Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Ma tunnen end ka uhkelt nüüd...

Kuna mind eile kodus polnud, siis nüüd hoogsalt kirjutan kümnendat peatükki ja kui see valmis saab, siis tuleb kohe selle peatüki teine osa. :) Kui hästi läheb, siis kuskil tunnikese pärast saate edasi lugeda.

Edit: Siin see siis lõpuks on.

„Mul oli vaja natuke asjades oma peas selgust luua ja isegi tähele panemata olin sinna jalutanud. Siis mõtlesin, et miks ka mitte juba garaažist läbi hüpata ja teid külastada,“ tõe väänamine tuli mul päris ladusalt välja, kuid tundus, et mu hääles oli siiski kõhklust kuulda, sest Darren vaatas mulle hetkeks tõsiselt otsa.
Mida tänav edasi, seda vähemaks jäi autosi ja inimesi. Lõpuks jõudsime tuttavasse rajooni, mis jättis isegi päeval väljasurnud mulje.
Roberti Infiniti seisis garaaži ees, järelikult olid kõik juba kohal ja minul hakkas sees keerama. Astusime kahekesi korraga hoonesse sisse. Ruumis mängis vaikselt tümpsuv muusika ja seinale kinnitatud telekast käis kossumäng. Kyoshi toetus ühe valmimisjärgus auto kapotile, käed rinnal vaheliti ning jälgis süvenenult ekraani. Sharon ja Robert istusid kõrvuti vanal diivanil, tüdruku pea poisi õlal puhkamas. Noormees hoidis ühe käega õrnalt ümber Sharoni õlgade ning teisega silitas ta tumedaid juukseid. Täiesti tavaline pärastlõuna, välja-arvatud see, et siiski oli üks inimene jäädavalt puudu, kuid tundus, nagu oleks pool meie kambast kadunud. Tegelikult oligi ju Scott olnud meie liider ja grupi hing.
Sharon tõstis hajameelselt pea ja meid nähes naeratas ta kergelt. Ka Rob märkas meid ning viipas kergelt käega.
Kõndisin paarini ja sättisin ennast nende kõrvale istuma. Darren jäi kuhugi kaugemale maha.
„Ma hakkasin sinu pärast muretsema, juba varahommikul olid enda toast kadunud, keegi sinust midagi ei tea,“ ütles vend mulle etteheitval toonil.
Kehitasin õlgu ja naeratasin „Aga siin ma nüüd olen.“ Silmanurgast nägin, kuidas Darren meile lähemale nihkus.
„Kus sa siis seiklesid?“ uuris Sharon lahkelt.
Otsustasin, et nüüd on ainuke aeg, millal kõik ära rääkida.
„Vaadake, see võidusõit, järgmisel laupäeval,“ alustasin ma.
„Sinu ja Craigi vahel,“ lõpetasid Robert ja Sharon ühest suust. Isegi Kyoshi pööras pea meie poole, et paremini kuulata. Darren ei liigutanud, kuid ma teadsin, et ta kikitas teravalt kõrvu.
„Jah,“ noogutasin ma ja jätkasin „mul on sellega väikesed plaanid.“
„Ka sa võtsid lõpuks mõistuse pähe ja otsustasid selle jama ära lõpetada?“ küsis Rob tõsiselt.
Raputasin pead. Sharon ohkas peaaegu märkamatult.
„Ma leidsin omale hoopis õpetaja,“ ütlesin vaikselt. Hetkeks valitses ruumis vaikus, mida lõhestas rahva kisa, kui vastaste võistkond punkti sai.
„Miks sul õpetajat peaks vaja minema? Sa oled suurepärane sõitja!“ ütles vend mulle ja hakkas vaikselt naerma.
„Ma olin suurepärane sõitja,“ parandasin teda „ma pole juba kaua aega rooli tahagi istunud.“
See lause pani Robertit ja arvatavasti ka kõiki teisi järele mõtlema.
„Ma ei saa nädalaga üksi vanasse vormi tagasi,“ pomisesin Jaredi sõnu, mis mul terve päev peas kajanud olid.
„Ja kes on see imeline „õpetaja“?“ küsis Darren, kare hääl vaikust rebestamas.
„Ma tean, kuidas te reageerite ja palun kuulake mind enne ära, kui kuidagi vastu vaidlema hakkate,“ ütlesin enda arust rahustava häälega.
„Sky, mis toimub?“ küsis Robert kulmu kergitades.
„Jared....“ kõhklesin enne perekonnanime ütlemist mõne sekundi „Bentley, hakkab mu õpetajaks.“
„Mida?“ sisises Darren vaevalt pool sekundit hiljem. Ta astus ähvardavalt paar sammu mulle lähemale. Noormehe silmad leekisid vihaselt. Ma ei mäletanudki millal ma viimati võisin tema näos nii tugevat emotsiooni näha. Ülejäänud kolm nägu seevastu olid tühjad, tuimad ja vaatasid suurte silmadega mulle ainiti otsa.
„Darren, palun kuula mis mul öelda on, enne kui hakkad mingeid valesid järeldusi tegema.“
„Siin ei ole mingeid valesid ega õigeid järeldusi. On ainult ühed järeldused. Jared Bentley on samasugune sitapea nagu ta vend ning ainuke põhjus, miks ta sinuga suhtlema peaks oleks oma venna võidu kindlustamine!“ rääkis Darren vihaselt.
Enam ei vaadanud teised kuulajad minu otsa, vaid jõllitasid jahmunult kõnelenut.
„Mina reageerisin samamoodi, kui ta minuga täna rääkis, aga ta suutis mind veenda, et ta on tõesti oma venna vastu ja minu poolt,“ seletasin ma ja üritasin rahulikku tooni säilitada.
„Darren, kuulame Sky ära,“ tõstis Robert häält, kui noormees protesteerimiseks suu avas.
„Ükskõik mida ta sulle rääkis, on see kindlalt vale,“ pomises poiss läbi hammaste, kuid jäi siis Robi pilku nähes vait.
Kirjeldasin kambale lühidalt hommikul juhtunut, alustades kohvikust välja tormamisega ning lõpetades Jaredi lubadusega homme pärastlõunal siia ilmuda.
„Mina usun sind ja seda Bentleyt ja kui sa tõesti tahad võita, siis võta selle tüübi pakkumine vastu,“ ütles Kyoshi esimesena.
„Muidugi on väike kahtlus, et Jared võib valetada, aga ta ju siiski rääkis sulle Scottist kõik ära. Miks ta seda muidu peaks tegema?“ küsis Sharon ja naeratas kergelt.
„Sest ta mõtles selle välja, et Sky’d ennast usaldama saada,“ pomises Darren piisavalt kõvasti, et kõik kuuleksid.
Robert saatis talle veel ühe terava pilgu, kuid noormees ei pannud seda tähele.
„Sky, see asi on sinu otsustada, sest mina sind keelata ei saa, kuigi sa oled mu väike õde,“ rääkis Rob „ma ei taha, et sa haiget saaksid, aga kui sa tõesti teda usaldad ja arvad, et see aitab sul võita, siis...“ noormees ei lõpetanud lauset vaid kehitas õlgu.
„On väga suur võimalus, et ta on sama hull kui tema vend, või veel hullem,“ ütles ta viimaks.
„Aga on ka võimalus, et ta on täiesti normaalne inimene,“ pomises Sharon vahele.
Robert vaatas mulle nukralt otsa. See oli täpselt selline pilk, nagu suur vend ei usalda oma väikest õde halva kuulsusega poisiga kohtama, kuid see oli kaks korda tugevam. Sellest pilgust oli näha täpselt kui palju ta minust hoolis ja seda oli rohkemgi kui vaja.
Ma naeratasin talle kurvalt ja lootsin, et nüüd on hullem osa möödas.
„Sa oleksid seda ju ikkagi teinud, isegi kui me su enda seast välja oleks heitnud?“ küsis Sharon mulle silma vaadates.
Noogutasin kahetsusega. See mõte oli tõesti mu peast ennist pargis läbi käinud.
Selle peale Sharon muigas „Siis on hästi, et me kõik...,“ ta köhatas ja parandas ennast: „...enamus sellega lepime.“
Piilusin silmanurgast Darreni poole. Ta oli täpselt selles poosis, nagu ma teda ette olin kujutanud. Toetas ühe jalaga vastu seina, käed rinnal risti ja pea langetatud. Must tukk silmi varjamas, mis endiselt pahameelest hõõgusid.
„Aitäh,“ ohkasin ma ja vaatasin hajameelselt teleka poole „Kes juhib?“ küsisin ma Kyoshilt. Poiss vaatas mulle mõne hetke segaduses otsa, kuid siis jõudis talle kohale, mida ma küsisin.
„Lakers,“ vastas ta kiiresti ja jäi uuesti lõpule lähenevat mängu vaatama.
„Oled sa elevil ka?“ küsis Sharon vaikselt.
„Miks?“ ei saanud ma hästi aru.
„Homme oled jälle üle pika aja roolis ju,“ muigas ta.
„Kas tõesti tundub, et ma ootan seda suurima innuga?“ küsisin silmi pööritades.
„Ma ei saa kunagi su tunnetest aru,“ pomises tüdruk, naeratus laienemas.
„Kust sa auto saad?“ küsis Rob järsku.
Ma jäin mõtlema, sellega polnud ma tõesti arvestanud.
„Tuleb vist romulaid läbi kammima hakata,“ vastas poiss ise oma küsimusele.
„Ja seda kiiremas korras,“ nõustus Sharon.
Tundus, et need kaks olid võidusõidust palju rohkem vaimustatud kui mina.
Telekast kostus lõpuvile ning Kyoshi näole ilmus rahulolev naeratus. Vähemalt mõni meie hulgast oli siiralt õnnelik. See mõte pani ka mind kergelt naeratama. Imelik, sellised väikesed asjad tegid mu tuju heaks. Arvatavasti oli see nii, sest kõik suuremad asjad, mille üle ma tavatsesin õnnelik olla, olid kadunud. Kõigepealt võidusõitmine ja siis Scott.
Selline asjade käik pani mind mõtlema, kas üldse tuleb veel midagi või kedagi, mis need augud täidaks. Muidugi ei sobituks need augud ja augutäited täiuslikult kokku. Need oleksid rohkem nagu pusletükid, mis on samalt pildilt, kuid mitte kõrvuti.
Aga võib-olla ongi nii parem.

Tunne ennast nüüd veel uhkemalt, kuna see oli nagu superrrrrrrrr!
Põrisevat sorti R-ga.
Kiiresti uut, nagu alati.

Ma pole rohkem lugenud kui põgusalt esimese peatüki esimest poolt, ja olen juba õhinas -

MA LEIDSIN OMALE HINGESUGULASE!

Ausalt ka, : D

Nitro ja turbo on tegelikult kaks eri asja. Ma sain selle eest mööda päid ja jalgu, kui neid koos mainisin.
Ka mina kirjutan autodest. Ja igasugusest toredast crapist.
Ja ma ausalt võtan mingi hetk aja, et kõik läbi lugeda siis, kui sõnad mu silme ees ringi ei uju, nagu praegu sünnib.

*kiikab viimast osajuppi* KYOSHI?? Japanese? Where? *vahib ringi, silmad suured* Japanophile alert!

Ei, tegelt, tüdruk, sa pead mulle oma MSNi PMiga saatma, sest ma tõesti pean sinuga rääkima! You're wicked!

accident - Kahjuks vist ei tule jälle enne järgmist nädalavahetust midagi uut.

EITC. - Kõikides järgmistes osades hakkab Jaredit isegi liiga palju olema

Takuya Kenzo - haha tore, et siin veel autofänne on

Ma olen autovänn! Get it - auto van? : D
Väärastunud huumorimeel. Sowwy.
Einoh, kõik, millel on vinge mootor peal ja korralikud valuveljed all, teenib mu uudistava pilgu.
And I'm definitely going to read it through when I have more time. I promise.

Otsustasin 10. peatükki veidi pikendada, sest kuna see on juubeliosa, siis tahtsin, et selles tuleks lõpuks Sky hästi varjatud saladus välja. Siiani on mul juba 2855 sõna ja jutt aina voolab. Kui ma niimodi jätkan, siis tuleb unetu öö, kuna mingi inspiratsioonilaine vist ründas mind või midagi...

Lihtsalt pidin mainima!

Veab, et sul inspiratsioonilained käivad -.-
Mul käivad pigem kodutöö lained.
Aga seda negatiivset sorti.
If you get what i'm sayin

eiei, isegi mina ei getti what i'm saying rait nao
nuux, okei.
Aga ikkagi rämedalt ootan juba uut osa

Pole teid jälle ammu rõõmustanud. Nautige uut osa ja Jaredi suurt -peaaegu-debüüti selles jutus!

Seisin väikeses hoovis, selg vastu garaaži kiviseina ja vaatasin uuesti kella. Viisteist minutit oli veel aega. Olin juba pea pool tundi oodanud. Jalad hakkasid vaikselt juba pikast koha peal seismisest valutama, aga ringi kõndida ma ka ei tahtnud. Kartsin, et see ajab mu veel rohkem närvi. Mille kuradi pärast ma üldse närveerisin?
Kas sellepärast, et viieteist minuti pärast olin ma jälle võidusõidu auto roolis ja kogu mu kahe aastane „võõrutus“ oli täielikult hukule määratud, või oli asi hoopis vastupidi: äkki ma hoopis kartsin, et Jared jätab tulemata ja ma ei saagi sõita? Ma ei tea mis toimus, aga igaljuhul keeras mul sees nagu pesumasinas.
Proovisin ajule tegevuse andmiseks mõelda millestki täiesti tavalisest, näiteks ilmast. Täna oli esimest korda üle pika aja soe. Väljas oli ikka väga soe, tundus, et kevad annab endast lõpuks märku. Kuna ma seisin varjus, ei mõjunud kõrvetav päike mulle eriti, kuid soe tuuleiil sasis mu juukseid ja paitas nägu.
Toetasin kukla vastu seina ja sulgesin silmad. Isegi kinnisilmi oli ümberringi valge. Lootsin, et Jared tuleb varsti, sest kaua seal niimodi seistes oleksin ma võinud isegi tukkuma jääda. Öö oli jälle unetu olnud. Magama jäin kiiresti, kuid unenäod tulid taas mind painama ning kella seitsmest alates olin lootusetult üleval, igavusest ja pingest tulvil. See närvitsemine oli kestnud juba terve päeva. Tagantjärgi mõeldes olin kindlasti kõigile jubedalt ajudele käinud ja palju nähvanud. Lubasin endale, et kui homme veel elus olen, siis proovin oma käitumist parema tuju või siis vähemalt hea näitlemisega heastada.
Ohkasin. Tahes tahtmata olin jälle oma mõtetega mu peas toimuva närvidemänguni jõudnud. Enam ei keeranud kõhus, nüüd oli lihtsalt väga tühi tunne ja kohati tundus, et pea käis veidi ringi.
Hõõrusin uniseks muutunud silmi ja veendusin, et seisan endiselt varjus. Kaela ja käte vastas kriipis endiselt krobeline ja päikese poolt puutumata külm majasein ning esimesed päikesekiired algasid minust alles mitu meetrit paremal. Avasin kiire liigutusega oma nahktagi luku ja tõmbasin varukad küünarnukkideni üles. Tõmbasin kergelt kätega läbi juuste ja kõndisin veidi edasi, kuni esimene kuldne kiir mu nägu puudutas. See oli soojem, kui olin oodanud. Meenutas rohkem suvist, kui kevadist päikest.
Garaaž oli täna õnneks tühi. Ainult mina ja mu mõtted.
Sharon oli hommikul meie juurde tulnud, kuid peale seda, kui nad kahekesi pidid tund aega minu pidevat torisemist ja mossitamist taluma, otsustas paarike välja jalutama minna. Tundus, et nad olid kuhugi kaugele kõndinud, sest kell kaks, kui mina liikuma hakkasin, neid veel kodus polnud.
Tundus, et Kyoshil oli üks neid päevi, kui ta pidi tädil restoranis abiks olema. See tähendas, et peale pikka päeva, olles korraga ettekandja, nõudepesija ja koristaja, oli poiss rampväsinud ja vajus ära juba enne voodisse jõudmist. Mitmeid kordi oli Kyoshi siingi oma ööd mööda saatnud. Seda oli tegelikult päris naljakas vaadata, kuid üks hetk oli poiss rõõmsameelne ja ergas ning järgmisel hetkel magas ta norinal, pea rinnale vajunud.
Ja siis oli veel teadmata kadunud Darren. Ta jalutas eile, natuke peale vaidluse lõppu, garaažist välja ja peale seda ei ole keegi temast kuulnud ega teda näinud. Mitte, et me teda eriti otsinudki oleks. Robert arvas, et parem on, kui Darren ise maha rahuneb, võtku see või nädal aega. Olin temaga nõus, kuid sisimas tundsin ennast üpris halvasti, et olin Darrenit niimodi haavanud. Ma teadsin, et oleks asi kelleski teises, jõlguks noormees endiselt meiega, isegi kui ta oleks pidevalt tõre ja pahas tujus, kuid millal ta seda siis poleks? Aga nüüd oli ta igal juhul kadunud ja keegi ei teadnud, kas ta enam tagasigi tuleb.
Kuulsin lähenevat mootorimüra. Kuna siin kandis peale meie autode ühtegi teist ei sõitnud, siis võis see tähendada vaid üht. Jared oligi koha üles leidnud.
Sättisin ennast uuesti mugavalt vastu seina ja kissitasin päikse pool pimestatud silmi, kui auto maja ette keeras ning täpselt minu kõrval peatus. Nägin auto tumendatud küljeklaaside peegelduses ennast, suu lahti, autot jõllitamas.
Minu ees seisis ehtne must Nissan Skyline GT-R R35. 500 Hobujõudu puhast täiuslikkust-vähemalt minu jaoks. Ta polnud küll originaalmootoriga nii võimas ja kere polnud nii kerge, kui Scotti Supra oli olnud, kuid Skyline’i vaadates oli mind alati vallanud kõige tugevam soov silmapilkselt sellesse istuda ja lõpmatusse kihutada.
See oli alati üks mu unelmate autosid olnud, kuid olin seda näinud vaid telekast ja internetist. Mul polnud piisavalt raha, et selle lähedalegi pääseda, rääkimata selle ostmisest. Aga kui ma polnud kunagi mitte ühelgi tänavasõitjal seda autot näinud, siis kuidas sai see tal olla?
Sundisin oma alalõuga vastu ülemist ning see õnnestus mul vahetult enne seda, kui Jared ukse avas. Noormehe näol oli vildakas, rahulolev naeratus. Tundus, et ta oli õnnelik, et oli suutnud mind niiviisi üllatada.
„Te olete selle koha ikka parajasse pärapõrgusse üles seadnud, ma tiirutasin päris pikalt ringi“ lausus Jared. Ta hääl oli pehme ja soe, nagu tänane päevgi.
„Selles ju point ongi, et kõik, keda siia vaja pole, seda kohta ei leiaks,“ vastasin ma „võib-olla oleksin pidanud sulle majaseintele noolekesed koos teejuhistega kleepima.“
Jared naeris kergelt „Ma tänan, aga veidike mul ikka suunataju ka on,“ ütles ta, „ja kus teised on?“ küsis ta, silmitsedes tühjust minu ümber.
„Teised?“
„Su vend ja ülejäänud.“
Kehitasin õlgu „Teadmata kadunud.“
„Ahsoo, selge,“ ütles noormees üht kulmu kergitades. Küllap lootis ta, et mul on tema jaoks mingi selgitus, kuid nähes, et ma ei kavatsenudki teda pisiasjadega üle valada, jätkas ta ise: „Hakkame minema?“
Järsku oleks keegi minu sees justkui mingit nuppu vajutanud, ning pesumasin mu kõhus hakkas uuesti hoogsalt tööle. Jared hoidis juhipoolset ust minu jaoks lahti. Kiusatus oli kohutavalt suur kohe sinna sisse istuda, unustada kõik muu ja lihtsalt gaasi vajutada. Ma hoidsin ennast tagasi, sest ma teadsin, et niimodi käitudes hakkab politsei meid mööda linna taga ajama, või põhjustan ma hoopis mõne avarii, sest jään liiga kauaks autot seestpoolt imetlema. Niisiis raputasin pead ja kõndisin kõrvalistuja ukseni.
„Juhi ise, ma saan ju nagunii terve õhtu sõita,“ ütlesin autosse istudes. Istme must nahkkate libises mu teksades vastas.
Kui me olime Jarediga ühel ajal uksed kinni tõmmanud, muutus autos palju hämaramaks. Kõik klaasid, peale esiakna oma olid tumendatud ja kogu auto sisustus oli must, ainult armatuurlaua näidikute numbrid helendasid elektrisiniselt.
Noormees keeras süütes võtit ning auto mootor lõi nurruma. Ta tagurdas kiire liigutusega tänavale ja tuiskas minema.

Vabandust, polnud eriti sisukas osa

EITC. - Parandasin vea ära ja tumendatud klaasidest rääkides, siis on see tõsi, mis sa välja uurisid, aga arvestades neid noori, siis seadused ja nende järgimine on vast viimane asi, millele nad mõtlevad.
Aga jällegi aitäh kasuliku kommentaari eest!

Enjoy! :)

Panin tähele, kuidas Jared mind silmanurgast jälgis, kui ma auto sisustust imetlesin. Arvatavasti nägin ma välja nagu väike laps kommipoes. Võisin kihla vedada, et mu silmad särasid ja mu näole oli kleepunud väike muie. See auto äratas minus isegi tegelikult aukartust, see tundus minu jaoks liiga hea ja ühel hetkel ei olnudki mu soov selle masina rooli taha istuda enam nii suur. Kui Jared sobis selle rooli taha väga hästi, siis ennast ma seal ette kujutada ei suutnud, ma tundusin selle auto jaoks liiga...väike? Võib-olla polnud see kõige õigem sõna minu kirjeldamiseks, kuid paremat mul hetkel pähe ei tulnud.
„Küsi juba ära,“ muigas noormees ja vajutas veidi raskemalt gaasipedaalile. Auto läks nii sujuvalt kiiremaks, et polnud arugi saada, kui kiirus mitmekümne kilomeetri võrra tunnis suuremaks kasvas.
„Küsin mida?“ pärisin ma.
„Ma vean kihla, et sa tahad juba ammu teada, kust ma selle auto sain,“ naeratas Jared ja vaatas mulle otsa.
Noogutasin kergelt. Olin ma tõesti nii läbinähtav?
„Ma arvan, et sa oled kuulnud, et me...,“ tekkis lühike mõttepaus. Teadsin, et Jared kaalub, kas öelda „me vennaga“ või „me Craigiga“. Tõttöeldes tegid mõlemad versioonid mulle haiget.
„Et me Craigiga oleme viimasel ajal päris edukad olnud,“ lausus ta.
„Kas ta pahaseks ei saa, et sa tema raha veel ühe auto peale raiskad, kui tal juba oma „täiuslikkus“ olemas on?“ mu lause nõretas sarkasmist, sisimas aga imestasin, kas nad olid tõepoolest nii palju ja tohutult suurte panustega sõitnud, et neil jätkus raha sellise ostmiseks.
„Hei! Sa alahindad siin mind praegu. Ma olen väga hea sõitja, kas tead?“ rääkis Jared. Oih, ma olin tema egole vist tugeva löögi virutanud. Miskipärast alati, kui ma Craigi olin näinud, mis oli juhtunud täpselt kaks korda, oli Jared kuskil rühma tagaosas, või puudus üldse, ja ei paistnud eriti silma, võrreldes näiteks Craigiga, kes iga hinna eest soovis kõigi tähelepanu. Ükskõik milliste meetmetega.
„Sa maksid kõige selle eest ainult enda rahaga?“ küsisin ma, hääles väike tunnustusnoot.
„Mitte päris,“ tunnistas poiss „natuke on mul tutvuseid ka.“
„Kas sa ei karda, et ma selle auto kogemata hunnikuks vanarauaks muuta võin?“ küsisin ma.
Jared vaatas mulle hetkeks otsa ning manas näole laia naeratuse.
„Sa ei suudaks,“ ütles ta.
Ma olin kohe kindlasti väga läbinähtav. See pani mind silmi pööritama.
Noormees hakkas kergelt naerma „Su silmadest on näha, et sa ei suudaks sellele autole kriimugi peale teha, rääkimata siis selle lömmi sõitmisest.“
„Kuhu me üldse lähme?“ küsisin ma välja vaadates. Meie ümber oli aina vähem maju ning rohkem loodust, kuid meie ümber sõitis palju autosid. Olime linnast välja viival, laial 6-realisel kiirteel.
„Lähme ühele maanteele mere ääres, seal ei sõida praegu üldse autosid. Saame rahulikult harjutada,“ vastas Jared.
„Kiirendamist?“ küsisin ma üllatunult. Sadamakai ringrada nõudis küll oskust kiirendada, kuid ainult raja lühem versioon, mida mööda igal õhtul sõideti. Erilisteks puhkudeks oli rajal pikem osa, mis algas ülevalt, mägedest ning lõppes sadamas. See oli täis lühikesi sirgeid ja ohtlikke kurve.
„Kurvide võtmist,“ ütles noormees.
Püüdsin meelde tuletada mõnd randa, mille ääres oleks käänuline maantee, kuid mulle ei meenunud ükski.
Kui olime juba üle poole tunni sõitnud, hakkas autode vool vaikselt vähenema ning lõpuks ei olnud ei meie kõrval, ega taga enam ühtki autot. Jared peatus kiirtee servas ja astus autost välja. Järgisin tema eeskuju.
Erk päike pani mu silmi kissitama ning soolakas mere hõng tungis mulle ninna. Selline kooslus meenutas mulle suve. Avasin oma nahktagi luku ja tõmbasin käed varrukatest välja. Jätsin jaki istmele ja kõndisin Jaredi juurde, kes vastu autot toetus ja merd vaatas.
„Ilus eks,“ ütles ta, pilku merelt keeramata.
Meist vaevalt kümne meetri kaugusel laius kuni silmapiirini tumesinine sügavik, mis sillerdas päikese käes. Meri oli väga rahulik ja vaikne, sest tuult polnud enam ollagi. Noogutasin nõustumise märgiks. Ilus ja romantiline. Midagi, mille järgi ma täna kindlasti tulnud polnud. Ma tahtsin, et tuul rebiks mu juukseid, kui ma istmesse surutuna gaasipedaali aina tugevamini vajutan. Ma tahtsin, et adrenaliini voolaks mu soontes rohkem kui verd. Ma tahtsin tunda seda vabadust, mida olin endale liiga kauaks keelanud. Ma tahtsin sõita, rohkem kui kunagi varem.
Ma ei tea, kas mu kannatamatut meeleolu reetis värin, mis üle mu selgroo jooksis või see, et ma hakkasin järsku väga ebaühtlaselt hingama, kuid noormees pööras naerulsui minu poole ja lausus: „Hakkame siis pihta?“
Seekord noogutasin vastuseks hoopis innukamalt ja istusin kiiresti autosse, kui Jared ümber masina teisele poole kõndis. Libistasin sõrmeotsdega üle rooli ning tundus, nagu liiguks elekter särinaga mööda mu näppe üles. Järsku oli mul tunne nagu poleks õnnetust, ja sellele järgnenud kaht vahepealset aastat, eksisteerinudki. Kuulsin, kuidas poiss autosse istus ja ukse kinni tõmbas, kuid mu silmd olid jäägitult auto spidomeetrile kinnitunud. Tahtsin, et neoonselt helendav nooleke, mis praegu näitas karmilt nulli, liiguks juba kolmekohalise numbri peale.
Samal hetkel kui ma süüdet olin keeranud, ja auto oli ellu ärganud, ma peaaegu kuulsin, kuidas mu sees väike ’klikk’ käis.
„Näita mulle, mida sa oskad,“ muigas Jared ja ristas käed rinnal. Kes nüüd keda alahindas?
Põimisin sõrmed tugevalt ümber rooliratta ja asetasin jala gaasipedaalile. Isegi väike surve avaldas autole mõju ja see jõnksatas ettepoole.
„Ma loodan, et sa oskad ikka veel sõita?“ küsis noormees.
„Ma loodan ka,“ vastasin ma ja surusin tugevalt pedaalile.
Auto sööstis kõrvulukustava kummide vilina saatel minema. Olles korraks pilgu tahavaatepeeglisse visanud, ei jäänud märkamatuks suur valge tossupilv, mis oli tekkinud kummide järsul kulumisel asfaldil.
Rohkem mul ümbruse imetlemiseks aega polnud. Tundsin, kuidas leek, mis oli peaaegu kustunud, kuid siiski salamisi hõõguma jäänud, lõi lõkkele eredamalt, kui kunagi varem.
Mu keha läbisid järjest kiiremini kuuma- ja külmahood. Olin tugevalt autoistmesse surutud ning kiirendus pressis mulle veelgi peale, kuid ma tundsin, et vajan enamat. Kergitasin jalga millimeetri võrra ülespoole ja vajutasin uuesti pedaalile. Kiirus kasvas aina suuremaks. 140, 160, 180. Kui spidomeeter tiksus sujuvalt üle kahesaja, olin sunnitud lõpetama, sest ees ootas terav kurv, mida ma sellise kiiruse juures poleks ilmaski välja võtnud. Esimesele järgnes teine ja kolmas. Mõlemad väga ebamugavad ja järsud. Lühike sirge pakkus mulle taaskord väikest naudingut, enne, kui tee jälle käänakutega üllatama hakkas.
Jared oli kogu selle aja vaikides mu sõitu jälginud. Mulle meenus tema kohalolu alles siis, kui ta kogu lõbu ära rikkus ja käskis mul hoo maha võtta ning teeserva tõmmata.
„Mis sa arvad?“ küsisin ma, kui olin käsipiduri peale tõmmanud. Mu silmad särasid ja ma vaatasin õnnelikult noormehele otsa. Enda arust oli see üks parimaid sõite minu elus.
„See oli hea keskklassi sõitja sõit, mis kubises tehnilistest vigadest,“ ütles poiss ausalt mulle otsa vaadates.
Ma jõllitasin Jaredile otsa, nagu segaduses vasikas. Keskklassi sõitja? Tehnilised vead?
„Mida?“ pomises ma hämmeldunult.
„Näha on, et sa oled kiirendussõitja, mitte ringrajasõitja. Kahjuks Craig seda just on. Raskeks läheb sinu ümberõpetamine nii vähese ajaga,“ sõnas noormees ja jäi arvutama, mitu päeva tal minu parandamiseks aega on.
Krimpsutasin huuli. Mul oli aega viis päeva. Sel hetkel tundus minu võit sama võimatu, kui kolmeaastasele hiina keele õpetamine. Aga ma tahtsin siiski proovida. Scotti pärast.
„Mida ma valesti teen?“ küsisin ma ennast istmel sirgu ajades.
Jared vaatas mulle hetke vaikides otsa. Tema silmades peegeldus väike üllatus. Kas ta tõesti mõtles, et ma kaalun kohe praegu alla andmist?
„Sa kiirendad sirgetel liiga kaua ja ei jõua enne kurvi piisavalt pidurdada. Siis lähevad su kurvid kohati liiga laiaks ja loperguseks. Lühikesed ja teravad kurvid aitavad sul paremini teisest autost mööda lõigata,“ ütles noormees „praegu pead sa mõtlema rohkem aju, kui tunnetusega.“
Noogutasin lühidalt, käivitasin auto ja tõmbasin käsipiduri maha.

Meeldis.

Plaanisin täna lisada uue osa, aga 12. peatükk pole veel täiesti valmis, nii et arvatavasti homme õhtul siis.
Tahtsin veel mainida, et ma olen 28 lehekülje kaugusel oma eesmärgist! Jee !

Jeei! See oli Jeeeeeeeee.
Muide praegu on ÜLEHOMNE ÕHTU!

Vabandust, eile läks meelest ära.

Vabandan ette ära, kui mõnele selle peatüki teine pool ei peaks teatud põhjustel meeldima. Aga see, mis nüüd varsti juhtub oli mul juba päris jutu algusest planeeritud ja mängib suht suurt rolli selles, mis edasi saab.
Enjoy!

Vaatasin hajameelselt tuledes säravat linna, kui me valgusfoori taha seisma jäime. Viimased adrenaliinipiisad hakkasid minus haihtuma ning võimust võttis väsimus. Olime tundide kaupa mööda kurvilist maanteed edasi-tagasi sõitnud. Kuni päikeseloojanguni ning veel mitmeid tunde peale seda. Vaimselt olin ma omadega täiesti läbi. Esimestel tundidel ei edenenud sõitmine absoluutselt. Viiel korral oleksin ma äärepealt teelt välja kihutanud, kui Jared poleks õigel ajal roolist haaranud. Me olime mõlemad juba peaaegu alla andmas, kui ma lõpuks suutsin ühe kurvi peaaegu tõsiseltvõetavalt ära sõita. Peale seda hakkas asi lõpuks paremuse poole liikuma, kuid suurepäraseks seda veel nimetada ei saanud. Tõttöelda ei olnud ei mina ega ka Jared tulemusega täiesti rahul, kuid paremaks see enam ühe õhtuga minna ei saanud.
„Sa võid mu siin maha panna,“ sõnasin noormehele otsa vaadates, kui me kesk- ja äärelinna piirile, ühe suurema pargi juurde jõudsime.
„Mul ei ole raske sind koju ära viia,“ muigas ta, kuid peatus siiski tee ääres.
„Ma tean, aga ma tahaks jalutada. Mul on palju mille üle järgi mõelda,“ vastasin. Suurem osa sellest oli tõsi. Ma tõesti pidin teatud asjades selgust looma. Teisalt ma lihtsalt ei tahtnud, et Jared teada saaks, kus ma elan. Lihtsalt igaks juhuks.
Poiss noogutas ning heitis kiire pilgu pimedale pargile, mida valgustasid vaid teeradade ääres olevad laternad.
Muigasin kergelt, kui tema silmis seda murelikkust nägin.
„Ma olen ennegi öösiti läbi selle pargi kõndinud. See ei ole tegelikult pooltki nii hull, kui paistab.“
„Hea oleks, ma ei taha juba peale esimest õppetundi oma parimast õpilasest ilma jääda.“
„Parimast?“ ennast ma vabatahtlikult küll nii ei oleks nimetanud.
Jared kehitas õlgu „Kuna sa oled mu esimene õpilane, siis ka siiamaani ju järelikult parim.“
„Kõlab loogiliselt,“ naeratasin ma kergelt ja avasin autoukse.
„Oota korraks!“ ütles noormees kiirelt, enne, kui ma välja hakkasin astuma.
Vaatasin uudishimulikult tema poole ja istusin tagasi nahkistmele.
„Ma tahtsin lihtsalt teada, et mida sa siis teed, kui see läbi on?“ küsis ta.
„Mis mõttes?“
„Kas sa hakkad uuesti sõitma?“ täpsustas Jared.
Mu kulm tõmbus raevukalt kortsu. Oleksin tahtnud kohe kindla „Ei“ öelda, kuid siis meenus mulle see tunne, mida ma täna rooli taga olin kogenud. See tunne pani mind kõik unustama. Mingiks hetkeks isegi Scotti. See tunne oli teinud mind täiesti vabaks. Mu peas ei olnud ühtegi mõtet ega muret. Sel hetkel olid kadunud kõik mälestused ja unistused. Lihtsalt mina ja hetk. Raputasin selle meenutuse oma peast välja ning tõin asemele kahe aasta taguse õnnetuse ning mälestuse sellest, mida ma tundsin siis, kui nägin oma pereliiget haiglavoodis, elu ja surma vahel kõikumas.
„Ei, mitte mingil juhul!“ vastasin lõpuks kindlalt.
„Miks mitte?“ uuris noormees edasi.
Selline küsimus ajas mind vihaseks. Võib-olla sellepärast, et ainus inimene, keda ma kunagi niimodi armastanud olin, suri vähem kui nädal tagasi autoroolis!
„Mul on rohkem kui üks põhjus!“ nähvasin ma pahaselt.
See ei heidutanud poissi karvavõrdki. „Ma arvan, et see, mis sinuga kunagi juhtus, hoiab sind tagasi. Võib-olla, kui sa sellest mulle räägiksid....“ ta ei jõudnud oma lauset lõpetada.
„Kas sa mind natuke liiga vähe ei tea selleks, et mingit suurt arvamust omada?“ pahvatasin ma vihaselt. Mida ta endast mõtleb, kui tuleb mulle mingeid psühhiaatrilisi soovitusi pakkuma, teades mind ühe päeva?
„Ma usun, et ma olen piisavalt näinud, aru saamaks, et sa hoiad ennast sõites tagasi,“ lausus Jared, endiselt rahulikuna.
Sel hetkel mulle aitas. Tundsin, kuidas viha minu sees keema hakkas. Lükkasin ukse hoogsalt lahti ja astusin välja. Sammusin kiirelt mööda väikest jalgrada pargi südame poole, kordagi tagasi vaatamata. Alles mõni minut hiljem, sain aru, et olin nahktagi autosse unustanud. Tagasi minekut ei saanud ma kaaludagi, nii et tõstsin tempot, et kiiremini koju jõuda. Pärastlõunane palavus oli kadunud ja jahe öö ning jäiselt puhuv tuul võtsid võimust. Ja mul oli seljas vaid õhuke t-särk. Võtsin kätega tugevalt enda ümbert kinni ning mõtlesin, et hullemaks enam küll minna ei saa. Vaid sekund hiljem, tundsin, kuidas vihmapiisk mu ninal maandus. Sel hetkel oleksin tahtnud rusikas kätega vehkida ja jalgadega vastu maad trampida.
Kui vihm tihedamaks muutus, andsin alla ja istusin ühe vana tamme all olevale pingile. Tõmbasin põlved kõverasse ja lasin juustel näo ette vajuda.
Jaredi seltsis oli aeg kuidagi märkamatult möödunud. Mul lihtsalt ei jäänud aega selleks, et halvad mõtted mind seestpoolt sööma saaksid hakata. Kõik oli mu meelest justkui pühitud. Aga nüüd olin ma üksi ja kõik, mille eest ma põgenenud olin, oli tagasi. Üksindus, kurbus, masendus. Valu. Mu hingamine muutus katkendlikuks ja varsti polnud vihmapiisad ainsad asjad, mis mu nägu märjaks kastsid. Kuidas see jälle nii läks, et just sel hetkel, kui ma otsustan pargis jalutada hakkab vihma sadama ning mingil hetkel lõpetan ma pargipingil nuttes?
„Mis jama see Bentley kokku keeras?“ küsis kare hääl, mis tuli otse minu eest. Tõstsin oma pisaratemärja näo ja vaatasin Darrenile otsa.
„Miks ma arvasin, et praegu enam hullemaks minna ei saa. Sina ju veel puudu olidki“ pomisesin uuesti maha vaadates.
Noormees eiras mu katset teda solvata ning sättis ennast minu kõrvale istuma.
„Ma usun, et seltskond on viimane asi, mida sa praegu tahad, aga ma võin natuke vingumist ja hädaldamist kuulata, aga mitte kaua. Varsti saab mul kõrini.“
Tõmbasin sõrmedega läbi juuste.
„Ma ei tea enam...ühel hetkel tundub, et kõik on nagu juba peaaegu okei ja minut hiljem olen ma vaimse kokkukukkumise piiril. Võib-olla hakkan ma lihtsalt ära keerama,“ laususin ma aeglaselt pead raputades.
„Usu mind, ma ei tea ühtegi teist nii tugeva tahtejõuga tüdrukut kui sina. Sa ei keera veel lähima viiekümne aasta jooksul metsa poole,“ sõnas Darren peale lühikest pausi.
Turtsatasin rõõmutult „See on vist kõige kenam asi, mida sa mulle üldse öelnud oled,“ vastasin ma poisile otsa vaadates.
„Sarkasm on vist tõesti rohkem minu teema,“ tõdes poiss ja muigas. Noogutasin ning samal ajal läbistas mind värin. Mis sest, et seal, kus me istusime, varjas puu suurema osa sajust ära. Märg olin ma siiski ning tuul puhus halastamatult. Surusin käed tugevamalt ümber enda, kuid see ei aidanud enam. Järsku asetas Darren oma käe tugevalt ümber mu õlgade. Mu keha läbistas soojalaine ning ma pugesin noormehele lähemale.
„Mida me praegu teeme?“ küsisin ma vaikselt, pead poisi õlale toetades.
„Ma ei tea, mida sina teed, aga mina kaitsen sind haigeks jäämise eest,“ vastas Darren. Ükskõiksus noot tema hääles oli peaaegu kuuldamatuks muutunud. See oli asendunud rahuliku ja sügava tooniga.
Kui aus olla, polnud mul aimugi, miks ma niimodi käitusin. Kindlasti sellepärast, et mul oli tõesti väga külm, aga ma pidin tunnistama, et ma ise tahtsin niimodi olla ja ma ei tundnud mitte mingit vastumeelsust. Võib-olla esimest korda kogu selle aja jooksul, mil ma Darrenit teadsin, tundsin ennast koos temaga kindlalt ja rahulikult.
„Tegelikult oleks sul vist tervislikum koju minna,“ ütles noormees, kui ta aru sai, et minult mingit kindlat vastust ei tule.
„Ma ei taha koju minna,“ pomisesin vaikselt. Ma ei tahtnud jälle veeta üht unetut ööd, oma voodis edasi-tagasi sipeldes ja õudusunenägudega võideldes. Mitte täna öösel.
„Kas see kõlab väga imelikult, kui ma ütlen, et sa võid minu juurde tulla, kui tahad?“ küsis Darren.

Nii meeldib see jutt
Uuuuuut !!!

Aww Darren on armas. Omamoodi
Mulle meeldisb. See jutt meenutas vahepal seda tokyo drifti, mis on muide mu lemmikutest filmidest. Mootoritega masinad on minu ala Olen juba süünik saadik garaažis olnud Algul mototsiklid siis juba autod
Aga, kui krritikat siis sorry, aga seda pole See on lihtsalt nii võrratu jutt.
Algul ma'i tea miks ma seda lugu ei lugenud, aga siis täna vaatasin seda viimast osa kuskilt keskelt ja tundud täitsa huvitav ja siis ma otsustasin ennast kokku võtta ja see lugu läbi lugeda.
Ei pidanud kahetsema, sest see on lihtsalt võrratu. Nii mõnus ja kaasahaarav ja värki
Nii, et loodan lähiajal UUT saada!!!
Aa see Sky meenutab mulle natuke seda "Kadundu 60 sekundiga" seda eite

Kristina - Tore, kui meeldib. Varsti tuleb uus ka, ma loodan. :)

Karro - Darren on jah siuke...omapärane kuju. Ma olen alati "Kadunud 60 sekundiga" filmi näha tahtnud, aga pole vist kunagi esimesest kümnest minutist kaugemale jõudnud. Nüüd peaks lõpuks selle ikka ära vaatama.

EITC. - Miks ma küll arvasin, et Darren sulle just ei meeldi? Sa panid mu praegu mõtlema, et Darrenit ongi jutust kohutavalt vähe. Praegu on ta veel ainult järgmisesse ossa sisse kirjutatud ja peale seda kaob ära, peaks ta jälle mängu tooma.

Oeh, nõme nõme, et ma selle jutu tegevuse pean ainult ühte nädalasse ära mahutama, mõtteid ja ideid on nagu meeletult.