Tundetu. Või mitte. Vahet juu pole.

Mõned kirjavead jäid silma, kuid need parandab see ülihea jutt!
pole vajalik muud öelda, kui - super. :)

Tegelt jh.
Mõni kirjaviga oli küll:)
(suur asi)

ojeeeojee Ma pole elusees niipalju komentaare saanud (va. kirjandusõps kes igal võimalikul ja võimatul juhul mind kuhugi saata tahad, ta on jah, natuke tumba )
Aga ülimega suured tänud teile
Eks ma siis jah, hakkan uue osa peale mõtlema.

Ja unustasin juba, et ma ÜRITAN oma kirjavigasid parandada, kuigi, neid on juba üllatavalt vähe selle kohta et esimesest neljanda klassini käisin logos ja õigekiri oli alla nulli.

Aa... see postitus läheb mul juba pikemaks kui see jutt ise aga
Prince Kirameki- ega sa mind ei vihka ? (et su nimi seal jutus oli?) Sest mul on sellised süümekad, ilma küsimatta...

jaa... veel üks kord kirjutan siia midagi et, kuidas saab selle, jutu nime muuta ?

*Appi, ma ei saa... mul tuleb niipalju mõtteid ja asju mida ma siia komentaari veel panema pean.
1) komenteerimine (isegi halb) on TÄIESTI kohustuslik!
2)igasugused ettepanekud, soovitused, on täiesti oodatud. (ehk et selle loo kirjutamisel ma üritan võimalikult palju teie soove sisse panna. Kui see võimalik on. Nt. kui te tahate et ta vaasi maha pillaks, siis ta teeb seda aga ... näkä Georgiga tal midagi ei tule (6) noo mingilmääral.)
Ja igasugused oletused ja ennustused on ka oodatud Ühesõnaga, kõik on oodatud. Mida sülg suhu toob kirjutage siia üless

See ongi minu ainuke koht, kus saan vabalt vaadata mida tehakse vabaduses.


[7]


mitte miski ei saa korda, shh...
Ta ei armasta sind...
Ära tee nii, shh... ära tee...

Shh...
Külm tuul vihises minust mööda. Ajad on muutunud...
See kuhu sattusin, seda ei saa enam muuta.
Ma kahetsen kõike seda mida ma pole ennem teinud. Üksindus voolab minus järjest kõrgemale ja ma matan end oma enese tegudesse.
Ennegi kui aru sain olin selles põrgus, sa ütlesid mulle ’’nägemist’’ kuid peale kirjade ei tulnud midagi.
Miks avastan selle armastuse just nüüd? Kui see on kadunud?

Lootusega et saan siit minema. Istunud olen siin aknalaual vitraaši ees. Ma tean et tagasi sa ei tule nüüd. Laps ja pere ja abielu.
Mina sinna ei kuulu, ega pole kuulunudki. ’’Oled liiga noor’’ See on ainus vabandus mille suudad välja mõelda sa. Kuid see on tee mille valisid sa.
Kunagi lasin su mööda, aga enam ma sind tagasi ei saa. Käed ei ulatu.

Olen seisnud akna ääre peal. Ja mõelnud, mis juhtuks kui ma hüppaks. Kas vajuksin igavesse sügavikku või kõigest tunneksin mulda oma kirstul? Või istuksin kogu oma ’’surnu’’ aja sellel aknal ja laulaksin
sellest kuhu pääsesin,
Pole tagasi teed.
Aga ikka loodan...

Või vähemalt midagi sarnast.
Peaks hakkama leppima sõnaga ’’hüvasti’’ peaks hakkama mõtlema karjetele ja surmale. Ei taha ma mõelda mis saaks mu pojast. Mis saaks sest maailmast. Kui hullunud oleksid meedia inimesed. Kui palju kannataks mu isa ja poeg.

Miks nüüd saan aru kui tähtis on mu poeg? Miks enne me ei põgenend? Oleksime elanud kassikuse järgi haisevas korteris, aga oleksime olnud koos. Nüüd on ta samahästi kui kadunud. Pimedusse ja soppi ja kõike sinna sitta. Miks Jumal pole meie andnud õnneliku elu ja koosolemist, miks keegi lahutab meid siiani?

Olen põhjustanud kurbust ja rõõmu. Aga miks nüüd käib alla kogu mu maailm...
Pole jäänud mul südant et tõusta, minna edasi. Miks ei võis ma põgeneda selle kõige eest. Kõigest jupike nööri ja läbi olekski see.

Tahaksin et suudaksin vabaneda sellest nii lihtsalt. Tunnen et olen üks väikene kärbes kes on lennanud ämblikuvõrku ja nüüd ma siin istun ja ootan ämblikku. Aga teda ei tule...

Tahaksin selle kõik siin lõpetada, ja öelda, ’’mine persse’’.
Aga esiteks pole ropendamine ilus ja teiseks on mul vaja see lugu lõpetada.

Meilt kõigilt lõigati tiivad ja visati maale. Otse siia kanatuste ja enesetappude maale. Pangalaenud kasvavad üle pea kõigil, kes vähegi elus veel elada tahab. Kuigi see ei puutu minusse, tahan hingelt maha rääkida kõik selle sita mida olen siin hoidnud, tundub et sajandeid.
Kõik mille oled lahti lasknud on kukkunud sügavikku sinu jalge all. Kedagi ei huvita kuidas elus hakkama sa saad. Kõige tähtsamaks siin planeedil on see ropult kallis raha. Väljanägemine ja kõik see muu mis hävitab inimest.

Miks nii on siis? Miks on see nii?

Kas kõik meie pingutused toovad kellegile valu? Kas kõik meie pingutused tapavad kellegi? Miks ei panda meid kedagi vangi sest tapame mõne Aafrika lapse kui korjame tema ainsalt puult selle ainsa ja viimase banaani mis seal kasvanud on tema jaoks.

Sina oled kes näitas mulle valgust ja andis taskulambi et saaksin minna mööda seda rada edasi ja siis keerasid selja ja võtsid ette uue. Temaga läksid sa koos, said lapse. Olid õnnelik. Üle kuristiku karjusid veel mõningad sõnad ja hüppasid koos temaga sinna kadunud asjade kuristikku. Kuid siiski ripud seal veel ühe juure küljes. Ja sealt sa lahti ei lase. Ma tean seda.

Tahaksin varjata end kuhugi. Tahaks kustutada tuled ja vajuda pimedusse.
Sinule räägin seda lugu ja sina saad sellest aru. Toetan su peale oma pea.
Mu taskulamp läks katki, kui sa kukkusid. Ma ei näe oma ette, ega taha. Näen ainult ühte tulukest seal kuristikus. Kui seda poleks, oleks kõik korras. Ma istuksin üksi oma teel ja mõtleksin selle kõige peale.

jamuide, mu ÜLI pikk komentaar kehtib...
ja jääb kehtima.

Jeee uus osa tuli.
Kirjavigu jäi silma küll ja hea jutt on.
UUT!
(Topelt postitused on keelatud.)

üü seda mai tead veel eks ma siis ootan ära kuni keegi komenteerib (saja aasta pärast) ja siis kirjutan oma pika kõne
Ok, sorri et ma nii loll olen veel. Ma loodan et te mind välja ei viska siit muidu peab reiti kolima.

Aaaaah!
Ma vist ei väsi selle jutu lugemisest kunagi ära.
Nii lahe ja nii vinges stiilis kirjutatud, kutsub kogu aeg edasi lugema.
Ootan uut osa Jälle
Ega's rohkem midagi

Nagu ma ütlesin meeldib see jutt mulle ja ma tahan uut.
Ja reiti ei käsi sul ju keegi kolida...

Ma istuksin üksi oma teel ja mõtleksin selle kõige peale.


[8]

’’Ma saan aru. Aga see EI ole kuidagi võimalik, saad sa aru? ’’
’’Miks ma ei või ise oma elu valida?’’
’’Kas sa tõesti tahad oma elu ära rikkuda...’’ nunn minu vastas ja Ema Teresa taga turtsatas naeru tagasi hoides. Teresa heitis talle tigeda alt-kulmu pilgu ja nunn jäi vait.
’’Ütle nüüd uuesti, kas sa tõesti tahaksid oma elu ära rikkuda? Sa juu saad aru, et kui sa hoiad oma mõtteid tagasi ja üritad neid mitte mõelda, satud stressi ja hakkad nii mõtlema?’’
’’ei, ja just selle pärast ma tahangi siit minema minna! Ma ei taha elada mingit nunna elu. Mul ei olegi mõteid.’’ klähvisin vastu nagu maha kusenud kutsikas, kes oma tegu üritab õigustada,
’’Sa rikud oma elu kui sa siit minama lähed! Mine nüüd minema! Selle mõtte eest saad sa täna õhtul wc’s küürida!’’
Nuuks, nuuks, tõesti. Puhas iroonia. Saite juu aru?

Ära lähen ma siit ikkagi.
Jalgu ja seda imelikku ’’keepi’’ mis oli umbes nagu võluri või nõia oma-süsimust. Ja muidugi, vampiirid ka. Bella ja Edward ja Esme, Alice, Jasper, Carlisle, Rosalie, Emet. Ega minagi kõigi nimede õigekirjas veendunud pole.
Ega ma eriti seda raamatut lugenud ei ole, ainult kaks esimest osa. Need olid igavad, igavad.

Vampiiri keep lohises keebi ja kivi vahelise hõõrdumise häälega.
Tuli tuul ja mu juuksed oleksid võinud lehvida. Aga, ei lehvinud kuna mu kiharad olid hoolikalt valgesse peariidesse mähitud.
Tean, valmisutute kirjutama ’’aga kuidas TUUL majja sisse sai?!’’. Sellisel juhul oleks teil tõesti aeg hakata aru saama et see ei ole kohe kindlasti tavaline jutt oma tavalise kloostriga.

Ja kui te selle jutu lühitutvustust tahate, lugege seda:
Kõigepealt, diagnoositi et ma olen ’’tundetu’’. Arvatakse siiani. Kuigi mina olen kindel et nii see pole.
Armusin imetoredasse kirikuõpetajasse Georgi, kes nüüdseks on abielus. Tal on isegi rase naine. See tähendab et ta naine ’’säilitab’’ nende abielu tänu väiksele naglale. Umbes nagu kunagi rikkuse pärast inimesi palsameeriti?
Isa pani mu kloostrisse ja siit ma nüüd põgeneda üritan.
Ongi minu põnev lugu.

Õhtul, kui Ema Teresa, ehk ülbrist kõike teadja saatis mulle nunnade-telefoniga (nunn ütleb nunnale edasi nii kaua kuni see jõuab selleni kelleni peab. Vahetevahel käib sõnum enne läbi terve kloostri ja viimasena jõuab tolleni kellele see mõeldud oli.) teate et peaksin nüüd ja kohe minema wc’sse potte ja põrandaid küürima minema ja et minu jaoks on esimesel korrusel wc eraldi puhastamatta, et ma seda ikka mittu tundi küürida saaksin.

Esimese korruse wc oli tõesti eraldi minu jaoks koristamatta ja lehkas rämedalt, seda ta oli. Pole seal enne käinud, tavaliselt piirdun neljanda korrusega. Kuna seal on minu tuba. Ja kõik, mida vaja.
Esimesel korrusel käisin viimati vist siis kui siia tulin.
Avasin korraks wc ukse aga see suruti mõne sekundi pärast kinni tagasi, oli vist koridori liiga hullu lehka levitanud.
Aken, kus see on?
Ega’s siin vist polegi.

Võtsin korvist wc-poti harja ja läksin viimasesse kabiini, alustamaks oma küürimis töid. Alandav.
Käsi käis edasi ja tagasi, ringi ja jälle üless-alla.
Higi hakkas voolama ja selg jäi haigeks.
Ringutasin...
Lükkasin käed taha ja käis imelik kõlks. Vaatasin oma kätt pidi üless, aken.
Piisavalt suur et sealt läbi mahtuda ja piisavalt väike et riided siia jätta. Kohe?
Millal mul siis veel siia juhust on?- kümne aasta pärast?

Polnudki aega väga mõelda. Ronisin wc poti peale. Libisesin paar korda selle kumeratel äärtel ja lendasin põrandale oigama.
Paari katse järel sain lõpuks aknani, sealt välja minemine polnud ültse nii kerge kui oleks võinud arvata.
See nõme rüü-seelik-keep asjandus jäi kuhugi naela külge kinni ja tõmbas sellest pool ära- minikleit, pole paha.
Ka mu valge pea kate läks sinna samasse- naela taha.

Ukerdades ja kõikudes ennast püsti ajades olin keset... Linna.
Kohe akna taga oli ilmatu suur tee kus ujusid ringi miljonid inimesed ja nende kõrval suurimad vaendlased autod. Hai ja väiksed kalad, vahest haid (autod) tapavad väikseid kalu (inimesi), kuid, vahest ka aitavad.
Kilked, karjed, sõimamine, signaalid.
Nüüd oli hilja tagasi minna, aga sinna tunglevasse rahvamassi ka nagu ei tahaks.

Siiski. Rahvamass tundus kuidagi parem, kui Ema Teresa ja sada potti ja põrandat. Aitäh.


____________________________________________________
* et komenteerimine on vägaväga kohustuslik, ja te võiksite m natuke kritiseerida ka.

Väga huvitav jutt on...sa said omale uue lugeja juurde...
Sul on hea kirjutamis stiil...

Siiski. Rahvamass tundus kuidagi parem, kui Ema Teresa ja sada potti ja põrandat. Aitäh.

[9]

Kõik on hoopis teist moodi, kui siis, kui siia sisse tulin. (Ka mu aken oli teisele poole, ja seal oli kõik, kuidagi sõbralikum. Kui siin..)
Taeva järgi oli päris pime, aga teed valgustasid miljonid aknad ja lambid.
Rüü taskus oli ainult üks dollar. ÜKS dollar.
Praegu kuluks ära kuum tee, enne kuhugi magama keeramist.
Oota, kuhu ma üldse magama lähen!?

Üle tänava oli suur aken kus taga siblisid inimesed. Aga sinna ma küll ei lähe, esimene koht kuhu nad mind otsima tulevad.
Jalutasin inim-vooluga kaasa ja olin juba endale märkamatult üle tee ja päris kaugel. Seal paistis üks klaasist bussipeatus, kuhu ma hiljem istusin.
Seal oli veel palju inimesi. Ma pole nii kuradi ammu bussiga sõitnud, et lausa häbi on seal seista ja mõelda. Bussid möödusid aga inimesed ootasid ikkagi, midagi kindlat.
Kui tuli suur ja piisavalt moderne buss kuhu kõik peale trügisid, tegin seda ka mina. Trügimise käigus puudutas kellegi käsi mu ’’minikleidi alust’’ . See oli ahistav, hirmutav... ja samas, ma tundisn et olen LÕPUKS vaba!
Kuigi oleksin sellele näperdajale hea meelega ühe kõva tou andnud, piirdusin taha vaatamisega. Seal polnud kedagi peale paari vana naiste kelle hormoonid on ammu ära möllanud ja kes tõenäoliselt enam mu perset ei käperdaks.

Lõpuks bussis kõikudes ja kiikudes, tasakaalu kaotades.
Buss jäi seisma ja inimesed voorisid maha ja uued peale. Mul pole isegi piletit. Nii et, tundub et järgmine peatus on mulle.

Ägisesin oma toru külge kinni aheldatult, et mitte maha kukkuda ja ootasin seda peatust, mis laseks mu tobedast olukorrast välja.
Siis- lõpuks. Tuli see peatus ja ma trügisin ja nügisin ennast ise seal välja.
Aga kui aus olla, oli minu selja taga veel paarkümmend inimest kes mind edasi lükkasid. Ja kui neile ette jääd, pead välja minema.
Nad lihtsalt on nagu näljased hundid.

Jälle täpselt sama sugune peatus, ainult et läbi selle klaasist seina oli näha suurt-tõenäoliselt kallist kohvikut.
Trügisin ennast läbi rahva sinna ja marssisin olen-rikas-näoga sinna.
’’Tere, kui palju üks tee maksab?’’ pean tunnistama, et mu inglise-ameerika keel on oluliselt paranenud, isegi... perfektne.
’’Koos suhkruga kaks dollarit’’
’’Aga ilma suhkruta?’’
’’üks’’
Ta sehkendas paberitega ja kirjutas midagi, umbkaudu ’’stu..’’

Kooksisin oma väiksest mustast taskust dollari välja ja panin letile ’’üks tee sellisel juhul, ilma suhkruta’’
Võib-olla selle pärast inimeseid ilma suhkruta rohkem teed ja kohvi joovadki et see odavam on?
Ebaviisakalt keeras ta selja ja mina ’’laenasin’’ ühe saiakese, lihaga.
Õnneks keegi vist ei näinud, ma loodan.
’’Kas kaasa või siin?’’ pomises ta üle õla nagu mõni röhitsev ahv. ’’Kaasa’’

See oli piisavalt suures topsikus, kuum. Topsi sang oli ära ja ega selle muu välimuski kiita polnud.
Aga selle eest oli sai maitsev.
Nii ma siis jalutasin mööda tänavat, jõin teed ja kugisin saia.

Aga kodutu polnud ma üksinda. Öösel magasin kuskil üksikul tänaval kus elas päris paras kogus kodutuid. Nad tegid lõket ja sõid.
Üks pakkus ka mulle, alguses keeldusin aga ta väitis et teenib piisavalt ja saab selle taldriku supiga mulle ’’heast südamest’’ kinkida küll.
Hiljem selgus, et ta töötab prostituudina.

Osad neist varastavad, teised on prostituudid. Aga ärge te arvake et raha neil üldse pole. Lihtsalt nende jaoks on parim lahendus elule olla kodutu ja nautida elu. (Jajah, hull nautimine küll.)

See vana naine, kes mulle suppi pakkus, või tegelikult andis.
Tema mulle meeldib, on kohe algusest meeldinud ja ta nimi on ka ilus- Rose.

Roos keset tänavat? Põnev lähenemine, süngele elule.
Aga tegelikult ei tahtnud ma ültse seda supi teemat üless kütta, ja kui te usute, siis pakkus ta mulle isegi voodi kohta.
Aga konks on selles, et see on tema telgist kaugemal ja seal on ka tema poeg.
Päris ahvatlev?
Seda näen mina ja teie hiljem, sest seda võrgutavalt kaunit või oksendama ajavalt koledat noormeest pole siin.

Lasin oma kätel ja kehal natuke praksuva tule ääres istuda. Siis küsisin aga telgi asukohta ja ilma tänamatta läksin asja uurima.
See oli pisut liiga ebaviisakas, aga vähemalt on neil järgmiseks kuuks süüa kui nad mu nüüd maha tapavad.

___________________________________
Komenteerimine, on KO-HUS-TUS-LIK!
Tänan teid ka, kes komenteerivad, ja uute lugejate (hetkel vist uue lugeja) üle on mul väga hea meel, ja ültse, lugejate
(aga nüüd ma lähen ära, ja see nv uut osa ei tule :S)

ZzzZzzzZZZzzzupperZZzzzzzzzZZZZZZ.

alati, kui ma seda kommenteerima tulen, jääb mul sõnadest väheks .. neid lihtsalt ei ole enam.
seljuhul pean ma olema ebaoriginaalne ja ütlema, et see on vapustavalt hea.

Ma ei oska enam suurt midagi lisada, sest kõik, mida ma öelda plaanisin, tundub olevat juba ära öeldud. Kurb, kurb, sest ma oleksin tahtnud tõepoolest ühe sisuka kommentaari kirjutada.
Jään kannatamatult uut osa ootama ja tegelikult on ju üsna põnev mõelda, milline see võrgutavalt kaunis või okseleajavalt kole noormees välja näeb

[10]

Ausalt, mu silmad paisusid nii suurteks, et pidin need lausa kuhugi rentslisse pillama.
See telk...
See oli KO-HU-TAV.

Nagu esmapilgul tundub oli see väike sinise-kollase kirju telk, mis oli banaani koorte, konservi purkide, pappkastide ja jumal teab millega veel üle valatud.
Õnneks, ma seal peal inim-väljaheiteid ei näinud, muidu oleksin otsemaid Teresalt armu paluma jooksnud.

Läbi kõige selle rämpsu oli näha telgi sinist katust mille alt tuli päris rämedat muusikat. Makk oli vist katki.
Ja kõigele lisaks tundus suitsu järgi et see on seest poolt kohutavas tules.

Niipea kui oma silmad tagasi pähe sain ja jalad-käed-keha liikuma, hakkasin otse joones sinna suitsuruumi jalutama. Okei, võib-olla ma tõesti marssisin, nagu oleks mu oma teismeline laps mõne hullu peo otsustanud ilma minu nõusolekutta korraldada.
Aga see on nüüd ka minu kodu.

Kellegi igavalt suitus täis silmad, koos rastadega pistsid pea telgi uksest välja.
Ahhh..... rastad!
Ma armastan rastasid, eriti kui need on nii tõmmudel poistel nagu see seal!
Aeglustasin oma sammu ja jäin teda vahtima.
Muidugi vahtis ta vastu ja tegi isegi silma, mille peale ma lompi astusin ja ümber kukkusin. Peaaegu.
Telgis oli veel viis poissi, kokku kuus.
Kõik nad olid kodutud ja elasid selles imelikus telgis. Kus elan nüüd ka mina.
Selline oligi, usute või ei, minu esimene kohtumine oma uute elukaaslastega.

Ja kui arvate, et see oligi nüüd ’’minu elu’’ siis edu teile. Arvate tõesti et nad lasid mul seal niisama elada?
Ha-ha.

Juba nädala möödudes hakkas Rose ajama juttu, et ma peaksin nüüd tööle minema.
Mine ja mine. Mine ise tead!
Aga muud mul ka üle ei jäänud. Tõenäoliselt oleksid nad tahtnud järgmiseks minust nende nunnude poiste mingit mängukanni teha.
Nii ma siis läksingi seal samas lähedal asuvasse kohvikusse nõudepesijaks.

Prussakad siblisid mööda kappe ringi ja suplesid supis. (Vähemalt on nad korralikult puhtad).
Rõve oli vaadata kuidas mõnele miljonärile või muule inimesele viidi söök, mille pealt viimasel hetkel prussakad ära koristati. Aga paras neile.
Päev läbi ainult küürisin ja küürisin neid nõmedaid nõusid. Üks päev õnnestus mul käele vill tekitada. Ja keda see sellises kohas huvitab?
Pandi sinna peale ainult üks hädine Muumidega plaaster ja muud midagi. Küürisin seal kahe dollari eest tunnis pool kuud. Siis andsin alla, või õigemini, mind vallandati.

Lonkisin tagasi Rose’i juurde.
Ja nagu tema oleks mulle öelnud ’’pole midagi, leiad uue töö. Ära muretse, minu tööd sa tegema ei pea.’’
Ta ütles seda täpselt vastupidi. Või umbes.
’’Sellisel juhul tuled homme minuga töö juurde kaasa’’.

Jah, ma tean. Vahest oleksin pidanud ära jooksma?
Aga kuhu mul oleks minna olnud? Pealegi, siin on juu Jarts!
Ja tema arust oli ka päris hea mõte, et ta ema Rose’iga kaasa läheksin.
Teeniksin raha ja vahest ostaksime oma korteri?
Või vähemalt mõne kasutatud telgi, kus saaksime privaatsemalt olla.

Hommikul tuli Rose otse telki ja kisendas mulle kõrva ’’mida sa magad hoor?! Töö aeg läheb!’’.
Jah, nii palju meie toredast tädi Rose’ist kes suppi ja peavarju pakub.
Kalpsasin kohe voodist püsti ja Rose krahmas mu käsivarrest. Vedas mind tänava lõpus olevasse kaltsukasse ja oma säästude eest ostsin paar sellist hilpu mida juba iga päev ei kanna.

Kuigi ma ei kujutanud ette kes peaks tahtma ’’osta’’ sellist higi järgi haisevat mammutit nagu mina, sai see üsna pea selgeks.
Igatahes polnud see mõni Porches istuv nägus mees, vaid hoopis vana kongus ninaga pervert.
Ise ma mingit summat küsida ei suutnud, okse tuli kurku. Aga mul oli juu ’’ustav’’ Rose kes kohe kohale tormas, tissid ühele ja teisele poole hüüplemas ja nõudis MINU eest 50dollarit.
’’Vääriskaup’’ nagu ta kiiresti vanamehele kõrva sosistas.
Vana perv ainult muigas oma rõvedalt haisevat naeratust ja pistis mulle rindade vahele ühe kobeda rahatähe.

See EI olnud nagu filmides. Kus ’’kaup’’ seob mõne kobeda mehikese voodi külge kinni.

See oli jälk, valus, piindlik. Otse keset tänavat.
Ta sosistas mulle kõiki rämedalt rõvedaid lauseid kõrva, tema arust olid need vist armsad.

Isegi minu naastes tänavale Rose kõrvale ei olnud ta rahul. Küll ma olin liiga vaikne ja ma pean oma puusa ja jalga hoidma selle ja selle kraadi all.
Õhtul kitusin kõik Jartsile ära, tema ütles et ’’sitt lugu lilleke, täna sõi sind lehmake’’. Ja üritas mind suudelda.

Hahaa, prostitutsioon
Hea, tahaks nüüd kiiresti uut!

Väga hea!

ikkagi on hea jutt...

vÄgA hEa JuTt On!

Õhtul kitusin kõik Jartsile ära, tema ütles et ’’sitt lugu lilleke, täna sõi sind lehmake’’. Ja üritas mind suudelda.

[12] vist.

Siin ma siis nüüd olen, haisva kärbseid täis telgi tagumises nurgas Jartsi kaisus.

Hommik täpselt nagu iga teine- räpased võimalikult lühikesed riided, Jartsi musi laubale, Rose'i marssimine telki...

Ka see ''tööpäev'' oli tavaline täis pervertidest vanamehi- aga siiski oli midagi, mis ei olnud tavaline.
See oli raha- nüüd on mul 100dollarit.

Iga päev mis töötan saan kaks dollarit ''palka''.
Ja selle 100dollari eest ostan ma omale rongipileti.

''Täddi, täddi'' suur mees vedas väikest tüdrukut raudses haardes, see aeg kui väike plika tahtis joosta ja olla vaba- mis minu järgi järeldades ei lõppeks hästi.

Aga ometigi see väike plika tuletas mulle meelde mu oma väikest last. Huvitav kas ta üldse teab et ma olen olemas? Või arvab et ta ema on surnud ja ''vanaisa'' on ta ''isa''?

Sügisene tuul sasis karmilt mu hõredaid juukseid ja dressid mu seljas lendlesid kord ühele, kord teisele poole.
Rongid krigisesid peatusesse saabudes. Uste avanedes jooksid sealt välja igas vanuses naised ja mehed, pisarad sametistel põskedel voolamas ja silmad kedagi otsimas.
Samas kui teised nutsid, embasid, suudlesid, laususid lubadusi ja kadusid igaveseks rongile.
Mina aga seisin ja mõtlesin, muigasin...
Persse see Jarts, ma hakkan oma elu elama.

Kell 01.04- täpselt.
Sinine rong veeres krigisedes peroonini, inimesed upitasid end akentest välja, otsides seda, kellele nad olid andnud lubaduse. Keda nad olid emmanud ja suudelnud- enne kui kadusid rongile.

Minu piletil seisis number 20.
Selle numbriga uks oli päris lõpus, kahekümnes vagun.
Uskumatu, et nii suuri ronge on olemas. Aga oli.

Astusin rongile, näitasin piletit ja valisin koha akna all, mind ümbritses vanade inimestega täidetud vagun. Kõige odavam klass.
Nad sädistasid, ma ei kuulnud isegi omi mõtteid.

Iga võnkega mis rong tegi vajusid mu silmad järjest enam ja enam kinni. Varsti lasin neil kinni plaksata, isegi kätega oleks olnud võimatu neid kinni hoida.

''Liina kallis, ma nii igatsesin sind! Miks sa varem pole tulnud?''
Ta jalutas mulle läbi langevate värviliste sügislehtede vastu, käed embamiseks valmis.
''Kallis, tule palun sööma! Lapsed ootavad sind!''.
Karm aga kohutavalt ilusalt helisev hääl tuli kollase maja ja sammaldunud katuse ukse vahelt, kus seisis tumeda lokkis pea ja kollase kleidikesega kena naine.
''Anna andeks, aga ma armastan TEDA''.
Georg pöördus, vaatas mulle otsa- see oli täis kurbust, viha, ängistust ja samas oli seal kõige põhjas armastuse säde.
Enne majja kadumist kallistas ta oma naist ja vajutas oma pehmed huuled ta põsele, kinnitamaks et ta ennist ei valetanud.
Seisin üksi keset langevaid lehti ja vaatasin tühjusesse.
Maja jäi järjest kaugemaks ja terve pere muutus korraga rõõmsamaks, mida kaugemal ma olin...

Krokodilli pisar veeres mööda mu räpast põske alla, üksi aga siiski innukalt ja piisavalt kiiresti, et vältida mõne teise pisara äkilist möödaminekut.
Õnneks, või kahjuks ei tulnud ühtegi teist pisarat.

''Ja kuhu sina teel oled?'' päris mu kõrval istuv naine.
''Oeh, Rapid City lähistel olevasse Moon Meadows'isse''
Enda arvates lõpetasin jutu, aga see tekitas temas üha enam kasvavat huvi. Rääkisin talle et lähen koju, mehe ja kahe lapse juurde.
Rääkisin ka meie esimesest kohtumisest.
Korraga aga- jäin seda muinasjuttude ja võlurite maailma raskeimat lugu ka ise uskuma. Oleks see siis nii..

''Kui sa tõesti sinna poole teel oled, siis võime su ehk ära viia. Me sõidame küll seal mööda, ja sa peaks käima veel paar kilomeetrit, aga parem kui ei midagi?''
''See oleks tõesti, tõesti väga suureks abiks ja ma oleksin väga tänulik!''

Vaene muti,
ta pakkus seda oma südame põhjast, soovides head mulle ja mu ''perele''.
Kuid tegelikult...
Jääb ka tema südametunnistusele neli inimest.

See oli ta suurim viga...

________________________________________________________
Tuli jamh, lühike osa... :S
Aga, AITÄH teile, kes komenteerivad!
Ja ma ei ütle, et komenteerimine on kohustuslik, sest, ise teate. Aga ma oleks väga tänulik kui te siiski komenteeriks. Ja kõigile eelkõige komenteeriatele teadmiseks siis, et see lugu lõppeb varsti ära paar osa veel, ja te võite pakkuda järgmise jutu teemasid

See oli ta suurim viga...

[12] -eelmine oli siis 11 aga see on-

VIIMANE!

Või kui ta telekat vaatama ei juhtu, pole see tema jaoks midagi nii jube. Küll aga nende jaoks, kelle küünaldelt ta just põhja alt lõikas et mulle teed näidata.

Oli pime, sügisesed lehed kihutasid tuules võidu.
Keerutasin kuldset sõrmust oma kahe näpu vahel,
mida kaugemalt ma tulen seda kauem olid nad õnnelikud. Kas Georg teab siis mida ma plaanin?

Juuksed lehvisid tuules läbi sügiseste tuulte ja lehtede saju. Peagi lendan nii ka mina.

Kaugemalt,
kaugemalt,
paistis üks väikene maja, ühe väikese aknaga. Sealt aknast paistis naine koos lastega. Ja... Georg.

Miks ma tahan võtta temalt seda rõõmu?

Kuldne sõrmus mu kahe näpu vahel keerdles aina kiiremini ja kiiremini,
sinna peale kukkusid pisarad. Ja kõige selle tagant on nii valus meenutada, et sain lõpuks aru kes ma olen. - Tühjus.

Aga nüüd, nüüd ma lihtsalt istun siin samas lombis ja kirjutan tervet seda teksti ühele paberile mille ennist linnast ostsin, koos pastakaga.

Ja isegi, kui keegi mind ei usu...
Siis ma ei ole egoistlik, ma ei tapnud ennast enda murede pärast.
Ma põhjustasin nii paljudele muret ja piina. Kellegil pole mind vaja!

Georgi pilk käis üle minu ta naeratas ja pöördus tagasi oma tegemiste juurde.

Üks hetk,
ma jooksin kuuri juurde ja haarasin seal esimese ettejuhtuva köie, sidusin selle laes rippuva tala külge kinni, ja siin ma nüüd olen...

Teate, ma ei oska neid emotsioone kuidagi välja kirjutada, mis mind valdavad. Sest- neid ei ole.
Mul on siiralt pohui mis minust, sinust või kogu sellest maailmast saab!

Georg elab oma perega edasi,
mina lihtsalt- ei eksisteeri.

Sinistes dressides ükskõikse näoga naine tõusis suure kasti eest, asetas pastaka valge paberi juurde ja sammus raskete, otsustavate sammudega- nagu oleks oma koera magama panema läinud-
, ta ronis mööda lühikest kahe poolega redelit üless, mõtles viivu...

Õues puhkes torm. Küüni uksed lõid lahti ja naine kelle pea oli asetatud paksust nöörist tehtud silmusesse- ta kaotas tasakaalu.

Kas see oli ikka juhus?


[Faze-Ingel]
Räägin teile ühe loo...ühest inglist...kes sattus saatuskeerisesse,
kus tal oli valida, kas elada või lahkuda...kui tema...
ta jättis kõik sinnapaika ootas et tuled tagasi,
kuid seda mida kord püüad juba matta ei saa sa enam uuesti...
ma vaatasin nägin kuidas sattusid siia keerisesse
nägin kuidas mattusid purustatud lootusesse
sa tahtsid liiga palju ja said kõik mis anda oli
astudes oma enese jälgedesse kadunud, millest
tõeliselt hoolid...
Nüüd igapäev nähes möödunut kahetsed sellega millest
loobunud mida kaodanud, mida oodanud
et tuleks tagasi, taevast otse põrgutulle langesid
silmad avasid ja ringi vaatasid,
ei mõistnud miks läheb kõik nii, kadus sõnaga nägemist,
kuid iial enam ei näe kuid möödunud on sinu suu,
viimane päev valgustamas su teed,
nüüd ainult kustunud tähed oma teekonna videvikus...

Miks avastad selle mis sul on siis kui see on kadunud
näinud kadumas kaodand ja üksinda soovinud,
lootusega et saan siit minema, maha jäänud
perronil oodanud, kuid see mis oli, on läinud,
tagasi ei tule, ajad on muutunud...

Sa ei kuulu sinna kuhu sattusid,
kuid see on tee mille valisid, ütlesid hüvasti
tagasi vaadates kahetsesid kõigest millest
kord unistasid , sa said ja lasid käest
unustasid kuid nüüd näed selleni enam ei ulatu su käed
Üksinda ehale vastu seisma jääd
lõpetab pimedus ja voolamast lõpevad jõed
kui sinu jaoks peatub , ei ole enam vahet valel ega tõel
viimased minutid loetud ja viimaseid sekundeid loed
päevi sellega mööda saadetud, ise endaga vaieldud
ja kaljuäärel päiksetõues oodatud
kuid nüüdseks kõik on möödunud ja see mis oli
kadunud astunud kõrvale ja lahing kaotatud,
kuid mõtled veel unistad ja loodad kuid sellest
kuhu sattusid väljaspoole teed, ikka ootad,
ehk saab tagasi selle mis käest lasid,
kuid see mis kaob, alatiseks kadunuks jääb,
seljatagust saatma jääb tasane maastik,
viimase pilgu heidad ja kuuled...lepi sõnaga hüvasti...
...Lepi sõnaga hüvasti...

Miks avastad selle mis sul on siis kui see on kadunud
näinud kadumas kaodand ja üksinda soovinud,
lootusega et saan siit minema, maha jäänud
perronil oodanud, kuid see mis oli, on läinud,
tagasi ei tule, ajad on muutunud...

Oled näinud tekitanud, tulnud,
põhjustanud mõlemat nii rõõmu kui kurba, head kui halba,
kuid see mis algas viis su alla, see kuhu sattusid
ei saa sa enam muuta pimedusse mattusid
südamest tunned kuidas üksindus voolab
enda nukrusega seda juurde toidad, kurbusega hoiad,
kaotuse enda elule võidadm võitsid, tiivad sult lõikab
peatusid ja vaikuses vaatad kuidas sekundiga
võis kõik sul't kaduda , siia su jätta minna minema
ja näidata et selle olemasolu mis sul on olemas
siis kui sul seda enam pole,
alles avastad et seda mis läks minema keegi sulle enam ei tagasta,
proovid veast õppida kuid sellest veast ei saa sa midagi välja lugeda
kuna seda viga ei anta sulle enam eales korrata,
üksinda ootama teadmisega..et see mis on kadunud, ei ole enam tagasi tulemas...
...See mis on kadunud, ei ole enam tagasi tulemas...

Miks avastad selle mis sul on siis kui see on kadunud
näinud kadumas kaodand ja üksinda soovinud,
lootusega et saan siit minema, maha jäänud
perronil oodanud, kuid see mis oli, on läinud,
tagasi ei tule, ajad on muutunud...

Miks avastad selle mis sul on siis kui see on kadunud
näinud kadumas kaodand ja üksinda soovinud,
lootusega et saan siit minema, maha jäänud
perronil oodanud, kuid see mis oli, on läinud,
tagasi ei tule, ajad on muutunud...

Kirikust kostsid kaunid helid, see oli laul mida Liina oli oma matusteks tahtnud.
''Lõpuks ma siis leitsin su, tütar'' halas suure tammepuust kirstu kõrval musta ülikonda topitud mees. ''Lõpuks ma leitsin su'' pomises ta kirstu äärele patsutades ja taandus teiste leinajate juurde.

Valges kleidis naine, kaelas rippumas hõbedane kee,
tähega ''L'',
sisenes kirikusse. Tundus et keegi ei märkagi teda, nagu oleks ta see mis ta arvas end olevat- tühjus.

''Oli see siis juhus?''


_________________________________________
nonii ongi lõpp.
THE END!

Aga komentaare ootan ikkagi, vägapalju