks tõstsin pilgu, lubades silmadel puhata. Kell oli viis läbi mis tähendas, et varsti pean ma aknast välja ronima ja Stacy juurde minema. Jah, ma olin juba endamisi täiesti kõik ära otsustanud. Kuradile see koduarest. Ema pole see, kes mind keelama hakkab kui ma tahan kusagile minna. Tema ei piira minu vabadust. Lükkasin tuka kõrvale ja tõusin voodist püsti. Liikusin kapi juurde ning valisin välja uued, mustad teksad ja suure t-särgi. Kammisin veel juuksed ära ja kapinurgast võtsin tumesinised tossud. Heitsin pilgu peeglisse. Olin erakordselt süngelt ennast riietunud. Kuid sellest hoolimata meeldis see mulle.
Kammisin veel juuksed ära ja kuulatasin tähelepanelikult. Ema vaatas all telekat ning arutas midagi isaga. Stan norskas jälle oma toas, muusika vaikselt käimas. Muigasin kergelt. See perekond ei kahtlusta ka kunagi midagi. Sellele mõeldes, kas nad saaksid aru, kui ma ükskord vintis peaga koju tuleksin? Sellega ma ei hakka riskima. Ema võib võtta veel teisedki load ära ja siis olen ma oma vabadusega igaveseks hüvasti jätnud.
Tegin akna nii vaikselt kui võimalik lahti ja piilusin välja. Teine korrus polnud vist isegi mingi probleem, kuid praegu tundsin, kuidas mu jalad värisema hakkasid. Mind valdas Akrofoobia. Kuid ma ju lubasin. Mul oli praegu kaks valikut.
Minna tagasi voodisse ja hakata õppima, tuupides pähe kogu raamatu ja siis varakult magama minna või siis ronida aknast välja ja joosta kiiresti Stacy juurde.
Teine varjant tundus parem. Ettevaatlikult upitasin ennast välja ja asetasin jala veranda katusele. Jumal tänatud, et mu tuba oli justnimelt taguukse lähedal. Elutuba oli teisel pool maja, köök niisamuti. Lastes aknaraamist lahti, libisesin natuke, kuid sain tasakaalu kiiresti tagasi. Sulgesin vaikselt akna ning siis hüppasin katuselt alla.
Läks natuke aega enne kui ma püsti sain ning siis pistsin jooksma.
Jooksin kuni tänava ristteeni ja siis võtsin hoo maha. Stacy maja oli kahe või kolme kvartali kaugusel ja mul polnud nagunii kiiret kusagile. Hingasin sügavalt sisse ja astusin edasi, ise vahepeal ringi vaadates.
Väljas ei olnud kedagi. Kuigi oli kevad, oli siin imelikult pime. Ilm oli küll soe, ent tuuleiilid käisid kohati läbi, lennutades sügisest allesjäänud lehti või oksaraage.
Peagi jõudsin tumesinise kõrge, kolmekorruselise maja juurde. Kuulsin juba vaikset rokkmuusikat, mis seest kostus ning koputasin uksele. Ma ei pidanud kaua ootama kuni Stacy mulle ukse avas ja sõnatult sisse tõmbas. Tõmbasin jalatsid jalast ja läksin tema järel elutuppa.
Minu tuleku peale vaatasid kolm küünlavalguses näolappi minu poole, kõigi silmad pimeduses hiilgamas nagu mustad putukad.