Deadly lullaby: POOLELI!

Haha, kuradi hea tähelepanek

Noh, see ei ole sama hea kui veri. Ei anna energiat nagu inimestele (Evale ja Dorothile sealhulgas. x'D). Agaa Evaga on kõik korras. Ma loodan vähemalt. Ei, teda ma veel ära ei taha tappa. Mul on veel vaja teda... Lõpu poole võibolla, sest Doril on vaja inimest, kellele kurta muresid ja kes teab vampiiride olemasolust. *turts*
A, noh, ilmselt Lily tegi seal mõne verekoogi valmis . xd

eino, verega püsivad nad igavesti elus. Selline asi on absoluutselt kõikides raamatutes, kus on vähegi juttu vampiiridest, niiet see oleks ka loogiline. ;D

Hehe, ma ei teadnudki, et sa oled lugenud vampiiriraamatuid
Ei noh, ei jätnud küll sellist muljet, aga nüüd ei olegi vist enam selliseid tüdrukuid kes pole Videviku saaga raamatuid lugenud. See on masendav.

Sorry, mul on täielik ideekriis. Ma ei kirjutanud õhtul midagi ülesse ja puha. SORRY -.- Ma olen enda peale ka pettunud, et nii lühike osa tuli. ._.


Pilgutasin uniselt silmi kui juuksed näo eest kõrvale lükkasin. Mulle vaatas vastu valge lagi mis oli tegelikult kõigest tooni võrra seintest heledam. Ning siis kuulsin vaikset naeru enda pea taga ja järsku oli Lily mulle sülle hüpanud ja teki pealt sikutanud. „Äratust unimüts!“ hüüdis ta lõbusalt. Ja nüüd tundsin ka jääkülma kätt mu pea all, mis osalt tekitas juurde peavalu mille olin hetk tagasi saanud. Lily sikutas tekki edasi ning korraks vaatasin ma Davidi poole, kes ainult muigas tüdruku tegevuse peale. Tundus, nagu võtaks ta väga väheseid asju tõsiselt, kuid ma teadsin, et nii see ei ole. Jääkülmad käed haarasid minu omadest ja Lily tõmbas mu püsti, endal ikka veel naeratus näol.
„Ma loodan, et sa tegid Evaga samat moodi,“ oiatasin raskelt, tundes nüüd, kuidas ka peavalule lisandub seljavalu järsust tõmbest.
„Arva ära mis täna on!“ hüüdis ta mind täielikult ignoreerides. Viisin paluva pilgu poisi poole, kes oli voodis istuli tõusnud ja nüüd hõõrus ta kukalt, nagu ei oleks meid olemaski. Lily sikutas jälle mu käsi, et tähelepanu saada. Kuidas ma saingi mitte otsa vaadata sellele, kes käitub praegu hullemini kui Les. Köhatasin raskelt kui ta veelkord käest tõmbas ja kummardusin talle lähemale.
„Mul on täna sünnipäev!“ sosistas ta vaikselt.
„Mis, kas täna saab jälle veretäidisega muffineid?“ kuulsin Davidi sarkastilist küsimust seljatagant kui ta püsti tõusis. Lily norsatas turtsakalt ja vangutas pead.
„Sina ja Eva olete ka kutsutud. Tead, minuarust ta meeldib Robertile, aga Robert ei julge talle öelda,“ ütles ta rõõmsalt. Rebisin ühe käe lahti ja hõõrusin samuti kukalt nagu David oli seda mõni hetk tagasi teinud. Tore oli vahelduseks midagi sooja pea alla saada. Kuid teate peale kergitasin ma hoopiski kulme, unustades korraks peavalu.
„Miks ta ei julge öelda?“ küsisin imestunult.
„Sest ta on liiga Robertilik Robert,“ vastas ta ainult õlgu kehitades ja lasi mu käe lahti. Ohkasin kergendunult kui ei tundnud enam seda rusuvat pigistust sõrmedes ja hõõrusin neid kiiresti, et sooja saada.
„Aga kus Eva ise on?“ tahtsin teada. Olin ta eile täiesti unustanud. Maja, mis on vampiiridega täidetud ja ma jätsin enda sõbranna üksinda. Ohkasin raskelt ja taganesin voodini, istudes sellele raske potsatusega. Mis sõbranna ma olen?
„Roberto,“ kuulsin Lily sõnas sarkasmi kui ta seda nime hääldas „saatis ta koju. Ta peaks õhtu poole tagasi tulema.“
Naeratasin korraks. Seda oli tore teada. Viisin pilgu t-särgile, mis oli olnud ühtlasi ka minu öösärk ning juba David kaduski toast. Vaatasin Lily poole, kes mõistvalt noogutas ja lahkus rõõmsalt kekseldes. Vahetasin kiiresti riided ära, tundes ennast pisut väsinuna. Ning hetkel kui ma vajusin taas istuma, avanes uks ja sisse tuli Lily, jälle. Ta piilus korraks enda väikeste jänestega papude poole mille pärast ma turtsatasin vaikselt.
„Tegelikult on asi nii, et hommikusöök on valmis,“ teatas ta viimaks pidulikult. Kergitasin kulme ning naeratasin esimest korda päeva jooksul. Isegi mu suunurgad olid valusad ning tõusin püsti. Jälle. Tundus nagu siin majas ma tänu Lilyle puhkust ei saagi. Kõndisin tema järel trepist alla ja jõudsime kööki, kus ma eile kaks korda einestada jõudsin. Istusin toolile ning juba pandigi mu nina ette taldrik soojade pannkookidega. Kõrvale lisati tass kakaoga ja siis istus Lily minu vastu, endal taldrik samasuguse toiduga, kuid klaasis oli midagi muud. Veri. Tundsin, kuidas isu minus kaduma hakkab ning mu pea ringi käib.
„On kõik korras?“ küsis tüdruk kui nägi mu valgeks kiskunud nägu, mis oli kinnitatud laua nurgale kui temale. Noogutasin vastuseks. „Miks sa ei söö?“
„Mul ei ole kõht tühi,“ vastasin. See oligi tõde. Peale vere nägemist, kadus mul söögiisu totaalselt. Plika ainult kehitas õlgu. Näis, et temal on kõht tühi, sest ta kummardus kohe taldriku kohale ja asus pannkooke mugima. Viimasena jõi ta verd peale ja pühkis varrukaga suu puhtaks. Leidsin end siiski pannkoogi otsa näsimas kui ta viimaks laua tagant lahkus ja kraanikausini läks.
„Ära karda, nad pole mürgitatud. Sa võid julgesti süüa,“ ütles ta, kui mind silmas. Noogutasin vastuseks. Ma teadsin seda isegi. Ja kui ta isegi tahaks mind mürgitada, annaks David talle tappa. Vähemalt ma loodan nii. Kuigi ma polegi nii tähtis selle jaoks. Lily on vampiir ja tema tapmine osutuks ilmselt raskemaks kui minu mürgitamine. Turtsatasin vaikselt ja võtsin ettevaatlikult pannkoogi kätte ja hammustasin väikese koka meeleheaks sealt suure tüki, kuid mälusin aeglaselt. Läks pikalt aega enne kui neelatada suutsin ning koheselt jõin magusat kakaod peale.

Oli möödunud viis minutit kui ma viimaks pannkookide söömisega lõpetasin. Ma ei jaksanud ega saanud enam süüa kui majas hakkas järsku sagimine toimuma. Sandra köndis mitu korda köögist läbi, käte vahel raamatuvirn aina suuremaks ja suuremaks muutumas. Siis Jack, kes oli kõigest korraks kööki tulnud, et endale külmkapist verd võtta ning rohkem ma teda ei näinud. Matt ja Phil, kes olid laua taha kogunenud nagu neil igapäev kombeks olid, kuid seekord polnud neil käes mängukaardid, vaid paberid, mida nad uurima asusid, kuid ikka veel naersid nad omavahel nalju tehes.
„Mis toimub?“ küsisin Robertilt, kes oli viimaks koju jõudnud. Tema nägu kaunitas naeratus, mis venis kõrvuni välja. Sain aru, et ta on õnnelik, kuid kas tõesti Eva pärast? Muigasin isegi, kuid tema naeratus kadus kiirelt kui minu küsimust kuulis.
„David ei öelnud sulle?“ oli ta pisut üllatunud.
„Ei öelnud mida?“ pilgutasin üllatusest silmi. Ma olin Davidit samat moodi nagu Jackigi ainult ühe korra näinud.
„Ah, ta läks jälle minema,“ laksas poiss omale vastu laupa ning vangutas pead. „Kahju, ma ei ütle sulle midagi sel juhul. Ma usun, et ta tahab sind ise valgustada.“ Seda öeldes, jalutas ta minust mööda kuid ma krahmasin ta õlast kinni ja vaatasin teda paluvalt.
„Palun,“ ütlesin tungivalt. See sõna ei käinud üldse palumise alla. Roberti pilk näis korraks kõhklev olev kuid siiski jäi ta oma otsusele kindlaks.
„Ei. David peaks kell kuus tagasi tulema,“ sõnas ta ainult, jättes mu ilma informatsioonist mida tahtsin nii väga teada. Miks nad tegid igasuguseid plaane? Isegi Lily oli läinud. Lasin Roberti õlast lahti kuid noormees ei lahkunud veel vaid silmitses mind mõtlikult.
„Ma arvan...“ alustas ta aeglaselt ja hammustas huulde. „Sa peaksid tegelikult koju minema,“ muutis ta oma lauset. Kergitasin kulme kuid noogutasin. Jah, ilmselt oli nõme, kui surelik tüütus jalus seisab. Sõnatult pöörasin talle selja ning natuke solvunult tammusin ukseni.
„Oota,“ ütles ta äkki. Minus tärkas ootussäde. Kas minu abi on siin vaja? Ei, kahtlen. „Sind peab saatma,“ lausus ta. Mu pea nõksatus ettepoole kui ma seda kuulsin. Saatma?
„Kes?“
Jälle hammustas ta huulde. „M, oota, ma tulen kohe tagasi,“ ütles ta ning enne kui ma jõudsin midagi öelda, kadus poiss, ilmudes ei kellegi muu kui Lesleyga, kes mind pahuralt põrnitses.
„Noh?“ küsis ta külmalt. Tal oli vist mingi töö pooleli. Pagan, miks pidi sellest õnnelikust sõpruskonnast olema tema see, kes mu ära saatma peab? Viisin pilgu Robertile, kes ainult õlgu kehitas.
„Saada Dorothy koju,“ käsutas ta vampiiritari, kes urises kurgupõhjast. Ta vaatas poisile otsa, kes temaga pilgu vahetas. Les paljastas korraks oma hambad kuid noogutas ja astus minu poole.
„Sa kõnnid kiiresti, mina sind tassima ei hakka. Ma vihkan kui pean oma väärtuslikku aega kellegi mõttetu peale raiskama,“ sisises ta mulle vaikselt. Vaatasin kohta kus Robert hetk tagasi seisis. Jälle oli ta kadunud.

Eino, ega ma nende vampiirijuttude all ainult Videviku saagat ei mõelnud, kuigi ma olen ka seda lugenud. ;D (v.a. viimane osa) Kuigi jah, kui ma mingit huvitavat raamatut kuskil märkan, et räägitakse sellest, siis ma pean ka seda lugema kohe. ;D Ja kuna mul ema ka loeb päris palju, siis pole raske teda poodi meelitada raamatut osma. :9

--

Eino, mis Robert tahab dor'i hukatusse saata v? ;o Saadaks ka Lesi Dorothyt saatma.
Agajah, good, as alwayd.
Uut. ;9

Videviku saaga pole lahe. EI leia midagi, mis oleks nii köitev selle juures. Edward ammugi mitte.
A Robert... Noh, ma ei tea, küsi temalt. ;D Tema peas pole peale Eva ja mõndade muude vampiiriasjade enam midagi
Always*

Videvik on tore seepärast, et see on selline noortekas, ja just noortekad mulle meeldivadki. ^^
Kas nad kunagi Evale ka räägivad, et on vampiirid.
Tähenärija. :9

Eva sai isegi aru ja ta rääkis oma mõtetest Dorothyle toas

Ahjaa.. Aga ta ei olnud ju selles päris kindel?

Ei, aga ta oli ju terve õhtu(noh, tegelikult öö) Robertiga ja ilmselt sai teada :d

OT: Nojah, mul on täna nii imelik tuju, et jutud tulevad ka imelikud. Palun vabandust ;o

„Nii, ja nüüd tee teene: Ära sega meid enne kella viite,“ lausus Lesley läbi kokkusurutud hammaste ja lükkas mu ukse poole. Olin kogu tee kõndinud vaikides, ignoreerides vampiiritari idiootseid ja mõnitavaid lauseid. Mühatasin tema sõnade peale pahuaralt.
„Sina pole see, kes mind käsutab,“ ütlesin seepeale. Ta ainult kributas kulme ning kehitas õlgu.
„Ei, aga praegu olen mina nende seas peamine kahtlualune, niiet kui sinuga midagi juhtuma peaks, süüdistatakse selles mind. Nüüd kao sisse, ma annan sulle hiljem peksa,“ lubas ta ning tegi minu eest ukse lahti. Tegin suu lahti, et midagi öelda, kuid juba lükkaski külm käsi mu tuppa ning uks löödi seljataga kinni. Ohkasin raskelt ning tõmbasin jalatsid jalast.
„Kus sa olid noor daam?“ kuulsin kohe ema moraali kui olin oma tuppa jõudnud ja uued riided kapist välja otsinud. Ma ei suvatsenud talle vastata, ignoreerides teda nagu Lesigi. Küllap läheb minema kui ma ei vasta.
Aga ei läinud.
„Vasta mulle!“ käskis ta, asetades käed puusa ning tegi karmi näo ette. Vaatasin korraks tema poole kuid ei öelnud siiamaani midagi. Ta ohkas raskelt ja toetus seljaga vastu seina. „Ma saan aru, et sa oled piisavalt vana, kuid kas tõesti nii vana et lubad endale seda? Kaduda terveks ööks, andmata endast märku?“
Mühatasin lühidalt ja noogutasin. Hoidsin juba käes uusi teksaseid, sokke, pesu ja lemmikbändiga t-särki. Kributades kulme minu tuimsuse peale, andis ema viimaks alla ja lahkus toast. Tundsin kergendust kui ta seda tegi. Ma tõesti ei vajanud hetkel kedagi ega midagi. Läksin vannituppa ja täitsin vanni aurava veega. Lisasin sinna veel vannivahtu ning kõik oligi valmis. Istusin kuuma vette ja sulgesin silmad. Selg, mis oli kogu öö külma saanud, hakkas natuke valutama, kuid muidu tundsin ma ennast hästi. Sulgesin silmad ja vajusin kaelani vette. Kuum vesi hakkas tõesti mõjuma. See põletas ohtralt mu nahka peale seda kui olin olnud öö läbi majas, kus ei põlenud ühtegi kaminat ega töödanud radiaatorit.
Peale pooletunnist lõõgastumist pesin jaheda veega juuksed ära ning kiiresti ennast kuivatades, panin selga uued riided ja väljusin vannitoast, visates vanad riide esemed põrandale. Ema peaks need hiljem ära koristama. Toas vajusin toolile istuma ning otsisin sahtlist välja ühe vihiku. Leidsin laualt vedeleva sinise pastaka ning tegin vihiku esimese lehe lahti. Hingasin sügavalt sisse ja noogutasin endamisi. Ma ei usalda ju nagunii kedagi, miks ma siis peaksin panema kirja kõik oma mõtted mingisugusesse paberihunnikusse?
Taaskord libises huulte vahelt vaikne ohe. Ma olen lootusetu! Kell on varajane, kella kuueni on veel aega... Kolm tundi.

Päevik, esimene sõna. Muigasin korraks. Ei, nii ka ei sobi... Tõmbasin sõna maha kuid kirjutasin uuesti. Pea vajus käte vahele. Ma üritan oma mõtteid kirjutada ülesse vihikusse ja isegi see ei õnnestu. Ma olen maailmast täiesti võõrdunud ja seda ainult tänu Davidile.
Torkasin pastaka otsa vihiku serva ja hammustasin huulde. Kui ma kord päevikut pidada tahan, siis ma pean ju midagi sinna kirjutama... Ja kui keegi selle päeviku leiaks, oleks ma plindris...

Sain umbes nädal aega tagasi tuttavaks ühe poisiga. Davidiga. niisutasin huuli keelega, üritades midagi muud mõelda. Ma ei saanud ju siia kirjutada sellest kes ta on.Hingasin sügavalt sisse ja pahinal välja. Mõttetus. Panin vihiku valju plaksuga kinni ja viskasin tagasi sahtlisse. Sinna, kus on selle koht olnud viimased üheksa kuud. Pastaka jätsin lauale vedelema ning tõusin aeglaselt püsti. Väljas paistis päike kuid ma isegi ei tahtnud sinna minna. Ma ei viitsinud isegi Evat kutsuda. Teadsin, et kui ma seda teen, on meie kokkusaamise põhiteema Robert. Ma tunnen teda liiga hästi, et seda mitte teada. Ta armub liiga kiiresti. Nagu mina.
Jalutasin toast välja, üks käsi taskusse surutud ning teine käsi lõdvalt kõrval. Ema kõndis trepil minust mööda, tegemata välja minu märgadest juustest, mis natuke tilkusid ja jätsid trepiastmetele väikesed märjad plekid. Jõudsin tuppa, kus otsisin välja puldi ning end mugavalt diivanil istuma seadnud, klõpsisin kanaleid rahutult edasi-tagasi. Miks ma ei saa nüüd normaalselt elada kui olen ilma Temata? Ma julgen endale küll tunnistada, et olen jõudnud kõrvuni ära armuda, aga talle? Süda vajus saapasäärde kui ma mõtlesin ta reaktsioonile. Tal on niigi palju tegemist praegu. Tegemist millegi üle, millest mul pole aimu.

„Ja millest meie linnuke mõtleb?“ kuulsin Stani, kes oli mu seljataha hiilinud. Ta istus minu kõrvale ja võttis ühe padja kätte, pistes selle enda pea taha.
„See pole sinu asi,“ vastasin pahuralt, olles natuke õnnetu selle üle kuna mind toodi mullikesest välja. Hammustasin huulde kui järgmist kanalit otsisin.
„No kuule,“ ei jätnud ta rahule vaid lõi õrnalt rusikaga vastu õlga. „Räägi.“
Kergitasin selle peale kulme. Mis ajast teda üldse minu probleemid huvitavad? „Kas komandeeringus õpetati sulle viisakust?“ küsisin sarkastiliselt, mille peale ta ainult turtsatas ja pead raputas.
„Tegelikult reedab su olek kõik,“ ütles ta mõisatuslikult ja rebis puldi mu käest, otsides ühe muusikakanali. Stan norsatas selle peale, kui nägi seal gängstereid laulmas ja otsis teise kanali. Ka temal on igav. Sain sellest kohe aru. Muidu ta ei tuleks siia minuga juttu ajama ja telekat vaatama. Erandiks oli see ainus kord kui ta tuli koju tagasi.
„Noh, aga ma ei ole tahtnud sinu õlal nutta,“ vastasin talle jahedalt. Vennaraas ainult irvitas mu vastuse üle. Lasin pea norgu, vaatamata enam teleka poole, vaid üritades süveneda mustade teksapükside mustrisse.
„Millest sa nüüd mõtled?“ küsis poiss mõne aja pärast. Ohkasin raskelt.
„Sellest kaua sa mind veel tüüdata viitsid?“
„Sajandi lõpuni,“ kostis ta lõbusalt ja lõi mulle tõestuseks padjaga pähe. Vaatasin kella poole. Pool neli. Palun lenda aeg kiiresti!

lalaala, ülihea.
ta vend on ka äge. ;D
uut.

Ja, ta vend meeldib mulle ka :}

Libistasin jaki selga ning ohkasin kergendunult, kui välja astusin. Korraks akna poole vaadates, silmasin Stani, kes ikka veel rahumeelselt oma šokolaadi tükkidega jäätist sõi ja telekat vaatas. Lollakas. Ta oli mind üle kahe tunni piinanud enda totrate küsimustega, väidetega ning jälle küsimustega, siis teooriatega ja oma lolli fantaasiaga. Ahmisin pilguga kõike mis tänaval toimus. Inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegemata minust eriti väljagi. Eva isa jõudis just koju ning tema maja uks avanes ja sulgus korraks. Kõndisin laiale tänavale ja pistsin käed taskusse. Praegu polnud just kuigi suur tuju jooksma hakata, pealegi, ma alles pesin end. Tunni ajaga jõudsin viimaks sihtpunktini, Davidi majani ning uksele korraks koputades, avanes see peaaegu kohe. Pidin alla vaatama, et tähele panna Lilyt, kes mulle laialt ja säravalt naeratas. Pagan! Mulle meenus ta sünnipäev.
„Anna andeks, ma ei... ma unustasin,“ kogelesin kiirelt kuid ta tõmbas mu juba sisse ja sulges enda taga ukse. Alles nüüd panin tähele, et tal oli seljas helesinine põlvini ulatuv pitsidega kleit ja jalas väikesed mustad kingad. Juustesse oli ta kinnitanud kuldse krooni kuid kui ta minu uudist kuulis, ei kadunud ta naeratus kusagile.
„Täna pead sa jalatsid jalast võtma ja sokkis edasi tulema,“ ütles ta rõõmsalt. Kuuletusin koheselt. Tõmbasin tossud kiirelt jalast ja asetasin need teiste jalatsite juurde nurka. Silmasin ka tuttavat papude paari. Eva on siin. Muie ilmus mu näole ja koheselt haaras Lily jälle käest, tõmmates mu enda järel elutuppa.
„Oi, kloun on ka siin!“ kuulsin Lesley pilkavat häält kui ma nähtavale tulin. Vaatasin tema jahedasse näkku mille huuled olid kõverdunud irvituseks säravvalgete hammaste raamiks. Peale selle istusid laua ümber Robert, Matt, Phil, David ja isegi Eva, kes Roberti käekõrval oli ja mulle säravalt naeratas. Isegi Eva oli teada saanud Lily sünnipäevast ning oli selga saanud ilusa glitritega helesinise pluusi, samat värvi mis Lily kleitki. Ja poisid olid isegi endale korralikumad riided selga saanud. Välja arvatud mina. Tavalised mustad teksad, t-särk ja ei ühtegi ehet, rääkimata kinkidest või lillest. Ohkasin rusutult.
„Les...“
„Mida? Kas sa ei näe, et ta ei unustanud isegi enda vormiriietust maha?“ küsis ta mu riietust pilgades. David saatis talle hoiatava pilgu, kuid Les vaatas talle ainult korraks otsa ning siis mõõtis ta mind veel pilguga, otsides veel midagi mille üle naerda või mida kommenteerida.
„M... Ja ta unustas vist oma juukseid pügada, ta näeb välja nagu mõni parukaga ahv.“
„Les!“ urises David. Tundsin, kuidas mu silmanurgad kipitama hakkavad. Miks peab ta kõik ära rikkuma? David tõusis laua tagant ning jalutas vaikselt minu juurde, võttes mu käevangu. „Ära tee temast väljagi,“ sosistas ta mulle kõrva. Noogutasin, kuid see oli võimatu. Lesley kasutas ära igat võimalust, et mind kiusata kui tal kord tapmine ei õnnestunud. Istusin Eva kõrvale ja vaatasin punaste põskedega enda ette.
„Ta on loll, ära pane tähele, eks?“ sosistas Eva. Kõik laua ümber tegid näo nagu ei oleks seda kuulnud. Välja arvatud Lesley.
„Ära näe vaeva tema lohutamiseks, ta ei vääri seda. Talle meeldib olla tegelikult tähelepanu keskpunktis,“ ütles ta ainult ja võttis klaasi kätte, rüübates sealt paar suurt lonksu. Vaatasin tema poole altkulmu, silmis ähvardav pilk.
Vampiiritar vaatas aga külma rahuga otsa No-tule-kui-julged olekuga. Surusin hambad tugevasti kokku ja vaatasin korraks silmanurgast Davidi poole, kes minu kõrvale istunud oli ja ukse poole vaatas. Lily seisis ikka veel paigal ja noogutas viimaks, kadus korraks. Siis ilmus ta tagasi tuppa, käes suur kandiks isetehtud kohupiima tordiga.
„See pole veel kõik, aga lauale ei mahu nii palju ära,“ ütles ta piisavalt valjult, et teda kuulda oleks ning asetas kandiku lauale. Tort oli juba tükkideks lõigatud ning ta ladus neid taldrikutele. Eva torkas juba kahvli oma koogitükki ning pistis esimesena väikese osa suhu. Lily naeratas talle julgustavalt ja küsivalt. „Kuidas on?“
„Väga hea,“ vastas tüdruk talle ja lõikus kahvliga veel ühe tükikese ära. Robert pani talle käe ümber ning naeratas talle. Tundsin judinaid üle selja jooksmas. Eva tundis ennast tema selskonnas hästi. Nad vahetasid korraks pilgu ja siis toetas tüdruk pea tema õlale.
„Tuvikesed,“ ütles Lesley äkki ja vaatas minu poole. Jäin korraks mõttesse, kas ta teistega on ka nii. Ja siis märkasin ka seda, et Jack ja Sandra on puudu.
„Nad tulevad varsti. Lubasid mulle poni tuua,“ ütles Lily kohe kui oli mu otsivat pilku näinud.
„Mis on, kadestad juba?“ sosistas Les pilkavalt ja vaatas korraks Davidi poole, kes rahutult endale salatit taldrikusse pani. Urisesin nüüd ise tema peale.
„Kas sa vait ei suuda jääda?“ küsisin, tundes, kuidas mu sisimus vihast paisuma hakkab. Surusin laua all käed rusikasse, kuid tundsin Davidi külma kätt mu ühe käe peal.
„Rahu,“ sosistas ta vaikselt. Tal on tõesti kerge öelda. Ja Lesile ei jäänud see märkamatuks. Tema jaoks oli nauding vaadata seda, kuidas ma piinlen, vaevlen ja üritan enda eest seista, kuid kõik käituvad minuga nagu väikese lapsega.
„Ei,“ vastas ta nagu muuseas. Mu käsi tõmbus veelgi rohkem rusikasse ning küüneotsad tungisid peopessa. Üritasin valu eirata ning kehitasin siis õlgu. Ükskõikset on kerge mängida. Kuid sellega tabasin kõigest tüdruku hindava pilgu. Tõmbusin üle keha pingule. Ta ikka ei taha järele jätta. David pigistas mu kätt õrnalt, jääkülm haare rusika ümber klammerdunud. Sain kohe aru, et ta tahab oma endist sõna korrata ning vangutasin pead.
Torkasin kahvli tordi tükki ning vaatasin tema poole. „Ja nüüd kui sa tõesti vait ei jää, otsin ma omale kasevaia ning torkan su närbunud südame sellega läbi,“ sisistasin talle altkulmu vastu vahtides. Korraks valitses laua ümber vaikus. Isegi Eva ja Robert kinkisid mulle oma väärtuslikku tähelepanu. Lesley tegi kaelaga mao liuglemise sarnase liigutuse, kummardudes laua kohale, pruunid juuksed õlgadelt maha vajumas. „Kas sa oled kindel selles?“ küsis ta rahulikult. Neelatasin vaikselt. Sain aru, et tänu oma suurepärasele sõnaoskusele olin esitanud talle väljakutse.
Mu pea nõksatas ettepoole ning ma pilutasin tema poole silmi, üritades välja näha nii ähvardav kui võimalik. „Jah,“ vastasin talle kartmatult. „Jah, ma olen selles kindel.“
„Väga tore, mind hakkab tapma viieteistkümne aastane tattnokk. Kena-kena,“ lausus ta käsi kokku pannes ja jälle sirgelt istudes.
„Dorothy, Lesley, lõpetage,“ oli viimaks Phil see, kes esimesena sõna sekka ütles. Tema häält ma pole ammu kuulnud ning tundus, nagu tahtnuks see mu reaalsusesse tagasi rebida, kuid ma olin liiga hõivatud selle jaoks. Olin just saanud oma elu jaoks uue ülesande. Tõmmata Lesley närune süda välja, lõigata tükkideks ja põletada!
„Ära muretse kullake, ma muretsen sulle ise selle kasevaia ning siis vaatame mis edasi saab,“ pilgutas ta mulle silma. David vaatas minu ja siis Lesi poole.
„Lõpetage see jama. Sina Les jäta ta rahule ja sina Dor ignoreeri teda!“ käskis ta. Lesley ilme tõsines koheselt kui David oli minu kaitseks välja astunud. Vähemalt nii see tundus. Tundus nagu tahaks ta mulle koheselt kallale karata kuid tema eneseväärikus ei lubanud seda teha.
„Ära muretse, homme toon ma sulle selle ära,“ rääkis ta kasevaiast ja siis oligi kõik. Ta jäi vait, ignoreerides mind viimaks täielikult. Oli kohe aru saada, et ta vihkab mind rohkem kui kedagi teist siin maailmas.
Ma pole torti enam puudutanudki sellel õhtul. Lilyt see aga ei häirinud. Ta oli niigi õnnelik ega lasknud minu ja Lesley vaidlusel seda rikkuda. Pealegi, kes olimegi meie kaks ja võisime seda teha? Tavaline inimene ja üks närune vampiir.
„Keegi muhvineid tahab?“ küsis ta järsku, tõustes püsti selleks et kööki minna. Saades Mattilt ja Phillilt nõusolevaid vastuseid, keksleski ta minema, tulles tagasi seekord taldrikuga, millel oli rodu hästilõhnavaid koogikesi. Võtsin ühe kui ta taldriku lauale asetas ning hammustasin. Närisin seda kaalutlevalt, ise vaadates poolikut muhvinit tähelepanelikult. Sellel oli imelik maitse juures.
„Mis täidis on?“ küsisin vaikselt ning tõstsin pilgu. Avastasin, et mind vaatavad peaaegu kõik. Lily, särav naeratus näol sest olin esimene kes tema valmistatud muhvineid seekord võttis, David silmad üllatusest pärani, Les, kelle huuled jälle irveks kaarunud olid ja Matt Philliga. Nende kahe nägu oli selline nagu nad oleksid midagi haput ära söönud.
„Hundiveri,“ vastas David Lily asemel. Tundsin koheselt, kuidas see tükk, mille ma ära sõin, tahtis koheselt kurgust ülesse tulla. Asetasin käe suu ette ja hakkasin koheselt köhima. Kuulsin kuidas Lesley sarkastiliselt turtsatas ja tühja klaasi kätte võttis ning sinna midagi kallas.
„Ma hakkan... oksele,“ suutsin vaid vaikselt lausuda kui juba tõusingi püsti ja jooksin toast välja. Kuulsin kuidas keegi sarkastiliselt naeris ja ma sain kohe aru kes. Tee peal põrkasin kokku Sandraga, kes üllatunult õhku ahmis ja mulle järele vaatas.
„Ta sõi hundiverega muhvineid,“ ütles Les kõiketeadval toonil.

Jooksin teisele korrusele ja vajusin seina najale istuma. Ma ei tahtnud oksendada, kuigi oli vastik olla ning tundus, nagu tahaks kogu sisemus iga hetk suust välja karata. „Dorothy?“ küsis David, kes oli minu järel siia tulnud. Ta kummardus mu kohale ja asetas käe laubale. „Sul on kehv olla?“
Noogutasin sõnatult. Olin näost halliks muutunud ning silmis oli tuhmunud pilk. Ma sõin muhvinit, kus oli looma veri. Hundiveri! Noormees istus minu kõrvale maha ja pani käe mu ümber. Nii nagu tegi ta seda eelmisel korral ja nii nagu Robert tegi Evale, kuid tema pilgus polnud see mida ma olin märganud Roberti omas. Kiindumus. Judistasin ennast vaikselt, kuid ei teinud piiksugi. Kuidas ma sain nii mõtlematult tegutseda? Lesley jaoks on see veel üks hea põhjus miks minu kallal norida. Nuuksatasin vaikselt ja lasin peal käte vahele vajuda. Esimesed pisarad hakkasidki peaaegu kohe mööda põski voolama.
„Miks mul läheb kõik nii?“ küsisin vaikselt, pidades endamisi monoloogi. Mind ei huvitanud see, et David on siin ja see, et ta vaatab mind nii haletsevalt. Pisarad langesid mu pluusi peale, imbudes kohe materjali sisse, kuid ma ei suutnud enam lõpetada. Nuuksatasin valjusti ning pigistasin silmad kinni, lastes pisaratel voolata.
„Rahu,“ sosistas David jälle sedasama sõna mida oli lausunud laua taga. Ma ei pannudki tähele kuidas ta mu sülle oli võtnud, kuid kui olin silmad avanud, avastasin, et nutan tema toas diivanvoodil. Ta istus ikka veel minu juures, käsi ümber õlgade.
„Miks ta kiusab mind alati? Mida ma valesti teinud olen?“ sosistasin nutust luksudes. Mu põsed tulitasid soolasest veest ning käed värisesid jubedalt. Mitte Davidi pärast. Ei, hoopiski mitte. Vaid vihast, solvumusest... Kõigest.
„Tahad ma sunnin teda vabandama?“ küsis ta vaikselt mu kõrva ääres. Raputasin ägedalt pead.
„Ei,“ vastasin kiirelt. „Ma ei taha teda näha. Üldse.“
Noormees noogutas aeglaselt. „Ma mõistan,“ ütles ta. Noogutasin, kuigi tegelikult ma ei leppinud tema vastusega. Ta ei mõistnud mind. Ta ei tea mida ma tunnen praegusel hetkel, ta ei tea mida ma tundsin siis kui Les üritas mind esimesel korral tappa. Ta ei tea mida ma tundsin siis, kui ta mind hammustas ja ta Ei tea, mida ma tundsin siis, kui ärkasin haiglas ja mulle valetati otse silma. Surusin käed tugevasti rusikasse ja lasin pisaratel edasi voolata. David silitas õrnalt mu pead ning ütles midagi, millest ma aru ei saanud. Siis ta embas mind tugevasti, kuid ei läinud ära vaid istus edasi minu kõrval.
„Kas sa tahad midagi? Vett?“
Avasin silmad ning vaatasin ringi. Olin ilmselt peale nuttu tukkuma jäänud kuid ma ei olnud pikali, vaid ikka veel istumas ja Davidi kaisus. Noogutasin, tundes ennast nii hädiselt kui tunda annab. Ma olin hale, tõeliselt hale. Ma pole kunagi andnud alla kellegile kuid nüüd see juhtus. Ma andsin alla ja lasin Lesleyl enda üle nalja teha. Alguses üritasin ignoreerida seda, kuid ma ei saanud kaua hakkama. Ma olin nõrk ja ta teadis seda. David lahkus minu kõrvalt tavalise kiirusega ning uksel vaatas ta korraks minu poole. Korraks ohanud, lahkus ta toast. Siis kui ta läinud oli lasin veel mõnel pisaral veereda ning siis kuivatasin põsed ära. See oli minu enda jaoks isegi šokk, lasta enesel alla anda. Uks avanes ja sisse astus David, käes klaas veega mille ta mulle kohe ulatas. Jõin vee kiirelt ühe sõõmuga ära, panemata tähele valu hammastes ning kuidas kurk kergelt valutama hakkab tänu külmale veele. „Aitäh,“ laususin vaikselt kui talle tühja klaasi ulatasin. Ta noogutas vaikselt ja asetas selle põrandale.
„Kuidas sa end tunned?“ oli ta esimene küsimus peale mõnda aega. Kehitasin õlgu, teadmata otsest vastust.
„Masendunult,“ leidsin viimaks sõna millega kirjeldada enda praegust tunnet. Ohkasin vaikselt ja vaatasin enda valgete sokkide poole, mis pimedas toas hallidena tundusid. „Ma olen üks paras tüütus,“ ütlesin vaikselt, peaaegu sosinal. „Anna andeks.“
„Sa pole tüütu,“ ütles David seepeale, emmates mind jälle. Kallistasin teda seekord vastu, tundes, kuidas kuidagi soe tunne minusse voogab, kuid tema ilmselt ei tundnud seda mida mina. Nii külm minu vastas kui ta oli, silitas ta õrnalt mu pead ja juukseid, üritades ikka veel lohutada. Ja tal õnnestuski. Peale mõningaid minuteid tundsin ma ennast paremini kui enne.
„On ta ikka veel seal?“ küsisin.
Tundsin õla vastas õrna noogutust mille peale ma ainult silmad sulgesin ja lootsin, et see päev kiirelt läbi saaks.
„David?“
„Jah?“
„Kus sa olid täna?“ see küsimus kõlas nii... teistmoodi. Filmides küsivad selliseid asju tavaliselt naised, kelle mehed armukeste juures salaja käisid, kuid Davidil ei saa ju kedagi teist olla, ega ju? Kuid ometigi tundsin ma nagu oleks midagi tema olekus muutunud.
„Uurimas,“ vastas ta mõne hetke pärast. Kergitasin kulme kuid ei teinud veel silmi lahti.
„Mida sa uurisid?“ olin huvitatud. Nüüd oli tema kord ohata mida ta ka tegi.
„Sa tead nüüd vampiiride olemasolust ja sa usud sellesse, eks?“ küsis ta ettevaatlikult. Noogutasin ärevalt. „Jah.“
„See teeb vähemalt asja kergemaks,“ pomises ta endamisi. Sain aru, et see polnud mulle mõelnud ning ma ootasin. „Ma üritan sulle seletada, kuid ma ei tea, kas sa... mõistad.“
„Ma üritan.“
„Tore,“ ütles ta pisut kergendunult. Tundus nagu tahaks ta minust eemale tõmbuda kuid mu haare oli vist liiga tugev. Ometigi olin mina tema jõudude juures just nagu väike sülelaps. Ainult üks löök ja mul olekski lõpp peal.
„Lycanid saabusid mõned nädalad tagasi siia,“ alustas ta. Minu poolt tulnud vaikus andis talle loa edasi rääkida. „Me saime sellest teada vaid mõned päevad tagasi. Nagu näha, olin ma terve nädal aega hõivatud sinu ja sinu pärast muretsemisega,“ ta kinkis selle lausega mulle ühe suudluse põsele. Tundsin koheselt, kuidas liblikad mu kõhus trikke tegema hakkasid. See oli tuttav tunne. Kogesin seda siis kui olin kuuendas ning tutvusin ühe poisiga. Kuid see on ... ajalugu. Ent oli tore teada, et ta siiski hoolis minust. Ta oli muretsenud kogu see aeg minu pärast...
„Sandra ja Samson käisid koos luuramas ning said teada nii mõndagi. Neil õnnestus varastada lycanide peakorterist plaanid ja kõik kaardid ja teabe allikad... Kuid põgenemise käigus Samson võeti vangi ning ta tapeti seal.
Sandra oli peale seda väga masendunud, rääkis teistega vähe, kuid isegi siis, kui ta sai tuttavaks Jackiga, kes üritas teda veenda mitte minna enam luurama, tema keeldus. Niisiis, tänu neile materjalidele mis neil õnnestus kätte saada, saime Meie teada, et nad vahetavad tihti oma Peakortereid, valides tavaliselt mahajäetud maju või linnast välja jäävaid kohti. Mõned koopad on isegi nende jaoks head.
Kuid need raamatud mida Sandra tõi läksid järsku kaduma. Seal olid kirjas kõik Meie kohta. Meie nõrgad kohad, kuidas meid kergemini tappa, kuidas meid lõksu meelitada ja kõik muu.“
Hammustasin tugevasti alahuulde ja pigistasin silmad veelgi rohkem kinni.
„See Samson... Sa teadsid teda?“
„Jah.“ Davidi vastus oli napp ja hääl järsku vaikne. Mõistsin kohe, et ta ei tahtnud sellest rääkida, kuid uusihimu minus ei andnud rahu.
„Ja üleeile läksin ma esimest korda Jackiga ise luurama. Sandra jäi küll vastumeelselt siia aga talle anti uus ülesanne,“ seletas ta. Ta tõmbus minust viimaks eemale ja vaatas mulle otsa. Olin silmad lahti teinud ja vahtisin teda, silmad kui tõllarattad. Tema kahvatu nahk tundus pimedusest hoolimata hele ning tema tumedad silmad särasid, kuid ta vaatas mind läbitungivalt. „Meil kõigil on tegelikult olemas oma ülesanne. Teatud ülesanne. Matt ja Phill tegelevad kaartidega. Nad on kordinatsioonidega vägagi osavad... Sandra uurib fakte lycanitest... Lily ja Lesley... Noh... Nemad on need, kes sul ja Eval silma peavad hoidma.“
Mu silmad läksid veelgi suuremaks kui kuulsin mida ta ütles. „Lesley... hoiab minul silma peal?“ kostus mu värisev hääl nii nagu ei oleks ma esitanud küsimuse vaid fakti. David noogutas aeglaselt.
„Ta tapab mu enne kui seda lycanid teha jõuavad!“ sain aru, et olin häält natuke tõstnud ja punastasin seepeale. „Anna andeks.“
„Pole midagi... Me kõik teame kuidas ta sinusse suhtub, kuid sa pead leppima sellega. Ta ei tee sulle midagi sest muidu me tapame ta ise ära ja ma usun, et tal on piisavalt palju mõistust peas kui ta selle reegli selgeks õppis.“

„Reegli?“
„Jah. Peale seda kui ta sind ründas, selgitati talle pikalt ja laialt, et inimesi ei tohi rünnata enne kui Sina ise oled talle midagi teinud.“
„Jah, ta hoiab sellest kinni,“ laususin trotslikult. Ta ei pea mind isegi hammustama. Ta võib mu elu lihtsalt paari käeliigutuse või mõndade sõnadega elu põrguks muuta. Ma olen talle rääkinud oma saladusi ning nüüd, kui ta on muutunud selliseks, võib ta väga vabalt need minu vastu kasutada.

see läheb nii ulmeks kätte ära

nii. kriitika. esmalt, kirjavigu oli palju. ajad olid sassi aetud ning sõnastus oli veidi imelik mõnes kohas. sõnakordusi ka. alguse poole just. kohati tundus nagu väga tiinekas see peategelane, kuigi ülejäänud aja oli nagu normaalne.

ja ma ootan uut osa.

see meenutab nüüd küll twilighti. mul oli seal ka samasugune tunne teist osa lugedes, et nagu come on, vampiiridest on küllalt, milleks libahunte sisse tuua. aga see on ka kõik. ülejäänud on küll täiesti teistsugune teema.
aga muidu on tore.

Ma pole tegelt siiamaani aru saanud, miks Les teda vihkab..
Aga see selleks.
A need lycanid.. kas need on mingi uus eraldi liik? Ei saanuds ellest eriti aru. Ning kuna sa neid koguaeg väikse tähega kirjutasid, ei saanud nad mingi perekond olla. ;D
Uut.

lycans. sa pole vist underworld'i näinud?

ee.. ei?

no nad on suht libahundid. googelda. wiki ütleb kindlasti midagi tarka.


ahjaa, mis oli veel imelik, et vahepeal oli nagu selles jutustavas osas, mis on täiesti minevikus, sellised sõnad nt homme. see on nagu reported speech, et peaks olema järgmine päev. ajast väljas

Hehehe, ma kirjutangi imelikult, see pole endalegi üllatuseks enam päris pikka aega. :}