Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Teree!
Kuna ma olen siin foorumis uus, siis natuke lobisen, enne, kui mu jutu esimest osa lugeda saate.
Varem olin ühes teises foorumis, kus kõik mu jutte väga kiitsid ja nüüd, kui ma lugesin paari lugu siit, siis ei saanud ma enam aru, mille eest mina kiitust sain, kui siin on täiesti kirjanikud koos ju .
Igaljuhul, ma olen seda juttu nüüd juba päris pikalt "sahtlisse" kirjutanud ja mu eesmärgiks on siis sajaleheküljeline väike raamat kokku saada. Sellest pool on mul nüüd arvutis olemas, aga vahel tekib ju see tunne, et tahaks, et keegi teine ka loeks ja kritiseeriks või ütleks midagi positiivset, sest siis on ju kirjutamissoov kohe palju suurem.
Ühesõnaga ootan kõiki häid ja halbu kommentaare :)

Loo inspiratsiooni sain filmist The Fast&The Furious: Tokyo Drift.
Ahjaa...ja see asi ka veel, et kuna mu peatükid on suht pikad,(4-6 wordi lehekülge) siis pean neid vist natuke hakkima, ehk siis mõned peatükid võivad tulla osade kaupa.
Aga aitab lobast. Enjoy !


Tõmbasin räbaldunud lapiga viimast korda üle kroomitud mootori ning pühkisin õlised näpud riidetükiga puhtaks. Torkasin lapi lühikeste teksade tagataskusse, panin käed puusa ja imetlesin oma kätetööd. Kõik oli sõitmiseks valmis.
Panin kapoti kinni ning toetasin vastu autot. Libistasin sõrmedega üle läikima löödud iluvõre. See hõbedane, neoonrohelisega tuunitud Toyota Supra oli vaieldamatult selle garaaži kalleim auto. Lisaks heale välimusele oli see ka piisavalt kiire, et olla üle linna tuntud kui „Tänavate valitseja“. Sellise autoga pidi oskama sõita. Igaüks sellega hakkama ei saanud, kuid õnneks oli meie hulgas täpselt selline inimene, kes seda suurepäraselt oskas. Teda ma närviliselt ootasingi.
„Sky, viska viies!“ hüüdis mu vend ühe auto tagant.
„Mis viga Sky? Scott laseb üle?“ naeris Sharon ja toetas kätega minust mõned meetrit eemal seisva punase Infiniti kapotile.
Sharon oli lisaks minule meie grupi ainuke tüdruk ning ühtlasi ka mu venna tüdruksõber. Ta oli üks vähestest inimestest, kes minu kohta kõike teadis, Sharon oli mulle peaaegu õe eest.
Võtsin tööriistakastist soovitud mutrivõtme ja viskasin tüdrukule.
„Ole vait ja mine aita Rob’i, keegi teine peale minu siin ju midagi teha ei oska,“ ütlesin naeratades.
Neiu vastas mulle samaga ja mutrivõtit sõrmede vahel keerutades kadus ta auto taha.
Vaatasin kella, mis näitas kolmveerand kümmet. Tundus, et Robert oli oma autoga lõpetanud, sest nende vaikset jutupominat polnud enam kuulda. Arvatavasti oli neil midagi põnevamat teha, mille jaoks polnud sõnu vaja.
Avasin auto eesistuja ukse ja haarasin sealt musta spordikoti. Olles terve päeva tolmu ja õli sees, oli mu välimus õhtuks üpris räsitud. Vahetasin kõhule kinni seotud valge t-särgi ja mustad ketsid kõhtu paljastava musta topi ja pikkade mustade saabaste vastu. Lõpuks tõmbasin selga musta, läikiva nahktagi.
Toppisin vahetusriided kotti ja viskasin selle seina äärde. Just sel hetkel kuulsin, kuidas garaažiuks lahti libises ning tuttav hääl garaaži kajama pani: „Olete veel siin?“ .
Tõusin püsti ja kõndisin auto ette ning jäin ootama.
„Keegi näeb täna eriti hea välja,“ muigas poiss ja ta silmad mõõtsid mind pealaest jalatallani. Vähemalt ükskord rääkis ta minust, mitte oma autost. Noormees sörkis minuni ja pani oma käed mu puusadele, et mind lähemale tõmmata ja tervituseks suudelda.
„Kuidas mu kullake elab?“ küsis Scott laialt naeratades.
„Nüüd juba paremini, sest ma igatsesin sind kohutavalt.“
„Ma mõtlesin tegelikult autot,“ ütles noormees ja muigas. Selle peale lõin teda kergelt rusikaga roietesse. Scott oigas nõrgalt.
„Ma ei saa endiselt aru, kes sulle seda õpetab,“ naeris ta.
„Mina!“ kostus Roberti hääl Infiniti tagant.
„Rob ja Sharon on ka siin, aga mul pole õrna aimugi mida nad seal juba viimased pool tundi teinud on või ei ole,“ rõhutasin eriti lause viimast osa. Sharon puhkes naerma: „Ära parem küsi!“
„Iu,“ pomisesin vaikselt ning vaatasin uuesti Scottile otsa „tegin õli-ja veevahetuse ja generaatorivea parandasin ka ära ning paak on muidugi täis.“
„Sa oled parim!“ naeratas noormees ja suudles mind rutakalt uuesti „Hakkame minema?“ küsis ta.
„Kui meie tuvikesed valmis on,“ vastasin. Just siis ilmusidki Robert ja Sharon käsikäes auto tagant nähtavale. Sharon naeratas jälle mingi totruse pärast, mida Rob oli talle kõrva sosistanud. Tüdruku naeratus tundus tema tumeda naha taustal eriti hele. Seevastu neiu suured ümmargused silmad, mis olid ta nahaga täpselt sama tooni justkui sulandusid ta näkku. Tema lühikesed mustad juuksed, mis harilikult igas suunas turritasid, olid ära sirgendatud ning need ulatusid talle peaaegu õlgadeni. Robertil vedas, et ta pea kaks meetrit pikk oli, sest Sharon küündis kontsadega meeter kaheksakümneni, vahel ülegi. See oli üks põhjuseid miks ma Sharonit kadestasin, sest mina olin ainult 165 sentimeetrit pikk. Tundus, et minu pikkuse olid otsustanud ema geenid, Robertil aga isa omad. Kui kogu see pikkuse asi välja jätta olime me välimuselt tegelikult väga sarnased. Meie nahk oli piimašokolaadi karva ja silmad hallid, minu omadel oli ka väike pruunivarjund. Meie juustevärv oli samuti sama tooni – tumepruun, aga minu juuksed olid pikad ja lainelised, tema omad aga lühikesed.
„Lähme?“ küsis Scott mulle autoust avades. See tõi mu mõtetest tagasi reaalsusesse. Noogutasin ja istusin valge nahaga kaetud toolile. Mõne hetke pärast oli noormees minu kõrval ja keeras süüdet. Auto lõi vaikselt nurruma. Korraga kerkisid mõlemad garaažiuksed üles ning mõlemad autod sööstsid välja pimedusse.
„Sorry, et hiljaks jäin,“ ütles Scott taskust lilleõit võttes.
„Pole hullu,“ naeratasin, kui ta õie mulle ulatas. See oli lilla ja suurte kroonlehtedega ning lõhnas imeliselt.
Tõmbasin päev otsa kõrges hobusesabas olnud juuksed lahti ja lükkasin nad ühele küljele, et lilleõis kõrva taha panna.
„Kuhu täna?“ küsisin, kui auto läbi õhtutuledes Los Angelese kihutas.
„Vana kalasadama juurde,“ vastas Scott „Darren helistas enne, igalt ühelt kümme tuhat, Hood on jälle panuseid tõstnud,“ muigas ta.
„Miks ta alati arvab, et sõitjatel on nii palju?“ pärisin ma.
„Tema loogika on: „Kellel pole, see ei sõida!““ vastas noormees ja keeras auto laialt peateelt paremale, ühele väiksemale maanteele. Eest paistis mingi silt, mida autotuled lähemale jõudes valgustasid. Sellelt võis välja lugeda, et sadamani oli veel viis kilomeetrit.
Ma olin seal varemgi paar korda käinud. Seal sõitsid tavaliselt ainult parimad, järelikult oli neil ka raha. Loogiline.
„Kas sa kavatsed ka täna sõita?“
„Selline plaan oli küll jah,“ vastas Scott ja vaatas mulle otsa. Saatsin talle ühe mureliku pilgu. Mulle ei meeldinud, et ta sõitis ja pidevalt oma elu ohtu seadis. Sama käis ka mu venna kohta. Seda ei juhtunud küll igakord, aga väga tihti ei lõpetanud sõitu kõik alustajad.
„No kuule, ära vaata mind nii, ma ei riskiks kunagi sinu üksi jätmisega,“ ütles Scott tõsiselt. Ainult mina hoidsin teda tagasi, et ta ei riskiks enda surnuks sõitmisega. See oli küll üks suur positiivsuse laks.
„Pealegi, kui me tuttavaks saime, ega sa ka just minust palju ei erinenud,“ tõdes noormees uuesti teele vaadates.
„Minuarust oleme me kokku leppinud, et ei räägi sellest,“ vastasin vaikselt ja vaatasin tahavaate peeglisse. Ma ei tahtnud, et Scott vabandama hakkaks. Rob ja Sharon olid meil kohe sabas.
„Tundub, et Robert ei suuda ennast täna kohe kuidagi tagasi hoida,“ naeratasin õrnalt, kui Infiniti meie kõrvale tõmbas.
„Pakume siis talle väheke konkurentsi,“ ütles noormees rõõmsamalt ja ajas ennast istmel sirgu. Mõlemad poisid vahetasid tähendusrikka pilgu ning hetk hiljem vajutas Scott tugevalt gaasipedaalile. Isegi kui ma enam ei sõitnud, nautisin ma väga seda tunnet, kui kiirendus mu täiega vastu tooli seljatuge surus. Vaatasin, kuidas tee meist suure kiirusega mööda tuhises ning Rob kuhugi kaugemale jäi. Mõne sekundi pärast jõudis ta siiski taas meie kõrvale, lehvitas ja vajutas uuesti gaasi ning rebis mõnikümmend meetrit ettepoole. Scott järgis tema eeskuju ning kui ma pilgu spidomeetrile heitsin, küündis see juba sajaviiekümne kilomeetrini tunnis. Nagu püssikuul, lendasime Infinitist mööda ning järgi see enam ei jõudnudki. Mõnesaja meetri pärast tunnistas Rob Scotti võitu.
Keerasime uuesti ühele kõrvalteele, mis viis läbi väikese metsatuka ning siis hakkas puude tagant paistma vana tehasehoone, mis oli juba kümme aastat suletud nagu ka kogu kalasadam. Kui metsatukk otsa sai, torkas kohe silma suur värviline mass inimesi ning umbes paarkümmend rohkem või vähem tuunitud autot.
Kui auto inimestele lähemale jõudis, tõmbusid kõik kahte lehte laiali, et „Tänavate valitseja“-le teed teha. Scott parkis stardijoone lähedusse ning Rob kohe meie kõrvale.
Astusin välja just siis, kui uus start anti ning viis autot kummide vilinal minema sõitsid.
„Kas Robert oli väga masendunud?“ küsisin minu kõrvale ilmunud Sharonilt.
„Veidike, aga ta teab, et ta ei tee Scottile mitte kunagi ära,“ vastas tüdruk ning me mõlemad naersime.
„Ja mis teile nii väga rõõmu valmistab?“ küsis noormees minu kõrvale ilmudes ja mul käest kinni võttes.
„Tüdrukute jutud,“ vastasin ning me vahetasime Sharoniga vandeseltslasliku pilgu.
Scott naeratas ja me kõndisime väikse, maast veidi kõrgema platvormi poole, kus istus üks tumedanahaline mees, kes parasjagu sõrmede vahel raha luges. Tema kõrval maas oli ruupor, millega ta tavaliselt võitjaid välja kuulutas.
„Hood!“ hõikas Scott, kui me heatujuliste inimeste vahelt, kes pead õieli ootasid autode tagasi jõudmist, läbi trügisime.
Mees tõstis hetkeks rahapatakalt pilgu ning meid nähes naeratas ta laialt ja tegi inimeste vahelt teed ning aitas meid samuti üles.
„Hey, Scotty! Kuidas läheb?“ küsis mees, kui nad üksteist hooletult õlale patsutasid „pole sind ammu rajal näinud.“
„Auto puhkas natuke aega garaažis,“ vastas noormees.
„Oo, ja mu lemmikmehhaanik!“ naeris Hood ja kallistas mind.
„Kuulsin, et sa võtad täna kõigilt kümneka?“ mainis Scott, kui oli mul uuesti käest kinni võtnud. Hood noogutas ja heitis hetkeks pilgu rajale. Laohoone nurga tagant kihutas välja must, leekidega auto. Tundus, et see oli Mazda RX-6.
„Oodake korraks, töö kutsub,“ muigas mees ning võttis ruupori kätte.
„Ja tänaõhtuse kolmanda sõidu võitja on Craig Bentley. Bentley, su viiskend tonni ootab siin!“ hüüdis Hood ruuporisse ning pani selle maha tagasi. Alles siis hakkasid ka ülejäänud neli autot paistma.
„Saab sind täna roolis näha?“ küsis mees. Scott noogutas kergelt.
„Ohhoo, oled kohe valmis?“
„Miks ka mitte?“ noogutas noormees „Ma lähen toon auto, ootad siin?“ küsis ta minult.
„Jah, Hood pakub mulle seltskonda,“ muigasin ma „edu sulle.“
Scott hüppas platvormilt alla ja hakkas inimeste vahelt läbi trügima. Kui ta oli täielikult rahva sisse kadunud, ohkasin ja istusin toolile.

Mulle meeldib see, et kirjeldused panevad mu peas filmi jooksma. Ma nagu näen kõike, mida sa kirjutad.

Ja üldiselt meeldib mulle see teema.

Ja siis noh.. uut tahan.

Aitääh, alati kui ma kirjutan, siis kõigepealt jookseb mul film silme eest läbi ja siis selle järgi nagu üritan kirjeldada, ma ei arvanud, et see teistele ka nii tundub

LittleStar-Kuidas ma nii palju tean? Enne selle jutuga alustamist veetsin ma terve päeva wikipedias, googles ja kõikvõimalikel autolehekülgedel, ühesõnaga tegin suurt eeltööd.

Vabandust topeltpostituse pärast.

Esimese peatüki teine pool. :)

„Ma kohe üldse ei tahaks seda ära anda,“ pomises Hood uuesti raha üle lugedes. Justkui tema kiuste trügis platvormi poole umbes kahekümne viie aastane, ülbe väljanägemisega noormees. Tundsin neile inimestele kaasa, kes olid otsustanud siia seista, kuigi, tuleb tunnistada, siit avanes väga hea vaade.
„Bentley jah?“
Mees noogutas ja sirutas käe raha järele.
Hood ulatas talle rahapataka ning Bentley kadus rahvamassi.
„Ta on mingi uus nägu, eks?“ küsisin. Ma teadsin kõiki häid sõitjaid nägu- ja nimepidi.
„Nad kolisid vennaga paar nädalat tagasi Jaapanist siia. Viimastel päevadel on nad kahekesi igal pool kõiki võitnud. Ma arvan, et nad pakuks isegi Scottile konkurentsi. Vahelduseks võiks temalgi veidi põnevam sõit olla, või mis?“ muigas mees ja hüppas platvormilt alla „Ma lähen korjan raha kokku.“
Arvatavasti pakuksid nad tõesti Scottile konkurentsi. Jaapanis olid ühed parimad sõitjad maailmas. Ja isegi, kui need vennad polnud päritolult jaapanlased, olid nad seal kindlasti kõva praktikat saanud.
Jälgisin, kuidas viis autot üksteise järel joone taha üles rivistusid. Nägin, kuidas Hood iga auto juhipoolse akna juures käis ja võistlejatelt rahapatakaid korjas. Kõige kauem peatus ta mulle kõige lähemal oleva auto juures. See oli Scotti oma. Nad rääkisid midagi ja hakkasid siis mõlemad naerma. Seejärel sörkis Hood tagasi platvormi juurde ja ronis üles ning haaras ruupori.
„Nonii rahvas! Tervitage oma tšempionit, kes peab meiesuguseid jälle piisavalt heaks, et teiega võistelda! Scott Glover on isiklikult siin, et teile kõigile tappa anda!“
Selle peale möirgas rahvas tunnustavalt.
„Võistlejad, käivitage mootorid! Tähelepanu, valmis olla, läks!“ hüüdis Hood ning viis autot sööstis minema. Scott läks kiiresti liidripositsioonile ning järjest kadusid kõik autod laohoone nurga taha.
„Sky, lülita need kõlarid sisse, loome natuke meeleolu,“ naeris Hood ja asus hiiglasliku muusikakeskuse kallal tegutsema.
Ühendasin omavahel mõned juhtmed ja lükkasin need kõlarites olevatesse avadesse. Järsku hakkas üle platsi kostuma tümpsuv muusika, mis pani kohe nappides riietes olevad kehad muusikarütmis liikuma. Koputasin kontsaga biiti, kuni järsku oli kuulda mootorimüra, mille ma igal pool ära tunneks. Tõusin toolilt püsti ja naeratasin rahulolevalt, kui Scotti auto oli esimene, mis finishijoone ületas.
„Sama äss kui varem,“ naeris Hood ja hakkas võitjat teadvustama. Ronisin maha ja pressisin ennast tantsivate inimeste vahelt läbi. Selle ajaga olid ka teised autod tagasi jõudnud.
Scott astus parasjagu välja, kui ma oma käed ümber ta kaela põimisin ning teda innukalt suudlesin.
„Ma peaks vist jälle tihemini võistlema hakkama, kui mul selline autasu on!“ muigas noormees. Tahtsin teda jälle lööma hakata, kuid mind katkestas üks madal hääl meie selja tagant.
„Ilus masin, tundub, et ka väga võimas,“ ütles hääl, mis osutus Bentley omaks. Sain aru, et ta mõtles seda küsimusena.
„550 hobujõudu ja kiirendab sajani nelja sekundiga,“ ütles Scott naeratades.
Bentley noogutas tunnustavalt. Selle ajaga olid minu ja Scotti selja taha ilmunud ka Robert ja Sharon ning Darren ja Kyoshi. Kogu meie garaažigrupp.
„Kuulsin, et sul olevat kahekordne nitro?“ küsis Bentley peale lühikest pausi „Seda ei näe just eriti tihti.“
„Jah, mul on hea mehhaanik.“
„Kes?“ uuris mees.
Astusin sammukese ettepoole „Mina,“ vastasin enesekindlalt.
„Su mehhaanik on tüdruk?“ turtsatas Bentley ja vaatas Scottile otsa ma-ootasin-sinusuguselt-rohkem pilguga.
„Ma olen kindlasti parem, kui sinu oma,“ vastasin kulmu kergitades. Nägin, kuidas üks heledajuukseline noormees Bentley selja taga kulmu kortsutas ja käed rusikasse surus. Paistis, et Scott oli seda samuti märganud, sest ma tundsin, kuidas tema keha minu oma taga pingule tõmbus.
„Kui sa minu arvamust küsid...“
„Ma pole küsinud ja mind ei huvita ka,“ ütlesin järsult.
„Kui sa minu arvamust küsid, siis minuarust on naismehhaanikud puhas mõttetus," jätkas Bentley minust välja tegemata "sõitjatele ainult meelelahutuseks,“ turtsatas mees „aga sa võid mu arvamust muuta.“
Panin alles siis tähele, et muusika oli vaibunud ning inimesed olid ümberringi vaikseks jäänud.
„Sõida minuga lihtsalt võidu.“
Selle peale käis rahva hulgast läbi närviline pomin. Paljud siin teadsid minu lugu.
„Ma ei sõida enam,“ vastasin pikalt mõtlemata.
„Ma sõidan ise sinuga,“ ütles Scott ja astus minu kõrvale.
Bentley kehitas õlgu „Kuidas soovid, võitja saab kaotaja auto endale.“
„Sobib.“
„Ei Scott, sa ei pea seda tegema. Mind ei huvita tema arvamus,“ ütlesin vaikselt Scottile otsa vaadates.
„Ma tean, et teised võivad sinust ükskõik mida mõelda ja sind ei huvita, aga ma tahan temaga sõita,“ vastas noormees muretult.
Seda hääletooni ma teadsin. See tähendas, et ta oli otsustanud ja mul polnud mingit võimalust teda ümber veenda.
„Chad, mine too auto,“ ütles Bentley tollele blondile mehele oma selja taga ja viskas talle võtmed.
Tundus, nagu keegi oleks puldil edasikerimisnuppu vajutanud, sest juba paari minuti pärast oli rahvas eemale aetud ning kaks autot seisid spreiga asfaldile pritsitud valge joone taga.
Kummardusin allakeritud aknast sisse vaatama.
„See on nagu iga teine sõit, lihtsalt panused on veidi suuremad,“ naeratas Scott muretult.
„See auto ei huvitagi mind eriti, lihtsalt tule tervelt tagasi, eks?“ palusin ma noormehe rohelistesse silmadesse vaadates.
„Kindlasti,“ lubas Scott.
Tõmbasin lilleõie juustest ja panin selle auto armatuurlauale.
„Ma armastan sind,“ laususin vaikselt.
„Mina sind ka, rohkem kui midagi muud maailmas,“ ütles Scott ja suudles mind laubale.
Ohkasin ja kõndisin kahe auto ette. Mõlema auto mootorid läksid korraga käima. Tõstsin käed üles.
„Tähelepanu! Valmis olla!“ lasin kätel alla langeda „Läks!“ ütlesin valjult ja autod sööstsid minust mõlemalt poolt mööda. Jäin neile järgi vaatama. Terve pika sirge püsisid nad võrdselt üksteise kõrval ning lõpuks kadusid esimeses kurvis laohoone nurga taha.
Hakkasin parasjagu tagasi teiste juurde kõndima, kui kostus kõrvulukustav plahvatus ning varemetes maja tagant hakkas kumama oranži valgust.
„Scott!“ karjatasin ma ning hakkasin hoone poole jooksma. Kuulsin veel enda selja tagant inimeste närvilisi ja üllatunud hääli.
Järsku peatus minu kõrval tuttav punane auto ja Robert lükkas ukse lahti. Ma istusin kiirest autosse ning masin kihutas edasi kuni selle saatusliku kurvini. Auto polnud veel seismagi jäänud, kui ma juba välja hüppasin ja vaatepilti jõllitama jäin.
Scotti auto, või mis sellest järgi oli, oli leekides, mis ulatusid maja teise korruseni. Paks must suits aga palju kõrgemale. Oli vaid aja küsimus, millal mendid kohale jõuavad. Tundus, et masin oli kõigepealt vastu hoone seina sõitnud ning sealt siis tagasi põrganud. Selle tagajärjel oli bensiinipaak purunenud ning väike säde tegi oma töö.
Pisarad hakkasid mööda mu põski allapoole voolama. Mind ei huvitanud, et mu selja taha oli kogunenud juba suur rahvamass, kes kõik uudishimulikult Bentley juurde tõttasid, et teada saada, mis juhtus.
Tundsin Roberti käsi oma õlgadel.
„Sky, lähme. Mendid tulevad juba.“
„Ei,“ pomisesin ma ja raputasin ägedalt pead „ma tahan siia jääda.“
„Sa ei saa enam midagi teha, see oli õnnetus.“

Esialgu kui ma pealkirja nägin ja 2.osa lugesin, tuli mulle kohe pähe Tokyo Drift, siis lugesin eest
Mina näiteks ei taipa mitte mõhkugi autodest ja nende ehitusest jne... Mul pole õrna aimugi misasi see nitro on...

Aga mulle meeldis sellegipoolest.

Audrey - Nitro on mingi turbomootori sarnane asi vist. Ma pole ka tegelikult 100% kindel, et kõiki neid autofakte üldse õigesti kirjutan.
Aga aitäh :)

Nitro on pmst keemiline gaas, mida eritatakse bensiini sisse. Paneb bensu kiiremini põlema ja auto kiiremini liikuma.

Mulle endiselt meeldib. Tahaks teada juba, mis selle tsikiga juhtus. Arvatavasti tappis kellegi õnnetuses.

Oih..*facepalm* tuleb tunnistada, et ma panin vist selle nitroga natuke puusse

Turbomootor on teine asi. V12, V8.. Oleneb autost.

Ahah... OK.

Seekord kogu peatükk korraga.

Kui Robert oli Sharoni ära viinud, sõitsime ka meie koju. Kell oli palju, kuid ema istus hommikumantlis ikka veel köögilaua taga, kui me uksest sisse astusime.
„Oli ka aeg,“ pomises ta pahaselt ja tõusis püsti „kus sa täna olid, sind polnud jälle koolis?“ küsis ema. See küsimus oli ilmselgelt minule suunatud, sest Roberti kallal ta enam viriseda ei saanud, sest see oli kooli juba lõpetanud. Tegelikult olin ka mina selle juba mingil määral lõpetanud, sest ma lihtsalt ei jõudnud sinna. Ma ei vastanud talle midagi, vaid hakkasin trepist üles kõndima.
„Tütarlaps! Kui ma sinuga räägin, siis sa ei jaluta lihtsalt minema!“ hüüdis naine kärsitult.
„Ema, jäta ta rahule, eks,“ lausus Robert veidi pahase hääletooniga. Ta ütles veel midagi, kuid seda ma enam ei kuulnud, sest sulgesin oma toa ukse ja keerasin selle lukku. Lamasin voodile, kuid und mul ei tulnud. Kogu öö oli mu silme eest pilt põlevast autost ja Bentley ülbest ilmest. Olin rohkem, kui sada protsenti kindel, et tema oli suuremal või vähemal määral selles õnnetuses süüdi.

Paari päeva pärast koputati esimest korda mu uksele.
„Sky, palun lõpeta see mida sa endaga teed,“ palus Roberti hääl. „sa pole kolm päeva peaaegu midagi söönud ega joonud. Sa jääd niimodi haigeks!“
Tal oli õigus, ning lisaks kõigele muule olin ma vaid mõned tunnid maganud. Mu toa akende ette olid tõmmatud paksud rulood, mis ei lasknud valgust läbi. Ma ei teadnud enam millal oli päeva ja millal öö.
„Võta ennast kokku, ma tean, et sa suudad,“ pomises Robert, tundus, et ta oli juba alla andmas „Sky, Scott ei oleks tahtnud, et sa endaga niimodi teed.“
Võpatasin seda nime kuuldes ning mu silmad muutusid uuesti niiseks. Ma ei saanud aru, kuidas peale kõiki neid pisaraid ikka veel midagi tuleb. Tõusin aeglaselt voodist püsti. Kõik mu lihased olid kanged ja protesteerisid ägedalt, kui ma liiga kiiresti liigutasin.
Kõndisin ukseni ja keerasin selle aeglaselt lukust lahti. Klõksatus oli esimesi helisid mida ma üle pika aja selgelt kuulsin. See tundus kuidagi eriti vali. Tõmbasin ukse lahti. Koridorist tulev valgu pani mind silmi kissitama ning järgmisel hetkel tõmbas Robert mu enda vastu ja kallistas mind tugevalt.
„Kõik saab korda,“ sosistas ta ja endalegi üllatuseks suutsin ma kergelt noogutada.
Istusime mõlemad mu voodile ja Rob pani laualambi põlema.
„Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta mulle otsa vaadates.
„Mis sa ise arvad?“ turtsatasin ja näppisin närviliselt oma t-särgi serva. Mu hääl oli pikast vaikimisest kare.
„Sitasti?“ pakkus Rob.
Vaatasin talle oi-tõesti-või pilguga otsa. Noormees krimpsutas nina: „Millal sa ennast viimati peeglist nägid?“
„Täpselt kaks minutit enne seda, kui sa uksele koputasid, sest viimasel ajal istun ma ju jube tihti peegli ees,“ nähvasin sarkastiliselt „vabandust,“ pomisesin hetk hiljem.
Robert tõusis voodilt püsti ja avas riidekapi ukse, mille siseküljel oli pikk peegel. Mulle vaatas vastu punaste paistes silmade, sassis räsitud juuste ja magamata ilmega olend.
„See tüdruk seal ei ole Sky, keda mina tean ja kes on minu õde,“ tõdes noormees tõsiselt.
„Ma ei olegi enam see Sky, kes ma enne olin,“ vastasin vaikselt.
„Ma arvan, et keegi meist pole peale seda õnnetust enam endine, aga sa pead proovima edasi minna, nagu kõik teisedki.“
„Mina arvan, et ma pole nagu kõik teised, kui jutt käib Scottist!“ tõstsin isegi aru saamata häält.
„Ma saan aru, aga on sul paremaid ideid oma eluga edasi minemiseks?“
Raputasin pead. Ma ei tahtnud olla nõrk ja alla anda, aga edasi liikumine tundus nii raske. Kartsin, et kui luban endal paraneda ja ennast kokku võtta, hakkan unustama selliseid väikseid asju, nagu Scotti hääl, lõhn ja see säde tema silmis. Aga neid asju ei tahtnud ma kunagi unustada ja selleks pidin aina uuesti meenutama Scotti ja temaga meenus see õhtu. Olin jälle tagasi alguses.
„No vot,“ ütles Robert. Tema hääles kõlas uhkusenoot. Tavaliselt ei jää ta minuga vaieldes kunagi peale „mis sa arvad, kui sa õige teeksid ennast veidike korda ja lähme vaatame garaažis asjad üle? Ma kuulsin, et Kyoshi suutis oma radiaatori tuksi keerata ja Sharon muretseb kohutavalt, saaksid natuke tegutseda ja mõtted mujale,“ pakkus noormees.
Ohkasin alistunult: „Võib-olla tõesti.“
Kui Rob oli kindlaks teinud, et ma ikka jõuan vannituppa, usaldas ta mind lõpuks üksi jätta. Enda toa hämaras valguses nägin ma isegi parem välja, kui vannitoa heledate lampide poolt valgustatud peeglist. Tundus, nagu mind oleks kuskil piinatud ja näljutatud. Kolm päeva söömata ja juba tungisid mu põsesarnad tugevalt esile ja lõug oli samuti kuidagi teravamaks muutunud. Võib-olla mulle ainult tundus, aga ka mu põsed oli natuke lohku vajunud. Lisaks sellele oli mu nahk väga kuiv ja juuksed hoidsid väga peadligi ning ei läikinud nagu tavaliselt.
Rohkem ma oma kurnatud ilmet vaadata ei suutnud. Lasin riietel põrandale kukkuda ja astusin duššikabiini.
Väga palju minuteid hiljem, millest umbes pool aega olin ma lihtsalt seisnud ja lasknud veel mööda selga alla voolata, astusin vannitoast välja. Vaatasin mõlemale poole, kui olin veendunud, et koridor on tühi, lipsasin oma tuppa. Ma polnud veel valmis emale otsa vaatama.
Vahetasin kiiresti riided, ma ei pannud isegi tähele, mida ma selga toppisin. Ei imestaks, kui mul eri värvi sokid jalas oleks.
Sidusin parasjagu oma mustade high tops’ide paelu kinni, kui Robert vaikselt koputas.
„Oled sa valmis?“ küsis ta ja astus sisse „Vau, sa ei näegi enam eriti laiba moodi välja,“ ütles ta imestusega, ilmselgelt oli see totter märkus minu tuju tõstmiseks. Üllataval kombel see töötas. Mu suunurgad tuksatasid vaevumärgatavalt ülespoole. Mulle tundus, et minu närvisüsteemiga polnud kõik korras. Robi totrused ei pane mind kunagi siiralt muigama.
Tõusin püsti ja võtsin automaatselt öökapilt telefoni. Mõtlesin hetke ja viskasin selle voodile. Mul ei läinud seda vaja, sest esiteks oli see umbes vastamata kõnedest ja muretsevatest sõnumitest ja teiseks, kõik inimesed, kes mulle helistada võiks olid nagunii sel õhtul minu ümber.
„Sa oled kuidagi nii must,“ mainis Robert, kui ma nagist musta, kõhuni, suure kapuutsiga pusa võtsin. Vaatasin alla. Tõsi. Mu maika oli samuti must, nagu ka lateksid.
Kehitasin õlgu. „Kus ema on?“ küsisin teemat mujale viies. Polnud vaja, et mu vend mulle mingi leinajutuga pinda käima hakkaks. Tavaliselt oli emal selleks kellaajaks tööpäev müüjana kohalikus toidupoes lõppenud, kuid kodus ei paistnud teda olevat.
„Läks tööle,“ vastas Robert jalanõusid jalga pannes.
„Kas ta lasti poest lahti?“ pärisin üllatunult. Kas paari päevaga saaks tõesti nii palju juhtuda?
„Ei, ta käib nüüd kahel kohal tööl. Sellel päeval...“ noormees tegi pausi. Tegin välja, nagu ma poleks aru saanud, mida ta selle päeva all mõtles.
„Ta võeti mingisse baari ettekandjana tööle. Sellepärast ta nii hilja veel üleval oligi.“
„Ta töötab ennast surnuks niimodi ju,“ pomisesin, kui me uksest välja läksime.
„Ta väidab, et me ei ela muud moodi ära. Sellega seoses ma peangi sulle midagi rääkima,“ ütles Rob, kui me autosse istusime.
„Mida?“ küsisin erilise uudishimuta.
„Ma arvan, et ma lõpetan mingiks ajaks sõitmise ära. Lähen kuhugi tööle ja aitan ema.“
See tuli üllatusena. Robert armastas sõitmisest rohkem ainult Sharonit ja temaga oli ta ka läbi võidusõidu tuttavaks saanud. Rob oli see, kes mulle tänavasõitu tutvustas juba siis, kui olin neliteist. Ta oli üks vähestest sõitjatest, kes sõitis lõbu, mitte auhinna pärast, sest kõigil olid tavaliselt näpud põhjas ja kogu raha hoiti järgmise sõidu jaoks.
Ma ei kujutanud Robertit mingi bensuka kassapidajana ette. Minu jaoks kuulus ta alati oma punase Infiniti rooli taha.
„Aga ma luban, et nii pea, kui asjad paremaks lähevad, olen ma tagasi rajal,“ ütles ta kiiresti. Ta vist tõlgendas minu vaikimist valesti. Ma ei olnud tegelikult kurb, mingil määral isegi õnnelik, sest ta ei riski siis vähemalt koguaeg oma eluga. Teise lähedase kaotust poleks ma üle elanud.
„Äkki peaksin ma sama tegema?“ küsisin vennale otsa vaadates „Ema oleks kindlasti ekstaasis. Hakkaksin jälle korralikult koolis käima. Teeksin kevadel eksamid korralikele hinnetele ära, aitaksin teda majapidamises.“
Robert mõtles hetke „Ilma sinuta laguneb meie grupp täielikult koost. Meie rühmal on kolm tugevat lüli. Sina, mina ja Sc..“ viimane nimi jäi poolikult õhku rippuma „sina oled hetkel ainuke, kes kogu kupatust veel koos hoiab. Ja pealegi, kui sa ameti maha paneksid, siis jääks maailm ühest parimast naismehhaanikust ilma,“ lõpetas Rob oma kõne.
Kui ma veidi mõtlesin, sain aru, et ükskõik kui väga ma tahaks, ei suudaks ma lõpetada. Sellele andis tunnistust juba paar aastat tagasi juhtunu. Ma veetsin pea kolm kuud haiglas, aga see mõjutas mind vaid nii palju, et ma lõpetasin sõitmise. Autode, sõitjate ja võidusõitude keskel elasin ma edasi.
Pealegi oli sellest garaažist saanud minu kodu. Koht, kuhu põgeneda kõigi murede ja probleemide eest. Seal valitses alati positiivne õhkkond, sest seal olid mulle kallid inimesed. Robert, Sharon, Darren ja Kyoshi. Minu perekond.

Konstruktiivne kriitika on alati oodatud. :)

Meeldis aga kirjavead. Mõned jäid silma.
Nt. niimodi (kaks o'd peaks olema)
Aga minu jaoks need juttu halvemaks küll ei teinud. Endiselt meeldib.
Niisiis UUT!

Audrey - Kuna see on mul juba ammu valmis kirjutatud, siis ma lihtsalt lasen enne üles panemist kiirelt silmadega tekstist üle ja mõned kirjavead võivad tõesti märkamatuks jääda. :)

LittleStar - Seda varsti saab ka, kui ma 9. peatükiga arvutis lõpuni jõuan.

Tore, et te vähemalt kahekesi jätkate kommenteerimist!

ma loen ka , aga ma ei viitsi komenteerida eriti :p

igatahes , vägavägaväga supppper ! ja mulle nii meeldis Scott ja mul on jubekahju, et ta ära suri .

ühesõnaga, uuuuuuuuuuuuut ! :)

LittleMissy - Ma täitsa usun, et tegelikult võivad päris paljud seda juttu lugeda, aga kommenteerida ei viitsi. Mulle hakkas ka Scott täiega meeldima, juba selle ühe peatüki kirjutamisega. Aga kuna tegemist on siiski armastusjutuga, siis tuleb uus ja parem.

Aga tegelikult on kommentaarid head, sest siis ma pea topeltpostitusi tegema. Vot!

Me reads too.
Aga ma olen ka selle kommenteerimislaiskuse endale külge korjanud. :S Enne mõtlesin, et loed ja mismõttes ei viitsi kommenteerida. Nüüd tundub endale ka jube vaev kui midagi erilist öelda pole.
Sellele osale mul isegi oli natukene konstruktiivsem kommentaar, aga ma lugesin seda enne äraminekut ja hiljem mõtlesin, et vahet pole, kunagi... võib-olla...
Eiveis.
See koht, kus algas, et "kahe päeva pärast" vms. See oli kuidagi nii järsku. Ebaloomulik. Läheb oma tuppa ja siis kahe päeva pärast tuldi teda vaatama. No... Võiks olla midagi taolist nagu et jäegmised kaks päeva möödusid kui udus. Käisin toast väljas vaid kõige elementaarsemate vajaduste rahuldamiseks (xD) ja vahetasin pereliikmetega vaid mõne üksiku sõna.
Midagi sellist.
Muidu pole viga. (:

nasicc - Kui ma praegu nüüd vaatama hakkasin, siis vist oleks jah nii parem olnud. Aitäh!

Palun.

See lühike peatükk tuleb ka tervenisti. :) Lisaks muule jutule saate natuke rohkem Sharonist, Kyoshist ja Darrenist teada.



Keerasime tänavasse, mis viis Los Angelese süngemasse linnaossa. Siia ei ulatunud enam eredad tuled ja lõbus muusika. Mingil määral meeldis mulle siin rohkem. Enamasti tühjadel tänavatel valitses rahu ja vaikus, kuigi vahel võis see olla tõesti sünge ja kõhe.
Jõudsime kvartalisse, kus kunagi olid olnud väiksemad tehased ja tööstused. Praeguseks olid need tühjad ja lagunemas. Välja arvatud ühe vabriku kõrvalhoone, mida oli kasutatud laoruumina.
Mõned aastad tagasi, kui me selle koha peale suurt otsimist leidsime, olime kõik alguses veidi skeptilised. Keegi ei arvanud, et sellest midagi head välja tuleb, aga see oli meie viimane variant enda garaaži loomiseks. Kuid kui olime enamuse tube eraldavaid seinu maha võtnud ja laes suuremad augud ära parandanud hakkas asi juba ilmet võtma. Ja pool aastat hiljem nägi see koht päris uhke välja.
Robert parkis hoone ette. Akendest paistis erk valgus ja kui me majale lähemale kõndisime, oli seest kuulda ka kolme erinevat häält. Sharoni oma oli kõige kõrgem ja helises kahest madalamast üle. Darreni hääle tundsin ära selle kareduse järgi ja Kyoshi oma erines teistest aktsendi poolest. Kõigi kolmega käis kaasas erinev lugu, mis kirjeldas nende saamist just selleks, kes nad praegu olid.
Sharon oli pärit jõukast perest. Tal algas muusikakoolis viimane aasta, kui nende klassi tuli uus tüdruk, kes kõigist teistest eemale hoidis. Sharonit huvitas tema salapärasus ja ta hakkas tüdrukuga suhtlema. Tal läks kaua, et neiu usaldust võita, kuid lõpuks rääkis tüdruk tänavasõitudest. Juba samal õhtul osales Sharon ka oma esimesel võistlusel. Ta jäi alla ainult ühele inimesele. Robertile.
Sellest õhtust alates algas Sharoni uus elu. Ta jättis muusikakooli pooleli, teenides sellega ära oma vanemate põlguse, kuid tal oli Rob, kes oli talle alati toeks. Sharon elas isegi mõnda aega meie juures, sest kodus ta enam teretulnud polnud. Arvatavasti on see üks põhjuseid, miks Robert ja Sharon üksteist täielikult kõiges usaldavad.
Kyoshi sündis ja kasvas üles Koreas. Kui ta neliteist oli, surid ta vanemad lennuõnnetuses ja ta kolis Los Angelesse tädi juurde elama. Ta oli juba selles vanuses suur autode fänn ning mõnel korral suutis ta ennast isegi võistlema saada.
Meiega sai ta tuttavaks ühel Hoodi juures toimunud peol. Kyoshil oli ühe teise sõitjaga sõneluseks läinud, sest teisele jäi ette noormehe päritolu. Nad läksid juba üksteisele kätega kallale ning Scott jõudis neile vahele täpselt enne, kui Kyoshil ninaluu oleks murtud. Selle tagajärjel lõpetas aga nende lahutaja sinise silmaga.
Darren on meie grupist kõige salapärasema päritoluga. Me teame vaid seda, et oma teismeea veetis ta noortevanglas ja kui ta välja sai, hakkas ta sõitma, et oma vanu võlgu tasuda. Enne kui ta isegi aru sai, hakkas talle see ka tegelikult meeldima ning ta otsis „Tänavate valitseja“ üles, et temalt paari sõidutundi võtta. Lõpuks otsustas ta meie grupile truuks jääda, mitte üksik rändaja olla, nagu varem. Seda põhjust, miks ta sellise otsuse vastu võttis, tean ainult mina.
Robert vajutas ukselinki ja me astusime majja sisse. Kõik kolm pead pöörasid korraga meie poole.
„Sky!“ kiljatas Sharon ja tormas minu juurde. Ta reageeris alati kõige kiiremini. Tema trumbiks sõitmisel oligi hea start „ma pidin ennast segaseks muretsema, kui sind siin polnud,“ pomises ta mind kallistades.
„Ma igatsesin sind ka,“ vastasin vaikselt.
Kui tüdruk minust eemaldus, võisin vanduda, et tema silmanurgas helkis pisar, mille ta nii muuseas juukseid näo eest lükates ära pühkis.
„Kas sa tunned ennast paremini? Rob on meile põhjalikku reportaaži teinud põhimõtteliselt mittemillegist,“ sõnas Darren. Tema näole ilmus muie, kui ta nägi pilku, mille ma Robertile saatsin.
Kehitasin õlgu „Ma sain aru, et Kyoshi radiaatoril on midagi viga?“ küsisin kiiresti, et millestki muust rääkida.
„On või?“ küsis noormees üllatunult „Aa, õige jah,“ naeratas ta närviliselt.
Tõmbasin ta auto kapoti üles ning piisas vaid üheks pilguks, et aru saada mis viga on.
„See on ainult natuke üle kuumenenud,“ pomisesin pettunult. Olin juba sisimas lootnud, et see on vähemalt õhku lennanud. Ma oleks saanud terve õhtu ja võib-olla ka pool ööd auto kohal küürutada ja oma mõtted ainult sellele koondada.
Teada on, et minema mind siit enam ei lasta ja arvatavasti ülejäänud õhtu üritavad nad mu tuju tõsta.
„Sorry, aga me pidime su lihtsalt kuidagi majast välja saama,“ ütles Robert mulle murelikult otsa vaadates.
„Me teadsime, et sinu saab ainult mõne mehhaanilise ettekäändega siia,“ naeratas Sharon.
„Ja mina sain teada, et mu radiaator on üle kuumenenud,“ muigas Kyoshi.
See pani ka minu suunurgad veidi kerkima.
„Kas ma näen naeratust?“ tögas Darren ning hetk hiljem oli mu nägu jälle tõsine. Robert müksas teda õlaga.
„Ja mis teil siis tegelikult plaanis minuga teha on? Surnuks rääkida?“ küsisin kartlikult.
„Tegelikult mõtlesime me siin, et läheks kuhugi ühe suure perena,“ Sharon pööritas selle fraasi juures silmi „ja teeme midagi, mida sina teha tahad.“
Nad üritasidki iga hinna eest mu tuju tõsta. Võib-olla peaksin selgeltnägijana kätt proovima?
„Bowling, piljard või lähme lihtsalt pitsat sööma?“ pakkus Robert.
„Ma arvan, et teil pole plaaniski alla anda, kui ma ütlen, et ma ei taha midagi teha?“ see kõlas rohkem fakti kui küsimusena.
Neli pead noogutasid korraga.
„Hakkame siis lihtsalt sõitma ja ma mõtlen tee peal midagi välja,“ pomisesin vaikselt.
„Kuhu me suundume?“ küsis Robert, kui kõik olid tema autosse istunud.
Kehitasin õlgu „Linna?“ pakkusin esimese asjana, mis pähe tuli.
Sõitsime mõnda aega vaikuses, taustaks mängimas ainult raadio. Järsku hakkas Darreni mobiil vibreerima ning siis helisema.
Ma kuulsin, et ta rääkis kellegagi, kuid ma ei kuulanud piisavalt, et aru saada millest jutt käis. Järsku jutupomin lõppes ja Darren ütles Robertile: „Sõidame korra parklast läbi, ma pean midagi ära tooma.“
Robert noogutas korra ja keeras järsult paremale. Me kõik teadsime millisest parklast jutt käis. Saja viienda maantee juures, päris mere ääres oli üks mahajäetud maa-alune parkla. Seal peeti maha kõige rajumad peod, et tähistada hästi õnnestunud sõitu või unustada kaotus. Mul oli endalgi avanenud paar korda võimalus see koht ära näha.
Kui olime linnast välja jõudnud, oli tunda, kuidas Robert raskemalt gaasipedaalile surus ning kümne minutiga olime kohal.
Darren astus autost välja ja kadus parklasse. Umbes minut hiljem jalutas välja kamp inimesi. Nende eesotsast tundsin ära Craig Bentley. Mu käed tõmbusid automaatselt rusikasse ja ma olin juba valmis uksest välja tormama, et talle kasvõi kallale hüpata.
„Sky, rahu. Ära tee neist väljagi, nad lähevad kohe minema,“ rääkis Robert rahulikult, kui oli mu ärrituse põhjust märganud.
Ma ei kuulanud Robi ja lükkasin autoukse lahti ning astusin välja.
„Sky?! Mida sa...“ jäi Sharoni lause poolikuks, kui ma ukse pauguga kinni lõin. Sellega teenisin kamba tähelepanu.
„Kas see pole mitte selle end surnuks sõitnud tüübi tšikk?“ päris Craig üleolevalt. Neelatasin tugevalt, et lahti saada klombist, mis mulle kurku oli kerkinud. Ma kuulsin, kuidas mu selja taga avati ja suleti autouksi.
„Tundub, et ta pole sellest üle saanud,“ irvitas heledapäine tüdruk, kes Craigi käevangus rippus.
Noormees turtsatas ja vaatas mulle otsa. „Tead mis?“
„Mida?“ küsisin salvavalt.
„Sinu poisi auto sõitis vastu seina tehnilise rikke pärast. Ma ütlesin ju kohe, et naismehhaanikud on saast,“ vastas ta irvitades. Samal ajal sõitis nende kamba kõrvale tuttav must, leekidega auto.
„Ma sõidan sinuga võidu!“ ütlesin valjult.
„Kas ma kuulsin õigesti, et nüüd oled sa nõus võidu sõitma?“ muigas Craig.
Noogutasin.
Kogu ümbrus jäi hetkeks haudvaikseks. Tundus, et isegi lainete müha oli korraks vaibunud.
„Olgu,“ vastas mees hooletult „nädala aja pärast, laupäeval, sadamakail,“ lisas ta ja istus autosse. Auto kummid vilisesid, kui juht gaasi vajutas ja minema sõitis.
„Mis see nüüd oli?“ küsis Darren, kes, nagu välja tuli, oli kogu juhtunut kaugemalt vaadanud.
„Sa ikka tead, mida sa praegu tegid?“ päris Robert ettevaatlikult.
„Ma arvan küll,“ vastasin uuesti autosse istudes. Teised toimisid samamoodi.
„Sky, sa pole kaks aastat peaaegu kordagi rooli taha istunud! Kuidas sa kavatsed linna, võib-olla isegi selle riigi parimale sõitjale ära teha?“ küsis Kyoshi kui Rob auto käivitas.
Kehitasin ükskõikselt õlgu „Sellele mõtleme hiljem. Praegu tahaks ma väga midagi...“ arutlesin omaette.
„Mida?“ küsisid neli häält korraga.
„Hiinatoitu,“ pomisesin vaikselt.

Issand, mul jättis vist süda hetkeks löögi vahele, kui see tüüp ütles Sky'le, et tehniline rike ja naismehaanikud on saast. Selline lause... ma ei tea... Sky olukorras oleks ma heameelega Craig'il näo sisse tagunud ja veel midagi teinud.

Igatahes oli väga mõnus osa.

UUT! (ja kiiiiiiiiiiiiiiiiresti)

Murtagh - Nüüdseks tean juba ise ka nendest traksidest ja keretoestusest(vist kutsutakse seda kuidagi nii). Jutus juba varem muutma ei hakanud, kuna juttu on sellest autost vaid ühes peatükis. Aga igaljuhul sain nüüd targemaks jälle ja nüüd vaatan kindlasti kõigi tähtsate autode faktid uuesti üle.
Kahju, et sulle segaseks ja igavaks jäi, aga ega ma kedagi lugema ei sunni!