Kiirendus XVI peatükk. (1. osa)

Järgmine peatükk tuleb arvatavasti homme õhtul, kuna ma pole ikka veel suutnud 9. peatükiga lõpuni jõuda! -.-

Kas mulle tundub, või on kõik lugejad jälle kuhugi kadunud?
No igal juhul siin on neljanda peatüki esimene pool. :)
Natuke lühike, aga tervet peatükki korraga ka panna ei tahtnud.

Oma toa uksest astusin sisse veidi peale keskööd. Olime veetnud mitu tundi Kyoshi tädi restoranis, kus me alati suurt allahindlust saame.
Istusin voodile ja lükkasin jalanõud jalast. Kõhus keeras natuke. Selle põhjustas kindlasti tõsiasi, et olin liiga palju juurviljanuudleid söönud. Tavaliselt oleks sellest portsust kõhu mõneks ajaks täis saanud, kuid arvestades minu viimaste päevade söömisharjumusi oli nii palju toitu korraga mu maole liiast.
Ringutasin, kuigi tegelikult mul und polnud. Polnud ime ka, mu keha hakkas unetute öödega ära harjuma.
Vahetasin riided suure halli t-särgi vastu ja viskasin voodile pikali. Lebasin seal natuke ja ootasin und. Miks on alati nii, et kui sa midagi eriti ootad, siis tundub, nagu see ei jõuakski kunagi kätte, aga samas miski, mida sa eriti vältida soovid, tuleb lausa ebanormaalselt kiiresti?
Üle mitme öö ma tõesti tahtsin täna magada, aga uni oli kadunud, nagu tina tuhka.
Tänane õhtu oli isegi päris...tore olnud.
Restoran oli rahulik ja me olime ainukesed külastajad, mis oli tingitud hilisest kellaajast. Privaatsus oli mõnus.
Suur, punaste laualinadega kaetud laudade ja erinevate hiinateemaliste kaunistatud seintega ruum oli hubane ja tundus kuidagi soe ja sõbralik. Ma pole päris kindel, millest mu tuju järsku tõusis, aga põhjuseid võis olla mitmeid: Roberti lollid naljad, Darreni pidev tögamine minu kallal, Sharoni lai naeratus või Kyoshi juhm olek. Mõneks põgusaks hetkeks õhtu jooksul ilmus mu näole isegi naeratus, mis kohe kadus, sest Darren pani seda alati tähele ning sellele järgnes mõni sarkastiline märkus.
Õhtu eredamaid hetki meenutades ei pannudki ma tähele, kui aeglaselt unne vajusin.
Sõitsime Scottiga kahekesi tema autos. Muusika mängis ja me mõlemad naersime. Scott hoidis ühe käega roolist. Tema teine käsi hoidis minu oma. Ta ei pidanud kordagi lahti laskma, sest käigu vahetamiseks polnud vajadust. Sõitsime mööda lõputut kiirteed. Mitte ühtki autot ei sõitnud meile vastu, ega meist mööda. Olime lihtsalt meie ja kiirus. Kaks asja, mida me mõlemad üle kõige armastasime.
Noormees vaatas mulle otsa ja naeratas veidi vildakalt. Ta tõmbas õrnalt oma käe mu sõrmede vahelt ära ning libistas sõrmega mööda mu käsivart, õlga ja kaela üles. Ta lasi teise käe roolist lahti. Oleksin pidanud selle peale kohutavalt ehmatama, kui ma teadsin, et midagi halba juhtuda ei saanud.
Ta võttis mu näo oma käte vahele ja suudles mind alguses õrnalt ning siis järjest tugevamini.
Järsku tõmbus noormees eemale. Avasin aeglaselt silmad. Scott liikus minust kuidagi kaugemale. Me polnud enam autos. Ümberringi oli pimedus ja poiss hajus aeglaselt sellesse. Järgmisel hetkel olin üksi pimedal tänaval. Minu kõrval oli leekides auto.
Mu silmad olid järsku plaksti lahti. Ma olin kaetud külma higiga ja värisesin kergelt. Tundsin enda põse all pisaratest märjaks nutetud patja. Ohkasin sügavalt. See oli viimasel ajal lausa harjumuseks saanud.
Tõusin istukile ja kobasin käega pimeduses mööda voodit. Lõpuks leidsin telefoni padja alt. Teadsin vaatamatagi, et kell oli vähe. Ma polnud rulood ette tõmmanud ja tänaval oli kottpime. Ainult kuskil kaugel, majade vahel, kumas veidi heledam taevas.
Vajutasin suvalist klahvi. Ekraani valgustus pimestas mind ja ma surusin silmad kinni. Peale pikka silmade kissitamist suutsin välja lugeda 6:03.
Olles unenäost toibunud, andis väsimus tugevalt tunda. Vajusin uuesti niiskele padjale ja sulgesin silmad. Tõmbasin teki kaelani. See oli mõnusalt soe.
Niimodi pimeduses, silmad kinni voodis lebades, tundus kõik kuidagi lihtne. Olin ainult mina ja mu mõtted. Pimedus justkui peitis mind päris maailma murede eest. Lesisin seal niimodi kümmekond minutit. Selle aja peale sain aru, et magamisest enam midagi välja ei tule. Ometigi oleksin pidanud ju poole päevani või lausa õhtunigi põõnama. Tundus, et mu aju ei tahtnud pika uneajaga leppida. Sama oli olnud unetusega.
Aga võib-olla oli asi hoopis selles imelikus rahutuses, mida ma üritasin endas vägisi alla suruda. Unenägu oli endiselt liiga selgelt mu mälus.
Avasin leekide vältimiseks silmad ja jõllitasin otse enda ees olevat seina.
Lõpuks, kella seitsme ajal tõusin voodist püsti ja lonkisin vannituppa. Üritasin dušši all olles mõtetes selgusele jõuda, mida täna teha.
Tahtsin uuesti oma toa pimedusse sukelduda, kuid need jubedad unenäod ründaksid mind nagunii varem või hiljem jälle.

Pool tundi hiljem hiilisin vaikselt majast välja.
Tundus, nagu kogu linn alles magaks. Siiski sörkis siin ja seal mõni spordihimuline ning üks vanem naine jooksis metroo poole. Arvatavasti oli ta rongile hilinemas.
Samuti jalutas minust mööda üks saksalambakoeraga noormees. Ta naeratas mulle soojalt. Ma arvan, et kui ma oleks talle vastu naeratanud ja ta oleks minu silmis seda sama väikest sädet näinud, mis tema pilgust vastu peegeldus, oleks ta kindlasti leidnud mõne põhjuse, et peatuda ja minuga juttu alustada. Ometigi ei pannud ma tema kohalolu peaaegu tähelegi. Ma vaatasin mõtlikult enda ette. Ümberringi tundus kõik nii sünge ja hall. Hallid asfaltteed, hallid betoonmajad, hall taevas. See masendust tekitav ümbrus pani mind ennast haiglaselt tundma. Kõhus hakkas justkui keerama ja pea tuikas veidi.
Järsku tundsin põsel midagi märga. Pühkisin silmi. Ma ei nutnud, järelikult hakkas tibutama. Vaatasin üles ning uus piisk lendas mulle silma. Sellele järgnes kiiresti kolmas ning väike tibutamine muutus paduvihmaks. Tõmbasin kapuutsi pähe ja surusin käed teksade taskusse. Mõnda aega kõndisin vihma eirates mööda tänavat edasi. Lõpuks, kui mu riided juba läbi vettinud olid, ning ma kõvasti värisesin, andsin alla ja võtsin suuna ühe väikese nurgapealse kohvipoe poole.
Astusin uksest sisse ning mu vihmast märga ja külma nägu paitas soe õhk. Koht oli väike ja hubane. Heledal plaatpõrandal seisis neli ümmargust valget lauda, millel oli väike vaas lilledega. Kõlaritest, mis olid lakke kinnitatud, kostus vaikselt mahe muusika. Madala leti taga seisis umbes minuvanune neiu. Tal olid leekivpunased juuksed ja rohelised silmad. Tüdruku hele nahk oli tedretähnidega kaetud. Ta naeratas sõbralikult, kui ma läbimärjalt letini kõndisin.
„Piimakohv palun,“ laususin vaikselt.
„2 dollarit,“ naeratas tüdruk ja asus kohvimasinal kiiresti nuppe vajutama. Napsasin rahakoti vahelt kahedollarise ja võtsin oma kohvitassi. Ainuke vaba laud oli toa tagumises nurgas. Akna all. Istusin ja toetasin pea käele ning vaatasin ükskõikselt aknast välja. Palju näha polnud, sest aken oli udune ja tihedalt piiskadega kaetud.
Rüüpasin kohvi ja neelasin kuuma lonksu kiiresti alla. Keel ja kurk hakkasid ebamugavalt kõrvetama, samas sees läks aga veidi soemaks ning järsku andsid läbi vettinud riided ja tilkuvad juuksed rohkem tunda. Võtsin sooja kohvitassi jäiste sõrmede vahele ja lasin kuumal aurul oma nägu paitada. Sulgesin silmad ja meenutasin ühte õhtut, kui me Scottiga kahekesi taolises väikeses kohvikus istusime, sooja teed jõime ja üksteisele sügavalt silma vaatasime. Naeratasin omaette.
Järsku segas mu mälestustevoolu köhatus.

Lugesin kõik ühehooga läbi ja tuleb tunnistada, et see on täiega huvitav.

Aga, samuti, kergelt kuidagi... kuidas nüüd öelda... sellise sisuga, et ma oskan umbes aimata, et mis edasi saama hakkab. See ei ole halb, aga see pole ka päris hea. Aga ma loen seda edasi, et teada, et kas ma arvan õigesti või mitte. :)

Marmelaad - Etteaimatav, eks?
Aga samas sellised need armastusjutud ju enamjaolt on. Ma pole veel loo lõpus veel 100% kindel, aga selle, mis jääb jutu keskpaika, üritan võimalikult huvitavaks, erinevaks ja kaasakiskuvaks teha.

Hei, mulle meeldib ka!
Väga.
Nagu väga.
Mhm.
Jah.
Igatahes.
Ee, ma ootan uut!
Väga.
Nagu väga.
...
Jah.

Ära pane tähele, kell on pool kaks.

UUT

accident - Ma olen sellisel kellaajal tavaliselt täpselt samasugune!

Ja kuna ma ei taha jälle topeltpostitust teha, siis lisan kohe peatüki teise poole ka :)
See osa meeldib mulle siiamaani kirjutatuist kõige vähem, ei tea miks.


„Kas ma siia võin istuda?“ küsis keegi noormees. Tal oli veider aktsent. Tundus, et ta pole ameeriklane.
Ma ei vaevunud silmi avama ja nähvasin vaikselt: „Kas sa ei näe, et see laud on juba hõivatud?“
„Nagu ka kõik teised,“ vastas minu jaoks näotu hääl.
Poisil oli õigus, olin ju isegi enne märganud, et vabadest laudadest puudus oli. Avasin ohkega silmad ja tõstsin tassi suule, samal ajal ripsmete varjust poisile otsa piiludes.
Kuum kohv kõrvetas jälle mu keelt. Tundsin kuidas vedelik mu suus ringi käis, see tegi ka mu suulaele ja igemetele valu, kuid mulle oleks justkui klomp kurku kerkinud ja neelata ma ei suutnud.
Tundsin selle noormehe näos ära üksikuid, kuid väga sarnaseid jooni Craig Bentleyga. Tema lõuajoon oli veidi pehmem ja ta nina oli sirgem ning ta juuksed olid natuke heledamat tooni pruunid, kuid suurim erinevus seisnes selles, et tema suurtest tumerohelistest silmadest ei peegeldunud vastu seda üleolevust ja ülbust. Sealt võis isegi veidike pingutades siiruse sädet leida, kuid siiski pani ta vildakas muie mind hambaid kiristama.
Tõusin järsult püsti. Mööda põrandat libiseva tooli kolin ja krigin rikkus kohviku üldist rahulikku meeleolu. Tundsin, et iga viimne kui silmapaar mind ainiti jälgis, kui ma kiirel sammul kohvikust välja marssisin.
Õues sadas endiselt. Mitte küll enam nii palju kui enne, kuid piisavalt, et mind kiiresti uuesti märjaks kasta.
„Ouu, kuule, oota!“ hüüdis noormehe hääl mu selja tagant.
Selle peale kiirendasin hoogsalt sammu ja kõndisin enesekindlalt läbi suure lombi, pargi poole. Tundsin, kuidas vesi mu varvaste vahele voolas.
Hetk hiljem kuulsin, kuidas poiss suure plärtsatuse saatel lombist läbi kõndis.
„Mida sa minust tahad?“ sisistasin vihaselt ümber pöörates. Noormees võpatas kergelt mu hääletooni peale. Ta kallutas pea veidi ühele poole viltu: „Lihtsalt rääkida.“
„Hmm...las ma arvan. Sina tuled ka mulle Scotti surma nina alla hõõruma, nagu ma juba praegu omadega viimse piirini poleks viidud!“ iga sõnaga kasvas mu hääl tooni võrra kõvemaks, kuni ma lõpuks peaaegu karjusin.
„Ma loodan, et sina ja su vend olete kuradi õnnelikud, et ma laupäeval ennast loodetavasti sodiks sõidan!“ mu karjumine lõikas läbi vaikuse, mida mahendas õrn vihmasabin „Võib-olla siis saaks natuke rahu kõigest sellest haletsemisest ja äkki ka süütundest mis ilma teietagi juba mind vaikselt tapab!“ märkamatult hakkasid mööda mu nägu alla voolama lisaks vihmapiiskadele ka suured ja soolased pisarad ning lause lõpp hajus nuuksatusse mis mu kurgust valla pääses. Ma potsatasin pingile istuma ja katsin näo kätega ning nutsin niimodi pikalt. Ma lootsin, et poisi vastikud vajadused mind kannatamas näha said rahuldatud ja ta läheb minema. Tegelikult kui aus olla, siis see ei huvitanudki mind eriti.
Mul pole õrna aimugi kui kaua ma seal, nägu kätesse peidetult, istusin. Võib-olla viis minutit, võib-olla pool tundi. Ma ei tundnud külma ega märga. Ainult imelikku tühjust, justkui oleksin kõik välja karjunud mida ma vähegi viimasel ajal tundsin. Tundus, nagu oleksin oma sisemuses ja mõtetes kevadist suurpuhastust teinud. Kõik vana oli välja visatud ja nüüd paistis igal pool palju rohkem ruumi olevat. Nii mu mõtetes kui ka südames. Ainult üks väike sahtel, mis aegamisi tolmu koguma oli hakanud, oli puutumata. Mälestused Scottist.
„Luba, et sa kuulad mu ära, ja kui sa ikka veel tahad, et ma minema läheksin, siis ma teen seda,“ ütles noormees vaikselt. Ma olin vait ja ootasin. Vaevalt, et sealt midagi hullemat tulla sai, kui ma juba kuulnud olin olnud.
„Sina pole Scottiga juhtunus süüdi,“ alustas ta. Avasin juba protesteerimiseks suu, kuid sulgesin selle aeglaselt uuesti.
„Craig on ainus, keda siin süüdistada. Ta rammis Scotti autot nii tugevalt, et see kaotas hetkeks juhitavuse ja järgmisel korral põrkas auto vastu seina. Selle peale bensiinipaak purunes ja hakkas lekkima ning siis piisas ainult ühest sädemest, et kõik õhku lendaks ja Craigi poolt tekitatud asitõendid kaoksid,“ rääkis poiss.
Tundsin, kuidas minu sees väike leek lõkkele lõi. See oli vaevalt suurem, kui tulemasina oma, kuid piisavalt tugev, et mind uuesti vihaseks ajada.
„Miks sa mulle seda räägid?“ küsisin oma häält talitsedes.
„Craig ei ole enam see inimene, kes ta oli enne sõitma hakkamist. Ta võib olla ülbe ja õel, aga ta pole kunagi oma hea maine säilitamiseks nii kaugele läinud.“
Kahjuks ei suutnud ma Craigi mingit muud moodi ette kujutada. Seda õelat irvitust tema näolt ei pühi minema isegi mitte tema venna head sõnad.
„Ma võin sind aidata,“ ütles noormees peale lühikest vaikust.
Esimest korda kogu pargis veedetud aja jooksul tõstsin ma pea ja jäin küsivalt poisile otsa vaatama.
„Ma õpetan su nädalaga paremini sõitma kui Craig, et sa saaksid tal suu kinni panna.“
„Miks sa arvad, et mul kellegi õpetusi vaja on?“ nähvasin vaikselt. Ise teadsin ma muidugi kõige paremini, et kui keegi mulle nõu ei anna, võin ma juba stardijoonel alla anda.
„Sa pole pikka aega sõitnud, vaevalt, et sa nädalaga üksi vanasse vormi tagasi jõuad,“ tõdes noormees.
„Mul on palju inimesi, keda omale õpetajateks valida,“ otsisin endiselt vabandusi, kuigi mingil imetillukesel osal mu ajust oli juba kõik selge.
„Mitte kedagi sellist, kes Craigi iga strateegiat peast teab.“ Tundus, et tal ei lõppe veenvad argumendid nii pea.
„Ja sina siis tead?“ pärisin ma üleolevalt, väike kahtlusenoot hääles värisemas.
„Mina need välja mõtlesingi,“ naeratas noormees uhkelt.
Ohkasin alistunult ning poisi näole ilmus võidurõõmu peegeldav ilme.
„Võid mind õpetaja Jarediks kutsuda,“ ütles ta.
„Ainult sinu parimates unenägudes,“ nähvasin vastuseks ja pomisesin lühidalt: „Sky.“
Jared vaatas uudishimulikult halli, paksude pilvedega kaetud taevast.
„See on mu nimi,“ pööritasin silmi.
„Jah...muidugi, ma teadsin küll,“ pomises noormees kohmetult.
„Millal me siis klassiga pihta hakkame, oo austatud õpetaja?“ pärisin sarkastiliselt.
„Anna mulle üks päev, homme kell kuus olen autoga su garaaži ees,“ naeratas Jared.
„Oskad sa sinna sõita?“ küsisin püsti tõustes. Märjad riided olid mu naha külge liibunud. Oleksin tahtnud need kohe seal samas seljast visata.
„Küll ma üles leian,“ ütles poiss, enne, kui ümber keeras ja pargist välja kõndis.
Ohkasin ja sammusin vastassuunda. Mis jamasse ma küll ennast seganud olen.

Kriitika ja kõik muu on endiselt oodatud.

LittleStar - Üritan 10. peatükist vähemalt pool enne uue osa lisamist ära kirjutada. See tähendab, et ma ei garanteeri enne järgmist nädalavahetust midagi. :)

Me likey, yeah.
Kell on ikkagi pool kümme, tead küll neid inimesi, kes pool kümme kommentaare (ja juttu) kirjutada üritavad.
Oeh.
Otshen põnev on.
Ma soovin sulle edu kõigis sinu ettevõtmistes.

accident - Kell on tõesti pool kümme ja hetkel olen mina üks neist inimestest.
Soovin sulle edu su referaatidega ! :)

aga millal uut osa saab? :)

Selle uue osaga on nüüd niimodi, et plaan oli selline, et kirjutan 10. peatüki poolenisti valmis, siis panen uue osa üles, aga see lollakas inspiratsioon tabas just eile õhtul ja lõi mu uue jutu ideega pikali ja nüüd ma lihtsalt pean seda uut juttu hakkama kirjutama, muidu aina mõtlen sellele ja siis ei suuda ma vist Kiirendusele enam üldse keskenduda.

Aga ma täitsa ausõna luban, et varem või hiljem see järgmine osa tuleb. :)

Trallalalal, kell saab kohe 12 ja ma üritan sadat asja korraga teha. Kiirendust kirjutada, uue jutu jaoks researchi teha + mingil määral telekat vaadata. Ma loodan, et lisan ikka õige osa.

Märkamatult oli vihm järele jäänud ja isegi mõni päikesekiir piilus heledate pilvede tagant välja. Mu riided olid juba peaaegu niiskeks kuivanud. Tundsin oma näol soojust, kui läbi linna aeglaselt garaaži poole jalutasin. Võtsin omale mitu tundi aega, et välja mõelda põhjus, miks ma Jaredi pakkumise vastu olin võtnud. Selle asemel, et minna bussi ja metrooga, lonkisin läbi kvartalite jala. Lõpuks tundsin, et kui ma veel mõnisada meetrit peaksin kõndima, kukuksid mul vist jalad otsast. Võtsin suuna tunneli poole, mis tänava lõpus paistis.
Metroos oli pime ja natuke sünge ning haises, aga kui need on peaaegu ainukesed liiklusvahendid, mida meiesugused lubada saavad, siis harjub sellega kiiresti.
Istusin ühele lagunevale pingile, mis oli musta markeriga kõiksugu sõnumeid täis kirjutatud. Tähed, nimed või terved laused. See pani mind mõtlema, kui erinevalt inimesed ennast väljendavad. Mõned ütlevad kõik otse välja, teised teevad seda ümber nurga, näiteks pinkidele kirjutades. Kolmandad eelistavad kõike endas hoida ja lasta teistel arvata mida nad tunnevad. Huvitav, kas nad teevad seda, sest ei taha haiget teha teistele või endale?
Proovisin ennast kuhugi rühmitada. Kui varem võisin ennast lugeda kindlalt esimeste hulka, siis nüüd kaldusin pigem kolmandate poole. Või olin ma koguaeg enese teadmata number kaks olnud?
Nokkisin mõtlikult teksade hargnevat õmblust, kui järsku potsatas minu kõrvale istuma Darren.
„Mis sind oma koopast välja on ajanud?“ uuris ta huvitul toonil.
Saatsin talle ühe tüdinud pilgu „Otsin hetkel mööda linna mõnda kohta, kust sa kindlalt mind juhuslikult leida ei võiks,“ nähvasin kergelt.
„Ja kuidas läheb?“ küsis ta endiselt ükskõikselt. Peatusest sõitma hakkav rong summutas veidi poisi häält.
„Hetkel on kaalul ostukeskuse pesuosakond või Craig Bentley garaaž,“ ütlesin hetke ajel. Millalgi pidin ma ju neile rääkima ja ma võisin mürki võtta, et Darren reageerib sellele kõige hullemini. Ta ei uuri ega küsi, ta isegi ei karju mitte. Lihtsalt seisab kuhugi omaette, toetab ennast vastu seina, ristab käed rinnal ja jõllitab mind juuste varjust pahaselt. See oli kõige hullem, mida ta üldse teha sai, sest ta oskas seda nii hästi, et see pani kõiki ennast kohutavalt tundma. Otsustasin igaks juhuks enne garaaži jõudmist rohkem mitte paljastada. Siis on teised vähemalt ka Darreni pilgu piinavas tsoonis.
Piilusin silmanurgast poisi nägu. Ta huuled olid vastikusest kramplikult peaaegu S-i kujuliseks kaardunud. Mul oli tunne, et kohe hakkab ta sisisema või veel hullemal juhul urisema, kuid õnneks ta lihtsalt vaikis ja jõllitas veidi kaugemal looklevaid rööpaid. Lootsin, et tal parasjagu mingid jubedat mõrvaplaani kavas polnud.
„Miskipärast ma kahtlustan, et sa leiaksid mu sealt pesu seest ka üles,“ ütlesin ma teeseldud kurbusega ja ohkasin, et veidigi pingeid vähendada.
„Tõsi,“ vastas Darren peale väikest pausi ning ta suunurgad tuksatasid veidi ülespoole. Ta vist mõtles, et ma olin Bentley garaažiga üritanud enda arust nalja teha. See pani mind uuesti ohkama.
Tõusime korraga püsti, kui meie oodatud metroo kägisedes ja kolisedes perrooni kõrvale sõitis. Kui uksed avanesid ja rahvamass välja voolas oli vagunist kuulda krigisevat naisehäält, mis kõlarist järgmise peatuse nime kuulutas.
Taaskord trügis rongi liiga palju inimesi ning me olime kahekesi istmete vahelisse kitsukesse prakku surutud.
„Mugav,“ torises Darren.
Naeratasin noormehele „Haisev, lagunev ja rahvast täis metroo ei tohiks küll see olla, mis sinusugust tapaks. Ma olen alati arvanud, et väikesed roosad jänkud ja pulgakommid su ükskord hauda viivad,“ mõnitasin ma. Nii hea oli talle eelmise õhtu eest tagasi teha.
„Minusugust?“ küsis ta. Esimest korda kuulsin ta ükskõikses hääles midagi uudishimu sarnast.
„Karmi, sarkastilist, ükskõikset,“ kehitasin õlgu.
Selle peale ei vastanud Darren enam midagi ja otsis kohta, millest kinni võtta, sest rong hakkas jõnksatuse saatel kiiresti edasi liikuma.
Kortsutasin kergelt kulmu, sest ma teadsin täpselt, et Darren ei torisenud mitte metroo tingimuste vaid millegi muu pärast. Tal oli lihtsalt ebamugav mulle nii lähedal seista ja ausaltöeldes tundsin ka mina ennast natuke imelikult.
Kui Darren oli otsustanud meie grupi juurde jääda, tuli see kõigile suure üllatusena, sest ta tundus rohkem üksik uitaja. Selline, kes kaua ühe koha peal ei püsi ja usaldab vaid iseennast. Umbes kuu peale meie tutvumist olime juhuslikult kahekesi viimastena garaaži jäänud. Ma olin harjunud, et noormees ei räägi palju ja on omaette, niisiis tundsin ka sellel õhtul ennast üsna üksi. Korrigeerisin veel paari viperust Scotti mootoris ja puhastasin tööriistu, kui Darren järsku mu tähelepanu köitis. Ta jälgis mind, silmis seesama ükskõikne pilk, nagu alati, kuid see polnud veel puuriv ja kahtlustav nagu praegustel aegadel. Naeratasin talle kohmetult, ma tundsin ennast tema „sünguses“ veidi ebamugavalt. Isegi tähele panemata hakkasin ma kaks korda kiiremini tööriistu kokku panema ja veidi nihelema. Poisi pilk ajas mind närviliseks.
„Sky, kas me võime rääkida?“ küsis ta rahulikult. Tema kare hääl kriipis neid pehmeid sõnu. Noogutasin ja üritasin mõistatada, millest Darren minuga rääkida võiks. Peale lühikest pausi tunnistas noormees järsku üles, et tal on minu vastu tunded. Olin nii pahviks löödud, et terve minuti ei suutnud ma talle vastata vaid lihtsalt jõllitasin teda, suu lahti. Nähes, et mul midagi tarka vastata polnud, rääkis ta, et võib proovida need tunded unustada, kuid on alati olemas, kui Scott peaks mingil põhjusel mu elust kaduma.
Sel ajal pidasin ma lausa naeruväärseks seda ideed, et mina ja Scott võiksime kunagi lahku minna, kuid praeguses reaalsuses mõistsin, et kunagi ei saa liiga kindel olla. Järsku pani mu meenutus mind keskendunult mõtlema. Kas Darren arvab, et tal võib nüüd varem või hiljem tekkida võimalus uuesti oma tunnete avaldamiseks?
„Kas su peas toimub mingi mentaalne enesetapp?“ küsis noormees mulle otsa vaadates.
„Mentaalne enesetapp?“ turtsatasin ma.
„Sul oli otsaesine nii kortsus, nagu sa keskenduksid sõja planeerimisele,“ ütles Darren, näole tekkimas muie.
„Ma keskendusingi, aga mitte sõjale,“ vastasin naeratades.
Noormees ei hakanud küsima, mis mu mõtetes toimus. Ta ei küsinud ega uurinud kunagi rohkem kui vaja. Vahel oli see hea, näiteks praegu, vahel käis see närvidele. Tundus, nagu ta ei hooliks kellegi teise arvamusest või mõtetest peale enda omade.
Otsustasin rohkem mitte Darreni tunnetele mõelda. Võib-olla need ei eksisteerinudki enam ja ma ajasin ennast ilmaasjata närviliseks. Samas näris mind endiselt kahtlus, mida teha või öelda, kui noormees siiski peaks tegutsema.
Mööda läks vaid mõni minut, kuigi tundus, nagu oleksime terve igaviku vaikides sõitnud, kui naishääl teatas peatuse nime, mida ma oodanud olin.
Trügisime rongist maha ja sammusime kõrvuti laguneva trepi poole, mis meid tagasi maapinnale viima peaks.
„Millega sa hommikul tegelesid?“ küsis Darren järsku. Selle peale läks mul sees õõnsaks. Ma ei tahtnud talle valetada, aga tõe rääkimiseks olin piisavalt arg. Jäin siiski tõe juurde, sest valetada ma ei osanud, kuid otsustasin osad asjad enda teada jätta.
„Ma käisin kohvi joomas ja jalutasin natuke pargis,“ rääkisin. Soovisin, et ta pärima ei hakkaks miks või kellega.
„Ja kuidas sa sinna metroojaama said?“ küsis noormees üllatunult „see on ju hoopis teises linna otsas.“
Neelatasin, õnneks summutas tänavamüra kõik vaiksed helid. Mis ajast ta mu tegevustest nii huvitatud on?

EITC. - Ma tegelikult ootasin juba ammu, millal ma sinu kommentaare siin näha võiks. Ma arvasin, et nüüd tuleb suur kriitikalaviin, aga hoopis kuulsin midagi positiivset. Aitäh! :)

Ma olen ise ka siit kaustast vähemalt üle poolte juttude algust lugenud. Siiani olen leidnud vaid paar juttu, mis tõesti lugema tõmbavad.
Mõnel on algus paljulubav aga edasi läheb mõttetuks, mõne algus on lihtsalt nii igav, et ma annan poole osa peal alla ja edasi ei loe.

Baby I like it!
the way you midagi-midagi yesyes
-edasi läheb ka, aga tõesti, kes seda lugu mäletaks-

Mulle meeldis, nagu sa võisid juba aru saada
Ma olen imelik, päriselus ja siin osade juttude kohta on mul küll kriitikat anda, aga sulle kuidagi ei ole o.o
Ole õnnelik siis

Uut! :)

Oh, mulle ka endiselt-endiselt MEELDIB. (väga-väga-väga)
Ma vahepeal siia üldse ei sattunud, sest ma olin nii haige, et mu silmad ei kannatuanud arvuti eredat ekraani väljagi :) Eile alles mõtlesin, et hmm, kas Kiirendusel on uus osa..?
Ja oli.
Mitu
And Audrey was happy.

Issand, see jutt on nagu tõsiselt väga-väga-üli-üli-super-super hea, kui Audrey seda kommenteerib! O.O
Ja talle hästi palju meeldib see ka veel. :O
Sul veab D:

heh *tunneb ennast uhkelt nüüd*