Just some thinking.

Jah, ja miks ma panin tähele et siin on ka kelle-ma-esimesena-tapan-teema.

Aga mulle meeldis jälle

*tahab uut*

sest ma sain inspiratsiooni sinu loost
pmst ma proovisin lihtsalt sinu juppi edasi kirjutada, Taneli seisukohalt xD

woohoo

aga ma pidin seda lihtsalt mainima...

kooli pannkoogid on parimad.


ära pane tähele

kuigi enamasti ma sel ajal lihtsalttoksin oma iPodi tuppe, et sealt head lugu leida.

Leidke viga!

Ma olen nagu laps ja kihistan selliste totruste peale. Elav kujutlusvõime, mis muud.

Ja pidi see Nikolai vahele segama. Mulle meeldis Taneli mõtisklus.

Surnuaed. Kerge udune vilksatus, mees ja naine vaatavad süüdistavalt mulle otsa. vilksatus. Tuttav järv, mille kohal haruldane udu, hüppetornid. vilksatus. Värisev keha. Vilksatus. Veri immitsemas mu vaigustelt kätelt, kauguses kõlamas kell.
Ärkasin järsult, süda pekslemas sees. Hingasin katkendlikult, värisedes. Muutsin oma hingamist piisavalt sügavaks, et hingata minutis kord. Keha lõpetas värisemise ning mõttes lõpetasin karjumise.

See on veel viimane asi, mis mind suudab hirmutada, viimane vaenlane, kellele ei suuda vastu astuda. Kuid see ei tähenda, et ma ei võitleks, ühel päeval sa veel saad. Ka vaid kuningaga suudan mängida ennast viiki, küll sa näed.

Magada ma täna kohe kindlasti enam ei suuda. Tõusin ja süütasin küünla. Harjutasin oma silmad taas korda. Viskasin kiire pilgu üle toa. Vähe oli muutunud. Kaisa jõulukingitus oli väikese seina-raamaturiiuli otsas, mujale see lihtsalt ei mahuks ega püsiks. Keskel on silm ning ümber selle kirjutatud mõtteid ja nalju, mis on arusaadavad vaid meile kahele: temale, kuna ta on Kaisa ning mulle, kuna ma suudan vajadusel laskuda tema lainele. Laual on mandariinikoored, uus National Geographic, mille peaartikkel käsitleb maailma populatsiooni tõusmist 7 miljardini järgmise aasta lõpuks. Lehitsesin seda veidi, leidsin ka huvitava artikli Cahokiast, Ameerika kadunud linnast, kuid peagi sain aru, et ma ei suuda sellele keskenduda.

Ohkasin, võtsin iPodi kätte, panin mängima ja lasin mõtetel lennata. Algul ei tulnudki midagi pähe. Keskendusin muusikale... Aerosmith- Girls of Summer.
Tuli kohe meelde need girls of summerid, keda ise kohanud olin ja kes osakest endast mulle pakkunud olid, et hiljem liblikana minema lennata.
Mõte liikus minevikku, kõik need tüdrukud...
Olin populaarne poiss, meeldisin kõigile. Tüdrukud ütlesid, et olen kena, ju siis. Kunagi olin süütuke, good boy, siis ütlesid kõik mulle: nunnu. Nüüd olen ülbem, otsekohasem, ka see paistab tüdrukutele meeldivat. Kuid eriti paljud tüdrukud ei suuda minuga käia, põhjusi on mitmeid.
Esiteks, kõik, mida puutun, muutub peagi millekski muuks. Inimene, kellega suhtlen, muutub tihtipeale süngemaks, pidu, kuhu satun, muutub maseauguks.
Teiseks, ma meeldin paljudele tüdrukutele. Paljud tüdrukud aga ei suuda selle mõttega leppida.
Kolmandaks, ma olen sõbralik. Kui kellegil on mure, siis ma aitan neid ja ükskõik kuidas. Tihtipeale tõlgendatakse seda aga valesti ning hakatakse armukadetsema.
Väiksemaid põhjusi on veel küllaga, aga nendest saadakse üldjuhul üle.
Aga ega ma ise ka päris kõigiga ei käi. Minu puhul on vaja kahte asja: vaimset ja füüsilist tõmmet. Vaimne tõmme, see tähendab, et iseloom peab olema, noh... normaalne. Või eriline. Seda on üpriski raske seletada. Füüsiline tõmme, seda ei pea vist seletamagi.
Kuid vaimne on kindlasti tähtsam kui füüsiline, muidu suhe ei pea vastu.
Hetkel oligi selline suhe käsil, kus vaimne tõmme oli väga väga tugev, kuid füüsiline polnud eriti kõrge. Vähemalt eilseni.
Ma polnud temaga kaua kokku saanud, vähemalt kuu aega, mitte omavahel. Eile aga saime kokku ning suudlesime ja... ta oli saanud väga heaks. Temast oli saanud parim suudleja, keda ma kunagi kohanud olen! Ning enne seda olin mina teda õpetanud, kuna ta ei osanud seda üldse.
Ta suudles mind ning midagi minus läks põlema, ma ärkasin, surusin ennast tema vastu...
...ning tõmbasin ennast järskult eemale. Kurat küll, mõistus, tule tagasi. Ta on ju veel süütu ning väga roheline, liiga vara veel.
Aga kurat, ta oli hea. Ma pole veel nii kiirelt põlema läinud, kui hetkel läksin ning kogemusi on mul ikka väga palju.

Väristasin ennast ning lahkusin sellest mõtisklusest. Kummaline, järele mõeldes see mind nii väga ei erutagi. Tõepoolest imelik. Järskult äratas (või pigem uinutas?) mind järgmine lugu, viies mind tagasi augustisse, Kirkke sünnipäevale.
Kõige algelisem pudelimäng, kellele langeb pudel, see pidi suudlema, pudel uuesti käima, teda pidigi suudlema. Tüdrukud omavahel võisid suudelda, poisid omavahel mitte. Kui ma viimaks pidin suudlema, siis ma kasutasin ühte vana trikki ning jätsin pudeli seisma blondi peal, kes mulle oli pilke visanud. Suudlesin teda, kumbki meist aga ei tahtnud lõpetada, andsin käega märku, et nad edasi mängiks ja lahkusime mängust. Läksime välja, metsa, suudlesime, ta käsi liikus mööda mu külge allapoole ning ette, nagu kogematta tehes nööbi lahti...

Raputasin end taas ärkvele. Mis pagana öö see on selline? Otsustasin, et otsin mõtlemisainet kusagilt mujalt ning vaatasin toas ringi.

Nüüd taas teile võimalus: millist juttu soovite kuulda? Taneli toa kirjeldus on esimesel lehel, teises osas.

Ma lihtsalt pidin siin ka mainima, et mulle meeldis.

Niisiis küsiti kaardi lugu.

Silmitsesin kaarti laual. See sädeles küünlavalguses nagu kaleidoskoop, kolmemõõtmeline kiri särakamas eri värvides. Teadsin juba lähemalt vaatamatagi, et Eestis selliseid ei müüda, väga võimalik, et ta tõi selle välismaalt, vb aga lasi sõbral tuua.
Kui ammu see nüüd oligi? Kas tõesti kõigest poolteist aastat?
Oli suve keskpaik, kuid ilm oli siiski pilves. Ta nägi täna eriti tore välja- valge õhuke mantel, kummalisel kombel veidi meiki peal. Ta teadis, et mulle ei meeldi meigitud tüdrukud, seega ta hoidis seda võimalikult loomulikuna, kuid siiski eristasin selgeid muutusi tema näos. Ennast ma loomulikult ei mäleta- mis see loeb. Ju mul olid need ruudulised slipid, mis mulle meeldisid, ehk see tumedam rohekas särk, heledamad teksad. Külm mul ei olnud, alati olin mina viimane, kes jope selga ajas. Ikka seesama Vanalinn, mida olin talle viimaste päevade jooksul demonstreerinud- mööda katuseid, kõlkudes müüri pealt alla, poseerides mööduvatele turistidele.
Vanalinn ongi minu ala. Hiljuti ütles üks sõber mulle, et olen vist ainuke, kes vabal ajal pigem on linnas kui kodus. Seda ma ei teadnudki, ega eriti uskunudki. Mis seal kodus ikka passida?
Kuid mida siis linnas teha? Noh, Vanalinna uurida näiteks.
Tavaliselt õpivad need, kes minuga ringi käivad, Vanalinna väga kiirelt selgeks, kui nad seda juba ei tea- suvel võin terve päeva ringi sammuda mööda selle tänavaid, nautides suvepäikest Piiskopiaias, minu lemmiknurgas, lugedes midagi, tundes tuult oma nahal, mis hoiab mind just piisavalt jahedas, et mul palav ei hakkaks ning taustaks kõlamas kell, mis lööb iga 15 minuti tagant.
Just sinna me lõpuks jõudsimegi: Piiskopi Aeda. Kui keegi ei tea, see on see vaateplatvorm Toompeal, mida turistid EI valluta suurte gruppidena, kust paistab otse all staadion ning Snelli tiik ning kust ei lähe alla ühtegi treppi.
Ta vaatas mu poole ning sain kohe aru, millest ta rääkida tahab. Ometi mina sellest rääkida ju ei tahtnud.
Ta alustas, jutustas, kui tore tal on olnud viimastel nädalatel. Seehjärel ta jätkas sellest, kuidas ma tema silmes välja paistan. Seejärel järgnes jutt, seletades tema tundeid minu vastu. Ning kogu selle asja juures jäi mulje, et see on ette valmistatud, harjutatud perfektsuseni. Ma olin kindel, et kui ma ta taskust otsin, leiaksin kavapunktid, ehk isegi valmiskirjutatud kõne. Just see teda minust eemale lükkaski. Seda on keeruline seletada ja keeruline aru saada.
Ma ei salli, kui inimesed proovivad reeglistada midagi, millest nad arugi ei saa, kui nad proovivad kontrollida igat oma elu aspekti. Nägin tema silmist, kuidas tal oli juba kõik ette planeeritud, kui korras tema tulevik oli. Nägn ning sain aru, et see pole mina, see pole mulle meeldiv. Mulle meeldib, kui mu elus on õnn, mulle meeldib, tõsi küll, mingi piirini, risk, võimalus eksida. Eksimus õpetab meid ja annab meile elu tähtsaima kingi: kogemused. Ning tema silmist oli näha, et need tal puuduvad.
Ütlesin talle ära ning nägin jälgisin hoolega tema silmi ning nägin, mida olin oodanud: tema maailm kukkus kokku. Ta polnud arvestanud võimalusega, et ma keeldun, see ei mahtunud talle pähegi. Hetkeks vaid paistis inimloomuse alge: instinkt. Ta tundis hirmu, segadust ning seejärel ta pilgutas silma ja ta maailm oli taas korras, kõik oli paigas, plaan oli koostatud.
Seejärel ta ütles midagi, mis ei lähemul eales meelest: "Sul on kolm aastat"
Ta andis mulle kolm aastat, et ma... temaga harjuksin? Teda omaks võtaksin? Midagi sinnakanti.
See on siiamaani esimene kord, kui ma midagi sellist näen või kuulen. Ning see võttis mind täiesti pahviks. Ja ta tõmbuski tagasi.
Nüüd on möödas poolteist aastat ja ta on minu jaoks vaid vastumeelsem. Kuid siiani ta vahel räägib minuga, info vahetub. Jõuludeks ja sünnipäevaks saadab ta mulle kaardi; kurat seda teab, kus ta minu aadressi ja postiindeksi välja koukis. Ning nüüd seisab taaskord sünnipäevakaart unustatult laual, särades nagu kaleidoskoop küünlavalguse ees.

Raputan pead ja vaatan kella: poole tunni pärast peaks ärkama. Võtan hantlid ja teen rea harjutusi oma käte treenimiseks ning 25 minutit möödub kiirelt. Haaran saunalina ning lähen kiire, ülikuuma dušši alla, pannes vere kiirelt liikuma, kaotades väsimustunde lihastes. Kuivatan juuksed ning astun vannitoast välja, panen kohvi vee minema ja lähen oma tuppa riideid vahetama. Hallikas-mustad teksad, kollane triibuga triiksärk, kotti dressipüksid ja sussid, raamatukoguraamatud ja pakk kaarte. Kiirelt tõmban tarot kaardi- müntide kaks. Täna tuleb siis mingit laadi otsus, kaalumine. Sammudes kiirelt ning iPodi kinnitades lähen kööki, võttes kruusi ning visates tassi väikese koguse kohvipuru. Seejärel haaran isa kruusi, viskan sinna umbes kolm korda rohkem kohvi ning suhkurt ja valan vee peale. Viskan jope selga ja lähen välja lehte tooma, kass jookseb jalgevahelt välja. Naeran, vaadates, kuidas ta väravate vahelt läbi poeb ning kiirelt üle tee sibab, ju tal on ka täna kohting. Lehte silmates märkan, et soovitakse taas avalikustada riigi saladokumente. Mul on kahtlane tunne, et see toimus ka mõned aastad tagasi.
Enne tagasi tuppa minemist hingan sügavalt sisse: ema on selleks ajaks ärganud ja unise peaga hakkab küsima igasugu rumalaid küsimusi ja tähelepanekuid. Eelistaksin kohe kindlasti, et isa ärkaks enne, tema vähemalt on tark ja talle ei pea igat asja kolm korda seletama. Ja üldjuhul isa ei kommenteeri ka iga asja, mida näeb. Juhtub harva, kui isa minu käest midagi küsima tuleb, vaid tõlkimist erinevatest keeltest või ehk windows siseselt midagi. Kui aga juttkäib arvutist endast, siis on tema spetsialist. Huvitav jaotus ise-enesest.
Astusin tuppa, kus mind tervitas ema küsimusega, kuidas ikkagi veekeetja toimib...

Korraks vilksatas peast läbi, et mida ma siin küll teen.

Sina ja sinu kaardid...

Ja see viimane lause...no ma mõtlen seda kogu aeg. Ma ei saa aru, mida kuradit ma siin teen üldse.

Aga tänud, mul on Hea Kirjanduse Üledoos nüüd. Järgmisesse koolilehte paluks.

Jah, see on see üks mõte, mis Taneli peast kunagi eemale ei hoia, ükskõik kui väga ta ka prooviks. Ehk kirjutan selle tagamaa ka kuhugi ossa:D

Koolilehte seda küll ei paiska, mul pole sedatähelepanu tarvis. Piisavalt seda, ma leian. Sul ka, võiks öelda =D

Khm, liigagi

I like it.

täiesti lõpp mul oli pool teksti kirjutatud ja vajutasin minema, kõik kustus -.- Kirjutan uue.

Naeratasin ja võtsin lonksu klaasist. Asetasin selle millegi ebamäärase peale. Tõusin püsti ja jõllitasin hetke eset, millele klaasi olin asetanud. Natukese aja pärast sain aru, et see oli väike öökapp.
"Oled sa täis?" hüpe hüppas mu peast läbi. Kuna ma sellele suutsin mõelda, siis vist ei olnud?
Proovisin uuesti. "Oled sa täis?"
Ei, mitte eriti. Kui ma suudan nii hästi teemale keskenduda, siis ei ole. Vist. Onju?
Kurat. Üks hetk. Mida ma siin teengi? Kuidas ma siia sain? Koperdasin sealt... õige. Oli vist. Kurat küll. Nii, rohkem ei võta. Sellele peab keskenduma.
"Tanel, tead, kuidas ma sind igatsesin" kostis vaikne lause kusagilt tagantpoolt. Pöörasin kiirelt ja ootasin hetke, kuni mu ees materialiseerus voodi ja tüdruk sellel, Stella. Oh, ta oli ju...
KURAT. Nii, korraks on mõtteselgus. Kuidas ma siia sain? Ei saanudki. Ma ei tulnud siia. Ma pole ärkvel. Ma pole tegelikult purjus. See on küll Stella, aga see on Stella, nagu ma teda mäletasin, mitte tema täiskujus, vaid tema vari, tema mälestuste klomp. Nägin tema tumedaid juukseid, mõeldes nende peale tundsin nende magusat lõhna, nägin tema meigi säravust, kuid mitte tema nägu, nägin tema silmade sinisust, kuid mitte nende suurust. Olin kindel, et kui lähen tema juurde, tunneksin tema keha pehmust ja soojust, tunneksin neidsamu pinges lihaseid, mida kunagi mäletasin tundvat.
Nüüd keskendusin voodile, teadsin, et see tekib mu silme ees, kuid siiski tundsin, nagu oleks see alati seal olnud. Ma teadsin ka seda, et praegu on selle muster ühesugune, kuid hiljem tagasi tulles ei ole see seesama, puiduga on mälestusi mitmesuguseid.
Üks 20. sajandi kirjanik sai aru, et unenäod on peegeldus sinu alateadvusest. Lühike kokkuvõte sinu mõistusest ja mida sinu alateadvus sulle sellest arvab. Hetkel proovisin, mis juhtub, kui ma proovin aru saada, mida mu alateadvus selle unenäoga mulle öelda tahab. Kindlasti soovis unenägu, et ma läheksin Stella juurde, just nagu tollel õhtul, tõmbaksin ta endale lähedale ja suudleksin teda. Kuid mis sealt edasi tuleb, see näitabki mulle, mis ta arvab.
Seega, läksin Stella juurde ja suudlesin teda, lükates ta voodile pikali, ta jäi mu alla, kuid tuli iga mu liigutusele järgi, tajusin tema iha. Stella on alati olnud väga otsene. Hetkel tundisn ka endas iha tõusmas. Kas seda tahtiski uni mulle näidata? Et ma pole ammu enam seda teinud? See oli ju tõsi, kuid see ei tundunud siiski hetkel õige lahendusena. Miks siis Stella nii erutatud on? See läks juba liiale, Stella hakkas mu kätt suunama allapoole, see ei olnud ju isegi Stella, tegelikus elus oli ta selle jaoks liiga häbelik. Tundsin, et Stella läheb juba liiga hoogu ja hakkasin eemale tõmbama, kuigi olin isegi juba väga valmis. Kuid Stella lükkas mu hoopis siis ümber, tabades mind ootamatult ja jäi peale. Järsku ta lõpetas suudluse ning naeratas minu poole, liikudes voodit mööda allapoole...
Ja siis jooksin ma uksest sisse. Ma ei tea, kuidas seda seletada, aga ma nägin ennast uksest sisse tormamas ja Stellat eemale lükkamas. Tundsin viha, lämmatavat viha ning lõin iseennast. Ma lõin endale ka vastu ja mina, kes oli uksest sisse jooksnud, oli tugevam, lüües mind vastu seina. Seejärel ta viis Stella ära ning ma jäin maha- nördinult. Võtsin sahtlist žileti ja tõmbasin üle jala, nautides valu....

Ärkasin üles, avasin hooga silmad. Selge. Mu alateadvust häiris see, et ma segan omaenda iha. Noh, selle vastu ma just eriti ei saanud, sellega ta peab leppima. Millega vastu ma aga saan, on päev, mis ees ootas ning seega ajasin ennast püsti, lasin kassi oma tuppa ja võtsin riided kapist välja. Mul oli kohe selline tunne, et täna tuleb hea päev.

Ja tuligi.

Aga taaskord, I like it. Tõesti, hea oli.

Häid jõule kõigile!

We touch, I feel a rush, we clutch, it isn't much but it's enough to make me wonder what's in store for us. It's lust, it's torturous, you must be a sorceress 'cause you just did the impossible- gained my trust. don't play games it'll be dangerous if you fuck me over, 'cause if I get burnt I'mma show you what it's like to get hurt, 'cause I've been treated like dirt before ya and love is evil, spell it backwards I'll show ya.
Nobody knows me, I'm cold, walk down this road all alone, it's no one's fault but my own, it's the path I've chosen to go. Frozen as snow I show no emotion what so ever so don't ask me why i have no love for these motherfuckin' hoes. Bloodsucking succubuses! What the fuck is off with this? I've tried in this department but I ain't had no luck with this. it sucks but it's exactly what i thought it would be like trying to start over. I've got a hole in my heart, like some kind of emotional rollercoaster. Something I won't go on so you toy with my emotions till it's over, it's like an explosion every time i hold ya, wasn't joking when i told you: you take my breath away, you're a supernova. and I'm a...
Noh, kes ma siis olen? Kurat seda teab. Mitusada korda oled seda juba küsinud, mitusada korda olen seda oma pea sisemusest ja oma ligimeste silmist otsinud?

Silmitsesin külmunud põlde, mis tuiskasid mööda mu silme alt.
"Mis kuradi idioodid tänapäeval roolis on?" küsis isa. Umbes kolmekümndendat korda. Viimase viie minuti jooksul.
Probleem oli selles, et isa on kogenud sõitja. Ning kogenud sõitjaid häirivad võhikud. Võhikuteks loeb ta kõiki, kes ei suuda jää peal külg ees sõita ja kontrolli säilitada. Hetkel oli olukord järgmine: tee oli äärmisel jääs ja tee keskel oli vall. Autod sõitsid vaid kolonnides ja kolonn tomis väga kindlate reeglite järgi. Kui auto tuleb vastu, aeglustu 70-ni. Kui kaamera tuleb, aeglustu 50-ni. Kui sa näed kusagil kedagi veel aeglasemalt sõitmas, pea teda heaks eeskujuks ja aeglusta veelgi.
Võite ette kujutada, kuidas see mõjub minu isale, kelle keskmine kiirus ripub kusagil 120 ümber suvel ja 100 ümber talvel.

Oli teine jõulupüha ning olime teel Tallinna poole tagasi. Tulime Võrust- minu sünnilinnast.
Võrru minnes peatume alati minu isapoolse vanaisa ja vanaema juures. Kasuvanaema, tõsi küll, oma päris vanaema pole ma kunagi kohanud ja arvatavasti poleks tahtnud ka- jutud olid üpriski halvad. Vaevalt, et ta enam eluski on. Kuid minu praegune vanaema oli tõesti hea. Ta oli äärmiselt tark- mikrobioloog oli tema ametiks- ning väljapeetud. Ta käis tööl ja sai ka pensionit, kuna tema kohale pole asendajat võtta. Võite isegi ette kujutada, et seega neil rahast puudu ei tule ning sellesse suhtuvad nad üpriski pillavalt. Nende maja on kahekorruseline+ kelder, suur aed, kasvuhoone, kuur jne. Majas on 3 televiisorit, 3 arvutit, võimas BMW ning mida iganes veel. Kui neil tuleb tuju midagi osta siis nad just seda teevadki. Iga jõulupüha olen veetnud nendega koos, hoolimata sellest, kus minu vanemad on. Kuigi enamasti on ka nemad olnud meiega.
Jõululaupäeval on traditsioon selline: Tallinast kolmetunnine sõit Võrru, seejärel kiired tervitused isa vanemate juures, kiirelt väga väga paksult riidesse ja siis väikesesse Rõuge kirikusse. Kiired kallistused tuttavatega ning juba algas jutlus. Ehk olin muutunud peale meie koolikülastust Kaarli kirikusse natuke ülitundlikuks, kuid rahvas tundus matslik- lauldi kõvasti ja mööda, pidevalt käis sumin, lapsed karjusid, lalisesid, jutlust polnud isegi kuulda. Kui peale esimest Evangeeliumi ettelugemist kõlas vägev plaksutamine, sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse. Esiteks, kirikus ju ei plaksutata! Teiseks, enamik neist ei kuulnud isegi, mis räägiti. Kolmandaks, osad plaksutasid, et teha lärmi oma lahkumise varjamiseks. Märkasin, et ka mu isa plaksutas. Sisistasin talle, et nii ei tehta. Isa kohmetus hetkeks ning ütles: "nojah, kuidas kunagi." Olin üllatunud, see oli lähim oma vea tunnistamisele, mida temalt kunagi kätte saaks. Märkasin ka, et kolm naist mu selja taga jälgisid minu eeskuju. Õige jah, need, kes meie pere teadsid, pidasid meid ju äärmiselt kultuurseteks inimesteks. Ning eeldan, et minu märkusest isale eeldati, et mina olen veel kultuursem. Ega nad valesti ei arvanudki, kuigi mul hüppas pähe kõnekäänd "muna õpetab kana"
Koju jõudes olid enamikel külm. Olin üllatunud, minul oli neist vähem kampsuneid(2) ning minul polnud külm! Pealegi polnud mul teksade all midagi. Seega otsustati, et ma võin ju siis lume treppidelt ära lükata. Awesome.
Sisse tulin, andis isa mulle pitsi Jägermeistrit ning siis tuli vanaema sisse taldrikutega- pidusöök võib alata! See aasta anti minule au avada šampus. Proovisin näida võhiklikum, kui tegelikult olin, kuna see peaks ju siiski olema esimene pudel, mille avan.
Samal ajal, kui šampus oli klaasides valmis, saabus ema kinkidega! See aasta ma teadsin, nagu alati, juba ette, mis ma sain. Kuid meeldiv oli vaadata reaktsioone vanavanemate poolt. Nemad kinkisid meile- euro stardikomplekti! Otsisin kiirelt üles suveniirmündi ja naersin, mul oli kõik eesti mündid olemas, isegi need kaks tabamatut viiekroonist ning vana hõbedane ühekroonine, ning vanaisa teadis seda väga hästi. Ma olin talle isegi näidanud, et hõbedased 20 sendised enne ja pärast 2006. aasta partiid on erinevad: uuematel on kumer serv. Siiamaani ma ei tea, miks ma seda tean.
Jõululauas on meeldiv atmosfäär, see on üks nendest hetkedest, kus sa võid vabalt õrritada kõiki lauas ja pääsed sellega ka minema. Siiski õrritamine jääb meessugupoole tarbeks. Isa, vanaisa ja minu vahel levivad naljad küll ühe pikkuse, küll teise juuste, küll kolmanda hammaste kohta. Peale kella kümmet hakkavad lendama ka õrritused tüdrukute kohta.
Seekord aga isa küsis midagi uut: "Lähme pärast surnuaeda kahekesi. Ilm on nii kehv, pole mõtet ema kaasa tirida sinna."
Iseenesest mõista ema ei seganud vahele. Isal oli mingi põhjus, miks kahekesi minna. Otseloomulikult läksime alles poole tunni pärast. Võtsime ka koera kaasa- valge lokkis karvaga suure jääkaru moega pahareti nimega Villi. Kui te kunagi teda näete, siis te arvatavasti kohe ütlete, et ta on paharet. Ja ongi! Võtsin ta enda kätte ning läksime- kohe tõmbas ta rihma pingule ning naersin, hoides kinni. Varjupaigas oli vaid üks koer olnud nii tugev ning temale oli märgitud juurde, et ta seda on. Ju sellepärast ma ta välja viisingi, ta oli peidetud kuhugi taha nurka ning tal oli nägu, nagu poleks teda enam ammu välja viidud...
Isa võttis sigareti välja. Muidugi, ta jättis juba ammu maha. Kuid kui ta on eriti närvis, siis ta tõmbab. Seega üllatusin ning mõistsin hoobilt, miks ta vaid minuga tahtis minna. Ma olin ainuke, kes teadis, et ta seda teeb. Kunagi, kui ta oli haiglas, palus ta, et ma hangiks talle paki valget Kenti. Ise ma ei suitsetanud ning seepärast võttis mul veidi aega, et see diil sooritada, ma üldiselt riietun täpselt nii, et enamik küsivad dokumente, nii igaks juhuks.
Sain aru, et ta on juba palju võtnud, sorisin kiirelt mälus ning üllatusin: kolmveerand pudelit oli tühi, kui me väljusime.
Jõudsime haua juurde ning panime küünla sinna juurde, eelmisele otsa. Üks küünal oli veel, kuid teisel haual polnud seda kuhugi panna, meie peres on alati austatud traditsioone ja hauad särasid juba kaugelt. Võtsin isalt küünla ja käskisin tal koeraga oodata ning sammusin kaugemale, uuemasse kalmistu ossa. Süütasin küünla ning asetasin selle oma vana sõbra hauale. Pidasin ka väikese palve, kuid mitte Meie Isale, vaid Jehoovale, nii, nagu tema seda kunagi tegi. Tema haud oli nagu maha jäetud, tema perekond oli kolinud ära. Mõistetav, tema väike õde poleks suutnud siin vist edasi elada. Ka mina ju lasin jalga, nüüd veedan Võrus aega võimalikult vähe.
Tagasi tulles silmitses isa mind huviga.
"Ma ei teadnudki, et keegi sulle on kunagi nii palju tähendanud ja lahkunud," mainis ta vaikselt.
"Las ta jääbki nii, kõike pole vaja teada," ütlesin talle silma vaadates.
Ta vastas mu pilgule mõne hetke ja vaatas siis kõrvale.
"Selline see elu on..." pobises ta omaette.
Seal me seisime, vaadates surnuaeda, koer kärsitult edasi-tagasi jooksmas. Varsti tajus ta meie meeleolu ning jäi meie kõrvale seisma, jälgides seda surnute pühamut. Olime kindlasti viimased, kes tulevad. Kell oli palju, pime oli. Mind masendas küünalde vähesus kalmistul, üle kolmveerandi haudadest olid pimedad. Paistsid raudvõred, paistsid ristid, paistsid rahnud, pingid, põõsad ning eelkõike männid, mille vahel see kõik asus. Kuulsin oravat jooksmas mööda puud üles, neid on siin palju. Villi korraks tõmbas rihmast, kuid mõttetult. Tuul tõmbas, isegi siin, ning lund tuiskas näkku. Siiski seisime seal ja vaatasime ringi.
"Jah, tervis on suurim vara" ütles isa, võttis veel ühe sigareti ja žestikuleeris, et ma liikuma hakkaksin.
"Aeg on suurim vara," ütlesin ma vastu.
"Aeg ei tähenda midagi, kui tervis pole korras," ütles isa.
"Tervis ei tähenda midagi, kui aega pole. Pealegi, kui võtta aega, kui ühikut sünnist surmani, on tervis vaid selle aspekt," vaidlesin taas vastu.
"Ei ole ikka nii," ütles ta ja naeratas.
Sain aru, et ta arvas, et olen liiga noor, et seda mõista. Ehk siis olingi. Kuid olin ka näinud palju surma, nii lähedal kui kaugel, olen näinud, kuidas see muudab inimesi. Siiski ei vaielnud isaga.
Isa rääkis veel igasugust asju ning tema jutust tuli välja vaid üks- tal on keskeakriis. Naersin mõttes selle fakti peale ning mõtlesin, et see ootab mind ees. Nojah, okei, vähemalt lõbustan enda lähedasi.

Järgmine päev sõitsime ringi: Rõugesse külla, Pinti, oma teise vanaema ja vanaisa juurde.
Vanaisa juures tekkis hetk, kus jäin kuuri üksi ning imetlesin ligi 15 minutit seda paika.
See oli garaaži ja kuuri ristsugutis. Lagi oli madal, napilt jäi puudu, et oleksin pea ära löönud. Taladelt rippus erinevaid asju, silma jäi minu väikese nõbu jope, gaasipõleti, valgustid, erinevad puit- ja raudsaed. Esimene asi, mis silma jääb on kindlasti masinad. Siin on suur ATV, pisike laste-ATV sellesamuse väikese nõbu jaoks, roller, eemal paistis paadikruvi. Paistis ka puidutöötlusmasinaid: ketassaag, trellid. Seal seisid ka kolm käru täis küttepuid. Kõik pinnad, kuhu sai midagi riputada, oli täis uskumatut valikut tööriistu, suutsin kokku lugeda 47 erinevas suuruses ja materjalist haamrit. Paistid minu onu jahisaavutused: metssea kihvad, kitse sarved, põdrasarved. Riiulitelt paistis kõvasti materjale, vanarauda, puitu, klaasi. Peale nende oli seal veel veekindlaid riideid, ning õngi. Talu maad ulatuvad jõeni, kus olen isegi käinud kalal sellesama jahionuga. Kõik oli kaetud tolmu, saepuru ja mustuse seguga, kuigi kõik oli eredalt valgustatud, paistis kõik süngena. Siis tuli isa ja vanaisa tagasi ning ohkasin ja võtsin isalt kartulikoti, tundes selle raskust.

Sellel ööl ei saanud magada, kuigi proovisin- olin uskumatult väsinud. Alles kella viie paiku tundsin, et suudan magada ja magasingi, mis siis, et vaid kaks tundi. Ärkasin ja sõin, panin asjad kokku ja asusime teele.

Siin ma siis olengi. Vaatan lumest kaetud põlde, kuulamas isa sõimamist ja ema paanitsemas isa juhtimise üle.

iPod on tühi seega lasen oma peas mängida uuesti ja uuesti "Space Bound'i" ja vajun üha sügavamale oma mõtetesse ja masendusse.

Sa juba tead, mis ma sellest arvan.

Ma vist tean ka, mida Emma arvab, nii et ma vist võin temaga ühineda :)

Jaa, me loeme üksteise mõtteid

Aga ma lihtsalt mainiks, et MA TAHAN UUT OSA!!

haigehaigehaige.

Nojah, ma ju tean, kuidas ma sulle mõjun. Seda on su silmist, su keha olekust tunda. Sa oled ju nii roheline, ei oska varjata, kuigi proovid. Ehk kunagi õpid, et tõeliselt head ei varja, vaid võimendavad. Su keha on nii soe, nii...
Lõin silmad lahti.
Kurat küll, ma teadsin, et nii läheb. Ta mõjub mulle iga kord järjest... ma ei teagi, kas paremini või halvemini. Igatahes on raske temast eemal olla. Ja temal minust. Kuidas ta järsku nii heaks sai? Raputasin oma pead, et sellesse selgust saada.
Ta lasi mul oma märkmikku lugeda. Sain alles siis aru, kui sügaval ta on. Kuid mingis mõttes, ma ei tea, kas teadlikult või mitte, järgib ta minu eeskuju. Enamik teevad nii, vähemalt alguses.
Miks ma olen passiivsemaks muutunud? Varem ma rääkisin kohe, kuidas ma kellegi suhtes end tundsin. Ma olin üpriski poeetiline, romantik. Kuid nüüd ma hoian need enda sees. Ehk kardan haiget saada? Kuid miks? Ma ju tean, et sellega see lõppeb nagunii. Miks ma end varjan?
Raputasin taas pead. Ohjah. Täna oli siis SELLINE öö. Masekas. Olgu siis nii, neid pole ammu olnud nagunii.
Keskendusin valgele laele ja hoidsin oma keha paigal, lastes mõttel lennata. Ometi seda see ei teinud. Tunnetasin oma keha, iga välisorganit, tundsin, kuidas näärmed hakkasid tööle minu käsu peale, süljenäärmed, pisarnäärmed. Silme eest läks uduseks, pilgutasin ning mõtlesin, miks ma nii harva nutan. Mehed ei nuta, öeldakse, kuid misajast olen lasknud ennast ühiskonna poolt mõjutada? Üldjuhul jälgin moraalireegleidki vaid selleks, et teised ennast nii ebamugavalt ei tunneks. Viisakusreeglid tunduvad mulle veel äärmiselt tobedad, kuid tunnen neist siiski endale hämmastavalt palju. Kuid paljusid ei tea ka, otselooulikult. Ning vahel ignoreerin neid meelega ja jälgin huviga inimeste reaktsioone. Vahel isegi ütlen, et ignoreerin ning vaatlen, kuidas inimene omakorda sellele reageerib. Enamus inimesi võtavad seda solvanguna, ehk siis, valesti. Aga see on omakorda nende probleem ja kui nad peavad mind ülbeks siis... noh, nende reaktsioon ka ju muutub. Ongi huvitavam. Tihtipeale ongi inimeste tumedamad küljed huvitavamad kui nende väljapeetud, poleeritud kenamad pooled.
Naeratasin ja äratasin oma keha aeglaselt, südame rütm oli aeglustunud ning tundsin nüüd oma südant kiirenduvat kuni äärmuseni: olin omaenda keha üllatanud, pannes ta arvama, et olen ohuolukorras. Kuulsin oma südant peksmas vastu mu trummikile, tundsin, kuidas veri hakkas kirvendama, kuid säilitasin mõttes täieliku rahu. See oli hämmastav, kui ma väga väga soovisin, võisin jääda rahulikuks ükskõik kuna. Eriti kasulikuks tuligi see just nendes ohuolukordades, kus adrenaliin pani mu ajukoore tõeliselt elama. Mälestused hoovasid kiiruga mu ajju ning ma suutsin mõttelõnga, mis muidu võtaks mõned minutid, vähem kui sekundiga ära mõelda ja vastavalt reageerida. Kuid selleks peab see olema tõeline ohuolukord.
Ja hetkel see seda polnud, kuna mu mõistus juba rahustas keha. Vaatasin kella ja mõtlesin, et ah, võib ju ärgata küll juba. Tegin oma tavalised harjutused, kuid dušši alla ei saa minna, haige olen. Õnneks oli mu tuba piisavalt jahe, et ma ei hakanud higistama.
Vaatasin toas ringi. Oh kurat, siin peaks koristama. Laual on nuudlipakid, ma söön neid kuivalt. Vana komme, mille õppisin Suvorkast. Toolil lebab hiiglaslik kalender poolpornograafiliste piltidega, väike nali isalt. Laua ülemisel osal lebab tunnistus, mille üle olin väga uhke ning laseringi kinkekaarte. Kapi ääre peal lebab järjekordne deodorant. Ma ei jõua neid nii kiiresti ära kulutada, kui neid mulle kingitakse, ausõna. Muidu on kõik samasugune.
Tõusin püsti, võtsin tikud ja süütasin küünla. Seda tiku tõmbamist õpetas mulle isa kunagi ammu, see pole tõmbamine, vaid pmst peksmine. Ütles, et sõjaväes tehakse nii, siis saab leeki paremini kaitsta. Ei tea, igatahes mu löögitäpsus paranes kõvasti. Väiksena oli kuradi raske saada sellele väikesele kaldpinnale pihta, tugevalt lüües. Nüüd pole ma aasta otsa mööda löönud. Vahel kasutan üldse imelikku viisi tiku põlema panemiseks: ma liigutan seda piisavalt kiiresti edasi tagasi mööda riba, kuni ta süttib. Proovige seda, see on raske ja tihtipeale ehmatav, kuid pidage meeles, et tikk ei või riba pealt ära minna. Ning vaadake hiljem ka, mis selle ribaga juhtus Teine huvitav asi, mida ma teen, on see, et ma põletan alati terve tiku ära. Võtan enne lõppu teisest otsast kinni ja lasen lõpuni põleda. Ma ei tea miks.

Vaatan toas ringi ja otsin uut teemast, millest mõelda, kuni vanemad ärkavad.

Millest tahate kuulda?

Saad siis oma kommi.

Edasi tahan ja ma ei oska teemat pakkuda. Vali ise.

Kommige jah rohkem, ma tahan tagasisidet ka:D

Ma ei vali teemasid, see on teie valik :)

Ohh,ma ei oska midagi originaalset kirjutada,Inxu võttis sõnad suust

Aga ilmselt sa juba tead,et mulle meeldib see.Ja järgmine teema...jätka nii,nagu oled kirjutanud,just igapäevastest teemadest,enda emotsioonidest ja mõtetest.

Väga lahe.Ruttu uut osa!!!

Köhisin kuivalt ja vaatasin ettepoole, naerdes.
Tänav oli valgusatamata, kuid igalpool paistsid inimesed, pooled aknad olid valged, inimesed olid tänavatel, naersid, jõid, pidutsesid.
Ning Ta jooksis.

Telefon helises. Vaatasin numbrit: Frez.
"Jah?"
"Head uut aastat!"
"Aitäh, sullegi!"
Kõne jätkus veelgi, kuid mitte kaua. Panin telefoni ära ning vaatasin taas tänaval edasi ja purskasin naerma. Ta oli maha istunud. Keset tänavat. Nojah, olen seda ju isegi teinud, aga... hah.
Jooksin Tema juurde, võtsin Talt ümbert kinni ja tõstsin Ta üles, hoolimata Tema hädakisast.
"Frez tervitab sind uue aasta puhul," laususin.
"Kuulsin jah," ütles Ta ja jooksis edasi.
Ohkasin ja vaatasin kella.
"23:57"
"Minu kell näitab küll 23:59" pomises Airi. Oh, ta läks mul juba meelest ära.
Sprintisin taas kohapealt minema ja jõudsin Talle kiirelt järele, peatasin Ta ning surusin oma huuled Tema huultele.
"Head uut aastat" soovisin vaikselt.
"Sulle ka," ütles Ta ja jooksis jälle minema. Airi oli meile vahepeal järgi jõudnud. Jooksin Talle taas järele, hüpates üle hange ja mäest alla, tundes verd keema minemas. Tundsin enda sees rõõmu, energiat ja vajadust karjuda.
Hüüe purskus mu suust enne, kui suutsin selle peatada ning see kostus lühidalt.
Jooksin läbi pargi, vilksamisi söövitades pilti endale mällu. See jääb kindlasti meelde.
Halogeenvalgusest sinkjad raagus puud, kaetud lumest, nende vahel lumised, jääga kaetud soolamata rajad. Eemal kostuvad paugud, ilutulestik, hirmunud koerad haukumas, niutsumas. Ning mis peamine- Tema mu ees. See oli hetk kus mõistsin- järgneksin Talle ka maailma lõppu ning see pani mind mõtlema. Ta oli saanud mu üle selle, mida ma olin kartnud- võimu. Tema võis mind lihtsalt põrmu paisata ning sealt ka üles korjata ja üles tõsta.
Alles pool aastat tagasi olin meeleheitlikult kartnud ennast kellegagi siduda just selle võimu pärast, mida teine minu üle saanud oleks. Olen seda võimu juba varem tundnud ning see ei meeldi mulle, see muudab mind väga haavatavaks. Ning kui keegi selle võimu saab, kardan ma lööki iga hetk, paanitsen, närvitsen.
Armastan. Armastan seda tüdrukut, kes minu kõrval mõjub lausa naeruväärselt lühikesena, kuid on ometi minust nii palju üle, kuigi seda ise ei tunnista. Ta on tõeline ning see ongi kõik, mis mulle loeb. Ning kuna Tema ühiskond seda nõuab, olen Tema omand.
Tõstsin kergelt kiirust ja möödusin temast, ta aeglustus seepeale. Ootasime Airit järgi ning küsisin, miks ta jookseb.
"Et kohale jõuda," vastas ta.
"Me ei jõua nagunii," pomisesin.
"Kuidas?" küsis ta.
"Me ei jõua nagnunii," ütlesin veidi kõvemini ja selgemalt, kuid teadsin juba, et see ju ei loe. Nii palju ma Teda ikka teadsin.
Airi jõudis järgi ja pistsime jälle jooksu. Mäest alla, lihtne...
Ja olimegi mere ääres. Ta istus hange otsa, olles nii kõigist üle. Airi viskas ennast hange varju ja hakkas telefoniga sõnumeid saatma. Ronisin hange otsa ja võtsin Ta käest kinni.
"Täna on sinu õhtu" sosistasin talle.
"Täna on kõigi õhtu" ütles ta naeratades.
"Minu poolt on see sinule," sõnastasin end muiates ümber.
See oli tõesti tema õhtu. Kõiges andsin talle vabad käed.
Kuid ometi tundsin kurbust.
Selle aastavahetuse veetsin Tema perega, kuid... see pole minu pere. Tema pere on erinev, teistsugune. Tema isa on lihtsalt öeldes veidi... arusaamatu. Ema on... püüdlik, kuid püüdlik väga imelikul viisil. Ta jätab mulje, et sa oled prints ning ta kardab, et peletab su eemale. Temaga rääkida on alati veidi... konarlik. Proovin rääkida talle lugusid sellest, kui tavaline ma olen, kuid see ei paista väga toimivat. Siiski oma tütre ema.
Tema vennast ja õest ei hakka ma parem rääkimagi. Õde võin ma veel taluda, kuid vend... meenutab mulle seda, kes ma olin ja kes ma polnud ning paneb mu naeratama. Ja mu närve katkema. 6-10 aastaste poiste kohta võib öelda paljutki, kuid kõige tihedamalt kuuleb sõnu: tüütu, autod, pealetükkiv.
Airit ma tõesti ei talu eriti hästi. Mul on ehk tekkinud mingi... sallimatus 11-aastaste tüdrukute vastu. Olgu, see on natuke valesti öeldud. Mul on midagi tüdrukute vastu, kes on vaimselt 11-aastased? See kõlab rohkem tõe moodi ehk. Või siiski mitte. Ehk polegi asi selles. Ma ei saa aru, mis temas mulle vastu käib, kuid miski muudab mind heatahtlikult õrritavast halvustavalt narrivaks. Kuigi seda ei pane ehk keegi teine tähele, teen mina seda siiski.
Tagasi vaadates see mulle kindlasti meeldis. Parim aastavahetus, mis mul olnud on. Kuid esimesel jaanuaril oli siiski mu tuju üpriski madalal.
Kuid seal lumehanges istudes jäin siiski vaatama Tema nägu ja mõtlesin, et miks ma temast nii palju sõltuma olen hakanud.

*pühendus ühele teatud inglise keele õpetajale, kes sai James Joyce'i A*



Silmitsesin oma toas ringi ja ei leidnud midagi huvitavat. Asusin riiulite kallale.

Seal paistis kuhi erinevaid õpikuid, mingi tabel, mille ma kellegilt rotti olin lasknud ja terve hord igasuguseid joonistusi, märkmeid, graafikuid, kritseldusi, mõtteid.
Ühel joonistusel nägin lepatriinu...

Meelde hüppas pilt keset põldu maha löödud suurest telgist, milles paistis mees, ümber kivid ja värvipotid. Mees meenutas Indiana Jonesi- kaabu, kummalist värvi täiesti mõttetult ebamugavad, kulumata riided. Vaatasid peale ja nägid kohe, et ta pole koopast lõhnagi tundnud.
Ning selle peal oli värviplekiline põll. Mäletan, et selle peale naersin kõige rohkem: Indiana Jones valge värviplekilise põllega. Tundus nagu oleks Chuck Norris piparkooke tegema hakanud.
Mees vaatas mind huviga. Tollal olin noor, kümneaastane, paks, kuid terane kui naaskel.
Mees kutsus mu enda juurde ja ütles, et ta tööpäev on küll läbi, kuid talle meeldib mu pilk. Ta andis mulle kivi ja ütles, mida see mulle meenutab.
Kivi oli tavaline hallikas maakivi, ühel pool lame, teiselt pool kumer, natuke nagu ümar saiapäts.
"Mida see sulle meenutab?" küsis mees. Ahhaa, psühholoogiline küsimus.
"Teate, need klaasasjandused, mida müüakse? Need, mitmekesi, väikesed, igasuguseid erinevaid? Dekoratiivsed?" küsisin ma, õiget sõna leidmata. Tagasi mõeldes tundub kummaline, et ma teadsin sõna "dekoratiivne".
"Ma vist tean, mida sa mõtled. Huvitav," ütles mees mõttesse jäädes. Ilmselgelt olin esimene, kes nii ütles.
"Soovid sa teada, mis ma nendega teen?" küsis mees pead raputades.
"Värvid neid?" pakkusin.
"Õige. Praegu lasen sinul seda teha," ütles mees.
"Milleks ma selle värvin?" küsisin huviga.
"Ah, terane, enamik lapsi küsivad, mis ma siia peale värvin. Aga otsi midagi, mis meenutaks kujult seda" ütles mees, kuid ma enam ei kuulanud seda, vaid vaatasin ruumis ringi. Märkasin palju erinevaid asju, kuid silma jäi üks imekena lepatriinu.
"Ma tahan seda lepatriinut!" hüüdsin rõõmsalt.
"Eks tee endale ise siis," ütles mees ja tõi mulle musta ja punast värvi.
Värvisin hoolega oma kivi (ja pool särki) mustaks ja jäin ootama, et see kuivaks.
"Kas võin teid sinatada?" küsisin ettevaatlikult.
"Lase käia" ütles mees.
"Mida sa teed?" küsisin kiirelt.
"Oma tõelist tööd. Lapsi lõbustan vaid juhutööna, muidu värvin klaasi. Vaata!" lausus ta, kuid seda poleks vajagi, mu silmad olid keskendunud pokaalile, millele ta maalis mustaga piirjooni kolmele naisele. Üllatusega märkasin, et naised olid alasti, kuid ei hakanud selle kohta küsima. Ju siis mehele meeldivad alasti naised.
Vaatasin oma kivi, sellele võis nüüd ka punast joonistama. Asusingi seda tegema (võõbates ühe hooga ka särgi kuivanud mustale punaseid triipe) ja sain peagi valmis.
Varsti oli lepatriinu valmis ning võtsin selle kätte.
"Mis sa sellega nüüd teed?" küsis mees huviga.
Mul tärkas peas üks idee:
"Jätan maha, teepervele" laususin naeratades.
"Miks?" küsis mees kulmu kortsutades.
"Et järgmine inimene, kes seda näeb, saaks naeratada ja selle üles korjata või järgmisele jätta" ütlesin.
"väga kaval" ütles mees ning lehvitas mulle.
Kõndisin mööda teed edasi ja panin kivi ühes juhuslikus kohas maha, kohta, kus seda näeks vaid keegi, kes tuleb kõndima, kuid mitte keegi, kes sõidaks autoga mööda.
Vaatasin korraks lepatriinut ning jooksin minema, omaette naeratades...

Nunnu.

Edasi.

Uus kaardipakk keerles mu käes.

Jagasin paki kaheks, mõlemasse kätte, siis neljaks, segasin pakid omavahel.
Painutasin kaarte ühtepidi, lasin nurkadel omavahel seguneda. Lükkasin kaardid veidi üksteisele lähemale ja painutasin pakke, niiet nad langesid kosena üheks. Võtsin kaardipaki kätte, ajasin laual laiali, segasin omavahel, korjasin kokku. Võtsin paki keskelt enamus kaarte, lasin äärekaartidel kokku langeda, segasin pakki, visates suvaliselt kaarte nii ühele kui teisele poole pakki. Kordasin topeltkoske. Siis tõstsin pakki paar korda ning panin selle lauale.
"Hea pakk," ütlesin.
Terve seltskond oli vait jäänud ning vaatas huviga.
Üks poiss lausus midagi vene keeles, sain sellest poolenisti aru, kuid mitte täpselt, vaatasin küsides meie "tõlgi" poole.
"Kas sa võiksid seda esimest veelkord teha?" ütles ta vigases eesti keeles, silmad lahti. Tema pärast olingi natuke eputanud, ta oli näidanud oma "oskusi".
Võtsin kaardipaki, poolitasin ühes käes, panin pool pakki teise kätte, poolitasin pakid veelkord ja segasin need omavahel.
"Pole paha," ütles üks vene tüdruk mu vasakult küljelt. Vaatasin talle otsa, ta vaatas tüdinult. Ah, üks selline tüdruk siis.
"Mida sina siis tahtma?" küsisin vigases vene keeles, tehes ise meelega vea, et nad aru ei saaks, kui palju ma nende jutust mõistan.
"Näiteks huvitaks mind, kui hästi sa suudled," ütles tüdruk mind huviga vaadates.
"Väga hästi," ütles Kata minu paremalt poolt, eesti keeles.
"Ja sina seda maitsta ei saa, olen kinni" ütlesin eesti keeles vene tüdrukule.
Tüdruk vaatas hetke veel mulle otsa, siis vaatas kõrvale. Oli näha, et ta solvus, see polnud nii mõeldud, kuid olgu.
Pinge murdus ning kõik hakkasid taas omavahel rääkima. Meid oli üpriski palju, Kaubamaja viienda korruse diivanitel. Ja laudadel. Vahel tuli valvur midagi ütlema, siis me vaatasime, kumb see on: ühe saatsid teised kohe perse, teise puhul tegid grimasse ja istusid kellegi sülle. Sellised nad juba on. Tavaliselt joomas kusagil tänavatel, kuid talvel.. tea, külm hakkab ju. Siiski tervitas mõni mind, kui koolist tulin, Regalia juures ja mõni mu klassikaaslane mainis hiljem, et mul on huvitavad tuttavad. Tuli see siis uudisena, et ma ei suhtle vaid klassikaaslastega?
Kuid ka see polnud minu seltskond. Kes üldse oli?



"Tule, tule, astu aga edasi" ütles naine, keda olin viis sekundit tagasi kohanud, juhtides mind tagaruumidesse. Hoidsin nüüd silmad lahti, teades, et tavaliselt siia kliente ei lasta.
"Siin on üks poiss, kes tahab, et sa midagi parandaksid" ütles naine vene keeles ühe ukse peal. Astusin tema kõrvale ja nägin üht viiekümnendates vene meest, poolkiilas, tüsedavõitu, lühike. Sellest hetkest, kui teda nägin, teadsin, et ta meeldib mulle. Ta oli just see, kelle peale lootsin komistada- vene oskuskäsitööline. Selline, kes ei räägi sõnakesti eesti keelt, kuid oskab oma tööd nagu tõeline meister kunagi. Ning selline, kes ei keeruta sada aastat ümber probleemi, pumbates sinult raha välja, teades tegelikult koguaeg õiget probleemi. Selline, keda huvitab rohkem töö, kui raha.
Võpatasin ja võtsin kiirelt kotist karbi välja, naine palus mul sisse minna ja läks ise ära. Sellel hetkel mõistsin, et siin läheb kaua.
Mees ei vaadanud minu poolegi, vaid võttis karbi, avas selle, võttis kõrvaklapid välja ja ei küsinud midagi, hakkas juhet lahti kerima. Näitas, kuidas oleks parem panna juhet ümber, mitte vihaselt, vaid rahulikult, kuid sain siiski aru, et teda ärritas see, kuidas ma olin selle pannud. Vabandasin ning ta vaatas korraks minu poole: ta mõistis. Kuid see ei tähendanud midagi, töösse suhtus ta täpselt sama rahulikult edasi, tema on professionaal.
Kraapisin oma puuduliku vene keele mälestused kokku ja proovisin talle selgeks teha, et leian, et probleem on juhtmes. Ta vaatas juhtme üle ja noogutas mulle.
Vaatas korraks minu poole, seekord huviga ning küsis, kas ma olen seda ise parandada proovinud.
"Ei, liiga kallis, liiga riskantne" ütlesin, või vähemalt, mõtlesin öelda. Ma ei taha teadagi, mis ma tegelikult suust välja ajasin, aga ta sai aru ja noogutas heakskiitvalt. Olen palju kuulnud sellest, et meistreid häirib see, kuidas ise hakatakse surkima asjadega, see rikub tavaliselt asja täiesti ära.
Mees hakkas kakkuma, proovides juhet välja saada, mina aga vaatasin samal ajal ringi. Istusin kulunud toolile, mille all kiiskasid kroomitud jalad ja imetlesin. Eesruumides oli väljapanekud- erinevad muusikariistad klaveritest trummikomplektideni, mikrofonid, helipuldid, valgustus, isegi diskopallid. Kõik kiiskas.
Siin, tagaruumides aga oli tolmune ja pimedam. See ruum on väga hämmastav. Ruumis oli laud, selle kohal kapp, teises toa otsas oli ka riiulid ning ruumi tagaosas oli aken. Ruum oli väike, nagu pikk luuakapp, selle laius oli umbes poolteist meetrit. Laual olid erinevad mõõteriistad, tundsin ära ampermeetri ja oommeetri, kuid kõik muu jäi üpriski segaseks. Laual oli ka valgustus ning üks objekt, mille nime lihtsalt ei tundnud. See on üks neid vanasid lindimängijaid, mõnede häälestusnuppudega. Tänapäeval näeb neid vähestes kohtades, enamasti heliga tegelevates asutustes nagu see siin, raadiojaamad, televisioon, kuid ka raamatukogu helilintide mängimiseks on sarnased aparatuurid olemas, vähemalt olen nii kuulnud. Kapis laua kohal nägin tolmu, juhtmeid, mikrofone, väiksemaid juhtpulte jne. Riiulitel nägin erinevaid süntesaatoreid, helipulte, mikrofone, ühte kitarri. Kapi otsas olid karbid ja üks süntesaator. Kapi ees oli juhtmepundar, kitarr, üks suur trumm, kapi kõrval veel üks kitarr ning tabloo, mõned mikrofonid.
Mees peagi ütles mulle, et juhe tuleb uus osta. Noogutasin ning ta noogutas mulle vastu ning lõikas juhtme katki. Teadsin, et ta seda teeb, kuid siiski... need olid kallid kõrvaklapid. Ta kooris eri osade isoleerimisvahendid ära ning ühendas selle ühe tundmatu masinaga.
Seejärel ta käskis mul tulla järmine päev kell viis tagasi ja näitas mulle, kust välja saab.

Tänavale astudes naeratasin, taas olin kuidagi pääsenud kuhugi, kus ma olema ei peaks.