Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Mul pole õrna aimugi, kelle poolt ma olla võiks o.O
Ma olen tavaliselt selle ohtlikuma või ebatavalise poolt, sel puhul Jaredi, kuna Darren on selline tuimakene, vähemalt nii ma olen aru saanud

Kiiresti uuuuuut!!

Oh, mulle ka meeldis. Jälle. *Mida ma sokin???*
VÄGA meeldis, ega ma muidu ei loeks ka seda. Ma ei oskagi öelda kumma poisi poolt mina oleksin... Sellised otsused on lihtsalt rasked.

Mulle meeldis, et pargis Darren välja ilmus.

Ja nagu üldse... Ma olen 2 korda pidanud kahetsema otsust minna jalgsi koju, kui mulle pakutakse, et mind viidaks ära :) Nüüd olen muidugi targem- ei viitsi päevade kaupa köhida...

UUT!

Vahelduseks suurele kirjutamisele vaatasingi "Kadunud 60 sekundiga" ära. Täitsa lõpp! I fell in love. See film oli lihtsalt super! Kõik need ilusad autod ja näitlejad, oeh...vaataks kohe heameelega uuesti.

Karro - Sky on jah mingil määral Sway moodi. Või noh, oli enne seda Scotti asja.

Darreni fännidele. :)

„Vist mitte,“ vastasin ma, kuigi päris kindel ma polnud. Selle asemel, et järele mõelda, tõusime hoopis püsti ning kiirel sammul kõndisime külg külje kõrval pargist välja.
Kogu tee jalutasime vaikides, aga see polnud ebamugav vaikus. Nii oli hea. Vihma enam ei sadanud, kuid õhk oli niiske ja külm.
Varsti jõudsime kõrge, punastest tellistest maja ette. Darren avas võtmega raske raudukse ning vajutas lülitit. Üksik laelamp läks põlema ja valgustas vana trepikoda. Seinad ja põrand olid hallid ning seintelt koorus krohvi, ühes seinas seisis reas palju postkaste. Mõnelt oli punase värviga maalitud korterinumber juba maha kulunud. Vana ja laguneva lifi uksel seisis silt: „Katki, kasuta treppi!“.
„Ma loodan, et sul väikese trenni vastu midagi pole, sest me peame viimasele korrusele kõndima,“ lausus noormees mulle kaastundlikult otsa vaadates.
„Saan hakkama,“ sõnasin ma ja kehitasin ükskõikselt õlgu. Juba viis korrust hiljem pidin oma sõnu sööma, sest mu jalalihased olid täiesti läbi.
Darren toetas ennast vastu seina ja muigas, kui ma hingeldades trepiastmele istusin, et väikest puhkepausi teha.
„Sellega vist harjub ära, kui iga päev kõndida?“ küsisin uuesti püsti tõustes.
Poiss noogutas ning me ronisime veel paar viimast korrust veidi aeglasemas tempos.
Noormees keeras ukse lukust lahti ning astus korterisse. Ta hoidis ust minu jaoks lahti ning lukustas selle, kui ma olin pikka, kitsasse koridori astunud.
Poiss lükkas jalanõud jalast ja viskas võtmed väikesele tumedast puidust, sahtlitega kummutile. Selle kohal, seinal, oli peegel, kuid esikus oli liiga pime, et ma sealt midagi korralikult näinud oleksin.
Astusin varbaga kannale ja raputasin ketsid jalast ning lükkasin need seina äärde, Darreni omade kõrvale.
Poiss oli samal ajal astunud ühte tuppa, mis jäi minust vasakule. Piilusin ukse vahelt sisse. See oli väike, hubane köök. Toa vastasseinas oli väike valge laud. Mõlemal pool üks tool. Laud oli täpselt suure akna all, kust avanes vaade pargile, kus me veidi aega tagasi olime istunud.
Minust vasakule jäid pliit ja külmkapp ning paremal oli kolm tumedat köögikappi. Ühes neist noormees just soriski.
„Otsid midagi?“ küsisin vastu uksepiita toetudes.
„Ma teen sulle kohvi või midagi, et sa üles soojeneksid,“ sõnas Darren „parempoolne uks, tunne ennast nagu kodus,“ lisas ta ja muigas kergelt.
Kõndisin mööda koridori edasi ja astusin sisse ainsast uksest, mis minust paremale jäi. See oli väike magamiselutuba. Taaskord oli toas vaid üks aken, kuid see oli maast laeni ja poole seina laiune ning vaade mis sealt avanes oli tõesti vägev. Võisin vanduda, et sealt oli poolt Los Angelest näha. Istusin mugavale lahtikäivale diivanile, mis ilmselgelt täitis ka voodi ülesannet. Hetk hiljem mõtlesin, et ma teen oma märgade riietega kõik kohad niiskeks.
Sättisin ennast ühe villase teki peale istuma ja tõmbasin selle sooja saamiseks endale ümber. Toetasin ennast vastu seljatuge ja vaatasin aknast välja. Ma ei raatsinud ühtegi tuld põlema panna, kuid toas ei olnud pime, sest aknast kumas nii palju valgust.
Kuulsin, kuidas Darren tuppa astus. Ta lülitas ühe väikese laualambi põlema, mis andis toale mõnusa kollase kuma. Noormees istus minu kõrvale ja asetas diivani ees seisvale, tumedast puidust lauakesele pooltäis klaaspudeli ja kaks klaasi.
Vedelik pudelis oli selge ja läbipaistev. Sildid olid mingis loetamatus keeles.
„Mis see on?“ küsisin uudishimulikult.
Poiss kehitas nõutult õlgu „Arvatavasti mingi alkoholi moodi asi. Kohvi on otsas, aga ma arvan, et see ajab ka asja ära.“
Silmitsesin pudelit mõnda aega kahtlustavalt. Vaevalt, et Darren mulle mingit tapvat kemikaali sisse joodaks. Võtsin pudeli kätte, keerasin korgi maha ja nuusutasin. Lõhnas kangelt, aga mitte ebameeldivalt. Magus, kuid samal ajal mõrkjas.
Kallasin ühe klaasi põhja väikse tilga ja tõstsin selle huultele. Kui vedelik mulle suhu voolas oli see kibe. Neelasin selle kiiresti alla. Suu jäi magusalt õhhetama.
„Kas sa tunned, et hakkad surema?“ küsis noormees, kes oli kogu mu tegevust pingsalt jälginud.
Raputasin pead. Ma ei tundnud, et midagi oleks muutunud, kui kerge õhhetus välja arvata.
Kallasin mõlemasse klaasi ühe viinapitsi jagu.
„Proovi ka,“ ütlesin naeratades ja ulatasin teise klaasi poisile.
Üheaegselt kallasime kõik korraga kõrist alla. Seekord ma tundsin, kuidas seest soemaks kiskus.
Peale viit või kuut sellist ringi mõistsin, et mul polnud enam soe vaid palav, peas kumises ja kõik ringles veidi. Ma tundsin ennast hästi, ainult uni hakkas pealetükkivaks muutuma. Toetasin pea Darreni õlale ja haigutasin laialt.
„Kuidas esimene tund läks?“ küsis noormees vaikselt.
Mõtlesin pikalt, enne kui vastasin „See oli...päris normaalne.“ Tegelikult ma ju valetasin. Oleksin tahtnud üksikasjalikult seletada kui lõbus mul oli olnud, aga kartsin sellega poisi tundeid riivata.
„Sa arvad endiselt, et ta tõesti on sinu poolt?“ küsis Darren, kahtlusenoot hääles.
„Ta tõesti tahab ainult aidata,“ vastasin tõsiselt ja vaatasin noormehele otsa. Ta kulm oli kramplikult kortsus ja tema silmist peegeldus valu.
„Ma teen seda ainult Scotti pärast. Jared on minu ainuke võimalus võita,“ rääkisin poisile silma vaadates.
Ta ohkas sügavalt ja sulges hetkeks silmad. Need uuesti avanud, sain aru, et ta oli lõpuks leppinud.
„Scott oleks kindlasti sinu üle uhke,“ sõnas noormees. Tundsin tema sooja hingeõhku oma näol. Hetkeks võisin vanduda, et Darreni asemel istus minu vastas Scott, suu vildakaks muigeks kaardunud ning silmad säramas.Täpselt sellisena oli ta mu mälestustesse sööbinud. Vähem kui sekund hiljem, oli Scott jälle kadunud. Arvatavasti oli selles süüdi laual seisev, peaaegu tühi pudel.
„Ma igatsen teda kohutavalt,“ pomisesin vaikselt ja vaatasin maha.
„Ma tean,“ vastas noormees lühidalt.
„Ilma temata oleks maailm nagu täiesti uued värvid saanud. Mitte miski ei ole endine.“
Darren asetas ühe sõrme mu lõua alla ja kergitas seda õrnalt, et ma talle otsa vaataksin.
„Siin kohal sa eksid. Miski on veel endine,“ lausus ta ning suudles mind õrnalt. Kui Darren hakkas minust eemale tõmbuma, surusin meie mõlema suureks üllatuseks käe poisi juustesse ja tõmbasin ta endale hoopis lähemale. Noormees sai minu veidrast käitumisest hoogu juurde ning tema huuled muutusid innukamaks.
Teadsin, et ma ei mõelnud sel hetkel selgelt. Tegelikult ei mõelnud ma üldse. Ma olin sellest üksindusest tüdinud. Esimest korda olin ma Scotti peale vihane. Ta lihtsalt läks ja jättis minu täiesti ükskõikselt siia maha. See ei olnud aus. Kui ta oleks mind tõesti armastanud, nagu ta väitis, siis ei oleks ta niimodi teinud. Ta poleks oma eluga riskinud minu pärast. Mind ei huvitanud teiste arvamus ja Bentley solvangud oleksid poole tunniga mu peast kadunud, aga Scott pidi härrasmeest mängima ja minu au kaitsma. Lisaks kõigele muule oli ta ka mulle antud lubadust murdnud. Ma palusin tal lihtsalt tervelt tagasi tulla.
Minu ja Darreni huuled liikusid endiselt ühes rütmis ning noormehe käed hoidsid mind tugevalt. Mu mõtted olid aga hoopis kuskil kaugel. Üksik pisar voolas üle mu põse, kuid ma ei teinud sellest välja. Tahtsin lihtsalt noormeest endale veel lähemale saada, kuigi meie vahel ei olnud enam millimeetritki vaba pinda. Poisi käed liikusid mu pluusi alla ning sujuva liigutusega tõmbas ta endiselt vihmast veidi niiske t-särgi üle mu pea ning lennutas selle kuhugi põrandale.
Uni oli justkui harjaga kühvlile kokku pühitud ja aknast välja visatud. Alles oli vaid soe ja peadpööritav tunne.

WÄOOOOOOO,
põnevuspõnevuspeatükktulimeilsiinnüüd!
Ma nüüd Darreni poolt, kuna ega see Jared nii kiiresti ka ära ei armu
Darren on lahekas.
Ainult ma kardan, et Sky kahetseb seda pärast :/
Oehjah.
UUUUUUT!

Mulle ei meeldi enam Darren.
Miks ta... Oeh.
Aga muidu osa oli hea, kui Darreni asemel oleks keegi teine olnud oleks mulle rohkem meeldinud. Aga siis ma oleks soovinud et selle teise kuti asemel oleks Darren olnud
Aga uut osa ikka sooviks

Olalalaa... *naerab*
Love it.

Millal uus osa? :)

Täna õhtul oli plaan uus osa panna, kui kõik hästi läheb, st. kui ma 13. peatüki edukalt valmis saan. :)

Oo, üle 1000 korra on nüüd seda teemat loetud! :)

Enjoy!

Ärkasin, kui päike juba kõrgel taevas oli ja ebaviisakalt otse aknast sisse, mulle silma paistis. Vaatasin tuimalt otse enda ette. Eelmise õhtu sündmused hakkasid järk järgult meenuma. Kui ma meenutamisega öö tipphetkeni jõudsin, muutus Darreni käsi, mis lõdvalt minust kinni hoidis, kaks korda raskemaks. Mind läbistas kerge värin, kui ma juhtunule mõtlesin. Lükkasin teki pealt ja pugesin võimalikult rahulike liigutustega noormehe haardest välja, et too ei ärkaks. Ma ei oleks suutnud talle sel hetkel otsa vaadata. Lasin pilgul kiirelt üle põranda käia ning korjasin oma riided kokku. Pluusi järele küünitades riivasin kannaga kergelt üht klaasidest, mis olid laua kõrval põrandal. Pikali kukkudes tekitas see haudvaikses toas lausa põrgulikku kolinat. Hoidsin hinge kinni ja lootsin, et poisi und see ei seganud. Darren vaid pomises midagi ja keeras teise külje. Hingasin kergendatult. Panin väga ettevaatlikult riidesse ja tõmbasin aknale tumedad, paksud kardinad ette. Tuba muutus palju hämaramaks, peaaegu pimedaks. Heitsin veel viimase pilgu sügavalt magavale noormehele ja kõndisin peaaegu kikivarvul toast välja.
Alles siis, kui olin tänavale jõudnud, julgesin jälle rahulikult hingata. Hakkasin sihitult otse mööda kõnniteed edasi jalutama. Õues oli soe. Päike paitas mu paljaid käsivarsi ja nägu. Ilusa ilma üle rõõmustavad inimesed möödusid minust enamasti paarikaupa. Mõned lastega, teised lemmikutega. Arvatavasti liikusid nad suurepärase päeva tähistamiseks parki piknikule või lihtsalt päikest nautima ja jalutama.
Koukisin telefoni teksade taskust välja, et kella vaadata ning mu suu vajus imestusest lahti. Mul oli üle mitmekümne vastamata kõne ja peaaegu sama palju sõnumeid. Istusin ühe bussipeatusepaviljoni pingile ja asusin sõnumeid läbi lugema. Kõik olid enamvähem sama sisuga: „Kus sa oled?“. Enamus oli Roberti ja Sharoni ning Kyoshi kätetöö, kuid vahetevahel ilmus paaris sõnumis ka Jaredi nimi. Ohkasin raskelt. Eelmise õhtu tüli meenus mulle üksikasjalikult. Kui ma järele mõtlema hakkasin, polnud see ju tüli. Lihtsalt mina dramatiseerisin üle. Jared andis ju tegelikult ainult nõu. Head nõu.
Teadsin, et oleksin pidanud esimese asjana oma vennale helistama ja teada andma, et ma olen elus, kuid arvatavasti oleks ta mind kohe risti ja põiki läbi küsitlenud. Ma ei olnud ju varem kunagi kuskil üksinda. Alati oli seal tema või Scott...
Niisiis valisin hoopis värisevate sõrmedega Jaredi numbri ja tõstsin telefoni kõrva äärde. Hetkeks käis mu peast läbi mõte, et äkki noormees ei tahagi üldse minuga rääkida, kuid poiss vastas juba peale esimest kutsumist.
„Sky?!“ ta peaaegu hüüdis mu nime telefoni.
„Hommikust,“ ütlesin vaikselt.
„Sa ei tea kuidas me muretsesime! Kus sa oled?“ vuristas Jared kiiresti.
„Me?“ ei saanud ma aru.
„Robert, Sharon, Kyoshi, mina! Me üritasime sind öö otsa kätte saada,“ poisi hääl oli tooni võrra rahunenud.
„Vabandust, ma...“ mu lause jäi poolikuks, sest mul said lihtsalt sõnad otsa. Tõmbasin jalad pingile ja toetasin otsaesise vastu põlvi. Kõik mulle kallid inimesed olid arvatavasti koos läbi öö üleval, lootes, et ma endast mingitki märku annan.
„Tule mulle palun järgi,“ ütlesin peale lühikest pausi.
Mulle tundus, et ma lausa kuulsin, kuidas Jared vähem kui kahe sekundiga uksest väljas, tänaval oli.
„Kus sa oled?“ küsis ta, samal ajal kostus kuskilt kaugemalt piiksatus, mis andis märku auto uste avamisest.
„Selle koha lähedal, kus sa mu eile maha panid. Bussipeatuses,“ sõnasin ümbrust vaadates.
„Olgu, ole seal, ma olen kohe kohal,“ lausus Jared ja pani toru ära.
Toetasin pea vastu klaasist paviljoni seina ja jäin mõtlikult sõiduteed vaatama. Üks vanemat sorti naine peatus, et bussiaegu vaadata ning jäi mind murelikult piidlema. Pilk tema hallides silmades viitas suurele elukogemusele ja tarkusele. Tema helepruunides juustes võis halli aimata, kuid see ei muutnud teda vanemaks. Küll aga kortsukesed silmanurkades ja otsaesisel. Ta meenutas mulle mingil määral psühholoogi või siis kooliõpetajat, kes oma õpilastega sõbrasuhtes on. See on ju tegelikult peaaegu sama mis psühholoog. Küllap ta oleks tahtnud küsida, kas minuga on kõik korras. Mida ma talle vastanud oleks? Ei, mu elu veereb aina rohkem allamäge hunnikusse ja mitte kuskilt otsast ei paista enam lootust, et kõik oleks jälle endine.
Võib-olla oleks valetamine siiski kõige kergemaks osutunud. Jah, kõik on korras, tänan küsimast. Kerge sunnitud naeratus ja naine oleks rahule jäänud ning poleks pidanud enam pead vaevama.
Sattusin hetkeks naisega silmsidet jagama ning tundus, et selle põgusa pilgu vältel suutis ta mu mõtteid lugeda, sest ta seadis oma sammud otse minu suunas. Naine istus minu kõrvale, vaatas oma karamellikarva nahast rihmaga käekella ning küsis siis mind silmitsedes: „Kas kõik on korras, te tundute kuidagi...kurvameelne?“. Naise siiras huvi ning ausus tema pilgus lihtsalt sundisid mind südant puistama.
„Mul oli raske öö,“ vastasin, olles veidi aega mõelnud, kuidas ja mida öelda.
„Seda kindlasti,“ noogutas naine mu välimust silmitsedes. Arvatavasti olid mu juuksed pusas, silmade all tumedad ringid ning alkoholi hais küljes.
„Tegelikult on viimasel ajal kõik raske. Mul on tunne, nagu minuga juhtuks ainult halbu asju,“ pomisesin sõrmedega läbi juuste tõmmates.
„Ma usun, et tean mida sa tunned. Ma olin umbes sinu vanune, kui ma teatud põhjustel väga halva seltskonnaga suhtlesin. Ma lõpetasin peaaegu igal hommikul samas seisus,“ rääkis naine mulle otsa vaadates.
„Miks te mulle seda räägite?“ küsisin ma kõhklevalt.
„Mingil hetkel jõuad sa kuhugi täiesti põhja ja enne, kui sa isegi aru saad, võtavad asjad positiivse suuna,“ lausus naine südamlikult naeratades.
„Ma kahtlen, et mul nii hästi läheb,“ pomisesin rohkem omaette, kui oma vestluskaaslasele.
„Kui sul on vähemalt üks sõber või pereliige, kes sulle parimat tahab ning sinust hoolib ja kui sul on vähemalt killuke eneseusku, siis saab kõik korda.“
Hetk hiljem peatus Jaredi Skyline minust mõne meetri kaugusel. Poiss astus autost välja ning kõndis ümber masina, samal ajal mulle otsa vaadates. Tõusin pingilt püsti ja peaaegu jooksin Jaredi poole. Põimisin oma käed tugevalt ümber noormehe kaela. Esimest korda olin õnnelik oma pikkuse üle. Mu pea sobitus ideaalselt poisi lõua alla. Nii ei pidanud ma talle silma vaatama. Hingasin sügavalt sisse. Noormehest õhkas karget seebi ja männi ning sigaretisuitsu lõhna ning midagi veel. See oli imelik, kuid mingil määral nauditav kooslus.
Jared hoidis mind pikalt oma embuses. Lõpuks jättis ta ühe käe ümber mu piha ning silitas teisega mu sassis juukseid ning lükkas need mu näo eest ära.
„Lähme,“ sõnas ta vaikselt mulle silma vaadates „ma ei saa siin kauem parkida, buss tuleb,“ lisas ta, huuled vähemärgatavaks muigeks kaardunud.
Võib-olla oli poiss otsustanud mu eelmise õhtu järsu käitumise unustada?
Jared avas mulle autoukse ning ma vajusin pehmesse nahkkattega tooli istuma. Vaatasin tumendatud aknast endiselt seal samas pingil istuvat naist. Saatsin talle tänuliku naeratuse, teades, et ta seda ei näe. Ometigi viipas naine hüvastijätuks minu suunas käega.
Ma ei pannud tähele, millal Jared autosse istus ning masin sõitma hakkas. Olin liiga ametis noormehele viisaka vabanduse välja mõtlemisega.
„Ma viin su koju,“ ütles poiss järsku. Ta ei vaadanud minu poole, vaid otse esiaknast välja. Tundus, et jällenägemisrõõm oli kustunud.

Ma võiks Sky kaitseks seda öelda, et tal on lihtsalt kõik mõtted praegu peas nii sassis. Sellessuhtes, et poiss keda ta armastas suri nädal aega tagasi ja ta magas just inimesega, keda ta siiamaani oli ainult sõbraks pidanud ja lihtsalt niimodi võivad mõtted päris korralikult kokku joosta ja Jared oli tema jaoks ainuke, kes ei olnud asjasse niivõrd palju segatud.
Selle kihlveo sa kaotaksid, sest Sky räägib Darreniga asjad selgeks juba vähem kui 24 tunni pärast, just praegu on see osa pooleli .

Ja mina ootan uut osa. Vägagi mõnusal teemal kirjutatud. :)

mhh,
kus on uuuuus ?

Vabandust, pole üldse aega olnud kirjutada, seda õiget fiilingut ka nagu pole tulnud. Luban, et homme proovin.

Tähtaegadest kinni pidamine pole ilmselgelt mu tugevaim külg aga siin see siis on. Järgmise osa tulekut ennustada ei oska. Loodetavasti vaheajal on palju aega kirjutamiseks.

„Ei, palun, ma tahan sinuga enne rääkida,“ vastasin, talle otsa vaadates.
„Kas sa Robertiga oled rääkinud?“
Raputasin pead.
„Helista talle,“ ütles Jared lühidalt, endiselt minu pilku vältides.
Ohkasin vaikselt ja otisin telefonist, mis mulle kogu aja kramplikkult pihku oli surutud, venna numbri. Sarnaselt Jarediga, vastas ta kohe.
„Sky, lõpuks ometi!“ hüüatas noormees telefoni.
„Ma olen koos Jarediga, kõik on korras. Ma tulen varsti koju,“ ütlesin kiiresti.
„Kus sa olid?“ küsis Rob, eirates minu üritust seda kõnet kiiresti lõpetada.
„Igal pool, räägime pärast, eks?“ proovisin uuesti.
„Parem oleks,“ Robert üritas jätta karmi suure venna muljet, kuid tema häälest oli kuulda siirast heameelt.
Ma ei jäänud ootama, et noormees veel midagi jõuaks öelda, et seda kõnet pikemaks venitada. Toppisin telefoni tagasi taskusse ja jäin nõudlikult Jaredile otsa vaatama. Nüüd oli ta kohustatud minuga rääkima.
„Ma arvan, et korralik hommikusöök ja suur tassitäis kohvi kuluks meile mõlemale ära,“ tõdes poiss.
Ohkasin, kuid selles osas pidin ma alla vanduma, sest mu kõht oli häälekalt selle idee poolt.

Vähem kui veerand tunni pärast, peatas Jared auto ühe väikese söökla moodi kohviku ees. Kõverdasin huuli, käisime seal kunagi Scottiga tihti. Seal tehti maailma parimat omletti.
Noormees avas mulle autoukse ja vastu tahtmist astusin välja.
Jalutasime külg külje kõrval kohviku uksest sisse. Laudu täis ruum oli peaaegu täiesti tühi. Ainult üks vanem härrasmees istus koos aurava kohvi ja ajalehega akna all ning üks perekond lõpetas hilist hommikusööki värskendava jäätisega.
Jared juhatas mu toa tagumisse ossa, kust avanes vaade kogu ruumile. Toa seinad olid kreemikat värvi ja kaetud kõiksuguste piltidega. Ühes seinas oli telekas, kust parasjagu tulid uudised. Söökla põrand oli ühtlast halli tooni, mis ühtis laudade värviga.
Ei läinud mööda minutitki, kui meie laua kõrvale ilmus noor, blond, kahekümnendates ettekandja, kelle põlle külge kinnitatud nimesildilt võis välja lugeda Kelly. Ta heitis mu räsitud olekule ühe üleoleva pilgu ning naeratas siis magusalt Jaredile.
„Mida teile?“ küsis ta, silmad säramas.
„Kaks omletti kõigega ja kaks suurt tassi kohvi,“ vastas noormees ka minu eest.
„On see kõik?“ küsis neiu, endiselt Jaredit jõllitades.
Noormees pööras oma pilgu hetkeks minule, kuid nähes mind tujutult, käsipõsakil ringi vaatamas, vastas ta jaatavalt.
Tüdruk kritseldas tellimuse oma väiksesse märkmikku ja jättis meid kahekesi.
„Räägime nüüd,“ sõnas Jared tõsiselt.
Ajasin ennast sirgu ja tahtsin juba tee peal välja mõeldud kõnet esitama hakata, kui noormees jätkas. „Kus sa olid?“ küsis ta murelikult.
„Me ei pidanud sellest rääkima,“ torisesin ma „aga kui see sulle midagi annab, siis mul oli öömaja olemas. Pingi all ma ei maganud.“
Jared pööritas silmi. Tundus, et ta otsustas rohkem mitte mu ööbimiskoha kohta pärida.
„Miks sa kõnedele ja sõnumitele ei vastanud? Me mõtlesime, et sinuga on midagi juhtunud. Robert oli juba valmis haiglaid läbi kammima.“
„Kuidas sa üldse Rob’i ja teistega koos olid?“ see küsimus oli mul juba ammu keelel pakitsenud.
„Kui sa olid eile õhtul ära läinud, siis natuke hiljem ma avastasin, et su jakk oli minu kätte jäänud. Ja kuna ma olingi otsinud vabandust, et sulle helistada, siis see oli hea võimalus, aga sa ei võtnud vastu. Nii et ma arvasin, et sa ei taha minuga rääkida. Aga kui sa teisel ja kolmandal korral ka vastu ei võtnud, siis ma otsustasin igaks juhuks sulle koju helistada. Ma rääkisin Robertile sellest mis pargi juures toimus ja et sa tahtsid üksi koju minna, aga kuna sealt on vaid veerand tunni tee ja sa olid juba üle tunni aja kadunud olnud, siis ta hakkas muretsema. Sain tema ja Sharoniga kokku, veidi hiljem tuli Kyoshi ka. Ja siis niimoodi neljakesi me üritasime peaaegu öö otsa sind kätte saada. Tegime pargile ka mitu tiiru peale, aga sa olid nagu maa alla vajunud. Mitte keegi polnud sinust midagi kuulnud,“ lõpetas noormees.
„Vabandust. Ma ei uskunud, et Robert sellest nii suurt numbrit teeks. Ma olen varemgi öösiti teatamata ära olnud,“ pomisesin Jaredi pilku vältides.
„Koos Scottiga,“ sõnas ta lühidalt.
„Seda küll,“ pidin tõdema, et sel kohal oli tal õigus.
Siis segas meie juttu blond Kelly, kes saabus kahe taldriku ja tassiga. Ta asetas toidu lauale ning paljastas Jaredile oma särava valge hambarea.
„Kindel, et teie ega teie tüdruksõber midagi rohkem ei soovi?“ uuris ta.
„Ma ei ole ta tüdruksõber!“ vastasin ma kiirelt, enne, kui noormees üldse reageerida jõudis. Ettekandja saatis mulle veel ühe ülbe pilgu, sest ta oleks seda kindlasti tahtnud poisi suust kuulda. Seejärel keeras ta otsa ringi ning kõndis tagasi köögi poole, aeg-ajalt pilku seljataha visates, et näha, kas Jared ikka vaatab talle järgi. Noormehe pilgu asemel nägi ta aga hoopis minu vihaseid silmi teda jõllitamas.
„Kas me oleme nüüd minu kadumise teema igat pidi läbi lahanud?“ küsisin ma kärsitult.
„Kaugeltki mitte, aga sa saad kodus seda juttu kindlasti palju põhjalikumalt jutustada.,“ vastas poiss sööma asudes.
„Kas sulle ei maitse omlett?“ küsis ta, nähes, et ma toitu erilise isuta vahin.
Raputasin pead „Asi pole selles, lihtsalt...palun vabandust, et ma käitusin eile õhtul nagu puberteedieas plika,“ laususin ma noormehele silma vaadates.
Jared pani kahvli ja noa käest ning naeratas kergelt „Mina peaksin vabandust paluma. Ilmselgelt tean ma sind veel liiga vähe. Ma saan aru, et sa ei taha minuga kõike jagada.“
„Aitäh, et sa olid nõus mulle järgi tulema,“ ütlesin nüüd juba veidi rõõmsamalt.
„Ma ei oleks sulle järgi tulemata jätnud ükskõik kui vihane ma sinu peale ka poleks,“ vastas noormees uuesti sööma asudes.
Lõikasin toidust väikese tüki ja pistsin selle suhu. See käis suus ringi ega tahtnud alla minna. Tundsin ennast nii räbalalt kõige selle pärast, millega olin hakkama saanud. Lisaks sellele oli omlett ka veidi toores.
„Ma olin öösel Darreni juures,“ tunnistasin vaikselt.
Jared muutus mõtlikuks. „Tema unustasime me täiesti ära, ta oli vist ainuke, kellele me ei helistanud,“ sõnas ta.
„Ma sain millegi väga rumalaga hakkama,“ ütlesin kohvitassi sõrmede vahele võttes. Neelasin mitu lonksu kanget musta kohvi.
„See oli tõesti rumal, aga kõik saab ju nüüd korda. Sa oled elus ja terve ja varsti loodetavasti täis kõhuga,“ lausus noormees ja naeratas mulle julgustavalt.
„Asi ei ole selles...“ alustasin ma vaikselt. Asetasin tassi ettevaatlikult lauale ja hingasin sügavalt sisse.
„Ma magasin temaga,“ ütlesin tasakesi.
Piilusin ripsmete varjust Jaredi reaktsiooni. Ta vaatas mulle pikalt vaikides otsa, silmist peegeldumas segadus ja kurbus samaaegselt.
„Palun ütle midagi,“ pomisesin ma lõpuks, kui vaikus juba väljakannatamatuks muutus.
„Mida? Et see oli üks loll tegu?“ küsis noormees.
„Kasvõi.“
„See ei ole ju tegelikult minu asi, mida või kellega sa teed,“ nentis Jared ükskõikselt õlgu kehitades.
Lasin peal kätele vajuda ja ohkasin. Tõmbasin sõrmedega sasides läbi juuste ning lasin kätel lõdvalt lauale vajuda, pea langetatud. See ei tähendanud ju tegelikult midagi. Ma olin täis, masendunud ja vihane. See ei olnud mitte midagi muud kui puhas füüsiline iha.
„Ma tunnen ennast nii halvasti,“ ütlesin pigem endale, kui minu vastas istuvale posile.
Tundsin sooja puudutust oma sõrmede vastas ning heitis juuste varjust pilgu Jaredi käele, mis minu omal puhkas.
„Kõik läheb hästi,“ lausus ta sõbralikumalt, naeratades „ma olen selles kindel,“ lisas ta enne, kui jõudsin midagi vastu öelda.
Nägin noormehe silmis pingutatud sädet, mida looritas pettumus. Tema soe naeratus näis võlts, kuid ometigi hästi välja näideldud.
Sellel hetkel meenus mulle naine bussipeatusest, ning siis sain ma aru, et minu põhi on kätte jõudnud.

vägagi hea :)

kas ma olen juba maininud , et see on vägavägaväga hea jutt? Kõik on kuidagi reaalne ja mõnus lugeda :)

Olen vist siin kõigile, kes mu juttu loevad, suure vabanduse võlgu. Viimasel ajal on kirjutamine viimane asi, mida ma teen, aga ma luban, et võtan selle jutu jälle tõsiselt käsile ja enam pooleli ei jäta!


Lõpuks, kui olin suutnud pool omletti kurgust alla suruda ning terve tassitäie kohvi ära juua, arvas Jared, et ma olen koju viimiseks piisavalt heas seisukorras.
Kelly oli kutsumatagi arvega kohal. Arvata võis, et ta oli meid pingsalt jälginud. Jared maksis arve ka minu eest. Alguses saatsid seda minu protesteerivad laused, kuid kui ma avastasin, et mul pole rahakotti kaasas, siis pidin alla vanduma.
Noormees asetas raha, koos väikese lisaga kandikule ning saatis ettekandjale kerge naeratuse, mille peale neiu sulas. Miskipärast häiris mind see pilk, millega Kelly poissi lausa neelas, mis sest, et Jared talle sama tähelepanu ei osutanud.
Kui me kohvikust välja olime kõndinud, ei jäänud mulle märkamatuks kurvaks kippuv ilm. Päike oli ennast täielikult pilvede varju ära peitnud ning jahe tuuleiil sasis halastamatult mu juukseid ning keerutas üles lehti ja tolmu kõnniteedelt. Hommikusest suvisusest polnud enam jälgegi. Taevas tõmbus iga hetkega tumedamaks ning õhus oli tunda läheneva vihma lõhna.
Järjekordne tuulepuhang tõi mu kehale kananaha ning kerge värin roomas mööda mu selgroogu üles.
Jared avas kiiresti autouksed ning võttis eesistme tagant mu nahktagi.
„Tundub, et praegu kulub see marjaks ära,“ sõnas ta jakki mulle ulatades.
Tänasin teda tagasihoidlikult ning torkasin külmetavad käsivarred, mis hetkega soemaks muutusid, tagi varrukatesse. Tõmbasin luku peaaegu kurguni kinni ning surusin käed sügavale taskutesse. Jared lükkas ukse minu järelt kinni, kui olin ennast autos sisse seadnud. Ta kõndis kiiresti ümber masina ning maandus siis minu kõrvale istuma.
„Ma arvan, et sul poleks kõige targem kogu lugu Robertile ära rääkida,“ lausus ta autot käivitades.
„Polnud plaaniski,“ vastasin kiiresti „kas me lähme täna õhtul ka sõitma?“ küsisin, et vahelduseks teemat muuta.
Jared vaatas mulle veidi üllatunult otsa „Muidugi, kui sa tahad,“ sõnas ta kiirelt „me võime kasvõi kohe minna, su näost on näha, et sa ei kipu eriti koju.“
Muigasin kergelt ja pöörasin pilgu noormehe näolt ära.
„Tõsi, aga ma pean Rob’i maha rahustama. Ja mul poleks dušši ning puhaste riiete vastu ka eriti midagi,“ rääkisin aknast välja vaadates.
"Oh, muidugi," naeris poiss kohmetult ning edasi möödus meie sõit vaikuses.
Vähem kui paarkümmend minutit hiljem peatas Jared auto minu maja ees.
„Tulen sulle siis õhtul järgi?“ küsis ta, kui olin autost välja astunud.
„Mulle piisab paarist tunnist,“ sõnasin naeratades.
Noormees vaatas kella ning lausus: „Kell kolm olen siis siin.“
„Sobib,“ vastasin ning lõin autoukse kinni.
Hingasin sügavalt ning astusin lukustamata välisuksest sisse.
Köögis mängis raadio ning ma kuulsin ajalehe sahinat, seejärel pani keegi tassi lauale. Võtsin jalanõud vaikselt jalast ning piilusin kööki. Laua taga istus väsinud olemisega Robert, kelle silmad iga paari sekundi tagant tuimalt seisvale telefonile liikusid. Nähes, et keegi pole vahepeal helistanud, pööras ta hajameelselt ajalehes järgmise lehe ning võttis uue lonksu pooleldi täis kohvitassist.
Toetasin ennast vastu ust ning jälgisin teda mõnda aega. Tundus, et noormees pole öö otsa maganud ning see polnud sugugi esimene tass kohvi.
„Hei, ega ma veel ajalehe krimileheküljele sattunud pole?“ küsisin ma lõpuks, et endast märku anda.
Robert pööras pea kiire liigutusega minu poole ning mind nähes naeratas ta laialt. Ta tõusis püsti ning kiirustas mind kallistama.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta, kui oli mind oma hingeldama panevast haardest vabastanud.
Noogutasin „Sinuga vist mitte,“ nentisin poissi vaadates.
Robert muigas ning istus uuesti laua taha ja tõmbas teise tooli minu jaoks laua alt välja.
„Sa oleksid võinud ju magama minna,“ sõnasin murelikult.
„Ma tahtsin veenduda, et sa ikka koju jõuad, ja ma pean sinuga rääkima,“ vastas poiss ning võttis kohvitassist suure lonksu.
Pööritasin kergelt silmi „Minuga on kõik korras, mul oli ööbimiskoht, ma olen terve ja söönud. Võib-olla näen ainult natuke halb välja.“
„Sellest ka,“ sõnas Robert peale lühikest pausi.
„Ka?“ ei saanud ma aru.
„Alustame siis kõige tähtsamast. Su ema ei tea sinu väikesest kadumisest. Ma ütlesin talle, et sa läksid sõbranna poole. Tal on praegu isegi raske, ja teda teades oleks ta kasvõi terve linna, maja maja järelt läbi käinud, et sind üles leida,“ rääkis noormees.
Noogutasin kergelt. Võib-olla oli tõesti nii parem.
„Kus ta praegu on? Ma nägin teda viimati....“ pidin päris pikalt mõtlema „ammu,“ sõnasin lõpuks, sest ma ei suutnud meenutada viimast korda, mil talle otsa vaatasin.
„Tööl,“ vastas Rob napisõnaliselt „ta tuli eile õhtul kaheteist ajal.“
Ohkasin ja toetasin vastu tooli seljatuge. Võtsin poisi kohvitassist viimase lonksu ning asetasin tühja kruusi aeglaselt lauale.
„Ma kuulsin Jaredilt, et te olite öösel kõik koos?“ küsisin lauda põrnitsedes.
„Mhm, ta tuli siia ja me istusime neljakesi pool ööd laua ümber ja helistasime läbi kõik tuttavad kes võiksid sinust midagi teada. Kui mul enne oligi mingi väike kahtlus, et Jared võiks nii öelda „halval poolel“ olla, siis nüüd on küll kõik rohkem kui selge. Sellest tegelikult tulebki minu järgmine jutt,“ rääkis Robert.
Sellega köitis ta taaskord minu tähelepanu ning ma vaatasin talle otsa.
„Mulle tundub, et Jared tõesti hoolib sinust väga. Ma tahaks näha mõnda teist võidusõitjat kes otsib mööda linna taga talle peaaegu tundmatut tüdrukut. Sellist on päris raske leida,“ lausus ta.
Tal oli õigus. Võidusõitjad olid isekad ning mõtlesid ainult endale. Enamus neist oli üles kasvanud karmides oludes ja nad olid õppinud juba lapsepõlves enda eest seisma.. Ka nende kõige lähedasemad sõbrad tähendasid neile konkurente, kes võisid nende võimalust auhinnaraha võita kahandada. Kuigi, tuleb tunnistada, et oli erandeid.
„Jared on hea sõber,“ tunnistasin ma kannatamatult, sest ma ei suutnud välja mõelda, kuhu Rob selle jutuga tüürib.
„Luba mulle, et te ei muutu liiga lähedasteks. Praegu on seda muidugi liiga vara öelda aga ma ei taha, et sa sinusse ära armuks,“ sõnas noormees kiirelt. Tundus, et selle lause ütlemine polnud tema jaoks kergete killast.
Turtsatasin kergelt „Sa arvad, et Jared on minust peale paari päevast tutvust sisse võetud?“
Robert kehitas õlgu „Ei, lihtsalt...See on natuke veider, kuidas ta juba praegu sinusse suhtub.“
„Ma olen päris kindel, et sa oled millestki valesti aru saanud. Jared ei tunnegi mind ju! Sa ise ütlesid nii,“ protesteerisin ägedalt, samal ajal tormasid mu mõtted metsikult selle väite ümber ringi.
„See on ainult oletus,“ sõnas poiss lepitava tooniga.
Jäin tühja pilguga aknast välja vaatama ning mõtlesin selle üle, mis siis saab, kui ma peaksingi Jaredile meeldima, või veel hullem, kui ta peaks minusse armuma. Mulle meenus hommikune taaskohtumine. See tunne, kuidas ta mind kallistas.
Raputasin need segased mõtted peast välja ning suunasin oma tähelepanu uuesti vennale, kes mind pingsalt jälgis.
„Sa peaksid tegelikult magama minema ja ma võiksin ka ennast natuke kasida. Jared tuleb mulle varsti järgi ja...“ vuristasin ma seni, kuni vend mu jutule vahele segas.
„Sul on vist õigus, aga ära arvagi, et sellega on eilse õhtu teema lõpetatud! Me lihtsalt räägime sellest kunagi hiljem,“ lausus Rob laua tagant püsti tõustes ning naeratades.
„Head ööd!“ pomises ta trepist üles, oma magamistuppa kõndides.

Mm, järge tahan! Kindlasti loen edasi.

Sulesepp - Tore, et veel ühe lugeja juurde sain. Uut osa võib oodata teisipäeval.

Karro - Ma loodan, et ei tule enam ühtegi suurt ega väikest pausi.

PINK - Siis on hästi, kui endiselt meeldib. :)

Nagu lubatud, uus osa. :)



Jälitasin teda pilguga, kuni noormees oli täielikult minu vaateväljast kadunud. Tõusin laua tagant püsti ning pesin kohvitassi ära ja asetasin selle nõuderestile kuivama.
Toetusin vastu kraanikaussi ning koputasin sõrmedega närviliselt vastu metallist valamut, mis tekitas veidrat kumisevat häält.
Mõte juba sellest, et Jared minusse ära armuma peaks, tekitas minus suurt õudu. Aga mis saaks siis, kui juhtuks veel hullem ja mina hoopis armuksin?
Tõmbasin käega läbi juuste ja üritasin segaduses oma peas selgust luua. Scott oli see, keda ma armastasin, isegi siis, kui teda enam füüsiliselt minu kõrval polnud. Ma tean, et ta oleks soovitanud mul oma eluga edasi minna, aga tema lahkumisest oli vaevalt nädal möödas. Juba? Tundus, nagu aeg oleks viimasel nädalal kahekordse kiirusega liikunud. Liiga palju oli juhtunud.
Lõpuks, kui tundus, et Robert enam ülemisel korrusel ei kolistanud, kõndisin ettevaatlikult trepist üles. Üritasin kägisevaid astmeid vältida.
Seadsin sammud vannitoa poole, et oma välimuses korda luua. Pesin nägu ja hambaid ning seejärel otsustasin siiski üleni dušši alla minna, kammisin ja kuivatasin juukseid ning vahetasin riided ära. Tundsin ennast kohe palju erksama ja energilisemana.
Olles kella vaadanud, jäi mul veel pool tunnikest aega.
Otsustasin omale midagi süüa teha, sest toores omlett polnud mu kõhtu just palju täitnud. Avasin külmkapi, mis alalõpmata tühi oli. Seegi kord polnud seal palju. Võtsin riiulilt ühe muna ning viilu peekonit. Rohkem ma ei raatsinud, sest teadsin, et kui Rob välja on maganud, on tal hundiisu ning siis, kui ema lõpuks poole öö pealt koju jõuab, on ta kindlasti väga näljane.
Lõin muna pannile ning asetasin peekoni selle kõrvale ning ootasin, millal toit soojeneval pannil särisema hakkab.
Mõne minuti pärast oli mu väike eine valmis ning ma laotasin selle valgele, sinise äärega taldrikule. Võtsin köögikapi sahtlist noa ja kahvli ning istusin laua taha.
Lõin kahvli praemunasse ja lõikasin sealt suure tüki, mille pikemalt mõtlemata suhu pistsin. Pala oli tulikuum ja kõrvetas keelt. Suure vaevaga neelasin selle peaaegu läbi närimata alla. Tõusin kiirelt püsti, võtsin nõuderestilt kuiva kruusi ja lasin selle külma vett täis. Neelasin suure lonksu jäist vedelikku. See leevendas veidi tulitava keele valu.
Istusin koos tassiga taaskord laua äärde ning lasin ettevaatlikult ülejäänud toidul hea maitsta. Kui olin einestamisega lõpetanud, tundus, et kõht oli natuke rohkem täis. Kuna aega mul veel oli, siis pesin korralikult oma nõud ära ning kuivatasin neid köögirätikuga hoolikalt. Lõpuks asetasin ka kõik asjad õigetesse sahtlitesse ning riiulitele.
Tahtsin just aknast piiluda, kas Jaredi auto kuskilt paistab, kui vaikne koputus välisuksele mind peatas. Tõttasin ust avama ning poolel teel haarasin kaasa oma nahktagi ning kahedollarise, mis kokku kägardatuna esikukapil vedeles.
Peale teist koputust suutsin lõpuks ukse lahti tõmmata. Noormees, keda olin oodanud toetus vastu uksepiita ning keerutas hajameelselt auto võtmeid ümber nimetissõrme.
„Ma olen kohe valmis,“ sõnasin jalanõusid lohakalt jalga ajades. Tõmbasin kiirelt paeltele sõlmed peale, võtsin väikesest seina külge kinnitatud nagist võtmed ja astusin uksest välja väikesele verandale.
Lukustasin ukse ja jäin poisile otsa vaatama. Oli näha, et ta oli oma paari vaba tundi magamiseks kasutanud. Seda reetsid tema sassis juuksed ning veidi unine olek, kuid ta nägu polnud enam nii murelik ja väsinud kui hommikul ning ta oliivikarva silmad särasid päikese käes, mis aeg ajalt pilvede tagant välja piilus.
„Vabandust, me oleks ikkagi võinud õhtul kokku saada. Sa oleksid vähemalt välja magada saanud,“ sõnasin muiates.
„Pole hullu, 4 tundi und on rohkem kui küll,“ naeris Jared.
Pööritasin silmi ning võtsin taskust oma kahedollarise „Enne kui lähme, käime korra pargist läbi. Mu lõunasöök jääb ilma magustoiduta muidu poolikuks.“
Poiss noogutas ning me kõndisime aiast välja, edasi pargi lõunapoolse sissepääsu poole.
„Kas Robert oli sinuga väga karm?“ uuris Jared, huuled irvituseks kaardunud.
„Ta oli liiga väsinud, et karm olla,“ muigasin ma „tegelikult ma ei rääkinudki sellest eriti,“ lisasin.
„Millest siis?“
„Emast ja...jah, see oligi põhimõtteliselt kõik. Ta ähvardas minuga hiljem uuesti rääkida, aga teda teades on see varsti unustatud,“ ütlesin õlgu kehitades.
Poiss naeris kergelt ning avas mulle pargivärava.
Tundus, nagu Jared oleks hoopis kuskil kaugel. Täiesti omades mõtetes. Sellisena polnud ma teda varem näinudki.
„Kas midagi juhtus?“ küsisin ma, kui me mööda teerada edasi jalutasime.
„Ei,“ vastas noormees liiga kiiresti.
„Räägi,“ pomisesin ma. Tema hääletoonist oli kuulda, et ta valetab.
„Craigile on vist Ameerika pähe löönud,“ ohkas ta vaikselt.
Kortsutasin kulmu. Juba ainuüksi selle nime kuulmine pani mu vere keema.
„Mis mõttes?“ pressisin peaaegu vastu tahtmist huulet vahelt välja.
„Ta ego on kolmekordistunud selle ajaga mil me siin oleme elanud. Kõikide nende võitmiste ja auhindade vahepeal käitub ta nagu täielik sitapea. Kõik tema mehhaanikud ja üleüldse kogu grupp oleks nagu tema orjad. Ta karjub, käsutab ja ähvardab kõiki. See on juba väljakannatamatu,“ rääkis Jared, proovides enda viha tagasi hoida.
„Miks te talle vastu ei hakka?“ küsisin imestades. Kui Robert nii käituma peaks, siis oleksin ma ammu juba ta näo täis sõimanud ja vabatahtlikult grupist lahkunud.
„Keegi ei julge. Tal on siin ümbruskonnas liiga palju võimsaid tuttavaid, kes võivad su ühe käeviipega teelt eest koristada. Ja see ka just eriline julgusesüst pole, kui ta igal hetkel võib hakata ise relvaga su nina ees vehkima.“
„Aga sina? Sa oled ju ta vend, sind peaks ta ju ikka kuulama,“ ütlesin ma.
„Minuga käitub ta vist isegi hullemini, kui teistega ja mulle tundub, et isegi meie veresugulus ei takistaks teda mind tapmast,“ pomises poiss „kõik teised üritavad Craigi meele järgi olla, et tema nimekirjas võimalikult heal kohal püsida. Ma lihtsalt üritan teda ja üleüldse kogu seda kampa praegu vältida,“ lõpetas ta, kui olime väikese jäätiseputka juurde jõudnud.
„Ma tean, et see on minust väga ebaviisakas niimodi öelda, aga muud moodi ma Craigi ette ei kujutagi,“ sõnasin vaikselt, lootes, et Jared ei solvu. Jutt käis siiski ju tema vennast.
„Pole hullu, sõnas ta. Olekski ju imelik, kui sa temast positiivselt mõtleksid,“ vastas ta „mida sulle?“
Vaatasin talle segaduses pilguga otsa.
„Mis jäätist?“ küsis ta uuesti. Tundus, et minu segadus tegi talle nalja, sest noormehe huuled olid taas naeratuseks kaardunud.
„Sina tegid juba hommikusöögi välja, nüüd on minu kord, eks?“ ütlesin taskust raha otsides.
Poiss ohkas ning vaatas mulle silmi pööritades otsa.
„Mida sulle?“ küsisin ma, lai naeratus näole trügimas.
„Pähklitega,“ vastas ta.
Kummardusin ja piilusin putka väikesest aknast sisse ning esitasin meie tellimused. Läks mööda vaid minut, kui noormees, kes seal töötas, kaks jäätist ulatas.
„Tagasi pole vaja,“ sõnasin, kui müüja oma peopessa sente lugema hakkas.
Jalutasime Jarediga veidi edasi, kuni järgmine punakaspruunist puidust pink ühe vana vahtra alt välja hakkas paistma. Sinna me ennast istuma sättisimegi. Mulle meeldis see koht. Palaval päeval kaitses see päikese eest ning paduvihmaga võis puu all varju leida. Kahjuks praegu polnud ei üht ega teist.
Toetasin ennast vastu pingi seljatuge ja lasin jäätisel hea maitsa. Krõbedas vahvlituutus ilutsevas vaniljepallis oli üksikult iirisejooni, mille karamelline maitse lausa suus sulas.
Peale mitut ahnet ampsu, tõmbasin keelega üle huulte, et ükski koorekübe raisku ei läheks.
Järsku panin tähele, et Jared jälgis mind, väike muie näkku kleepunud.
„Mida?“ küsisin ma, tahtmatult vastu naeratades.
Noormees tõmbas sõrmega üle mu lõua. Koht, kust ta mind puudutanud oli, jäi imelikult kihelema. See polnud ebameeldiv, vaid lihtsalt veider.
„Kõigest natuke jäätist,“ sõnas ta lõbusalt, sõrme vahvlituutu ümber olevasse salvrätikusse pühkides.
„On see tõesti nii hea, et pool nägu koos on?“ küsis ta pilkavalt.
Noogutasin innukalt ja suunasin jäätise tema poole.
„Mulle ei maitse iirisejäätis,“ sõnas poiss pead raputades.
„See maitseb kindlasti,“ ütlesin julgustavalt ja lükkasin maiuse veel lähemale.
Jared ohkas ja kummardas veidi. Tegin poolkogemata veidi äkilise liigutuse ning noormehe ninaots sai jäätisega kokku.
Hammustasin õrnalt huulde, et muiet alla suruda.
„Sul on ka seal natuke jäätist,“ nentisin, sõrmega poisi nina poole suunates. Suutsin vaevu tõsist ilmet säilitada.
„No kuule! See küll aus polnud!“ ütles Jared teeseldud solvumisega.
Sel hetkel ma ennast enam tagasi hoida ei suutnud. Ma peaaegu purskasin naerma. Algul oli see vaid vaikne itsitus, mis kiirelt kasvas helisevaks, puude vahel kajavaks naeruks. Noormehe totra ilme vaatamine tegi asja veel koomilisemaks.
Järsku ma vakatasin ja asetasin käe õrnalt huultele. Hetkega oli mu ilme täiesti tõsine. Ma jõllitasin klaasistunud pilgul kuhugi kaugele.
„Mis nüüd juhtus?“ küsis Jared, nina pühkides.
Pöörasin näo tema poole ja vaatasin poisile silma.
„See oli esimene kord peale Scotti surma, kui ma naersin,“ sõnad voolasid üle mu huulte nii kiiresti, et ma ei saanud algul arugi, et olin sõnad „Scott“ ja „surm“ samasse lausesse paigutanud.
Noormees naeratas mulle õnnelikult. Hetkeks nägin tema pilgus mingit imelikku tulukest, mida ma kunagi varem polnud märganud. Või siis olin ma lihtsalt seda tahtlikult eiranud? Tema silmist peegeldus midagi rohkemat kui tühine sõprus, nüüd nägin ka mina kui palju ta minust hoolis.