Just some thinking.

Panin kolmanurga paika. Järgmise. Järgmise.
See projekt on hullumeelne. Kui ma selle ära teen, siis on see meistriteos.
Öeldakse, et igaühele on oma kunstivool, mina vist leidsin enda oma.
Origami. Huvitav kunst, kas pole?
Huvitavad asjad.

Alustasin aeglaselt, väikestest asjadest. Siis avastasin mitmejupilise origami.
Leidsin ühe kuulsa jupi, millega sain mängida, kuid selle võimalused olid piiritletud, suutsin teha vaid 3-50 osalisi asju.
Mäletan, kuidas mu 30 osaline vastu võeti.
"Emil tegi selle vist."
Suur ogaline kera... lihtsus, sümmetrilisus. Kes oleks võinud arvata, et mulle meeldib kord?
Viimane projekt, Talle jõuludeks.
Võttis 7 tundi järjest tegemist, 500 osa, täpse õpetuse järgi.
Ning luik sündis. Ta imestas seda kaua.
Praegune projekt tuleb veel suurem, veel uhkem.
Sellesse ma valan osa endast, osa minu isiksusest.
See osaliselt olengi mina.
üle 2000 osa, gloobus.
Probleem on selles, et keegi pole kunagi teinud mdiagi sellist.
Keegi pole kunagi isegi kera teinud.
niisiis leiutan, kuidas kera teha.
Ja ma just sain teada.

Tundisn meeletut rõõmusööstu, vaadates pöörlevat sümmetriat, mille olin loonud. See on uskumatu, mitte küll väga kena, kuid seda annab parandada. Uurisin hoolega selle tugevust ning naersin. Kui see valmis saab, saaks sellega jalgpalli mängida.

Vaatasin toas ringi. Palju aega on möödunud, palju asju on juhtunud.
Tema on siiski veel minuga, see on tähtsaim.
Tuba näeb sarnane välja.
Suuri muudatusi pole.
Veel ripub erootilise sisuga kalendri viimane leht kapi küljest, pole veel uut kalendrit saanud kusagilt.
Samad esemed lebavad aknalaual, kuigi neid on juurde tulnud.
Üks šveitsi armeenuga, üks lõhnaõli. üks putukakest, üks taimeleht. Mälestusi on juurde tulnud.
Tõmbasin oma sahtli lahti ja naeratasin. Ümnrikud ähvardasid välja hüpata.
Aga kui need kümmekond ümbrikku ära võtta, ei jäänudki midagi erilist alles. Veel mälestusi. Vana nööriga kummipall, mis ammu laadalt ostetud. Katkine karumask, mis endise klassinäidendi jääk. Üks nendest lintidest, mida iluvõimlejad kasutavad, meenutus laulu- ja tantsupeo rongkäigust. pardel, kondoomid, joojood, šokolaadikarp, paljud karbid, kus on sees erinevaid mälestusi ja meenutusi erinevatest aegadest.
Vaatasin toas ringi.
Mida polnud siin aasta tagasi?
iPadi polnud kindlasti. Seda WiFi edastajat ka mitte.
Teine ekraan oli, teine hiir. Teine telefon. Kindlasti teised raamatud. Polnud nii palju paberisodi. Seda mappi. Need laadijad polnud seinas, see fotokaamera oli veel Võrus kamina peal. Neid postreid ka polnud, need ajakirjahunnikud olid väiksemad. Kas see liiv liivakellas seisis siis juba?
See kaardipakk, meenutus Soomest.
Neid paberkolmnurki kindlasti polnud ja pole ka aasta pärast.
Paljud asjad muutuvad.
Kas mina olen ka muutunud?

Panin tiku põlema ja vaatasin leeki. Vana tuttav leek, kuigi ta pole kunagi sama. kuus koma null kaks korda kümme astmes kakskümmend kolm. See number on alati mind veidi hämmastanud. Tead, kui palju see tegelikult on? Hapnikku on see näiteks ainult 32 grammi. 6.02177 korda kümme astmel kakskümmend kolm osakest on ainult 32 grammi. Kuradi pisikesed asjandused.
Teine asi, mis mind on alati hämmastanud, on see... see vaakum seal vahel. Saab üldse osakeste vahel olla vaakumit? Seal peaksid olema need pisikesed aineosakesed, need, mida teadlased CERNis ei suuda leida, need... gravitonid ja mis iganes veel. Higg's Blossom. Füüsika püha graal.
Võtsin tikuga just põlenud osast kinni, tundsin, kuidas see veidi mind kõrvetas, kannatasin ära ja vaatasin, kuidas leek sööb viimsegi osa tikust, neelates selle hooga alla ja surres siis. Kurb? Pistsin ta vaha sisse ja ta süttis uuesti põlema, põletades õhukese kihina tiku peal olevat vaha. CsuurnumberHtopletsuurnumberOpoolnumber. Midagi sinnakanti. Pikk süsinikahel. Ometi nii lühike...
Panin tiku vastu lauda, ning imetlesin selle varju. Must uss suure peaga. Kunagi olin midagi sellist, ainult et täielik vastand. Elav, valge, kiire. Kauge minevik.
Kaugele oleme pürginud tänapäeval? Kui palju oleme ees oma esiisadest?
Mitme põlve pärast nähakse leegis juba midagi uut? Kas see on midagi veel geniaalsemat, kui meie valgus-soojuskiirgus? Või tullakse taas mingi flogitroniga välja?
Ärkasin.
Ma olin maganud?
Kas tõesti olin magades mõelnud selliseid mõtteid?
Kas olen praegugi ärkvel?
Meenus inception. Võtsin kotist rahakoti, sealt unikaalse mündi, mille tegime Temaga Soomes. Ainuke maailmas...
Panin selle keerlema. Nähes seda aeglustumas mõistsin äkki, et see on ju jabur.
Isegi kui see oleks uni, keerleks see edasi. Sest see oleks minu uni.
Mina looksin maailma enda ümber. Ainuke probleem on selles, et ma ei ole ju kindel, et see on uni. Ning luua saan ju vaid siis, kui olen kindel, et see on uni. Muidu ma ei usu endasse ja aju ütleb mulle, et päriselus pole see ju võimalik.
Aga äkki sellepärast ei ole see ka päriselus võimalik?
Võib-olla on need iidsed "võlurid" lihtsalt inimesed, kes suudavad summutada oma mõistuse hääle?
Kes suudaks võidelda niivõrd enese vastu?
Kes üldse tahakski?

Vaatasin oma toas ringi ja pahvatasin naerma.
Mis kuradi pärast ma mõtlesin selliseid mõtteid kell neli hommikul?
Jaburad, lollakad mõtted. Lapsik.
Jäin magama, kuid kahtlus jäi mu hinge.
Ehk peaksimegi olema lapsikumad?

Taskus helises telefon.
Nägin isa numbrit ja mõtlesin, kas ta tahab, et ma poest midagi tooksin.
Vaatasin Talle otsa ning enda ümber. Olime bussis, sõitsime minu juurde. Nagu ikka.
Siis libistasin sõrmega vasakult paremale, võttes telefoni vastu. Sellel hetkel teadsin: midagi on valesti.
Isa küsis:"Kas vanaema helistas sulle juba?"
Peast hüppas läbi üksainus mõte: vanaisa. Ta on surnud. Nüüd tagasi mõeldes on loogiline: ainuke põhjus, miks vanaema helistab nii mulle kui isale on siis, kui midagi on juhtunud. Ja millegipärast teadsin kohe, et see on vanaisa. See oli kuidagi loogiline.
"Ei."
"Vanaisa on surnud."
Ma teadsin juba. Kuid see tabas mind ikkagi nagu veoauto näkku. Nägu vajus nagu kokku, tundsin, kuidas kogu rõõm ja õnnelikkus minust välja imeti.
Vaikisin ja üks esimesi mõtteid oli, et ma koguaeg ju teadsin, et igavesti seda lõbu pole. Aga samas, kunagi ma ei uskunud seda. Nüüd oli see siis juhtunud.
See oli šokk, see ei jõudnud mulle kohale.
See polnud faking VÕIMALIK.
"Aitäh, et helistasid." Rahulik, kaalutletud hääl.
Ta rääkis veel midagi, aga see jooksis mööda.
Koduteel rääkisin Talle erinevaid asju. Oma mõtteid, oma tundeid, mälestusi.
Teadsin, et kui need oma sisse jätan, siis murdun.
Kodus panin muusika mängima, proovisin mitte jääda seisma eriti pikaks, mitte sellele mõelda. Ta aitas mind. Ema helistas. Rääkis, et nad sõidavad kohe Võrru, vanaema juurde.
Vanaema, uus löök. Ütlesin Talle, et ta peab minema, kuigi vajasin teda seal.
Panin muusika mängima, nutsin ja rääkisin endaga, karjusin ja sositasin, rääkisin õhuga, vanaisaga. Rääkisin Siimu vaimuga, vanaisa vaimuga, oma mineviku vaimuga.
Otsisin rahu, kuid ei leidnud seda.
Ema saabus enne, tegi süüa, kuid kui isa tuli, läksid nad kohe minema. Isa isegi ei puutunud toitu.
Isa astus tuppa, proovis naeratada, ema astus ligi ja kallistas teda, isa puhkes nutma.
Kallistasin isa ja põgenesin oma tuppa ning nutsin. Ma polnud vist kunagi oma isa nutmas näinud.
Kuid nüüd ta tegi seda.
Ja nad läksid ära, jätsid mulle natuke raha ja juhised. Saatsin nad hooga kuu peale ja rääkisin Temaga, et Tema juurde ööseks minna. Muidu on võimatu mul magada.
Läksin sinna ning Ta aitas mul mõtted mujale saada ning jäin magama. Ärkasin kohutava enesetundega, olin haigeks jäänud külmas toas, mida Ta nimetas soojaks. Suudab Ta tõesti nii iga öö ilma haigeks jäämata magada? Meenutasin oma vana tuba ja selle külmakraade ning muigasin. Pehmekeseks olen jäänud.
Järgmine päev koolis oli hullumaja. Iga hetk, kus jäin üksi, tuli mul pisar silmast. Õnneks oskan nutta nii, et sellest ei jää muud jälge kui pisar ja nii sain varjata oma nutuhood vetsuskäimisega. Kuid siis pidin iga kord endale silma vaatama ja nägema seal oma iidoleid, kellest kaks on juba surnud. Kaks kõige tähtsamat.
Peale kooli sain Temaga kokku ning käisime trennis, kus oli täitsa hea olla.
Peale trenni pidin rääkima Tema emaga, et Ta minu juurde saaks.
Veetsime öö minu juures.
Hommikul taas kooli, sama kohutav tunne. Õnneks on tunnid nüüd rasked, peab süvenema ja tööd tegema, vaeva nägema, võtab natukenegi mõtteid eemale. Kuid vahel tabasin ennast tühjana.
Öö Temaga minu juures.
Hommikul läksin kella poole kümnese bussiga Võrru. Unustasin välja arvutada, kui kaua ta sõidab ja vaatasin vaid, et ta jõuab kell kaks Võrru. See oli neli ja pool tundi ning raske oli oma mõtetele mingit tegevust leida. Mõte ikka viis tagasi minevikku.
Õhtul toodi vanaisa kirstuga koju. Matusetalitlus pidi kodus aset leidma, sest vanaisa tahtis nii. See oli tema kodu, mille ta oli oma kätega üles ehitanud ja ta pidi seal ka ära saadetama.
Vedasime ta kirstu tuppa. Tammekirst, kaas peal, kaane peal roosid, piibeleht ja veel üks tundmatu lill. Võtsime kaane pealt ära, muidu pole sisse mahtunud. Ning siis nägin teda. Ta oli nii muutunud. Ta keha oli lagunema hakanud ja paisunud ning oli proovitud selle vastu midagi teha. See tuli neil enam-vähem välja. Kuid oli selge, et nad polnud teda elusast peast näinud. Ta oli teistsugune. Ning siis jõudis mulle täiesti lõplikult kohale, et teda pole enam. Enne sain ma ka juba aru ning olin maailma ümber seadnud, aga nüüd jõudis see täielikult kohale. Kui eelmine oli veoauto, siis nüüd tuli selline keskmise suurusega planeet.
Mu vanaisa pole enam. See mees, kes alati mind kõige enam hoidis ja hellitas. Teda lihtsalt... pole enam.
Kõige hoolivam inimene maailmas. See inimene, kellelt ma õppisin teiste eest hoolitsema ja hoolima.
Surnud.

Surma malemäng ning mu mõlemad odad on läinud.
Ning odad on mu lemmikud. Välja arvatud lipp.

Matusetalitluste algul ei saanud eriti aega mõelda. Esimesed külalised tulid kaks tundi varem. Ülikond kähku selga ja siis inimestega tegelema, kõigiga kaastunnet vastu võtma, inimesti tervitama, lõbustama, riietega tegelema, pilte tegema.
Siis algas matusetalitlus. Algul suutsin end rahulikuna hoida, kuid sellel hetkel, kus kirikuisa ütles sõnad "ning oma lastelastki hellitas ta nii materjaalsete kui vaimsete maiustega", hakkasin ma nutma, meenutades meie vestlusi laua ääres, meie pikki aias looduse vaatamist ja arutlemist, meie vaidlusi kohvitassi ääres. Ning neid tohutuid, tohutuid kordi, kus ta on mu maiustustega üle voolanud, nii palju, kui ma ise olen tahtnud ning kuhjaga veel pealegi. Kallis vanaisa. Armas vanaisa. Kes mind nüüd hoiab?
Isa nuttis, vanaema nuttis, mina ei suutnud pisaraid enne lõpetada, kui kirst oli autosse suletud. Isegi ema nuttis väheke.
Viisime ta surnuaeda ning matsime ta. Proovisin mitte mõelda ning tegelesin pildistamisega.
Väga rikkalik peielaud, kus oli natuke vabam õhkkond ning peeti kõnesid vanaisa auks. Naersin kaasa, kui tundsin mõne loo ära. Kuidas naabrimees sõitis aeda sisse ning vanaisa suhtus asjasse väga normaalselt, kuidas vanaisa päästis ühe või teise, kuidas vanaisa ikka aitas kõiki.
Ma ei suutnud kuidagi pöörata pilku üksikult kohalt laua ääres, mis oli vanaisale määratud. Musta lindiga küünal põlemas. Oleksin pea-aegu jälle nutma hakanud. Tahtsin joosta ära ja nutta, peksta puid ning needa elu, hüpata kusagilt alla või auto ette. Aga sundisin ennast rahulikuks ja tegin pilte.
Jõudsime koju ja tegin kiiresti tuba rohkem korda. Mind häiris elutuba, kus oli vanaisa kirstu koht, need tühjad pinnad, kaetud kapid, puuduvad maalid, kaetud telekas, mis vanaisale nii väga meeldis.
Tõmbasin linad maha, viisime isaga kirstukoha minema. Panime sauna minema ning kütsime ahju.
Seejärel hakkasin tooma tagasi asju kapi peale ning isa karjus mu peale: "Mida sa tassid asju tagasi, teeme seda homme! Kas sa ei või teda lihtsalt mälestada ometi?"
Pöörasin esimese sõna peale selja ja läksin trepist üles ning sulgusin kabinetti, istusin maha ja nutsin. Varsti rahunesin. Isal ja vanaemal oli raskem kui minul. Rahustasin ennast. Rahune.
Rahune.
Hinga sügavalt.
Elu läheb edasi.
Nii palju nuppe on küll puudu, kuid pole viga.
Elab üle.
Pisar tuli taas silma, kui meenutasin, kuidas olin puudutanud vanaisa nägu, mis muidu oli nii soe ja pehme ning nüüd oli nii külm ja kõva. Nii võõras.

Minu jaoks oli ta vanaisa. Isa jaoks oli ta isa. Isa jaoks oli ta mees, kes päästis ta Moskva tänavatelt ja tõi ta Eestisse ning andis talle uue elu. Vanaema oli vanaisale uuesti leitud armastus, värske leht. Isa ol italle päästetud poeg.
Kes ma talle olin?
Uus võimalus?
Kes oli see mees?
Millest ta unistas, mida ta tahtis?
Kuhu ta jõuda tahtis?
Tema unistused unustatakse, kas temagi unustatakse?
Kas temast jääb midagi peale hauakivi?
Vaid mälestus?
Ta oli hea mees ning väärib parimat, nii praegu kui tulevikus.

Kurb. -.-

Astusin bussist maha ja vaatasin foore.
Kui autode foor vilgub, pole mõtet üle minna, jään keskele pidama, tagumine foor vahetub enne esimest.
Autode foor hakkas vilkuma enne, kui jõudsin astuda ülekäigurajale. Tegin kanna peal järsu, libiseva pöörde paremale ja läksin üle teisel pool juba rohelise tule alt.
Tobe süsteem, korraga kahes suunas roheline umbes pooleks sekundiks. Pool sekundit annaks mulle väga palju selles sekundite murdosadeks jagatud matemaatilises füüsikasüsteemis, mida me liikluseks nimetame.
Jäin väiksele saarekesele seisma ja naersin mõttes inimeste uskumatut usaldust.
Me seisime pisikesel saarel, kus igas küljes võib potentsiaalselt liikuda mitmetonnised kehad uskumatute kiirustega, mis on võimelised meid igakell lömastama.
Samas oleme piisavalt ülbed, et astuda teele, kui see hiiglaslik elukas möirgab meie peale ja vaatab meie poole, oodates....
Vaatasin noort tüdrukut...neidu? enda ees, seismas. Ta peaks kartma seda elukat. Minagi peaksin. Ehk peaksin isegi tüdrukut kaitstes autot ründama. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Astusin rohelise peale edasi ja kõndisin Viru keskusest mööda. Siiani olen vaid vist ühel-kahel korral kooli sõitnud. Võib-olla ei ole ka. Tavaliselt kõnnin. Kui sajab, lähen terminali alt läbi, puude varjust, aga siiski kõnnin. Lumega niisamuti. Isegi haigena.
Kõndisin piki suitsetajate rivi. Iga hommik nad suitsetavad siin. Iga hommik lähen mööda ja viskan nätsu ühte prügikasti. Iga hommik tormavad minust jooksuga mööda inimesed, kes kardavad, et buss nr 3 sõidab minema. Iga hommik kõnnin neist mööda, nn Palja Naise juurest mööda , ümber nurga, maja alt läbi, piki alleed edasi, Estonia eest läbi, üle tee ja koolimajja.
Täna aga jäin seisma Palja Naise juures.
Nägin midagi haruldast: tuled kustutati ära. Pöörasin pea itta ja mõne aja pärast nägin, kuidas päikese lilla paiste peegeldub imekaunilt klaastornilt. Naeratasin, kuuldes kajakate kisa. Naeru.
See kuulutab mulle iga aasta, et kevad on tulemas.
Kajakate laul.
Huvitav, kas ma siis ei kuule seda muidu või ei pane tähele?
Kuid hommikune kajakate laul: see on päeva märk. Ning kui päev algab juba pool kaheksa, siis pole kevad kaugel.

Tundsin, kuidas osa minust hakkab jälle sulama.
Oli ka aeg.
Seekord oli hullem veel....

GIS...
Miks ma selle võtsin?
Ootasin, et Q-GIS ära laeks. Quantum Geographical Information System.
Mida see veel peaks tähendama?
Geoinfosüsteemid: kaardid. Igasugused. Vektorkaardid, rasterkaardid, kaardikihid, matemaatika jne.
Täielik bullshit.
Kui suur see on?
Suurus vaikselt tiksub juba üle 50 MB, poleks arvanudki....
Miks ma geoinfosüsteemid võtsin?
See on lihtsalt hulgalt bullshiti. Iga-neljapäevane arvuti taga enda lolliks peksmine.
Me pidime pilootprojekt olema, kõik oli väga spetsiifiliselt ette kirjutatud jne.
Ainuke probleem: väga tähtsad pisikesed detailid olid ära unustatud.
Kahtlane tunne, et meie olime esmased katsejänesed, keegi pole neid tekste isegi teist korda üle lugenud.
Suured jupid infost on lihtsalt puudu...
Andmed tuleb hankida sajast eri kohast...
Ajad on arvestatud täiesti valesti jne jne jne.
Ah pole hullu.

Palju on juhtunud. Koormus on tõusnud ning väsimus annab endast märku. Pingelangus? Küll tuleb. Niikaua rushi edasi.
Füsa KT, Mata KT, Keemia KT, Venes sõnad pähe, muidu KT, Musas lähenemas väga detailne töö, valikained suruvad peale....
Aga samas, teadmised ainult suurenevad. Järjest geniaalsemaks läheb...
fakk, homme peab suusatama minema. Magada tahaks... Silmad vajuvad kinni.
Pohhui, pressi edasi...

Vaatasin tühjalt arvutiekraani, kõrvaklapid peas.
Mälestused tulvasid peas, meenutused, uskumatud lood, naljakad lood, head mälestused, kurvad mälestused, head ja halvad ajad.
Poolteist aastat. Poolteist aastat....
Muusika mängis.
When I first saw you standing there...
Noh, mul päris nii polnud. Minu jaoks oli tõesti jälle üks tüdruk. Jälle mingi kamp koos, väike chill, jalutasime parki, istusime kiikedele.
Olid üksi. Astusin juurde, hetketuju ajel. Tavalised pinnapealsed naljad, tavalised sügavad küsimused, kiiranalüüs, kiire isiksuse määramine. Sellel hetkel mu küsimused libisesid mööda, nagu oleks mõõk libisenud mööda kiivri külge alla. Vahel juhtub. See nätiab huvitavat isikut. Jätan meelde.
Kuid, olgem ausad, seda juhtub. Iga inimene umbes kahe-kolmekümnest. Igas klassis üks. Selliseid oli ja oli. Ning kõik ei olnud huvitavad: mõned olid lihtsalt niisama kaitsvad.
Ning seal kiikedel me kiikusime ja naersime ja rääkisime. Ja teised vaatasid ja tegid nalja.
Kes oleks võinud arvata?
Sellel ajal ma käisin nendega väljas, sest igav oli. Nagu sinagi. Samas sa silmasid seda ülbet lühikest kutti sellel ajal: mina seda ei näinud. Kuid märkasin, kuidas tema noolis sind. Naeratasin mõttes ja lasin minna.
Lasin ka edaspidi minna, kuid midagi ei juhtunud.
Kui oleks, oleks kõik teisiti. Tema oleks mujal. Mina samuti...
Poolteist aastat. Nii kaua pole varem suutnud olla...

Vahel uitab mõte aegadesse, mis jäävad sellest päevast tagasi.
Kiired uitmõtted, mille mätsin kohe kinni. Seal ootab suuremas osas vaid valu, milleks?
Paar juhuslikku õnnekildu. Kunagi oli neid palju, kuid see kõik on väändunud ja kildudes. Kas kunagi paistab nii ka praegune aeg? Kas aeg tõesti väänab kõik muuks?

Raputasin pead. Vaatasin ringi. Panin küünla põlema. Lugu vahetus.
Ei, mitte see. Ei... liiga hilja.
Meenutused. Seistes nuttes laua peal, käes pits viina, nuttes.
Oksendades ja nuttes metsas ringi joostes.
Veri valgumas mööda puud alla, pisarad sätendamas lumel.
Tuttava mehe keha vappumised suvises päikesepaistes.

Surusin pisarad alla.
Kuid ei.
Ammusest mälestusest tuttav kuju, nutvate inimeste read, noor neiu kirstus, vaprat nägu tegev ema...
Ei...

Kirstul tuli kaas maha ning seal naeratas mu oma vanaisa, nii tuttav ja samas nii tundmatu, igavesti külm ja kange.
Pisar voolas mööda mu nägu alla ja kustutas küünla.

Kuid malemäng, see veel kestab. Minu käik. Aga ma kardan teha järgmist käiku. Sest siis tuleb vastase käik. Ja ma ju tean, et vastane võidab. Kes suudaks Surma võita?

BOOMSH.
Didn't see me coming, now did you?

Elu on täiesti otsa ümber pööranud. Taaskord. Palju on muutunud, mõttes ja reaalsuses.
Aega on, isegi ei usu, veel vähem kui enne.
Seega sorri. Töö kutsub. Noblesse oblige. Je n'ai pas de noblesse, mais...

Varsti sarnaneb elu juba rongile. Istu maha ja lase vedada. Kuid oleks see vaid nii kerge.
Ikka peab ise suunama teisi.
Ikka vajatakse abi, ikka vajatakse juhatust.

Täna on kodanikupäev. 94 aastat tagasi anti kõigile, kes elasid Eesti aladel eesti kodakondsus. Kes seda soovis. Paljud loomulikult ei soovinud. Selline kodakondsus võis sellel pöördelisel ajal tähendada samahästi lipikut: "TULGE TAPKE MIND ÄRA!"
Aga teoreetiliselt oli see kõigil.
Sama hästi oleks võinud sellest päevast saada Eesti Vabariigi sünnipäev. Oleks ka loogilisem. 24. veebruaril karjuti Tallinnas ja Tartus välja vabadus.
25. alles Pärnus.
26. väidetavalt Kuresaares ja Kärdlas, kuid sellest ma rohkem infot pole leidnud.
Seega üks ja ühtne kuupäev oleks ju lihtsam?
Samavõrd tähtis, kui vaadata. Kuid mingil põhjusel otsustati teisiti. No, kes olen mina hindama?

Kuidas ma järsku niivõrd palju Eestist tean? Misajast ma üldse hoolin?
Teadmised vanast koolist, patriootlikud mõjutused uuest.
"Loodan, et olen ka teisi kas või natuke süstinud patriotismi," ütles direktor selle aasta lõpetajatele.
Kurat, see vist toimibki minu peal.

Astusin kuuseokste vahelt läbi ning värisesin. Kuidas mul viimasel ajal nii külm on koguaeg?
Kas ma olen üldse selline inimene nagu teised põhjalased? Keegi külma nii väga ei karda, kõigi meel on rahulikum, temperament taltsutatum, kõik on nii... põhjamaised.
Ah tiineka mured, tiineka vingumine.
Mis kuradi vahet seal on?

Jäätunud aed püüdis pilku, jäätunud tee pani mu seisatama. Tee peal oli tekkinud heksagonid, jäätunud, küljed helkivad valguse käes. Pilt oli imeilus, soovisin, et saaksin sellest pilti teha. Kuid pildil ei jääks see eal nii ilus, liiga pime oli. Valgus oleks siis juba liiga vale...
Mu aju automaatselt jälle lükkas sisse mingi arvutusliku valemi, et leida, kuidas arvutis programmeerida selline kujund.
Raputasin pead ja astusin edasi.
Viimasel ajal juhtub seda koguaeg. Aju automaatselt tõlgendab maailma mu ümber while'ideks, if'ideks, erinevateks muutujateks jne jne jne. Öeldakse midagi ka selle kohta, kuid kas mäletan täpseid sõnu? Midagi teemal, et psühholoog näeb kuivanud puud ja leiab, et tal oleks vaja Xanaxit, et ta saaks asja veidi vabamalt võtta. Raske periood ju.

Palju on muutunud. Kuid...
Ärkan keset ööd, värisen palavuses.
Ma ei suuda selles ruumis kunagi püsida, kui radiaator väga kõrgele pole krutitud, öösel aga kütab siin väga kuumaks... kuid ausalt öeldes pole mul selle vastu ärgates midagi.
Vaatan lage, kus oli kunagi nimi. Nüüd on seal puhas. Mäletan, kuidas rebisin selle nime sealt maha... nüüd tahaksin sealt käe läbi lüüa. Tahaks ükskõik mida lüüa.
Kuidas sain nii loll olla?
Kas olen liiga egoist?
Või olen liiga vähe?
Mis mul viga on?
Kas viga on üldse minus?
Kas ma ei suuda inimest kunagi hinnata?
Kas ma annan inimestele liiga palju võimalusi?

Vaatan esmeid oma riiulil.
Kuna ma kolin uuele riiulile?
Kuna muutub kõik?
Kas ma hakkan igatsema seda aega siin?
Osalt kindlasti...
Osalt kindlasti mitte..
mitte niipea.
Ja igatsema hakkan mugavusi.
Origami gerbera traadist alusel. Ootamas oma omanikku.
Suprise kujukesed.
Katkine kõrvaklapp, juhtmealgmed nagu juuksed laiali.
Šampusekork meenutas mulle ning vaatasin oma kätt. Hõbe helkis mulle küünlavalgelt vastu. Võtsin sõrmest ning lugesin.
"Üks kõikide, kõik ühe eest."
Sõnad kostmas mu kõrvus. Tüdrukute ja poiste... ei. Meeste ja naiste pilgud mu ümber.
Naeratasin ja mõtlesin taaskord minu "töörühmale".
Töörühm... Kuigi astusin õpilasesindusest tagasi, teen isegi rohkem tööd nüüd, et klassi asju ajada. Hoolimata uuesti koolist saadab mu klass endiselt mind esindama ennast igalepoole.

Ma vajan juua. Ma vajan nii palju juua et ma ei mäletaks enam oma nime ega seda, kust ma tulen, et ma ei mäletaks enam olevikku ega muretseks tuleviku pärast... ega kellegi teise pärast. Ja ma vajan lähedust. Igakülgset lähedust, selle poole karjub mu keha ja vaim. Väsinud vaim, kurnatud vaim. Keha, mis ei saa kunagi piisavalt puhkust, et ennast veidikene koguda.
Ma tapan ennast samamoodi nagu mu vanaisa tappis ennast tööga. Nagu mu isa tapab ennast praegu.
Tahan või ei taha, olen ma siiski nende soost. Rohkem vanaisa kui isa, kuid... siiski.
Weird by birthright.

Astusin ruumist välja ning mu klassiõde tegi mulle kohe selgeks, et olin viimase, kõige lihtsama ülesande valesti teinud.
Kuid see-eest olin mõelnud välja ainukese ülesande, mida ta ei osanud. Teda ületada ma ei plaaninudki, kuid omamoodi võit oli see ikkagi.
Kusagil pea tagaplaanis sosistas vaikne hääleke, mis ütles, et see tundus natuke liiga lihtne et olla õige lahendus, kuid üks klassivend ütles, et kõlas täiesti normaalselt... ja ta üldjuhul teab, millest räägib.
Olümpiaadid.
Hiljem terminalis tajusin, et mulle meeldib see.
Oma aju piirile seada, et näha, kas tuleb midagi välja.
Alguses võimatu ülesanne osutus mu peas kõige lihtsamaks.
Paberil võttis ta aga kuju alles teisel leheküljel täis teksti. Matemaatika.
Samas kui sama raske ülesanne nägi paberil välja väga elegeantne ja kompaktne, kuigi lõppvastus kaugel sellest.
Võiksin seda päevad läbi teha, taipasin.
See meeldis mulle...

Kõndisin trepist alla ning üks tüdruk vaatas mulle otsa.
Ehk minust noorem, ehk minust vanem, ei oska öelda.
Vaatas mulle otsa ja ei pööranud pilku ära. Vastasin ta pilgule ning hetkeks läitis meie vahel mõistmine. Kõndisin trepist taas üles ning kallistasin teda.
Ta lausus midagi vene keeles, laususin talle eesti keeles: "Kõik saab korda"
Vaatasime üksteisele silma ja mõistsime... ning kadusime üksteise jaoks igavesti.
Ehk näeme uuesti?
Seal pole ju tegelikult vahet. See pole tähtis.
Tähtis on see bridge, see sild, mis tekkis meie silmades, meie mõttemaailmas.
Kuidas saakski kõike keelde panna?
Kuidas võikski keel olla väljendusviis?
Ehk oli Asimovil õigus.

Kas pole irooniline lugeda selliseid sõnu?

Read voogavad silmade all.
Tuttavad kujundid, tuttavad sõnad, erinev mõte.
Miks ta nii teeb?

Lugedes neid ridu märkan enda nõrkusi, märkan enda halbu külgi. Huvitav? Kuiv.
Kuid on seal vahet?



Kõnnin mööda lumist tänavat. On kummaliselt vaikne, samas kell on ka vähe.
Näen kauguses üllatusega lumepilve, kerget pahvakut puult. Siis näen üht viirastust linnust, lendamas üle tee, teise puu poole. Kuhu ta küll teel on?
Seiklust ihkab minu rind... Tahaks tõsta näpp püsti ja lasta jalga, kuradile kõik. Tahaks jääda seisma esimeses kohas, kus on sõbralikud inimesed, ilusad naised, head joogid ja anonüümsus.
Kuid eks ma taha iga kord ju midagi uut...
Kõnnin tee äärde ja proovin näha läbi puude nurga taha. Tihe võsa katab maad nagu mõni sirm ehituspoest, kus töötasin. Meenutan judisedes sügist jalutuskäiku metsas, kus puud olid kaetud valge võrguga. Selle nägemine pani mind tundma hirmu, kummalist, ürgset hirmu, võõra kartust. Ausalt öeldes sobib taaskord inglise keel paremini. Fear of alien.
Näen värelust läbi võsa, piisavalt pikk, et olla kiire buss. Hetke pärast ilmubki nurga tagant suur roheline, kiire ja raske metallkarp täis inimkilusid. Ning seal peal ka üks tuttav inimkilu.
Jään teisele poole teed ootama...

On sul külm?

Huvitav, kas keegi seda veel loeb ka?

Ärkasin hommikul. Küpsised ja kohv, hea kooslus, hea hommikusöök. Jalutuskäik läbi lume, jooks bussi peale hirmraske kotiga, suured tänusõnad bussijuhile, kes mind ootama jäi.

Tööl äratasin ennast poolteist tundi. Kaastöötajad naersid mu üle, viskasime nalja. Kuu aega võttis, aga nüüd saan kõigiga juba läbi. Nüüd on juba huvitavam.
See töö on hoopis teistsugune.
Seisad kolm ja kolm tundi, inimesed tuiskavad sinust mööda. Kedagi ei huvita, mida sa seal teed. Tegelikult mitte. Ainult neid huvitab, kes sind tunnevad.
Kuid vähemalt on tuttavlik kant. Ehituspood on mulle alati olnud meeldiv koht. Maist augustini sai seal töötatud.... Nüüd siis novembrist detsembrini veel. Ehk otsin järgmiseks aastaks veel ühe töö omale..
Inimesed on huvitavad. Täna juhtus palju asju..

Esimene "sündmus" oli üks naine, kes möödus kiiruga, koos oma mehega. Ta oli veidi uhkemalt riides, tänu sellele kohe kõhklesin, kas teda minu esitletavad puhastustooted väga huvitavad. Ei paistnud seda tüüpi inimene, kes ise küürima hakkaks. Kummaline, kuidas tööl olles ma loon kohe kiired eelarvamused inimeste kohta. Kuid nii kitsastes oludes need toimivad. Naine, nagu paljud teisedki, oli meelitatud sellest, et teda üldse kõnetati ja talle naeratati. Hoolimata sellest, et see on ju mu töö. See naine itsitas ja raputas pead. Pole midagi erilist... Aga see itsitus tõi tagasi ühe vana haava. Lõi lahti ühe endise puhangu, ühe vana tunde kusagil sügaval. Sest see meenutas üht ammust inimest... Vähesed inimesed naeravad ja itsitavad niimoodi. Ning iga kord kui seda kuulen, on valus. Huvitav..

Teine "sündmus" oli taaskord üks naine, seekord veidi vanem, umbes neljakümnendates. Algul plaanis ta minust tõsise moega mööda kõndida. Kuna aga teda tervitasin, vaatas ta mulle otsa ja naeratas. Ning ta nägu muutus täielikult. Temast sai äärmiselt armas kuju, nukk, ta muutus 20 aastat nooremaks. Kuidas see võimalik on?

Kolmas "sündmus" oli see, kuidas ma taipasin, kui väga tänamine mind mõjutab. Kui inimene mind tänab, siis on tuju parem. Ja ongi reaalselt nii. Minust möödub selle kolme tunni jooksul umbes 300 inimest ja umbes veerand neist tänavad mind. Iga kord kui keegi ignoreerides minema kõnnib, tuju langeb, iga kord kui inimene tänab või kas või naeratab, tuju tõuseb. Tavaliselt lahkun kurvemalt kui tulen...

Neljas "sündmus" oli see, kui üks mees jäi seisma ja vaatas mulle kümme sekundit silma ja kõndis minema. Kümme sekundit, ta luges neid. See pani tõesti mõtlema. Lihtsalt üks tume, tume silm, jõllitamas sulle vastu. Muu polnud oluline, muu ei jäänud meelde. Vaid silma tumedus.

Viies "sündmus" oli see hetk, kus ma sain enam-vähem inimeste reaktsioonid ära "jaotatud" gruppidesse. On stereotüüpsed vastused. Terve hulk inimesi, kes ütlevad "ei, aitäh". terve hulk inimesi, kes ütlevad lihtsalt "Ei". Inimesed, kes ütlevad kõvasti ja üle saali: "On juba olemas need.". Inimesed, kes viipavad käega, näidates et nad ei saa aru või ei taha aru saada. Inimesed, kes vaatavad sulle otsa ja kõnnivad minema. Inimesed, kes ei vaata sulle üldse otsa, enne kui neid tervitad. Inimesed, kes ei vaatagi. Gruppe on palju ja palju... aga nad on loogilised. Ja kõik mahuvad kuhugi.

Kuues "sündmus" oli mees, kes lõhkus mu valminud stereotüüpse süsteemi. Ta tuli sisse, vaatas kõige pealt üle kõigi riiulite(elektroonikapoes loomulikult), vaadates inimesi, mitte kaupa. Tervitasin teda automaatselt. Ta reageeris umbes kümme sekundit hiljem, vaatas hetkeks otsa ja ütles väga tugeva aktsendiga "tere". Siis ta hakkas uuesti vaatama. Hetk hiljem ta vaatas mulle uuesti otsa ja proovis öelda sama sõna mis mina olin öelnud: "tervist". Siis ta naeratas, tuli lähemale ja ütles uuesti "tervist" ja pakkus mulle kätt. Vaatasin hetke ta kätt, siis vaatasin talle silma ja võtsin ta käest kinni. Külm käsi, halb käepigistus... Mis mees see veel oli? Ta silmist paistis lihtsalt... tühjus. Ta noogutas ja pööras ümber, otsides taas kedagi või midagi. WTF.

Seitsmes "sündmus" toimus aeglaselt. Tegin terve hulga paberist lilli, sest mul polnud tööl eriti midagi teha. Inimesi mu toode ei huvita ja tervitamine ei paku just eriti pinget. Seega tegin lilli. Katsetasin eri pabereid... Tööpäeva lõpus võtsin suuna vasakule ja andsin igale naisteenindajale ühe neist lilledest, soovides head laupäeva. Otsustasin, et järgmine päev lähen teisele poole. Reaktsioonid taaskord olid seinast seina. Mõni lõi kisama, et issand kui armas. Mõni vaatas mind imelikult. Mõned, eriti nooremad, ei osanud lihtsalt midagi teha selle peale.

Mina loen. Kui see küsimus oli lugejatele ikka suunatud

*Paneb ka pleki maha sellest, et loeb*

Oli küll lugejatele. Aitäh :)
On ikka piisavalt hea?

Mis on selle sügis-talvega?
Meenub väike lause raamatust.. "What is it with elevators?"
Naeratan, kuid kurvalt.
Inimesed murduvad. Üks, teine, järjest. Inimesed väsivad... Füüsiliselt, vaimselt. Miks kõik nii väsinud on? Kuidas? Didn't we just get here?
Jalutan klassist välja, suutmata naeratust peita. See oli nii lihtne...
Näen klassiõde seismas eemal, vaatan talle otsa ja näen kohe, et ta purskub nutma.
Kallistan teda, ütlen, et küll ta hakkama saab. Probleem on küll muus, aga ega ta mulle ei räägi. Ma pole kunagi olnud tema jaoks see. Sõber küll, kuid mitte see sõber, kellele rääkida. Selleks on teised.
Kõndisin minema...

Kõnnin trepist alla. Näen teist klassiõde istumas pingi peal. Märkan tema kehakuju. Ta nutab. Lähen tema juurde. Kallistan teda ning istun vaikuses ta kõrval. Varsti hakkab ta rääkima. Vaikus murrab kõik. Probleemid. Inimestel on probleemid.. mõnel reaalsemad, mõnel ettekujutatud.. Kuid siiski. Need võtavad oma energia. Ja neil saab see otsa.
Kuna minu energia otsa saab?

Silm *vilksatus* kriiskav naine *vilksatus* külm käsi *vilksatus* hale nutt ja blondid juuksed *vilksatus* mustad juuksed, õrritamas ja vihkamas *vilksatus* irve *vilksatus* külm nahk mu huulte vastas *vilksatus* krampides mees
*v i l k s a t u s *
Ärkan valuga. Ei saa ennast liigutada. Ei saa nutta, ei saa tõusta, ei saa hingata. Külm käsi surub südame kinni, ei tunne soojust, vaid valu, valu, valu....
Valu hääbub.
Jään voodisse lebama. Külmavärinad käivad üle keha. Silmi ei suuda avada. Nagu transis.
Miks? Miks peaksingi?
Mis kurat on piisav, et mind üles ajada?
Miks mitte jäädagi siia, igaveseks?
Meenuvad nutud. Meenuvad naeratused. Meenuvad vanad ajad, ihad, soovid, täitmata unistused.
Siiani täitmata. Siiani ootamas. Kas keegi kunagi mõistaks?
Ega vist.
Kuid lootma peab.


Tikk süütab küünla...

Voldin viimase jupi valmis ja viskan purki. Siin on nüüd... kui palju juppe? Tõmban kalkulaatori välja... 4 korda 32 korda 8... 1024 juppi. Hakkab looma.. Purgi vastu väike leegike?
Mis on leek?
What is the defination of a flame?
Meenuvad nädalad, pikad.
Mõttekäigud, rasked.
Joogid, rohked, kanged.
Milleks üldse kogu selle jamaga vaeva näha?


Istun saunas. Vanaisa ehitatud saun, nüüd on seinad juba ühtlaselt mustad, kuid ilusad, karm puit, tellis, mört, raud. Ilu peitub ausas materjalis, nagu Morrisele meeldis. Huvitav, kas ta naeraks, vaadates siin ringi.
Tõmban kuuma õhku endale sisse ja meenutan kõiki neid aastaid, mis siin veetnud olen. Kõiki mälestusi.
Siis mõtlen endale. Oma olukorrale.
Ohkan ja viskan leili. Võtan viha, kaseviha kätte ning hakkan vihtlema.
Iga löögiga kasvab viha, kasvab jõud.
Vihkan ennast, vihkan, kuidas ma alati kõik ära rikun. Vihkan, vihkan vihkan. Surun viha endast iseenda vastu.
Huvitav paradoks: kas praegune viha suundus minu tervise vastu või poolt?
Järsku kadus kontroll ning viha teine ots kaevus sügavale mu reide.
Verd voolas veidi välja, valu oli meeletu... kuid mind ei huvitanud.
Rahunesin ning lahkusin lavalt. Pesin viha(kas pole kahemõtteline?) ja enese...
Kuid siiski tundsin, kuidas nii palju jäi veel minu sisse.
Kui ma laseksin kõik välja... Siis ma ei hävitaks mitte ainult ennast, vaid ka kõik enese ümber. Ning teadsin, et enne häviksid teised ja ma näeksin pealt...
Seega lõpetaksin alles siis, kui poleks enam kedagi hävitada. Peale ise-enda.
Kas see polegi inimloomuse üks põhilisi tunnuseid?
Kas ma tegelikult seda ei teegi, aeglaselt?
Kes kurat ma enda arust olen?


Mängin ulmemängu, Mass Effect 3. Taipan hoobilt, kuidas iga rass tegelikult näitab mingit inimloomustüüpi. Mingit iseloomujoont. Turianid on sõjaväeliselt karmid isad. Salarianid on teadlastest veidrikud. Kroganid on machod. Kuidas me saaksimegi kujutada ette ebainimlikke tulnukaid?
Kuidas me neid kirjeldaksime?
"Solarises" on kirjeldatud ookeanit, mis on võimeline mõtlema, tegutsema, mis on elus. Aga kuna ta on nii suur ja n-ö aeglane, on temaga suhtlemine ilmselgelt võimatu.
Btw, soovitan soojalt. Väga mõtlemapanev kirjatükk. Lugesin seda muidugi ammu. Ehk peaks uuesti?
Kuid mul on niigi 8 raamatut vaja kiiremas korras läbi töötada. Kuidas ma sellega veel hakkama peaksin saama?


Kirjandus. Muusika. Tants. Arhitektuur. Need kunstivoolud on mulle kõige lähedasemad, kõige tuttavlikumad. Miks? Kas see näitab minu kohta midagi?
Kes ma olen?
Seda ma ju Sinus otsingi.

Panin telefoni käest ja surusin enda esmased mõtted maha.
Viha, ärritus.
Shh, avalik koht.
Jäin korra seisma, panin silmad kinni ja langesin tagasi tavalisse tühjusesse.
Kõndisin kahe diivani juurde ja vaatasin ringi.
Huvitavad inimesed.. intellektuaalne paar, kellest ühe kohta tean suhteliselt kindlalt, et ta mind ei salli. Heh.
Paraleelklassitüdruk, kes oli üpriski huvitava iseloomuga ning keda austasin, kuna ta oli kahe jalaga maa peal. 21.sajandi ime.
12.klassi tüdruk, kes paistis seltskonda osaliselt juhtivat päris huvitaval viisil, pannes kõik teised ennast juhtima. Päris huvitav, peaks uurima.
Põhikooli tüdruk, kelle mõttemaailm tundus väga intelligentne.
Ja mu klassiõde, läbi kelle ma õigupoolest siin olingi.
Väga huvitav kooslus... Kuid ehk sobin ma siia?
Vaatasin kella.
Vaatasin ruumis ringi. Huvitav interjöör, vanasse tehasesse ehitatud bowlingsaal, väga erinevate stiilide kooslus, mis kõik hämmastaval ja kummalisel viisil sobis kokku.

Pärast teist telefonikõne hakkasin lahkuma ning minu üllatuseks küsiti mitu korda, kas ma ikka kauemaks ei saaks jääda. Kui kummaline. Seda pole enam ammu tehtud...
Kas enamasti inimesed siis mõistavad, et mu otsused jäävad tavaliselt püsima? Või ei soovita mind kunagi seltskonda piisavalt?
Kummastav mõte, kuid ometi nii tähtis.