Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Griffu. kirjutas:

Algul vaatan, et isssandkuipikkosa. See on halb.
Siis loen läbi ja tõden, et lühikeseks jäi. See on hea.

Seega, nagu ma aru saan... sulle meeldivad lühikesed osad?
Vene keele asjandust ei kommenteeri. vaene sina. (kk, see vist oli kommentaar. )

Kärolyn kirjutas:

Edvin sai alati Kriisa juures kõik asjad valmis ja õps lasi ära ja siis ta andis meile oma tv või vihiku ja kogu klass tegi maha pmst.

Oh jah... Minu praeguses klassis käivad minu, Andra, K@tu ja Kaisa TVd ringi. Mai tea, kui hästi Edvini teadmised Nurgese käe all vastu peavad, kuid... jah. Kiire ta vist on (ei mäleta xD), aga muidu on tal miskipärast kesised hinded...

Were. - Mine osta. (I)
Tore, et osa meeldis. :) Uue kohta ma ei tea... vaatan, kas täna tuleb midagi kirjutamisest välja või ei. Ma niiii-i-iiii tahan lugeda. Jube kohe. Aga hea asi see, et täna saan kaua üleval olla - ei pea hommikul kell pool seitse üles ärkama.

EITC. kirjutas:

Ja mulle meeldis see hetk, kui Sander Maarja käest kinni hoidis ja siis nad ei osanud kumbki midagi teha. Sest - ma tean küll - et nad mõlemad üllatusid, kui õige ja tore see tundus ja kuidas nad tahaksid elu lõpuni üksteisest ... mm, kinni hoida. Ütleme.

Eluhea. (Y) Eks seal jah... midagi hakkab vaikselt toimuma. ;D

Ja teeme nii, et jutt tuleb, kuidas ta tuleb. Ärme hakka mu loomingut osade ettekirjutamisega piir/nama. ;D Alati võib vanu asju üle lugeda, (A) Kuigi iga kord kui mulle Liin nr 7 meelde tuleb (mida juhtub viimasel ajal tihti) tahaksin ma maa alla vajuda, sest selle Johannile esitasin. Kui ma mõtlen, et mu eesti keele õpetaja luges seda ja teised lugesid seda ja... BRRR!

Sul on Sandri osas päris head teooriad. xD Selle peale oled tulnud, et vbl ta lihtsalt ongi ohmu? (Viimane teooria oli rõve. Mul oleks füüsiliselt valus Sandri pärast. )

Ja su postitus oli normaalne. Mulle muidu meeldib, et iga mu lauset (positiivselt) kommenteeritakse. A no ju ma elan üle selle üldisema postituse. Teie jaoks.

Mulle meeldivad jaa lühikesed osad, sest mulle ei meeldi lugeda. (aaa) Aga see jutt on niiiiiiiiiiiii hea, et lugedes ei saa arugi, et nii pikk oli.

Griffu. - Äge.

EITC. - Haha. xD Sulle oma Märdiga keset Tlna pargis... frisby? mängimisest ei piisanudki? Greedy.

Märdi ja Johanniga mängisid kaks (vist olid blondi) tüdrukut. Need olite sina ja Birgit. Nagu nõutud. (Mis ei tähenda, et ma teen kõike, nagu nõutud. )

On asju, mida sa ei tea, ja nii pea teadma ei saa...
Kirjuta enda jutt, kus su onn peategelase kõrval on!

Küll te kunagi teada saate. ;D Ma ainult ei tea, millal.
Ja vbl on juttude lõppudes asi. Et need ongi head.

Uue üritan täna üles saada - pead ei anna. WiFi jamab ja ma ei tea, kas me saime nüüd asja pikemaks ajaks korda v ei.

Teate, ma vaatan ja kuulan teid siin ja naeran ennast pooleks, sest vaadake, mul pole omal põhjusel nii suurt huvi Sandri veidra käitumise tagamaade kohta. Seega ma lihtsalt kuulan teid siin ja imestan, kuidas teile ei jõua kohale, mis temaga lahti on. See on tegelikult päris kerge järeldada.

Werewolf Took jääb vait nüüd.

Sander on nii armas. :) Ja ma tahaks teada, kus ta siis oli, et ta maailma asjadest midagi ei tea. Sest isegi maakohas n igal pool nett ja värk.

Aga igatahes-mul on Kristist kahju. Ta on küll veidi..vastik Sandri vastu, aga mitte meelega. Ta lihtsalt ei saa temast aru ja see pole ju tema süü.

Laura ja Liisa on ka nunnud. Mustikas ja Vaarikas. Ja ma tahaks ühte SUURT karpi raffaellot. Nämm

Maarja on... noh, ta ei üllata. Keskmine eestlane. Aha ikkagi ta tundub tore inimene. Või ma ei tea.

MUUMID FOREVER!!

Ja mul on selline tunne, et sellele tuleb umbes 100 osa, ja sa tead, et kui ma TUNNEN niimoodi, siis nii ka on. Sest mina olen Kaheksajalg Paul.

Uut ! :)

Nonii. See osa oleks isegi varem valminud, aga seee KURAMUSE WiFi. *strangling noises* Isa lubas homme Elioni v kuhugi helistada. Loodan, et tal meeles... ülejäänud arvutid on juhtme otsas. Igastahes läks nett jälle ära ja mina läksin närvi ja ma vaatasin enne osa lõpunikirjutamist ära Notting Hilli. Suurepärane film. Mulle meeldib Hugh Grant. Julia Roberts... käib kah. Hea näitleja tglt.

Eniveis. Ma sain tänu sellele filmile teada, milline näeb välja Sander. Ja kuna siin on nii populaarne tegelaste pilte üles panna, siis ma lähen ka moega kaasa. ;D

SPIKE (alias: Sander):


Noniii...

EITC. - Ma avaldan sulle saladuse. *sosin*maeiteakamismeestepeastoimub*sosin* Ja igasse juttu saab onni sisse panna. Kasvõi ekstrana.

SANDER: Istun verandal ja hõõrun oma külmunud käsivarsi. Täitsa uskumatu, kui külmad on novembrikuu hommikud. Võiksin küll sisse minna, kuid ma ei viitsi. Õhtus on nii palju ilu, mida jälgida.

Mu pilk langeb selle mõttega automaatselt kõrvalhütile. Ma tõstan käe ja lehvitan selle ees kükitavale ja lõkke peal vorste grillivale blondile tütarlapsele. Neiu silmad löövad särama ja ta tõstab mulle tervituseks käe vastu.

Naeratan.

Viie minuti pärast tuleb ta oma valmis vorstikestega siia ja ma saan kõhu ilusti täis.

Heanaaberlikkus on voorus.

Eriti sellises maalilises kohakeses.

See naaber (vihje) oli Hanna. ;D
Eniveis. Liiga halvasti ei tasu end tunda. Mina ise ka ei saaks nende vihjete põhjal aru, mis toimub. Selles suhtes, et see võib olla mis iganes nendest juhtumitest, mis sina kirjeldasid. Ühesõnaga ei saa ka WT kindel olla, et ma oma plaani juurde jään (see on hakanud natukene mädanema. ). Ja nendest vihjetest saab minu meelest aru alles siis, kui sa juba tead, milles loo konks on.

Emma - Saad kunagi teada, luban! (Ise pead ka selle jaoks muidugi midagi tegema. Nimelt lugema. Aga usun, et saad hakkama. :) ) Kristi on... impulsiivne, ütleme niimoodi. Laura ja Liisa on... lapsed. Kõik lapsed on nunnud. Maarja... ega jah. Tore on ta muidugi. Mulle ei meeldi ebameeldivad inimesed. Muumis forever - aamen.
Kui asi nii aeglaselt edeneb nagu praegu, siis... aga nagu alati, ei anna ma oma sõna.
Tervitused Kaheksajalg Paulile.
Sest siit tuleb uus osa.



9. Osa

MAARJA:

„Come ooooon, Kristi,” sisistan telefonitorru. „Ära tee seda mulle. Tõsiselt noh,” hingan sügavalt sisse ja üritan eirata fakti, et Sander mind hoolega jälgib. Liiga hilja jõuab mulle kohale, kuidas see tema kõrvade jaoks kõlada võib.

„Sorry, aga ma tõesti ei viitsi. Ütle, et ma olen haige või, või... no ma ei tea. Ma ei viitsi. Ma tahan täna välja minna. Lauri juba mitu päeva käib ajudele...”

Kristi hääl kaob vaikusesse ning ma hammustan huulde, teadmata, mida öelda.

„Ja, kusjuures, Risto on ka sinu järele küsinud...”

Pööritan silmi, kuigi sisemuses olen sellest meelitatud. Kuid, sellegipoolest, Risto on klassivend. Off limits.

„Noh, kahju küll...” sõnan magedalt.

„Noh. Mida iganes. Mina olen täna rohelisel lehel. Vabanda ja ütle, et mul on viimase hetke... krambid kõhus või midagi. Mind tõsiselt ei koti. Ma ei tule.”

Vaatan Sandri poole. Tüüp on ametis mu seinal olevate fotode uurimisega. Ohkan teatraalselt ja lõpetan Kristiga kõne, suutmata uskuda, et ta sellega hakkama sai.

Mida kuradit ma nüüd peaksin tegema?!

Sander on siin. Mina olen siin.

„Mis Kristi ütles?” küsib ta minu poole pöördudes.

Kratsin kukalt. „Et ta ei tule...?”

Sandri kulmud tõusevad paar millimeetrit. „Ahh. Kahju.”

Muigan. Ta ei kõla nagu tal oleks kahju.

„Seega... lähme nüüd ja kohe?” küsib mees käsi taskutesse toppides.

Tunnen, kuidas põsed lõõmama hakkavad. „Ma ei tea...” Kratsin kukalt ja vaatan meest vabandavalt. „Üksinda...”

Ja siis jõuab mulle kohale, et Sander ainult meie kohaleviimiseks täna terve päeva siin passis ja võõraid lapsi hoida aitas. Minust oleks äärmiselt ebaviisakas mitte minna.

Aga...

Miks elu selliseid dilemmasid peab täis olema?

„Ei. Muidugi läheme,” sunnin naeratuse näole. „Miks ei lähe... Ikka läheme. Töö vajab tegemist, maasikad korjamist...” Lähen rutakalt oma riidekapi juurde ja hakkan seal sobrama. „Ma... lihtsalt, võtan oma pusa, eksole? Õhtul võib külm hakata.”

Mu sõnu võtab vastu vaikus.

Ma teadsin seda!

Ma ei meeldi nüüd enam Sandrile. Ta on mu peale pahane, et ma terve ta päeva niisama raisku lasksin minna ja nüüd ei taha ta mind enam elu sees näha. Tubli, Maarja. Tubli.

„Üksinda on jama tööada,” tunnistab Sander.

Ilmun kapiukse tagant nähtavale ja kehitan õlgu. „Tõesti vahet pole. Elus tuleb igasugu asju ette, eksole?” küsin närviliselt.

Sander noogutab ja muutub jälle kraadikese tõsisemaks. Ma vihkan, kui ta seda teeb. Iga kord ma mõtlen oma tegemisi ja ütlemisi sada korda üle, et näha, mis ma siis nii halvasti ütlesin.

Üldjuhul tahan ma lihtsalt nalja teha.

Mehed.

„Ma... ei pea sind täna viima. Tädi saab kindlasti aru,” laiutab mees käsi.

„Ei, ei, ma tõesti eelistaksin... minna. Kohustused ja... kõike. Minust oleks väga... ee, ebakohusetundlik mitte minna.” Miks ma kogelen? Ma peaksin jätma tööd armastava ja entusiastliku inimese mulje.

Ma tahan, et ta näeks mind kohusetundliku inimesena. Mitte mõnikord laisa elust kergesti läbilibiseva isikuna.

Ja miks mind üldse huvitab, mida mu tööandja õe- või vennapoeg minust arvab? Lollus kuubis noh.

„Tõsi, see oleks äärmiselt ebakohusetundlik,” tunnistab Sander pärast paarisekundilist üksteise silmitsemist.

Noogutan end tõsiseks sundides.

Sander vaatab mulle ainiti otsa ning noogutab oma pead kella tiksumise taktis. Üks-kaks, kaks-üks.

Lõpetame noogutamise ühel hetkel ja ma enam ei suuda. Purskan naerma. Sander ei jää must palju maha. Ta vali madal naer kõlab üle korteri. Mehe käsi laksatab ta suule, kui ta ehmunult ringi vaatab.

„Ma olen vist unustanud, kui kõvasti ma naerda võin,” pomiseb ta hämmeldunult, suul kõver naeratus.

„Naera terviseks.”

Hingan paar korda sügavalt sisse, et rahuneda.

„Niisiis... läheme?” küsin pusa vööle sidudes.

Sander vaikib, kuid lööb siis teatraalselt käega. „Naaaah.”

Tõsinen. „Miks mitte?”

Mees vaatab meie ümber toas ringi ja laiutab käsi. „Siin on ka, mida teha.”

Ooooooookei. Mis see nüüd siis oli?

Mu peas on korraga sada mõtet ja ma ei suuda neist ühtegi välja sorteerida.

„Mismõttes... siin on ka, mida teha?”

Sander astub ettevaatlikult sammu tagasi. „Ma... eee, noh... Mõni vaba päev võib ka olla, eksole? Või noh, õhtu... eriti peale sellist rasket päeva nagu täna... Uuuhh.” Mees vilistab ja pühib laubalt kujuteldavat higi.

Mu naeratus on kivistunud ja ma vaatan kahtlustavalt, mida ta teeb. Väääääga... creepy?

„Võid sama hästi koju ka jääda. Teed siin omi asju, saad varakult magama...”

Miskipärast on mul tunne, et vaevalt vaid mina algsesse plaani kaasatud olin.

Kuid noh... Silmitsen enda vastas seisvat meest kaalutlevalt.

„Vana sa oled üldse?” kortsutan kulmu. Aioi. See nägu tõsines jälle.

Sander lükkab oma lõua jonnakalt ette. „Milleks see?”

Kogelen. „Ma, noh, ee...”

Mees lõikab mul sõnad ühe käeliigutusega ära. „Pole tähtis.” Ta võtab oma käed taskutest ja hõõrub neid kokku. „Ma arvan, et mul on nüüd aeg lahkuda. Olen siin niigi oma aja üle olnud...” pomiseb ta nina alla.

Olen üle kere krampis.

Ja ta ongi vihane. Hammustan jälle huulde. Valus on. Ma ei tea, kas huul või see, et meil jälle mingisugune... maidea... barjäär vahel on?

Ahjaa. See ei pidanud mulle korda minema.

„Ma siis vist jah täna ei... Olen kodus, teen omi asju...” hakkan aeglaselt oma toa ukse poole minema.

„See on vist parim, jah...” ütleb Sander vaikselt, kui temagi ukse poole sammub.

Vaatan, kuidas ta oma jalad plätudesse suskab ning toetun laisalt uksepiidale. Mu süda peksab sees nagu mingisugune hull. Ma tahaks midagi lüüa; sees lihtsalt põleb midagi... ja mulle ei meeldi see põlev asi seal. Ta tekitab tunde nagu ma oleksin vastik inimene.

„Noh... nägemist!” ütleb ta kobamisi ukse poole taandudes.

„Kas sul MSN on?”

Okei. Nüüd ma suren. See on kõige umbropsum asi, mida ma elusees öelnud olen. Välja arvatud ehk see vampiiri-küsimus. Ma tahaks ennast lüüa, ma tahaks ennast kratsida, kriipida, keelepaelad välja tirida!


Sander peatub, näol veider segaduses-lõbustatud ilme, kuigi ta silmad on lihtsalt... külmad.

„Mul ei ole sellist asja. Nägemist,” ühmab ta snepri kallal kohmitsedes.

Mismõttes pole MSNi?!?

Uks lendab hooga lahti ning Sander on sunnitud paar sammu tahapoole hüppama.

See on ametlik. Ma ei suuda talle enam kunagi otsa vaadata. Kuidas üks nii täiuslik päev sedamoodi lõppeda saab?!

„Tere,” ütleb mees mu isast mööda trügides ning koridorri kadudes. Kuulen veel hetke, kuidas ta treppidest alla tormab, kuni uks kinni vajub. Vajun jõuetult vastu uksepiita ja peidan oma näo kätesse.

„Mis see veel oli?” küsib isa toidukotti esikukapile pannes.

Teen oma sõrmede vahele prao, et sealtkaudu midagigi näha. Eeldan, et niimoodi ei suuda väga palju häbi sisse roomata. „Mu elu lõpp,” kräunun pimesi taganedes ja oma toa ust kinni virutades.

Kuulen isa naeru. „Nagu ma seda eelnevalt kuulnud poleks!”





Btw, see Sandri-asi oli nali. (Pilt, kui keegi unustanud on. )

Ja järgmises osas teeb Spike omale MSNni. x'D

Ei või eal teada.... xD Kuigi see oleks temalik. (Vähemalt Maarjaga seoses. )

Mu peas hakkavad igasugused veidrad mõtted tiirlema tänu sellele arutelule.

Vanamoodne.. Hmm.


Nõustun muidu teistega. Eriti EITCiga. Nagu.. Sa kohe pead kõik ära rikkuma.

Lammas - Sõnade kokkuhoid on voorus. (Midaiganes. ) Tglt oli seda kõigest 1 word'i lehekülg vähem kui tavaliselt. (Kaks vähem, kui eelmisel osal.)

EITC. - Nüüd on Hanna peaaegu rahul, sest ta sai Sandri kõrvalonnis viibida ja talle süüa teha. xD See on hea.

Jaaa.... Noh, asi ei saa ju üle.... sileda parketi minna. Asi peab minema üle kivide ja kändude. Ma avastasin, et olen Sandrit liialt pehmendanud, Tglt peaks temaga suhtlemine keerulisem olema. Aga see kuramuse Maarja, kes talle naha alla pugenud on... no kõik rikub ära kohe. Kuidas ta saab Maarja vastu ükskõikne ja külm olla, kui tüdruk talle meeldib?! (Jah, meeldib. Üllatus, eksole. )

Maarja oli oma toas koos täiskasvanud mehega... muidugi ta oli närvis. (Plusspunkt on see, et Sander ei näe välja nagu Spike. Kuigi ma ei ütle Spike'i kohta ühtegi halba sõna, sest ta on omal moel päris atraktiivne. )

Ja KANNATUST Sandri-asjaga. Kõik tuleb omal ajal. *naudib teie pinevil olemist*

Jaaah... see saladus tapab mind. Aga see on umbes see, et kui sa ei tea, mis toimub, naerata! Minu kirjutamine on see naeratamine. Aga paar päeva poisi nahas tuleksid kindlalt kasuks.

Uut saab loodetavasti õhtul. (A) Ma ei taha end selle jutuga pushida, muidu tuleb üks sopp kokku. Ja millal sa siis tagasi tuled, kuhu iganes sa ka lähed? (Tead, võid need osad välja printida ja siis kellelgi endale unejuttu lugeda lasta. (I) ) Mina muidu lähen vbl järgmine kolmapäev ära...ja jõuan alles ülejärgmine esmaspäev-teisipäev. Ja ma ei tea, kuidas Ingrid ja Loore mul kirjutada lasevad. (Jah, veeretan kogu süü teie peale. )

Käpslokid on toredad. Siis sa oled millegipärast endast väljas. Ja see tähendab, et see, mida ma kirjutan, läheb sulle korda.

SANDER:
Kõndisin kööki, nähes seal tädi võileibu söömas. Istusin teisele poole lauda.
"Kuule ... mis asi see MNSNSMNSN-asi on?"

Made my day. xD (Y) Ülihea. Keegi võiks mu juttudest fanfikke kirjutada. Mulle täitsa meeldiks lugeda. (Kuni need originaallugu varju ei jäta, muidugi. )

Murtagh - *naerab* Vaesekene, väsitasid end ära selle mõttega.
Kahju, et osa pettumus oli, aga kui see oli Maarja ja Sandri jahenenud-tulinenud suhte pärast, siis mul vist väga kahju ei ole..

Kärolyn - MIS MÕTTED?!?
Ja kõik ei saa ilus ja roosa olla.