Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Küll romantika tuleb, kui oma aeg käes on. Küll me selleni ka jõuame... Minu juttudes lihtsalt ei ole armastust esimesest silmapilgust. V vähemalt ei anduta sellele. Aga kõigeni jõuame...

Ja esimene mulje on ju tähtis. Vähemalt ei näinud Maarja isa, kuidas nad end kahekesi tüdruku tuppa lukustasid.

Vaatasime täna Loorega reiti... Mul pole midagi sealsete inimeste vastu, aga naera puruks, mida inimesed ikka kirjutada võivad. On hea teada, et siin on enamus jutte kõvasti üle rate-taseme. :)

Ja kus ma ütlesin, et Sander seksikas välja näeb? Ei mäleta, a vbl tõesti ütlesin. Tüüp on omal moel nägus. (Minu kujuteldamates. ) Aga, Hanna, palun säilita mulle tegelane selle jutu lõpuni. Ma oleksin äärmiselt tänulik.

Arvestades fakti, et ma pole vahepeal arvatavasti nädal aega koduski, kahtlen ma siiralt, et nõutud 999 999 osa selle ajaga valmis saavad.

JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEI!

prsh, ma lootsin uut osa siin näha. I'm way tooooo bored, yay. Mul on lausa niiiii igav, et hakkasin köögis laulma ja emme saatis mu oma tuppa tagasi:"Kao oma biiberdamisega arvutisse tagasi." -.-

Biiberdamisega... xD
Uus osa on kirjutamisel. Aga ma jooksin ummikusse, seega ei garanteeri midagi.

Mu mõtted on.. ee.. Noh nad on minu omad niiet mingit loogikat sa neist ei leia.

Aga mul on üks ebareaalne ja üks vähe reaalsem variant välja mõeldud ja ma pakun, et kumbki neist on tõsi ka.

Asuu.

Oeh. Uus osa.
Mulle eriti ei istu... teostuslik pool.
Aga ehk teie olete rahul.


10. Osa

SANDER:

„Kristi helistas natukene aega tagasi. Nad ei tule täna ka,” ütleb tädi mulle vaikselt. Kangestun akna juures, käsi kardinate poole välja sirutatud.

Olen sekundi vait, teadmata, mida öelda. „Ma tahtsin lihtsalt kardinat sättida,” pomisen kõne all olevat materjali silitades. Ma tean, et tädi seda ei usu, kuid vähemalt annab see meile mõlemale võimaluse eirata fakti, et ma just kerge lootusekiirega välja piilusin.

Vajun tõsiselt tädi vastu istuma ning võtan laua keskelt kandikult endale ühe võileiva. Löön sellele vaikides hambad sisse ning naudin ettekäänet mitte rääkida.

Täna oleks nende viimane tööpäev... ja nagu eile, ei ilmunud nad kohale. Ma poleks pidanud niimoodi reageerima, ma oleksin võinud ju oma vanuse öelda. Aga, kurat võtku, kust see nii järsku päevapilti ilmus?

Ja miks see mind häirib, et Maarja täna ei tule?

Ma tahan teda näha, mõistagi, kuid lihtsalt sellepärast, et kindlaks teha, et me halvaga lahku ei lähe. Lahku muidugi selles kontekstis, et me enam üksteist ei näe.

Mälestus võiks ju ometigi ilus olla.

Võileib saab otsa. Sirutan käe uue järele.

„Homme õhtul teen ma midagi tervislikumalt,” lubab tädi. Noogutan, sest mu jutu jaoks tal hetkel nagunii kõrvu pole.

Ristsõna tund on alanud.

„Tead,” ütlen mõneminutilise mõttepausi järel. Tädi mühatab, et mõista anda, et ta on poole kõrvaga korraks minu. „Ma lähen sõitma. Ärge mind tagasi oodake.”

See toob tädi teadvusele ning ta võtab oma prillid eest ära, et mind korralikult vaadata saaks. „Mis sul plaanis on?” pärib ta ettevaatlikult.

„Lihtsalt... tead küll, end natukene välja elada,” kehitan õlgu.

„Ja mis juhtus, et sul end välja on vaja elada?” küsib naine karmimalt. Hingan järsult sisse; see polnud vist asi, mis usalduse-poliitika raames välja öelda oleks tulnud.

Kratsin kukalt. Ma ei valeta, ei valeta... Ohkan raskelt. „Isiklik. Palun ära küsi... siis ei pea ma sulle ka valetama.”

Naine ohkab ja vajub oma toolile taas lösakile. „Ma usaldan sind. Ära ainult... pahandustesse satu.”

Kortsutan kulmu, kuid noogutan. See on parim, mis ma tädi ja ta mehe heaks teha saan.

„Ma siis... kaon.”

Vähem kui viie minuti pärast olen kuuris oma mootorratta juures ja talutan seda välja. Panen kiivri endale pähe ning istun rattale selga. See on asi, mis mind viimasel ajal plahvatamast on hoidnud.

Mööda inim- ja sõiduvahenditühje tänavaid kihutades kaovad piinavad mõtted peagi mul peast ning ma tunnen end rohkem... kas just iseenda, kuid inimese moodi.

Mul on kergem mõelda.

Maarja on... tore ja vahva tüdruk ja kõike, aga... Aga see, mida ma tunnen juhtumas, on
vale. See on liiga vale. Ma ei saa talle seda teha.

Aga mõned asjad lihtsalt... juhtuvad. Kas ma siis tahan seda või. On nad siis head või ei.

Tahaks karjuda.

...ja Maarjaga rääkida.

Ehmun sellest mõttest ja mu käsi libiseb ratta küljest ära. Mu silmad lähevad suureks, kui ratas mu all jõnkse hakkab tegema ning ma haaran käepidemest uuesti kinni. Kui ratas lõpuks uuesti normaalselt tee peal veerema hakkab, julgen taas sisse hingata.

Naised.

Alati on põhjuseks naised.

Leian, et mootorratas on võtnud automaatselt suuna linnale. Või noh, mis automaatselt. See on minu alateadvus. Говорит.

Avastan, et mu käed pigistavad tugevamini mootorratta käepidemeid. Kiristan hambaid. Mis ma seal teen. Ma tahtsin lihtsalt natukene sõita, maha rahuneda...

Persse sellega.

Vaatan, et ma linnas väga palju kiirust ei ületaks ning laveerin läbi tänavate, kuni jõuan tuttava naabruskonnani. Alles nüüd hakkab närv uuesti sisse tulema. Neelatan.

Mida ma siit ikkagi tahan...

Maarja maja ees peatudes on mu süda mul kurgus. Ja ta peksleb nii kõvasti, et mul tuleb hirm peale.

Aga kui ma siin juba olen...

Ohkan.

Ma ei taha olla argpüks.

Võtan kiivri peast ja sobran taskutes telefoni järgi. Kui ma selle lõpuks kätte võtan, olen ma taaskord jõudnud kahtlemise faasi. Eirates sisemist häält, mis mulle ‚ei!’ karjub ja oma väärikust säilitada palub, valin Maarja numbri.

See kutsub kord, ja siis kutsub see teist korda.

„Jah...?” kostab tüdruku hääl lõpuks kõhklevalt.

Neelatan.

„Sander olen.”

Vaikus.

„Jah. Ma nägin. Mul, ee... on su number ju. Eile helistasid.”

„Jamh...”

Veel natukene vaikust.

„Mis sa, ee... tahad?” küsib Maarja mõne sekundi pärast.

„Kas sa oled kodus?”

„Jah.”

„Tule akna peale.”

Katkestan kõne, et ta protesti mitte kuulda. See ei tundu olevat just kõige õiglasem tegu, kuid... Vahel ju võib.

Ootan hinge kinni pidades, et keegi ta aknale ilmuks. Kui minuti pärast kardinat liigutatud pole, hakkan ma muretsema. Ehk poleks pidanud kõne niimoodi katkestama...

Mind toob mõtisklustest välja hüüe. „Ma olen siin!”

Kammin meeleheitlikult aknaruutusid, kuni leian lõpuks akna, mille peal Maarja kõigub. Naeran kõva häälega.

Vale aken oli.

Kui ma aga tõsinenud olen, kissitame üksteise poole hämaramaks muutuvas öövalguses silmi. Hingan sügavalt sisse. Maarja ei ütle midagi; lihtsalt vaatab.

„Ma olen 25aastane. Ma sündisin 25. detsembril 1984 aastal,” ütlen kõvasti; loodetavasti piisavalt kõvasti, et tüdruk seda kuuleks.

Palun seda, kes kuulab, et tüdruk naerataks, kuigi ma seda teada ei saa, sest mu silmad suudavad vaid ta piirjooni eristada.

„Ja mina 18. märtsil 1992,” vastab tüdruk.

Luban endale veel ühe naeratuse.

„Tule alla.” Mõtlen hetke selle üle järgi ja lisan: „Palun.”

Ma Armstrongistun juba ammu... xD Okei, ainult ühes aspektis, kuid sellegipoolest. Aga see, et sa mind just Armstrongiga võrdlesid, on väga armas. Ma võtan seda ühe suuuuuure komplimendina.

Seitse ja pool on ju?

Agaaa.. See vanusejura ja kõik tõestas mu üht teooriat. ma jään huviga ootama, kas see ka paika peab.


Ja mulle ka meeldis see palun. ja mulle meeldib, et ta mootorrattaga sõidab. Mis mootorratas tal on?

ja siis mulle meeldiks, kui sa uue osa paneks.

EITC. - Kui aeg on õige, siis Sander saab ka teadma, mis see MSN on. ;D

SANDER:

Vean oma sõrmega ringe mööda tassi servi. Olen tahtnud Hannalt terve päeva midagi küsida, kuid ma ei taha, et ta must jumal teab mida arvama hakkaks...

"Kas midagi on valesti?" küsib ta oma kakaotassi huulile tõstes.

Vean näole virila naeratuse. "Jah... Ma ei tea, mis asi see MSN on." Raputan ahastunult pead. Ma olen nii eelmisest sajandist... "Nagu..." Otsin sõnu. "Üks tüdruk, kes mulle väga meeldib... ta küsis mult, kas mul MSN on." Krimpsutan nägu. Äkki see on midagi, milleta talle mehed peale ei lähe...

Hanna hakkab naerma. "MSN on... võimalus inimestega reaalajas suhelda. Läbi arvuti. Kirjutate seal üksteisele."

Tõstan pilgu. "Mis see arvuti veel on?!"

Okei, viimane lause oli nali. xD Seda teab Sander ikka.
Ja ma arvan, et sa ootad Sandri südamepuistamist, sest sa tahad, et su uudishimu rahuldatud saaks.
Ma nägin hommiku poole, et sul oli 3 posti kirjutamise jumal olemisest puudu. ;D

Käro - Kunagi sa avaldad oma teooriad, eksole? ma täitsa tahaks teada.
Aa... ja siis see ka, et mul pole õrna aimugi. Pole sellist taustauuringut teinud. Midagi fancy't ei ole. Aga eks ta natukene ehk tuuninud on.
*cringes* Mul on vaja isaga homme üks pikem jutuajamine maha pidada. Ma oleksin talle täna peaaegu helistanud ja küsinud, et mis asi see on, millest käed kinni hoiavad. Ja et kas hoogu lisatakse ikka nende asjadega, millest käed kinni hoiavad... xD

Tärru. - *naerab* *ja naerab veel*
Järgmises osas saate teada, mis sai... Mul on muidugi kahju, et ma teie ülienergilisi ja innustavaid kommentaare mingi 20ndani ei näe. (Õnneks mul on siin inimesi, kes seda auku natukene täita aitavad. ) Ja kahjuks poleks mul old võoimalust üheks uut osa kirjutada, sest... ...tund aega tagasi ma veel magasin hambad laiali. (A)
Ja see vanusevahe... See lihtsalt... ma ei tea. Oleksin saanud seda vanusevaheta ka teha. Aga niimoodi on lõbusam. Ja räigem vanusevahe on mul ainult Korteris ja siin olnud siiamaani. Ja räiget vanusevahet te pole veel näinudki tglt... Kui ma õigesti mäletan, siis Armstrongil on Hope'i ja karli vanusevahe 23 aastat. (Mis sest, et enamik sellest aru ei saa. )
Ja nagu ma Hannale ütlesin - ärge masetsege! Trükkige välja lugege unejuttu üksteisele õhtuti. (Öelge mulle ka kui seda teete; ego tõuseks kohe. )

EITC - My pleasure.

xD
Siis on... jama.
Aga vaata, mis kõik sind ootab, kui lõpuks tagasi jõuad... ;D

Haha. xD
Loore, te Krissuga viite mu hauda. Müüte mu ära.
Ei. See võib päris lõbus olla. Kui kellelgi teist tele2 on (aint 75 senti kõne)... ja kui te elaksite üle mu monotoonse jutu.

Kõikidele inimestele, kellel on ebaloomulik talent end lolliks teha.


11. Osa

MAARJA:

Torman mööda tuba ringi ja otsin endale midagi viisakat selga panna. Lõpuks jätan ikkagi samad riided, mis päeval seljas olid – lühikesed rohelised püksid ja kollane T-särk – ning haaran kapist kaasa dressika.

Loodan, et õues palju sääski pole.

Oma toa uksel kõhklen – öelda vanematele või ei. Suurest toast tuleb hääli... ja ma ei taha, et nad muretsema hakkaksid.

Hingan sügavalt sisse ja lähen värisevatel jalgadel elutuppa. (Ja mu jalad ei värise sellepärast, et ma vanematelt väljaminekuks luba paluma pean. Sellega pole probleemi.)

„Tsau,” ütlen, kui vanemad üles vaatavad. Isal on pooleli lehelugemine ja ema tegeleb kudumisega. „Ma lähen õue.”

Isa kergitab kulmu ja vaatab kella. „Nii hilja? Kellega?”

Tunnen, kuidas põsed õhetama löövad. Hea, et Mikku siin pole. Tema saaks mind siis vist elu lõpuni mõnitada. Mitte, et ta seda varemalt taolistes olukordades teinud poleks.

See, et ta enam kodus ei ela, ei tähenda, et ta enam mu suur vennas pole.

„Sandriga,” ütlen lõpuks õlgu kehitades.

„Klassivend?” tunneb ema nüüd huvi. Ta käed on sülle langenud ja tema näol on lai naeratus.

„Eeh... ei ole. Töölt.”

Ema kortsutab kulmu. „Sa oled kodus,” ütleb ta järsku sellisel toonil, nagu oleks tegu auhinda väärt avastusega.

Turtsatan. „Olen jah... veel minutikese või nii.”

„Miks sa siis tööl pole?”

Kratsin kukalt. Hea küsimus. Vaatan abiotsivalt isa poole, kuid temal on praegu ees samasugune uudishimulik nägu.

„Sest eeet... Krambid! Kõhus! Täitsa jubedad. Ei suutnud liigutadagi.” Heidan isale vargsi pilgu, nagu mul oleks ebamugav sellest tema ees rääkida. Ta saab vihjest aru ja teeskleb, et avastas lehes midagi äärmiselt huvitavat.

„Ja nüüd suudad?” küsib ema umbusklikult.

Noogutan ja naeratan. „Võtsin rohtu.”

„No okei, lippa siis. Aga tule ikka normaalsel ajal koju.”

Kergitan kella vaadates kulmu. Veerand üksteist. Kell on juba palju. Me ei jõua selle ajaga midagi teha... Kui Sander just ei mõelnud muga lihtsalt paari sõna vahetada ja siis edasi sõita. Ja alla tahtis ta mind võib-olla lihtsalt sellepärast, et karjuma ei peaks.

Oh issand.

Küll ma olen loll.

Jõudsin juba fantaseerima hakata.

„Ma ei luba midagi,” ütlen ebamääraselt, tagurdan toast välja ja lehvitan vanematele.

Esikus olles hingan kergendunult ning lükkan plätud varba otsa. Kontrollin, et mobiil, võtmed ja natukene raha oleks taskus ning peaaegu et lendan korterist välja.

Sander ootab mind oma mootorratta juures ning ma tõmban käigu pealt pusa selga. Lihtsalt selleks, et mu käed tobedalt külgedel ei kõiguks.

Mehe näol on lai naeratus.

„Tsau,” ütleb ta kätt kergitades ja end mootorrattalt lahti lükates.

„Tere sullegi,” ütlen mehest paar sammu eemal seisma jäädes.

Silmitseme üksteist, teadmata, mida öelda. Noh, vähemalt mina ei oska kuidagi juttu käima veeretada. Sandri akna alla ilmumine on endiselt... üllatus.

Meeldiv üllatus.

„Kas sa tahaksid kuhugi maha istuda ja lihtsalt... rääkida?” küsib Sander.

Tunnen, kuidas suunurgad vägisi ülespoole kaarduvad. Üritan neid allapoole suruda, kuid no kuidagi ei õnnestu. Peagi paljastan ma oma hambad. No kuradi kurat! Mõtle millelegi kurvale. Mõtle, mõtle... mõtle, kuidas su ratas auto alla jääb... sinuga! Mõtle, kuidas...

Purskan naerma.

Sandri pilk on ehmunud. Üritan end kokku võtta.

„Vabandust... mõtted...” Raputan pead. „Lihtsalt... mitte sinu pärast. Ma lihtsalt kujutasin ette, kuidas...” Hakkan jälle naerma.

Sander vaatab mind lõbustatult. „Kokkuvõtlikult... kas see tähendab, et jah, viitsid kuhugi minna-midagi teha?”

Noogutan ja topin käed pusa taskutesse. „Eeh... kas sul mõni koht ka silme ees on või... või ma ei tea... Kõnnime niisama?” küsin ringi vaadates.

Sandri silmad tõmbuvad pilukile, kui ta mõtlikult meie ümber ringi vaatab. Mitte, et siin midagi vaadata oleks... Majad ja majad ja... noh, majad.

„Kuidas su kõhuga lood on?” küsib ta mult lõpuks.

Kehitan õlgu. „Sõin umbes viis tundi tagasi... Tappev pole, aga midagi mahuks,” tunnistan.

Sööma. See kõlab nagu kohting juba.

Huvitav, kas ta nõuab ka minu asjade eest maksmist pärast seda, kui ma olen öelnud, et ise hakkama saan. Hammustan huulde, et naeratus enam laiemaks ei veniks, kui ta praegu on.

Tänase õhtu küsimus: Kui härrasmees on Sander?

„Mis sa arvad... Läheks võtaks midagi juua ja näiteks jäätist? Seal on minu meelest need jäätised topsi sees... Mäkk-mingisugused-asjad. Pannakse vist šokolaadi sisse. Tädi ütles, et need on suht head.”

Sandri nägu muutub järsku tõsiseks ja mul on tunne, et ta tahaks ennast lüüa. Turtsatan.

„See tundub hea plaan olevat,” ütlen rutakalt, et ta mõte tädi-kommentaari juurest ära saada. Või teeselda, et ma ei pannud tähele... Pigistan taskus oma pöialt.

Sander on... omamoodi.

„Jalutame?” küsib ta oma pilku mootorrattale heites. „Mul ei ole teist kiivrit.”

Noogutan ja me hakkame juba minema, kui mulle üks asi meenub. Vaatan kiiresti üle õla meie korteri akende poole ning sulgen hetkeks silmad, kui näen figuuri aknalt kadumas.

Piinlik.

Kõnnime vaikuses, kuid see ei häiri mind eriti. Mul on mugav olla ja ma saan kõik oma tobedad mõtted ära mõelda ja nad hilisemaks tallele panna, et need Sandri juuresolekul välja ei purskuks.

„Vabandust... eilse pärast,” ütleb Sander järsku. Ta surub need sõnad välja nii kiiresti, et ma pean neid peas uuesti üle kerima, et aru saada, mis ta ikkagi ütles.

Hingan pahinal välja, teadmata, mida öelda. Eilne oli veider küll, aga... kas see siis piinas teda nii väga? Mind painas muidugi ka, aga kui nüüd mõelda, polnud asi nii hull ju...

Naeratan. „Ei... Ei ole midagi. Sinu elu ja ise tead, palju jagad või ei jaga.”

Sander noogutab vaikides.

„Lihtsalt... ma ei tahtnud nähvata või...” Mees mudib oma sõrmi, üritades nähtavasti sõnu leida. „Ma vahel olen... selline. Impulsiivne, ütleme niimoodi.”

„Pole midagi. Tõesti,” ütlen lohutavalt.

Kõnnime vaikides edasi ja kui me McDonald’sini jõuame, teeb noormees mulle ukse viisakalt lahti.

Edvistan (oh issand jumal küll) kui uksest sisse libisen ning ringi vaatan. Hilisel külastamisel on paar head külge ka: vähe rahvast, vaikne, kiire teenindus.

Ahjaa.

Plusspunkt Sandrile härrasmeheks saamise kontole.

Astume leti äärde ning ma silmitsen mõtlikult menüüd. Heidan vilkstipilgu Sandri poole, kes selle sama asjaga ametis on.

Seejärel naeratan teenindajale ning ütlen: „McFlurry Lioni tükkidega ja...” Hammustan huulde ja üritan otsustada. Vanad head vene ajad, kus te olete. Siis oli valimine palju kergem. Vähemalt seda räägib mu isa pidevalt. „Maasika-shake.”

Sander naerab. „Sulle on kuum ajudele hakanud.” Siis pöördub ta klienditeenindaja poole: „Lisage sellele see...” Sander kortsutab kulmu. „Flurry ja... Šokolaadi-shake, palun.”

Ja tal on rahakott väljas. Naeratan endamisi ja astun ta õrna nügimise peale eemale, et ta maksta saaks. Ma oleksin nõudnud enda asjade eest ise maksmist, aga kuna Sander need kõik üheks tellimuseks tegi... Ma pole kindel, kas mul hetkel piisavalt raha oleks kaasas olnud.

„Tänan,” pomisen suunurgast. Järsku on mul häbi. Oleksin pidanud ikka... Aaaahh. Ära piina end, Maarja.

Sander saab viimased punktid ja on nüüd täisväärtuslik härrasmees.

Istume oma asjadega akna alla ja ma panen oma pusa kõrvalistmele. Sander maandub minu vastas ning asetab kandiku meie vahele. Vaatan meie jäätisekokteile.

„Toon kõrred kohe...” pomisen Sandri protesti ootamata püsti karates ja kõrte järele tormates. Võtan igaks juhuks ka peotäie salvrätte.

„Aitäh,” ütleb mees napilt, kui ma talle kõrre annan. Koorime sünkroonis oma joogiriistad paberist välja ja lükkame oma kokteilide sisse. Tõstan enda oma juba suu juurde, et juua, kui Sander mu käeliigutusega peatab.

„Lööme kokku ka ikka,” naerab mees oma jooki minu nina alla susates. Muigan, sest see on asi, mida ma umbes 10aastasena alati tegema pidin, kuid täidan ta soovi.

Meie joogid põrkuvad õhus.

„Ilusa õhtu terviseks,” sõnab Sander toosti.

„Ilusa õhtu terviseks,” kordan vaikselt. Vaatan vargsi ringi, et ega keegi seda ei näinud. Pilke meil pole... okei. Elu võib edasi minna.

Imen oma jooki.

Sander teeb sama. Ainult enda joogiga.

Vaatan õues möödakihutavaid autosid.

„Niisiis... Maarja,” alustab Sander oma McFlurry kallale asudes ääri-veeri. „Kui ma meie olukorda korrektselt mõistnud olen, siis on sinul palju küsimusi... ja mul on palju küsimusi.”

Vaatan meest suurte silmadega ja peidan oma näo Flurry taha. Võiks arvata nagu oleks meie vestluse näol tegu millegi... Ma ei tea, kuninglikuga.

Löön teda õrnalt jalaga. „Lase end lõdvaks!” käsin.

Sander seirab mind šokivarjundiga, kuid peagi vajub ta oma istmel madalamale ning kehitab õlgu. „Siit tuleb laisk ja mugav Sander. Sind on hoiatatud,” teatab ta madala häälega.

Asi on endiselt absurdne, kuid millegipärast tõusevad mul kuklakarvad püsti.

„Hoiatus on vastu võetud.”

Sander muigab mõrult. „Teeme nii, et mina ütlen kaks asja ja sina ütled, kumba sa eelistad. Ja siis ütled sina kaks asja ja mina ütlen, mida ma eelistan. Diil?”

Noogutan.

„Kolmteist või viisteist.”

„Viisteist. ... Kollane või sinine.”

Sander silmitseb mind ja muigab. „Kollane. Šokolaadimaitseline jäätisekokteil või maasikamaitseline jäätisekokteil?”

Kissitan silmi. „Hetkel šokolaadi,” tunnistan õlgu kehitades. Olen juba enda dilemmat esitamas, kui mees mulle oma joogi ulatab. Kergitan kulmu.

„Ma otsisin ettekäänet sinu oma ka proovida. Võime korraks vahetust teha,” kehitab ta õlgu. Naeratan ning võtan tema kokteili. Sealt päris korraliku koguse ära hävitanud, hingan õnnelikult välja.

„Durex või Kleenex?” küsin mõtlemata.

Ja tahaksin end kohe ära kägistada. Mida ma ütlesin, mida ma ütlesin, mida ma ütlesin... Vajun nägupidi laua peale ja Sander patsutab naerdes lohutavalt mu selga.

„Oleneb, mille jaoks.”

Turtsatan ja vaatan üles, Sandri poole. Vaid selleks, et uuesti silmad peita ja oma punapalgelises häbis elu lõpuni elada.

„Ma olen surnud.”

Sandri naer lakkab ja ma vaatan taaskord üles, kuigi tahaks teha kõike muud kui seda. Köhatan ja istun korralikult... ning silmitsen kartlikult Sandrit. Vajutasin jälle mingile nupule.

„Ei sa ole,” ütleb ta kangelt.

Noogutan aeglaselt. „Ei ole...”

Kas ma kujutan seda ette või peale selle, et Sandri nägu nii sünge on, on ka ta silmad tumedamad? Pööran pilgu ära.

Aga see vaikus on talumatu.

Hingan sügavalt sisse. Õhtu tuleb päästa.

„Niisiis. Durex või Kleenex?” küsin oma kokteili taha varjudes.

Sandri suunurk tuksatab, kuigi ma näen selles teatud kramplikkust.

„Durex,” ütleb Sander viimaks. „Tampoonid või sidemed?”

Peidan käega oma silmad ja vajun toolil allapoole. Poleks pidanud suunda kätte näitama...

Natukene üle kolme tunni hiljem astub üks tööaja meie juurde ning teatab, et uksed pannakse nüüd kinni. Saadame Sandriga üksteisele kurvad pilgud, kuid tõuseme siiski püsti.

On ka teisi kohti, kus aega veeta.

„Head aega!” ütleb Sander meid välja ajanud mehele viisakalt ning juhib mu seejärel uksest välja. Panen oma pusa kiiresti selga ja tõmban luku eest kinni.

„Sa oled päris... napilt riides,” märgib Sander mu jalgu silmitsedes.

Vaatan alla ja tunnen, kuidas põsed kuumama hakkavad. Kehitan õlgu. „Kodus oli soojem kui siin.”

Mees muigab. „Tõsi.”

Jalutame mu kodu poole ja ma haigutan. Justkui minu koopiana vajub ka Sandri lõug alla ja ta pigistab silmad hetkeks kinni.

Kortsutan kulmu. „Kas sa niimoodi koju suudad sõita?”

Sander lööb käega. „Muidugi suudan. Näkku puhuv tuul äratab päris hästi üles. Ja, noh... ka teadmine, et mis võib juhtuda, kui ma tähelepanul hajuda lasen.”

See ei tee mu muretsemist olematuks; pigem suureneb see veelgi. Neelan aga selle tunde alla. Nagunii ei juhtu midagi. Tal juba staaži on selliste asjadega.

Ta mootorratta juurde jõudes ohkan ma raskelt ja vaatan, kuidas ta sellele selga istub. Avastan, et polnud tähelegi pannud, et ta kiivrit kogu aeg endaga kaasas kandis, kui ta selle oma kaenla alt võtab ja pähepanekuvalmilt sülle asetab.

„Mul oli täna tore. Kui sul midagi selle vastu ei ole, võiks asja korrata?” küsib ta ujedalt.

Noogutan. „See oleks vahva.”

Haha.
Koht, mis neid alati tagasi tõmbab... *naerab*
See on tore, et naerma ajas. Et teise inimese üle... aiaiai. Mul endal on häbi Maarja pärast. xD
Aa... ja palun väga!