Tundetu. Või mitte. Vahet juu pole.

armastuslugu sealt noo... võib tulla mingil määral. Aga mingit ''happy endi'' seal ei tule Vähemalt ühe jaoks.

öä komenteerimine on kohustuslik.

No, kui kohustuslik, siis kohustuslik.
Algusest peale olen lugenud tegelikult. :)
Aga kuna ma siia niikuinii midagi tarka kirjutada ei oska, siis ma ei hakanud enne kommenteerima.
Igatahes, väga..hea jutt on...ja sellel on siuke..sügav mõte sees tegelikult, eks..siuke, mida esimesel hetkel tähele ei panegi.
Igatahes, edasi tahan ja ruttu.

ohoo.. mõjub isegi selle ütlemine et see kohustuslik on

Väga tore siis, kui kõik peale minu selles jutus mingi ''sügava mõtte'' leiavad
Eks ma homme kirjutan jälle... aga täna olen 2 raamatut läbi lugend ja aju on natuke kokku jooksnud :d

Ma ei oska ju midagi asjalikku öelda.. Algusest peale olen lugenud ja üliväga meeldib.

Pisar tuli silma, kuna reaktsiooni käigus lõin ma talle kogematta jalaga kahe jala vahele.

niiii hea. palju on selliseid kohti, kus ma pahvatan naerma. supersuper. uut . :)

tänan vägatore, naermine on tervisele kasulik.
Täna on pikk pääv niiet, ma võin kirjutada küll
mul on selline intspiratsiooni üleküllus...

Suure kiriku uks paukus ja tee mu jalge all kiriku uksest vähenes aina. Hotell paistis.

[5]

Ma ei tea midagi tähtedest, kuust, päikesest. Ma tean vaid et mina armastan Georgi.
-Armastaksin.
Tema armastab mind. See on kindlasti nii, seda ei muuda surm ega kooma ega elu.
Minu süda tuksub Georgi omaga sama rütmi kuni üks lakkab.
Me oleme igavesti ühes paadis, kui üks sureb sureb ka teine. Vahet pole kumb.
Olgu see autos, laevas, haiglas, lennukis, Eestis või meie tulevase kodu pehmete vatitekkide vahel- see kõik ei loe. Loeb ainult üks, ja see oleme meie. Me oleme ja jääme üheks.

Kunagi oli siin mõne looma sünnipaik, suripaik. Võib-olla olid just Aadam ja Eva siin. Seisid samas kohas. Halli asfaldi asemel oli rohekas muru. Linnud lõõritasid ja mõni konn laulis oma armsamale.

Aga enam pole siin puusid, vähemalt mitte selliseid mis oleks siin igavesti olnud, nad on kuskilt siia toodud. Siia on valatud asfalt ja üles pandud valgusfoorid. Kõik pole nii nagu oli kunagi ammu kui siin jalutas mõni vana dinosaurus.

Kollased taksod sõidavad igas suunas ja inimesed lehvitavad oma käsi et ühele neist pääseda. Minule on tee punane. Valgusfoori punast värvust on siia- teisele poole teed raske näha. Inimesed siblivad, suured autod sõidavad.

Autod jäid seisma ja autodest oli kuulda juhtide vandumist ja röökimist.
Mina aga tegin rõõmsa näo pähe ja jalutasin üle valge-halli triibilise asfaldi otse hotelli poole.

Imelik on mõelda, et ümber minu on ainult majad ja süsihappegaasid. Ja mis iganes gaase on maailmas- esmalt siin olemas.

Kunagi oli vast just selles kohas kus mina seisan, kunagi oli siin võib-olla kellegi vigman. Vigman on kahtlemata imelik sõna, ja ma polegi kunagi mõelnud et miks ei öelda vigma asemel onn. Või maja.
Ka see on suhteliselt jälk mõte, mida nad oma vigmades tegid.

Pühkisin kiirelt pervertsed mõtted peast ja hakkasin oma korrust otsima. Lihvt, numbrid.
Lihvtis seisev mees ootas, mõtles. Mõtles millal ma ütlen kuhu ma kavatsen minna. Kuhu siis?
’’Palun...palun...üheteistkümnendale’’ mõttlesin veel korra mõtliku näoga kas mäletasin ikka oma korruse numbrit õieti. Juu vist. Lootus sureb viimasena.

Lihvt liikus aeglaselt oma tavalist teed. Peeglitest seinad ja punase vaibaga põrand ei muutnud seda kuidagi hubasemaks. Ometigi ei hakka ma ennast sättima, kui mind vahib üks imelik punasesse riietatud mees.
Kuigi temaga võib ka ära harjuda. Kui pidavalt sõita, aga jutu peale temaga vaevalt saab. Ma loodan et ta töö eeskirja on kirjutatud ’’klientidega rääkimine keelatud’’.

Huvitav mida Georg praegu teeb? Äkki on tal mõni naine külas? Äkki ta armus- just praegu?!
Mu süda peksles liiga kõvasti. Seda kuulis kindlasti seesammune mees mu kõrval. Veri tuhises mööda pead ringi ja aju tundus plahvatavat.

Järsk jõnks äratas mu üless ’’mis toimub?’’ pärisin ahastuses.
Õigus, ta tööeeskirjad ei luba minuga rääkida.

Ootasime minuti, teise minuti. Vaikus oli tappev.
Äkki prooviks siinasamas lihvdis midgi? –Kuidas öelda? Siivutut?
Ha-ha, ma olen väga imelikuks muutunud. Arvatavasti kuna mul ’’tundeid’’ enam pole siis kõiksugu muud ’’tunded’’ võtavad koha minus.

’’Kas sa võiksid öelda, MIS KURAT SIIN TOIMUB?!’’ ma saan aru, et ta ei taha, või ei või minuga rääkida. Aga siiski võiks ta mulle natukenegi midagi rääkida. Ma tahaks ka kunagi koju jõuda, enne kui ma päris hullude mõtete peale hakkan mõtlema.
’’Lihvt jäi kinni’’ ahha.. ’’ja äkki sa siis ütled seda kellegile’’ protestisin vastu ja ei suutnud aru saada, kuidas saab nii loll olla.
’’Sa oled vist päris jobu’’ torisesin ennast vastu seina alla lastes.
’’Aitäh komplimendi eest, proua nipsakas’’ keerutas ta ennast kanna pealt minu poole ja vahtis oma jäleda lõustaga mulle otsa.
Siis keeras ta ennast tagasi ja jätkas oma ukse vahtimist. Mõtetu mees.
’’Thomson, on seal kõik kontrolli all?’’ tuli kuskilt seinast. ’’Jah, inimesi pole, ainult üks. Õhku jätkub veel kolmeks tunniks’’ Vaatas ta kuskilt kõrgemalt ja võttis näpu ühelt ovaalselt muna kujuliselt nupult.
’’Selge, lihvti parandajad saavad tulla alles poole tunni pärast’’ käis piiks ja kõik jäi vaikseks.

Tänan sind Jumal.

Too ’’Thompson’’ libistas sammuti ennast mööda seina alla ja pani pea põlvedele.
’’Pool tundi’’ pobises ta oma ette.

Midagi siivutut?
Irvitasin oma ette pihku ja vahtisin seda kummaliste riietega meest oma vastas.
Ta köhatas ja vaatas sammuti mulle otsa.
’’Oled sa enne ka lihvtis kinni olnud?’’ küsisin natuke liiga lõbusal häälel.
’’Ikka’’
’’Mida sa siis tavaliselt teed?’’ irvitasin jälle aga seekord otse talle näkku.
’’Noo.. ma’i tea. Oleneb’’
’’Millest?’’ kortsutasin kulmu. ’’Eks ikka sellest kellega ma siin olen. Vahest on mõni kiimas naine olnud. Nendega on pärsis raske’’. Ka tema naerab. ’’Asoo..’’ naeran ma juba häbenemata ja päris jõhkralt.

noo siis on vägatore sa oled juba mu ajju sööbinud, niiet, ma tean alati et sa kirjutad (keiti)

Ma poleks elu sees arvanud et keegi viitsib ka seda lugeda. Aga noh... nüüd on kohe kuidagi palju neid lugejaid.

Igatahes , komenteerimine on ikka veel kohustuslik

Naljakas.
Hea mõttemaailm. ;D Ootan uut .. juba

hea mõttemaailm
tänkiuu igatahes vist

Haa, siivutud hetked liftis. Asi läheb huvitavaks

Kaval oled
Agamuidu. Jutt. Hea on.
Ja ma ei oska siia midagi muud tarka kirjutada, sorry. (A)
Uut tahaks. :)

ok:D tänan, vist
uus osa on juba ... edenemas , kui võiks nii öelda
aga msn segab.

kuigi komentaare on rohkem kui juttu siis ma pean ühe vägaväga tähtsa küsimuse küsima (A)
et kas seal lifftis juhtub siis midagi või ei ?
(abuu... see on vägaväga tähtis, terve jutt sõltub sellest niiet... palun vastake )

Võiks ju juhtuda xD
Ma olen nimelt kergelt nilbik

yeii,Lõigud !
Ok meeldib

ohh tänkgaad et keegi lõpuks vastas
ma olin juba hulluks minemas

aga tänkiuu, mõlemale teile

Aga nüüd on nii, et ma Läti-leedu-poola-saksa ,
niiet, vaheajal ühtegi osa ei tule, aga kui ma tagasi tulen (loodetavasti reedel, kuigi vb. ka ülejärgmisel nädalal) siis kirjutan üliüli pika osa

’’Millest?’’ kortsutasin kulmu. ’’Eks ikka sellest kellega ma siin olen. Vahest on mõni kiimas naine olnud. Nendega on pärsis raske’’. Ka tema naerab. ’’Asoo..’’ naeran ma juba häbenemata ja päris jõhkralt.

[6]

Ta nihutas ennast mulle lähemale ja...
Oh, mu kallis Jumal. Ma ei näita sulle mingeid Liina-ja-lihvtipoisi-siivutuid-hetki. Ja sellepärast, tõmban ma nüüd kardina ette.

Terve maailma kõige kohutavamaiks hetkeiks siiani, sai minu jaoks, ja kindlasti ka lihvtipoisi jaoks see... kui keset meie ’’siivutuid’’ hetki läksid lihvti uksed lahti, kümned silmapaarid vaatasid ja nii mõnelgi vajus suu lahti. Või vähemalt tuli sealt üks hiiglama suur naerupurse.
Ma tean, et suureti on selles süüdi see, et ma Jumalale kardinad ette tõmbasin. Aga et ta kohe nii..

See oli nii pagana piindlik, et ma ei taha enam edasi elada.
Kuna me oleme kuskil suhteliselt tuntud hotellis, ma ei tea küll täpselt mis selle nimi on aga midagi P.... oeh. Muidugi tahtsid ajakirjanikud ja kõiksugused sellised tegelased teha lugu sellest kuidas lihvt kinni jäi. Ja.. Tõesti, ma ei tahaks seda öelda, aga sellest tehti pilti. Homseks on see kaantel, mina saan isa käest elu aegse wc poti küürimiseks rohelise kaardi. Nüüd on viimane aeg eestise tagasi lennata.
Aga kuidas ma suudan isa veenda, üle minuti eestisse tagasi sõitma?

’’Liina , mida see tähendab?!?!?!’’ tuli isa otse minu juurde.

Ma tean, et mõningad lugejad on nüüd suures ahastuses, et ma pausi teen. Vabandust. Aga tahaksin lihtsalt läbi selle pisarate voolu teile midagi öelda. Tahaksin. Aga teate kui raske seda öelda on? Ei tea?
Õigus, Te ei tea isegi mida ma rääkida tahan. Tahan öelda, et terve selle loo esimene lause oli ’’Ma ei taha teile rääkida enda lugu, ega kellegi teise.’’
Oli? Vist küll, vähemalt midagi sarnast. Nii algab minu iga päev ’’ma ei taha seda elu’’.
Ma olen kindel et te olete segaduses? Mis toimub?
Tahate teada?
SEE ONGI MINU LUGU. Minu elu.
Ma võin küsida ’’kas seal lihvtis juhtus midagi?’’ ma loodan ainult teie nilbusele vastata ’’jah’’. Vabandust, Prince Kirameki. Loodan kogu südamest, et Sa annad andeks. Aga just Sina mu päästsid.

Aga see väike pisaratest läbi leotatud (loodan et kirjavigu polnud, kuna suhteliselt raske on läbi pisarate midagi näha) tekst ei tähenda tegelikult midagi. Sest ma ei tulnud siia mingit appi-mul-on-raske-elu-juttu ajama. Tulin hoopis seda lugu kirjutama. Enda lugu.
Ma olen väsinud mõtlemast, kuidas seda lugu üless putitada, põnevamaks teha.
Räägin nii nagu oli.

Sellest lihvti juhtumist ei tulnudki midagi hullu välja sest enne helises mu kullakalli papa telefon ja ta kutsuti Eestisse nii kiiresti kui võimalik. Vedamine. Või mis?

Olete kunagi söönud terve purgi c-vitamiini ja siis oksendanud. Mina olen. Ja oksendasin veel peale seda iga hommik ja peale lõunat.

Arvasite et ma olen rase?
Olen.

See ei tulnud mul ennem pähegi kuni väike kõht ees oli. Jube. Õnneks ma pole kunagi paadunud joodik või korsten olnud, niiet,- õnnelik elu jätkugu.

Ma ajan nii palju tühja pläma, mulisen siin omaette. Ja siis? Mul on rasked ajad ja ma tõesti tahan seda kõike südamelt maha kraapida. Ja mul on tunne et ma ’’tunnen’’. Armastan ja vihkan.
See diagnoos mis mulle kaua aega tagasi pandi ei saanud õige olla.

Ma olen nii loll. Oleksin ma midagi teinud....

Ma ei taha teha mõnda pikka lugu- kuidas ma söön, joon, papusid jalga panen ja jopet üle õla viskan.
Tahan rääkida lühidalt ja selgelt, et kõik kuuleks ja teaks. Ainult et- paljud seda ikka loevad?

Mu ’’imeline’’ rasedus kulges mitte nii imeliselt. Tahate edasi kuulda?
Haa. Otsige omale elu, mida te siin tuulate ja minu elu loete. See on kõigest üks vale asi teise järel.

Kallis issi pani mu kloostrisse. (naeru koht)
Kaks aastat kandsin tobedat musta-valget rüüd. Unistasin elust väljaspool neid seinu. Õlu ja viin ja vahest ka kanep. Oleks see siis nii halb?
Hetke seisuga võiksin ületada kõiki maailma rekordeid ja imeda omale sisse nii palju kanepit, viina et paugu pealt ära sureksin.

Ohjahh...
Ajasin nüüd kõik liiga segaseks?
Vahest oleksin tõesti pidanud alustama seda jutukest lausega ’’Tere, mina olen Liina.’’

Nüüd on vist hilja?
Kujutan ette kuidas teil juuksed püsti ja silmad punased on. Vannute ja karjute ’’miks ta seda mõtetut pläma ajab?! Kirjutagu lugu, mitte mingit olen-lahe-jee-teksti’’
Sorri, tegelikult pole see jutt üldse teile mõeldud. Aga ma mõtlesin et ehk saab see siin suurema huvi osaks kui kuskil kriminalistide eriti-ohtlike-kurjategijate-sahtlis.

Oeh, äkki tõesti peaksin hakkama asjast rääkima? Ma kaotan lugejaid. Aga teie olete ainsad kes mul on.

See laps kes sündis. Minu laps. Ta kasvab ja sirgub minu issi juures. Tema on see kes minu asemel talle vett ja väätist ja jumal teab mida veel pähe kallab- mitte otseselt, pigem nagu kaudselt. Saate juu aru küll...
Minu lapsetundmatu isa, kes minuga ei tegelenud, eriti. Seob nüüd minu lapsehakatisele lipse juustesse ja kord kuus toob ta siia. Kümme minutit. Parimad kümme minutit mu ühes hämaras pisaratega kaetud kuus.

Ma olin peaaegust et õnnelik. Oleks ainult tulnud kiri mu armastatult. Varem kirjutas ta mulle ikka ja jälle. Kuus korra vähemalt.
Ja kui ma olin juba hetkeks õnnelik. Pühendanud ennast Jumalale ja Tema Saadikutele. Üritanud Kuradit endast minema ajada.
Tuli kiri.

Tere Liina, 20.märts.2005
Ma pole sulle nii ammu kirjutanud. Igatsen sind väga.
Järgmise aasta alguses tuleme oma kirikuga Teie kirikule külla. Ootan seda väga. Tõesti, sa oled ääretult kallis.
Aga põhjus miks ma vahepeal kirjutanud pole on see, et leidsin oma Proua.Õige (kui naised ütlevad Härra.Õige, siis on ka minul õigust nii öelda, eks?).
Meil olid pulmad 10.Jaanuar. Minu kirikus. See oli nii ilus, soovin et ka sina oleksid seal olnud. Ta sätendas ja säras läbi terve kiriku, tõesti, see oli mu elu ilusaim hetk. Tundsin oma soontes kiriku õnne. Olen vist hull. Ja siis, kõigest kaksteist päeva hiljem jäi ta rasedaks. Ja siis ei saanud ma jällegi kirjutada kuna pidin oma naist aitama.
Aga kuna ma olen nüüd igat pidi abielus, füüsiliselt ja vaimselt, siis ei saa meist enam asja... Anna andeks, mulle.
See ei ole Naimi süü. Ära seda tema süüks aja. Sa oled pisut liiga noor. Kuigi, sa oled siiski mulle kallis, aga nagu sõber. Hea sõber.
Äkki kunagi kohtume, ja ma näeksin sinu väikest tütart Katherinet.
Kõike paremat, Georg.

Naljakas, aga see kiri muutis mu elu. Ja võib-olla et ilma selle kirjata läheksin ma taevasse. Nüüd ootab põrgu, kui seegi mind tahab.

Iga hommik kell kuus ärkamine, nunnarüü selga ajamine, palvetamine, söömine, palvetamine.
Terve mu elu. See võib tunduda- igav. Aga tegelikult, kui sa oled sellises keskkonnas olnud rohkem kui aasta, sa ei suudagi mõelda, mis oleks kui... sul ei oleks seda rüüd ja sa oleksid keset suurt poodi, mis oleks otsast otsani täis riideid.

Las ma jutustan teile ühest oma tavalisest päevast. Tahate? Kui ei siis, pole mõtet seda järgnevat teksti silma nurgastki lugeda.

Kirikukella vali ja kulunud piisavalt kole ja vali helin peksis mu kõrvatrumme ja kindlasti poleks ma saanud edasi magada. Võib-olla oleksin aga see ei tundunud mõeldav. Võtsin kapilt oma isikliku juuksehaja (paraku jakatakse neid kõikidele nunnadele, ja kõigil on täpselt samasugused juukseharjad ja sellepärast peab oma harjal eriliselt silma peal hoidma et see kellegi teise omaga segamini ei läheks). Tõmbasin sellega läbi oma sirgete juuste ja olin rõõmus et ma pole siin toas ainus kes seda toimingut teeb. Kuigi, alguses oli piindlik riideid vahetada aga sellega harjus pärast nädalat juba ilusti ära. Oleme toas neljakesi.
Kui poleks olnud reeglit, et keegi ei või toast lahkuda ilma et kõik ta toakaaslased oleks temaga kaasas, siis jalutaksin ma juba söögilaua juurde.

See on tobe, ma peaaegu vihkan seda kohta. Oma toakaaslastega olen ma nii tugevalt kokku seotud. Iga kell pean ma teadma, kus nad on, mida nad teevad. Sellepärast jalutavad paljud nunnad koos.
Tõesti, kui tahate teada miks siis- söök.
Kui sa ei tea kus su toakaaslane parasjagu on, mida ta teeb, kuidas ta teeb. Siis pole sul süüa. ’’Sa oled reetnud oma toakaaslase, sa pole sööki väärt’’ Selliseid alandavaid sõnu ütleb sulle selle koha ’’boss’’.

Alati enne pudru sööma asumist loeme me maha palve. See on igavam kui mistahes muu asi.
Võib-olla keegi tõesti tunneb rõõmu et saab elada kindla disipliini, kellaaegade, riiete, pesemis graafiku ja kõige muuga. Aga mulle see ei meeldi.

Olgu, ma olen selle liiga karmiks ajanud. Päevas on meil tõesti pool tundi ’’vaba aega’’. Siis ei pea me teadma, kus on su igav usklik toanaaber või kus sa ise oma mõtetega oled. Kui tuleb keegi sinust ’’kõrgemal kohal olev isik’’ ja küsib mida sa mõtled, siis pead talle sõna-sõnalt kõik ümber rääkima.
Kuigi, saab ka valetada.

Vabal ajal istun ma tavaliselt ühes vanas koridoris. Seal ei käi enam keegi. Arvatakse et kummitab. Ka mulle tundub nii, vahest. Vahetevahel kostuvad vanast raamatukogust nuuksed.

Nii palju kui mina seda tean, oli kunagi üks nunn ennast üless poonud. Ta töötas raamatukogus.
Kõigest seitseteist.
Tal oli olnud poeg kes oli koos oma isaga(ehk selle tüdruku elu armastusega) autoavarii teinud. Nii oligi vaene tüdruk oma otsa leidnud.
Ta meeldib mulle, sest siis ei tunne ma ennast nii ükskuna selles elutus koridoris.
Seal on üks aken. Sellel on kena vitraaš, kuigi seda ümbritsevad ämblikuvõrgud ja see varjab selle kena akna ilu.

See ongi minu ainuke koht, kus saan vabalt vaadata mida tehakse vabaduses.

Kell on 3.21. Ma lõpetasin just, just Breaking Dawn'i lugemise.
Ja ma võtsin end kokku, et see osa läbi lugeda veel.
Totaalselt sõnatu olen. Ma ei oska MITTEMIDAGI öelda selle peale.
Ja ma usun, et see tähendab ainult head.

Awwww, miks see Georgi-jobu abielluma pidi? Niiiiiiiinõme xD
Okei, tegelikult ei ole ka, lihtsalt natuke ootamatu
Tahaks kindlasti varsti uut osa

Millal uus osa tuleb?!