Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Super!

Yeee, sain just terve jutud loetud :) Ilmselgelt Maarit sa oskad ikka üliiii häid jutte kirjutada . Tahaks edasiiiiiiiii!!. Ps: Liitusin selle foorumiga põhiliselt ainult selleks, et su juttu lugeda ja kommida :)

Kuna mu suvi on jube kiire olnud (lõpetamine, jaanipäev ja siis peaaegu kuu aega malevat) siis pole kirjutama jõudnudki. Aga kuna täna on üle pika aja kole ja vihmane ilm ja miskit pole teha, siis sattusin jälle kirjutamiselainele.

„Sky! On kõik korras?“ päris Jared murelikult.
Noogutasin, ise üle kere värisedes ning üritades silma tikkuvaid pisaraid minema peletada.
„Oled sa kindel?“
Vaikisin minuti ja üritasin oma hingamist kontrolli alla saada, enne kui vastasin.
„Ma arvan küll,“ mu hääl oli kähe ja ragises. Kui kaua ma karjunud olin, enne kui Jared mu üles äratada suutis?
Tundus, et alles siis jõudis mulle täielikult kohale, et Jared istus minu kõrval voodis. Judistasin ennast, mõeldes, milline ma välja võisin näha. Higist läbimärjad juuksed näo külge kleepunud, silmade alla tumedad ringid luupainajate käes veedetud ööst, nägu surmkahvatu ning ma olin poolalasti! Tõmbasin sülle vajunud teki hoogsalt kõrgemale, varjates enamuse oma mustast rinnahoidjast.
Nägin, kuidas noormees kiirelt oma pilgu mujale suunas.
„Vabandust, ma...Sharon lasi mu sisse ja ma ei tahtnud sind äratada ja...,“ alustas poiss seletamist.
„Mis kell on?“ küsisin ma vahele segades.
„Kui ma tulin oli kell natuke kaks läbi, aga ma olen siin juba päris pikalt istunud,“ sõnas ta.
„Kaks läbi?“ ma ei varjanud oma üllatust sugugi, kuid kui ma järele mõtlema hakkasin, siis tundus see päris loogiline, et olin nii kaua maganud.
Jared noogutas.
„Lubasin ju sulle pärastlõunal järgi tulla, aga kui siia jõudsin siis teatas Sharon mulle, et sa magad ikka veel. Ma ei raatsinud sind üles äratada, sest sa magasid nii sügavalt aga viimased kümme minutit tagasi hakkasid sa järsku vähkrema ja nihelema,“ rääkis noormees.
Niisutasin keelega purukuivi huuli ning üritasin ette kujutada, kuidas Jared mu voodijalutsis istus ja vaatas mind magamas. Esimesel korral sellele mõeldes tundus see natuke...imelik. Samas, mina olin ka teda jälginud, kui ta eelmisel õhtul autos magas.
Ma ei tea kui kaua ja mida ta näinud oli, kuid mingil veidral moel tekitas see minus kindlust, et Jared oli olnud siin kogu aja, mil ma õudusunenägudega võitlesin. Ma teadsin nüüd, et minuga ei oleks saanud midagi juhtuda, sest tema oli siin ja valvas.
Tundus, et poiss pani tähele, kuidas ma sügavale mõteisse olin vajunud.
„Sa nägid...teda unes, eks?“ küsis ta kõhklevalt.
Toetasin selja vastu voodipeatsit ja vaatasin Jaredile otsa. Noogutasin kergelt.
„Ma tean, et see pole minu asi, aga juhtub seda tihti?“
„Igal ööl peale tema surma,“ pomisesin süles lebavaid käsi silmitsedes.
„Tahad sa sellest rääkida?“ päris ta.
Raputasin pead.
„Ma võin ära minna, kui nii parem on. Tulen hiljem tagasi ja lähme siis.“
„Ei, pole vaja!“ ütlesin võib-olla natuke liiga kiiresti „Ma teen ennast ainult korda. Ega sul pole veel väikese ootamise vastu midagi?“ uurisin vabandavalt.
„Aega mul on,“ sõnas noormees ja saatis mulle tagasihoidliku naeratuse.
Jäin kohmetult voodisse istuma. Oleksin tahtnud kapiukse küljes rippuvat rätikut võtta, et kiiresti dušši all käia ja hirmuhigi maha pesta, kuid see oleks tähendanud pesuväel üle toa lippamist.
Tundus, et poiss mõistis mu muret „Ma ootan all,“ sõnas ta lõbusamalt ning oli kahe sammuga uksest väljas. Kuulsin, kuidas trepiastmed tema raskuse all naksusid.
Seejärel heitsin teki kaarega pealt ning kiirustasin rätikut haarates vannituppa.

Kui olin duši alt peaaegu sõna kõige otsesemas mõttes läbi jooksnud ning juuksed enamvähem niiskeks kuivatanud kiirustasin tagasi magamistuppa, et alatihti segamini kapist mõnd riidehilpu leida.
Võtsin riiulilt ühed oma lemmikteksad ning musta trükipildiga liibuva t-särgi. Vähem kui minutiga olin riides. Harjasin juuksed veel kord põhjalikult läbi ja olingi juba teel alumisele korrusele, kust õhkas sooja sidruni ja mee lõhna.
Kööki jõudes muutus aroom veel tugevamaks ning siis selgus ka selle allikas. Jared istus köögilaua taga, koos kahe aurava teetassiga. Oleksin tahtnud temalt küsida, kust kohast tal teed õnnestus leida, sest nii mõnigi korda, kui mina olin seda otsinud oli see lõppenud tulemusteta, kuid selle asemel saatsin poisile hoopis tänuliku naeratuse.
Istusin tema kõrvale ja võtsin kuuma kruusi sõrmede vahele ning puhusin auravale joogile peale.
„Tahad sa midagi süüa ka?“ küsis poiss, suhkrutoosi minu poole lükates.
Raputasin eitavalt pead. „Kas mina ei peaks seda sinult küsima?“ pärisin naerdes.
Jared kehitas rõõmsalt õlgu ja võttis oma tassist suure lonksu.
Kuhjasin tee sisse lusikatäie suhkrut ja segasin lusikat mõtlikult edasi-tagasi.
„Kus Sharon on?“ uurisin ma järsku.
„Pole õrna aimugi. Võib-olla läks minema, ma arvasingi, et kuulsin ukse paukumist,“ rääkis noormees.
„Hmm...“ pomisesin ning neelasin lonksu teed, mis oli endiselt mu keele jaoks veel natuke liiga kuum, kuid maitses imeliselt. Sidruni hapukus ning mee magusus moodustasid suurepärase koosluse.
Hetkeks tundsin kohmetut vaikust ning vältisin seda sellega, et täitsin suu veelkord liiga tulise vedelikuga.
„Tegid öösel midagi huvitavat?“ päris Jared järsku. Oleksin peaaegu teed kurku tõmmanud, kuid sundisin ennast rahulikult neelama.
„Magasin?“ vastasin, hääl kõlas natuke liiga süütult.
Poiss pani tassi vaikse kolksatusega lauale ja vaatas mulle otsa. Ta silmad särasid lõbusalt, suu oli muigeks kaardunud ja kulmud kergitatud. Tema näost võisin välja lugeda küsimuse „valetad ka või?“
Ohkasin ning panin enda kruusi Jaredi oma kõrvale. Hakkasin nimetissõrmega ümber tassisuu ringe tegema ja hoidsin pilgu kindlalt seal samas.
„Kuidas sa aru said?“ küsisin uudishimulikult.
„Su silmad.“
„Mis siis nendega?“
„Need on väsinud,“ lausus noormees „ja su silmaalused on päris jubedalt sinakas-lillad,“ lisas ta hetk hiljem.
Hammustasin huulde, et säilitada oma tõsist ilmet ja vältida naeruturtsatust, mis mööda mu kurku üles hakkas ronima.
„Jah, ma käisin väljas,“ sõnasin lõpuks. Ma teadsin, et võin Jaredile oma väikesest öisest seiklusest rääkida. Ainult talle.
Kindlasti mitte Rob’ile, sest ta päriks ja pinniks mind seni, kuni olen sunnitud talle detailselt rääkima Darreni juures veedetud ööst ning kõigest sellega seonduvast.
Ka ei tahtnud ma Sharoniga oma tundeid jagada. Ta hakkaks liialt muretsema.
„Käisid pidutsemas ja mind ei kutsunudki?“ tögas noormees lõbusalt.
Raputasin pead. Kui Jared minu tõsist ilmet nägi, kadus ka tema näost viimnegi ülemeelikus.
„Sain Darreniga kokku,“ laususin vaikselt ning tõstsin teetassi suu juurde, kuigi tegelikult ei võtnud ma joogist lonksugi. Lasin lihtsalt soojal vedelikul vastu ülahuult loksuda ja vaatasin otse enda ette.
„Darreniga?“ küsis poiss üllatunult.
Noogutasin ning mu häälepaelad pääsesid valla. Hakkasin rääkima kõigest, mis öösel juhtunud oli.
Kogu aja sundisin ennast Jaredile otsa vaatama. Alguses ta naeratas, kui oli kuulnud, kuidas ma emaga ära leppisin, kuid mida aeg edasi, seda tõsisemaks poisi ilme muutus.
Kui ma peale hetkelist kõhklust otsustasin rääkida talle ka sellest, kuidas Darren mind suudles, oli poisi kulm juba pahaselt kipras.
Lõpetasin oma jutu kirjeldusega hommikusest tuppa hiilimisest ning emale peaaegu vahele jäämisest ning jäin siis Jaredile küsivalt otsa vaatama.
„Sul ei möödu vist ükski ööpäev rahulikult, või mis?“ pomises ta.
Ohkasin kergendatult ning naeratasin tagasihoidlikult. Nägin noormehe silmis, et ta polnud minu peale pahane.
„Viimasel ajal on mul jah päris tiheda liiklusega päevaplaan olnud,“ üritasin kohmakalt nalja teha.
Jared hakkas naerma „Mul oligi juba meelest läinud, et pean su täna sõitma viima,“ sõnas ta, tuju jällegi hea.
Kuidas meil õnnestus kõik pingelised ja tõsised olukorrad alati naljaks pöörata?
Vastust ma sellele küsimusele ei teadnud ning otsustasin ennast sellega mitte vaevama ka hakata.
„Hakkame siis minema,“ sõnasin laualt tasse kokku korjates „ma eeldan, et tuleb üks pikk päev,“ lisasin veidi vaiksemalt ja pigem iseendale.

I like it
Tõsiselt, ma ei vaevu tavaliselt kommenteerima, isegi kui mulle jutt meeldib. Aga See jutt See on super...
Rääkimata tõsiasjast, et armastan Kiireid ja vihaseid, ning neid kohti jutus kus on veidi rohkem autodest juttu...


Seega ma soovin jutu nimel, et väljas oleks rohkem "vihmaseid ja koledaid" päevi ja sa kirjutaks ruttu uue osa. :)

Ma ei pidanud isegi küsima, mis mind täna ees ootas, sest tee linnast välja, mereäärsele maanteele tundsin ma kohe ära.
Kui Jared auto ühe valgusfoori taga peatus, panin tähele, et me peatume selle sama valgusfoori taga iga päev, küsisin mõrult: „Veel driftimist?“
„Muidugi!“ säras noormees „sul tuleb juba peaaegu välja,“ lohutas ta mu mossis nägu nähes.
„Seda kindlasti,“ torisesin pahaselt.
„No kuule, ma vahetasin eile isiklikult sinu jaoks need läbi sõidetud rehvid uute, tugevamate vastu,“ lausus poiss, justkui paneks see fakt mind heameelega sõitma.
„Väga armas sinust, aga ma usun, et need kuluvad sama tarbetult ära.“
Jared hakkas uuesti sõitma . Veidi aega olime vaikuses, auto ühtlane nurrumine ja raadiost kostva tuliuue poplaulu kitarriakordid taustaks. Mõlgutasime mõlemad omi mõtteid.
„Teeme nii, et täna proovid veel ja kui välja ei tule, siis mõtleme välja mõne muu mooduse, kuidas sa võidad, sobib?“ esitas poiss mulle järsku kompromissi.
Kehitasin ükskõikselt õlgu „Olgu,“ mis mul muud ikka üle jäi?
„Sa oled ju hea mehhaanik, eks?“ uuris noormees.
„Pidasin ennast küll üpris andekaks.“
„See tähendab, et sa oskad mootoriga põhimõtteliselt kõike teha?“ päris ta edasi.
„Seda see mehhaaniku töö endast kujutab jah. Miks see sind järsku huvitama hakkas?“ küsisin ma uudishimulikult Jaredi poole vaadates.
„Kas sa mootorit plahvatama oskaksid panna?“ jätkas poiss minu küsimusest välja tegemata.
„Muidugi,“ turtsatasin ma „seda on kergem teha, kui mootorit parandada.“
„Ma mõtlesin, et nagu aja peale, sütikuga,“ sõnas noormees tõsiselt.
„Nagu pommi või?“ pärisin kahtlevalt.
„Võib nii ka öelda,“ vastas Jared õlgu kehitades ning vahetas suuremale teele sõites käiku.
Pommi? Mootorisse? Craigi auto mootorisse?
„Jared, mida...“ alustasin ma närviliselt.
Järsku hakkas noormees naerma ning vaatas mu hirmunud ja üllatunud silmadesse.
„Nalja tegin,“ lausus ta lõbusalt „kas sa tõesti arvasid, et ma paluks sul Craigi autot saboteerida?“ küsis poiss ning naeris veel kord pehmelt ning lühidalt.
„See polnud naljakas!“ vingusin ma poissi rusikaga õrnalt ribidesse tonksates. Mu sisemusest jõnksatas läbi valus mälestustelaine. Tavaliselt kiusasime me üksteist niimoodi Scottiga.
Surusin käed rinnale risti ning jõllitasin Jaredit, kes endiselt irvitas.
Hetk hiljem tajus ta, et ma teda vaatan ning pööras oma pilgu minule. „No kuule! Ma üritasin ainult su tuju tõsta,“ naeratas ta vabandavalt.
„See küll selleks parim viis pole,“ nähvasin vastu.
„Vabandust, see oli nõme nali,“ sõnas noormees, tõmbas kangi, mis pani suunatuled vilkuma ning keeras auto hõreda liiklusega kiirteele.
„Oli,“ vastasin veidi leebudes. Ta oli ju siiski andeks palunud. „Tuleb sul seda tihti ette?“
„Mida?“ küsis Jared kulmu kergitades.
„Tuju nõmedaid nalju teha,“ pomisesin pead vastu akent toetades.
Poiss muigas „Tegelikult mitte.“
„Kui kahju.“
„Sinul juhtub vist seda pidevalt?“ noris Jared.
„Nõmedal naljal ja sarkasmil on suur vahe, eks ole?“ laususin targalt.
„Kas tõesti?“ küsis noormees minu tavapärast sarkasmi täis hääletooni järele tehes.
Saatsin oma küünarnuki sinna samasse, kuhu rusikas juba eelnevalt teed oli rajanud.
„Kuule! Ma ei saa ju algavale rannahooajale vastu minna, kui ma üleni sinikaid täis olen!“ protesteeris poiss.
Mu huulte vahelt pääses välja vaikne naer ning ka noormees muigas.

Tundus, nagu sõit mere äärde muutuks iga päevaga aina lühemaks, kuigi me vahetasime kogu ülejäänud sõidu jooksul vaid mõne üksiku lause. Võib-olla sellepärast, et mul polnud siiski tekkinud erilist jututuju, justkui oleks õhkkond meie vahel pingeline ja sunnitud.
Jared peatas aeglaselt auto ning pööras ennast istmel minu poole.
„Oled valmis?“ uuris ta.
„Eks jah...“ pomisesin enda ette põrnitsedes.
Noormees ohkas raskelt ning avas autoukse ja astus välja. Piilusin silmanurgast, mida ta edasi teeb. Arvasin, et ta jalutab aeglaselt teeotsani, mida ma eelmisel päeval piinanud olin, kuid poiss kõndis hoopis ringinga ümber auto ja tõmbas minupoolse ukse lahti.
„Tule,“ sõnas ta rahulikult. Ma teadsin, et tegelikult oli ta minu peale pahane. Ei, mitte minu, vaid mu osavõtmatuse ja enese alahindamise peale.
„Kuhu?“ küsisin ma üllatunult Jaredile otsa vaadates.
Ta viipas peaga meist vasakule jääva ranna poole. Vaatasin hetkeks meist veidi madalamal alal asuvat kuldkollast liivast pinda ning lõpmatusse laiuvat tumesinist vett.
„Randa?“ pärisin ma igaks juhuks.
Noormees noogutas ning ulatas mulle käe. Heitsin sellele ühe umbusaldava pilgu ning astusin autost välja, särava päikese kätte, jättes poisi käe tarbetult õhku rippuma.
Alles siis märkasin, kui soe väljas oli. Tundsin kohe, kui päikese soojad kiired mu nägu puudutasid, kuidas paksu pusa sees palavaks hakkas minema. Tundus, nagu öine jääkülm tuul oleks vaid unenägu olnud. Aga ei olnud, selles olin ma kindel.
Käärisin varrukad küünarnukkideni üles ning vaatasin pilvitusse helesinisesse taevasse. Hingasin sügavalt sisse ning sulgesin hetkeks silmad. Tundsin värskuse soolakat hõngu.
Uuesti silmad avanud, märkasin Jaredit juba liival, merepiirile lähemale jalutamas. Järgnesin talle kiiresti, laskudes kõigepealt alla väikesest hõredalt rohtunud ning mõne üksiku liivase pinnaga harjunud taimega kallakust, mis eraldas asfaltmaanteed ja liivaranda ning seejärel tippisin tema jälgedes veeni, üritades liiva jalanõudesse ning sokkidesse sattumist vältida.
Selleks ajaks, mil ma lõpuks noormeheni jõudsin, oli ta juba mugavalt maapinnal istet võtnud. Mõistsin, et me jääme siia mõneks ajaks, niisiis sättisin ennast poisi kõrvale rätsepaistesse ning toetasin käed selja taha. Liiv krudises mu sõrmede vahel ning oli meeldivalt soe, mitte kõrvetav nagu tavaliselt.
Mõnda aega jälgisime merd, mis sillerdas päikesekiirte säras. Kõrvus kohises lainete ühtlane õrn loksumine vastu kallast.
„Ilus, eks,“ nentis poiss mu kõrval nagu muuseas.
Ta oli seda sama mulle öelnud esmaspäeval. Kui me esimest korda siia tulime. Kas see oli tõesti ainult kaks päeva tagasi olnud? Paari päevaga oli juhtunud niivõrd palju, et tundus, justkui oleks esmaspäev olnud kaugel kaugel minevikus.
Mäletasin veel selgelt mida ma tundsin, kui seda Jaredi suust esimesel korral kuulsin. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saan Nissani rooli istuda ja lõpmatusse kihutada, ma ei hoolinud lainete rahustavast mühast ega päikese pehmest puudutusest, ma tahtsin unustada kes ma olin.
Nüüd aga istusin ma siin, nautisin imelist vaadet ning sooja ilma, vähemagi soovita autoroolis olla. Tundsin ennast peaaegu õnnelikult.

Väga hea

Super!

Ohpekkii, tahaks uut osa.

Võiks jah...uus osa tulla :)

Loodan, et tuleb uus osa. Mulle meeldib, et see jutt on selline teistsugune.