Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Häbi häbi mulle. Loodan, et siin on veel inimesi, kes seda juttu unustanud pole. Mul ta igaljuhul vaikselt areneb, uut inspiratsiooni ja mõtteid on ka vahepeal tulnud. Üritan ennast nüüd regulaarsemalt kirjutama saada.

Selles osas kuulete siis lõpuks Jaredi minevikust.

Kuna film oli juba vähemalt poole peale jõudnud, poleks me sellest nagunii eriti palju mõiganud, niisiis seadsin sammud kööki, Jared järgnes mulle peaaegu kohe.
Võtsin kraanikausi kohalt kapist kaks valget tassi ning kallasin helesinisest plekkkannust tassidesse tumepruuni siirupjat vedelikku. Aurav jook täitis toa uuesti magusa shokolaadi lõhnaga. Võtsin kapi pealt, avatud pakist, kaks väikest pehmet vahukommi ja panin need valgete saarekestena shokolaadimerre ulpima.
Istusin laua taha, noormehe vastu, ning asetasin ühe tassi tema ette. Nägin, kuidas tema pilk mööda tuba ringi rändas, tundus, et tal polnud eelmisel ööl eriti aega sisekujundust uurida.
„Pole just eriti luksuslik koht kus elada, aga see on siiski kodu,“ sõnasin, sõrmi ümber kuuma tassi ümber sulgedes.
„Mulle meeldib,“ lausus Jared naeratades „hubane.“
„Räägi mulle oma kodust,“ pakkusin ma „miks te Jaapanis elasite? Te ei ole ju sealt pärit?“ küsisin ma, samal ajal hoolikalt poisi näojooni uurides. Välimuselt oli ta läbi ja lõhki ameeriklane.
„Ma sündisin New Yorgis. Minu ja Craigi kasvatasid üles peamiselt lapsehoidjad. Mõlemad vanemad olid äriinimesed. Reisisid tihti ja pikalt. Ema sõitis pea iga nädal New Yorgi ja LA vahelt. Isa reisis äriasjus mööda Euroopat. Haruharva olid nad mõlemad kodus. Parematel aegadel saime oma vanematega veeta nädala või paar, kuid enamus aega olid nad kodus vaid mõne päeva ja seda enda välja puhkamiseks ja uuesti kohvrite pakkimiseks.
Mina olin kümnene ja Craig kaksteist, kui ema isast lahutada otsustas. Ma ei tea, mis nende viisteist aastat kestnud kooselu lõpetas. Üheks põhjuseks võis kindlasti olla töö, kuid alati kui ma neid koos nägin, paistsid nad väga õnnelikud ja rahulolevad, nii et vaevalt üksteise ja meiega harva kohtumine neid sellise otsuseni viis.
Ühel päeval siis isa teataski meile, et ema läheb nüüd minema ja enam tagasi ei tule. Hiljem sain teada, et ta kolis Inglismaale ja jättis oma Los Angelese korteri mulle ja Craigile. Mõned kuud peale lahutuse sisse andmist otsustati firmat, kus isa töötas, Jaapanis laiendama hakata ning talle pakuti seal paikset töökohta, mis ei nõudnud pidevat reisimist. Tundus, et isa tahtis „korralikuks“ lapsevanemaks hakata ning võttis pakkumise vastu, et vähest järele jäänud lapsepõlve meiega koos veeta,“ rääkis Jared.
Kuulasin teda vaikides. Teadsin, mida ta tundis. Ka mina veetsin enamuse lapsepõlvest vanema venna seltsis ning ema oli meile mõlema vanema eest, kuigi me teda tihti nägema ei juhtunud.
„Jaapanis kohanesime kiiresti. Õppisime keele selgeks paari kuuga. Saime Craigiga isa nõusse, et ta meid rahvusvahelisest koolist tavakooli üle viia laseks. Seal kohtusimegi inimestega, kes meile tänavasõitu tutvustasid. Kui ma esimest korda võistlesin, olin viisteist saamas, pehmelt öeldes, olin ma koba,“ muigas Jared. Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid jälgis jahtuvas shokolaadis triivivat vahukommi.
„Aga ma sain omale hea õpetaja. Ühe Yoshiko nimelise tüdruku, kellega ühel peol tutvusin. Tema vanem õde oli suurepärane sõitja ning ta ise ei jäänud õele palju alla. Meil oli kokkulepe. Tema õpetab mu sõitma, mina aitan tal matemaatika lõpueksamil mitte põruda.“
Nägin, kuidas noormehe silmad tüdruku nime öeldes särama lõid. Ju ta oli poisile palju tähendanud.
„Kas sina ja Yoshiko olite nagu...koos?“ küsisin ma, kui uudishimu minust võitu sai. Selle peale tõstis Jared pea ja kehitas õlgu.
„Ma pole siiani kindel, mis meie vahel toimus või ei toimunud. Alguses olime ainult karmilt õpetaja-õpilase suhtes aga me mõlemad olime kiired õppijad, nii et mõne kuu möödudes oskasin mina sõita ja tema matemaatikat. Saime lühikese ajaga headeks sõpradeks. Käisime koos võistlemas ja võite tähistamas. Tundus, et temale ei tähendanud paar suudlust rohkem kui lihtsalt sõprust. Tema jaoks jäime me isegi siis vaid sõpradeks, kui me ühel hommikul samas voodis ärkasime,“ rääkis Jared mulle otsa vaadates.
„Ta vist meeldis sulle väga?“ pärisin, püüdes maha suruda mingisugust veirdat tunnet enda sisemuses. See meenutas justkui kurbust, segatud näpuotsatäie kadedusega. Igatsus lõi mu sees jälle lainetama.
„Kui Yoshi oleks meile võimaluse andnud, siis teaksin kindlamalt mida ma tema vastu tundsin,“ sõnas poiss.
„Mis teist edasi sai?“
„Mitte midagi. Peale seda pidu, kui asjad minu jaoks igasuguse sõpruse piirid ületasid, ütlesin ma talle, et kui ta tahab meie vahel ainult sõbrasuhteid hoida, siis jäägugi see nii. Siis hakkasime me harvemini suhtlema. Süvenesin rohkem sõitmisesse, tulid uued sõbrad, uued tüdrukud. Kui me polnud juba pool aastat sõnagi vahetanud, kohtusin juhuslikult ühel võistlusel paari tema sõbrannaga ja küsisin lihtsalt viisakusest, kuidas ta läheb. Siis sain teada, et Yoshi oli mõned kuud tagasi ära kolinud oma onu juurde, Ameerikasse, et California ülikooli minna,“ rääkis noormees.
Küsimus: „Miks te vennaga tagasi kolisite?“ oleks olnud muidugi üliliigne, sest vastus kajas liigagi selgelt haudvaikusesse vajunud köögi seintelt vastu.
„Sa siis tulid talle järgi?“ nentisin ma.
Jared mõtles hetke, enne, kui vastas: „Ma pole kindel, kas ma tulin tagasi tema pärast või lihtsalt selleks, et elada siin, kus ma sündisin. Tokyo polnud mulle kunagi koduks saanud. Ma teadsin seda linna läbi ja lõhki, kõik mu sõbrad hoidsid kokku ja hoolisid üksteisest ning võidusõidud olid metsikud, aga kõik need faktorid ei teinud veel sellest minu kodu.“
Samal ajal, kui Jared vaikuses oma mõtetega omaette oli, lasin mina peast läbi iga jaapanlannast võimeka võidusõitja, keda teadsin. Neid oli päris mitmeid, kuid mitte ühtegi Yoshiko nimelist tüdrukut mulle ei meenunud. Ju läks ta siis ikkagi ülikooli.
Ohkasin vaikselt ning tõstsin tassi huultele, et võtta lonks leigest joogist.
„Miks Craig tagasi tuli?“ küsisin ma, kui vaikus juba nätsu moodi venima hakkas.
Poiss jõi samuti oma shokolaadi ning muigas „Oma ego pärast.“
„Mis mõttes?“
„Ta polnud Tokyo parim sõitja. Alati napilt teine või kolmas aga mitte kunagi esimene,“ sõnas noormees ja naeratas õrnalt.
„Aga sina?“ uurisin ma edasi „Olid sa hea?“
Jared kehitas õlgu „See, et ma mõne korra võidan, ei tee minust kohe head sõitjat. Lihtsalt õnne peab olema.“
„Tähendab, et sa olid hea,“ sõnasin ma naerdes.
Noormees naeris samuti ning pistis väikese vahukommi suhu.
Järsku märkasin, et telekas teises toa otsas oli vaikinud ning mõlemad – Sharon ja Robert- jälgisid meid, näod tõsised, kuid silmis peegeldumas uudishimu.
Jaredi juttu keskendunud, olin meiega põhimõtteliselt samas toas viibiva paari sootuks unustanud. Kui kaua nad meid juba vaadanud ja kuulanud olid? Piisavalt kaua, et kuulda kogu Jaredi elulugu või vaid loo viimast osa, mis rääkis Craigist?
Sharon, nagu alati, reageeris kõige kiiremini. Ta saatis mulle rahuliku, julgustava naeratuse ja võttis diivanilaualt kaks tühja tassi ning sammus meie juurde kööki. Just nagu poleks me neid minuti eest tabanud meie juttu pealt kuulamas, askeldas Sharon südamerahuga kraanikausi kohal.
Alles siis mõistis Rob, et jõllitab meid endiselt. Ta tõusis diivanilt ja kükitas teleka ette ning hakkas kibekiirelt DVD-mängija kallal pusima. See situatsioon tundus kõrvalt vaadates lausa koomiline ning Jaredi nägu piiludes märkasin tema silmis sära, mis ta mõtted reetis. Meil mõlemal oli tükk tegemist, et mitte naerma hakata.
„Mul oleks vist aeg koju minna, kell on juba palju,“ sõnas noormees ja naeratas vildakalt. Tema suunurkadesse ilmusid vaevumärgatavad lohukesed, mis mulle mingil salapärasel moel olid varem silma paistmatuks jäänud.
Heitsin laisalt pilgu ühtlaselt tiksuvale seinakellale. Kesköö polnud enam kaugel, kuid tundus, nagu oleks me vaid kümmekond minutit tagasi söögikohas istunud ja friikartulitega kõhtu täitnud.
„Juba?“ pärisin ma. Sekund hiljem mõistsin, et olin kõlanud täpselt nagu väike laps, kelle ema käsib tal vara magama minna, kuigi telekast on just alanud põnev film.
„Võime seda vestlust mõni teine õhtu jätkata. Võib-olla siis, kui kogu see sagin on veidi maha rahunenud,“ pakkus Jared. Korraks kõlas poisi öeldu justkui kutse kohtingule, kuid selle mõtte heitsin kiiresti peast. Tahes tahtmata jõudis mulle juba meenuda Roberti teooria, kuid ignoreerisin seda iga võimaliku ajurakuga.
Noogutasin alistunult ja tõusin laua tagant püsti „Ma saadan su välja,“ sõnasin vaikselt ja lükkasin tooli laua alla. Silmanurgast nägin, kuidas Sharoni pilk meid saatis, kuni koridori varjulise nurga taha keerasime. Võib-olla olid nad rohkem kuulnud ja näinud, kui Jared valjult rääkinud oli.
Jälgisin vaikides, kuidas noormees jalanõud jalga pani ja käed läbi tumeda jope varrukate sikutas.
„Tulen sulle homme pärastlõunal järgi,“ sõnas poiss.
„Sobib,“ vastasin ma ning meie vahel tekkis piinlik vaikus. Mulle meenus kohe loendamatu hulk filme, kus just sellistel hetkedel kaks peaosalist üksteisele lähenevad ja suudlevad. Automaatselt asetasin käed rinnale vaheliti ja surusin ennast tugevalt vastu seina, Jaredist võimalikult kaugele. Vahemaa meie vahel ei küündinud siiski üle poole meetri, sest koridor oli kitsa plaaniga ehitatud.
„Näeme siis,“ sõnas Jared ja hakkas ümber keerama, et uksest väljuda.
„Oota, mul on ainult üks küsimus veel...tänaseks,“ sõnasin ja peatasin sellega poisi.
„Vastan nii hästi, kui oskan.“
Vaikisin hetke, kuulatasin. Köögist kostus vaikset jutupominat.
„Vabandust, et ma midagi nii isiklikku küsin, aga lihtsalt, et asjades kindel olla,“ alustasin ettevaatlikult.
Jared kergitas kulmu. Ju ta oli oodanud, et see on rohkem „Mis su lemmikvärv on?“ või „Kas sul lemmikloomi on olnud?“ stiilis küsimus.
„Robertil siin on mingisugune ajuvaba teooria, et sa noh...nagu hakkad minust rohkem, kui sõbrast mõtlema. Sellessuhtes, et ma tunnen, et võin sind usaldada ja usun, et meist saavad väga head sõbrad, aga nii see võikski jääda, kui sul muidugi on üldse mingeid selliseid mõtteid peast läbi käinud. Aga kui ei ole, siis on väga hästi ja võid ära unustada, et ma üldse midagi sellist küsisin,“ vuristasin kiiresti ja jäin noormehele otsa vaatama.
Poisis tõsine nägu tõmbus naerule. Ta turtsatas kergelt, suudles mind õrnalt laubale ja keeras minekule.
„Head ööd!“ lausus ta lõbusalt, enne, kui uksest välja astus.

superhüpermega lux jutt !!!!!! laavin seda juttu (L) :)

Tore, et jälle midagi head lugeda saab.

MerkaaaTibuuu kirjutas:

superhüpermega lux jutt !!!!!! laavin seda juttu (L) :)

nõustun :)

Tore kuulda, et te minu ega selle jutu osas veel alla pole andnud
Tahaks uut osa lubada täna õhtuks aga alati, kui ma siin midagi lubama hakkan, siis jääb see väga pikaks ajaks täitmata, niiet ärge igaks juhuks midagi oodake.

Lõin silmad plaksti! lahti. Tuba oli kottpime, kuid päikeseloojangukarva oranžikad leegid värelesid veel mitu minutit mu silme ees. Hingasin sügavalt sisse ja välja, et unenäost tagasi reaalsusesse pääseda. Ajasin oma diivanil magamisest kangeks jäänud keha istukile veidi liiga järsku ning kogu tuba lõi hetkeks vankuma. Surusin peopesad silmadele ja ootasin, et see metsik kõikumine juba lõppeks.
Julgesin silmad avada alles siis, kui olin mõtteis aeglaselt sajani lugenud. Selleks ajaks olin kindel, et mu tasakaal on tagasi ja gravitatsioon tõmbab jälle ainult ühes suunas.
Alles siis avastasin, et keegi, kes ei olnud raatsinud või viitsinud mind oma tuppa magama talutada, oli mulle tugitoolil lebava pleedi peale laotanud. Viskasin selle hooletult pealt ja asetasin jalad tumedale, pruunides ja oliivjates toonides mustriga vaibale. Pleed libises sahina saatel põrandale.
Ma olin endiselt veel täies riides. T-särk, teksad ja isegi sokid vapralt mu keha katmas. Olgu, mitte päris vapralt, pigem armetult. Pluus oli metsikult kortsus, teksad, olenemata nende kitsusest olid poole sääreni mööda mu jalga üles roomanud ning üks sokk rippus vaid varvaste otsas. Tundsin ennast ülimalt ebamugavalt. Tundus, et und nähes olin ma metslase moodi rabelenud aga praegu ma isegi ei mäletanud sellest rohkemat, kui hiiglaslikke, ahneid leeke Scotti autot neelamas. See osa mu luupainajaist jäi alati kõige paremini meelde, võib-olla sellel lihtsalt põhjusel, et seda stseeni olin näinud lisaks õudusunenägudele ka päriselus.
Ohkasin, lükkasin sokid lõplikult jalast ja tõusin püsti. Jalgu järele lohistades kõndisin kööki. Seinakell oli leidnud oma tavapärase rütmi ning tunniseier püsis viisakalt number kolme peal, kui sekundinäitaja temast mööda tuhises.
Istusin laua taha ja vaatasin aknast välja, pimedale ja tühjale tänavale, tulesid põlema panna ma ei raatsinud.Pimedus oli jälle muutunud lohutavaks, kui mõtted mu peas ringi tormasid, vahel kokku põrkasid ning siis uuesti tuure üles võttes edasi kiirustasid.
Jäin pikemalt mõtlema Jaredi reaktsiooni üle. See ei olnud selline, nagu ma ootasin. Ma arvasin, et ta vaatab mind imelikult, vihaselt võib-olla , või siis hoopis tunnistabki üles. Ükskõik mida muud, aga mitte midagi sellist!

Kui ta oli ära läinud, lukustasin ukse ja kõndisin tagasi kööki. Sharon lõpetas just tasside kuivatamise. Robert istus seal, kus enne Jared oli istunud.
„...ja ma arvan, et Angie on seda kuuldes kindlasti väga elevil,“ lausus neiu rätikut üle tooli selja riputades.
„Mis emaga on?“ küsisin ma tema hüüdnime kuuldes.
Sharon istus minu kohale laua ääres ja naeratas Rob’ile pehmelt.
„Minust sai nüüd tööinimene,“ muigas vend mulle otsa vaadates.
„Tore,“ vastasin siira naeratusega. Mul oli tõesti hea meel. Tegin endale lubaduse, et kui see võidusõit mööda saab, siis otsin samuti mingi toitu lauale toova töökoha. „Ema ei tea veel?“
Mõlemad raputasid korraga pead.
„Millal ta tuleb?“ uurisin automaatselt kella vaadates.
„Kahe ajal, arvatavasti. Ma mõtlesin tegelikult, et ootan homseni ja ütlen talle siis, aga Sharon on nii kannatamatu ja käskis kohe rääkida.“
Noogutasin aeglaselt, kuid ei kuulanud enam süvenenult. Võtsin aknalaual olevast valgest kausist suure punase õuna ning vedasin ennast läbi mõtete udu diivanile istuma. Lülitasin teleka sisse, surusin hambad mahlasesse puuvilja ja jätsin mulje, et vaatan teleris toimuvat siira huviga, tegelikult jälgisin aga hoopis midagi muud. Puurisin silmadega shokolaadipruuni seina, vaatasin sellest justkui läbi, kuhugi kaugele. Kuhugi, kuhu ei näinud ei mina, Rob ega isegi mitte Scott.

Järsku kuulsin ülemiselt korruselt vaikseid, ettevaatlike samme. Võib-olla oli ööseks jäänud Sharon üles ärganud, et vetsu minna.
Sammud lähenesid trepile ning hakkasid tasapisi mööda nagisevaid astmeid allapoole tulema. Või tahtis ta hoopis klaasikest vett juua.
Hoidsin pilgu trepil, mis nurga taha keeras. Algul nägin vaid paari peeneid, kondiseid jalgu ning seejärel juba valget, õhukest öösärki tulija põlvede ümber lehvimas. Naise tumedad pikad ning veidi sassis lokid vetrusid tema õlgadel ning pähkelpruunid silmad olid väsimusest poolkinni.
Naine astus veel viimasest astmest alla ning pööras köögi poole. Mind seal istumas nähes ehmus ta ja astus võpatades sammu tahapoole. Alles sekund hiljem jõudis talle kohale, et see, kes laua taga istub, ei ole mõni murdvaras.
„Hommikust, ema,“ sõnasin vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et seda oleks temani selgelt kuulda.
„Sky, ma arvasin, et sa magad,“ pomises ta laua poole kõndides.
„Uni läks ära,“ vastasin napisõnaliselt. Silmitsesin läbi pimeduse naise varjudesse jäävaid näojooni. Tema otsmikul olid mõned üksikud murekortsud, kuid ometigi nägi ta välja noorem, kui enamus kahe täiskasvanud lapsega naisi.
Nägin esimest korda üle nädala jälle oma ema.
Muidugi olime vilksamisi kokku juhtunud eelmistelgi päevadel. Öelnud üksteisele „tere hommikust“ või „head ööd“ aga see oli ka kõik. Aga praegu oli teistmoodi. Ma tõesti nägin teda, mitte lihtsalt ei pannud tähele.
Tema muidu täidlased huuled olid kriipsuks kokku surutud ning lõug kramplikult pinges. Tundus, et ta jälgis mind sama põhjalikult, kui mina teda. Otsis mu näolt drastilisi muutusi, mida Scotti kaotus võis põhjustada. Nägin, kuidas ta silmad vaid viivuks, kaheks sekundiks, vilksasid mu käsivartele.
„Ja sina?“ küsisin ma õhku rebivale vaikusele lõppu tehes.
„Uni läks ära,“ vastas Angela täpselt samasuguse tooniga, nagu mina enne.
„Selge,“ pomisesin ma ja katkestasin silmsideme ning pöördusin uuesti aknast välja vaatama.
Kuulsin, kuidas ema külmkapi ust avas ja sulges ning kapist klaasi võttis. Ta istus minu vastu laua taha, jõi mõtlikult paar lonksu mahla ja jäi mind vaatama. Tundsin, kuidas ta silmad põhjalikult mu nägu puurisid.
„Sky, mis sinuga juhtunud on?“ küsis ta lõpuks.
„Mismõttes?“
„Ma tean, et Scott oli sinu elus väga tähtis osa, aga...“
„Scott oligi minu elu,“ segasin ma ema jutule vahele.
„Sa ei või nii öelda! Sinu elus on veel muudki mis loeb. Sul oleme mina ja Robert ja kõik su sõbrad. Sa võid veel saada hea hariduse ja töökoha ning kindlasti leiad sa kellegi, kes on vähemalt sama hea kui Scott!“ meeleheide pani naise hääle värisema.
„Iseasi, kas ma ka kõike seda üldse tahan,“ pomisesin.
„Kuula mind,“ sõnas Angela pehmelt ja rahulikult, kuigi tema nägu oli endiselt kurb ning väsinud. „Sa võid ju praegu nii mõelda, aga see on ainult aja küsimus, millal sa oma teguviisi kahetsema hakkad. Mõnel läheb kauem, mõnel vähem, et raske aeg läbi elada. Ükskõik, kui kaua see sinul aega võtab, su perekond toetab sind.“
Sain aru, et perekonna all ei mõtle ta ainult ennast ja Rob’i.
„Mõtle selle peale,“ sõnas ta lõpuks.
Võib-olla oli emal õigus. Tal oli olnud õigus, kui oli öelnud, et lasteaias on tore. Tal oli olnud õigus, kui oli öelnud, et tuulerõuged ei jää mulle igaveseks külge. Tal oli olnud õigus, kui oli ölenud, et ma saan koolis palju sõpru. Tal oli olnud õigus ka eksamite, koolipidude ja poiste koha pealt. Ta oli olnud õigus, kui oli mulle mõned aastad tagasi öelnud, et tänavavõidusõit on kõige halvem valik, mida ma üldse võiksin teha. Alates sellest päevast ma kahtlesin tema arvamuses aga alles nüüd sain ma aru, et tal oli taaskord õigus olnud. Samas olin ma oma valiku üle uhke. Kui ma poleks valinud seda ohtliku elu, oleksin ma nii paljust ilma jäänud. Ma oleksin kõigest ilma jäänud.

(Y) niii lahe *plaksutab* . Mai saa aru miks sa juba raamatut ple välja andnud ?

Aitäh selliste kommentaaride eest. Oleks see raamatu välja andmine lihtne ja tasuta tegevus, siis ei hoiaks mind miski enam tagasi.

„Ma lähen nüüd magama tagasi ja sina võiksid ka seda teha,“ lausus ema ning tõusis püsti.
Jälgisin, kuidas ta klaasi kraanikaussi pani ja trepi poole suundus.
„Oota,“ lükkasin tooli lauast eemale ja olin paari pika sammuga tema juures. Heitsin käed tugevalt ümber naise kaela ja kallistasin teda pikalt.
„Aitäh,“ sõnasin ja tõmbusin emast eemale. Ta tõstis ühe käe ja silitas õrnalt mu pead, samal ajal valgus üle ta näo südamlik naeratus.
„Mille eest?“ küsis ta.
„Selle eest, et sul ikka veel õigus on,“ naeratasin ma.
„Pole tänu väärt,“ sõnas naine, kuigi mulle tundus, et ta ei saanud päris lõpuni aru, mida see tähendama pidi „mine nüüd magama, ja seekord enda voodisse.“
Muigasin ja noogutasin „Varsti.“
Jälgisin, kuidas ema aeglaselt trepist üles kõndis ja oma magamistoa poole läks. Seejärel suundusin tagasi kööki. Panin tuled põlema, loputasin ja kuivatasin klaasi ära ning elutoas voltisin pleedi korralikult kokku ja asetasin diivani käetoele. Seda kõike selleks, et mul oleks midagi teha, kuni ema uuesti uinub. Lihtsalt istuda ma ei tahtnud. Kartsin, et siis võib uni minu üle võimust võtta.
Lõpuks, kui olin kõik köögipinnad lapiga puhtaks nühkinud ja veendunud, et maja on täiesti haudvaikne, tippisin kikivarvul vannituppa. Pesin jaheda veega nägu ja hambaid ning kammisin juuksed tugevasse hobusesabasse. Vahetasin ära magatud riided mustade teksade ja valge maika ning musta sviitri vastu. Lõpuks otsisin kiiresti külmetavate varvaste otsa puhtad sokid. Valisin telefonis tuttava numbri ja hiilisin uuesti alumisele korrusele. Telefon kutsus kaks korda. Neli korda. Kaheksa korda. Keegi ei vastanud. Valisin numbri uuesti ja ootasin närviliselt.
„Sky?“ vastas telefonis moonutatud unine hääl. Ma olin ta üles äratanud. Loogiline, kõik normaalsed inimesed magavad kell neli hommikul.
„Jah,“ vastasin vaikselt. Ma polnud kindel, mida ma ütlema peaks.
„Miks sa ei maga?“ uuris kare hääl veidi erksamalt.
Ohkasin ja vastasin juba teist korda tunni aja jooksul sellele küsimusele: „Uni läks ära.“
Toru teises otsas sahises vaikus. Tundus, et noormees juurdles selle üle, mis põhjusel mul võis keset ööd uni ära minna.
„Darren, me peame kokku saama ja rääkima,“ ütlesin ma lõpuks ennast kokku võttes.
Poiss ohkas „Olgu, saame siis millalgi kokku. Hommikul või homme või millalgi, kui ma olen ennast välja maganud.“ Kuulsin, kuidas ta laialt haigutas.
„Ei, kohe praegu,“ laususin tõsiselt. Ootasin juba, et Darren vihaselt protesteerima hakkaks.
„Okei,“ vastas ta minu üllatuseks täiesti rahulikult.
„Päriselt?“
„No sa ajasid mu juba üles,“ vastas noormees mornilt.
Muigasin ja kõndisin esikusse ning üritasin ühe käega jalanõusid jalga tõmmata. Kuulsin teisel pool toru samuti mingisugust liikumist ja sahinat. Küllap ajas Darren ennast praegu voodist püsti ja hakkas riideid otsima.
„Kuhu ma tulema pean?“ küsis ta.
Jäin mõtlema. Mul polnud õrna aimugi. Küllap oleksin pidanud selle enne välja mõtlema, kui üldse poissi varahommikul välja kutsuma hakkasin. Tegelikult ma ju üldse ei arvanud, et ta ongi nõus minuga kohtuma kohe ja praegu. Olin ennast juba ette valmistanud selleks, et lähen ja jalutan niisama kuni päikesetõusuni mööda linna ringi.
„Oota mind oma maja ees, ma olen poole tunni pärast seal,“ laususin lõpuks.
„Okei, näeme siis,“ vastas Darren ja enne, kui ma reageeridagi jõudsin, oli kõne lõppenud.
Surusin telefoni teksade tagataskusse ja haarasin nagist musta jope ning kummutilt, mingisuguste arvete kõrvalt, mustad sõrmikud.
Olles hiirvaikselt välisukse sulgenud, tõmbasin jopeluku peaaegu kaelani kinni ja kindad kätte. Kiirustasin väravast välja ja mööda teed edasi.
Öine taevas oli selge ning siin ja seal oli näha mõnd üksikut tähte ja heledalt säravat poolkuud. Selge taevas tähendas aga ka seda, et õues oli külmem, palju külmem, kui tavaliselt. Surusin käed rinnale vaheliti ja kiirendasin sammu.
Liikusin mööda pimedat parki peaaegu joostes. Laternad olid ööseks välja lülitatud ning tumedate puude vahel oli peaaegu et hirmutav liikuda. Kuulsin vaid lehtede sahinat, kui tuul neist läbi puhus.
Jõudsin pingini, kus me Jarediga eelmisel päeval jäätist olime söönud. Peatusin hetkeks ning mu suu kaardus naeratuseks. Ma peaaegu tundsin magusat iirisemaitset oma suus, kui eilset meenutasin. Järsku puhus aga jäine tuul läbi mu jope ja pani juuksed näo ümber lendlema.
See tuletas mulle meelde, kuhu ma kiirustanud olin.
Kõndisin mööda teed edasi. Aja möödudes muutis külm õhk mu hingamise raskemaks ning õhukestes kinnastes käed hakkasid tahes tahtmata külmetama. Küttega korter tundus iga hetkega parim koht, kus olla.
Kui olin möödunud ka pingist, kus olime istunud Darreniga, võtsin oma külmades ja väsinud jalgades viimase jõu kokku ja sörkisin kergelt kortermajani, mille ees noormees mind juba ootas. Tundsin ta kaugelt ära, sest ilmselgelt oli ta ainus inimene, kes keset nädalat sellisel kellaajal väljas suitsu võiks teha.
Lähemale jõudes muutusid mu sammud aeglasemaks ja raskemaks ning hingamine ebaühtlaseks. Tundsin, kuidas süda sees tagus. Mul polnud õrna aimugi, mida talle öelda ja kuidas käituda.
„Hommikust,“ sõnas Darren, kapuutsi varjust mind piiludes.
Naeratasin kohmetult ja jäin tema ette, käed taskutes, seisma.
„Sulle kuluks vist ka üks ära?“ küsis ta, avatud pakki sigarettidega minu poole suunates. Tal oli õigus. Kui ma kuusteist olin, siis hakkasin suitsetama. Pool aastat oli see vastik komme mul küljes. Mul pole õrna aimugi, miks ma alustasin ja miks lõpetasin. Kõik toimus päeva pealt. See oli minu jaoks kõigest üks lihtne otsus. Nüüdki tuli vahetevahel ette hetki, kui see väike pakk mulle kätte juhtus. Mõnel peol või vahel, peale seda, kui oli Roberti või Scottiga tülitsenud. Lihtsalt selleks, et mõtteid koondada või ennast kuidagi vabamalt tunda. Ma ei tea, miks tossu kopsudesse tõmbamine minu puhul niiviisi mõjus.
Tõmbasin kinda käest ja võtsin värisevate sõrmedega pakist valgesse paberisse keeratud suitsu. Hais, mis riietele külge jäi mind ei häirinud, aga kinda võtsin ära lihtsalt vanast harjumusest, kui ma emale vahele jääda ei tahtnud.
Asetasin sigareti huulte vahele ja tõmbasin õhku sügavale kopsu, kui Darren mu sigareti musta tulemasinaga põlema pani. Kurk jäi veidi kipitama ja tõrva järgi maitsema, nagu alati, peale esimest mahvi, kui ma ammu teinud polnud.
Puhusin valge suitsujoa huulte vahelt välja ja jäin poissi põrnitsema, hõõguv sigaret suu juurde tõstetud.
Hetkeks tundus, et me kumbki ei osanud kuidagi alustada, kuid siis avas noormees suu: „Ma lootsin hommikusööki voodisse saada, aga kui ma ärkasin, siis polnud enam isegi sind.“

Millal uut???

No eks see oleneb sellest, millal mul jälle aega kirjutada on. Täna öösel loodetavasti ja siis alles neljapäeval, niiet heal juhul selle nädala lõpuks võiks midagi lubada. :)

Neelatasin raskelt.
„Vabandust, ma...mul oli värsket õhku vaja,“ pomisesin maha vaadates. Nüüd sain ma aru, kui rumalasti olin hommikul käitunud. Oleksin võinud kohe poisiga asjad selgeks rääkida. Mina aga jooksin saba jalge vahel minema.
„Akna lahti tegemisest ei oleks ju piisanud,“ jätkas Darren. Ilmselgelt mõnitas ta praegu minu lapsikut käitumist. Olgu. Seda mängu võisin mina ka kaasa teha.
„Kartsin, et äkki hakkab sul külm,“ sõnasin kindlalt, sarkasm läbi lause voolamas.
Noormees muigas, kuid ta suured tumedad silmad jäi surmtõsiseks.
„Sa kahetsed,“ lausus ta, nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas. Nagu näiteks vastus küsimusele: „Milline ilm väljas on?“
„Ma...ei...ja...ma ei tea,“ kokutasin lõpuks huulte vahelt välja. Ma ei saanud öelda, et ma juhtunut kahetsesin. Ometigi oli mul kuni lõpuni välja võimalus Darren endast eemale lükata, miskipärast ma seda siiski ei teinud. Ma olin nõus sellega, mis juhtus. Samas, ma teadsin, et see oli vale. Seda poleks tohtinud olla. See sõbralik istumine ja vestlus ei pidanud mitte kuhugi edasi arenema. Aga siiski, see oli juba toimunud ja nüüd ei muutnud seda enam miski.
Tõmbasin suitsus veel ühe mahvi, et selgelt mõelda. Sellel ajal hoidsin pilku kindlalt oma jalanõudel ja tumedal asfaldil. Kuigi nägin vaid enda ketside ninasid poisi jalavarjude poole vaatamas, tundsin, kuidas Darreni pilk mind üle keha põletas.
Viskasin pooleldi põlenud koni maha ja litsusin varbaga laiaks. Seejärel tõstsin pea ja vaatasin noormehele enesekindlalt silma ning ootasin kannatlikult, kuni ta läbi sinepikarva filtri viimase mahvi tõmbas.
„Niisiis,“ pomises poiss ja toetas ennast vastu maja seina.
„Me mõlemad olime joonud, me ei teadnud, mida me tahtsime ja tegime,“ laususin ma, kui olin ennast kokku võtnud.
Darreni näos ei liikunud ükski lihas, kui ta mulle sammukese lähemale astus „Mina teadsin.“ Tema sigaretihõnguline hingeõhk põrkas vastu mu jäist nägu.
„Olgu, mina, ei teadnud,“ jätkasin rahulikult.
„Aga praegu?“ küsis poiss ja astus mulle veel lähemale. Ebamugavalt lähedale. Meie kehad puutusid peaaegu kokku. Seejärel surus ta huuled õrnalt mu kaelale.
„Kas sa nüüd tead?“ uuris ta edasi, hääl üheaegselt kare ja mesimagus. Ta vedas ninaga mööda mu lõuajoont ja põske.
Järsku sain aru, et mu hingamine oli muutunud katkendlikuks ja mu keha läbistasid kuumalained. Ma ei olnud ju Darrenisse armunud. Polnud seda mitte kunagi olnud ja ka mitte praegu. Ometigi tundsin ennast väga veidralt.
„Ei,“ piuksatasin ma vaikselt. Kogu enesekindlus ja külm närv oli kadunud nagu tina tuhka.
Tundsin, kuidas poisi huuled muigeks kaardusid. Tema suu peatus mõne sentimeetri kaugusel minu kõrvast ning noormees sõnas: „Aga sa tahaksid teada, eks?“
Ma ei mõistnud, miks mu keha niimoodi lollitas. Mõtetega oli kõik korras. Ma teadsin, mida peaksin tegema ja ütlema, aga kui aju proovis käsku mööda keha laiali saata, tekkis ette mingisugune blokeering. Olin justkui üleni halvatud, kuigi ma tundsin, kuidas mu peopesad higistama hakkasid ja värin mööda selgroogu ülespoole roomas. Füüsiline mina tahtis Darrenit meeletult, vaimne ja targem mina teadis, mis on õige.
Loetud sekundid peale noormehe küsimust suutsin lõpuks vaevaliselt noogutada.
Selle peale vaatas poiss mulle pingsalt ja sügavalt silma. Tundus, et ta oleks tahtnud pilguga otse läbi mu kolju, kõige sügavamasse ajusoppi puurida ja teada saada, mida ma mõtlen.
Proovisin samuti pingutada ja poisi silmist midagi välja lugeda. Mõne inimese puhul on see kerge ja piisab vaid hetkest, kui tead juba tervet elulugu. Darreniga oli kõik vastupidi. Pilgus oli tühjus. Tühjus, millel polnud otsa ega äärt. Või siis olid kõik emotsioonid hoolikalt tema tumedate, rosinakarva kontaktläätsede taha ära peidetud.
Ja siis ta suudles mind. Õrnalt, rahulikult, tagasihoidlikult. Ma panin silmad kinni ja surusin huuled tugevalt kokku ning lihtsalt lootsin, et ta lõpetaks. Aga poiss ei lasknud ennast minu vastupanust häirida. Ta oli kannatlik ja ootas, lastes oma huultel kogu töö ära teha.
Ei läinud kaua, enne kui ma murdusin. Andsin alla ja paotasin veidi suud. Tundsin, kuidas miski mu sees keerama hakkas. See tunne ei olnud hea ega halb. Kõigest väga imelik. Nagu sõidaks ameerikamägede kõrgustest alla, maapinna poole.
Vaid mõni sekund hiljem tõmbusin Darrenist eemale. Ta jäi mind sõnatult vaatama. Ta ootas vastust. Ka mina ootasin vastust aga mitte temalt. Iseendalt.
„Vabandust,“ sõnasin ma kõrvale vaadates „ma ei usu, et see toimib.“ Pressisin selle lause raskelt huulte vahelt välja.
„Oled sa selles täiesti kindel?“ küsis noormees peaaegu kohe.
Noogutasin, endiselt pilku mujal hoides. Kuulsin, kuidas ta uue sigareti süütas ning ennast vastu maja seina toetas. Piilusin poissi silmanurgast. Ta nägu oli mõteisse vajunud, silmad kuskil kaugel eemal
Oleksin võinud teha ükskõik mida, et teada saada, mis tema salapärases mõistuses praegu toimub.
„Sa ju tead, et ma olen olemas,“ lausus ta siis, hääl väsinud ja tõsine.
„Sa ei tohiks mind ootama jääda. Me mõlemad teame, et see on mõttetu,“ vastasin ma kurvalt. Ma polnud kindel, kas olin kurb sellepärast, et Darren nii oma otsuses kinni oli, või sellepärast, et see mida ma rääkisin oli muutumatu tõde.
Või siiski...ei, ma jäin oma otsuse juurde. See oli ainus ja õige valik. Asjad olid juba isegi üleliia keeruliseks aetud. Pidin selle kiiresti lõpetama. Valutult seda enam teha ei saanud, sest ilmselgelt olin ma Darreni südame murdnud...jälle.
Vaatasin tema tühjalt helkivatesse silmadesse, mille taga toimus kindlasti parajalt suur segadus. Proovisin välja mõelda mingit lauset, et kõigele joon alla tõmmata aga mu pea oli tühi. Hetkeks tundus, et justkui kõik mälestused, teadmised ja mõtted, mis seitsmeteistkümne aastaga mu peast olid läbi käinud, olid järsku kadunud. Kustutatud. Paberihundist läbi lastud ja ära põletatud.
Järsku noormees ohkas ja suunas pilgu taaskord kuhugi kaugele.
„Tead, sul võis isegi õigus olla,“ sõnas ta.
Endalegi märkamata olin usinalt asunud jope serva pöidla ja nimetissõrme vahel edasi-tagasi voltima. Sundisin ennast lõpetama, kuid nii pea, kui ma uuesti Darrenile keskendusin, jätkasid sõrmed keelatud tegevust.
„Ma tean, et mina pole sinu jaoks õige, aga keegi ju on. Peab olema,“ rääkisin vaikselt ja sunnitult rahuliku tooniga.
„Ma ei mõelnud seda.“
Kergitasin üht kulmu „Mida siis?“
„Mul oleks tõesti võinud külm hakata,“ naeratas Darren ja nõksatas õrnalt peaga, et silmile tikkuvad ronkmustad juuksed näo eest ära lükata.
Pööritasin silmi ning mu kurgust pääses välja sügav ohe. Surusin endiselt jopeserva kallal pusivad käed taskutesse, et kaitsa neid nii häiriva tegevuse, kui ka külma eest, mis aeglaselt sügavamale mu kontide vahele pugema hakkas.
Liigutasin ketsides olevaid varbaid edasi-tagasi ja hammustasin mõtlikult huulde. Tundus, et Darrenile aru pähe panemine võis osutuda raskemaks, kui olin lootnud. Nägin silmanurgast, kuidas noormees rahutult niheles ja minu poole vaatas.
„Kas sul külm pole? Tahad äkki sisse minna?“ uuris ta.
Raputasin pead. Tahtsin need asjad siin samas selgeks teha.
„Darren, sa ju saad aru, miks see ei tööta?“ pärisin ma.
„Ma saan aru, et sul on praegu raske aga ma võin sulle toeks olla, kuigi ma pole just suurem asi kuulaja ja lohutaja.“
„Aga selles asi ongi. See, mida ma sinu vastu tunnen...või ei tunne, ei muutu, isegi kui ma lõpuks lepin sellega, et Scotti enam ei ole.“
„Sa ju ei tea kindlalt, kui ei proovi,“ jätkas noormees järjekindlalt.
„Ma olen päris kindel, et tean, aga niimoodi ei jõua me küll kuhugi,“ laususin ma. Sain aru, et selles väitluses ei jää kumbki peale, enne, kui üks meist alla ei anna.
„On sul juba keegi uus?“ küsis poiss järsku.
„Ega ometi sina ka!“ hüüatasin ma valjemalt, kui algselt plaanis „Kust kohast te kõik oma fakte võtate? Ma soovitaks igaljuhul uue allika otsida, sest nii see ei ole!“ nähvasin ma pahaselt.
„Kes siis veel seda arvab?“ päris Darren üllatunult, küllap polnud ta sellist reaktsiooni oodanud.
„Robert on endale mingi veidra teooria pähe võtnud,“ pomisesin läbi hammaste.
„Mis teooria?“
„Vahet pole!“
„Olgu siis nii,“ sõnas poiss oma tavalisel toonil. Just, nagu ma harjunud olin.
„Tead, sellest ei tule midagi välja, see kokku saamine oli halb idee“ nähvasin ma vihaselt „ma lähen lihtsalt koju,“ torisesin kanna pealt ümber pöörates.
„Sky, oota!“ lausus Darren ja asetas oma käe õrnalt minu õlale. Raputasin selle maha.
„Ootan mida?“ küsisin ma ja kehitasin õlgu vastust ootamata ning seadsin sammud minekule.

Pean jälle vabandama pika pausi pärast ja sellepärast ka, et ma ei suuda oma lubadusi täita, ärge lihtsalt uskuge enam, kui ma teile mingiks hetkeks uut osa luban.
See osa oli mul juba tegelikult ammu ammu valmis ja praegu läbi lugedes tundus selline...nii ja naa. Läks liiga draamaks?

Lugesin jutu algusest peale läbi ja wow, mulle väga meeldib!
Miskipärast ei salli ma üldse Darrenit, algusest peale.

Mulle nii meeldib Su jutt. Üle tüki aja üks, mis väärib ootamist, kuigi ma alles nädalavahetusel avastasin selle ja lugesin kõik ühtejutti läbi.
Sellepärast ma otsisin oma kasutaja üles ja kommenteerin siin, ehk innustab see sind kiiremini kirjutama, et lugejaid juures on.
Edu ja uut! :)

Issand kui armsad te kõik olete ! :) Aitäh heade kommentaaride eest. Niipea kui uus peatükk mu arvutis valminud on(mis peaks juhtuma varsti) laekub siiagi uus osa.

Mitte kodu poole, lihtsalt mööda tänavat edasi. Ma ei vaadanud kordagi selja taha, et näha, mida noormees edasi tegi. Kiusatus oli küll suur, kuid hoidsin ennast vapralt tagasi ja kõndisin mööda teed aina edasi. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et mu pea oli mõtetest tühi. Seda juhtus harva. Alati oli ju millestki mõelda või mõtteis millegi üle arutleda. Aga praegu kajas mu peas vaid vaikus. Tundsin ennast üksinda, kui mõtteid mulle seltsiks polnud.
Võpatasin, kui telefon mu teksade taskus järsku vibreerima hakkas. Värisevate kätega koukisin selle välja ning helistaja nime nähes heitsin pilgu selja taha. Minust vaevalt saja meetri kaugusele maha jäänud Darren seisis endiselt seljaga vastu maja, käsi kõrva äärde tõstetud.
„Mida?“ pomisesin telefoni, hääl väsinud ja nõrk.
„Sul on õigus,“ vastas noormees „see tundub tõesti päris lootusetu.“
„Mis sind nii kiiresti meelt muutma pani?“ küsisin kahtlevalt kulmu kergitades.
Nägin läbi pimeda öö, kuidas poisi õlad nõutult üles ja alla liikusid.
„Kui sa kellestki hoolid, pead laskma tal minna,“ kuulsin endale telefonist kõrva kajavat.
„Aitäh,“ sõnasin, väike naeratus huultel mänglemas „vabandust, et su keset ööd üles ajasin.“
Darren keeras mulle selja ja astus majja, jättes mu ainukesena varahommikusele tänavale seisma. Kuulsin, kuidas ta sammud trepkoja põrandalt vastu kajasid.
„Vabandus vastu võetud. Proovi jamadest eemale hoida, eks?“
Noogutasin kramplikult. Teadsin, et ta ei näe mind, kuid lootsin, et ta saab mu vaikivast vastusest aru.
Olles kõne lõpetanud, kõndisin mööda tühja tänavat edasi. Esimesed tänavalaternad süttisid ja tõid kõhedasse hommikusse veidi sära. See aga tähendas, et mul polnud enam palju aega ainult iseendaga jäänud , sest varsti oli oodata varajasi tööleruttajaid ja esimesi ühistranspordivahendeid teedele vurama. Öö oli kuidagi erakordse kiirusega möödunud ja nüüd lähenes pikkade sammudega uue päeva algus.
Ületasin kummalegi pool vaatamata vaikse ja tühja sõidutee ja astusin kitsamale jalakäijaterajale, mis lookles ringiga ümber pargi. Aega polnud mul palju aga ka mitte nii vähe, et mööda harjumuseks kujunenud teed minna. Heal juhul oli mul tunnike, enne kui ema ärkab ja hakkab ennast esimeseks vahetuseks tööl valmis seadma. Teadsin, et ta kontrollib, kas ma ikka jõudsin voodisse. Vaatab lihtsalt üle ukse sisse, veendumaks, et ma magan veel sügavat ja rahulikku und. Ma ei tahtnud talle pettumust valmistada ning lootsin kõigest väest, et ta ei avastaks külmade, magamata linadega aset, millele oli isegi veel päevatekk korralikult peale tõmmatud ja ühest nurgast ära volditud.
Teadsin, et mul oleks targem võib-olla veidike kiirustada, kuid suutsin mõelda vaid Darreni telefonis kõlanud häälele, mis isegi inimesele, kes ei oska teiste emotsioonidest palju välja lugeda, tunduks kurb ja murdunud.
Aga mida sain ma teha? Ükskõik millise otsuse ma oleksin vastu võtnud, üks meist oleks nii või naa haiget saanud. See oli suletud ring, millest välja pääsemiseks pidime mõlemad ohvri tooma.
Raputasin kergelt pead ja üritasin noormeest oma mõtteist välja tõrjuda, kuigi tundus, et keegi vajutaks justkui kogu aeg tagasikerimisnuppu ning poisi sõnad kummitasid mul peas: „Kui kellestki hoolid, pead laskma tal minna.“
Need aina kordusid ja kordusid, vahel aeglasemalt ja mõtlikult, siis jälle kiiresti ja järsult, muutudes lõpuks lihtsalt tühiseks hulgaks sõnadeks, mis kõlasid veidralt ja ei omanud mingit tähendust. See sumin mu mõtetes pani mu pea ringi käima ja valutama.
Peatusin ühe väikese pubi ees, mille aknal oli suur, tillukestest lambipirnidest koosnev loosung: „24 tundi avatud!“. Lambikesed oleks arvatavasti pidanud erksalt põlema. Punaselt, roheliselt, võib-olla isegi siniselt või hoopis kõikides neis värvides vaheldumisi aga praegu ei säranud mitte ükski tuluke. Suurest aknast, kust muidu võis näha pubi interjööri, kumas vaid pimedus. Väikeses laudade-toolidega kaetud saalis ei liikunud ükski hing ning asutus oli ilmselgelt sama suletud, kui keldripood ja lilleputka sellel samal tänaval.
Istusin külmale trepile, mis ukseni viis ning toetasin pea kätele. Tundsin ennast järsku üksikumalt, kui kunagi varem, olenemata faktist, et olin ühe öö jooksul ära leppinud kahe väga tähtsa inimesega. Miski siiski näris mind veel seestpoolt.
Oma lühikese elu jooksul polnud ma peaaegu kunagi üksi olnud. Alati oli keegi koos minuga, minu kõrval, kuulas mu muresid või elas kaasa minu õnnestumistele. Aga järsku polnud enam kedagi. Emal on käed-jalad tööd täis peaaegu kakskümmend neli tundi ööpäevas. Rob’ist saab samuti tõsine tööinimene ning vaba aja veedab ta Sharoniga ning Kyoshi ja Darren peavad samuti ühel hetkel mõistma, et nad ei saa igaveseks autorooli jääda.
Kas Scotti kaotus oli mind tõesti muutnud selliseks-mõtlevaks ja arutlevaks? Veel vähem kui kaks nädalat tagasi ei mõelnud ma oma tulevikule. Ma ei mõelnud isegi ette, mida ma järgmisel päeval teen, sest mul oli olemas kõik, mida ma vajasin. Äkki olin ma lihtsalt järsku suureks kasvanud? Tõttöelda ei võtnud ma ka praegu oma tulevikku kuigi suure tõsidusega. Teades, mis mind tuleval nädalavahetusel ees ootas, oli suur võimalus, et lõpetan samamoodi, nagu Scott. Samas, mis mul kaotada oli?
Põrnitsesin läbi uduste silmade mustavat taevast. Varahommikused tähed särasid veel eredalt ja kutsuvalt. Hingasin sügavalt sisse jahedat õhku ning sel hetkel ma mõistsin, kuivõrd palju mul tegelikult kaotada oli. Ema, vend ja viimne kui usk endasse ja oma viimasel ajal kuhugi varjudesse kadunud tugevasse iseloomu.
Tõusin külmalt kivitrepilt püsti, suunasin pilgu otse ette ning hakkasin kindlate sammudega kodu poole kõndima.

Astusin koduuksest sisse minut enne kuute. Ohkasin kergendatult, kui köök ja muu maja olid endiselt pimeduse ühtlases looris. Viskasin jope lohakalt nagisse ning lükkasin jalanõud teiste juurde, püüdes jätta muljet, et seal samas olid nagu kogu öö olnud. Hiilisin kikivarvul esimestest trepiastmetest üles, kuulatades iga sekundi tagant.
Järsku läbistas haudvaikuses olnud maja summutatud äratuskella tirin. Jooksin trepist üles võimalikult vaikselt. Lisaks äratuskellale kumises mu peas väike häirekell, mis andis märku sellest, et läheb vaid minut või kaks, kuni ema hommikumantli selga paneb ja üle koridori minu tuppa astub.
Oma toa ust avades kuulsin, kuidas tirin lõpes ning ema voodi vedrud nagisesid. Kujutasin peas selgelt ette, kuidas ta väsinult käega uniseid silmi hõõrub ja oma käed pehme valge hommikumantli varrukatesse ajab.
Tõmbasin sviitri üle pea ja viskasin selle voodi kõrvale põrandale. Rohkemate riiete ära võtmiseks mul aega ei jätkunud ning sukeldusin koos teksade ja maikaga suleteki alla, samal ajal avanes ja sulgus ema toa uks. Tõmbasin veel viimasel hetkel sokkides jalad teki alla ning ukselink vajutati alla. Alles siis märkasin, et kiirustamisest ja ringi rabelemisest hingeldan meeletult. Hingasin sügavalt sisse ning hoidsin hinge kinni. Uks avanes ning ma nägin esiku hämarat punakat valgus läbi suletud silmalaugude.
Lasin õhu kopsudest aeglaselt välja ning teesklesin magamist nii hästi, kui oskasin. Läks mööda võib-olla minut, kui uks kinni tõmmati. Avasin silmad ning püüdsin trummeldavat südant rahustada. Lükkasin teki aeglaselt pealt ning riietusin lahti. Aeg-ajalt kuulsin, kuidas ema köögis toimetas. Kas ta oli aru saanud? Vaevalt, ta oleks siis ju midagi öelnud või teinud.
Jätsin riided sinna samasse, kuhu enne sviitri lennutanud olin ning pugesin uuesti voodilinade vahele. Olles rahunenud, tundsin, kuidas uni ka tegelikult mind järsku igast küljest ründas. Sulgesin raskeks muutunud laud ning viimase asjana enne uinumist suutsin ma mõelda vaid seda, et lisaks ema ja Darreniga leppimisele olin ma täna öösel ära leppinud ka iseendaga.

Kuna mul oli hommikul vara eksami konsultatsioon ja peale seda tulin kiiresti koju enda haiget kurku ja nohu ravima, siis oli mul palju aega, et uus peatükk valmis kirjutada.
See tähendab aga seda, et teiegi saate uut osa lugeda. Polegi vist ammu nii väikeste vahedega uut osa lisada saanud, olen kohe enda üle uhke.

Lesin pehmel rätikul, kõrvetav päike ja kuum liiv mind soojendamas. Minu juuksed on soolasest mereveest veel niisked.
Heidan poolsuletud silmade vahelt pilgu Sharonile, kelle shokolaadikarva paksud kiharad ühtivad toon-toonilt tema nahaga. Tüdruk kuulab kõrvaklappidest muusikat ning nõksutab kergelt peaga kaasa.
Muigan ning ajan ennast küünarnukkidele püsti. Taevas on erksalt sinine ning ainsamagi pilveta. Juba varahommikust saadik on kraadiklaas näidanud pea kolmekümmet soojakraadi ning õrn meretuul muudab selle rannapäeva täiuslikuks.
Ümberringi on lõpmata palju rahvast, kuigi kell ei näita veel keskpäevagi. Kogu rand sumiseb nagu hiiglaslik mesilasepesa. Enamus inimesi on tulnud gruppides või paarikaupa. Veepiir ja kõik väljakud on täitunud veesportlaste ja võrkpalluritega.
Hoian pilgu sügavsinisel merel ja keerutan varbaga liiva sisse mustreid. Järsku köidab mu tähelepanu maantee poolt tulev müra. Algul kostub vaid möirgav mootor, mille hääle järgi võin juba öelda, et seda pole ammu põhjalikult puhastatud, seejärel auto peatub ning mängima hakkab tümpsuv muusika, mis kajab üle ranna.
Näen, kuidas masina ümber koguneb väike seltskond noori. Kergitan kulmu ning tõmban ühe väikese valge kõrvaklapi Sharoni kõrvast välja.
„Lähme vaatame, mis seal toimub,“ sõnan lühikesi lõhkiseid teksapükse jalga tõmmates.
Minu kõrval lamaval tüdrukul läheb vaid minut aru saamiseks, mida ma mõelnud olin. Ta libistab õhukese suvekleidi selga ning koos seame sammud auto poole.
Lähemale jõudes näen, et see hõbe-roheline iludus on Toyota Supra.
„Tead sa teda?“ uurin Sharonilt, samal ajal auto arvatavat omanikku silmitsedes. Umbes mu venna vanune, tumedajuukseline ning päevitunud nahaga noormees. Tema sinised silmad säravad uhkelt, kui ta sõprade ees oma autoga uhkustab.
Neiu kehitab õlgu „Võib-olla olen paar korda näinud.“
Jääme grupist mõne meetri kaugusele seisma. Autokapotile toetuv juht märkab meid peaaegu kohe.
„Tahate sõitma tulla?“ küsib ta naeratades.
Muigan ja astun lähemale. „Võidu.“
Poisi näos peegeldub hetkeks üllatus ja ta muutub tõsiseks. Tema silmad mõõdavad mu pikki juukseid, bikiinides keha ning rannaplätudes olevaid kärtspunaseks lakitud varbaküüsi. Hetk hiljem on kaval muie noormehe näos tagasi ning ta libistab ennast kapotilt maha.
„Tõsiselt räägid?“ pärib ta kahtlustavalt.
Noogutan „Kardad? On uhkustamine ainus, mida sa oskad?“
„Sa vist ei tea, kes ma olen,“ sõnab poiss naerdes.
„Sa vist ei tea, kes mina olen,“ vastan talle samamoodi, kuid täiesti tõsiselt.
Juht kergitab kulmu.
„Mille peale?“ uurib ta.
„Tuhande,“ vastan lühidalt.
„Sobib, aga kui mina võidan, tuled minuga täna õhtul välja,“ sõnab juht ja avab oma auto ukse.
Hakkan naerma ning keeran otsa ringi, et enda sõiduki järgi minna.

Meie autod on külg külje kõrval stardijoonel. Ees ootab paarisaja meetrine sirge lõik. Käivitame üksteise järel mootorid ning vaatame üheaegselt teineteisele otsa. Tema poole vaadates näen, et vähemalt pooled rannas olevatest inimestest on püsti tõusnud ja jälgivad uudishimulikult toimuvat.
„Tähelepanu!“
Noormees, kelle nime ma endiselt ei tea, teeb mulle silma ning naeratab säravalt.
„Valmis olla!“
Saadan talle vastuseks õhusuudluse.
„Läks!“
Korraga vajutame gaasi ning autod sööstavad otse edasi. Hoian ennast sihikindlalt kohe tema kõrval, kuni pool teest on läbitud. Seejärel heidan veel ühe pilgu poisile, lehvitan ning kihutan temast mööda, finišijoone poole, mille ma mõned sekundid hiljem ka esimesena ületan.
Astun autost välja ning kõnnin noormeheni, kes on taaskord oma sõpradest ümbritsetud.
Ta ulatub mulle rahatähed ning peale kiiret loendamist veendun, et kogu küsitud summa on mu sõrmede vahel. Voldin krabisevad paberid pooleks ja lükkan oma püksivärvli vahele.
„Ma vist tõesti ei tea, kes sa oled,“ lausub poiss mulle, kui olen temast kaugemale kõndinud.
Pööran pea tema poole „Ilmselgelt.“
Ta sörgib mulle järgi „Aga on mul võimalus teada saada?“
Kehitan õlgu. Noormees on ju tegelikult nägus. Isegi väga. Miks ka mitte?
„Ma olen Scott,“ sõnab ta mulle särasilmil otsa vaadates.
„Sky,“ vastan talle „Tead, Scott. Kui õige jätaks selle võistluse viiki?“ küsin temalt magusalt.
Scotti nägu muutub rahulolevaks, kui ta mu vihjest aru saab.

Järsku tekivad taevasse tumedad pilved, mis varjutavad päikese hetkega. Õues läheb pimedaks, nagu oleks öö, kuid päevane palavus ei kao. Tundub, nagu läheks ümberringi hoopis palju kuumemaks. Tunnen, kuidas higi mu otsaesisele tekib ning ümber pöörates näen enda selja taga leeke. Need on mitme meetri kõrgused ning juba ümbritsenud mu auto. Teisele poole vaadates ei näe ma muud, kui taaskord leeke. Scott ja kõik teised on kadunud. Tõstan käe silmade ette, kuid kuumus aina kasvab ning leegid lähenevad. Vajun põlvili kuumaks muutunud asfaldile vaid loetud sekundeid enne seda, kui kuumus mu ümber kõrvetavaks muutub ja kõik järsku pimedaks läheb.

„Sky!“ sosistas vaikne hääl läbi pimeduse, mis imelikult mu kõrvus kumises. Tahtsin silmad lahti teha ja näha, kes mu nime oli öelnud aga miski hoidis mind justkui kinni mingis põhjatus augus ning päevavalgust ei paistnud kuskilt.
„Sky, ärka üles!“
Hääl, mis oli nii tuttav, kuid ometigi ei suutnud ma meenutada, kellele see kuulus, polnud enam sosin mu peas vaid pigem närvline hüüe. Tundsin sooja puudutust oma nahal ning mu ajul läks hetk aega, enne, kui see mulle teavitas, et kellegi sõrmed puudutasid mu käsivart. Ei, see polnud lihtsalt õrn puudutus. Keegi raputas mind tugevalt.
See keegi soovis, et ma ärkaksin. Sobrasin ajus ringi ja üritasin leida seda õiget kohta, mis aitaks mul silmad avada ja reaalsusesse jõuda.
Järsku muutus kumin, mille ma peaaegu juba unustanud olin, tugevamaks. See läks aina valjemaks ja valjemaks ning ühel hetkel ei meenutanud see enam kuminat. See oli kasvanud kriiskeks. Tundsin kurgus vastikut pitsitust ning mõistsin, et see kohutav hääl pääseb valla minu kõrist. Sekund hiljem meenus mulle, kuidas silmad avada ning olles silmalauge millimeetri võrra kergitanud tundsin ära ka hääle omaniku.
Jared vaatas mulle otsa, silmades hirm. Tema sõrmed olid endiselt ümber mu käsivarre põimunud, kuid ta lõdvendas oma haaret kohe, kui nägin, et ma olen täielikult ärkvel.
Ahmisin õhku ja tõusin istukile.