Just some thinking.

yayy!! Hea, eriti algus :)

Jälle mul pole midagi tarka öelda...tegelt jah, tore

Edasiiii!!

Mingi tulistamine käis. Laserrelvad.
Mingi robot lendas mu eest läbi, lasi mind kätte.
Ärkasin üles. Mida kuradit?
Kass oli mu nina ees. Vaatasin teda, ta magas.
Ah FUCK
Käsi oli valus. Tuimalt valus. Mitte miski, mida tegin, ei muutnud seda.
Liigutasin ennast veidi, kass ärkas üles.
Mõte oli täiesti külmunud, peas ringlesid tulnukarassid ja relvad, laevad.
Hea mõte mängida, eks?
Ajasin ennast vaevaga püsti ja vedasin ennast vetsu. Kuradi kurat.
Vaatasin ennast peeglist. Nägin välja nagu sitt. Juuksed rasvased, nägu mingeid punne täis, ilme nagu oleks just surnust ärganud. Kuraat
Mida ma küll eile tegin?
Kas ma mäletan, kust tulin? Sittagi ma mäletan, ma ei suuda isegi keskenduda.
Vedasin ennast tagasi tuppa, Robi oli jalga lasknud. No olgu. Laskusin voodisse ja, kurat küll käsi oli valus.
Väänlesin, pöörlesin.
Aju järsku edastas mulle peale tundi aega, et ta vist ei suuda keskenduda. PÄRISELT KA?
Nägin valget juhet, haarasin selle. Panin iPodi käima.
Muusika täitis mu kõrvu. See rahustas veidi, suunas mõtteid. Tundsin rahu, väsimust.
Peagi muutus valu kergemaks ja jäin magama.
Äratas mind ema, öeldes, et ma oleks pidanud 10 minti tagasi ärkama. Kurat küll
Meenus Tema ja ma rahunesin hoobilt. Kõik on korras.
Tõusin ja otsustasin, et lähen buss hilisemaga. Saan endale seda lubada küll. Ahjaa, täna peab ju esinema ka. Ja koosolek on ka. Ja ma pidin korraks Temaga ka kokku saama...

Küll mõned poisid ikka oskavad kirjutada... :)
I so like it.

ee jah, see oli väga poisilik osa ka tegelt xD
Tänan:)

Ma olen nii kade, et veel keegi unenägusid näeb -.- Never ever ei näe ma unenägusid, kurat küll.

Aga osa oli hea

Me so like it toooooo.

Kõndisin taas mööda jäätunud teed.
Soojemaks läheb, jess
Mõtlesin ette päevale, pannes plaani paika. Tundub igav.
Tundsin mõttes, et kindlasti ei jää see nii. Mul oli lihtsalt selline tunne, et täna ma olen nii õppija kui õpetaja. Ja mõlemat hea meelega.
Vaatasin ringi. Jäätunud tee. Libe, kivid olid koondunud aukudesse. Tõstsin pilku. Külm piiraed, selle taga põõsad. Põõsad olid täis rasvapalle ja linde. Puud kasvasid ministaadioni ja väikese parkimisala kõrval, mis asus kogu tänavast 3 meetrit madalamal. Teisel pool kahemeetrine võrkaed, üks kõrvalmaja. Paistavad kortermajad, kümned aknad, enamik mustad. Mis kell küll nemad ärkavad? Üheksaks tööle? Kell on juba veerand üheksa, enamik võiksid juba üleval olla. Vaatasin teisele poole teed. Suur neofunktsionalistlik hoone: meie väike maja. Mäletasin, kui siia "kolisime". Aasta ja esimese veerandi veetsin vanas hoones, teisest veerandist alates uues koolimajas, nüüd Hariduse tänaval. Lähemal suurele majale, uus hoone, eurorahadega ehitatud? Või oli see liiga vara? Arvutasin kiirelt peast. 6 aastat tagasi. 2004 mais liituti Euroopa Liiduga. Detsembris toimus õppetöö juba kiirelt. Ei, see maja oli ehitatud teiste vahenditega. Ja muidugi täidetud kõrgkunsti koorekihiga. Juba viiendas tehakse töö kõigi maalide peale. Meie klassiga algas see hullus.
Meie klass... Jah, me olime kolmandal korrusel, kõige parema vaatega klassis. Meie aknad olid kaares, kolmas korrus, suunaga vanalinnale. Paistsid Kaarli kirik, Aleksander Nevski katedraali kuplid jne. Leesi oli mitu korda sisse jalutanud ja meid "miljonivaatega klassiks" kutsunud. Whatever. Selle aknaga meenub mulle vaid, kuidas meie klassi tüdrukud 5. klassis seal teksa miniseelikutes istusid. Tüüpiline 5. klassi poisike, nagu ma olin. Hah.
Vaatasin nüüd otse ette.
Tagaplaanil paistis Kaarli kirik ja needsamad sibulkuplid. Vaatasin, kuidas vähene valgus paistis neilt uhketelt hoonetelt. Mõtlesin, kui palju kordi olen neis käinud. Aleksander Nevskit ei mäletagi olin nii väike... Kuid Kaarlis käime ju ikka iga aasta.
Esiplaanil meie suur maja. Ahjah, meie suur maja.
Tajusin ülihästi, kui jagunenud meie kool on. Gümnaasium ja põhikool. Gümnaasium on enam-vähem ühtne, vb välja arvatud 10. klass, aga põhikool on killustatud nii klassiti kui ka klassisiseselt. Kurb. Kuid siiski on mõned näod, mida teavad (ja peavad teadma) kõik. Loomulikult kõik täiskasvanud. Kuid mingil põhjusel isegi mina ei tundud kõiki uusi tegelasi, isegi 3. veerandi lõpuks. Kuid peab ka teadma mõnda õpilasi. Mõned näod vilksatasid silme eest läbi. See tüüp sealt ja too tüüp sealt. Muidugi olid ka mõned eriti vajalikud. Liss, meie poliitik. Mari, meie suur korraldaja. Kaks tüdrukut kaheksandast, kellele meeldis õhtusjuhid olla jne.
Korraks tuli pähe imelik mõte: kas ma olen ka üks nendest nägudest, mida peab teadma? Nojah, päris paljud käivad ju minult infot küsimas, nii otse, facebookis kui msnis... Kuid ei, nii vajalik ma ju polnud. Kuigi jäin korraks mõttesse kinni: 9. klassidest olin arvatavasti ainuke, kelle hääl loeb. Paraleel on täiesti välja tõrjutud tunniplaani tõttu ja teisi meie klassist ei tule lihtsalt. Ja põhikoolist ongi vaid neli klassi... ja siiani olen ainuke, kes üldse häält teeb. Ah ei, ära ennast nüüd üle ka tähtsusta, kuradi egoist.
Vaatasin klassidesse, kuigi olin majast kaugel eemal. Õnnistatud olgu hea nägemine, tundsin ära igas klassis kaks-kolm tuttavat nägu. Mõni klass oli kohal täies koosseisus, tund käis. Mõned klassid olid pimedad: keemia, bio. Enamikes liikus kaks-kolm inimest. Märkasin oma klassis vaid viite inimest: teadsin, et kolm neist on seal olnud juba üle poole tunni. Mida kuradit sa seal teed nii kaua? Magada ei taha? Aga noh, kes olen mina midagi ütlema.
Vaatasin ka tänaval ringi. See uus vene keele õps, kes on Linnalehe toimetaja. See kümnenda klassi tüdruk. Mateõps. Mingi kuuendik või seitsmendik? Vahet seal on. Turtsatan. Jeah, mõnel hetkel pole erilist vahet. Kuid kuuendikest mööda kõndidest tekib ikka küsimus: olin mina ka nii könn kunagi?
Panin järgmise laulu ja astusin edasi. Kogu mõtisklus liigutas miond vaid 3 meetrit edasi.
Iglesias? Huvitav.
"You know my motivation, given my reputation"
Hmm, hea riim, hea mõte.
"Please excuse me, I don't want to be rude, but today i'm fucking you."
Kulm tõusis korraks panin loo algusesse ja keerasin kõvemaks. See juba läheb. Meie fairy princess muutub lõpuks ometi ausaks. Teadagi, mida ma tema "lovesong" kohta arvan. Need isegi ei tundu eriti... ausad. Aga see lugu, see kõlab õigesti. Ja mulle meeldib tema avameelsus. Huvitav, ta meenutas mulle Kimi. Ju tema tants... Kuid teema ei lähe ju üldse. Või läheb?
Mõte ajas mind muigama ja edasi juba naeratama. Hah. Jeah, right. Ma tahaks näha teda... hahahaha. Huvitav mõte iseenesest. Kuid siiski.
Kui ta oleks mulle vastu tulnud oleks ma arvatavasti valjusti naerma pursanud.
Tuju muutus heaks.

Päeva lõpus naeratasin väsinult. Juhe oli koos ja oma seletustes oli mitu korda keel sõlme läinud ja olin kasutanud valet mõistet. Kuid seletasin lõpuks õigesti... Lõpuks. Vanaema tuli külla ja kinkis 20 euri. Hommikul olin emalt saanud 5 euri. Ja mul endal oli vaid 5euri. Hop, ruudu sain juurde.
Seisin laua ääres ja vaatasin tänast kaarti. See kaart on mul vaid kaks korda tulnud. Kord, kui Teda kohtasin ja teine kord, kui Ta mind lõpuks vastu võttis. Miks täna? Kas see tähendab midagi? Midagi head? Halba? Pean selle üle järele mõtlema.
Judgement, number 20.
Kuid ootasin ühte kahest kaardist.
Death, number 13, mis näitab minu jaoks tõelise õnne ja rõõmu lõppu.
Sun, number 19, mis tähendab minu jaoks tõelise õnne ja rõõmu algust.
Kuid mis vahet seal ju on?
Lisasin kaardi tagasi pakki ja segasin seda. Otsustasin, et tahan teada, kuidas ennast tunnen. Võtsin kaardi ja tuli kaks. Ise. Ma suudan kaartidega teha häämastavaid trikke, eriti nii heade kaartide, kuid ometi kavaldab pakk mu üle. Ma koosnen kahest osast.
Knight of Pentacles. Stabiilsuse otsingutel. Õnne, rikkuse, stabiilsuse.
Ace of Swords. Lootus võidule, võideldes.
Naeratasin. Nagu alati.
Still BORN FREE

Sorry, ma ei viitsi eriti pikalt kirjutada, aga...

Hea oli, selle varem kooli tulemise kohta....no ma olen ka tihti varem koolis, kodus ju pole midagi teha, koolis vähemalt inimesed. Ja kauem magada ei saa, siis võib hiljaks jääda....Okei, okei, teemasse

Siis. Meie pääsesime viiendas kunstitestist Korra vist käisime kooli peal maale vaatamas, aga see oli kõik...

Aga et siis, edasi tahan :)

Seisin jäätunud teel.
(jah, mulle meeldivad teed muide )
Vaatasin. Nõmme. Natuke teistsugune. Paistis lihtsalt... kirju maastik. Täiesti erinevad majad, igalpool puud. Hiiglaslikud majad. Nõmedalt pisikesed aiad.
Ja linnud. Kuulatasin: siin oli vähemalt 6 erinevat linnuliiki. Märtsis, lumi on maas...
Kuldnokk!
See oli kuldnokk! Kevad tuleb!
Lõpuks ometi.
Vaatasin taas ringi. Hääl tuli liiga kaugelt ma ei näeks teda. Kuid ta oli seal, kusagil puuderägastikus.
Nõmme meenutab natuke mingit Assassin's Creedi linna. Igalt poolt paistavad seinad, kust üles ronida ja mööda puid ja katuseid joostes suudaks kass siit arvatavasti Järve keskusenivälja joosta. Või siis mööda raudteed.
Tõstsin grilli kaane üles, söed olid valmis.
Esimesed teen seest roosakad, mahlased.
Panin šašlõki paele, jäin ootama ja ringi vaatama. Varsti tuli isa välja. Läks nurga taha, pani suitsu ette. Närvis. Jah, ei imesta üldse. Hommikul kui koju tulin, kohe karjus mu peale. Nagu oleksin midagi valesti teinud. Enda süü, et sind enam ei huvita, kus ma käin, ega ma siis ise sulle ei räägi ka.
Tõbras
Viimased paar nädalat oled proovinud minuga suhteid parandada, naljatad oma narrival viisil, mille ma olen ka külge saanud. Annad õlu, ostad komme. Ei huvita. Üldse ei huvita.
Sa tuled mulle kallale ja siis karjud, et MINA peaksin vabandama ja nüüd proovid mind ära moosida?
Siiski teadsin, et annaks talle andeks, kui ta vabandaks. Vist.
Vaatasin liha ja taas eemale. Vett oleks vaja
Isa tuleb välja, pudel veega kaasas. Nojah, grillida ta oskab ja kuradi hästi.
Minul kipub liha natuke veriseks jääma. "Kogematta" muidugi. Mulle meeldib mahlane liha, teistele krõbe.
Kuigi kenasti pruunistatud lihatükist ikka ära ei ütleks.
Ah ma olen näljane vist. Hommikust saati olen vaid pool pakki krõpse ära söönud. Jah, peaksin küll olema.
Aga ma sain kõrvaklapid tagasi.
Vaatasin liha ja pöörasin teise külje.
Isa rääkis midagi selle grilli omadustest. Vanast gaasiballoonist tehtud. Pole hullu, mahutab palju ja võtab kuumuse ka üles täpselt parajalt.
Teadsin küll, et mõtlesin täna tühjast, sest ei tahtnud mõelda Temale. Igatsen teda ju hullult ja see nädal teda ei näe. Järgmine nädal ka tegelikult mitte.
Fuck küll, see rikub nüüd küll tuju korralikult ära. Ennustasin, et umbes teisipäeval tuleb maseperiood.
Oh well, kevad tuleb
Kuldnokk tegi oma nii iseloomulikku pikka heli. Vares kraaksus. Kuulsin krõbinat ja teadsin, et mingid väiksemad linnud söövad praegu lähedal. Imelik, et ma nende nimetust ei teadnud. Pirita pool neid tavaliselt ei näe. Meil on ikka rohevindid, ülbed musträstad, kuldnokad, ööbikud, tihaseid ja omad kompostivaresed.
Aga äkki kassid peletavad eemale?
Vaatasin ringi. See koht nägivälja nagu kasside paradiis. Ei, hirm nüüd küll neid linnukesi meie juurest eemal ei hoia.
Dem, ta võiks siin olla
Nii. Aitab.
Võtsin liha ja panin kaussi, viisin sisse, isa tuli järele.
Naeratasin kõigile ja panin liha lauale.
Laua tagant naeratas mulle vastu mu onu, tema naine, nende värskelt üheaastane tütar. Minu ema, minu vanim tädi, minu nooruselt teine tädi, tema mees. Kolmas tädi ei saanud tulla, onud on kõik Võrus või sõjaväes. Ning seal oli ka onu naise õde, tema mees ja õdede ema. Väikese tüdruku vanaema rääkis vaid vene keeles ja temaga ma seega eriti rääkida ei saanud. Siiski sain kiirelt aru, et mõistan rohkem kui mu ema.
Kas mu ema üldse mõnda keelt oskab ka?
Pidu kulges ja läksime sauna, rääkisime sõjaväest ja elust, alkoholist, tööst ja koolist.
Otsisin ikka vastust küsimusele: Kas peaksin jääma Lütseumi või minema Reaalkooli?
Omaealised annavad väga otseseid vastuseid: Reaal, Lütseum. Vanemad (või täiskasvanulikumad) ütlevad, et tee, mis süda tahab. Mõni ütleb, et mõtle tulevikule. Kuid keegi ei too korralikke argumente välja.
Kuid vähesed teavad ka minu potensiaali. Ehk vaid õpetajad.
Eesti keele õpetaja tegi küll kurva näo, kui ütlesin, et ehk lähen Reaali. Ütles, et kahju ju on, kuid eks ta vist õigem ole ka. Bioloogiaõpetaja ütles, et mõistlik, kuid kurb. Mateõpsilt ma kohe kindlasti ei küsi: olen jõudnud äärmiselt egoistlikule arvamusele, et arvatavasti olentemast targem. Igatahes õpetan küll temast paremini
Kuid õpetamine pole vaid tarkuses, vaid ka selles, kui huvitavaks sa asja teed. Paljud õpetajad võivad sinus äratada huvi oma teema vastu, paljud võivad selle eemale peletada.
Meie geograafiaõpetaja on küll üks viimastest. Keemiaõpetaja üks esimestest.
Keemiaõpetajad kipuvadki üpriski lahedad olema
Kuid siiski?
Kuhu ma üldse lähen?
Mida ma edasi teen?
Mulle meeldib palju asju teha. Muuhulgas õpetada, mis on kummaline. Ja tean, et mingiks leiutajaks ma kindlasti ei saaks. Nii palju pole mul loovust. Samas mulle meeldib ka sõnadega keerutada: poliitika ja kirjandus. Kuid siiski?
Ei tea. Lihtsalt ei tea. Kuhu? Miks?



Kodus keerutasin hõbedast ühekroonist. Vanaisa andis selle mulle, kui olin maininud, et seda mul polegi. Ainukesena.
Panin taas keerlema. Mulle meeldib see münt. Hea raskus, täpselt õige. Kerge. Hea suurus, õige kõla. Teadsin, et varsti tõmbab ta tumeda kihipeale. Reageerib õhus leiduva happega. Mis hape see oli? Või oli see element? Väävelhape? Lämmastik? Midagi sinnakanti.
Panin uuesti keerlema. Iga korraga see keerleb puhtalt, kõlksatus kõlab hästi. Seda keerlama panna pole valus. Ta paistab just täpselt õigesti läbi, samal ajal peegeldades valgust. Jah, mulle meeldib see münt.
Tõmbasin taro kaardi. Temale.
Karikate kolm. Hea kaart, õnnelik kaart. Näitab pidutsemist. Kuid teadsin ka, et karikate neli näitab neidsamu karikaid, mis praegu on kõrgele tõstetud, maas lebamas ning meest vaatamas seda kurvalt. See tähendab kahetsust. Kas kahetsed midagi?
Tõmbasin endale kaardi. Ai.
The Tower.
Kunagi tuli seda palju, kuid nüüd pole seda enam ammu tulnud. See tähendab minu puhul alati masendust. Isegi kui olen kaardi ära unustanud, tuleb masekas ja meenub kaart. Ohjah.
Tõmbasin kaardi meile mõlemale.
Sauade äss.
Aitäh. Minu jaoks on see täiesti tühi kaart. Kõik ässad on minu jaoks lootus, mastid on enamasti iseseisvalt hea tähendusega. Kuid sauade äss, see on tühi kaart, sellel puudub tähendus.
Olgu siis.


How will You raise your hand when they call your name?

sorri, palju on teha..

Ai.
Ta varjas nägu mu eest, teadsin, miks. Igaks juhuks vaatasin talle otsa: jah, ta on nutnud.
"Kas kõik on korras?" küsin vaikselt, võttes talt ümbert kinni.
Ta noogutab. Miks sa nii vähe magasid, kurat küll? Sa oled ju isegi tavapäevadel unisevõitu. See, et mina võin päevi üleval olla, ei tähenda, et sina pead seda minuga tegema. Just seepärast ma eile läksingi varem magama: teadsin, et muidu on Ta järgmine päev elav laip.
Ta oli seda ikkagi. Trennide ajal oli ta väsinud näoga, kuidagi tegi kaasa jne. Proovisin ta igal hetkel puhkama saada, kuid mida ma ikka teha saan.
Aga pidu tuleb ju, see on kohustuslik.
Ma tahaks küll pigem koos Temaga hetkel magama minna, kuid okei.
Vaatasin kõhklevalt Tema poole ning otsustasin, et lähen haaran kellegi teisest ruumist omale geelikat tegema. See oli ju teema: geelipeded. Mihklilt võtan geeli ja...

Sain lõpuks kellegi omale soengut tegema. Veensin neid Temaga samas ruumis seda tegema, märkasin, et ta võtab peoriideid välja. Ju ta siis tuleb ka. Lootsin, et ta laseb üle. Kindlasti kõik ju ei tule...
Soeng sai hull, kuid see sobis. Keegi ütles kunagi, et ma näen alati hea välja, kui mul on midagi roosat seljas ja juuksed sassis. Check, check. Kärab küll. Ja see on piisavalt segane ka, et hoida Mind.
Rohkem huvitas mind, miks Tema oli tualetti läinud. Meigib ennast?
Kõnidisin koridoris edasi-tagasi, ausalt öeldes ei huvitanudki muu.
Ta tuli välja ning naeratasin. Oli aru saada, et ta on nutnud. Ma ei tea, kas teised seda oleks märganud, kuid mina märkasin. Kuid samas oli ta ka imeilus. Imeilus
Nagu alati. Naeratasin taas.
Kallistasin teda ja surusin huuled tema omade vastu. Ta naeratas samuti, tundsin seda.

Olime tantsulaagris. Kolm päeva tantsimist, söömist, magamist ja öist tühjapanemist. Reede õhtul mängisime pudelit ja pokrit kella neljani.
Siis sain aru, kui halb mõte oleks laupäeval unise päevaga tantsida ning asusin magama.
Laupäeval tegime hullu trenni ja õhtul oli pidu, milleks me valmistusimegi.

Pidu oli huvitav, kuid see oli siiski vaieldamatult see, mis ta oli: pidu 30-40 inimesele. Raske on seda tõeliselt huvitavaks teha, eriti kui pole alkot.
Lõviosa ajast mängisime maffiat. 30-40 inimesega, just. Võttis veidi aega. Politsei võitis, mina olin mängujuht.
Samas märkasin, et Ta tundub normaalsem. Kas Tal hakkas parem? Kas Ta teeskleb?
Ta pole ju midagi söönudki...
Limbos üllatasin ennast ja teisigi. Ma ei teadnudki, et ma NII hästi paindun.

Keset ööd äratati üles ja kästi tantsida. Olin kiiruga teksad ja ketsid jalga ajanud, kohapeal kahetsesin. Video pandi YouTube'i üles. Awesome.
Tollel hetkel olin marus, vihane. Ma olin vaid poolteist tundi maganud ja see oli nüüd tuulde visatud. Ma oleks ennast 100% välja maganud... aga ei, no olgu siis.
Hommikul ärgates polnud üldse hullu. Suva ju.

Treener oli õnnelik järgmine päev. Olin juba eelmine päev võrrelnud meie esitlust teise rühma omaga ja otsustanud, et arvatavasti järgmine päev me eriti midagi ei õpi. Mööda ei pannud, saatsime mööda tunni tehes asju, mis polnud üldse pakilised.
Hämmastaval kombel möödusid tunnid rahulikult, pühalikult. Sujuvalt. Igal hetkel vaatasin Tema poole, tantsisin ka Temaga. Üldjuhul me seda ei tee: meie pikkustevahe on siiski umbes 35cm.
Mõistsin bussiga sõites, et see nv sidus meid kahte taas tihedamalt üksteise külge. Mingis mõttes ei pidanud seda enam võimalikuks, ületamata teatud piire, kuid näed: oli võimalik.
Järgmine nädal tuleb elav põrgu.
Me pole omavahel olnud kaks nädalat, algav nädal tuleb kolmas. Ja trenni ma esmaspäeval ka ei tule...
Ohkasin.
Surusin Ta endale lähemale. Kui Ta pöördus näoga minu poole, suudlesin teda tugevalt. Nägin, et ka Tema mõtles mõtteid, mis on küllaltki samadel radadel minu omadega.
Armastus meie vahel, igatsus, mis peagi tuleb kui haamer, järgmine nädal, mis tuleb äärmiselt vaevarikas.
Kiirelt käis läbi mõte, kuidas järgmine aasta küll välja näeb.
Raputasin pead.
Liiga vara veel.
Järgmine lugu.
Hold my hand to help me see,
Right there in front of me.
Help is on the way.

Ma olen liiga väsinud, et midagi öelda, aga ma tahtsin lihtsalt märku anda, et ma lugesin ka.

Kiire meenutus..

"Tahaks tantsida," ütles Ta.
"Tantsime siis," naersin.
Ta võttis mu käest kinni ja astusime saali keskele.
Teadsin, et ta hakkab kohe laulma ja valmistasin ennast ette.
"Süda kuis sa ruttu tõused, kuumalt rinnalt..." Ta katkestas laulu ja vaatas mu poole üles.
Holy shit
Iga kord, kui Ta laulab tabab see mind kui välk. Ta hääl on niivõrd võimas, kindel ja ilus, ma pole varem sellist päriselus kuulnud.
Miks Ta katkestas?
Ta liigutas pead ringi.
Ahjaa...
Olin tantsu juba unustanud.
"Okei, alustame uuesti," ütlesin. Mõtlesin, kas see kõlab alla välja. Mis vahet seal on?
Ta alustas taas lauluga, võimsalt. Jõudsime salmi lõpuni, siis katkes hetkeks ja keegi astus sisse.
Ughh.
Ta alustas uuesti, jõudis samasse kohta ja taas sama asi.
Kurat küll.
Vaatasin Talle otsa, proovides iga Tema keharakku tajuda läbi õhu, mis meid eraldas.
Alustasime uuesti. Nüüd läks midagi meelest ära.
Pöördusin tema poole, laususin tema nime.
"Ma pole üldse närvis," ütles ta. Taipasin, et Ta arvas, et ma seda kahtlustan. Kuid see mõte polnud mulle pähegi tulnud: ma tean ju Teda. Ta ei laulaks nii, kui ta midagi kardaks, eriti veel minu juuresolekul.
Huvitav, mul polnud pähegi tulnud, et me peaksime närvis olema või midagi häbenema. Kas tõesti juba?
Alustasime uuesti ja jõudsime refräänini ning lõpetasime.
Siis astusid treenerid sisse ja palusid, et me läheksime tubadesse, öörahu algas.
Haarasin klaverilt nõud ja viisin need alla. Pannes neid lauale taipasin, et tegelikult ma isegi ei mõelnud sammudele, vaid Temale, üksnes Temale.
mõttes läksid sassi kevade tulek, patriotism, armastus ja rõõm ning andsid üllatavalt tunde, mida polnud nii võimsalt enam ammu tundnud: õnnelikkus.
Olin õnnelik. Varsti saab see kuradi kool läbi ja...
...ja tuleb suvi.
Naeratasin taas ja läksin taas trepist üles, otsides põrandal kriiksuvaid kohti, lihtsalt nalja viluks.
Läksin meie tuppa, eeldasin, et Ta oli sinna läinud. Inimesed istusid ringis, rääkisid. Märkasin, et kohal oli ka tüüp joogiga, eks ta toob selle ka siis varsti välja.
Tema seisis ringi ääres, ainukesena. Haarasin nurgast oma tooli ja panin selle ringi äärde, lootes tegelikult, et Ta tuleb ja istub mulle sülle.

Mööda ma ei pannudki, ei joogi ega Temaga.

Kenasti kirjutatud, mulle meeldib. Tean, et olen igav, aga ei hakka pikema kommentaariga vaeva nägema

Vaatasin ekraani masendunult.
Teadsin väga hästi, et see ekraan ei hakka kunagi silmadele, sellel on täpselt õige sagedus. Siiksi, miski ei aita selle infotulva eest, mis mind sealtpoolt ründab.
Või pigem selle puudus.
Vaatasin lehti oma käes. Vaid neli lehekülge täis märksõnu, tähtsaid ja ebatähtsaid.
Antud teema puhul on täiesti mõttetu ju näiteks, mida ta arvab selle kohta, kuidas on seotud õpetaja palk SKT-ga. Tähtis on, mida kuradit sa mäletad rahavahetustest. Aga kuidas ma seda direktorile viisakalt ikka ütlen? Teadsin isegi tol hetkel, et talle on tähtsam mulle selgeks teha oma ideoloogia, mitte see, et ma oma uurimustöö valmis saaks.
Kuid see ei aita mind kuidagi edasi, tegelikult.
Ugh, mida see tähendaski? Ahjaa, keskmise palgast suurem.
Miks ma oma sümboloogia leituasin? Sest mul polnud sõnade jaoks aega. Right. Right...
Mh, selle info olen juba kirja pannud ju.
Panin mündi keerlema.
Peaks siin natuke korda looma. Viskasin oma kaardipakid sahtlisse. Miks mul neid kaheksa täielikku pakki on?
Sest igaüks on eraldi mälestus. Pealegi on enamik neist nii räbalateks mängitud, et vähe pole. Ja no ega meil neid rahule ka ju ei jäeta.
Täna koolis just meie kõrgeltaustatud prantsuse keele õpetaja lennutas need mööda klassi ringi. Neid oli IGAL pool. Kapi otsas, inimeste kottides. Imekombel sain ma kõik 52 kaarti kokku. Paljud olid siiski räsitud ja mõned kohe katkiminemise piiril.
Viimane kord kui kaardipaki klassi jätan.
Ugh, keskendu.
Nii.
"Kuid samas võivad välisinvestorid parandada meie tööpuuduse probleemi."
Nojah, aga samas võivad nad ka kogu värgiga minema jalutada. Ning välisinvestorid tähendab ka, et kogu teenitud raha kaob välismaale. Mis on ka ju sitt. Aga seda ma sinna vist ei kirjuta. Veel. See sobiks kuhugi lõpupoole. Ja ma pole päris kindel, kuidas seda ametlikult vormistada.
Vaatasin veelkord ringi. Ikka on kuidagi sassis.
Viskasin õpikud ära mingi lendlehe minema, mingi paberirehe sahtlisse, ümbriku prügikasti.
miks see kuradi šampoon siin on?
ah homme on kehaline, lähebki kotti kiiruga.
Saunalina ikka pole...
KURAT KESKENDU.
Leht uuesti kätte. Uut infot, uut infot...
Märkasin ühte märksõna ning kerisin natuke edasi, kirjutasin ühe lisainfokillu vahele ja süvenesin taas lehele.
Ugh, siin pole rohkem
Vaatasin üle. Kui ma nüüd mõõdud õigeks panen...
Piisab!
Nii, selle lehega on siis korras.
Kurk kuivab nagu segane.
Juba mitmendat päeva tahaks vaid juua juua juua. Mitte alkoholi, vaid ükskõik mida. Vett, mahla, limonaade, piima. Isegi keefir läheks vist alla. Alkost muidugi ära ei ütleks, aga normaalsuse piires: täis jääda ei taha.
Läksin vetsu ja jõin.
Meil võiks pudelivett olla. Haaraks omale lihtsalt ühe pudeli...
Ohjess.
Läksin tegin omale tassi teed.
Jess.
Tegin kummeliteed, vajasin rahu. Mäletasin, kuidas ema väiksena tegi seda mulle, kui ma haige olin. Ja Võrus vanaema juures jõin koguaeg kummeliteed.
Enne olin helistanud vanaemale ja tuli igatsus Võru järele. Koera, pikkade jalutuskäikude, söögiorgiate järele. Hullumeelse liikluse, ülbe suhtumise ja kallite riidete järele.
Siis meenus minevik ning see tunne kustus.
Miks mulle praegu meeldib Võrus olla? Taipasin seda hoobilt. Olin hiljuti lugenud huvitavat teooriat. Inimene sünnib maailma ning esimestel aastatel mõistab ta vaid üht: kui midagi tahad, pead tegema "nõidumise" ning sa saad oma tahtmise. Väiksed lapsed karjuvad ja neile antakse, mida nad tahavad.
Suuremaks saades see muutub, kuid me tahame, et see nii püsiks. Seepärast on meil teenrid ja teenindajad. Seepärast meile meeldib ööbida hotellis ning käia kohvikus. Sellele on üles ehitatud supermarketid.
Ning sellepärast mulle meeldibki Võru.

Tõin sooja tee ning istusin maha võtsin teise lehe ette.
Eelmine oli meie kooli direktori intervjuu. Staažikas ja kuulus kuuekümnendates prantsuse keele filoloog.
See intervjuu on samuti üpriski kuulsa inimese intervjuu. Kuidagi komistasin ideele just neid kahte intervjueerida. See mees on üks sotsiaaldemokraatide võitjaid: Riigikogu liige.
Meenutasin meest valimisreklaamidest, naeratamas ja lobisemas, ülikond seljas. Meenutasin seejärel meest, kes andis mulle intervjuu: vanades dressipükstes ja T-särgis higine vanamees, õllepudel käes. Mäletasin ka vaadet majas: laiali asjad, ehitustöö. Mäletasin nelja koera, viiendat, kes mu peale karjus. Mäletasin tema sõpra, kes istus diivanil, vaatas televiisorit ja vahetevahel hüüdis vahele oma meenutusi ja möödunud aegu. Kui aus olla, tundus mees diivanil tsiviliseeritum kui minu habetatud poliitik, kuid olgu, kuidas ta on.
Naeratasin mõttele, et eks poliitikud peavadki olema teatud määral barbaarsed.
Ega barbarlus pole halb asi.
Võtsin taas juhendilehe ette ja otsisin kirja suurust. 12. Kurat. Oh, reavahe 1.5.
Tegin tiitellehe valmis. Üks lehekülg juures.
Siia tuleb järjehoidja...
Sissejuhatus. No neid ma oskan igakell kirjutada.
Kirjutasin kiirelt valmis, järgides punkte.
Põhiosa.... no, siit tuleb veel... 2 lehekülge minimaalselt. Ei, kolm.
Kokkuvõte.
Selle teen igatahes hiljem, peale arutluskäike.
Ja kastutatud andmed. No see tuleb küll lühike.
Peaksin kirjutama kiirelt midagi juurde selle kohta. Homme käin raamatukogus, vaatan midagi käegakatsutavat juurde.
Teetass hakkas juba tühjaks saama, janu püsis.
Siin läheb veel väheke aega...
Kõigest vähekene...
Homme peaks valmis saama.

kurat ma igatsen Teda jälle.

Persse. Panin muusikat, mis mu mõtted eemale peletaks ja keskendusin nüüdsest täielikult tööle. Sissejuhatus aitas kaasa, nüüd on see lihtne. Kõigest natuke veel...

noo eks ma siis topeltpostitan.

ärkasin. Holy shit, ma olen täiesti puhanud. Tõusin püsti, läksin peegli juurde. Ma PEAKSIN dušši all ära käima. ma tean küll, et ei käi. Veel.
Lähen panen kohvivee, märgates nurgast karpi lutsukaid.
Pähe hüppas pilk, kuidas ma viisin karbi tagasi ja võtsin lutsukad, teades, et isale need meeldiksid rohkem. Tema ostis ka selle. Tema tegelikult neid märkaski...
panin kohvi minema, läksin vetsu. Kui tõmbasin vett peale, tuli meelde vets loodusmuuseumis, mis toimis liikumisandurgia ja tõmbas ise vee peale. Loodusmuuseumis kulus meil üle kahe tunni, põhjalikud nagu me oleme. Ja kurat kui ma seal ühest sõnast ka aru sain.
Miks seal kõik soome ja rootsi keeles oli?
Pesin oma nägu, proovides silmi puhtaks saada. Robi tuli uksest sisse ja hõõrus vastu mu jalgu. Huvitav, ma ei näinud ühtegi kassi seal.
Kiire mälestus, kuidas väikesesse paadijupikesse oli tehtud käik ja kaks äärt pleksiklaasiga kaetud, tekitades väikesed vitriinid, kus taha oli jääkarunahk ja teisel pool kassitopis. Meenutus, kuidas ma olin kutsunud sünteetilist kassi pleksiklaasi tagant.
Sügasin Robi kõrvatagant, lasin ta välja. Nägin Subway paberpakendit. Meenutasin, kuidas olin proovinud teha kõige teravama saia üldse. Pärast olin korjanud jalapenod enda saiast ära, et seda oleks üldse võimalik süüa, kuid isale jätsin need sisse. Talle peaks need alla küll minema. Ja igatahes ei tunnistaks ta eales, et ei suuda süüa midagi, mida mina olen söönud. Vähemalt tema arvates.
Astusin oma tuppa, panin arvuti tööle. Märkasin kaardipakki. Esimene asi, mille eest maksin kaardiga, korralik pakk unikaalseid kaarte, mille ostsin kunstimuuseumi poest. Üheksas täielik siis.
Selle kõrval oli lausa kaks mälestust. Lagritsapiibud, mida Tema polnud minu hämmastuseks varem saanud ja mida ma olin nõudnud, et me kahepeale ostame. Mida me ka tegime, olles teel Tema vanatädi juurde, leides R-kioski, kus need olid sooduspakkumisega. Odavam kui tax-free.
Teine oli paberkott kirjaga "Sea Life", milles kommid olid sees. See oli üpriski terav meenutus meie trammisõidust, otsides seda kuradi kohta. Kuidas saab trammiliin keset sõitu oma numbrit muuta?
Lõpuks siiski leidsime selle üles ja ma tegin Talle välja mõned asjad peale veidikest veenmist.
Naeratasin. Jah, me oleme sarnased. Üks mu hea sõber just rääkis, kuidas ta poiss andis talle 40 euri lihtsalt niisama. Teda huvitavad materiaalsed kingitused, mind aga rohke hingelised. Kui keegi suudab teha kingi, mis mind naerma ajab, siis ma tean, et ta on hea sõber. Kui keegi suudab teha kingi, mis mulle sügavalt korda läheb, siis on ta vist minu parim sõber. Niivõrd, kui see on veel võimalik.
Järsku tuli meelde, et Tema nimetas mind oma parimaks sõbraks ühes päevikukirjutises, mida oli lubanud mul lugeda. Parim sõber? Oleneb, kuidas seda vaadata. Ma võin Tema jaoks olla mis iganes alates küülikust lõpetades surnuga, muidugi, aga üldjuhul olen ma seda siiski teadlikult. Ja kas parim sõber ja boyfriend saavad ja üldse võivad olla ühes isikus? Teadsin, et enamik arvavad, et see nii on, kuid tihtipeale boyfriendid ja parimad sõbrad suhtuvad sinuga üpriski erinevalt, tihtipeale isegi vastandlikult.
Kuid mida mina ka parimatest sõpradest tean?
Vilistasin paar suvalist nooti, lastes inspiratsioonil voolata. Peagi loobusin, täna pole seda meelt. Hakkasin vilistama "Sous le ciel de Paris", sellel on mõnus viis ja vilistada seda pole eriti raske. Kõin kohvi ja kuulasin muusikat, kõrvaklapid peas.
Kohe algab päev. Mul on veel kaks minutit ja siis ma alustan päevaga.
Mis täna plaanis oligi?
Temaga kokku saamine, see hüppab kohe pähe. Aga kell on ju 10 enne üheksat, miks ma üleval olen?
Arst. Õige. Ja ma pidin ju need pildid ka kusagilt saama, aga kuradile need.
Meenus, et koolipildid olid üleval. Mõndasid pilte ei leidnudki üles.
Mõtlesin mis pilte ma tahan.
Ah minutid on läbi.

Alustagem päevaga.

No, mis ma siin ikka pikalt räägin.
Mulle nii meeldib see jutt :p

Seisin klassi ees ja vaatasin ringi.
See pole minu klass. See on ühe väikese Lõuna-Eesti põhikooli klass. Tundsin ennast kummaliselt harituna siin, selles koolis.
Nojah, ikkagi 7 aastat lütseumis
ootamatul kombel haaras mind igatsus. Mitte lütseumi, kuid Tema vastu. Puudutasin käega taskut, kus tajusin raamatukese kuju. "Seda kohta nimetatakse maailmaks" algab raamatu sisu. Mitu korda olen tuhninud läbi seda raamatut, otsides vastust Tema mõistatusele? Vist sadu kordi, pannes järjest rohkem tähele kuid saades järjest vähem infot. ja mõned lehed on juba langemas.
Puudutasin piirjooni, mõeldes. Kuradile.
Võtsin raamatukese lahti ning avasin suvaliselt lehelt. "Sa oled siis veel minuga, onju?"
Olen tõepoolest. Mind täitis õnnelik tunne, hea tunne. Kuulsin tunni alguskella ning vaatasin klassis ringi, seejärel vaatasin uurivalt otsa õpetajale, kes oli mind kutsunud siia prantsuse keelest rääkima.
"Mis klassid nüüd siis tulevad?" küsisin. Tuleb ju natuke midagi teada ka, et välja mõelda, mida rääkida.
"Seitsmes ja üheksas" ütles ta naeratades. Ah, seal klassis on mu ainuke õpilasest tuttav selles koolis. minu ja selle õpetaja ühine tuttav, kes meid kunagi tuttavaks tegigi.
Mõtlesin, kuidas kuradist ma küll siia sain. Mingis suvalises kohas sain ma suvalisel ajal tuttavaks selle õpilasega, kes on minust kaks-kolm aastat noorem. Kuidagi mingil hetkel hakkas see õpilane mind usaldama. Seejärel ta leidis, et on hea idee mind ja tema teist usaldusväärset isikut, inglise keele õpetajat, kokku viia ning lasi meil üksteist lisada msni.
Ning pärast suuremaid ja väiksemaid seiklusi, siin ma olen.
See õpilane astus sisse ja vaatasin teda huviga. Siiani oli ta mulle vaid korra naeratanud ja edaspidi ignoreerinud. Kas ta ignoreerib seekordki?
Just nii ta teebki. Häbeneb mind?
No valesti teeb siis.
Teadsin, et nii on ego mõelda, aga väga võimalik, et teadsin rohkem kõigist selle kooli õpilastest ja mõnest rumalamast õpetajastki.
Ning vaadates selle kooli poisse, võrgutaksin ka ära iga selle kooli naissoost õpilase. Meenutasin õpetajate tuba ning meeste arvu seal. Selleks on 0.
Vaatasin uuesti huviga klassis ringi. Enamik poisse olid veel selles "lahedas" eas. Märkasin ühte, kellel rippusid kõrvaklapid kaelas, just nagu minulgi. Hiljem alles sain teada, et need on klassiruumides keelatud. Mulle reeglid küll ei kehtinud, kuid õpilastele küll. Sellel hetkel otsustasin, et pean seda tüüpi silmas.
Lasin silmadel edasi liikuda. Nurgas istus üks loner, kuid ta paistis piisavalt tark, et omada veidike immuunsust. Hiljem sain teada, et mul oli õigus: tema ei pidanud enamikke õpetaja käskudest täitma.
Silmad libisesid edasi. Ülejäänud poisid silma väga ei riivanud: istusid pundis ja lobisesid, nagu ikka. Lasin käia silmadel tüdrukute seas. Nii mõnigi vaatas huviga juba vastu, kuid minu oma tuttav vältis mu pilku. märkisin omale üles, et suunan oma jutu just temale.
Panin tähele ka üht tüdrukut läikivates latekspükstes. Sellest juba peaks piisama, et kirjeldada, kes tema on.
Märkasin kaht korralikult riides tüdrukut, kes hoidsid omaette. Tuli pähe vähemalt 10 erinevat põhjendust, miks see nii võiks olla.
Üks tüdruk, kes paistis olevat äärmiselt tagasihoidlik. Uurisin veidi tema näojooni ja otsustasin, et ta on veel laps. Kurb, kuid mõistetav.
Heitsin veel kiire pilgu oma tuttavale, kes mind ikka veel ignoreeris ja pöördusin õpetaja poole, kes oli vahepeal öelnud välja oma teema: ladina keel. möödunud oli kolm sekundit.
Olime alustanud mõlemad eraldi, kuid peale kolmandat tundi saime aru, et tegelikult võiks teha paaristööd, kuna ladina ja prantsuse keel on nii sarnased. Kahjuks olid pea kõik teised kõnelejad ära jäänud, seega panime tihti lõpus ka midagi kahepeale saksa keeles kokku.
Tema alustas oma loenguga Vana-Roomast ja selle laienemisest, räägides väga pinnapealselt. Loomulikult mulle väga meeldiks peatuda ja rääkida Vana-Rooma juures erinevatest teemadest: eluviisidest, väiksematest poliitilistest nüansidest, arhitektuurist, pärandist tänapäevale, kuid olgu. aega polnud nii palju ja arvatavasti läheks see jutt tühjadele kõrvadele.
Ühel hetkel ta mainis ka prantsuse keelt ja näitas minu poole ning mina jätkasin oma jutuga.
Nii kujunes pikk terviklik jutt nii ladina, prantsuse kui ka inglise keelest.
Palju tuli ka küsimusi.
Samuti ka kummalisi küsimusi traktorite ja metsa kohta. Vastasin ka neile üpriski viisakalt.
Vaatasin samal ajal klassis ringi ning märkasin nii mõndagi: mõnedel oli täiesti suva, mida ma rääkisin.
Ja ega ma neile pahaks ka ei pane.
Miks see peakski neid tegelikult huvitama? See on silmaringi küsimus ja on vähe selliseid, keda huvitab silmaringi avardamine, eriti põhikoolis. Üks selline siiski klassis oli ning ta küsis palju küsimusi ning isegi peale tunni lõppu leidis aega paar küsimust küsida.
Märkasin ka mõnda inimest, kes lihtsalt ei julgenud küsida, eriti tüdrukute seas. No mis teha.
Märkasin ka mõnda inimest, kellel paistis olevat küsimusi pigem minu kohta, kuid mida samuti minult ei julgetud küsida. Ehk küsitakse homme siis õpetajalt.
Panin käe korraks taskusse ja tundsin raamatu lehti. Tundsin kerget igatsus- ja armastuspuhangut, kuid surusin selle alla. Praegu on vaja tööd teha.



vaatasin, kuidas buss keerab peatusesse. Tundus õige platvorm olevat.
"Vist ongi minu buss," ütlesin.
"Lähme vaatame järgi," ütles vanaisa ning astus autost välja. Ta pidi mu lihtsalt maha panema, kuid nüüd ta vaatab lausa järgi, kas buss ikka on õige. Nojah.
Kõnidisime ümber nurga ja vanaisa tundis ära, et ikka on õige platvorm.
"Nu ladna," ütles ta.
Vaatasin talle otsa ja endamisi naeratasin.
Märkasin, et ta sättis keha nii, et saaks mu kätt suruda. Liigutasin ka ennast õigeks ja surusime kätt, surudes tugevalt, vaadates üksteisele silma.
Tundsin sellel hetkel et mind tunnustatakse. Mees mu ees austab, mida ma teen ja austab teed, mille valin. Mõistsin, et ta austab minu tehtud valikuid kõrgemalt, kui enda minevikus tehtud valikuid.
See hetk ütles mulle rohkem, kui me kunagi oleksime suutnud üksteisele öelda. Meie peres pole kunagi meeste vahel eriti südamlikud suhted olnud. Vähemalt avalikult. Kõik on machod.
Ometi mind häiris mu enda isa. Ta ei ole nagu mees, kes surus mu kätt. Tajusin tollel hetkel, milline mu isa tegelikult on: kaval nagu rott. Ja sama vastumeelne. Reeturlik, argpükslik.
Kuid eks igaühel ole omad halvad ja head küljed.
Pea-asi, et halvad poleks suuremad, kui head.
Pöörasime mõlemad ümber ja kõndisime minema, tagasi vaatamata. Teadsin, et isegi autoga minema sõites ei vaata vanaisa bussi poolegi.

Kõndisin mööda asfaltteed. Muusika karjus mu kõrvus, mõtted olid laiali.
Ta oli olnud täna väga heas tujus ja see tegi mind õnnelikuks. Nüüd siin kõndides aga pani mind veelgi enam teda igatsema.
Vaatasin kella. No kurat, kui ma täna hiljaks jään.
Mõõtsin maad järgmise kurvini. Viie minuti tee.
Viisin pilgu teele, otsisin lugu. Vaja on midagi, mida ma muidu ei kuulaks...
Basic Element, kõlbab.
Hakkasin jooksma, sain hea kiiruse kätte. Kujutasin ette, kuidas mu praegune jooks näeks välja filmis või mängus. Teadsin, kuidas seda efekti saavutada: viia kaamera lähemale, aga zuumida välja samaaegselt.
Vaatasin sedasama kurvi. Mu aju söötis mulle ette uue info: minut.
Kiirendasin veelgi, aju ütles: 40 sekundit. Sobib täpselt.
Kurat, mis mul seljas on, see on liiga raske.
Hakkasin hingeldama, tundsin, kuidas terve nädala raskus surub lihastele.
Nad väsisid kõigest kolmekümne sekundiga, jube.
Pingutasin, ei lasknud kiirust alla. Vaid kurvini.
Jõudsin kurvini ja pingutasin veelgi, surusin ennast sprindile. Sprintisin kümme sekundit ja suunasin energia kiirkõnnile. Järgmine kurv: 3 minutit.
Aju on imepärane masin, mõtlesin.
Vaatasin kella, aju ütles: 1 minut aega, arvestan teepikkust ja ütlen, et selle kiirusega kulub viis minutit.
Surun jälle saapad tugevalt vastu maad ja jooksen. Aju arvutab: poolteist minutit.
Kõhutunne ütleb, et üle minuti ma seda tempot nagunii ei hoia.
Kuradi valed riided.
Meenus pilt, või pigem tunne. Kuids ta vaatas mind, kuidas ma tundsin ära tema õnneliku näo, rõõmsa näo. Nägu, mis oli õnnelik, et ma seal olen.
Meenus tunne, kuidas ta mind kallistas, surus ennast minu vastu, naeratus näol.

Naeratasin, energia tulvas lihastesse. Olin õnnelik ja õnn annab sama koguse energiat, kui viha. Või ehk hoopis armastus? Mingis mõttes polnud seal vahet.
Õnnelik on lihtsam olla. Või oli?
Mis vahet seal on?
Puhkesin keset sprinti naerma.
Tundsin veel energiat, hüppasin hange otsa, maandumise asemel surusin saapad vastu hange ja lükkasin ennast lahti, saades nii hetkeks nagu... tasuta energiat.
Mulle meenusid avastused, et kängurud ja liblikad ei saa hüpata ja lennata. Lihtne arvutuskäik näitas, et loomad ei söönud piisavalt, et omada nii suurt energiat, et sooritada hüppeid või tiivalööke. Kuid loomakesed kasutasid oma keha, et laadida kineetilist energiat, kängurud ei hüppa, vaid põrkuvad.
Mingil põhjusel tuli mul känguru tunne.
Naersin taaskord ja avastasin, et jooksin oma tänavast mööda.
Läksin tagasi ja astusin tuppa. Vaatasin kella: 1 minut jäin hiljaks.
Naersin taaskord.
Mind tervitas tädoi ja tema elukaaslane. Tervitasin vastu ja lukustasin ennast ülejäänud päevaks oma tuppa.

"igatsus mu hinge täidab,
südames leegigi läidab,"
Autor: jakir

Keegi ei kommi? nojah, mu oma viga, ei suutnud mingi 10 päeva kirjutada vahepeal.

Lõin uuesti. Valu käis läbi käe, liikus üles õlga ja kadus siis selga. Lõin teise käega, sama efekt, kuid nõrgem. Vasak käsi on mul alati nõrgem olnud.
Lõin uuesti. Tundsin nüüd ka nahka vastu puukoort marraskile tõmbumas, tundsin seda kindlat kibedamat valu, kui midagi tungis läbi naha kahe nuki vahel.
Lõin uuesti sama käega ja tundsin, kuidas marraskil nahk lõhenes ja tundsin, kuidas veri valgub välja.
Tundsin pisaraid oma näol, tundsin soojust ja viha seest, tundsin lume külmust maas, tundsin elu tühjust, elu väärtusetust, mõttetust.
Lõin uuesti, ka teine käsi veritses nüüd.
Lõin uuesti, veri hakkas nüüd juba kogunema ja tilkuma. Märkasin pisaratest nõrgunud silmanurkadest vere pritsmeid mu ümber.
Lõin uuesti, uuesti, uuesti, tundes iga korraga ennast veel hullemini ja samas paremini.
Matsin ennast iga löögiga järjest sügavamale, kuni ei tundnud enam midagi, mitte midagi.

Ärkasin võpatades üles, kaetud külma higiga. Värisesin ja tõmbusin kerra, tundes, kuidas kõht tõmbab krampi.
Silmadesse tulid pisarad.
MIS KURAT SUL, MEES, VIGA ON?
Tõusin püsti, vihasena. Pühkisin pisarad silmadest. Vaatasin kella. 10 enne seitset. Seitse pean ärkama. Miks ma nii väsinud viimasel ajal olen?
Vaatasin toas ringi.
Tundsin taas masendust lähenemas, silmades tekkis imelik pakitsus. Surusin selle kõrvale. Kui ma korragi alla annan, siis nii see jääbki. Kui ma nutan, siis tuleb kõik välja ja ma ei lõpeta enne kaht nädalat.
Teadsin küll, milles probleem oli. See eilne vestlus...
Ma olen alati teadnud, et ma olen nõrk. Ma olen alati teadnud, et olen haavatav. Kuid polnud teadnud, et ma olen nii siduv.
Vaatasin peeglisse, silmad on kergelt punased. Nühkisin natuke silmi, andes alles ärganud ilme. Siis vaatasin kappi enda kõrval.
Võtsin nurgast kahe käega üles ja tõmbasin ennast üles, puudutades lõuaga nurka. Siis lasin ennast madalamale, tõstsin uuesti üles, lasin alla, tõstsin üles.
Siis lasin lahti ja vaatasin uuesti peeglisse. Juba parem.
Surusin kerge naeratuse näole ja avasin ukse.
Isegi kass polnud üles ärganud.
Ah et siis selline nädal. Mulle sobib väga hästi.



Peatusin hetkeks klassiukse ees. Uus nädal algab, uus hull nädal. Klass on muutunud, arenenud. Esimest korda märkasin, et nad tõepoolest hakkavad mind igatsema, kui ma Reaali üle lähen. Paberid paistsid karjuvad mu õlakotis, viimane võimalus tagasi pöörduda.
Ohkasin, surusin naeratuse näole ja avasin ukse.



Läksin trepist üles ja märkasin Teda silmanurgast. Pöörasin pea ära, teades, et Ta tuleb järgi. Vajasin vaid hetke... Ohkasin, surusin naeratuse näole ja lükkasin ukse lahti.



"Ma ei ole sinu oma," ütles Ta minu poole vaadates. See tabas valusalt mu hinge, pannes taas silmad kipitama, kuid täiesti teisel põhjusel.
MINA olen täiesti Tema oma. täielikult.
Kuid miks Ta peaks nii ütlema? Kas ma olen ennast liiga palju Talle peale surunud? Otsustasin täielikult eemale tõmmata. See nädal pakub head võimalust selle tegemiseks: homme pidin vana tuttavaga kokku saama, ülehomme on mingi võistlus, neljapäevaks saan ka midagi välja mõeldud, nõbu ju tahtis ka midagi teha....
Mõtlesin, kas suudan seda teha. Pean suutma. Ma mõjun Talle halvasti, seda on näha. Ja Ta isegi arvab juba, et ma surun ennast Talle liialt peale. Hoian eemale.


Ootasin peatuses oma bussi. Ta ütles, et ta läheb sinna üles. Teadsin küll, kuhu. Kuid mul ei jäänud ka märkamata, et Ta oleks samahästi võinud tulla minu bussiga, mis pidi isegi minema varem. Ometi läks Ta bussiga, millega läks inimene, kelle kohta Ta on väitnud mitu korda, et Ta ei taha kindlasti temaga ühes bussis olla. Ohkasin, surusin naeratuse näole ja astusin bussi.


Bussist maha astudes tundsin peavalu. No kammoon, mu pea pole pool aastat õiget peavalu teinud ja nüüd täiesti lambist?
Proovisin sirgelt kõndida, kuid loobusin, istusin maha ja ohkasin. Minust kõndis mööda neli inimest ja keegi isegi ei vaadanud mu poole. Märkasin, et üks neist oli tüdruk paraleelklassist. Tema kingade klõbin kumises peas nii valusalt, et ma ei suutnud oiet tagasi hoida, kuid ta kõndis ikkagi mööda.
Rääkides hoolimisest?
Varsti suutsin ennast püsti ajada ja enam-vähem sirgelt kõndida. Läksin oma värava juurde, läksin läbi ja toetusin vastu postkasti, teeseldes, et vaatan, kas on posti. Oli jah mingi reklaam.
Oh, aga ema äkki polegi veel kodus?
Märkasin, et uks pole lukus. Küll mul ikka veab.
Pea lõhkumas, surusin naeratuse näole ja avasin ukse.

^^Tahtsid kommi!



Ma ei V I I T S I lugeda. -.-

ja sain just seda kommi, mida tahtsin xD

Seda võtan isikliku solvanguna

Võta seda kui kättemaksu igasuguse mõnitamise eest!

*võtab kättemaksu mõnuga vastu ja naerab*

Tüdruk vaatas häbelikult minu poole, ignoreerisin teda.
Kuidas ma jälle siia sattusin? Pidi olema ju rahulik õhtu, paar sõpra ja vsjo. Ei, kohale tuli ikka 8 inimest, kellest 6 jäid ka ööseks.
Tegin peas kiirarvutuse ja siis otsustasin, et arvatavasti pean voodit jagama. Tegin kiirarutluse ja tulin otsusele, et see peab tüdruk olema. Nõbu ei laseks teistmoodi. Ja ega ma ise ka mitte.
Vaatasin kahte tüdrukut, kes olid kohal. Vaatasin kõige pealt heledat tüdrukut, üleni valges, heledad juuksed. Hindasin tema joobusastet: keskmine. Kuulasin tüdruku juttu mõnda aega ja tulin otsusele: sellist tüdrukut ma oma voodisse küll ei lase, ta ei jätaks mind terve öö rahule.
Vaatasin teist tüdrukut. Mustaks värvitud juuksed, paks meik, avara dekolteega särk, sinised teksad, kummalist värvi sokid, mis meenutasid kuivanud verd. Kuulasin ka tema juttu. Ta tundus julgem, kuid kogemustest teadsin, et see tähendab ka, et ta on mõistvam, kui ma ütlen, et pole huvitatud. Hindasin ka tema joobusastet: üle keskmise. Kuid teadsin, et ta võtab täna kindlasti veel viis õllet. Ja lõpuks teeb midagi lolli. Ja kahetseb. Otsustasin, et proovin tema oma voodikaaslaseks saada, sest arvatavasti teeb ta oma margi nii täis, et ei suuda hiljem minuga voodit jagada ja ma saan terve toa endale.
Vaatasin ka teisi inimesi peol. Suur tüüp, suht lihastes, päevitunud nahk, loll nägu. Meenutas natuke mind kunagi, välja arvatud see lihastevärk. Kuidas ta küll päevitunud saab olla? Igatahes oli ta "peo hing", kaks tüdrukut olid tema mõlemal küljel, kuid märkasin nende käitumises mõningaid vastumeelsusi. Peale mõnda õllet on neil mõlemal täiesti suva, kellega ja kus.
Paks tüüp, pusaga, kuulab räppi ja teeb oma marki täis, et kõigest teisi naerma ajada. Püüab tähelepanu võita, et mitte ära kaduda, mängib kõva kutti. Ja õige kah. Elus ju vaja.
Kivis tüüp, samuti pusaga, aga teisel põhjusel: ta teadis, et see talle sobib. Ja sellest pusast on ta teinud oma kaubamärgi ning igal peol proovivad tüdrukud seda endale saada... ja selleks on vähe võimalusi. Kindlasti keegi ei saanud seda pusa, sest selleks ajaks, kui pusa oli seljast ära võetud, oli selle tähtsus ka unustatud.
Prillidega lahe tüüp, moekas pusa ja selline nägu peas, nagu kuuluks kõik talle. Tema oli selline, kes sebib tüdruku 100% ära, kui ta ainult kahekesi temaga jääb. Ma võiksin pakkuda ära 9 artisti kümnest, keda ta kuulab ja ka selle ainukese, mida ta ei kuula tüdrukute pärast.
Mu oma nõbu, kloun, kes teeb oma margi maha nii stiilselt, et seda vaadatakse juba imetlusega. Vähemalt, kui mõni õlle on all.
Vaatasin ka teisi, kes meenutasid lihtsalt segusid ühest või teisest. Masendavalt ühekülgne rahvas.
Märkasin, et tumeda peaga tüdruk liikus minu ruumi poole, kus oli juhuslikult ka arvuti. Järgnesin talle ja rääkisime pikalt laialt. Selle vestluse ajal täitsin peas justkui ankeeti ja sain tulemuseks: 15 punkti 20-st. Ta on peotibi, kes teeskleb, et tal on iseloom.
Õpetasin teda pokrit mängima ja mängisime teenete peale. No õnne on tal küll ja mitte vähe.
Pidin teist tüdrukut kallistama lambist, kellelegi otsa hüppama, laulma, tantsima jne jne jne. Lõpuks tahtis ta pikka kirglikku suudlust, siis saatsin ta pikalt. Märkisin peas üles, 16 punkti 20-st.
Siis ta kaotas ja pidi mulle tantsima. Ta põgenes ja peitis ennast hommikuni kusagil nurgas. Ma sain toa endale. Täpselt, nagu arvasingi.



Küsige veel, miks ma ei viitsi enam pidudel käia.

Ja ma endiselt ei viitsi lugeda. -.- Tee midagi!