Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Karro - Jared hakkab mulle ka kirjutades üha rohkem meeldima. :) Kui homme aega saan, siis kirjutan jälle hoogsalt juurde.

Ma olen just kolm tundi järjest kudunud nii, et sõrmed surisevad otsas. Hea, et jaksan üldse klahvegi veel vajutada.
Aga uus osa, nagu lubatud.

„Tõsiselt?“ küsis Jared peale lühikest pausi.
„Jah,“ vastasin pikemalt mõtlemata. Mõned sarkastilised turtsatused või laiad naeratused, aga kohe kindlasti mitte ühtegi helisevat naerupahvakut, nagu mõni hetk tagasi.
„See on ju ikka hea?“ uuris noormees.
Kehitasin õlgu. „Vist küll,“ sõnasin kahtlevalt.
Jared muigas ja hammustas vahvlist jäätisetorbikut. Asusin samuti uuesti isukalt sööma, sest jäätis ähvardas iga hetkega vaid magusaks kooreks sulada.
Kui olime mõlemad lõpetanud, seadsime sammud uuesti minu kodu poole, sest kell näitas juba hilist pärastlõunat ning tundus, et Jaredil oli plaanis täna tõsine treening läbi viia.
Kõndisime parasjagu pargi väravatest välja, kui mu pähe kerkis küsimus, mille peale ma kunagi varem polnud tulnud.
„Sa pole mulle oma elust Jaapanis rääkinud,“ nentisin ma „kuidas seal on?“
Noormees vaatas mulle naerulsui otsa „Los Angelest ja Tokyot ei anna mitte mingit moodi võrrelda,“ alustas ta.
„Usun,“ noogutasin ma teadmiste põhjalt mida kuskilt kuulnud olin.
„Seal on kõik kuidagi palju...elavam?“ sõnas Jared Tokyo kirjeldamiseks õiget sõna otsides „Seal elab ka miljoneid inimesi rohkem,“ muigasin ma.
„Tõsi, aga see, mis seal toimub, eriti õhtuti...Kogu see valgusemäng erinevate reklaamide, logode ja majade küljes olevate plakatite ning muude linnatuledega, see oleks nagu lõputu valgusekarneval, vahel tundub, nagu oleksid hiiglaslikus värvilises ööklubis mis asub lahtise taeva all. Selles linnas on lihtsalt niivõrd palju energiat. Mitte ükski päev ei ole igav või rutiinne, lihtsalt liiga palju toimub korraga sinu ümber. Iga õhtu oleks nagu lõputu nädalavahetus, aga mitte kunagi samasugune nagu eelmine...“
Need sõnad, millega noormees seda linna kirjeldas, pani valguse ja värvid mu silme ees tantsisklema. See ei tundunud enam nagu mõni suurlinn, vaid mõni imeline koht, kus kõik on võimalik.
„Seda on päris raske kirjeldada, kui ise pole näinud,“ lausus poiss mõne hetke pärast.
„Ma usun, et andsid mulle päris hea ülevaate,“ vastasin naeratades. Kõndisime autoni ning Jared avas uksed.
„Milline plaan sul tänaseks on?“ küsisin, kui noormees masina käivitas.
„Me lähme sinna samasse, kuhu eile,“ vastas ta, ning hakkas juba tuttavaks saanud teed pidi linnast välja sõitma.
„Veel kurve?“ pärisin ma veidi masendunult. Mulle piisas ühest õhtust, et mõista, et käänakute ja minu iseloom ei klapi. Meie kahekesi ühel teel ei olnud just parim kooslus.
„Midagi paremat,“ vastas poiss, pilk kinnitatud auto esiklaasile.
„Kiirendamine?“ seda öeldes lõid mu silmad särama. Võib-olla ei tulegi tänane õhtu kõige hullem.
Jared naeris kergelt ja vaatas hetkeks mulle otsa „Midagi veel paremat.“
„Veel paremat?“ kordasin imestusega. Mis võiks olla parem kui kiirendamine?
„Kas proovid arvata või pean sulle ette ütlema?“ küsis poiss ning keeras auto laiemale maanteele. Oli näha, et ta oli rahutu ning hoidis veel vaevu ennast tagasi, et mitte välja rääkida, mis toimuma hakkab.
„Ma arvan, et me mõlemad teame selle küsimuse vastust,“ muigasin ma ja toetasin pea vastu küljeakent.
„Ma õpetan su driftima!“ sõnas Jared äärmiselt rahulolevalt.
Sellest ühest sõnast piisas, et kogu mu ajutegevus kokku jooksma panna.
„Driftima?“ küsisin igaks juhuks üle, et kontrollida kas olin ikks õiget sõna kuulnud.
„Jah, sa ju ikka tead, mida see endast kujutab?“ küsis ta „Ma tean, et see pole Ameerikas eriti levinud aga Jaapanis...“ lobises noormees, kuni ma vahele segasin.
„Jah, ma tean, mida driftimine tähendab! Mis tänavasõitja ma olema peaks, kui ma seda ei teaks?!“ ütlesin valjult, see kõlas juba rohkem hüüatuse moodi.
Ma olin sellest kuulnud, olin seda internetist loendamatuil kordadel näinud, aga mitte kunagi ise proovinud. See polnud asi, millega igaüks hakkama võis saada. Kui sul puudus see õige tunnetus, siis võisid oma suured lootused kohe maha matta.
„Kas ma hirmutasin su nüüd ära?“ uuris Jared.
See küsimus oli ootamatu, sest ma ei osanud vastata. Ma tahtsin sõita, nagu parim. Miks ma ennast petan. Ma tahtsin olla parim! Tung võita kasvas iga päevaga. Aga mis siis, kuid minus pole seda, mida vaja? Kui ma pole võitu väärt?
„Võib-olla natuke,“ tunnistasin ausalt „mul pole õrna aimugi, kuidas seda teha,“ kurtsin vaikselt.
„See ei tule kunagi esimesel korral välja. Sul läheb kindlasti paar päeva, et nipp käppa saada, aga asi on seda aega väärt,“ naeratas Jared „Craig ei oskaks kunagi aimata, et sa tema enda tehnikates temast parem oled!“
See lause lõi mu enesekindluse veel rohkem paigast.
„Ta oskab ka seda?“ küsisin ma „Muidugi oskab..“ lisasin ise juba hetk hiljem ning ohkasin mornilt.
Tundus, et noormees oli mu meeleolu muutust tähele pannud, kuigi polnud kordagi minu poole pilku heitnud. Nägin, kuidas ta kulmu kortsutas.
„Usu mind, see tundub algul raskem, kui tegelikult on. Ma olen rohkem kui kindel, et sa saad selle selgeks,“ sõnas poiss, üritades lohutavaid ja motiveerivaid lauseid moodustada ning vaatas hetkeks mulle otsa.
Tema nägu oli täiesti tõsine, kuid tema silmadest oli näha, et ta oli iga öeldud sõna mõelnud tõsiselt, mitte ainult minu tuju tõstmiseks.
Noogutasin ja proovisin entusiastlik paista „Kui hull see ikka olla saab, eks?“ sõnasin õlgu kehitades.
Selle peale ilmus Jaredi näole muie, millest võis välja lugeda: „Sul pole õrna aimugi.“

***

Mitu närvesöövat tundi hiljem peatasin auto järsu kummide vilina saatel. Mu otsaesine pärlendas higist ja ma peaaegu hingeldasin. Mu käed olid pidevalt minema libiseva rooliratta kinni hoidmisest ning tugevalt käsipiduri tõmbamisest juba nõrgad ja jõuetud. Toetasin pea vastu rooli ja ohkasin valjusti. See, mida ma üritasin tundus täiesti võimatu. Teist korda oma elu jooksul tahtsin ma kõigest väest autoroolist pääseda.
„Uuesti!“ hüüdis Jared mulle kuskilt kaugemalt. Viimased kaks tundi polnud ma peaaegu ühtegi teist sõna kuulnud.
„Gaas ja käsipidur!“ kordas noormees mulle varem lahti seletatud õpetust.
Lõin rusikaga tugevalt vastu rooli ja ajasin ennast uhkelt sirgeks. Mul polnud plaanis veel alla anda. Põimisin sõrmed uuesti ümber rooliratta ja andsin gaasi.
Pika sirge asfalttee lõpus ähvardas järsk kurv, millel võis juba teravaid tumedaid pidurdusjälgi eristada. Neid oli seal kümneid. Erineva suuruse, kalde ja tugevusega. Seal samas läheduses seisis Jared, käed rinnal vaheliti, nägu tõsine ja pinges. Tema emotsioonist polnud võimalik ühtki mõtet välja lugeda, kuid oli aru saada, et rahul ta polnud. Mida lähemale ma autoga jõudsin, seda rohkem tõmbus ta kulm kortsu.
Kangutasin oma pilgu noormehelt lahti ja surusin sõrmed kindlamalt paika. Olin valmis juba järsuks nihkeks, kui mina tahtsin ühele poole minna, auto aga hoopis mujale.
„Nüüd!“ hüüdis Jared järsult. Kõik mis edasi juhtus, käis alati justkui aegluubis, kuigi kogu protsess oli vaid mõne sekundi pikkune.

Drift on NII mõnus :)

Jään uut osa ootama

Karro - Ma olen nüüd nii meelitatud.

Audrey - Uus osa oli plaanis üles saada täna õhtul/öösel aga ma kardan, et ei jõua. Mul on homseks vaja läbi lugeda "Kõrboja peremees", mille 143-st leheküljest on mul loetud 15 ja praegu on see lihtsalt niivõrd igav, et sunniviisiliselt loen selle arvatavasti läbi. -.-

See ongi igav

Aga läbi ta nüüd lõpuks on. :) Hakkan nüüd hoogsalt kirjutama ja kui jutt lendab, siis ligema tunni jooksul on uut osa oodata.

Ja uus osa:

Andsin tugevamalt gaasi ja tõmbasin äkiliselt käsipidurit. Auto keeras järsult ja rool nõksatas mu käes tugevalt. Hoidsin käsipidurit peal, samal ajal gaasipedaali põrandasse surudes. Kui ma oleksin kõige õigesti teinud, oleks masin pidanud sujuvalt läbi kurvi külg ees libisema, kuid see polnud mul veel kordagi õnnestunud ning ka see katse polnud erand. Selle asemel keeras auto ennast peaaegu 250 kraadi. Võtsin käsipiduri maha ja tõmbasin auto teeserva.
„Uuesti!“ kuulsin Jaredit hüüdmas. Selle asemel, et taaskord läbi kukkuda, avasin tugevad nahksed rihmad, mis meenutasid trakse ning oli turvavöö eest ja lükkasin autoukse lahti.
„Sellel ei ole mõtet, mul lihtsalt ei tule välja!“ ütlesin poisile, kui ta mulle lähemale kõndis.
Toetasin ennast vastu auto madalat kapotti ja lasin pea masendunult norgu.
„Ma ei taha sind alla andmas näha,“ sõnas noormees.
„Aga sa ju näed, et ma ei oska seda!“ pomisesin enda ette „Mul lihtsalt pole seda tunnetust.“
„See ei ole tõsi!“ ütles Jared karmilt Ta toetas oma käed vastu kapotti, kahele poole mind. Tundsin, et noormees oli mulle väga lähedal, palju lähemal kui tavaliselt. Tõstsin aeglaselt pea ning peaaegu ehmatasin, kui poisi oliivikarva silmad minust vaid kümne sentimeetri kaugusel olid.
„Sa ei näe ennast kõrvalt. Sul pole õrna aimugi kui palju sa juba kahe päevaga arenenud oled! Mitte keegi ei õpi driftima ega üldse autoga sõitma ühe päevaga. Sa ei pruugi seda nippi saada kätte täna, arvatavasti ka mitte homme aga võib-olla ülehomme või tund enne Craigiga võistlemist, aga see on seal kuskil olemas,“ rääkis Jared aeglaselt, rahulikult, silmad minu omasid puurimas.
Tema kuum hingeõhk paitas mu nägu. See oli pehme ning lõhnas mõrkjasmagusalt piparmündi järgi. Poisi juuksed olid soolasest meretuulest sasitud ning üks jonnakas juuksetutt tahtis talle silmile vajuda.
„Ja mis puutub tunnetusse, siis on sul seda rohkem kui vaja!“ lausus poiss „Isegi siis, kui ma ei teaks kuivõrd võrratu sõitja sa oled, oleks siiski seda kaugele näha. Sul on kirg selle vastu, mida sa teed. Sa ei tee seda, sest tahad näidata teistele, et oled neist parem. Sa ei tee seda raha pärast. Sa teed seda, sest armastad autosid ja sõitmist!“ jätkas Jared.
Endalegi märkamata kallutasin ennast talle aeglaselt lähemale, et hingata sügavalt sisse poisist õhkuvat magusat lõhna, kuid viimasel hetkel käis mu ajus väike klõpsatus ja ma tõmbusin tagasi.
Kui olin lõpuks täielikult poisi jutule keskendunult, tundsin piinlikkust ning võisin vanduda, et mu põsed õhhetasid veidi, sest Jaredi näol oli täpselt selline ilme, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud.
„Kuidas sa seda kõike juba peale kolme päeva öelda oskad?“ kogelesin ma üllatunult. Ma oleksin seda mõistnud, kui me oleks tuttavaks saanud paar nädalat varem, sest siis olin ma veel väga otsekohene ja ütlesin välja kõik mida mõtlesin, kuid viimasel ajal olin ma rohkem kui veidi endassetõmbunud. Mul oli olnud üksikui emotsionaalseid hetki, kui ma kõik endast välja lasin, aga enamjaolt valitsesin ma oma tundeid ja mõtteid täielikult ning hoidsin need sügaval enda sees peidus.
„Sa oled nagu raamat, mis algul on mittemidagi ütlev aga kui sa tähelepanelikult loed, saavad asjad järk järgult selgeks,“ sõnas noormees.
Muigasin veidi, mind polnud kunagi raamatuga võrreldud. Kas ma oleksin pidanud ennast meelitatult tundma?
„Ma peaksin nüüd vist uuesti proovima,“ sõnasin ma. Selle peale raputas Jared pead.
„Ei, kummid on juba nii ära kulutatud, praegu pole sellel enam mõtet,“ lausus poiss ja vabastas mind oma käte tehtud vanglast. Ta kõndis kõrvalistuja ukseni ning lisas: „Aga linna võid siiski sõita.“
Naeratasin talle kergelt ning istusin autosse. Esimest korda sain sellega lihtsalt sõita. Ma ei pidanud mõtlema tehnikale, tunnetusele, drifitimisele. Sain lihtsalt rahulikult autot juhtida.

„Kuhu me läheme?“ küsis Jared, kui olime kümmekond minutit sõitnud. Meri oli jäänud selja taha ja nüüd olime veidi kitsamal maanteel, mida ümbritses mõlemalt poolt metsatukk. Liiklus ei olnud tihe, kuid üksikuid autosid oli näha kogu aeg.
„Ma arvasin, et sul on mõni plaan,“ pomisesin auto neoonselt helendavale armatuurlauale pilku heites. Kell oli veidi kuus läbi, oli aeg, mil taevas värvus roosakas-oranžiks ning päike hakkas kiiresti loojuma. Poole tunni pärast oli tavaliselt juba hämar.
„Sina oled roolis,“ muigas noormees ja toetas pea vastu küljeakent. Heitsin talle kiire pilgu, kuid sellest piisas, et näha kui väsinud ta oli. Tundsin ennast süüdi, sest olin talle põhjustanud unetu öö ning lisaks sellele ka unetu päeva.
„Ma oskan siit linna sõita küll, sa võid natuke puhata,“ ütlesin ma, pilk teele kinnitunud.
„Ma ei ole väsinud.“
Turtsatasin kergelt. „Isegi kui ma väga tahaks, ei suudaks ma teha nägu, et sind usun.“
Jared naeris õrnalt ning jäi aknast välja vaatama.
Keerasin autoraadio vaiksemaks ning sealt mängiv muusika kostus rohkem nagu kajana. Mulle meeldis selle auto vaikset mootorimürinat rohkem kuulata kui mistahes raadiokanalit. Tegelikult olin ma ju selle masina roolis olnud nii vähe aega, kuid juba olin ma sellesse kuidagi kahtlaselt kiindunud, aga see tundus siiski vale.
Ma olin sellesse autosse kiindunud, kui ma nägin selle roolis Jaredit. Tema oli selle auto jaoks loodud, mina mitte. See masin oli ikkagi minu jaoks liiga hea, ma ei tundnud ennast seal mugavalt.
Minu mõttelõnga katkestas poisi raske, ühtlane hingamine. Tema nägu oli isegi unes mõtlik, pinges – nagu tavaliselt. See pani mind muigama. Äkki nägi ta õudusunenägusid minu haledatest katsetest Jaapani sõitjate mõõtu välja anda.
Kui üks suur silt lõpuks teatas, et linna sissesõiduni oli jäänud vaid kakskümmend kilomeetrit hakkas ka erinevatelt ristmikelt ja teedelt rohkem autosid peateele sõitma ning liiklus tihenes märgavatalt.
Kiiresti ning märkamatult oli ümberringi hämaraks läinud ning järsku süttis mõlemal pool teed lõputu valgustite jada. Heitsin veel ühe kiire pilgu Jaredile, kes endiselt vaikselt nohises. Ta oli täpselt samas asendis ja isegi ta näolihased polnud lõtvunud. Naeratasin taaskord tahtmatult.
Järsku köitis minu tähelepanu üks auto, mis tümpsuva muusika saatel meist mööda tuhises. Ma ei näinud numbrit ega isegi piisavalt palju selle kere, et marki kindlaks teha. Kui pilgu esiklaasile suunasin, jõudsin vaevu näha vaid korralike autojuhtide vahel sõeluvat erkpunast tagatiiba. Endalegi märkamata surusin gaasipedaalile veidi tugevamalt ning sõitsin tundmatule autole järgi. Ma polnud päris kindel miks aga veidrat sorti uudishimu põletas mu sees.
Sõitsin kiirete ja sujuvate liigutustega mööda kahest Audist, mõnest BMW’st ja ühest Mercedesest, enne, kui neoonne värv kaugel ees silma hakkas. Proovisin vältida liiga järske liigutusi, et Jaredit mitte äratada. Noormees oli selle une ära teeninud.
Lõpuks jõudsin masinale piisavalt järele, et kindlaks teha mis autoga tegemist oli. Madalapõhjaline, must ning erkpunasega tuunitud tagatiivaga Ferrari. Polnud just kõige ilusam auto, mida ma kunagi näinud olin, aga leidus ka hullemaid. Mingi osa mu uudishimust oli nüüd rahuldatud, teine pool aga tahtis veel rohkem teada. Tahtsin näha, kes roolis istub. Lihtsalt huvi pärast. Võib-olla oli see mõni tuttav nägu, kes oli uue auto saanud ning tahtis seda nüüd kiirteel järgi proovida.
Sõitsin väsimatult masinast mõne auto kaugusel ning ootasin, et tekiks moment, mil saan auto kõrvale tõmmata. Järsku lisas juht kiirust ning vahetas keskmise rea äärmise vastu. Nägin veidi eemal, kuidas tee kaheks jagunes. Meist paremale jäi üks väiksem neljarealine kiirtee. Tundus, et Ferraril oli plaanis teist teed minna. Arvatavasti polnud autol kesklinna asja, kuid adrenaliin oli minus juba suurel kiirusel autode vahel sõeludes vaikselt pulbitsema hakanud ning ma ei jätnud jonni. Vahetasin samuti järsu manöövri saatel rida. Hetkeks võisin vanduda, et Jared oli ärganud, kuid peale mõnda sekundit tundus, et uni oli siiski temast võitu saanud.
Mulle paistis, et masina juht oli märganud, et ma teda järjekindlalt jälitan, ning hoo maha võtmise asemel lisas ta ainult kiirust. Võib-olla ta siiski polnud mõni mu tuttavatest. Aga miks ta minu eest põgenes?

Võin uhkelt teatada, et täna sai minu eesmärk täidetud. Wordis täitus 100 väikest e. raamatulehekülge. Ma ei uskunud, et nii kaugele jõuan ja praeguse seisu järgi on veel enamvähem 6-7 peatükki kirjutada. Uueks eesmärgiks sean 150 lehekülge, aga selle täitumine on juba väheusutav.

Aga teie nautige siis uut osa.


Sellel teel oli veidi vähem autosid ning see asjaolu muutis Ferrari jälitamise natuke lihtsamaks, kuid esines ka väga palju pimedaid kurve, kus ma jälitatava mitmeks sekundiks silmist kaotasin.
Lõpuks, peale pikka tagaajamist ning meeletuid kurve suutsin ma piisavalt lähedale jõuda, et pooletumendatud aknast masina sisemust näha. Kahjuks oli aga Jared mul täpselt ees, ning tema pea tagant nägin ma vaid blondi juuksepahmakat. Rohkem mul piiluda ei õnnestunud ning järgmisel hetkel kuulsin kuskilt kaugelt selja tagant politseisireeni huilgamas. Ma võpatasin ehmatusest ning auto minu ees kasvatas väledalt kiirust ja vahemaad meie vahelt ning kadus järgmise kurvi taha.
Mina aga proovisin paaniliselt välja mõelda mida teha. Heitsin kiiresti pilgu spidomeetrile. Ma sõitsin 90 tsoonis 150-ga. See ei tõotanud head.
„Kust sa mendid üles korjasid?“ küsis järsku noormehe unine hääl.
Ta oli sügavalt maganud kogu selle metsiku jälitusretke ajal ning ärganud mingi tühise sireeni peale, mis meist endiselt mõnekümned meetrid kaugemal üürgas? Imeliku unega poiss, pidin ma nentima.
„Ma ei tea, nad vist mõõtsid kuskil metsateel kiirust või midagi,“ pomisesin vaikselt „mis ma teen? Jään seisma?“
Nägin, kuidas Jared kiire pilgu küljepeeglisse heitis. Hetk hiljem raputas ta pead.
„See auto pole päris seaduslikul teel saadud, niiet lisaks kiiruse ületamisele saaksin ma ka mingi musta äri eest trahvi. Pressi aga pedaal põhja ja loodame, et nad varsti alla annavad,“ lausus poiss, pilk endiselt peeglile naelutatud.
„Arvad?“ pärisin ma, kuid ometigi lisasin kiirust.
„Mis neil muud üle jääb, neil on tehase varustus, see mootor ei võta sama palju välja kui minu auto oma,“ vastas noormees ning rebis pilgu peeglilt, et mulle otsa vaadata.
Võtsin ühe kurvi kiirelt teise järel ning hetkeks kadus must-valge võmmiauto ka silmapiirilt, kuid sirgele teele jõudes olid nad tagasi. Kaugel, kuid siiski oli näha sinist ja punast valgust helkimas. Oli vaid aja küsimus, millal abivägi kuskilt välja tuleb.
Sellest mõttest möödus vaid pikk, pingelist vaikust täis minut, kui ühelt kõrvalteelt saabus järgmine kahevärviline auto, mis meile kohe sappa võttis.
„Me jõuame kohe linna, siis läheb kergemaks,“ pomises Jared ja heitis pilgu kellale „praegu on õhtune tipptund.“
„Linna?“ küsisin ma ja neelatasin raskelt „Kas me neist siin kuidagi lahti ei saa?“
See polnud mul esimene kord politsei eest põgeneda ja sama käis ka kindlasti Jaredi kohta. Tema oli veel suutnud täiesti rahulikuks jääda, mis sest, et minu närvid hakkasid vaikselt krussi minema ja ma isegi ei varjanud seda.
„See on pikk sirge, kui see auto nüüd just tiibu ei kasvata, siis teine variant on ainult seisma jääda ja nüüd lisanduks teistele rikkumistele ka politsei eest põgenemine.
Kortsutasin kulmu. Pidurdamine ei tulnud enam kõne allagi aga ma teadsin, et linnatänavatel ma enam põgeneda ei suuda. Pikalt alla surutud mälestus sellest kaheaasta tagusest õhtust tungis mu mällu sama värskelt nagu oleks see eile olnud.
Esimesed linnatuled hakkasid kuskilt kaugemalt helkima. Ma proovisin klompi kurgus alla suruda, aga see ei tahtnud õnnestuda.
„Sky? Kas kõik on korras?“ küsis noormees murelikult.
„Ma arvan, et ma ei saa sellega,“ sõnasin vaikselt, peaaegu sosinal. Vahemaa meie auto ja politseinike oma vahel hakkas vähehaaval vähenema.
„Mida? Mis toimub Sky?!“ küsis Jared üllatunult, kasvav närvilisus pani tema hääle veidi värisema..
„See ongi see...see põhjus, miks ma enam ei sõida,“ kogelesin, kui sõitsime mööda sildist „Tere tulemast Los Angelesse“
„Kuula mind nüüd,“ alustas Jared, tema hääl oli saavutanud endise kindluse, kuid oli aru saada, et ta oli mures „see, mis juhtus kaks aastat tagasi sinu ja mentidega on minevik. See mis toimub praegu ei ole sinu mineviku kordus. See on praegu ja siin. Mul pole küll õrna aimugi, mis juhtus, aga ma olen kindel, et kui ma sellest jamast terve nahaga välja tuleme, siis võid ja tahad sa mulle sellest rääkida, eks?“ lausus ta, kuid ei oodanud, et ma midagi vastaks „Sa saad hakkama, ükskõik kui sitt seis praegu on, ma tean, et sa saad hakkama,“ lõpetas ta, kannatamatuse noodid hääles kõlamas. Ta heitis veel ühe meeleheitliku pilgu selja taha.
Hingasin sügavalt sisse, Jaredi kõnes oli olnud midagi, mis minusse enesekindlust süstis. Midagi, mis mind veidral moel lohutas.
Mõistsin, et minevikust kinni hoidmine oli mu jätnud ilma nii paljust. Enesekindlus, segunenud viha ja adrenaliiniga voolas läbi mu soonte ning kogu oma keha raskusega vajutasin tugevalt gaasi. Auto jõnksatas ettepoole ning jättis must-valge masina kaugele maha. Olime jõudnud LA äärelinna, mida iseloomustasid ühesuunalised ja kitsad tänavad. See võis olla kas suurepärane koht, kus põgeneda või halvemal juhul kõige hullem valik, kuhu politsei eest peitu pugeda.
Mööda tänavaid kihutades kajas mu kõrvus endiselt sireen, mis nagu hetke pärast selgus, ei olnudki kaja. Majade vahelt ilmus taaskord üks politseiauto. Tundsin pinget enda sees kasvamas.
„Täna on küll väga visa vahetus,“ sõnas Jared vihaselt.
Ma ei vastanud talle midagi, vaid pigistasid tugevamalt rooli ja keerasin auto järsult paremale, ühele pikale tänavale, mida ääristasid mõlemal pool punastest tellistest vanad kortermajad.
Mu sõrmenukid olid valgeks tõmbunud ning roolist kinni hoidmine oli juba peaaegu valulik, kuid ma ei lõdvestanud oma haaret mitte sekundikski.
Olles uuesti keeranud, hakkasid tänava lõpust paistsid esimesed märgid kesklinna jõudmisest. Tihedalt autosid, erksad ja neoonsed tuled ning reklaamid, mis särasid sinkjasmusta pilves taeva taustal.
„Siin Los Angelese politsei! Peatage auto või me laseme rehvid puruks!“ kuulutas valjuhääldi poolt moonutatud hääl.
Nägin silmanurgast, kuidas Jared veidi võpatas. Me mõlemad teadsime, mis juhtub, kui nii suurel kiirusel rehvid puruks lasta. Parimal juhul lõpetaksime haiglas. Halvimal...sellele ei tahtnud ma mõeldagi.
„Looda sa!“ sõnasin, kaval muie näole tekkimas ja vajutasin jälle gaasi. Järsk kiirendus surus mu tugevalt vastu istet.
Hetke pärast käis kõrvulukustav kõmakas ning püssikuul tuhises autost mööda.
Vandusin vaikselt ning palvetasin, et nad ei piirduks ühe hoiatuslasuga. Me olime pääsemisest vaid paarikümne meetri kaugusel.
Kõlaski teine lask, kuid seekord ei möödunud see enam autost, vaid purustas ühe küljepeegli. Ma polnud päris kindel, kuid tundus, et nägin tahavaatepeeglist, kuidas üks politseinik midagi teisele karjus ning hetkeks kaotasid nad tähelepanu. Sellest mulle piisas ning ma keerasin auto sujuvalt tiheda liiklusega kesklinna teele. Meie ümber oli järsku kirev autode-inimeste mass. See muutis politseiautol meie märkamise veidi raskemaks, kuid ma ei saanud selle peale lootma jääda. Kihutasin foori poole, mis näitas kollast tuld ning enamus autosid hakkas hoogu maha võtma. Järgmisel hetkel süttis punane tuli ning jalakäijad olid juba teele astumas, kui ma täpselt nende vahelt auto läbi juhtisin. Jätsin vihase, teele voolava rahvamassi ja politseiauto kaugele seljataha.
Järsku meenus mulle, et ma pole üksinda. Endiselt veidi liiga kiiresti läbi kvartalite sõites, heitsin kiire pilgu Jaredile, kes mind üksisilmi vaatas.
„See oli päris hea!“ sõnas ta lõpuks tunnustavalt.
„Minu arust oli see parem, kui „päris hea“, vastasin heatujuliselt, adrenaliin sisemuses möllamas.
Noormees naeris kergelt ning lausus: „Võib-olla peaksime me natukeseks kuskil peatuma.“
Noogutasin. Ma olin Jaredile ühe suure seletuse võlgu.

Vabandan, kui see jälitamine natuke ebareaalne tundus, paremini ma seda ette kujutada ei suutnud.

On siin kedagi, kes tahab uut osa juba täna, või võin ma homseni venitada?

Mm, nii hea oli kahte osa järjest lugeda. Mõlemad olid VÄGA head
Ma tahaks veel midgi öelda aga ma ei oska ja... mnjah. Vähemalt ma loodan, et on arusaadav, et need olid väga head

Uuuuuuuuuuuut!

TÄNAAAAAAAA

Ma usun, et see on osa, mida enamus lugejaid on oodanud alates esimest peatükist. :)

Istusime Jarediga ühes väikeses kiirtoitu pakkuvas söögikohas. Olime seal peaaegu üksinda, leti taga seisis vaid paar igavlevat teenindajat. Üks neist viilis oma kärtsroosasid küüsi ning teine valmistus algavaks öövahetuseks musta kohvi ning juturaamatuga. Ruumis oli palav ning köögist imbus rasva ja praadimise haisu, see muutis õhu lämbeks ning raskeks. Ometigi oli see koht palju hubasem kui mõni uhke restoran. Siin polnud vajalik istuda viisakalt ja vaikselt sirge seljaga ning kasutada sadat erinevat nuga-kahvlit, iga joogi jaoks erinevat klaasi ja väikseimagi saiakese pärast uut taldrikut, sest kardad, et keegi jälgib pidevalt iga sinu liigutust. Ma polnud palju sellistes kohtades käinud, kuid etikett oli mul siiski selge. Täna aga eirasin ma seda iga nurga alt.
Lösutasin väsinult laua taga ning kastsin järgmise ülesoolatud ja rasvast läbi imbunud friikartuli ketsupisse. Tõstsin selle silme ette ning heitsin sellele ühe pika pilgu, enne kui kartuli pooleks hammustasin.
Närisin aeglaselt ja mõtlikult. Olin juba päris pikalt mõelnud, kuidas Jaredile sellest rääkida. Ma polnud kindel, kas suudan seda temaga jagada. Kurat, ma ei suutnud seda endagagi jagada. Aga ma ei võinud seda enam edasi lükata. Ta pidi teadma ja mina pidin selle endast välja saama. Sõin kartuli lõpuni, ajasin selja sirgeks ja vaatasin enda vastas istuvale noormehele otsa.
„Nii?“ küsis ta, nähes, et mu klaasistunud pilk oli lõpuks uuesti fokusseeritud ja ma olin valmis rääkima.
„Sul oli õigus, kui sa eile õhtul ütlesid, et see mis minuga juhtus hoiab mind tagasi,“ laususin alustuseks.
Jared sättis ennast mugavamalt istuma, ristas käed rinna ja jäi mulle ootavalt otsa vaatama.
„Kuigi juhtunust liigub linna peal ringi igasugu versioone, siis seda, mis tegelikult sellel õhtul toimus, teame ainult mina, Robert ja Scott,“ rääkisin edasi. Poisi nägu oli emotsioonitu, veel.
„Ma olin siis kuusteist. Olin juba kaks aastat Rob’i ja tema sõpradega õhtuti väljas käinud, sõite vaadanud ja võistelnud. Ma olin üks parimaid naissõitjaid terve Los Angelese peale. Ühel õhtul tulime koos Parklast. Robert lasi minul sõita, sest ta oli mõned õlled liiga palju joonud. Sõitsime kiirteel, muusika oli põhjas, me mõlemad naersime. Järsku oli politsei meil kannul,“ nägin, kuidas miski Jaredi silmis helkis. Kasvav uudishimu vast?
„Me naersime nende mentide üle. Lasime neil ennast pikalt taga ajada,“ naeratasin kurvalt ja vaatasin maha. Imelik oli niimodi rääkida, nagu meenutaks seda kõike valjuhäälselt ainult iseendale. Tundsin, kuidas vaikus minu ja Jaredi vahel aina kasvas. Temas põles uudishimu, kuid ta ei tahtnud mind tagant kiirustada ning otsustas pigem vaikselt oodata millal ma ennast piisavalt kogun, et edasi rääkida. Köhatasin kurgu puhtaks ja tõstsin silmad, et poisile otsa vaadata.
„Jõudsime linna sisse. Nad olid meil endiselt järel, kõik oli paljuski nii, nagu täna õhtul. Sõidutasime neid veidi läbi linna, nad ei julgenud tulistada, kui nii palju inimesi ümbruses oli, kuid alla ka ei andnud. Lõpuks muutus see igavaks ja me raputasime nad maha. Sõitsime tagasi äärelinna. Kiirus oli suur ja meie mõlema tähelepanu oli hajutatud muusikast ja lõbusast meeleolust. Ma ei hoidnud eriti pilku tänaval ning järsku sõitsime ühele teisele autole külje pealt sisse.“
Jared naaldus lähemale, et paremini kuulda. Küllap oli mu hääl peaaegu sosinaks muutunud. Jätkasin aga vapralt: „Kõik käis nii kiiresti. Kuulsin vaid klaasi purunemist ja teravat valu, kui turvarihmad mind tagasi tõmbasid. Siis oli kõik ümberringi vaikne. Mitu minutit jõllitasin ma otse ette, vaadates mitte midagi. See oli üks paljudest autodest, mille me garaažis ise olime minu juhtimisel kokku pannud. See polnud tegelikult isegi päris valmis, läksime vaid enne Parkla pidu proovisõitu tegema. Turvapatjade paigaldamisega pidime alles mõne päeva pärast tegelema hakkama. Ma hingeldasin meeletult. Ja järsku meenus mulle minu kõrval istuv Robert. Ta pea oli küljeakna täielikult purustanud ning ta juuksed tõmbusid laiguti punakaks ja mööda tema otsaesist voolas ohtralt verd. Rob oli teadvuse kaotanud, kuid toibus juba mõne sekundi pärast. Kuna mõlemad uksed olid kinni kiilunud, ronisime läbi purunenud esiklaasi välja. Autos, millele otsa olime sõitnud, oli üks noormees. Võib-olla kahekümne aastane. Ta oli meelemärkuseta. Kuigi tema turvapadjad olid avanenud, polnud tal turvavööd peal. Tundus, et suure jõuga vastu tema nägu lennanud turvapadi oli ta ninaluu purustanud. Samuti oli ta üks käeluu lahtise murruga, ning arvestades nurka, mille alt me tema autot ramminud olime, võis tal ka sisemisi vigastusi olla. Robert katsus ta pulssi, see oli väga nõrk ja ta hingas vaevaliselt,“ see vaatepilt oli mul nii selgelt silme ees, nagu oleksin praegu seal samas olnud.
Jared proovis endiselt tõsist ilmet hoida, kuid tema silmad protesteerisid ägedalt. Ma pole kindel, kas ta oleks tahtnud minu peale karjuda või küsimusi esitada või minema minna, aga kindlasti midagi muud, kui tõsiselt minu juttu kuulata.
„Mis edasi sai?“ küsis ta lõpuks, kui olin jälle liiga kauaks vait jäänud.
„Me läksime minema...“
„Ja jätsite ta sinna?!“ ägestus noormees. Küüsi imetlev teenindaja leti taga võpatas ja saatis meile vihase pilgu.
„Jah!“ vastasin, samuti häält tõstes, kuid kohe tasandasin seda jälle „Ma olin alaealine, mul polnud lube, minu kaassõitja oli purjus ja ma polnud ise ka kõige kainem, me põgenesime politsei eest, tegime avarii, see mees seal autos oli peaaegu surnud ning kõigele muule võisid need autod iga hetk õhku lennata! Aga me läksime vaid mõned tänavad edasi. Siis helistasin kiirabisse. Rääkisin, et olin näinud ühte autot tänavate vahel liiga kiiresti sõitmas ning järgmisel hetkel kuulsin suurt mürtsatust. Kui olin koha umbkaudse aadressi teatanud, katkestasin kõne. Edasi suundusime traumapunkti poole aga suutsime veel vaevalt ühe kvartali maha kõndida, kui Robert järsku kokku vajus. Ma teadsin, et see meeletult veritsev peahaav tegi talle jubedat valu, kuid ta üritas teha nägu, nagu oleks kõik korras. Helistasin Scottile, ma olin täiesti paanikas. Ta tuli meile järgi, viisime Roberti haiglasse,“ tegin taaskord pausi, et ennast viimaseks pingutuseks kokku võtta. Pilgutasin kiirelt silmi, et pisaraid vältida.
„Mida te arstidele ütlesite?“ seekord küsis Jared peaaegu kohe, kui olin vait jäänud.
„Rääkisime neile ja emale midagi baarikaklusest, pudeliga pähe virutamisest...Ma pole isegi kindel, mis jutu me välja mõtlesime, vaevalt, et arstid meid üldse uskuma jäid. Ma ei mäleta sellest õhtust enam kõike. Suure šokiga, mis alles mitu tundi hiljem kohale jõudis, ununes nii mõnigi asi. Vast kõige selgemini ongi mul meeles, kuidas üks valges kitlis, kiilanev mees minu, ema ja Scotti juurde tuli ja teatas, et üks klaasikild oli tunginud nii sügavale Roberti pähe, et see oli põhjustanud koomasse langemise.“
Jaredi silmad läksid imestusest suureks. Seda ta vist ei oodanud.
„Järgmised kolm nädalat me põhimõtteliselt elasime emaga haiglas. Ta oli töölt lahti lastud, kui poole vahetuse pealt sõnagi lausumata minema tormas, kui minult juhtunust kuulis. Scott oli meile toeks. Lõpuks tuli Rob koomast välja ning arstid lubasid täielikku paranemist.“
„Sa süüdistad selles õnnetuses ennast, eks?“ küsis Jared.
„Jared, kas sa ei saa aru? Ma oleksin peaaegu tapnud kaks inimest! Võib-olla ühe tapsingi! Ma ei tea, mis sellest noormehest seal autos sai! Mul pole õrna aimugi, kas kiirabi jõudis õigeks ajaks või jäid nad hiljaks! Ma oleksin enda lolluse tõttu napilt ilma jäänud oma vennast ja ise pääsesin ma sellest õnnetusest vaid mõne kriimustuse ja sinikaga,“ sõnasin ma lõpuks murdudes. Silmist voolasid esimesed pisarad. Pühkisin need raevukalt ära.
Nüüd oli see valus mälestus taaskord minu peas lahti kistud ning mäletasin seda palju eredamalt kui kunagi varem.
Nägin vaimusilmas, kuidas me emaga veetsime päev päeva järel haiglas, palvetades, et Robertiga kõik korda saaks. Mäletan ema õnnepisarais nägu, kui arst talle teatas, et tema poeg võitles piisavalt, et ellu jääda ja paraneda.
Sellel päeval lubasin ma endale, et ei sõida enam kunagi.

Ma tahaks ka midagi huvitavamat vahelduseks kuulda, kogu kriitika oleks nagu ära unustatud.

Selleks peaksin mina näteks kogu jutu siiani uuesti JA MÕTTEGA läbi lugema ja selle vastu pole mul küll midagi Ma ei tea, millal ma selleks aega leian

EDIT: Headeks asjadeks näpistan ma alati muude tegevuste arvelt aega

Uut osa võib loota nädalavahetusel, kuna nädala see on jubekiire. Kõik jõuluüritused ja asjad, muidu peatükk on enamvähem pooleldi valmis.

Vabandust väikese viivituse pärast, aega pole eriti olnud.

Jared vaatas mind üle laua tühja, mitte midagi ütleva pilguga. Tundus, et ta mõtles pingsalt, mida öelda või teha.
Keerutasin aeglaselt viimast friikartulit ketsupis ja proovisin ainult sellele keskenduda, kuid siiski tormasid kõik muud mõtted mu peas ringi nagu loomaaiast lahti lastud metsloomad.
„Kuidas politsei teid kätte ei saanud? Ma mõtlen, et teie auto jäi ju sinna,“ küsis noormees järsku.
„Nagu ma ütlesin, see polnud isegi mitte täiesti valmis. Sellel polnud numbrimärki ja seda autot polnud kuhugi registreeritud, nii et kuskilt ei saanud omanikku kontrollida, arvatavasti veeti see lihtsalt kuhugi romulasse ja nüüdseks on sellest saanud metallipuru“ vastasin ma ükskõikselt, pilk endiselt kartulil. Järsku käis mu ajus väike klõps, ma jätsin rasvase ning soolase kartuli kastmesse uppuma ja koondasin kogu oma tähelepanu Jaredile.
„Aga mis sinu autost saab? Nad nägid kindlasti numbrimärki ja automarki, neil ei lähe kaua, et kõik selle auto kohta välja uurida,“ laususin murelikult.
Poiss noogutas raskelt „Läheb nii nagu läheb, seni kuni nad mulle ukse taha ei tule, on ju kõik hästi,“ sõnas ta ning proovis positiivselt mõelda.
„Aga kui tulevad?“ pärisin edasi, üks kulm kahtlustavalt kortsus.
„No siis on sitasti. Kiiruse ületamise eest saadud trahvi jõuaksin ma ära maksta, aga kuna selle auto taust ei ole just laitmatu, siis pole mul aimugi, mis süüdistustega nad välja ilmuda võivad.“
Oleksin tahtnud küsida, kuidas ja kelle abiga Jared selle auto tegelikult sai, kuid ma ei tahtnud rohkem oma pead erinevate muredega vaevata. Ohkasin lihtsalt vaikselt ja koukisin sõrmedega üleni punase kastme alla vajunud kartuli välja ja pistsin suhu. Pühkisin sõrmed valgesse salvrätikusse ja tõmbasin taskust telefoni välja. Tumeda ekraani taustal vilkus kiri: „1 uus sõnum“. Olles selle avanud, võisin sealt lugeda: „Kus oled? Millal tuled?“. Saatjaks oli loomulikult Robert.
Vaatasin kella, see ei näidanud veel isegi mitte üheteistkümendat õhtutundi, kuid Rob’i uudishimu oli igati õigustatud. Arvatavasti kestab selline käitumine veel mõne päeva.
„Kas me hakkame minema?“ küsisin mõtteisse vajunud poisilt.
„On sul kuhugi kiiret?“
Raputasin pead „Robert tahab teada.“
„Ütle, et sa oled koos minuga,“ lausus Jared.
Saatsin vennale kiire, rahustava sõnumi, kus seisis, et olen koos Jarediga ja kojutuleku kellaaeg pole veel kindel.
Toetasin küünarnukid lauale ja jälgisin pingsalt poissi „Mis värk teil Rob’iga on?“ küsisin ma uudishimulikult kulmu kergitades.
„Värk?“ päris noormees ning hetkeks libises üle tema näo muie.
„Mina ei tea,“ kehitasin õlgu „täna hommikul rääkis ta mulle sinust igasugu positiivseid asju, nüüd pean ma talle vaid ütlema, et olen koos sinuga ja ta ei muretse enam üldse...“
„Muretseb kindlasti, aga vähem,“ vastas Jared „mida ta minust rääkis?“ uuris ta.
Oih, nüüd olin liiga palju välja lobisenud.
„Noh...ta nagu peab sind nüüd usaldusväärseks, või nii,“ pomisesin, üritades leida õigeid sõnu „selle öise värgi pärast.“
„Ahsoo,“ vastas noormees ja jäi ootama et ma veel midagi ütleks. Tema näost oli näha, et ta teadis, et see polnud veel kõik.
„Ja ta arvab, et sa oled mulle väga hea sõber ja et sa hoolid minust,“ selgitasin vaevaliselt.
„Ja mida sina arvad?“ päris Jared, mulle lähemale kaldudes.
„Ma pole veel päris kindel. Kaua ma sind tean? 24 tundi?“
„48 ja natuke peale,“ muigas noormees ja vajus uuesti vastu tooli seljatuge.
Selle peale naeratasin minagi. Ebamugav olukord oli kuidagi kergelt laabunud.
„Äkki peaksin su koju viima, et oma head mainet säilitada?“ küsis Jared.
„On sul kuhugi kiiret?“ pärisin teda matkides ning muigasin.
Poiss turtsatas kergelt „Tegelikult ei ole, aga tänaseks on isegi palju juba riskitud, või mis?“
„Peohing missugune,“ sõnasin omaette, kuid piisavalt kõvasti, et Jared kuuleks. Ta naeris kergelt ning koos tõusime laua tagant püsti.
Noormees avas mulle määrdunud klaasukse ning jahe õhtune õhk puhus mulle näkku. See oli läbi imbunud vingugaasist ning muudest kesklinna saastetest, kuid võrreldes söögikoha haisuga oli see ootamatult värskendav. Hingasin sügavalt sisse ja kõndisin poisi järel autoni.

Jared peatas auto mu maja ees ning jättis mootori seisma, nüüd lõhestas vaikust vaid raadiost kostuv vaikne meloodia.
„Mis sa nüüd edasi teed?“ küsisin noormehele otsa vaadates.
„Ma ei tea,“ vastas ta õlgu kehitades „võib-olla sõidan paarist kohast läbi, käin korra garaažis, otsin paar inimest üles kellega autost rääkida...“ rääkis ta seni, kuni ma vahele segasin.
„Sul on enda garaaž? Juba?“ imestasin mina. Jared polnud siin linnas veel kuudki elanud ja juba oli tal oma garaaž? See käis küll kähku.
„Tegelikult on see meie mõlema oma,“ sõnas poiss, vältides hoolega teatud isiku nime „aga ta ei käi seal. Auto sisemuse uurimine ja sõpradega aega veetmine ei ole eriti tema teema.“
Noogutasin, teadmata mida selle peale öelda.
„Palju neid...teid on?“ küsisin hoopis.
„Kuus, vähemalt eile oli. Need arvud võivad iga päev muutuda. Craig on väga valiv,“ vastas Jared.
„Mis mõttes?“
„Kui ta näeb head sõitjat, teeb ta kõik, et teda enda gruppi saada, et keegi juhuslikult temast parem poleks. Kui mõni olemasolev on uuest silmarõõmust kehvem, lendab ta välja ja nii lihtsalt need inimesed vahetuvad.“
Pööritasin silmi. Midagi paremat ma Craigist ei lootnudki.
„Mis kõige hullem, inimesed tahavad tema gruppi pääseda,“ lõpetas poiss.
„Miks?“ pärisin üllatunult.
Jared ei vastanud mulle vaid pööras pea ära ning vaatas küljeaknast välja.
„Jared?“ küsisin ma, hääles murelik noot.
„Nad peavad teda uueks „Tänavate valitsejaks“,“ pressis noormees huulte vahelt välja.
„Nad teevad mida?!“ lootsin, et polnud just õigesti kuulnud. See ei saanud tõsi olla. Craig Bentley oli valetajast tõbras, kelle süü läbi suri inimene. Ta oli egoistlik, väärtusetu närukael, kellel puudus igasugune võime teistest hoolida ja kaasa tunda. Ta ei väärinud „Tänavate valitseja“ tiitlit. Mis veel tähtsam, ta ei olnudki seda. Mitte praegu ja ka mitte kunagi tulevikus.
„Mida ta endast õige arvab?!“ vihastasin ma.
Jared saatis mulle ühe kaastundliku pilgu „Vabandust, ma poleks tohtinud seda rääkida.“
„Ma oleks sellest nii või naa kuskilt kuulnud,“ pomisesin.
„Tõsi, aga ma usun, et minu käest on seda valusam teada saada.“
Tõmbasin kätega läbi juuste ja hingasin sügavalt sisse.
„Mind ei huvita mida teised arvavad, mina tean, et ainult üks inimene oli selle tiitli vääriline ning kui teda enam ei ole, siis ei saa seda ka mitte keegi teine,“ sõnasin enesekindlalt.
„Ja mina arvasin, et mõistan sind juba päris hästi,“ muigas Jared.
„Mismõttes?“ küsisin kulmu kergitades.
Poiss raputas pead „Unusta ära.“
Saatsin talle veel ühe küsiva pilgu ning vaatasin siis välja, maja köögiakna kardinate tagant kumas lambivalgust ning elutoaaknast oli näha teleripilti helkimas. Arvatavasti oli see Robert, kes mind koju ootas.
„Kas sa natukeseks sisse ei taha tulla?“ küsisin järsku Jaredilt.
Noormees näis ootamatust kutsest üllatunud „Praegu?“
„Ei, homme! Muidugi praegu! Ma ei tea, kas tahan kohe Robertiga tõtt vahtima hakata,“ tunnistasin ausalt.
Poiss vaatas hetkeks väikese lippaiaga ümbritsetud vana, tumehalli kivimaja, mille ühel küljel oli kitsaste lehtedega puu ning teisel kolm rohelist valgetes õites põõsast, millest õhkus ööõhku magusat aroomi.
„Miks ka mitte,“ sõnas ta ja kehitas muretult õlgu.
Saatsin talle pooliku naeratuse ja avasin autoukse. Kuulsin aiaväravat avades selja taga õrna piiksatust, mis tähistas autouste lukustamist ning seejärel Jaredi asfaldil kajavaid samme. Kõndisime külg külje kõrval, vaikides, mööda väikest teerada majani, astusime üles kahest trepiastmest, mis viisid välisukse ees olevale verandale ning jäime ukse taha seisma. Surusin sõrmega õrnalt väikest nuppu, meie silmade kõrgusel. Majast kajas vastu uksekella helin.
Kuulsin kellegi samme üle toa ja mööda koridori tulemas. Need oli Roberti jaoks liiga kerged ja lühikesed. Kas ema oli kodus?
Uks avati ja Sharoni naeratav nägu vaatas mulle otsa. Kui neiu pilk Jaredile libises, võpatas ta veidi. Küllap polnud ta kedagi muud peale minu oodanud, ometigi tema naeratus ei kustunud.
„Hei!“ sõnas ta reipalt ja tegi ukse rohkem lahti, et me mõlemad sisse pääseksime. „Tore sind jälle näha,“ see lause oli ilmselgelt suunatud noormehele minu kõrval.
„Sind samuti,“ vastas Jared viisakalt, viltuse naeratuse saatel.
„Kas te olete kahekesi?“ küsisin, ketse jalast ära tõmmates.
Sharon noogutas „Ainult mina ja Rob.“
Ootasin, kuni poiss ka jalanõud oli jalast võtnud ja jope varna riputanud ning me kõndisime köögiga ühendatud elutuppa. Köögi poolelt kandus üle ruumi laiali magusat kuuma shokolaadi ja soolase pop corni segunenud lõhna. Ruumi teises otsas, elutoanurgas, mängis telekast vaikselt mingi film. Robert istus ühel väikesel, pleediga kaetud diivanil, seljaga meie poole. Kuuldes, et me olime samasse ruumi jõudnud, heitis ta sõbraliku pilgu meie poole ning tervitas vaikselt, pühendudes siis uuesti filmile. Sharon võttis sisse oma endise koha noormehe kõrval, tema embuses.
Jäime Jarediga hetkeks keset tuba seisma. Kumbki ei teadnud mida me edasi tegema peaks. Kas istuma teisele diivanile ja ühinema filmi vaatamisega või võtma tassi kuuma shokolaadi ja omaette köögilaua taga vestlema. Sain aru, et mina pidin siiski otsuse vastu võtma, sest mina olin poisi siia kutsunud.