Just some thinking.

Kõndisin mööda teed alla, õnnelikuna.
Kõik on korras. Taas.
Natuke kaklemist ju läks, aga kõik on korras.
Parandus, kõik on nii korras, kui korras nad üldse hetkel olla saavad.
Ja see on pea-aegu sama asi.
Vahel ma soovin, et ma pööraks sellistele pisiasjadele rohkem rõhku. /märge hilisemaks: Boldis kirjutan mõtted, mis on tabanud mind hiljem järele mõeldes, italicus kirjutan otsesed mõtte-tsitaadid tollel hetkel/
Lugu vahetus.
Ühel päeval oli iPodi juhe sõlme tõmmanud ja ma ei märganud enne poäeva lõppu. Selleks ajaks oli kontrollpaneel juba katki, kuid muusika oli alles. Proovisin asja parandada, aga avastasin, et need peab kokku joodima ja sellist võimalust, ega viitsimust, mul polnud. Nüüd ei saa ma valida muusika valjust ja vahetada laule ning ainuke viis leida õige laul on nupu abil, mis vahetab, kas laulud tulevad suvaliselt või kindlas järjekorras. Aga siin on peal ligi 400 lugu....
See oli lugu, mida olin nädal aega oodanud.
Vaikne intro, trummid....
"As I walk through the walley of the shadow of death, I wear my crown of thoughts and pull the knife from my chest" karjun üles tänava, ehmatades turiste ja kohvikutes istujaid. EI KOTI. Nädal aega ootasin seda.
"There's no light, there's no sound, it's hard to breath when you're not around. Can You hear me now?!?"
Mängisin trummi osa kahe käega, üks käsi langes raamatule kotis, andes sügava kõla, teine lõi vastu reit, andes pehmema hääle. Kasutasin neid hästi.
Sättisin käed kordama ja vilistasin laulja osa kaasa, valjult, üle terve väljaku. Inimesed vaatasid ja mul oli nii suva.
Kõndisin edasi, ühed turistid viskasid mu poole raha. Naersin ja tänasin, võttes raha maast.
Arvasite, et olen kerjus ma, kuid üllatada võin teid, vaadake, kuidas jooksen ma, olen haruldane leid.
Jäin seisma keset tänavat. Kust see tuli?
Naersin kõva häälega. Hüppasin tänavale ja pistsin jooksma. Turistidest möödudes hakkas keegi mind jälitama. Naersin mõttes ja sprintisin minema, turist jäi kaugele maha. Ju ma näen varga moodi välja. Ja ega ma neid ei süüdista ka, näen tõesti.
Naersin ja jooksin edasi, sprintisin taas, tundsin suus vere maitset, naersin ka selle peale.
SA OLED HULL
No ja siis?

Hüppasin alla.
Aeg seiskus hetkeks, tundsin iga õhu molekuli, süsinikdioksiidi, lämmastikku ja selle ühendeid, hapnikku, natuke osooni, veeauru, argooni, hästi väheke väävliühendeid, vingugaas.
Silmad olid suletud, ma ei tea, kuhu ma astusin. Aga hetkel seisin ma õhus ja nautisin kaaluta olekut. See hetk venis, tundsin, kuidas vererakud liiguvad nagu vaik mööda puutüve, aeglaselt, roomates. Järsku tuksatas süda ja see tundus nagu maavärin, raputades kogu maailma, raputades kogu tundumust, raputades mind tardumusest välja. Avasin silmad ja nägin enda all koske, veepiisku, pilvi, vikerkaari, nägin vihmametsa, kollakatpruuni järsku kaljut, linde taevas. Kukkusin, kukkusin, kiiremini ja kiiremini. Mingil hetkel ma enam kiiremaks ei muutunud. See tabas mu tähelepanu...Kas selleks ma ei pea mitte palju kõrgemal olema?...
Ärkasin.
Esimese asjana tundsin valu, ulatus kõrist kõrvani, osa mu paremast näopoolest valutas. Liigutasin keelt ringi ja valu tungis edasi.
Elagu tarkushambad!
Avasin silmad, tõusin püsti. Palju neid oligi?
Tegin 20 kätekõverdust, et kindel olla. Mõtlesin veidi ja neile järgnes 30 kõhulihast. Siis avasin suu peeglile ja imetlesin paisunud iget tarkusehamba kohal.
Peaks selle katki torkama?
Ei, hoia nii kaua, kui suudad.
Arsti juurde ma küll ei lähe, see ütles, et kirurg paneb magama ja lõigub välja, pärast valutab sada aastat, seda siis veel vaja. Stressi juurde. Ei, aitäh.
Ei mäletagi varem perioodi, kuna nii palju stressi oleks olnud.
Panin suu kinni ja vaatasin toas ringi. Suht korras. Suht. Noh, minu malli järgi on see läikiv. Ema järgi on see korralagedus. Blääblääblää. Ma ei suuda mõelda, kui kõik on tema moodi korras. Ju ma olen siiski mingis osas loomeinimene.
Laual on hinneteleht, mitte just eriti hea. Kajastab minu ja eesti keele õpetaja suhteid väga hästi. Kirjeldab minu pingutusi bioloogias ja geograafias ning pohhuismi igas teises aines.
Baila kaardid, mis ma ostsin ammu... Märk, mille sain nädalavahetusel Jaani kirikust. Kookoses olid PEZ kommid, mida olin nostalgia pärast ostnud. Paistis ka pakk muumi pulgakomme. Hämmastav.
Vaatasin välja. Vaatasin taevast. Täna tuleb vahelduv pilvisus.
Kurat küll, miks meil veel kooli vaja on? Kõik on tehtud juba. Nüüd on jäänud vaid lihtslat koolis passimine, enda väsitamine ja kehalise jooksud. Mõttetu ju. Teeme kohe eksamid ära ja pole probleemi, ausalt ka.
Vaatasin taas peeglisse, endale silma. Vaatasin ja vaatasin. Ainuke inimene, keda ma pole võitnud, olen mina.
Ohkasin ja pöörasin pilgu ära, vaatasin kella. Palju juba. Peaks liigutama hakkama. Panin end riidesse ja kaabu pähe. Vaatasin endale taas silma ja naeratasin. Kaabu annab mulle just selle ilme, mida mul vaja on: lahe ja äärmiselt ülbe.

Mulle ikkagi meeldib. Su kirjutamise stiil on kuidagi... teistsugune ja minu jaoks väga hea.

Käisin mööda teed ja imetlesin loodust.
Puud olid õitsemise lõpetanud.
Noored rohelised lehed olid tärganud.
Ja ühel kindlal liigil ka okkad. Lehis, meenus kusagilt mälupiirkonnast.
"Kirjuta üles, neli lehist, kolm... idaküljes ja üks suur läänes," ütlesin klassivendadele.
Grupitöö Hirve pargis. Igaaastane drill, kus värskendad oma mälu ja koostöövõimeid. Pole olnud aastatki, kus mu ümber poleks vähemalt 15 inimest, küsimas ja arutamas. Arutamas omavahel ja küsimas minult järgi. Millegipärast on mu klassikaaslased veendunud, et olen mingi üleüldine jumalus ja tean vastuseid ükskõik mis küsimusele, mida nad suudavad välja mõelda.
Ja enamasti see nii ka on...
Reetlik mõte, egoistlik ja ülbe. Ja väga hästi mind kirjeldav.
"Õu, see küsimus on raske. Nimeta nii palju katteseemnetaimi, kui suudad."
Mõtlesin sellele järele. Vaatasin ringi.
"Kirjuta... võililled, rakvere raibe, ülaseid on siin ka kindlasti kusagil, kassikoolet peaks leiduma... keegi teab, mis taimed moodustavad muru? Ei? No mina ka ei mäleta. Pane siis veel... Vaher, ei, oota. Harilik vaher ja punane vaher, pärna on siin kindlasti, seal taga oli paar saart, tammesid peaks siin olema... kurat, ma ei tunne üldse õistaimi," jutlesin. Kaks-kolm gruppi kirjutasid samal ajal. Üks neist on minu oma ka. Üks meie klassi blondiin jõllitas mulle otsa. No mis vahid? Me juba ammu teame, et sa ei suuda välja mõelda küsimusi, millele ma vastata ei oskaks.
Meenus, kuidas ta oli küsinud, mis seos on Ohmi seadusel anatoomiaga.
Kiire selgitus: Ohmi seadus räägib, kuidas pinge on seotud elektritakistuse ja voolutugevusega.
Mõtlesin natuke aega. Pikka aega tegelikult, minu kohta. Need kaks on täiesti random asjad, mul tuli ainult kaks mõtet pähe ja need mõlemad on üpriski ebatõenäolised. Enamik ei peaks neid teadmagi. Ja üks on ju vale ka...
Kolm tüdrukut pöördusid mulle otsa vaatama. Nende silmis oli näha üllatus: "Kas tõesti küsimus, millele Tanel ei oska vastata?"
Ikka peab valjult mõtlema.
"Ohmi seadust ei ole ju võimalik kasutada mehaanilise energia puhul, see peaks kehtima vaid elektrienergia puhul, eksole? Mehhaanilist takistust pole ju olemas... on küll. Huvitav, kas on võimalik või pole? Aga kuidas seletada pinget? No teine võimalus, mida ta valeks ei saa lugeda, on need elektrilaengud, mida närvid kasutavad. Ohmi seadus on seal kajastatud selle vahevedeliku näol, mis vähendab elektritakistust ja suunab elektrit. Aga samas elekter on ju elektronide voog, need impulsid meie peas on midagi seotud neutronsünapsidega, kas polnud?"
Tüdrukud vaatasid, suu lahti.
Blondiin pöördus ära, öeldes, et see vist ikkagi polnud anatoomia.
See on palju loogilisem seletus, jah.

Aga siia ei tulnud ma ju oma teadmistega uhkeldama. Mulle ei meeldi targutada ega näida teistest parem. Sellepärast ma lähengi Reaalkooli üle, seal olen ehk normaalne. Kuid siin...
Ma tulin välja, et nautida ilma, loodust, neid puid, neid taimi. Efemeerid, mis hakkavad juba vaikselt närbuma, puud, mis alles hakkavad lehtima, vahtrad, mis on juba täiesti lehtinud.
Kuradile nad praegu. Pärast aitan neid, las nad teevad ise ka natuke tööd. Panin kõrvaklapid pähe.
YOU GIVE WHAT YOU GIVE, 'CAUSE THEY MAKE YOU.
AHHHHHHHHHH kui hea oli kuulda neid noote, seda lugu, seda head lugu.
Elasin muusikas taas hetke, jooksin, hüppasin, karjusin, röökisin rõõmust, õnnest, heaolust. Jooksin posti juurde ja tõmbasin lõuga, hüppasin kiigele ja üle, välja sellest pargist, üles mäele, piiskopiaeda. Ja rahunesin.
Siin ma olen.
Vahetasin lugu. Vaatasin linna. See on ärkav linn. Kell on umbes üheksa läbi kümme, ah, kell lõi ühe korra. See tähendab, 9.15.
Astusin ääre peale ja karjusin üle linna: YOU CAN'T TAKE THAT FROM ME, JUST GO AHEAD AND TRY!
Järgmise looga hakkasin tagasi jooksma.
"Su taga on nimetu nukrus nagu raisakull" ja selle eest ma jooksengi!
ELAME NÜÜD JA KORRAGA.
Alla mäelt, lossi eest mööda, alla, järsk kurv, mööda teed edasi, kahe bussi vahelt läbi, üle tee, trepist alla, hüppega... Jooksin kurvist üles ja nägin oma klassikaaslasi.
"TANEL! Kas see on ebatsuuga või?"
Naersin ja karjusin vastu: "Kui see on ebatsuuga, olen ma kaalikas! See on ju harilik mänd, varem pole näinud vä?"
Bioloogia õpetaja naeratas mulle teadvalt ja naeratasin talle laialt vastu. Vaid tema ja mina siin pargis teadsid selle parki väärtusest, nii sotsiaalsest, ajaloolisest kui bioloogilisest. Filosoofilist ehkl mõistab veel mõni targem, kuid selle jätame mõneks teiseks korraks.
Tagasiteel tervitas mind täiesti suvaline tüüp, keda teadsin nimepidi ja kes teadis mind nimepidi. Juuksed olid tal rohelised ja punased, seljas pool pintsakut ja lõhkised teksad, õlal rebenenud must kott haaknõelte ja ketiga. Lehvitasin talle rõõmsalt ja ta pakkus mulle juua. Keeldusin ja kõndisin kooli.
Kuradi hea algus.
Kuradi halb lõpp.

TSAU JANEEEK!!!

Ei tegelt, taaskord head osad, mulle nii meeldib (Y)

Märkasin kõhklust Tema silmis ja see solvas mind sügavalt.
Istusin eemale ja mõtlesin. Seekord endale.
Kas mina olen muutnud nõudlikumaks? Olen küll. Mu kannatus on katkemas, ma ei pea varsti enam üldse vist vastu. Ma ei tea, mida ma siis teen. Arvatavasti saan siis haiget ükskõik mis liigutusega.
On see normaalne? Ei ole. On see normaalne, mida Tema teeb? On küll. Mul on olnud ainult kaks-kolm tüdrukut, kes on pannud suhte igasse ossa rohkem, kui mina ja enamasti on need inimesed, kellega olen käinud vaid selleks, et nad ennast ära ei tapaks.
Kuid siiski pole see lihtne. Esimestest suhetest õppisin, natuke ka oma vanalt, vanalt sõbralt. Ohkasin. Nii palju siis tänasest tujust.
Mõtted mustad, vaatasin tema poole. Seesama kripeldus tungis südamesse ja sirutasin käe.
Kui ta nüüd ka ei vasta, siis ma lähen minema ja ei tule vist tagasi.

Niipea.
Ma oleks ikkagi tagasi läinud. Ja ma vihkan ennast selle pärast.
Ta ulatas mulle käe. Jumal tänatud.
Vaatasin talle silma, kuid ei suutnud. Kallistasin teda ja sosistasin: "sorri"

Jutud liiguvad, et me oleme lahus. Need on valed, kuid siiski panevad mõtlema. Kust need tulid? Tean, mis on enamasti selliste kuulujuttude tagamaaks ja tagajärjeks ja see paneb mu veel enam kuristiku äärele.
Ka Tema arvab nüüd, et meil ei lähe just eriti hästi. Mina nii ei arvanud. Kuid kui juba Tema seda arvab...See pani mõtlema ja nüüd pole ma ise ka kindel. Ja peale seda... ma ei tea tõesti.
Sõitsin mööda teed rattaga. Kiirendasin, tõmblesin ringi, selge vihje, et olen vihane. Vihane enda peale. KURAT KÜLL.
Ma ju teadsin, et nii läheb. Ma ei pea igavesti vastu, miks ma ennast jälle nii sügavalt sidusin. Ma teadsin, et ma väsin ära, et ma ei pea lõpmatuseni vastu ja hakkan varsti oma vastumeelsust välja näitama. Ja see on alati olnud suhte lõpp. Ükski tüdruk ei suuda elada minuga, kui ma elan ennast välja.
Ma olen ikka räme jobu tegelikult.
Olen alati olnud ja alati jään ka selleks. Kuna ma ise annan endast alati viimasegi, siis eeldan, et ka kõik teised teevad seda. Kuid ma ei teadvusta endale, et teiste parim pole nii hea, kui minu oma või seda, et paljud ei suuda anda enda parimad. Seega on mulle täiesti arusaamatu, miks inimesed ei suuda uusi asju proovida, oma marki maha teha, võõraste käest asju küsida, lollusi teha. Või siis vastupidi, tundides tähele panna, ennast viimseni välja kurnata või gruppi juthida. Ei mõista, miks inimesed ei kasuta igas olukorras loogikat, ei mõtle välja strateegiaid. Miks inimestel ei jää meelde asjad nii lihtsalt, kui minul. Ma ei taipa, ma ei suuda seda endasse sisendada. Tihti tundub mulle, et olen ainuke, kes üldse kunagi Maa peal pingutanud on.
TIINEKAS
Tõmbasin ratta järsult enda ette ja kukkusin ümber, tõstsin ratta üle enda ja hüppasin püsti, ehmatades inimest, kes just tänavasse keeras. Valu ei tundnud.
Jõudsin koju ja panin ratta ära.

Astusin natuke maad allapoole, siis märkasin Robi ühe kivi peal istumas ja mulle otsa vaatamas. Läksin ühe roosipõõsa kõrvalt mööda ja istusin kivile tema vastu. Vaatasime natuke üksteisele otsa, siis vaatas Robi kõrvale, terassi poole. Vaatasime mõni minut terassi. Siis vaatasin ringi. Aed oli ilus. Õhtupäike valgustas maailma. TAevas oli veel helesinine, pilved natuke oranžikad. Valged majad olid oranžikad. Roosilehtede servad olid tõmbunud oranžiks. Murulibled olid kõrged ja ühtalaselt rohelised. Homme peab niitma.Robi tuli kivilt maha ja kõndis minu juurde. Vaatas mulle hetkeks otsa, siis nühkis ennast vastu mu jalga. Naeratasin ja vaatasin maja poole. Maja ei sobi siia. Kuid siiski parem kui mõni modernistlik loss.
Robi hüppas sülle ja nühkis vastu õlga. Ma ei saa aru, kuidas ta ulatab seda tegema. Aga noh, kassid pääsevad ju igale poole.
Nagu märksõna peale hüppas Robi mulle õla peale ja viskas ennast sinna pikali.
Seda olingi oodanud, tõusin püsti ja kõndisin maja juurde. Võtsin maasikakarbi, manasin näole naeratuse ja astusin tuppa, kass õlal, küüned minu nahas.

Edasi...

Kõndisin mööda tänavat. Lämmatav kuumus, nagu eilegi. Ja jalad on väsinud.
Mingi munk tuli minuga rääkima, jutlesime pikka aega ja lahkusime, tema küll üpriski üllatunult.
Mingi päev oli ta pidanud mulle ja mu klassivennale kiire jutluse inglise keeles, mulle tundus, et klassivend eriti midagi ei mõistnud, mina aga midagi uut teada ei saanud.
Täna pidasime kümneminutilise dialoogi filosoofilistel teemadel. Kusjuures tema jäi alla.
Egoboost või mis?
Siiski üllatus ta, kui kuulis, et ma väitsin, et pole ennast leidnud. Tema väitis ilma kõhkluseta, et olen vaimulik. Nagu ka kaupmees, poliitik ja teadlane
Liiga palju, liiga vara, liiga mõttetu.
Suvi on ju ees, miks mind peaks see huvitama?
Mingi turist vaatas mind huviga ja palus pilti. Vaatasin talle mõistmatult otsa ja siis tundsin ta ära. Ma olin ta esinemise ajal tantsima kutsunud ja ta tundis mu ära. Lasin endast pildi teha ja kõndisin edasi.
Turistid...
Meel oli kurvavõitu. Kõndisin üksi mööda vanalinna ühte peamist teed ja põiklesin turistide vahel. Vale väljendus... Ma tungisin läbi turistide voo. Panin endamisi muiates tähele, et kõik hoiavad ennast mu teelt eemale.
Vaatasin inimesi, kes minust möödusid.
Enda lõbustamiseks panin diagnoose.
See naine seal kaotas rahakoti ära, see seal visati poest välja, sest kell on nii palju, see seal on lihtsalt kadunud, need seal on väheke võtnud ja otsivad peokohta, see seal on lihtsalt rõõmus millegi üle.
Järsku märkasin ühte naist, kes oli kuidagi teistsugune.
Ta nägi välja, nagu oleks ta vanus ennast välja venitanud. Ta nägi välja osaliselt nagu 16-aastane tibi ja osaliselt nagu 50-aastane vanaema. Ning tema nägu oli nagu mask, täiesti lugematu. Mõõtsin tema olemust, tema kehahoiakut, erinevaid tundeid, mida ta kiirgas. Uskumust, mida ta eritas.
Naine vaatas mulle otsa ja jäime seisma. Vaatasime üksteisele otsa ja seejärel noogutasime, korraga, nagu võrdne võrdsele. Ning kõndisime edasi.
See oli võimas tunne
See naine meenutas mulle kedagi, kes on võimas, kes on tugev, võimukas, enesekindel... kuninganna.
Ning tema reaktsioonist eeldan, et ta tunnetas ka minust midagi sarnast. Kuid meie kogemused on saadud eri teed pidi, meie põhimõtted on saavutatud eri allikatest, meie elu on olnud erinev. Me oleme teistsugused inimesed, kuid mingil baasil oleme me sarnased. Nagu riigid on sarnased, nagu... monarhid.
Hiljem mõtlesin järele, proovides meenutada, mida tean kuningatest. Ei näita välja emotsioone. Check.
Ei tunne häbi. Check.
Inspireerivad inimesi. Check.
On äärmiselt enesekindlad ja ülbed. Check.
Tahetakse enamasti pea maha võtta. Check.
Vaatasin lillepoode, vaatasin hinnasilte, mõtlesin oma ema roosiaiast kodus.
Siis mõtlesin taas naisest.
Sellised inimesed on vist haruldased?
Kui paljud on nii egoistid?
Kui paljud suudavad olla nii enesekindlad, nii... elutud?
Kui paljud suudaksid loobuda oma aust, privaatsusest, õnnest rahvuse, riigi eest?
Ma pole kindel, kas minagi seda suudan.

Ja mis kasu sellest nüüd on?
Rajan kuningriigi? Hah.
Monarhia on surev liik. Ehk saabuvad uued ajad, kosmosekuningriigid. Seal on piisavalt ruumi kõige jaoks, mis pähe tuleb.
Ämblik lasi ennast kaabu servalt alla ja vaatas mulle otsa.
Naeratasin talle ja võtsin ta kätte, pannes ta märkamatult ühe roosi peale.

Mida ma nüüd selle jalavaluga ette võtan? :/

TÜRA KÜLL.
Kõndisin mööda teed, suure kiirusega. Kiire küll polnud, aga ma olin vihane. Enda peale vist.
TÄIESTI PERSES
Ma läksin Rootsi, õhtul.
Miks ma küll sinna läksin üldse?
Ma tahtsin Teda näha, sellepärast. Hoolimata sellest, et ma pidin seepärast matest ära minema ja jooksma linnas poolteist tundi ringi, siis jooksma tagasi kooli ja juhendaja viha enda peale tõmbama.
Siis jooksin kiirelt riideid vahetama ja talusin põrgupiina palavusest ja janust kaks tundi.
Ja siis Ta jooksis minema, et minna randa.
Miks Ta mulle ei võinud öelda?
Miks ma Rootsi läksin? Klassikaaslastega ju viimane tripp. Viimane kord kuhugi koos minna, midagi koos teha. Lõpupidu oli ju ka, aga see on nagunii räme jooming ja ongi kõik. Pooled kaovad juba tunni pärast kuhugi minema. Kuradi klass ka.
Aga ikkagi. Ja siis ma jooksen D-terminalist järgmisele esinemisele Tornide väljakul. Siis on üks päev, kus ma üldse välja ei saa, õppima pean ja vanemad tahavad ka ju sadat asja.
Siis on eksam. Ja kui ma kiiresti teen, siis ka midagi filmidega seotut.
Siis on õnneks paar vaba päeva, siis ehk saan Temaga jälle kokku.
Sinna on neli päeva. TÜRA
Ju Tal oli eile siis tõesti lõbus.
Valu lõi rinda ja jäin seisma, üllatunult. Mul pistab? MINUL?
Tunnetasin seda valu ja tundsin üllatusega, et see pole füüsiline. Oleksin pidanud kohe taipama.
See tuleb jälle tagasi.
Meenutus, viirastus minevikust, see vana valu...
Ma suudan ta alla suruda, kuid vahel ta tuleb tagasi, kui ma enam ei suuda. Praegu on raske aeg, niigi raske. Esinemised, konsultatsioonid, eksamid algavad samuti. Siis kogu see värk lõpetamisega, ema surub peale nagu segane. Kutsu see ja teine ja kolmas ja mida kõike veel. Käi kuradile, tegele ise sellega, mul on sellest sügavalt pohhui.
Mul peab ikka tõsiselt sitt tuju olema, et selliseid asju mõelda.
Kuid sul on ju pohhui.
No ja siis? Ega ma seda välja ei pea näitama. Teistele see loeb midagi ja kes olen mina, et nende ideaale solvata ja sõimata?
Valu tuikas jälle tugevamalt. Mõttesse tuli taas pilt vanast unenäost, seejärel järgmine. Jäta mind rahule, palun!
Hääl kõlas isegi minu peas hüsteeriliselt, paaniliselt. Kui ma ei suuda seda alla suruda, siis ma kukun kokku. Ma ei suuda lihtsalt vastu pidada sellele hullusele, mis toimub, ma ei saa. Ja ei taha ka, ega?
Sa tead küll, et sa saaksid paremini. Sa saaksid jätta kogu sitt tahaplaanile, kõik inimesed enda ümber sitaks muuta ja ennast teha heaks, sa saaksid jumalaks.
MINE KURADILE.
OLE VAIT.

Üks tüdruk tuli minu juurde ja pani käe mu käe peale. Vaatasin talle otsa ja tundsin tahet nutta, kuid ei suutnud. Vaatasin talle silma ja nägin... kurbust. Kaastunnet. Teadmist.
Kallistasin tüdrukut ja andsin talle märku, et ta läheks. Ta paistis olevat turist. Kuid mida ta ei mõistnud, oli fakt, et ta vaid tõestas, et ma saaksin olla teistsugune, palju... halvem. Kurjem, õelam, võimsam. Ma võiksin maha teha kõik inimesed enda ümber, ma suudaksin hävitada ükskõik kelle, kes minu vastu pöörduks. Ma võiksin saada ükskõik kelle.
Ja ma poleks õnnelik. Ma tunnen ennast niipaljugi.
Tunnen ju?

*Pühendusega tüdrukule, kes luges kogu mu loo ära reede hommikul*

Vaikus. Olin vaatanud kaugetele lainetele, otsides silmapiiril midagi peale tühjuse. Ja mingil põhjusel oli mu mõistus otsinud vaikust. Ja leidis selle, peitunult lainete müha ja mootorite monotoonse... mürina seest.
Vajusin vaikusesse ja kaotasin ajataju.
Külm, kuiv, sügav ja lõputu vaikus ning igavene silmapiir... platootranss.

Raputasin ennast ja märkasin, et palju aega polegi mööda läinud. Mul oli lihtsalt natuke külm. Ma olin ikka veel ainuke inimene sundeckil, sitaks külm tuul puhus, ma olin vist ainuke, kes selle välja kannatas. Kus teised küll on?
Joovad vast....Jõidki, keegi tuli suitsu tegema.
Joon ma täna või homme?
Läksin kajutite korrusele ja koputasin uksed läbi ja otsustasin, et joon järgmisel päeval, täna on kõik juba kas liiga kaugel või pole alustanudki.
Istusin oma kajutisse ja otsustasin, et see ei sobi mulle. Vahetasin kajuti ära.
Vaikus kummitas mu kõrvus ja laulsin, vilistasin, kõndisin mööda laeva ringi. Peletasin peast eemale pilte, mis panid mind midagi igatsema, midagi tahtma. Või kedagi igatsema või tahtma.
Mingi täis tüdrukutekamp piiras mind sisse ja kuigi ma nende keelt ei rääkinud, oli nende kehakeel väga, väga mõistetav.
Kuidas mina alati selliste peale satun?
Proovisin nende ringist läbi tungida ja märkasin, et ilma jõhkrusteta siit välja ei saa.
Järsku tuli mõte ja naeratasin.
Kolmekümne sekundi pärast jooksid tüdrukud minema ja rääkisid ka teistele.
Kümne minuti pärast koputas minu kajutile üks tüdruk ja palus mind korraks sundeckile, inglise keeles. Panin tähele, et tema nägi välja vanem kui eelmised tüdrukud, kuid arvatavasti oli ta samast grupist, tal oli sama märk rinnas. Samuti panin tähele, et tal oli hullem meik, suuremad kõrvarõngad ja lühem seelik.
Lõin ukse kinni ja teised tüübid vaatasid mind üllatunult.
"Te ei taha teada."
Mind vaadati teravama, kõõrdi silmadega.
"Kuulge, kui juba MINA ütlen teile, et te ei taha teada, kas siis sellest ei piisa?" küsisin poistelt.
Nad noogutasid mõtlikult ja pöörasid pilgu mujale. Minu sõna tähendab ka midagi.
Vähemalt mõnele. Vähemalt mingisuguselt minult.
Uinusin vara ja teises kajutis, kuhu olin kolinud.
...
Karjatasin, kui keegi mind puudutas. Tüübid olid mingi rootslanna tuppa kutsunud ja see oli minust kuulnud. Peksin ta välja ja ka teised kajutikaaslased, võttes neilt pardakaardid ära.
Uinusin taas..
...
Ärkasin, kaetud külma higiga. Läksin minimalistlikku dušši/vetsuruumi. Seda külastas veel kuus inimest, kuna töötas vaid kolm dušši kümnest.



Koperdasin mööda koridori, tajumata maailma tegelikult.
Keskendusin selgemalt. Kurat, mu kaaslased on ju maani täis ja ei taju mitte sittagi. Võtsin viina kaasa ja kadusin teise tuppa, pannes oma kaaslased tuppa kinni. Lasin teistel viina ära lõpetada, ise ei puutunud, keskendudes faktile, et homme on esinemine. Peksin ühe sõbra voodist välja ja näitasin talle, keda peab valvama. Ta oli nõus ja ma koperdasin tuppa.
Sulgesin silmad. Paljud inimesed teavad, mida teeb silmade sulgemine täis inimesega.
Vähesed peavad seda heaks mõtteks. Mina aga tean, mis tunne mul hommikul on.
Oksendasin WC-poti täis. Paar tilka jäi ka T-särgile, kuivatasin need ära, lasin kellegi deodoranti peale, palvetasin.
Läksin voodisse ja proovisin magama jääda. Laev tegi pöörde... Oksendasin sõbra voodi äärele. Fuck
"Sorri, sorri, sorri," ütlesin WC poole liikudes.
Oksendasin mao tühjemaks ja läksin voodisse.
Magasin puhast und.
Mu oma telefon äratas mu üles, unustasin äratuse maha võtta. Kuidagimoodi ma ulatusin pimedas oma telefonini ja panin selle kinni, viskasin selle tagasi. Siis küsisin kella.
"Kuus Eesti aja järgi," ütles keegi.
Kümme jõuame kohale...
Puhas uni.
Ärkasin, kui öeldi, et pooleteise tunni pärast jõuame Tallinna.
Mitte mingit pohmakat!
Täiesti hea oli olla. Täna tuleb vist isegi normaalne päev!
Märkasin kajutites oma eelmise õhtu kaaslasi, kõigil hull pohmakas. Mõni isegi ei mäleta midagi eilsest. Siiski liikusid jutud, meie klassi tüdrukud vaatasid huviga mu pükse ja keegi küsis kus meie okse on.
Siiski hakkas natuke halb, kui kombineerisin kolm eri jooki ja laeva manööverdamise kokku vähese alkoholi ja jääkainetega oma vereringes.
Välja astudes hakkas parem, kuid ma polnud eriti kindel oma koordinatsioonis.
Hiljem tuli välja, et see oli parem kui varem. Alkoholil on tõepoolest imelikud järelefektid.

Päike huumas pähe, teadsin, et mu mõte oli juba selle tõttu aeglustunud.
Purssisin vene keeles midagi "palun oodake" sarnast ja tõstsin üles roniva lapse tagasi maha ja näitasin talle järjekorra lõppu.
Vaatasin stopperit ja märkasin, et kümme sekundit on veel.
Vaatasin kaheksat-üheksat last batuudil. Seekord on normaalsemad lapsed vist.
Panin stopperi kinni ja hakkasin lapsi ühekaupa välja kutsuma, kuni viimaseni. Viimane oli väike ja ei osanud veel rääkidagi. Võtsin jalatsid jalast ära ja läksin sisse, tõstes ta välja. Vaatasin huviga, kes järgmised on. Taipasin üllatusega, et see oli selle laari viimased lapsed, kolm last. Naeratasin ja mõtlesin banaanile ja hot dogile, mis ootavad. Üks mees küsis, kas ta võib ka peale minna. Vaatasin korraks kõhklevalt ringi ja siis mehele otsa.
"Ah olgu. Aga vaadake ette," ütlesin ohates.
Mees naeratas ja läks batuudile.
Hämmastav, millise võimu annab stopper.
Väikesed lapsed kuulavad mind enne oma ema, sest ma olen "onu selle kellaga". See mees praegu küsis minult luba, kuigi ta oleks keeldumise korral võinud mu kätte võtta ja üle aia visata. Mees tuli välja, vaatas mulle otsa ja lõi peopesaga vastu kätt. Semulik sümbol, lihtne žest. Esimest korda tundus see žest ka kohane ja õige, see žest tõstis tuju ja tegi olemise paremaks.

Pausi lõppoole, kui hotdog oli otsas, kõndis järgmine grupp mööda aia tagant, minuni jõuavad nad nii, noh, kahe ja poole tunni pärast. Märkasin, kuidas üks tüdruk vaatab mulle otsa ja vastasin ta pilgule. Hetkega muutis ta selle pilgu flirtivaks ja naeratas mulle laialt. Pöörasin pilgu ära, näidates, mida mina asjast arvan. Lootsin, et ta ei tule kahe ja poole tunni pärast mind otsima.
Mis mul on viimasel ajal nende tüdrukutega? Kas ma eritan mingeid pseudoferomoone?
Sellega meenus taas vana ütlus, endine inimene, kes nüüdseks on muutunud kellekski teiseks, keda ma enam mõista ei suuda või ei taha.
Kui palju selliseid ma tean?
Kui paljud sellised on lõplikud?

Kujuta ette, et sa tahad midagi. Midagi uskumatult head, midagi, mida sa pole ammu saanud.
näiteks eriline Belgia šokolaad, mingi.. maitea, hawaii ananass, mida iganes. See kõige, kõige parem asi, see, millest sa vahel unistad ja mida sa tahad.
Nüüd kujuta ette, et sa näed seda miskit, mida sa kohutavalt tahad. Sa pole seda aasta aega saanud. Ja sa tahad seda. Sa näed seda. Aga sa tead, et sa ei tohi seda võtta.
Sa näed seda, su meeled tahavad seda kohutavalt.
Järsku sa märkad, et kõnnib mööda terve rida inimesi, kes söövad seda asja, mida sa niii hullult tahad. Mida sa vajad. Ja su vajadus kasvab suuremaks.
Järsku sa tunned selle lõhna. See on uskumatult hea, see on hingemattev. Aga sa ei tohi seda võtta. Sa ei tohi seda süüa.
Siis öeldakse sulle, et sa võid seda puudutada. Sa võtad selle kätte, sa hingad seda sisse, sa oled täiesti ääre peal. Varsti muutub see füüsiliseks valuks, sa tunned, et sa vajad seda ning kuna sa seda ei saa, on sul valus.
Siis sa rikud veidi reeglit ja limpsid seda, tunned selle maitset, tunned selle mõnu, tunned selle puhast headust. Ja samas süütunnet, sest sa ei tohiks seda ju teha. Ning sa oled segaduses.
Ja sa tahad veel. Ja sa ei tohi saada rohkem. Aga pead.
Ja nüüd ela niimoodi aasta otsa.
Ajab hulluks?

JANEK, ma tahan uut osa

Kõndisin mööda teed.
Palju aega on möödunud.
See tee oli vahepeal jääs, siis sulas, siis oli kollane. Nüüd on ta laiguline, kohati veel vihmaveest märg.
Vaatasin taevasse ja mõtlesin, et selline ilm võikski koguaeg olla. Natuke vihma, natuke päikest, täpselt nii, et poleks külm ega palav. Et saaks särgiväel ringi joosta.
iPodi sain uuesti käima. Ma ei mõista siiamaani, milline idioot (millise motiiviga) mu laadijat tahaks. See sobib vaid minu generatsiooni iPodile. Ja see varastati minu klassist, laua pealt. Minu teada oli mul ainuke iPod koolis sellest generatsioonist. Seda ei saa isegi müüa, kurat võtaks.
Aga nüüd on mul kaks juhet ja kasutan mõlemat aktiivselt. Ja vaikus on lõppenud.
"STAY, when you think you want me, PRAY if you need advice, HEY, keep your sickness off me, trying to get through. BLAIM all your weakness on me, HEY, keep your hands off me!"
Naersin ja astusin edasi, koolimaja poole.


Pooleteise tunni pärast astusin koolimajast välja ja tegin kaks kõnet.
Esimene oli emale heade uudistega. Aastahinnetes tuleb vaid kaks nelja ja kõik eksamid olid viied- parim tulemus lennus. Ema vastusest tajusin pettumist.
Teine oli Talle ja sain teada, et ta on Kristiines. Ah, ma vihkan seda kohta.
Aga ometi pean sinnapoole liikuma hakkama. Blah.

Õhtul jõudsin koju ja kedagi polnud kodus. Helistasin, nad olid poes.
Lugesin tund aega.
Nad saabusid.
Ema jooksis kiirelt mu juurde ja küsis: "Janek, homme pead sa küll kindlasti kodus olema ja natuke aitama, eks?"
Vaatasin talle imelikult otsa. Miks nii paaniliselt?
Isa tuli sisse.
"No tere, valevorst," hüüdis ta mulle vihaselt.
Tundsin viha tõusmas. Kust võttis see sitaratas õiguse MIND valevorstiks nimetada?
Tuli välja, et ta oli kusagilt õhust taas minu suhu pannud sõnad, et ma teen neljapäeval talle töö valmis. Töö, mis võttis minimaalselt kaheksa tundi ja mida ma olin nõustunud vaid aidata teha, kuna ma isegi ei näinud selle töö mõtet ega tulemust.
Isa vaatas mulle otsa ja ma nägin, et ta tõepoolest uskus ka, mida ta ütles.
Olin juba ammu mõistnud, et tal on midagi viga. Ta peab väga tähtsaks "mehe sõna". Ehk siis, mis ütled, selle ka teed. Nagu minagi. Erinevus on see, et tema taganeb oma sõnast pidevalt.
Tahaksin talle näkku karjuda, kui palju kordi tema on muutnud hiljem meievaheliste lepingute tingimusi, kui tihti on ta murdnud oma lubadusi, kui tihti ta on minu kasvatamisel ignoreerinud minu õigusi ja kui palju oma tundeid on ta minu peale välja valanud.
Olin juba ammu aru saanud, et mu isa oli sitapea.
Meenus üks minevikukild.


Laps, nagu ma olin, olin tulnud koju, esimeses klassis, valgendatud päevikuga. Olin maha valgendanud märkuse.
Sellel õhtul sain peksa. Ja nii et vähe polnud, hiljem olid sinikad järel.
Meenusid isa sõnad: "See, mis sa tegid, on hullem kui valetamine. Sa panid sõnad kellegi teise suhu."
Sinikad ei kadunud enne kolme nädalat ja ma sain oma õppetunni.
See oli ka ainuke kord, kus peksmine on midagi aidanud.
See oli ka viimane kord, kui lasin kellegil ennast karistamata lüüa.


Nüüd tundub see pea-aegu iroonilisena. Tahaks naerma pursata ja samal ajal tahaks selle mehe läbi peksta, nagu tema mind peksis. Võtaks lihtsalt midagi piisava kaaluga, piisavalt vähese ruumalaga ning virutaks piki pead.
Surusin selle tunde maha.
Surusin kõik tunded maha ja ei vastanud isa provokatsioonile.
Otsustasin, et ei usu enam sõnagi, mida see mees ütleb.

Oi jahh, pole aega saanud kommenteerida, aga nagu Ingriingi, ma nõuan: UUT OSA

*pühendus klassile, koolile ja tantsurühmale*
Vaatasin nukralt klassiaknast välja. Nojah, siin me siis oleme.
Nii pikk aeg oli ju... ja mitte just eriti tore.
Vaatasin vana koolimaja. Me olime need lahedad, kes said aasta ajaga sinna vanasse koolimajja sisse elada ja ühe veerandi järgmisest kooliaastast ka seal veeta, siis tuli kolimine selesse majja, mis paistab meie vanast klassist. Mäletan, et me saime parima vaatega klassi. Meie klass oli ka kuidagi eraldi... hea klass oli.
Liikusin pilguga mööda maja, meenutades seikasid vanast majast. Seda ma ju peaksin tegema?
Meie oma klass, meenus klassiõhtu ja väljasõit kuhugi... narva? kuhugi sinnakanti. Keda see huvitas? Seltskond luges. Ja siis olime me kuidagi ühtsemad ka, kambad polnud veel tekkinud nii tugevalt.
Silm liikus allapoole, auditoorium. Seal sai iga aasta kirjutatud Känguru võistlus, mõned pole seda klassi näinudki.
Silm liikus korrus allapoole, lauluklass. Seal toimusid mängud-laulud, seal käisin ka viimase tunni ajal asju ajamas. Väga tüüpiline viimane tund. Muusika tund, õpetaja kutsus kõrvale ja ütles, et ma valiksin kellegi veel ja läheksin väiksest majast asju otsima. "Paistad asjalik poiss olevat". See õpetaja pole mulle kunagi eriti meeldinud, pärast seda aega, kus ta meie huvijuht oli. Teda lihtsalt ei huvita mida õpilane arvab.
Pilk langes veel korruse võrra ja märkasin trellitatud pooleldi maa-alust sööklat. Mitu korda olin jäänud teistest kauemaks, aidates koristada. Sain nii tasuta kommi puhvetist ja lisaks igavatest tundidest ka minema. Vaatasin hoonet pikuti, meenus kuidas me prantsuse keelest koguaeg vetsus käisime, pool klassi korraga, meenus, kuidas endine klassikaaslane lambi oma spinneriga katki lõi, meenusid yu-gi-oh'd, meenusid varvas, nukid.
Naersin, kõvasti, valjusti.
Vaatasin praeguses klassis ringi. Vaatasin, kui paljud kohal on. Ah, ma saan seda endale lubada.
Astusin klassist välja ja läksin alla, nii alla, kui sain. Märkasin koridori, märkasin, kuidas me iga viimse kui nurga poistega siin läbi olime vaadanud. Taga on leitud asjade "kong", eespool on klasside riietuskongid. Kusagil seitsmenda klassi kongi ees on uks, samuti üheteistkümnende klassi kongi ees. Need viivad töökoja-tööõpetuse klassi eri ruumidesse. Naeratasin ja kasutasin vana nõksu tagumise ukse juures, saades sealt läbi töötuppa, panin tule põlema, lüües põlve kuhugi ära ja saades saepuru oma pintsaku krae vahele. Naersin valjult ja kõndisin ringi. Mu lemmikklass, ikka, nagu vanasti. Naeratasin ka oma klassijuhatajast mõeldes. Loodame, et täna paneb ikka pinstaku. Eksamikomisjoni esimees teksapükstes, kui eksaminandid on pintsakutes... Muigasin, nüüd juba pimeduses. Märkasin ühte eksinud vanemat koridori otsas ja suunasin ta ülespoole.
Meenus aeg, kus käisime klassi poistega siin all istumas ja vestlemas endast aasta nooremate tüdrukutega, siin, garderoobi ees olevas ruumis, kus on peegliruudud ja uks koristaja ruumi, kus ma pole vist ainsana käinud. Meist sai "garderoobi gäng" ja kooli juhtkond ei suutnud ära otsustada, kas meie käitumine on laitmist väärt või mitte- tüdrukud hilinesid pidevalt tundi tagasi minemisel, meie millegipärast aga kunagi mitte. Seletus oli lihtne- tüdrukute klass oli teisel korrusel, otse õpetajate toa kõrval, meie oma aga esimesel korrusel.
Tõusin natuke ülespoole, jõudes 0-korrusele. Koridori lõpus oli keemia klass, lukus, nagu peab. Olen vaid kolmel korral leidnud selle klassi ukse avatuna ja mitte kedagi sees. Ning lugematu arv kordi, kus olen ise pidanud sinna jooksma midagi tooma. "Asjalik poiss"
Edasi tulid tavaklassid, igaühes olen tunnis olnud, mõnes rohkem, mõnes vähem. Koridori seintel on maalid, mis on juba pähe kulunud. Picasso, kandinsky, dalí.... Koridori otsas on söökla, siin on hiljem bankett. Koridori teises otsas on varuväljapääs, üks neljast väljapääsust. Ning trepp üles, kuni katusele, kus olen ka kogematta ära käinud. Enne seda on ala, kus koristaja oma lappe kuivatab. Ma ei suuda ära lugeda kordi, kus olen seal istunud, üksi, mõldes ja muusikat kuulates. Või harvem kahekesi. Siiani on mulle mõistatuseks, miks kunagi koristaja või mõni teine õpilane sinna ei tulnud.
Trepist alla, esimene korrus. Avaneb pilk taas dalí maalile, siin on ka michelangelo ja muud renesanssiaegsed kunstiteosed. Siin on inglise keele õpetaja klass, vihatud ja armastatud meie koolis võrdselt. Mingist klassist muutub ta märkamatult heaks õpetajaks. Tüütu, aga hea ja kuidagi armas.
Nurga taga on klass, valvelaud, sealt vasakule koridor. Kunagi olime klassiga esimeses klassis, nüüd oleme koridori lõpus, endises bioloogia klassis. Bioloogia kabinetist koridori otsas on saanud füüsika kabinet. Otseloomulikult olin mina üks nendest, kes vedas mööblit ja tarvikuid esimeselt korruselt kolmandale. Ja vice versa.
Ei jõudnud ära kiruda, kui saime teada, et meie, väärikate üheksandate kõrval on MÕLEMAD kuuendad klassid. Kes jõuab nende kisa ära kuulata? Teadsime ka, et esimeses klassis on maja kõige võimsam helisüsteem...
Aga näed, üle elasime. Polnudki nii hull.
Teine korrus, meie klassi jaoks kõige mõttetum. Vaid klassid ja õpetajate tuba, arvutiklass, direktori kabinet. Vana lugu puha.
Kolmas korrus, kuhu ma praegu minna ei tahtnud, on täis keelteklasse, bioloogia klassi ja lauluklassi. Ning aula. Kus peaks algama varsti minu lõpetamine.
Ametlikult on see minu viimane kord külastada seda koolimaja. Reaalsuses pean ma siit läbi käima kindlasti palju tihedamalt. Arvatavasti veel enne järgmise nädala lõppu.
Ohkasin ja läksin tagasi oma klassi juurde. See päev alles algab ja kestab arvatavasti südaööni, kui mitte kauem.

Sellel päeval läksin magama kell kaks ja ärkasin kell pool kaheksa.
Laupäeva hommikust lugedes järgmisel 56-st tunnist magasin 8.

janeeeek :) hästihästi, ma olen nii kurb, et lõpetamisele ei saanud :/ ja ma tõsiselt vajan uut osa

Astusin autost välja ja hingasin sügavalt sisse.
Kerge kõdunemise lõhn, mis meenutas seeni, natuke männilõhna. Nina oli kinni ja ei tajunud kõiki lõhnasid.
Vaatasin teed. See oli hiljuti nagu üles küntud, seda tehakse vahel, kuid see tähendab, et teede ääres seeni ei leia. Olime ikkagi seenele tulnud.
Lasin pilgul tõusta, vaatasin taevast. Männimetsad pole kunagi nii tihedad kui mõni lehtmets, siin näeb alati taevast üpriski hästi, hetkel tundus taevas täitsa kena päikesepaisteline, paaar pilve liikus, paar sääseparve. Märkasin ka mõnda üksikut kujundit, mis männioksad ja -okkad olid taeva taustale kasvatanud. Väikesed metsasaladused.
Siis lasin pilgu allapoole ja uurisin tüvesid. Vahepeal paistsid mõned künkad, mõned mahalangenud puud, mõned väiksemad lehtpuud, panin tählee päris mitut tamme. Kuid suured puud olid kõik männid, minu mäletamist mööda istutatud ligikaudu 30 aastat tagasi. Siiani võib näha mõnes kohas sirgeid ridu, kuid üldiselt on mets siiski mets ja kaotanud inimese käekirja.
Vaatasin lootusrikkalt puude alla, lootes näha mõnd seent, kasvõi ühte üksikut. Märkasin üllatusega, et ei paista ainsatki, isegi mitte söögikõlbmatuid seeni. Või sitaseeni, nagu eid ka kutsutakse.
Astusin puude alla ja koheselt ründas mind kolm parmu, ajasin nad minema ja saabus jälle vaikus. See oli küll metsavaikus, kuid siiski kõige lähemalt vaikusele, mis saab looduses olla.
Samblik krabises mu jala all. See oli halb ja imelik märk. Kuidas saab siin nii kuiv olla? Viimane nädal ongi ainult sadanud ju. Taaskord üks metsasaladus.
Kuid see on halb metsasaladus, nüüd pole ühtegi seent. Isegi mustikad on veel rohelised, mujal, metsapiiril, on mustikad juba kenad sinised. Kõndisin üllatunult edasi.
Olles juba terve lapikese maad üle vaadanud, mille kohta ma teadsin, et siin on alati vähemalt üks-kaks kukeseent, sain paraja üllatuse. Mitte ainsatki seent, ei söödavat ega mürgist! Vaatasime isaga üksteisele otsa ja võtsime vanaisa kaasa ning läksime meie vanasse lemmikpaika, kust me pole kunagi lahkunud ilma seenteta.
Astusin taas välja ing seekord ruttasin juba metsa alla. Siin oli kohe teine mets, täiesti teine taimestik... Märkasin üllatusega mingi looma selgroolüli. Toksasin seda jalaga ja hindasin suurust. Mõtlesin kiirelt, kas Lõuna-Eesti männimetsades võib üldse põtrasid olla. Ah see võib metssiga ka olla. Neid on palju see aasta.
Astusin edasi ja vaatasin ringi. Märkasin eemal kuuskede rida. Kuuskede all on alati parem võimalus leida seeni. Liikusin aegsasti sinnapoole ja märkasin, et siin on perfektsed tingimused seente, eriti riisikate kasvamiseks, kuid ometi pole siin ühtegi. Tundsin masendust ja tungisin veidi sügavamale, uskumata, et siin kusagil pole midagi. Kuuskede vahel ründas mind sääseparv. Pöörasin ümber viimase kuuse ja vilistasin rõõmust. Suur, kena puravik!
Võtsin taskust noa, lõikasin ta ära ja vaatasin teda. Jalg on täiesti puutumata, aga pealmist osa on mingi mardikas söönud. Mardikas ronis välja, lükkasin ta maha. Kakkusin vahusarnased eoslehed maha ja panin üksiku puraviku korvi. Isa ja vanaisa tulid tagasi auto juurde tühjade kätega, ma leidsin auto lähedalt veel ühe kukeseenepesakonna.
Halb saak, mõnikord oleme läinud tagasi nii, et terve auto on seeni täis ja ikka jäi seeni maha.
Märkasin, et me liigume sügavamale metsa ja suuna järgi ütleksin, et meie perekonna looduskaitseala juurde. Nii oligi, varsti märkasin märki tammelehega, kus oli meie perekonnanimi kirjas.
Varsti peatusime paigas, kus oli üleval silt: liikumiskeeld ja märgitud ajavahemik kuupäevaliselt. Praegune aeg jäi küll sinna sisse, aga läksime ikkagi mööda ja lähenesime vanale kotka pesapaigale. Märkasime üllatunult, et kotkas ei karjugi meie peale. Jõudsime täiesti pesapaiga alla ja otsustasime, et see on maha jäetud. Või on keegi kotka maha lasknud.
Meenus, kuidas kotkas oli karjunud kunagi mu peale, kui liginesin sellele pesale. Kurbus täitis meelt.
Hakkasime tagasi sõitma ja järsku märkasin huvitavat asja. "STOPP!" karjusin.
Läksime vaatasime ja märkasime uut pesa. Seegi oli maha jäetud, kuid arvatavasti ta lihtsalt ei jõudnud enam see aasta muneda, kuna pesa võttis nii palju aega. See aga näitas, et kotkas on veel elus.
Lahkusime metsast rõõmsatena.

*pühendus malele*

Astusin bussist maha, kõrvaklapid peas. Sobiv ilm täna.
Vihma kallas, teel olid loigud, tundsin juba, kuidas jalad märjaks saavad.
Mõtlesin, et mis Ta küll teha võis, et oma vanemad nii meeletult välja vihastada.
Ta ei saa ju nüüd maale ka minuga...
Tundsin kerget masenduslainet. Miks Ta seda tegi, see huvitab mind kõige enam.
Astusin trepiastmetest alla ja märkasin üllatusega, et tunnel on vett täis.
Läksin trepist taas üles ja kõndisin terminali poole, taipamata, et see on ka ju vett täis.
Terminali ees nägin raudvõret ja seltskonda, kellega me kokku pidime saama, enne kohaleminekut.
Tervitasin ja läksime sisse, osteti lilli. Asusime teisi ootama ja liikusime grupiga minema. Juhatasin nad bussi peale.
Bussis tutvusin mingi uue tüübiga kusagilt Põltsamaalt. Suhtlemist takistas bussi lärm.
Vaatasin bussi tagumist osa ja muigasin. Mupo unistus tõepoolest. Terve tagumine osa oli täis emosid, goote, punke. Vaatasin nende riideid. Enamus riietub väga eriliselt, matusele sobivalt. Otseloomulikult mitte minu tuttav, kes peab mind oma parimaks sõbraks. Jalas sinised teksad, kaelas tipuga allapoole viisnurk. Ütlesin talle juba enne, et ta selle sisse minnes pluusi alla peidaks.
Vaatasin tüdrukut, kes istus mulle kõige lähemal. Ta oli arvatavasti kõige ilusam neist. Ning ka kõige seksikam, kahtlemata. Tal ei paistnud olevat mingeid pükse jalas, vaid pikk triiksärk. Mulle meeldivad jalad...
Naeratasin ja pöörasin pilgu eemale, keskendudes muusikale. ...and I'm looking at you through the glass, don't know how much time has passed...
Jõudsime kohale, juhatasin nad bussist maha, tehti väike suitsupaus. Kallistati neid, keda polnud veel keegi näinud. Astuti üle tee ja jäädi parklasse ootama.
Varsti tuli tuttava onu ja rääkis kiirelt, mis toimub. "Lahtine kirst, kui keegi ütleb midagi, siis ütleb. Kell 14:00, privatis väike koosolemine"
Astusime sisse krematooriumisse, hingekella löödi. Astusin mööda koridori, teades juba, et see on vale kabel, mu meel täitus kurbusega. Ma teadsin teda enam-vähem, mäletasin tema venda, tema otsimist.
Varsti märgati vigha, mindi tagasi ja õigesse kabelisse. Kabel sai puupüsti täis, pool kabelit oli täis emosid, goote, punke.
Mindi ette, pandi lilled maha. Mul polnud raha ja lilli ka seega mitte, kuid kui astusin kirstu ette, hakkas lugu mängima. Taipasin kohe, et see on tema oma playlistist, kuid see oli nii kurb, nii... irooniline. Somewhere, over the rainbow...
Ma armastasin seda lugu, kuid see polnud originaal... kuid ometi imeilus. Ja kurb.
Astusin kõrvale ja nägin surnukeha. Üks pilk ja kohe pöörasin kiirelt ümber ja kõndisin eemale, järsult täidetud kurbuse ja vihaga.
KURADI SURM, MIKS SA JÄLLE MÄNGID?
Surnuna nägi tuttav välja teistsugune, meik oli puudu, soeng oli korralik. Mitte nagu ta tavaliselt oli.
Tundsin midagi kurku tõmbuvat.
Mitmes surnu see oli, keda ma nägin?
Miks pean ma Surma mängudes kannatama?

Taaskord kaotasin etturi Surma males, kuid varsti on kaheksa etturit otsas ja pean loovutama ühe oma ratsudest või kahuritest. Odadest üks kaotada oleks tõeline piin, nemad on mulle väga tähtsad. Rääkimata lipust...

Algas tseremoonia.
Astusime välja ja kuulasin nutmist. Siin valitseb puhas kurbus, seda võiks oaga lõigata ja leiva peale panna.
Kallistasin oma parimaid tuttavaid, juhatasin inimesi teiste inimeste juurde, kust suitsu, kust tuld. Inimesed vajavad lohutust.


Astusin koosviibimiselt minema ja kõndisin külmas vihmas edasi. Ohkasin.




Kui sain teada, miks Ta seda tegi, läksin täis kurbust ja viha. Miks Ta JÄLLE mulle nii teeb?
Mis ma Talle teinud olen, et Ta proovib mulle igal hetkel haiget teha?
Jah, mul on valus, muidugi on.
Istusin bussipingil, kust Ta oli just lahkunud. Külm oli. Vihm tungis igaltpoolt peale. Värisesin, valust ja külmast. Sulgesin silmad ning tajusin vaid valu ja külma, vajudes sinna sisse, kadudes lainete vahele. Ning vaikus, surmav vaikus, hävitav vaikus haaras mu endasse ja ma värisesin.
Kukksin pingilt maha, tulin transist välja. Tajusin maailma enda ümber ja tõusin püsti.
Ma armastan Teda. Ja ma ei jäta Teda.
Ma ei jõua enam üksi olla. Kuid ma ei jõuaga ka varsti enam Temaga olla.
Tundsin, kuidas külm masendus ja jäine lootusetus taas mu meelte piirimaile hiilivad.
Aga ma olin ju nii õnnelik...

Üksainus sõnum ja kõik sai maagiliselt korda. Ma ei olnud enam pahane, vaid armastasin teda, olin taas õnnelik.
Armastuse jõud?


Astusin väravast välja ja hüppasin ratta selga, väike kiirendus, pidurdus, kurv, vaatasin autosid, üle tee, tänavasse sisse. Vaatasin kella. 20:56. Mul on neli minutit aega.
Muusika kõrva, mingi suvaline laul. Ainult summutamiseks piisab täielikult.
Tõusin püsti. Tavaliselt rattaga sõites ma istun, hoian ühtlast tempot. Kiiret, aga ühtlast, nii ubmes 25 ja 30 vahel, teine ja kuues käik sees, rahulik trenn. Aga hetkel on mul kiire.
Ning kasutasin oma vana kiirendusvõtet.
Kiirus tõusis, tõusis.
Lõik, mis vajas üldjuhul kahte-kolme minutit, sai läbitud uskumatu kiirusega.
Kurv, pidurdus, tagapidur on liiga läbi, et teda nii suurel kiirusel kasutada, seega esipidur ja selle negatiivne külg, ratas kaotas hetkeks kontrolli, sain selle kiirelt tagasi, pöörasin kurvi ja tõusin taas püsti.
Käik põhja ja mäest alla, kiirus tõusis hetkeks üle 45....
Käik alla, pidur, kurv, uus lühike sirge, kiirendus....
Jalad hakkasid valutama. Pinge oli meeletu, see kiirendamine on mõeldud vaid lühikesteks spurtideks, pool kilomeetrit maks.
Siiani oli läbitud ligi kilomeeter.
Veel üks kurv ja siis on pikk sirge....
Kiirendus, käik kõrgemaks, kiirendus, käik kõrgemaks. Surusin oma kehajõga pedaalidele, kiiremini, kiiremini. Surusin välja viimsegi oma jalalihastest. Ega nad ainult vaatamiseks pole.
Kiirus tõusis, tõusis.
Jalad karjusid mu all pingest, surusin valu maha ja kiirendasin veel.
Kurv, kurv, viimane lõik, ei jõua enam...
Surusin maha, viimase pingutusega võtsin viimase kurvi ja jäin värava ette seisma. Vaatasin kella. 21:00.
Võidurõõm täitis hinge, hea tunne oli.
Avasin värava, astusin sisse, tundes, kuidas jalad nõrgaks muutuvad.
Kuid ikkagi oli hea olla.

"Molekulideks" lausus mees ja naeratasin.
This is going to be fun.
Vedasime betoonikamaka keset teed, viskasime plaadi peale ja hüppasime... Kõmakas käis ja mingi jupp lendas vastu jalga, lükkasin plaadi tagasi ja hüppasime....
Varsti toodi hiiglaslik haamer. Pähe tuli kohe mõte Sledgehammer.
Talking of fun....
Haamer välgatas korra ülepea ja põrkas puult tagasi.
Järgmine löök läks läbi, kuid valest kohast.
Kolmas löök läks täppi ja lennutas pilve saepuru mu tulevaste koolikaaslaste poole.
Naeratasime üksteisele ja naasesime oma töö juurde. Neli vahetasid plaate laudadel, kaks lõhkusid teisi plaate.
Varsti vahetasime ja saime kiirelt teada, kui hästi igaüks meist tööd teeb.
Edasi neljandale korrusele, visati ette kari tööriistu ja veel suurem kari katkiseid toole.
Hakkasime siis kambakesi töötama, kolmeteistkümnene mutrivõti liikus käest kätte, vahel sai mõne istme välja vahetatud, vahel saatsime mõne mutri pingest vabastatult nagu püssikuuli pilbasteks...
Varsti hakkas kellegi telefon laulma, tuttav heli meenutas, et kell on kolm ja meie aeg peaks läbi olema.
Mainisin seda alles pool tundi hiljem, kartes, et töötame kella viieni õhtul.
Läksime lifti juurde. Täiesti lõpp, mu koolil on lift...
Esimesele korrusele, kutsusin tüübid tagasi käsi pesema. Läksime halli, lasime oma ankeedid lõpetada ja allkirjastada ning läksime lahku.
Järgmine päev on läbi. Homme jälle....
Ning ülehomme saab õpikud.
Ja päev peale seda on juba aktus...
Kool algab jälle?
Uus kool, uus klass, uued inimesed.
Meenutasin tüüpe, keda täna kohtasin. Vaid üks sattus minu klassi. Rammumees, parimate lihastega. Ofkoors peab tal ajusid ka olema. Üks tüüp häiris mind, tundus ülbe, laisk...
Samas märkasin, et olin taas haaranud midagi juhipositsiooni sarnast. Teised hakkasid mu käsklusi kiirelt täitma. Vahel vajasin loomulikult juhatusi mõnelt, kes ennegi siin olnud, kuid... kummaline.
Kas saan taas juhiks?
Eks näeb, mis veel juhtuma hakkab.
Astusin mööda tänavat, mõttes, käsi liikus automaatselt taskusse ja valis Tema numbri...

Vaatasin kella ja kõndisin mööda tänavat, vihma sadas.
16:54. Raudselt pannakse kell viis kinni.
Kurat, ei olnud varem võimalust tulla, äkki jõuab.
Täna oli pikk päev... kool on raske.
Mates alles hakkan aru saama teemast ja mõtteviisist, ülesanded on väga keerulised, olümpiaadiülesanded... Füüsikas on sarnane lugu. Füüsikas ainult tundub, et saan ikkagi aru, aga näed, esimene KT oli 3. Peale tööd sain aru sellest teemast.
Muu on lihtne....
Täna oli 8 tundi + koosolek. Ja nüüd ongi kell juba 16:54 ja ma liigun Keskturule, sest ütlesin, et tulen.
Tormasin üle tee, tänavate vahele, väravast sisse. Kus ta boks oligi?
See turg meeldis mulle alati kõige vähem, eriti selles hoones sees. Kuid siin on ka huvitavaid kohti, nagu igal turul.
Juhtusin ühel päeval peale kehalist turule kõndima. See juhtus puhtjuhustlikult, hakkasin staadionilt kõndima. Algul mõtlesin, et püüan Reiko kinni, aga siis vaatasin, et see muutub imelikuks ja märkasin tuttavaid maju. Siis leidsin ennast tuttavate bokside vahelt ja mõtlesin, et uurin veidi ringi. Ning eneselegi ootamatult jäin seda vaatama, see oli akna taga. Naeratasin ja uurisin lähemalt. Olles iga detaili meelde söövitanud, küsisin hinda ning vestlesin müüjaga pikemat aega, luues vajaliku loo, et saada, mida mul oli vaja: odavamat hinda ja paar päeva, et rahaga välja tulla. Seda ka sain, samuti ka sümpaatse vestluse ning üpriski huvitavat infot selle koha müügitulemuste kohta.
Turule astudes märkasin, et suurem osa poekesi oli juba kinni. Tormasin tuttavasse kohta, lootes, et ei tulnud asjata. Pöörasin ümber nurga ja.... see oli veel avatud!
Kõndisin naeratades poekese poole ja tervitasin naist. Naine naeratas mulle ja kutsus mind sisse, näitas mulle, mida ma tahtsin ja pakkis selle ära, et vihm seda ei kahjustaks. Kui tänasin teda, vaatas ta mulle otsa, naeratas ja ütles mulle: ei, ma väga tänan sind, et sa ikkagi tulid.
Siis astusin välja ja naeratades jooksin väravate poole, lootes, et need pole veel kinni pandud.
Ehk on vene keelest tõesti kasu, tänu, mille naine mulle avaldas, poleks ta suutnud vene aksendiga eesti keeles avaldada.

Istusime staadioni kõrval.
Naljakas, kuhu võib jõuda. Ümisesin väikest viisi ja rääkisin majandushuvilisega. Alles mõni tund tagasi olime vihaselt vaielnud. Meenutasin rõõmuga, et mina võitsin.
REK koosolek. Reaali esinduskogu... uus õpilasomavalitsus. Palju efektiivsem, palju organiseeritum. Tõsi küll, meil kulus palju energiat lihtsalt metoodika ja juriidiliste peensuste parandamisega. Siin koolis toimis kõik kodukordade, sisekordade, põhikirjade ja muu sellise varal. Mingi uus idee sõnastati koheselt ametlikku dokumenti.
Ning ausalt öeldes kahtlesin, kas suurem osa õpilastest seda keelt üldse lugeda oskas. Mõttega. Meenutasin, kuidas ma kunagi ammu olin koostanud sarnast dokumenti. Paras ülesanne oli vaielda kolm tundi selle üle, milline tegusõna valida ja lõpetada punkti mõttetuks hääletamisega. Aga nii asi toimib ja uhke dokument sai valmis, viimse peensuseni viimistletud. Samas teadsin, kui vähe inimesi sellega elus tutvub. Kes üldse teab sellest organisatsioonist?
Vaatasin natuke eemale, meiega istus ka selle organisatsiooni juhatuse esimees. Samas oli ta hetkel ka REKi presidendi kohusetäitja. Tal võib küll hetkel raske olla...

Oli REK "sissesõit". Nagu väljasõit, ainult et tagurpidi.
Toimusid tavalised mängud, et nägu-nimi selgeks teha, mitte-nii-tavaline koolitus, kus anti kaks probleemülesannet ja kästi need lahendada.
Esimesega kulus meil tunde, kuid enim hämmastasime vanasid olijaid ja koolitajat ennast.
Vanad olijad väitsid, et mitte kunagi varem pole nad sellist vaidlemist näinud.
Koolitaja ütles, et kunagi pole nad sellist läbimõeldud metoodikat ja nii tasemel argumenteerimist näinud.
Ja tõesti, iga lause meie huulilt oli juuridiliselt ühiselt mõistetav, piisavalt ametlik, et see dokumenti üles kirjutada või ilma häbita kohtus ette lugeda.
Hiljem läksime sauna. Istusime, viskasime leili, vaatasime telekat, läksime aurusauna, käisime dušši all, jõime jääteed ja vett. Ja käisime rätiku väel Reaalkooli staadionil istumas. Miks? Kurat seda teab. Mõnus on ju.
Ja nüüd räägime selle tüübiga, kes väitis enese kohta, et teda huvitab majandus. Juhtumisi teadsin teemast palju ja saime kuidagi rääkima. Hetkel arutasime usuteemasid ja ta väitis, et proovib oma uurimustööga kokku panna Reaalkooli gümnasisti (ehk siis realisti) usulise vaate. Mida usub realist?
Nii arutasime 30 minutit eri uske. Ta oli ateist, mina midagi... agnotisti moodi? samas mitte, ma usun, et see on tõestamatu ja seega individuaalne, kuid agnotiste seostatakse rohkem ateistidega, seega... ei tea.
Vaatasime ringi... Inimesed käisid tänava peal, naersid meie üle, mingid vene tibid lehvitasid meid lähemale...
vaatasin ise ringi. Pimeduses näeb see kõik teistmoodi välja. Kurb vana staadion mu selja taga, kurva võrguga ümbritsetud, vana muhklik kate meenutas veidi Šotimaad, aukudes olid lompid, küngaste otsa võisid komistada. Korra mängisin siin isegi jalkat. Paistis raamatukogu, autokool, väike maja, teine autokool, ning loomulikult meie oma koolimaja. Vaatasin ringi, füüsika klassis vilkus mingi tuli. Keegi oli teise korruse ühes hämaras tagant valgustatud ruumis... ootamatult taipasin, et see on tüdrukute tualett ja keegi vahetab seal riideid. Naeratasin ja näitasin teistele ka. Varsti näeme teda vist saunas.
Suundusime tagasi sauna poole. Vaatasin oma sõpru, kui võin neid nii kutsuda. Seda esimees/presidenti kindlasti võin, temaga oleme juba ammu tuttavad ja avastasime endalegi üllatuseks omavahel palju sarnast ning austame üksteist kõrgelt.
Tulevane majandusanalüütik on kindlasti minusse positiivselt meelestatud, sain aru, et ei saa just tihti rääkida inimestega nendest teemadest, mis teda huvitavad ning märkasin juba enne temaga vaieldes, et talle meeldib hea, argumenteeritud vaidlus või väitlev vestlus.
Kolmas tegelane on minu vana vaenlane, vana koolikaaslane. Ta on geenius, pidin seda tunnistama. Ta saab ka inimestega läbi, kuid tema probleem... ei oskagi öelda. Ta nimetas ennast tujurikkujaks. Eks see vist läheb täppi tõesti. Ei oska isegi öelda, miks me üksteise vastu nii negatiivselt meelestatud oleme. Igatahes oleme juba vanad tuttavad ja töötame üksteise vastu igas asjas. Eelnevas vaidluses olimegi neljakesi, mina ja üks 11. klassi neiu, mu vaenlane ja majandusanalüütik põhilised argumenteerijad. Ja vaenlasega vahetasime tihti teravaid repliike. Meenutasin rõõmapuhanguga taas, kuidas olin ta ühe hea argumendiga suud maigutama pannud ja kuidas pool vestlusringi mulle naeratas ja kuidas kostis vaikselt: "hästi öeldud, hea argument"
Eneselegi üllatuseks avastasin, et need kolm representeerivad päris hästi erinevaid suhtlussuhteid mu elus.
Inimesed, keda austan. Need jagunevad erinevatesse astmetesse, huvipakkuvalt on mees minu kõrval ühel kõige kõrgematest kohtadest mu sõprade seas.
Inimesed, kellega oleme otsustanud mitte läbi saada. Ausalt öeldes olin unustanud, et selliseid on. Mõni üksik kindlasti on. Omamoodi on suurem osa mu kunagistest vaenlastest saanud sõpradeks. Või vähemalt tuttavateks. Meenutab ühte raamatut, "head ended"...
Inimesed, kes naudivad minu seltskonda. Kuigi ma ei mõtle neist kunagi nii, on selliseid inimesi päris palju. Harva juhtub, et mina naudin kellegi seltskonda, tõeliselt naudin. Kuid suurele osale mu sõpradest paistab meeldivat see, kelleks ma suudan muutuda, seega...
Rühmi oli kindlasti veel ja veel kuid... kuidas jõuaksingi elus neid kõiki ära jaotada?
On seda üldse vaja?
Printsiip, põhimõte, loomus, olemus, kõik on ju segunenud nii-ehk-naa.
Kes olen mina, et inimesi üldse lahterdada? Isegi, kui vaid minu vaatenurgast?

Su kallite lugejate nimel : KIRJUTA EDASI, SPIKEY! KOHE!