Tundetu. Või mitte. Vahet juu pole.

Tere,
Tegelikult, ma ei oska kirjutada. Pole kunagi kirjutanud. Ja ma olen väga ''väljendivaene'' ja üleültse, loll nagu lauajalg. Aga ma olen siin natuke ringi luusinud. jeje..
Ja palun, et siis kritiseerige, komenteeriga janii...
aga siin on mu vaimusünnitus...:



_________________________________________________________________________________
Ma ei taha teile rääkida enda lugu, ega kellegi teise. Ja ma ei saa ka midagi välja mõelda, kuna siis võiks olla see kellegi teise lugu, ja veel kellegi teise- ja vahest mitmete inimeste elulugu koos?
Aga kui ma räägiksin ühest poisist, - ja tüdrukust muidugi ka. Siis sujuks see jutt üle armumise ja siis murtud südamete mäelt alla. Või ehk jäeksid nad kokku? Kuni surmani.
Ka see on välistatud, kuna füüsika reeglite järgi ei jäe kaks magnetit igavesti üksteise külge, kunagi tuleb ikka KEEGI, ja rikub kellegi, armastuse kellegi teise vastu. Ja kui keegi enam kedagi ei armasta, siis oleks mu lugu rikutud, ja kui mu lugu oleks rikutud peaksin ma selle kustutama. See tähendaks kohutavat ajaraisku. Selle asemel võiksin ma kuskil mööda tänavaid oma hr. Õiget otsida.

Kui ma poleks seda lõiku kirjutanud, poleks mul tahtmist seda lugu rääkida.
Kui ma seda lugu ei räägiks, ei saaks teie sellest kunagi teada? Või loeksite mõne ajakirja või ajalehe kaanelt ’’sisse põlenud kodu, viimase sendiga’’. –ei.
Te eksisite, kuna mu kodu pole põlenud,
Aga viimane sent,-
Punane rubla, öeldaks sellele.

Vahest, kui mõni kaamel jookseb liiva eest. Vahest kui mõni kana pissib. Vahest kui mina midagi tunnen. –need on asjad, mis ei juhtu isegi siis, kui... midagi neis juhtub.

Kaamel ei saa liiva eest joosta, kuna ta elab liiva peal. Kana küll pissib, aga teisiti, ja seda ei nimetata pissimiseks. Aga mina, mina olen tundetu. Peale autoõnnetust ei tunne ma ühtegi tunnet, ja ma ei teagi- kuidas on armastada, vihata, rõõmustada...
Neid asju ei ole minu jaoks. Mina lihtsalt teen näo et tunnen, olen tundeline, armastan. Või vihkan.

Kui mul poleks mu isa...

Kui teda ei oleks, ei oleks ka mind. Kui ma midagi ültse tunnen oma tunnetest, siis arvatavasti seda, et olen tänulik oma isale, et ta minusuguse- kohati invaliidiga, suudab koos elada, mõelda, ühes lauas istuda.
Juba ammu ei tunne ma sooja sõprust ühegi oma sõbranna vastu.
See ei tähenda küll, et mind ei saa solvata. Solvatakse ja tihti. Aga ma pole kurb. Ega rõõmus. Ega vihane. Ma olen solvunud. See on küll paljude emotsioonide kokku sulanud tervik, aga siiski, ka mina solvun. Mulle öeldakse ’’tundetu’’ ’’ajukahjustusega’’.
Ajukahjustus on mul järgnevalt arsti sõnadele ’’kuna aju sai põrutada, sealt ja sealt, kus on see ja see, siis ei tunne te enam seda ja seda’’ oleksin pidanud nutma, või midagi, aga ma istusin lihtsalt. Mõtlesin, miks? Isa ütles küll, et ’’ära nukrutse’’ aga ma ei nukrutsenudki.

Esimesel päeval peale suve vaheaega. Ehk esimesel seprembril. Läksin ma tundetuna kooli, enne olin ikka olnud rõõmus, et näen vanu sõpru. Aga tänu oma aju sügavale kahjustusele, polnud ma enam rõõmus, ja isegi vanu sõpru ei mäletanud. Ka mu aju oli kahjustada saanud. Ja isegi kustunud, mõneti.
Tulid küll mõned vastu, ja kallistasid, keerutasid õhus.- ja korraga tundsin- et olen rõõmus. Aga siis sain aru, et see oli lihtsalt minu peas välja mõeldud, kõik need tunded.
Aga miks mina ei saa olla rõõmus? See on juu nii tavaline asi, see tuleb ise, seda ei saa välja kutsuda, või esile tuua. Aga mina, nüüd ma kujutan endale ette. Ütlen omale peas Liina, nüüd oled sa kurb. Või kui pean õigeks rõõmus olla siis Liina, nüüd oled sa rõõmus. Aga päris tunded, kui sellised. Ei jõuagi minuni, ja ma ei tea miks see nii on.

10.Septembril
Tulin just söömast. Ja suundusin wc poole, et end natuke kergitada. Kui otse keset kollaste seinte ja musta parkett põrandaga esikut helises hõbedane ilma juhtmeta kodutelefon.
Teatsin, et mulle ei helista enam keegi, kuna viimaste üheksa päeva jooksul pole eriti keegi minuga suhelnud- tõenäoliselt arvavad poisid, et isegi püksikumm ei veni mul. Ja tüdrukud.. nemad arvasid vast, et kuna ma ühtegi poissi enam ei ’’armasta’’ siis ei ole ka erilist mõtet minuga rääkida. Aga meik ja riided- paraku olid ka need teemad mida ei saanud rääkida ilma poisteta. Ikka oli sinna sisse segatud lauseid ’’issand, kas Talle see meeldiks? Ja kuidas Tema sellest arvaks?’’
Tundetu- nagu ma ennast nimetan- olen olnud kõigest paar kuud, aga kuna alles kaheteist päeva eest sain haiglast välja, pole ma oma sõpradega eriti rääkinud. Tegelikult enam mul polegi sõpru. Aga ma loodan ja mõtlen, et kunagi ikka on. Ja kunagi Jumala raudne käsi väsib, ja ta pillab sealt välja mu emotsioonid. Kuigi on nõme mõelda, et jumal hoiab just minu emotsioone enda käes, on see mulle väikestviisi lohutuseks.
Olin mööda koridori oma samme tegemas kui läbi mõteteudu kuulsin telefoni teravalt ja tavaliselt helisemas.
Sirutasin oma nälga näinud käe otse telefoni poole ja vajutasin rohelist JAH nuppu. Otse telefoni vasakul pool ekraani all.
’’Jah’’ hüplesin suurest kusehädast jalalt jalale, see on üks väheseid tundeid mis mulle alles jäetud on, tõenäoliselt ei tahtnud jumal omale igavest loodusekutset püksi. –Aitäh Jumal.
’’Tere Liina, ma olen Karru, ja...’’ Ta nõme barbie häält meenutav heli jäi talle kurku kinni ja ta ägises seal omaette ’’noh’’ karjatasin kogematta liiga kõvasti ja ta pani telefoni ära. Mul polnud aega hakata tagasi helistama ja tegema mingit muretsevat tundelist järgi. Jooksin hoopis wc poole ja teel sinna nööpisin oma teksasid lahti.

Väljudes sellest metsaaroomilisest kuldsest kemmergust tundsin end kohe vabalt paar kilo kergemana. Ohkasin kuuldavalt ja vahtisin telefoni. Mu mõtetest käis läbi talle tagasi helistada aga enne suutis Keegi juba mulle helistada. Haarasin kiirustades telefoni ’’Karr, vabandust et enne nii ebaviisakas olin’’ ’’Karr?!’’ kuulsin teiselt poolt kellegi metsistunud naeru ’’tegelikult olen ma hoopis Melissa, mäletad?’’ ’’ähäh’’ pomisesin vaikselt vastu. Tundsin isegi natuke häbi. Või õigemini sundisin end tundma. Mu emotsioonid polnud täiesti kadunud, kuid, need polnud ka samad. Nad ei vallanud kogu mu keha, sundides mind enesetappu tegema, või rõõmu pärast läbi lae kuule hüppama. ’’Igatahes, mõtlesime siin tüdrukutega, et...’’ ta pidas pausi ja arutas kellegagi mingit teksti, hoides kätt telefonil. Minuni jõutsid helid väga segaste ja hägustena. ’’Noh, me mõtleime et meil on siin tüdrukute õhtu ja äkki sa tahad ka tulla?’’ kõik itsitasid taga. Kas liigsest alkohoolist, või tegis nad minu üle nalja? ’’Jah, muidugi’’ ’’Tore, tule siis siia, meid on siin üheksa, ja mõtlesime et kümnes oleks uhke’’ Kuulsin paanilist naeru läbi telefoni ja siis oli telefon tumm. Paari sekundi pärast tuli esimene ...piip... ja ma panin selle nõmeda asjanduse oma käest ära. Ma olen alati teadnud et nii läheb. Ma ei teadnud kes on Melissa, või mida ta tahtis. Ma ei teadnud kes on Karr. Aga arvasin... et nad on mu sõbrad. Võib-olla mõnest teisest koolist. Võib-olla minu klassi tüdrukud tegid nalja. Või mõne teise kassi. Või ültse teisest koolist. Ohkasin jälle, seekord raskelt ja ägisedes. Kallutasin pead natuke rohkem kuklasse ja vaatasin kella. Ilus elektroonkell. Selle numbrid olid kandilised ja moodustasid 18:41- vähe. Mõtlesin ja suundusin tagasi köögi poole. Möödisin korteri uksest ja jäin seisma. Miks mitte?

Juba olin otsustanud minna välja- elada, ja näha. Sikutasin jalga oma viimase papu ja nagist veel roosa-valge jope. Päris tibilik. Irvitasin ja astusin koduuksest välja. Veel pole aeg mõtlema hakata, kuhu poole minna. Või kuhu poole vaadata. Enne pean minema ikka trepist alla ja uksest välja. Elasime tavalises kortermajas, sellel oli neli korrust ja meie pere- isa ja mina. Hõivasime kogunisti esimesest korrusest ühe neljandiku.

Olin mütsi ja kindad koju unustanud. Aga siiski, polnud hilja neile järgi minna. Terve see igavikuline aeg olin seisnud kodu ukse ees ja võtit lukuaugus hoides, oodates, et äkki juhtub ime, ja see keerab end ise. Vajutsasin lingi alla ja käega kobades võtsin riiulilt oma tumeroosa mütsi ja valged kindad. Rohkem ma vaevalt midagi unustanud olin. Mobiil oli kindlasti teksade taskus. Ja võtmed käes. Püksid jalas. Astusin uuesti korteri uksest välja ja keerasin nüüd juba ise ilma imedeta võtit. Käis klõks ja uks oli lukus. Aeglaselt jalutades komberdasin trepist alla ja välisuksest välja.

Natuke vabadust kuluks ära. Õues polnud mul midagi teha, kedagi polnud. Igav oli. Hakkasin üle tee asuva pargi juurde jalutama ja vajusin oma mõtteisse.

Tegelikult ei saa tüdrukud mind nimodi poiste pärast välja visata, lihtsalt ei saa. Ega nad isegi kedagi ’’armasta’’ pigem ikka oma silmade järgi mõõdavad välimust. Aga ka minul on silmad, ja maitse. Ja vajadused. Ja kuigi ma olen enamvähem emotsioonilage, suudan ma siiski inimestega suhelda, naerda. Ma... Ma ei saa neist aru.
Isegi kui nad lihtsalt kardavad. Siis mida? Et ma hammustan?

wuhuu... inimesed, palun öelge midagi. kasvõi ''mina lugesin'' võimida iganes.

Mina lugesin.
Aga see võttis tummaks.
Nii et ma ei kommenteerinud.

ojee, ojee. üks inimene luges.
am... nüüd on siin siis, üks rõõmus, üks tundetu ja üks tumm. Nüüd oleks veel pimedat ja kurti ka vaja. Olekski kogu kamp koos.
Aaa mis mõttes võttis tummaks ?

Anna andeks, ma pole praegu kõige sobivamas tujus asjaliku kommentaari kirjutamiseks. Hmm.
Mina lugesin! Mu mõtted on hajevil ja see jutt suutis mind endas hoida, mis on suhteliselt suur saavutus siis : D. ma tahtsin paari pisikest viga või mdiagi, mis mind häiris, mainida (vähe on jutte, kus mind mitte midsagi ei häiri : D), aga ma arvan, et seda ei ole mõtet teha, ei mäletagi, mida tarka ma siia kirjutada tahtsin nüüd xD. Igatahes on jutt hea ja mõte paistab ka olevat seal. Selline suurematsorti pisut. ootan igatahes rutturuttu sama head uut osa

Selles suhtes tummaks, et ma ei suutnud tekkinud emotsioone sõnadesse panna.

kas teate, ma olen MASENDUSES !!
mu uus osa oli valmis, vajutasin SEND ja siis tuli see sisselogimis kiri. noomida.
Igatahes, ma ei tea, aitäh vist

Tegelikult ei saa tüdrukud mind nimodi poiste pärast välja visata, lihtsalt ei saa. Ega nad isegi kedagi ’’armasta’’ pigem ikka oma silmade järgi mõõdavad välimust. Aga ka minul on silmad, ja maitse. Ja vajadused. Ja kuigi ma olen enamvähem emotsioonilage, suudan ma siiski inimestega suhelda, naerda. Ma... Ma ei saa neist aru.
Isegi kui nad lihtsalt kardavad. Siis mida? Et ma hammustan?

[2]

Tegelikult, mul polegi neid vaja. Kui nemad ei taha mind, ei taha mina neid. Kui mina ei taha neid, ei taha keegi mind. Ükski poiss ei vaata mind. Mul on paar võimalust, võin sulanduda seina, kanda halle riideid. Siis värvida pea halliks. Ja ma sulanduksin kooli seina ideaalselt. Aga mida ma seal seines teeksin? Nokiksin nina? Vaataksin teisi?- Vaevalt

Või kolida ära?
Olen viimastel päevadel kohutavalt palju seda kaalunud. Ja kaalun veel. Kui vahetaksin kooli. Mängiksin tundelist. Oleksin normaalne. Üritaksin.
Äkki armuks minusse üks poisike? – ei.
Ma murraksin ta südame. See veereks katkiste-südamete-mäelt alla. Otse sitta.
Mida võiks tunda see tüdruk, kelle jaoks oli see armas poiss siia ilma sündinud? Oeh. Kelle jaoks oli ta prints valges kuues. Valge roosiga tema südames. Mida tema tunneks?
Mina eelsistaksin näha oma printsi pigem õnnelikult koos enda. Või kellegi teisega. Aga ma ei suudaks teda näha, kui ta seisaks murtud südamete mäel. Kaalumas enesetappu.

Löristasin nina. Kookisin taskust üks rätiku ja tõttasin truult oma ninale appi. Tema juu aitab mind päevast-öösse ja ööst-päeva. Niikaua peab ta vastu, kuni pean vastu mina. Ja minu süda. Aga minu süda peabki vastu ainult niikaua, kuni peab vastu minu hing. Ja minu hing murdub, kui seisan murtud-südamete-mäel. Ja kaalun laskumist merre. Veaksin alt ennast. Ja teisi.

Jalutasin sihitult mööda tänavaid. Külm hakkas. Tahtsin sooja. Aga… mu süda on külm.
Nägin lähenemas midagi kollast. Marsa. Viibutasin läbi õhu kätt ja marsa peatus minust paar meetrit eemal.
Sinna jalutades kookisin tasku põhjast kakskümmend kaks krooni. Kangutasin selle vastikult lahti käiva ukse lahti ja ronisin sinna pingelisse ruumi sisse. Marsajuht ja paar teist inimest vaatasid mind mõõtva pilguga. Eriti üks habemesse kasvanud mees. ‘’Vabandust preili, kümme krooni jääb puudu’’ ta vaatas mind näoga noh-tibuke-mis-sa-nüüd-teed? Aga ma ei teinud oma marki täis. Teised oleksid arvanud, et mul oli mark, aga ei olnud. Sobrasin hoopis veel ühe kahekümne viie kroonise ja ulatasin selle noh-vanamees-ime-nüüd-oma-juuste-näoga heitsin veel marsa rahvalegi haa-paras-teile-pilgu. Osad vaatasid veel tagasigi jajah-pääsesid-näoga. Muidugi. Mul oli veel sada krooni. Juht ulatas mulle valge pileti. Kah mul asi. Pool hinnast küsitakse kindlasti selle eest.

Lonkisin vaikselt kõikudes marsa tagumisse otsa. Seal oli veel ainus vaba koht. Üksikpink. Minu ees kõrval pingis istus üks vanemat sorti korralik mees. Ja tema kõrval suure karusnahaga naine. Ta kasukas ja villane müts ei sobinud kuidagi kokku. Aga moelavadel just sellised käivadki. Ta heitis minule jumal-kas-sul-normaalsete-riiete-jaoks-raha-pole-näo. See on ülbe nägu. Ta silmalaud olid tumeda sinisega üle võõbatud ja ta huuled olid paksult punasega kokku mökerdatud. Kohutav.

Tundsin kuidas ratas minu istmiku all ühtlaselt ja perfektselt ringi-ratsat keerles. Põllud möödusid ja kavalaimad rebased jahtisid seal paari lindu. Ennekuulamtu.
‘’PEATUGE!!’’ kajas kellegi rögane hääl otse igas bussis viibiva inimese kõrva. Osad, pigistasid korraks käe kõrvale. Et veenduda ega sealt nüüd ometigi sitavett jooksma pole hakanud. Õnneks, või kahjuks polnud kellegil sellist asja juhtunud.
Marsa jäi sujuvalt tee serva seisma. Seesama mukitud naine karusnahas tõusis ja viibutas oma paksu rasvase persega otse mu nina all. Ta oli juba uksest väljumas. Bussis istuv rahvas ohkas. ‘’Proua, teie kott!’’ madal hääl surmises läbi õhu naiseni. Ta keeras oma perse otse juhile näkku ja kisendas ‘’Anna siia, varas!’’ ja kiskus selle tigedalt mehe käest ära. ‘’Palun’’ pomises mees kui naine oli taaskord oma perset pööritanud.

Hakkasime taas sõitma.
Möödusime statoilist. Ja Kevast. Suundusime otse üle silla. KEILA vaatas vastu suur silt. Nime kuuldes menus mulle ajalehest loetud lõik Keila baarikakluse kohta. Mida arvata?
Ei saanud ka märkamata jätta suurt elektronkella mis näitas siia linna saabumise täpset kella. Peaks vist mõni tähtis linn olema, et kohe kella näidatakse?

Marsa veeres ikka läbi linna. Ja peagi jõutsime esimese ringteeni. Vasakule poole kätt jäi suur roosa maja ‘’kauplus TALLINN’’ ja peale seda, kirik. Oeh. See polnud koht, kuhu olin tahtnud jõuda. Ei tundu kuigi põnev. Möödusime veel ühest hallistki majast. Aga ka see oli sama kole kui see linn ise. Siiani pole ma näinud ühtki ilusat maja. Ja vaevalt seda siin oligi. Tuli ka teine ringtee. Need olid nii kitsad. Ja väiksed. Ja mu süda läks pahaks. Sada häda. Juba nüüd- ma vihkan seda linna. Ja juba vihkan, ja jäängi vihkama. Igavesti.

Vuhisesime läbi linna.
Lõpppeatus. See marsa enam edasi ei sõida.
Väljudes polnud mul küll eriti julge tunne. Võõras koht ja siiski... see oli hullem kui mõni kopli süngeim nurk. –Palun ei.
Vaatasin natuke ringi ja jalutasin sihitult mööda teed. Sinna suundus ka paar naist. Ja üks väiksem tüdruk.
Autosid polnud. Eriti.
Paremale poole mind jäi kitsas jalakäiatele mõeldud tee. Mina julutasin ka mööda seda. ‘’Peetri Pizza’’ jäi mu teele. ‘’Hinnapomm’’ ja palju muid koledaid maju. Üks enne pitsabaari tundus olevat muusikakool. Sealt tuli kaunist viiuli muusikat. Ma olen alati tahtnud osata seda pilli mängida.

Auto jäi minu kõrval seisma. ''Issand'' pomisesin ma omale. ‘’Hei, Liina, tule sisse’’ see oli tuttav hääl. Minu isa. Minu isa ?!

Hüppasin kiirustades autosse.

‘’Mida sa siin teed kullake?’’ ta naeratas ja sasis mu pead.
‘’Tulin jalutama, aga istusin kogematta marsasse ja jõutsingi siia’’ ‘’Oh kui tore. Ma käisin ühte maja vaatamas, see on ilus. Ja ma mõtlesin, et äkki tuleksime siia elama?’’ ‘’Ma ei tea, tundub igav eesti depresiivne väikelinn olevat, nagu HU ütleb’’ naeratasin talle vastu. Lootsin et see kõlas normaalselt, ja kindlasti sobis ka minu emotsioon siia juurde.

Auto rattad veeresid perfekstelt, ilma ühegi veata Tallinna poole tagasi. Sama teed, kust olin enne siia põrgusse sattunud.

Silm hakkas kinni minema. Teine ka. Kolmandat mul polnud, aga ajugi hakkas selle eest väsinult oma tänase päeva informatsiooni koondama.

‘’Liina, ära jää magama, kohe oleme kohal’’ vaatas mu isa minu poole ja siis valgusfoori ja üle tee siblivate inimmasside poole.

ja nüüd. Kas keegi loeb? - ei.
aitäh.
palun öelge midagi. Sest muidu ma ei saa midagi parandada, peale kirjavigade. Ühe parandasin isegi valesti ära pidi olema iga aga ma parandasin igas .
Niiet, kriitikat, komentaare vms

ahjaa..
seda ka, et on need osad piisavalt pikad? Või peaks pikemad v lühemad olema?
niiet, isegi kui teil midagi öelda pole, siis seda ikka

Mulle meeldis esimene osa . :)

Hetkel puudub viitsimine , et teist lugeda , ning jätan teise osa järgmiseks korraks .

õigeõige
Siis oled ühe osaga maas, Aga niipeab.
agajah, tänkiuu vist
Täna õhtul ma võtan väikse arvuti ja kirjutan juba mitu osa valmis, Siis igapääv panen uueosa jee...
tegelt mulle meeldib rääkida, ja ma olen rääkimisvajadustega (nagu te tähele olete pannud) ja ma võiks siin tund aega lihtsalt iseendaga kirjutada

Lugesin lägi ja väga meeldis
Muidugi meeldiks mulle rohkem, kui lõigud oleksid

Ma lugesin ka mõlemad osad läbi.
See on täiesti super.Ootan uut Mingeid vigu ma ei leidnud . (Tegelikult ei ole otsinudki)

Keiti tänkiuu *kummardus*
ma olen järgmist osa juba 50korda ümber kirjutanud, ja nüüd tuli veel 51 mõte.
ja ˇBlondiinaˇ
mismõttes lõigud ? Ok, parandan siis selle ära Kui sa mulle seletada viitsid .
Aga, aitäh vist.

[3]

Kuu aega tagasi hakkasin ma Jumalasse uskuma.

Millal ma viimati siia kirjutasin? Kaks kuud tagasi?- Vist küll.

Seda mis vahepeal juhtus, te ei tea.
Aga ma luban et ma räägin.

Ma olin haiglast väljas olnud kõigest paar päeva. Ja juba pidin sinna tagasi minema. Kurat küll,
See on nagu liiv ja kaamel…
Isegi loomaaeda või tsirkusesse viidud kaamel saab liivaga kokku, see lihtsalt on nii. Kas siis mõne väikelapse talla alt tulnud rannaliiv, spetsiaalselt tema ‘’elu’’ tähsaimale kohale- areenile asetatud liiv või elab ta puuris, mille põhiliseks põhjaks on kuskilt kokku kraabitud sitane liiv.
Ja sama põhimõtte järgi saan mina kokku haigla ja arstidega.
Tegelikult olin ma kõigest paaril opil, mis oleksid võinud mulle taevasse minemiseks pileti anda. Aga ei midagi hullu. Vahest antakse juu jalkpalluritelegi punaseid kaarte? Jalgpall on nende elu, ilma selleta nad ei ela. Aga ometigi oldakse nii jultunud, et võetakse neilt nende elu.

Mul aga oli olnud kasvaja. Kuskil minu sees. Ma ei tea kas see oli halva või healoomuline. Tõenäoliselt halva.
Ma lihtsalt ei mäleta sellest suurt midagi. Ega tahagi mäletada. Aga seda mäletan küll, et nii mina kui isa pidime alla kirjutama päris-päris paljudele paberitele. Käsi suri ära.
Ja kui ma olin juba haiglast välja kirjutatud ja hakkasin hotelli minema, murdsin ma käeluu. Kukkusin.
Vahest hõõrub isa ikka nina alla, et oleksin ma piima joonud oleks mu mõlemad käed alles.

Peale seda, kui sain teada… kui sain teada et olin nii umbes… natukeseks ajaks oma südame ära unustanud ja kanaburgerite poole taevasse läinud.
Pärast seda usun ma Jumalat.
Mitte küll paaniliselt. Aga siiski olen ma kindel et ta on kuskil, valvab.
Ja tänu temale ei kukkunud ma oma nägu lömmi nagu mõnel koeral. Või tollel Pärsia kassil. Igavene uhke tegelane.

Aga kui minevik selja taha jätta. Tahaksin rääkida ühest mehest. Mitte poisist.
Ta on oma välja nägemise poolest vast kolmkümmend. Aga ise ütles ta sulatõsiselt et vanust on tal koguni kolmkümmend kaheksa aastat.
Ta on kirikuõpetaja.
Hakkasin käima kirikus peale oma elu teist sünnipäeva. Ja poleks seal edasi käinud, kui poleks olnud Teda.
Selle mehega on meil vanusevahet kõigest kakskümmend kolm aastat. Armastus ei küsi vanust…
Ja ma tunnen, et ma armastan teda. Ja ma vajan teda. Tahan tema kõrval vananeda.
Ta tundub nii tore.
Kuigi, ma ei tunne tema vastu midagi, ega hakkagi tundma.
Aga temas on midagi. Midagi, mis mind tema poole tõmbab.
Ma pole sellest veel kellegile rääkinud.
Ma lihtsalt tunnen, et just tema kõrval oleks turvaline ja hea ka ilma vastuarmastuseta elada.

Palun, laske mind maha.

Ma pole kiriklikult ristitud. Aga arstid on teinud seda oma medidsiiniliste vedelikega.


Istusime isaga hotellitoa teleka ees ja vaatasime hamburgeri reklaami. Isa jalad olid kohmakalt laual kohvitassi kõrval ja mina olin ennast kerra tõmmates oma naiseliku poolt üritanud välja näidata. Naised ei hoia juu jalgu laual.

Ja kui nüüd aus olla, ei viibi ma hetkel Eestis. Vaid Washingtonis.

Ei saaks just öelda, et hommikul tuli isa minu tuppa, tõmbas kardinad eest, paistis päike ja köögist tuli pannkoogi lõhna.- Meil oli teisiti.
Mina ärkasin hommikuse mobiilist tuleva äratuskella peale, tõmbasin eest kardinad kust tagant kumas hallikat pilvede tekitatud valgust ja siis kadusin ära isa tuppa sama tegema.

hah :d
see ''super'' ja siis su allkiri vms see on, sobivad kokku :d

Ega ma alati ka ei valeta :)
See on tõesti Super

ma ei viitsinud esimest osa täitsa lõpuni lugeda (a) liiga pikk oli. ja aega polnud, aga kui aega saan, siis loen esimese asjana selle läbi. aga tead... ei tundu küll, et sa oled algaja. mulle meeldib just kohutavalt, kuidas sa kirjutad.. kuidas sa kõike kirjeldad.
keep on rockin' . ;D

Keiti noo tänan siis *kummardun*

Helen, kuidas ei tundu siis ? Tegelt olen küll algaja
Aga tänkiiuuu *jälle kummardun *

mul täna söögivaba pääv ka, siis saan kirjutada

Ma olen vist veits weirdo, et viimasest osast alustasin, aga see meeldis mulle väga ning ma lugesin ka varasemad osad läbi
See ei ole tavaline igav häma, vaid ma tajun selles mingit sügavamat mõtet xD
Keep writing

Ei saaks just öelda, et hommikul tuli isa minu tuppa, tõmbas kardinad eest, paistis päike ja köögist tuli pannkoogi lõhna.- Meil oli teisiti.
Mina ärkasin hommikuse mobiilist tuleva äratuskella peale, tõmbasin eest kardinad kust tagant kumas hallikat pilvede tekitatud valgust ja siis kadusin ära isa tuppa sama tegema.

[4]

Ma olen alati mõelnud, et kui mul oleks ema, kas ta tuleks siis iga hommik minu tuppa, tõmbaks kardinad eest ja küpsetaks köögis pannkooke?
Või oleks ta mõni hull joodik või prostituut kes tänaval ennast müüb? Käes leheke kuhu peale on kirjutatud mitme kraadise nurgaga ta seisma peab, palju raha küsima, mis riideid kandma?

Aga alatiseks ükskõik mis juhtub, jäeb minu südamesse üks soov- et mul oleks ema ja väikevend.
Vast pole ma mingi tavaline teismeline et tahan juurde ühte märatsevat ema ja alalõpmata nutvat ja peeretavat venda. Aga ma ikkagi tahan, et mul oleks pere.

Isaga koos jalutasime mornide argipäevanägudega haiglani. See polnud kaugel.
Tee peal tuli vastu palju inimesi ja kiriku suur vari varjutas osakese meie teest.

Mina istusin laual, isa minu vastas toolil ja arst toksis mu põlvesid. Pisar tuli silma, kuna reaktsiooni käigus lõin ma talle kogematta jalaga kahe jala vahele. See võis valus olla kuid ta ei teinud küll erilist teist nägu. Selle eest mu isa naeris lausa südamest. Ka teda oli kurb vaadata. Naergu aga naergu.

Arst istus oma laua taga ja mõtles kas mind tasub taas välimaailmaga ühendada. Ta ulatas mulle mingi lipiku ja juurde ütles et me võime nüüd tagasi Eestisse minna. Kuid minu pärast võiksime veel paariks nädalaks jääda.

Jalutasime läbi pargi hotelli poole ja isa itsitas ikka veel. ’’Ma tahaks korra kirikust läbi käia’’ ütlesin ja jalutasin isast natuke kaugemale. Teatsin et tal pole selle vastu midagi.

Palju inimesi tuli vastu.
Asfaldi peal kõndides oli tunne nagu lendleks läbi pilvede, ilma et midagi aru saaks.
Minu ette jäi kirik. Suured värvilised aknad ja kohutavalt suur uks. Terve selle kupatuse otsa oli kinnitatud veel kell. See oli nii suur, et kui see alla kukuks, sureks vähemasti viiskümmend inimest. Suur kirik oli.
Ma ei tea miks, aga suure ukse sisse oli tehtud ’’inimestele’’ uks. Tõenäoliselt oli suur uks nii suur et ükski inimene ei jõuaks seda avada.
Kõndisin otse kirikuõpetaja poole, kes seisis keset kirikut ja palvetas.
Punane vaip mu jalge all ei reetnud minust ühtegi kuuldavat sammu. Terve kirik oli tänu akentele seest kollakas-punakas-siniseks värvunud ja oli raske laida mõnda kohta kuhu aknast tulev valgus poleks oma värve jätnud.
Jõutsin mehe selja taha ja panin talle käed silmadele. ’’buu’’ pomisesin ja võtsin oma külmad käed tema soojalt näolt. Ta keeras ennast ümber ja taganes ehmatusest pool sammu. Kuulsin tema suust midagi ’’Püha Jumal’’ sarnast. Ta on vist hull. ’’Tere’’ vaatasin ta silmadesse ja üritasin ennast sinna söövitada. Asjata. ’’Tere’’ ütles ta vastu, ikka laua servast kinni hoides. Ta nägu oli valge.
Paari minuti pärast olin temaga üsna heal jutujärjel. Rääkisime jumalast, Maailmast, arusaamadest, uskudest.
Küsisin miks ta enne nii ehmatas.
Ta köhatas ja keeras ennast seljaga minu poole. ’’Tundus, nagu oleks sinus midagi...’’ ta tõmbas hinge ja pomises veel omale nina ette ’’halba’’ .
Rääkisime veel temast. Ta nimi on Georg, elab siin samas linnas, naist ega lapsi pole.
Kas mitte selline mees poleks igaveseks eluks su kõrval hea?
Aus, truu, usklik.

Ta oli kirikus töödanud kuusteist aastat.

Ma olen kindel, et just see mees, see kirik, see linn. Nemad teevad mu järgneva elu paremaks.
Jätsin temaga tänaseks hüvasti ja lubasin homme taas seal läbi astuda.

Suure kiriku uks paukus ja tee mu jalge all kiriku uksest vähenes aina. Hotell paistis.

Prince Kirameki tänan Tegelt, mina alustan ka alati viimasest osast lugemist :d Ma küll ei tea mis selle jutu mõte on, aga ma tean mis seal juhtuma hakkab. Aint et ma ei oska midagi vahepeal kokku plämada aga jah, vahetpole.

aga igatahes, et kui loete siis palun komenteerige . (A)

minuarust oli neljas osa kõige halvemini väljatulnud.

Neljandal osal pole häda midagi, mulle meeldib :)
Kas on oodata mingit suurt armastuslugu selle preestriga? See oleks lahe