Just some thinking.

TANEL!,
Võptasin ja vaatasin ringi. oh kurat, terve klass vahib mind. Mis ma nüüd tegin? Kas ma hakkasin jälle laulma? Kas lugesin ette lõigu raamatust, mis mu käes oli? Kas olin vilistanud, mõmisenud, ümisenud?
Märkasin Leenat uksel. Sain aru, et mu aju oli jälle sekundi asemel võtnud kümme ja rahunesin- mina polnud midagi teinud, ju mind oli jälle siis vaja. Tõusin püsti, kõndisin ukseni, lõin ukse enda taga kinni ning vaatasin küsivalt Leena poole.
Kiirkoosolek,

Ehk peatun korraks ning räägin siin veidi. Mu eesti keele õpetaja küll ütleb, et enda tegusid ei tohi kommenteerida "nüüd hakkan kirjutama" jne, aga kuradile. Ega ma seda lõpukirjandiks ei kirjuta.
Nimeks on siis Tanel. 16, oktoobris sain. Nüüd on juba detsembri lõpp, reedene päev. Minevik- tume, palju on toimunud, palju olen ise teinud, palju olen targemaks saanud. Olevik- oleneb, kustpoolt vaadata. Koolis mind ju teatakse, kuigi mina ei tea kõiki. Reputatsioon kõigub pidevalt, ühes klassis on ühed kõlakad, teises teised. Teesklen, et ma midagi ei tea, eks nii ju neile meeldibki. Üldiselt, kui mind märgatakse, ülistatakse taevani ning kui aasta pärast uuesti vaatad: jobu. Noh, olgu siis nii. Tulevik: jälle, oleneb vaatenurgast. Öeldakse ju minu kohta, et ma võiksin saada, kuhu iganes ma soovin: taipu on mul ülearugi, kehaliselt suudaksin ka kõike ära teha, näitlema(eriti valetama) on elu õpetanud. Kes ma olen? Ma olen Tanel, õpin üheksandas klassis, kevadel teen valikeksami arvatavasti inglise keeles, keskmine on midagi üle 4.5-e, olen õpilasomavalitsuse liige, tegelen ka spordiga, olümpiaadidega, vabal ajal olen sõpradele toeks. välimus on mul järgmine: tumedamapoolsed juuksed, silmini, tumedad silmad, küllaltki pikk, tavalised, kergelt unustatavad näojooned.


Nii palju siis minust, nüüd aga sellest, mis toimub.
On matemaatika tund, olin istunud viimasesse pinki üksi, kuulasin muusikat ning lugesin raamatut. Mates eriti tähele ei pea panema- aru saan kõigest lennult, keskenduda pole mõtet. Õpetajat ka eriti ei huvita, ta peab tegelema teistega, pealegi aitan ma alati neid, kes lähedal on. Ma kahtlustan, et ta teab, et enne mate tundi on mu ümber inimestesumm, kuna keegi on mu ette ülesanded libistanud ning ma olen lahenduskäigu enda ette tekitanud. Õige lahenduskäigu, muuseas, paljud vanemad on üllatunud, kuidas nende laste hinded mates on ainult kolmed või viied.
Sisse astus Leena, meie kooli huvijuht. Leena on keskealine, kuid energiline, paljudele ta ei meeldi, kuna talle meeldib teada kõike- seega levitab ta klatši. Ometi tähendab tema kutsumine seda, et midagi on juhtunud, midagi on vaja teada.
Sellest peaks piisama. Vajutame taas seda kena kolmnurkset nupukest, kuhu on kavalalt jäetud kiht plastikut, mis moodustab sõna "PLAY"

Kas meievaheline või üldine koosolek?, küsin huviga.
Meievaheline, vastas Leena tõsiselt.
Kõndisime kiirelt direktori kabinetti, direktor noogutas mulle ning ütles kiirelt: Õnne.,
Kortsutasin kulmu ning küsisin: Kas me just lükkasime direktori tema oma kabinetist välja?
Tundub nii, kas pole?, küsis ta, nagu küsiks lapselt. Märkisin mõttes ära selle hääletooni ja Leena nime.

Kutsusin su siia, et sind õnnitleda kooli poolt., ütles ta rahulikult.
Vaid sellel põhjusel?, küsisin ettevaatlikult.
Vaid sellel põhjusel. Niisiis, kool õnnitleb sind tublide tulemuste eest erinevatel olümpiaadidel ning avaldab tänu kooli esindamise puhul mitmetes organisatsioonides, üritustel ning võistlustel.
Ma tänan. Miks direktor ära läks?
Tal oli asjaajamisi, ta tahtis sind ise õnnitleda, kuid, nagu näha, on tal liiga kiire. Ning siin on erinevad diplomid ning muud kirjad sinu nimele, mis saadeti kooli.
Tänasin kiirelt ning lahkusin, pannes kõrvaklappi kõrva. Mulle ei meeldi see direktori kabinet. See on väga tubane. Olen istunud ühes nendes tugitoolides ning kirjutanud seletuskirja. Olen ka istunud sellel toolil ja võtnud vastu tänu kooli poolt. See ei meeldi mulle ei üht ega teist pidi- ma olen ju koolis, miks peaks seal tubane olema?
Jõudsin taas klassi ukse ette. Silmitsesin korraks aknast välja ning proovisin ennustada, mis nüüd juhtub. Terve klass vaatab korraks minu poole, ka õpetaja, kõik jääb hetkeks seisma. Ma tõmban ukse kinni ning ise liigun juba edasi oma koha poole ning klassist kõlaks erinevaid negatiivseid või mõnitavaid hääli- nagu ikka. ma polegi päris aru saanud, kas meie klass pole lihtsalt ikka veel küpsemaks saanud, kui ta kunagi olid või see pakub tõepoolest neile veel lõbu.
Astusin klassi ning märkasin hektega, et olin mööda pannud- kellegil oli sünnipäev. Olid Maria ja Kaisa laua juures ning proovisid neid kallistada. Oh tore, nad laulsid ja jagasid komme ilma minuta.
Tundsin ennast järsku üksikuna, läksin klassi nurka oma kohta, istusin maha, keerasin muusikat valjemaks ning süvenesin taas raamatusse, kadudes, kasvõi hetkeks, sellest maailmast, mida ma nii väga juba kartsin, põlgasin ning vihkasin.

Täitsa tõsi!!!! JUTUMÄRGID JA KIIRESTI!!!!!!
muidu pole esmapilgul suurt vigagi:)

teie soovil, jutumärgid saabuvad

Üksik tuli vilkus kusagil eemal. Heitsin korra pilgu sinnapoole, kuid teadsin, et ei tohi sinna otse minna, kuna seal ootab mind hukatus. Jälgisin lund enda ümber ning märkasin, et tuul on püsiv, järelikult pidin minema teed põhja poole, et koertele ei jääks mu lõhn ninna. Oli külm, vaatasin oma jalgu ning märkasin, et mul on jalas suured lumesaapad ning püksid, mida ma äragi ei tundnud. Harjumusest vaatasin oma kätt ning märkasin seal A tähte ning mõtlesin kiirelt üle- oota, kas ma mäletan, kuidas ma siia sain? ei, ei mäleta. Naeratasin, kui sain aru- see on minu uni. Hõiskasin ja hüüdsin, olin nii õnnelik, lõpuks ometi sain hakkama, olin lõpuks oma aju piisavalt teravaks treeninud, et suudan märgata, kas olen unes või mitte! Seejärel otsustasin, mida ma teha tahan- proovisin maailma enda ümber mõjutada, kuid ei suutnud. Seejärel vaatasin enda ümber- kuna tegu on unega, ei jää midagi eriti meelde, mu aju ei pane väiksemaid detaile üldse tähelegi, mingis mõttes neid ju ei ole olemaski, et neid tähele pannagi. Seega pingutasin oma meeli ning nägin kauguses puudesalka, nägin mustrit nende tüvedel, nägin väikest putukat. Siis järsku kõik lagunes koost, ma mõistsin, et pole võimalik, et ma näen nii kaugele ning uni lagunes mu ümber.

Lõin silmad lahti. Voah, juba tunnen mälestust taandumas, kinnistasin endale selle kadumise, lagunemise tunde. See võib aidata mul mõista mu meelt, kuidas see toimib.
Vaatasin aeglaselt toas ringi, astun laua juurde ning tõmban tikku. Leek põletab end hetkeks silma võrkkesta ning sulen silmad järsult. Olin seda ette näinud ning küünla asukoha meelde jätnud, süütasin mälu järgi küünla. Varsti suutsin silmad avada ning vaatasin toas uuesti ringi. Seinal oli vana kell, mille onu oli jõuludeks kinkinud, ikka veel samade patareidega, see kujutas talu, tamme ning kauguses järve ja koske, sinakates toonides. Samal seinal on ka National Geographicu maailmakaart, täis väikeses kirjas nimesid. Laua peal on ununenud sünnipäevakaart, iidne kell ning Versailles't toodud paberinuga/mõõk. Muidugi ka arvuti, klaviatuuri all on kilematt, selle all visiitkaardid, joonistused, keemiliste eleentide tabel, bussiajad ja muud rämpsu. Laua peal on laiali raamatud, tarot kaardid, tikud, õpikud, paberilehed, plaadid.
Teises seinas on voodi, öökapil lamp, taaskord raamatud, ajakirjad, ruubiku kuubik, iidne greip. Sahtlites on asju, mida ma loodan, et mu vanemate silmad ei näeks. Seinal endal on raamaturiiul, kus on kaks pilti mu noorusest ning väike kaisukaru ja suur kaisutiiger, lisaks kaks postrit. Toas on veel aken, uks, riidekapp ning raamaturiiul, mis on samuti pilgeni täis.

Oma tuppa olen koondanud igasuguseid asju, mis räägivad nii minu elust kui hobidest. Arvuti, mida on võimalik näha, on viimasepeal, pole programmi, mida see välja ei veaks. Hantlid nurgas pole vist kunagi tolmuga kaetud. Süntekas voodi all on ehk detail, mille õppimiseks, mul aega pole olnud. Raamatud on tihtipeale ingliskeelsed ning (kahjuks) raskesti aru saadavad. Ajakirjad räägivad uuematest teadusavastustest. Sahtlis on plaadid, mis paneksid nii mõnegi kukalt kratsima- seal on nii Eminemi kui Linkin Parki, seal on "Symphany no.9" ning MJ uus plaat. Raamatute ees on mõned mälestusesemed- huvitavad kivid, mida suvel sai kogutud, padrunikest, hundinui, Indoneesia šokolaadipaber, teokarp, patareid, klaaskuulikesed. Iga ese mu toas räägib oma loo, iga detail on mälestus.

Ehk küsite, miks mu tuba nii palju sisaldab? Vastan teile lihtsalt- kuhu mujale mul midagi panna on? Kui olen oma tuppa jõudnud, siis välja enam minna küll ei taha- vanemad on sealpool.

Nüüd on mul küsimus teile: millest kuulda tahate?
Otsus on teie, valige üks detail ning ma räägin teile selle eseme loo.
Võite ka küsida täpsemalt, näiteks mu plaadikogus on tihti igal laululgi oma jutt.

Seda seinakella ongi raske kirjeldada. See on nagu maal ja kell samal ajal. Ja nagu.. kolmemõõtmeline kergelt. If you know what i mean =D

LP plaadi ma ostsin Inglismaalt, kui klassiga sinna läksime. Olime juba kolm päeva õõtsunud bussis ja metroos mööda selle metropoli tänavaid ja, kui eesti keeles võib nii öelda, keldreid. Lõpuks meid lasti, näljasena, kell kolm tänavale, mis oli poode paksult täis ning mille nimi mulle kummalisel kombel kuidagi ei meenu. Kõndisime mööda tänavat ning kõigepealt otsustasime, et peab ju midagi süüa saama. Kuna olin ainukesena varem Londonis käinud, vaatas minu kaheksaliikmeline grupp minu poole ning küsis, kust saaks midagi kiirelt ja hästi. Naeratasin, kuna teadsin, mida nad mõtlevad hea all- nad tahavad süüa ning PALJU. niisiis näitasin neile lähimat Pizza Hut'i ning tutvustasin neid selle söögikoha eripäraga: 5 naela ning söö palju tahad! Võtsime suure laua, meile anti taldrik, joogid ning asusime sööma. Artjom, meist kõige kõhnem ning astmahaige, suutis süüa 18 lõiku pizzat ära- mina, kõige suurem ning kogukam meie seltskonnas- suutsin süüa vaid pool sellest. Kohalikud tegid meist telefonidega pilte- olime purustanud enamiku rekordid. Astusime siis sellest imelisest toiduasutusest välja ning otsustasime, et nüüd lähme poodlema. Kahjuks olime kaheksakesi kõik poisid ja riideid meid ei huvitanud, kuigi neid siin leidus ohtralt. Niisiis otsustasime kindlaks teha, mida me soovime: Toomas tahtis uut cappi, Kristjan tahtis metal-cd, Artjom söetablette. Millegipärast kõik vaatasid taas minu poole ning näitasin paremale poole ja hakkasime astuma. Kahesaja meetri kaugusel paistis huvitav pood- suveniiripood. Toomas jooksis sisse, nägi ühte cappi, mis talle meeldis ja ostis selle ära kiiremini, kui talle järele jõudsin. Hiljem sai sellest meie klassi legend- lihtlabase mütsiniru eest maksis ta eesti rahas ligi 500 krooni. Astusime edasi ning Artjom leidis järgmise poe- suur muusikapood. Tundsin poe ära- olin ühes sellises varemgi käinud. Poodi sisse minnes hargnesime- seal müüdi muusikat, raamatuid ning erinevaid videomänge. Asusin üles ning leidsin muuhulgas väga soodsa pakkumise- 15 naela eest 3 plaati, mis teeb eesti rahasse ülekantult 300 krooni! Märkasin ka, et kampaaniasse kuulub üks Linkin Parki album "Minutes to Midnight" ning ostsin selle ära. Kristjan tuli samal ajal, naeratus näol, ning näitas mulle Atreyu plaati...
See oli nüüd plaadi enda lugu enamikel lugudel sellel plaadil on oma jutt, nagu ma juba mainisin.
Klaaskuulid.
Tõmbasin ukse enda järel kinni. Muidugi ma proovin ta tuppa saada, kuid tundes Kaisat iseloomult, ta arvatavasti keeldub. Tuul tõmbas ning mul oli vaid jope- kiirelt hakkab külm. Nägin Kaisat värava taga ning naeratasin- ma polnud teda enam ammu näinud.
Kuulsin naeru, keerates väravat lukust lahti. Kaisa jääb ikka Kaisaks.
"TANEL" hüüdis ta ning kallistas. Teda oli mugav kallistada- ta on pikk. Enamikke tüdrukuid ma peaksin tõstma, et kallistada, kuid mitte Kaisat.
Ma polnud teda tõesti ammu näinud ning kallistasime kaua.

Ma ei mäletagi, kuna ma Kaisaga tuttavaks sain. Ta on üks sellistest, kes on mul msnis juba alati kopitanud. Üks päev hakkasime aga rääkima ning ta hakkas mind huvitama- ta oli teistsugune, ta oli... hull, kui aus olla. Teda ei huvitanud mida teised temast arvavad, nagu minagi. Suhe arenes ning peagi saime kokku.
Kui teda esimest korda nägin, olin üpriski üllatunud- ta nägi päriselus parem välja. Meist said kiiresti sõbrad ning peagi enamatki- kuid siiski, meil polnud päris seda sädet. Ta oli liiga häbelik ning mina polnud asjast nii väga huvitunud. Pealegi elas ta kaugel, käis linnas vaid vahel rongiga ning ööbis õe juures. Peale meie suhte lagunemist valitses meie vahel selline vaikne sõprus- kumbki ei rääkinud üksteisega.
Pool aastat hiljem oli mul väga püsiv suhe- armastus. Järsku hakkas mu armastust huvitama minu mineviku tüdrukut, iga väikseim kui detail. Mingil viisil ta sai Kaisa msni ning sellest sai suur sõprus- tänase päevani on nad parimad sõbrannad.
Peale minu armastuse murdumist avaldas Kaisa taas soovi olla midagi enamat kui sõber. Taas jäi meie suhe üürikeseks- ta oli sama häbelik, mina sama vähe huvitatud asjast. Tollel hetkel oleks see suhe väga ühepoolseks jäänud, nagunii. Kuid sellest saati oleme olnud väga head sõbrad.

Nüüd siis oli minu sünnipäev ning siin ta siis on- kaks või kolm poissi hiljem ning ikka seesama.
"Tuled ehk sisse?" küsisin.
"Nalja teed, su vanemad mõrvavad mu ära" vastas ta naeratades. Tema naeratus on samuti eriline- sellega kaasneb selline väike heli, kerge... ohe. Õhtu vaikuses kajas see lähedal olevatelt majadelt vastu.
"Ei tapa nad midagi," veensin teda naerdes. Kulus veel pool tundi ning siis ta jutt muutus:
"Oled kindel, et ei tapa?"
Kinnitasin, veensin teda ning ta oli nõus sisse tulema. See pani mind endamisi muigama- varem poleks ta seda teinud.
"Muide, palju õnne!" ütles ta peale kiiret tutvustust ning mu tuppa jooksmist.
Kaisa ulatas mulle väikese paki. Tänasin teda ning küsisin, kas ta ei solvu, kui ma kohe avan, teades, et tegelikult ta just seda ootabki.
Pakis oli kõige peal küpsis, selle all küünlaalus ning küünlaaugus kaks klaaskuuli. Lisaks tuli pakist välja väike vikerkaarevärvides elukas(pimbu), kaart ning jutuke.
Jutuke seletas, et pimbu nimeks on Abgail ning ta kaitseb mind. roheline kuul aitab mul inimestega läbi saada ning pruun kuul näitab, kui palju ma tegelikult soovin.
Naersin ja kallistasin teda uuesti- see oli nii tema moodi, kui üldse olla saab.
Peale seda panin mängima Eminemi "Recovery" ning me istusime voodile ning rääkisime. Tal läks normaalselt, kõik oli korras, midagi polnud viga. Tema hääletoonist sain aru, et midagi oli ka puudu, kuid seda ta ei tahtnud mulle rääkida. Järsku sain ka aru, et ta teeskleb- ta ei rääkinud nagu oleks ta Kaisa, vaid nii, nagu räägiks ta kellegi eest. Ütlesin seda talle ning ta hakkas nutma ning kallistas mind. Kallistasin teda vastu ning hoidsin, kuni ta lõpetas nutmise ning küsisin, miks. Ta ütles, et ta ei ütle mulle, veel mitte.

Kahe nädala pärast ta ütles mulle, milles asi: ta leiab, et keegi ei suuda teda armastada, kuna kõik poisid on ta maha jätnud või ei huvitu temast üldse. Kõik poisid kaovat tema juurest, välja-arvatud mina, kuid isegi mina ei suutvat teda armastada, kuigi ma üritavat väga.

/sorri, jutukesed ei tulnud eriti head, väsinud pea:/ /

Katkestasin mõttelõnga ning asusin taas magama. Hommikul ärgates ei mäletanud ma unest enam midagi, kuid olin teinud märkmikusse öökapil märke: "lucid dreaming success"
Aeglaselt tõusin, ringutasin ennast ning asusin tegema hommikust äratusvõimlemist.

*ja kui see oleks facebook, ilmuks siia sada like`i*

Muud ma ei ütle.

(tegelt ütlen küll. Ma armastan nime Tanel, teadsid seda??)

Lucid dreaming ei ole päris selline asi nagu su jutus kirjeldatud on.

Ma olen teadlik, et lucid dreaming pole päris see. Kuid see on ainuke viis, kuidas see on üldse kunagi avaldunud ja nii kutsun mina sellist asja lucid dreaming'uks.

Saepuru tõmbas ninna ning sundis mind aevastama. Käed olid karedad, püksid tolmused. Iganädalalne drill, tööõpetus.
Tööõpetus meeldib kõigile poistele, vähemalt meie koolis ning meie õpetajaga.
Tööõpetus on hetk, kus sa saad oma tundeid maandada puidu peal, mis ei peksa sind just vastu. Seal sa saad saagida palke, kui energiat üle, seal saad lihvida tunde, kui tahad muusikat kuulata ning mõelda. Just viimasega ma hetkel tegelesingi- tool oli ju täiesti lihvimata!
Tõstsin hetkeks pilgu ja võtsin kõrvaklapi kõrvast- lärmav pop muusika ulatus kõrva, ikka seesama 88.3, Spin fm. Kusagil klassi nurgas passis kamp poisse ja arutasid tähtsaid filosoofilisi küsimusi- Jumala olemasolu, maailma teke, füüsika. Olen vaid korra nende arutlust pealt kuulanud ning naernud- nad ei tea füüsikast midagi, Piiblit pole nad kordagi lehitsenudki, maailma tekke teooria piirdub vaid Suure Paugu teooriaga ning selle seostamisega suguorganitega. Ülejäänud poisid on kas pinkide taga ning lihvivad, puurivad, saevad või on tagaruumis suuremate masinate kallal. Õpetaja kõlav hääl kostab järsult kellegi peale karjatades. Naeratasin taas, sest teadsin, et varsti tal viskab üle ning ta hakkab kõige saamatumaid minu juurde juhatama. Siis tuli mul meelde ning vaatasin ringi, proovides meelde jätta võimalikult palju detaile: Kapid, kust leidis kasutatud liivapaberit, saage, haamreid, prille, erinevaid aluseid ning igas suuruses pitskruve. Kappide kõrval väikesed vanad võnksaed, mis väiksena meile nii väga meeldisid, kuna tegid töö ära kiirelt, viimases klassis pole seda vist üldse kasutatud. Puur, millega me panime nii mõnegi puutüki suitsema ning tegime nii mõnegi augu üleliia, lihtsalt sellepärast, et see oli nii lahe. Sealt edasi vanad ununenud projektid ning masinad. Mõtlesin, kuna keegi viimati sinnapoole üldse vaadanud oli. Seal paistsid antiikset mööblit ja sama vana puur ning vineerisaag. Mõtlesin, et kuidas me küll väikestena neid läbi ei uurinud. Kindel arv pinke, mille nimed meil kunagi meelde ei jäänud. Tisleripingid? midagi sellist. Needki olid küllatki vanad ja kulunud- Liimikihiga kaetud, värviplekke, naelu, kruve, klabreid, vahtplasti ning mida iganes veel. Kõikuv kapp väikeste töödega... ning loomulikult õpetaja kabinetid. Ühes ta hoidis materjale, teine oli see, kus ta töötas ning hoidis oma masinaid, kruve, lihvpaberit ning sööki. Need ruumid olid väiksematest klassidest peale nagu pühamud, kes sinna sai üksi jääda, need olid pühad. Ka minul on see au olnud üpriski tihti.

Meenutades vanu aegu, kus sai tehtnud sadade kaupa mõõku ning muid erinevaid puidust terariistu, lihvisin märkamatult kõik servad piisavalt siledaks, et neist kinni võttes on hea tunne. Sellest peaks piisama, pinda on liiga palju et rohkem teha. Vaatasin klassis ringi ja hüüdsin: "Keegi abi vajab?"
Häältekoor, mis mulle vastas, ajas mind naerma. Loomulikult, minu tool oli valmis, kuid kõik teised on ajahädas. Hoolimata sellest, et mina alustasin kuu hiljem kui kõik teised.
Asusin Kristjani juurde ning esmakordselt nägin, mis sellest lõpuks pidi saama. Imetlesin disaini mõne hetke ning siis esitasin talle tema põhilised veapunktid- see tool laguneks kiirelt, kui talle lisatoestusi ei tee. Töötasime tund aega tema tooli kallal ning tulemus oli rahuldav- saime tugeva tooli, kuigi mitte eriti mugav. Alati tuleb midagi sellist lõpuks välja.
Õpetaja ju hindab kolme omadust: mugavust, välimust ning tugevust, kusjuures viimane on kõige tähtsam. Minu tool oli väga tugev ning mugav kuid ei näinud eriti rabav välja. Kristjani tool oli väga omapärane, suur, massiivne ning seega mitte eriti mugav.
töö käigus tekkis mõttelõng, et selline on ju terve elu. Vali, kas see on ilus(moraalne), vastupidav või mugav või mingi segu kahest. Iluga tuleb kaasa puhas südametunnistus, vastupidavusega võime pidada vastu igas olukorras ning mugavusega ei teki rutiini. Kuid valida ei saa ju kõiki kolme- need on enamas osas vasturääkivad.

Kui tool oli valmis, tabas see mind täie võimsusega- ongi ju tegelikult kõik. Viimane kord, kui siin olen. Viimane kord, kui aitan kellegil mõõtmeid märkida, puurida, lõigata. Viimane kord, kui lihvin tundide kaupa. Viimane kord kui me vaidleme pikalt laialt Jumalast ning füüsikast. Jääb ju füüsika, aga seal on pigem elektromagnetism kui kvantteooria ja relatiivsusteooria, Kuigi meile eelmine aasta näidati väikest pealiskaudset klippikest stringi teooriast.

Aitasin tooli välja viia ning vaatasin viimast korda selles klassis ringi- see aastaid kestnud rõõmu ja lõbususe, rahu paik, alati kaetud saepuru ning vineeritükikestega. See kohake on põgenemispaik elust- eemal kogu sellest jamast, eemal ülejäänud koolist, tuupimisest, töödest, tüdrukutest, skandaalidest, kõmust... Mõtlesin, kas egk gümnaasiumis jääb mul kunagi hetk, et tulla siia ja meisterdada midagi. Ehk tulebki. Hüüdsin õpetajale nägemist ning lahkusin, süda täis rõõmsaid ning kurbi mälestusi...

*pühendusega meie kallile tööõpetuse õpetajale, kes naerdes lõhkus täna oma teise tooli*

*kiljub*

MIKS SA KIRJUTAD NII HÄSTI, MA OLEN KADE PRAEGU -.- Tegelt, thumbs up, mulle meeldis (Y)

Ja ma olen ikkagi nii kade, et MEIE tööõpetus on täielik mõtetus pointlessi õpsiga, pointlesside inimestega ja lisaks sellele peame me kodus ju ka tegemas. This is NOT fair.-.-

I like it

No mida ma räägin!!!! Kunagi sa ei usu mind noh.

ja ei usugi. Ma näen ise kuidas ma järjest hüppan teemalt teemale ja teen vigu siin ja seal, ei hoia üldse ühte stiili... ah midaiganes:D

blablabla. ole vait, mul hakkab halb, kui ma mõtlen, kuidas MINA kirjutan.

*ja jälle on mul like nuppu vaja. täääpselt, Karro!!*

Mulle meeldib su stiil.

Ja Lucid Dreaming on teisiti avaldunud. Sa oled täiesti ärkvel, aga halvatud ja siis alles vajud otse unefaasi ja saad ise pmst valida, kuhu sa lähed jaa.. jah. lahe asi on.

A lucid dream can begin in one of two ways. A dream-initiated lucid dream (DILD) starts as a normal dream, and the dreamer eventually concludes it is a dream, while a wake-initiated lucid dream (WILD) occurs when the dreamer goes from a normal waking state directly into a dream state, with no apparent lapse in consciousness.

Minu jutt käib esimesest osast, sinu oma teisest. Asi klaar või pean tõlkima?
Tänan ka muide :)

No sa ütlesid, et sinu kirjutatu on ainuke viis, kuidas see on üldse kunagi avaldanud. Ma parandasin sind.

Ning aitäh, aga ma olen kakskeelne ja mõistan inglise keelt vägagi hästi.

uut ka saab kunagi?

ainuke viis kuidas see minul avaldub, tahtsin öelda, vabanda.

Oo, kakskeelne, meeldiv :)

uut ei tule vast täna või kui tuleb siis hilja-hilja.

Mina tahan ka uut osa muideks.

No hiljahilja sobib ka mulle. Magamine on viimasel ajal suht harv nähtus.

...kõndides oma klassi taga rahulikul sammul, jälgides rütmi ja lauldes kaasa, aeg-ajalt vilistades, soolode ajal. Mõni kuuendik viskas mulle kummalise pilgu, eks vahtigu, ehk õpivad ka vilistamise selgeks. Ma tean, ma tean, ma peaksin ju eeskujuks olema, ma olen üks ÕE liikmetest, juhatuse liige, välisesinduse nägu, blaablaa. Eks õppigu siis- eelmine aasta kooli peal oli minu ja Kata suudlemised nagunii koguaeg teemaks, nii õpetajate kui õpilaste seas. Eks võtku siis eeskuju. Kunagi oli ju meie kool nagunii vabam, paarikesed olid lubatud. Otseselt keelatud pole see siiamaani, aga sellele vaadatakse halva pilguga.
Kelle ma esimesena maha lööks? Mitte kedagi. Meie klassis on peen, ülipeen tasakaal ning kui see purustatakse, siis lüüakse meie klass täiesti juppideks. Nii paljud, kes ühendasid, on juba läinud... ja gümnaasiumisse ei pääse ju ka kõik sisse. See-eest tuleb gümnaasiumisse uusi nägusid, küll see tekitab piisavalt elevust, ühendab meie klassi veidi. Lisaks ka uus klassijuhataja...
Seva oli meie klassi kloun, tema oli see, kes pani klassi naerma, kuid ta muutus vahel äärmiselt tüütuks. Tema lahkumine oli veelgi kummalisem, kui ta ise oli- poolepäeva pealt, keset nädala, ilma mingi märketa ta lihtsalt jäi puuduma. Seda ju vahel ikka juhtub- mõni haigus.
Kuid tema ei tulnud tagasi. Hiljem saadi teada: Seva läks Rootsi. Ja seal ta nüüd siis ongi. Ning meie klass lagunes veelgi, moodustades omad kambad, kes suhtuvad üksteisse umbusklikult, narrides ja õrritades üksteist. Ning mina olen nende juht, klassivanem.
Iga aasta süüdistatakse klassivanemat: miks sa midagi ei teinud? nii mõttetu.
Vastu tahaks öelda: Nii, kujutame nüüd ette, mis juhtuks, kui ma midagi korraldaks. Ütleme, läheme bowlingut mängima. Pooled ütlevad kohe ära, neil pole aega, blablabla, trenn, muusikakool jne jne jne, umbes 5 neist mõtlevad seda tõsiselt. Nii, ning siis ei tule veel 10 inimest kohale, sest nad otsustasid, et õu see on ikkagi nii nõme ju. Ja lõpuks tuleb kohale vaid see grupp, milles ma ise enam-vähem olen, sest nad ei taha mind otse solvata. No on siis sellel mõtet? Võtke, proovige ise, ütlesin klassijuhatajale kohe ära, kui ta mulle seda kohta pakkus. Ning kes sai? Kaarel. Ja pakkuge mis tema tegi? Samuti mitte midagi. Niisiis see aasta valiti mind tagasi. Pakkuge, kui palju mul on plaanis nendega see aasta midagi ette võtta?

Viimane klassiõhtu- 7. klass, talvel, tuur Linnateatris ning pärast mõned tunnid eraldi ruumis. Pakkuge mis me tegime? Lasime peale 10 minutit jalga, sest keegi ei suutnud välja mõelda, mida teha. Enne seda- 5. klass kevad, peale ekskursiooni. Siis jõid ennast pooled poisid garderoobis täis, jäid vahele ja siis tuli suur skandaal. Ja nad imestavad, miks ükski õpetaja pole nõus meie klassijuhataja olema.

Ma arvan, et probleem oli meil järgmine: Meie klassijuhatajad on hullult vahetunud. Me tulime teisest klassist siia kooli. Ehk- peale esimest klassi vahetus klassijuhataja. Peale neljandat klassi meie klassijuhataja, keskealine, mainekas algkooliõpetaja, kuulsa korvpalluri naine, vahetas kooli ning jättis meid- raamatukoguhoidja kätte. Peale viiendat läksime meie suurde majja ning meie endine mainekas klassijuhataja sai uue klassi. Suures majas taas tekkis probleem- õpetajad ei olnud nõus meie klassi endale võtma, kuna meie kohta oli nii halb kõmu levinud. Lõpuks nõustus see, kes praegu on, meid võtma, kuid vaid 9. lõpuni. Ning praegugi ta näitab välja iga liigutusega, kui vihale me ta ajame.
Me ei usu autoriteeti, kindlust, meie klassis on olnud koguaeg mingi segadus, mingi... unustatus. Pole just esimene kord, kui ma sügisel otsisin koolimaja pealt õppealajuhatajat, kuna üks õpetaja oli unustanud meie tundi andma. Või näiteks oli õppealajuhataja unustanud, et ta peab asendama mõnda õpetajat. Nagu ma hiljem teada sain, on sellised olukorrad esmakordsed meie kooli ajaloos. SEDA ma küll kellelegi ei räägi. Nagu, kui ras-

Mind mõttelõng rebiti pooleks Nikolai poolt. Ta oli mulle sisse jooksnud ja nüüd läks näost punaseks ja karjus mu peale, et miks ma talle ette jäin. Hoidsin külma närvi ning ütlesin talle vaikselt, kuid selgelt: "Vaata ette, keda sa süüdistad". Ta silm välgatas, olin aru saanud, et see on hirmu märk, ning ta taganes minust, vabandades. Teadsin, et see toimib tema peal, ta on ju Lasnamäelt, nad oskavad kiirelt hinnata protsendilist võimalust, mille alusel nad järgmise viie sekundi jooksul jalga näkku saavad. Ehk, nad juhinduvad instinktidest ja nendega oskan ma mängida.

Istusin maha ning asusin sööma. Ostsin pannkooki, seda lobi, mida meile tasuta pakutakse, sel korral ma tuvastada ei suutnud ning otsutasin mitte riskeerida võimalusega, et see mu eest ära jookseb. Söögivahetund on järjekordne moment, kus ma saan mõelda, kuigi enamasti ma sel ajal lihtsalttoksin oma iPodi tuppe, et sealt head lugu leida. Või naljatame Kristjaniga. Või ma lasen talle mingit head laulu.

Seekord kuulasin muusikat ning proovisin mitte kõrbesõdadesse tõmbuda, vaid püsida selle hea pannkoogi juures. See mul ka õnnestus, kuid ma ei saanud üle ega ümber faktist, et kusagil kaugel kaugel instinktide maal välgatas hetkeks mõte, et kõigepealt võtaksin ma maha just Nikolai või võtab tema maha minu.