Just some thinking.

"Tanel, sa vesipiipu ei tee?" küsis Kairi minult, hoides ühte kättüleval, kunstküün minu poole välja sirutatud. Tal olid pikad tumedad juuksed, paks meigikiht ja see pani mu korraks mõtlema. Kuidas ma siia saingi? Ma ju ei käi enam pidudel.
Meenutasin, kuidas olin Kairile helistanud ja palunud tal värava lahti teha. Meenutasin ka päevast trenni. Jah, kõik klappis, ma olngi siin.
"Ei, ma ei tee seda enam," ütlesin talle.
"Okei" ütles ta ja sammus kõrvalruumi, tõmmates enda järel ukse kinni. Läbi klaaspaneelide nägin, kuidas nad sinises valguses andsid toru käest kätte.
Ausalt, mida ma siin tegin? Vabandasin, tõusin püsti ja kõndisin kõrvalruumi. Sügasin koera kõrva tagant, sügasin ka kassi, et nad kaklema ei läheks. Ning seejärel teist koera. Vaatasin toas ringi. Nurgas oli hiiglaslik telekas, mis kogu ruumi suhtes oli siiski väike. Muusikakeskus asus samuti nurgas, lastes praegu väga võimsad bassilaineid läbi õhu. Seinad olid ühtlaselt rohelised ning jätsid iidse, kuid kalli mulje. Toolid meenutasid veidi barokk-stiili, nagu ka diivan. Nurgas seisis pooleteistmeetrine Mingi-aegne ohtralt kaunistatud vaas. Laes olev valgusti tundus olevat käsitöö... jne jne jne. Seintel olevad maalid olid originaalid, v.a. mõned klassikud, näiteks kaks "Mona Lisa't"("la Joconde'i"). Jätab jõuka mulje? Noh, seda see oligi. Maja, vabandust, villa on üle 200 aasta vana ja huvitav kooslus modernsest tehnoloogiast ja antiikkunstist. Neli korrust, palju, palju tube.
Ah ja elanikud? nooh, "mõni õlle" tähendas kaheksat. Ma olin ainuke, kes õlut jõi. Ja lisaks oli ka kangemat värki laual, lademetes siidrit... ja see oli kõik "ülejäägid venna sünnipäevast".
Ning praegusel peol olid kohal arvatavasti kõige suuremad tegijad tulevases Eestis... või siis suurimad väliseestlased. Seal oli Reaalkooli ÕE president, siidriklaas ees. Seal asepresident. Seal oli 21. kooli suurimad tegijad. Seal oli TIK-i kõrged näod. Ah, seal on EÕEL-i president ja asepresident. Kõik ühe laua ümber. Või vesipiibu.
Ja mina. Mida ma siin tegingi? Ahjah, me pidime ju projekti kirjutama.
Ja projekt läks minu nimele. Kõigist neist ühiskondlikult, isegi meedias tuntud nimedes valiti minu neutraalne, tundmatu nimi. Huvitav pakkumine, kuid ma olin tõepoolest kõige noorem kohapeal ja olin arvatavasti selles seltskonnas viimane, kes lahkub. See tähendab, et kui projekti kirjutatakse tihti, on kontaktandmed, vähemalt 3-4 aastat samad.
Kõlas ju loogiliselt, aga minu kohta ei olnud ametlikult praegu isegi märget mingi hariduse kohta ja mulle selline asjade korraldus meeldis. Loomulikult oli seal kõik need olümpiaadid ja muud tulemused, kuid need ei tule igale inimese taustotsingus välja.
Tulin tagasi laua juurde, võtsin porgandit ja dipikastme endale lähemale. Laud oli lihtsalt hiiglaslik ja dipikastmeni muidu viisakalt ei saanud.
"Päris konkreetne," ütles Reaale asepresident.
"Selline ma olengi," vastasin naeratades. Ta naeratas mulle vastu ja pöördus taas üle laua oma vestluse juurde.
"Kuhu me siis nüüd projektiga jõudsime?" küsisin huviga.
"Ah, korteri ostame omale. 20 euroga," naerdi mulle vastu. Jah, projekt oli tegelikult juba koos ja nüüd me lihtsalt naljatasime, et meil on vaja veel seda ja toda. Näiteks alkoholi ja snäkke koosolekutele. Ja eraldi elamiskohta kõigile. Mõtlesime ka, et helikopteriga transport oleks ehk liig, kuid taksokulud võiks Tallinn küll katta.
Kõik naersid ja joogid vaikselt kulusid.
Telefon helises, isa oli järgi jõudnud. Pidu küll tegelikult alles algas, oli üle mindud küünlavalgusele, kuid otsustasin, et kui ma nüüd ära ei lähe, ületan ehk joogipiiri.
"Noh, minu poolt ongi kõik. Ma siis lähen," ütlesin kõigile.
"Aww, juba?" küsisid mõned kurvalt. Huvitav, enne ei teadnud nad eriti hästi mu nimegi. Ju siis olin häid nalju teinud.
"Kahjuks jah, eks näeme siis järgmisel koosolekul!" hüüdis keegi.
Lahkusin ruumist, Kairi kaasas.
"Tsau, Tanel!" kuulsin veel kedagi hüüdmas. Jah, nagu öeldud, ei teadnud nad mu nimegi.
"Oled kindel, et ma ei pea midagi hüvitama?" küsisin. Ma olin siiski joonud ju midagi.
"Jah, jah, muidugi," ütles Kairi vaikselt. Nägin, et talle ei meeldi olla peo korraldaja. Kurb, olin lootnud siin veel ühe peo korraldada. Uhke koht, siiski.
Koer jooksis koos minuga välja. Väravani oli päris palju kõndimist, krunt oli suur.
Astusin autosse ja ütlesin isale tsau, mõeldes samas, kui kaugele see pidu küll minna võis...

Sul oli enne ju varjunimi, või mis?? *on evil*

Aga okei, ma ei hakka virisema, Hawaii, edasi tahan, mis muud.

öhh, dem, oota, ma editin ära xD

EDIT: editisin ära
Aga tänks

sorri, et topeltpost. Ja sorri, et nii kaua pole saanud, kiired ajad. kiired ajad on tulemas ka =/

Vaatasin ringi. Katkine voodi, nõbu rääkis ühe päris humoorika loo selle kohta. Algul ei uskunud teda, aga hiljem leidsin ühe juukseklambri ja see pani mu tema lugu uskuma.
"Sul "Koitu" pole w?" küsisin.
Nõbu vaatas mulle otsa ja naeris.
"Muidugi on."
Pani käima, tõstsime klaasid, panime käe südamele ja laulsime täiest kõrist. Oh jah, olime täis.
Miks ma jälle jõin? Kuradi hea küsimus. Ma masesin viimasel ajal jälle liiga palju. Aga noh, maja oli tühi, raha oli olemas, ostjaid palju... Vahelduse mõttes.
Ja nii ma olin siin.
"Tangime lõpuni?" küsis nõbu. Mul oli ju homme keemia olümpiaad, olin talle kaks korda juba ei ära öelnud. Aga no okei. Saab ju kuidagi ikka.
"Tavai" ütlesin. Panime klaasi tühjaks ja pudeli otsa. Liitrine pudel hooga tühjaks, nooh, hakkab pähe küll.
"Kahjuks oli see viimane õlle" ütles nõbu.
"Aga gin on ju ka veel" ütlesin. Jaah, gin. Mu lemmikjook, klassikaline gin. Esimene jook, millest ma kunagi täis olen jäänud, siiamaani meeldib.
Tõime selle välja, 1.5-ne pudel. Valasime klaasid täis.
"Tüdrukute auks!" ütles nõbu. Nojah, ta oli ju just maganud ühega. Nojah, ma olin ka just Teda näinud. Kuigi vaid hetkeks.
"Tüdrukute auks!" ütlesin ja jõime hooga põhjani, lõpetasin enne teda ja lõin klaasi lauale.
"Miks nii aeglaselt?" küsisin naerdes.
"Ära mölise ja vala välja," ütles ta, samuti naerdes.
Valasin talle välja ja andsin talle pudeli. Ta noogutas ja valas mulle. Viisakus.
Võtsime klaasid, tõstsime üles.
"Tüdrukute peale, kes situvad meie elu, kui vaid saavad, kuid kes sellest hoolimata meile meeldivad!" ütlesin mina natuke pikema toosti.
Nõbu naeris, lõi klaasi kokku, jõime taas põhjani ja ta võttis mu käest ja surus seda.
"Hästi öeldud, mees, hästi öeldud" ütles ta.
Valasin mõlemale uue klaasi ja jõime selle elu terviseks. Jah, elu terviseks. Me olime ikka väga täis.
Natukese aja pärast üks hääleke mu peas küsis, kui täis ma olen. Vastus tuli masendav, väga täis. Siis sellel häälekesel tuli meelde, et homme on olümpiaad ja väikesest häälest sai möirgav viha: "AITAB"
Sulgesin silmad. Jah, ma olin täis kui tarakan ja sulgesin silmad. Maailm käis ringi. Ja ringi. ja ringi ja ringi ja ringi.
Jooksin vetsu ja oksendasin.
"Hah, rohkem ei talugi?" küsis nõbu.
"Mul homme ju olümpiaad" ütlesin.
"Lase üle"
Mõtlesin selle üle natuke.
"Õps on minuga palju tegelenud, ei taha talle nii sitasti keerata" ütlesin.
"Nojah." ütles ta.
Sulgesin taas silmad. Polnud enam nii hull aga...
Oranžikas vedelik voolas jälle potist alla.
See oli hea tšillikaste, aga teistpidi tulles on kummaline, kui su suu õhetama hakkab. Ah, kui mul sellised mõtted on, olen ma juba enam-vähem kaine.
"Ok, mulle aitab, ma tõusen mingi 8 homme, äratan sinu ka?" küsisin.
"Ärata, kui ära hakkad minema."
Jäin magama. Hämmastav, kui kerge oli täis peaga magama jääda.


Järgmine hommik ärkasin. Super, et olin oksendanud. Polegi nii hull.
Tõusin püsti. Ei tahagi oksendada. Ju siis pole midagi. Pea ka ei käinud eriti ringi, käisin mööda sirget.
Läksin tegin omale kohvi. Lahja sai, kuid ehk oligi parem. Käisin dušši all.
Vaatasin ennast peeglist. Okei, pole eriti hullu. Natuke peab veelärkvel olema, siis kaob see pilk ka ära. Kurat, habe on ka ajamata. Vaatasin ringi. Siin polnud midagi, millega ajada. Ah noh, eks need geeniused siis näevad, milline ma välja näen.
Äratasin nõbu üles, tal oli hullem pohmakas. Pooleldi naerdes lasin ennast välja lasta ja kõndides bussipeatuse poole märkasin, et buss on ära juba sõitnud. Kurat. Passisin tükk aega peatuses, kuni järgmine tuli ja arvestasin välja, et ma pean jooksma. Kurat.
Jooksin Estonia tagant mööda, mööda politseiprefektuurist, kus olin kunagi käinud, mööda TIK-i spordihoonest, sisse TIKi peamajja, mida tundsin juba pisut.
Vaatasin tabelid mitu korda üle, enne kui enda leidsin, vahetasin jalatsid kiirelt, kõndisin teisele korrusele. Ahh, mu armsad ketsid, ma jumaldasin nendes jooksmist ja sprintisin kohapealt minema, ruumi 205. Astusin ühe teise tüdruku järel sisse ja ütlesin oma nime mingile vene keemiaõpetajale. Mind pandi istuma ja vaatasin laua üle. Tabel, vormistusabi, mustand, puhtand. Roheline salvrätik, väike joogike, šokolaad. Täpselt nagu igal olümpiaadil, v.a. loodusteadused. See oli süsteem, mida tundsin. Sellest hoolimata kordas vene keemiaõpetaja kohutava aktsendiga kõik üle. Tulemused sellel ja sellel kuupäeval, sellel ja sellel kodulehel. Aega nii palju. Tualetis võib käia. Huvitav, räägiti, kuidas üks poiss oli läinud tüdruktue vetsu ja helistanud abile. Üle klassi kostis nurin, kui öeldi, et õpilane oli vene päritolu. Mina ja mõni veel kortsutas kulmu: miks see oluline on?
Igatahes jagati tööd kätte. Aega: 5 tundi. Ja õige ka, mul kulus kogu vormistuse ja lahendamise peale 4 tundi ja 15 minutit. Ning kui aus olla, oli tekstis minu arvates viga. See oli täiesti võimatu, pealegi, tundes nende stiili, tundus see ebaloogiline. Vaid seepärast jäi mul üks ülesanne täielikult lahendamata.
Astusin välja, juhe täiesti koos. Mis ma nüüd peaksin tegema?

JANEEEK!!!

*kortsutab kulmu*

Ei tegelt, jeesh, me liked it, was very good and I want a new chapter.

Sa peaksid tulema kooli ja mu mata töö, mille ma kahe sain, ära parandama , vot nii-.-

Aga jah, edasi!!

Selle mate tööga vaatame veel, ma ei tule homme kooligi =P

Kõndisin taas mööda jäätunud teed. Maad kattis õhuke lumekiht, seega polnud libe. Oli veel pime, kuid heledam kui kunagi. Mõnes majas alles läks tuli põlema- kella poole kaheksane äratus. Tuul kõigutas kergelt lumiseid puuoksi, kuid need olid oma raskuse all üpriski jäärapäised. Kass jooksis minust mööda, arvatavasti oma sõbra Oscari, oranžitriibulise kassiga kokku saama. Olin neid just ükspäev tihaseid hiilimas märganud.
Kuid siiski panin seda vaid tähele nagu muuseas.
Mis? Ülim usaldus. Kurat võtaks, keskendu teele, sul on kiire.
Panin muusika mängima, et hoida tempot, astusin tee pealt maha ülilühikesele teejupikesele nelja-viie puu vahelt, mis ühendas ühenimelist teed vaid jalakäijate jaoks. Mina ise ju selle tee siia rajasingi, varem käisid kõik teiselt poolt, teisest peatusest..
Teise tundmine, arusaamine, tema õppimine. Kurat, keskendu.
Vahetasin lugu, kummardudes, et lumiste okste alt läbi minna, mööda minna tähendaks läbi paksu lume sumpamist ja sellega ei viitsinud ma täna küll tegeleda. Astusin edasi, teades, et mu jalge all on paekivist rada, mille lõi vastutulelik vaid vene keelt valdav keskealine mees, märgates, et ma seda rada tihedalt kasutan. Hah, mäletan, kui palusin kord tema abi hiiglasliku palli veeretamisel, tahtsime teha lumememme, kuid esimene pall tuli veidi kõrge.. nii umbes poolteist meetrit kõrge. Tollal ma umbes nii pikk olingi.
Protsess, pidev areng teise iga liigutuse tundmaõppimseks. Kuid kas protsess toimis veel? Kurat võtaks, vähemalt bussipeatuseni kiirusta ära.
Kõnidisin mööda teist tänavapoolt, seal majas elas üks mu paraleelist. Seal elas mu vana rattatreener. Tänavalt suure tee äärde rajatud jalgrattateele astudes märkasin, et siin oli tegeldud väheke lumekoristusega. Õige ka, siit ei saa autoga välja keerata ilma ennast ohtu seadmata.
Kas mul on veel midagi teada saada? On, ja palju. Kuid saan ma seda kunagi teada ka? KURAT PEATUSENI ON JU VAID 100m, OLE VAIT.
Sain aru, et mu lugu oli natuke liiga vihane. Vahetasin ning meenutasin kiirelt- jah, mu nägu polnud isegi hetkeks emotsiooni väljendanud. Hämmastav anne, kulub tihti ära ka. Eriti lõbus on kuulata, kuidas kõik sind zombie'ks sõimavad.
Vaatasin selja taha, märkasin, et buss ei tulnudki veel. Vaatasin kella, aega on minut. Peatuses oli kolm inimest- buss polnud kindlasti veel tulnud.
Jõudsin bussipeatuse juurde, ei märganud kedagi tere-tuttavat ning lasin oma mõtetel lennata.
Kas on sellel mõtet? Üks meist ju saab viga. Temal on minu kohta veel palju avastada ja seda ta ka teeb. Kuid minul?
Ehk ma ei väljendunud siiski õigesti? Ehk see pole see?
Protsess kõlab õigesti, kindlasti.
Kindlasti...
Ootamatult haaras mind armastuse ja hirmutunde segu. Pikendasin momenti, tunnetasin selle tunde tagamaid, neid leidmata.
"Vahel võib karta ka põhjuseta", kas need polnud sõnad, mis prantsuse kirjanik Gary oli pannud proua Rosa suhu?
Olid need siis tõesed?
Mind haaras tunne, et kõik, mida ma teen on kohutavalt mõttetu.

Buss ei tulnud enne, kui 20 minuti pärast ning see oli puupüsti täis.

35 minutit külma masendust ei mõjunud mu tujule just rõõmustavalt.

Awww .

Hullult meeldis see osa (Y) UUTT

"Väikest Rudolfi mäletad?" küsis ema. Muidugi mäletasin. Väike poiss, kes elas ületee. Alati nägi natuke haiglane välja, kuid lõbus. Noogutasin.
"Tal on lümfisoontevähk," ütles ema. Ohsakurat. OH SA KURAT, see poiss polnud ju veel seitsegi.
Ema kõndis ära, mina jäin taas mõttesse.
Meenutasin mõnda põnevat pala. Ükskord oli Rudolf sisse jooksnud, oma jope nagisse riputanud(millest ma aru ei saa, kuidas ta seda tegi, nagid on kõrgel) ja tuli tuppa. Kui ma temalt küsisin, miks ta siin on, vastas poiss lihtsalt: "Issil on üks tädi külas ja ma pidin siia tulema." Ahvõinii.
Vanemaid mul kodus polnud, olin olnud msnis ja kuulasin muusikat. Muusika oli tollel ajal mul vist Nickelback. Hetkel mängis S.E.X. ja panin otsustavalt iTunesi kinni ning msnis Busy peale, pöörasin ennast ringi ja vaatasin poissi, kes mu tuba uuris.
"Noh, mis sa teha tahad?" küsisin. Ta kehitas õlgu. Järsku sain pihta, et see oli poiss, kellel on palju küsimusi. Ta oli täpselt selles vanuses ja arvatavasti ta isa temaga eriti palju ei tegelenud, mäletasin küll ,kuidas mina oma isa küsimustega pommitasin. Ehk seepärast suudangi nüüd kiiremini seoseid luua ja märgata.
"On sul ehk küsimusi?" küsisin huviga. Vahel suudavad lapsed küsida küsimusi, mida peaksid tegelikult ise küsima.
"Miks on taevas sinine?" küsis ta. Ragistasin ajusid. Kuidas ma seda talle seletan? No ma ei saa ju öelda talle, et valgus liigub lainetena ja laine tihedus näitab valguse värvi ja siis ei saa ma talle seletada, miks valgus murdub sinise valguse all ja üldse, et valge valgus ontegelikult kõik spektri värvid, mis spekter on. Pealegi ei laseks teadlane minus endal peatuda ja ma arvatavasti lõpetaks seletamas viie-kuueaastasele, et kosmoses võib suvalisel ajal tekkida positron ja elektron, liikud ringi ja siis üksteist hävitada, muutudes puhtaks energiaks.
"Sest õhus on hästi hästi hästi väheke vett ja vesi on ju sinine" ütlesin talle.
"Kas see vesi ongi see vesi, mis sajab?" küsis poiss kiirelt, märkasin, et ta huvi tõusis. Oh kurat, siin läheb kaua...

Hiljem tulid mu vanemad ning ma olin saanud päris palju küsimusi, mille vastust ma isegi ei teadnud. Miks on vikerkaar kaares? Kas silm on sfäär, sellepärast? Sest maa on kaares? Gravitatsioon? Õhu eri osade tiheduste tagajärg? Kurat seda teab.
Vanematele tuli Rudolf ka väikese üllatusena. Kella kaheksa paiku läks poiss palju targemana koju. Mina ja isa tundsime ennast aga kõvasti rumalatemana. Ema oli laskunud täielikku masendusse, kui proovisme talle öelda, mis tegelikult toimus, sest ta polnud pooltest asjadest kuulnudki. Lisaks olime isaga kolm korda vaidlema ka läinud, kuna isa ei nõustunud mõnede uusimate teooriatega ja mina asusin neid kaitsma.

Peale seda raamatut lugema asudes hüppas mu pähe üks vanasõna. Kuidas see nüüd oligi?
Üks loll oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata?

Heaa (Y)

Uut ootan....

Sorri, mul on praegu kodus väga väga sitad olukorrad, ma ei taha praegu kirjutada, ükskõik, mis ma kirjutaks, lihtsalt nõretaks masendusest ja vihast.

Tänks=)

"I...STAND ALONE...INSIDE" kõlas muusika mu kõrvas, vahepeal mõnusad akordid.
Kõnnin taas mööda tänavat. Tuul Puhub tugevalt selja tagant, päike paistab näkku. Kõnnin tee keskele, posti varjus natuke diagonaalselt, taas keskele... Mõttetu, kuid siiski hoiab mõtteid vaos oma loogilise, korduva rütmiga.
See kuradi tõbras, see kuradi tõbras.
Järgmine laul.
"Do like I told you, keep away from me" kõlab samalt artistilt.
Yeah, you damn faggot, KEEP AWAY. Didn't you do enough harm over all those years already? It's a miracle that I've lasted under your tyranny. Many people would've snapped. You wouldn't. Wait, YOU DID. So it's true all along, I AM stronger than you.
Rõõm haaras mind hetkeks. Hah, seda polnud ma taibanudki. Kuigi tõsiasi on see, et eile murdusin mina esimesena. Kuid see-eest ei valanud ma oma emotsioone tema peale, nagu tema teeb iga päev. Kuradi tõbras. Kõigest sellepärast, et temal oli väiksena isa, kes tema peale ennast välja elas...
Ahh, kurat, unusta ära. Sa tulid jalutama, et rahuneda, mäletad?
Vahetasin playlisti.
OOH, sobiv.
Päike paistis, pannes lume sillerdama kui teemantpuru. Paistsid raagus puud ning see kummaline roosa-valge silt. Mingi järjekordne puukool, neid oli siinkandis palju. Päike paistis, mõõtsin selle asukoha üle. Madal, kuigi ega ta kõrgele ei tõusnudki. Kell oli üks ning päikest oli vast kolm-neli tundi veel. Kuigi palju tõenäolisem on juhtum, et läheb pilve.
"You can knock me down and watch me bleed but you can't keep no chains on me!"
Ohjah.
"I was born free!" Indeed. I was.
And one day, I will be free again.
Until that day, I will walk these frozen roads. And if I'm lucky, She will be by my side.

Tänks =D
Vähemalt tuju paranes nüüd tükkmaad

Taas krudises lumi mu jalge all. Ilm oli siiski pilves ning tuju sama sitt kui enne. Pidin Temaga kokku saama, aga ema helistas, tal abi vaja. No okei.
Kapuuts oli peas, paremale ja vasakule ma ei näinud. Raagus puud mu kohal meenutasid veidi võlvkäiku, kuid see mulje on petlik, suvel pole siin mingit võlvkäiku, see meenutab pigem sammaskoda.
Ning suvel oli siin inimesi. Seal pinkidel istusid alati venelased. Kuju ees vahetus seltskond iga natukese aja tagant, see oli populaarne kohtumispaik. Pinkidel istusid alati mingid suvakad muutuvad tegurid. Ülejäänud istusid murul, põõsaste vahel, puude all. Meenutasin, kuidas ükskord olime istunud keset teed, R-kioski ette maha. Inimesed, kes tulid Vanalinna poolt, vaatasid meid kummaliselt, kuid noh, see oligi üpris kummaline seltskond ja meid see küll ei huvitanud. Meie ootasime juua.
Raputasin pead ja sain aru, et mul on mase. Kurat küll. EI, nüüd aitab. Neljas päev juba, nii ei lähe. Aitab.
Vahetasin lugu, otsides midagi... head.
WHAT IF I SAID I WILL NEVER SURRENDER
Õujeah. See oli see. Seda ma hetkel vajasingi. Keerasin muusika kõvemaks.
WHAT IF I'D SAY I'M NOTLIKE THE OTHERS?
Tundsin, kuidas muutun. Mu sammu rütm muutub nagunii automaatselt muusikasse, kuid nüüd tõusis ka mu sammu pikkus, tundsin kiirust. Tundsin, kuidas mu kehahoiak muutub, kuigi teadlikult seda muuta ei oskaks. Teadsin, kuidas nüüd suvalisele paistan. Ning mu mõttes oli vaid üks mõte.
TRA ÄRA MINUGA MÖLISE.
Jah, tean küll, et see on vaid mask. Tean ka seda, et paljud suudaksid mulle tappa anda. Tean ka seda, et paljudega mölisemine võib probleeme tuua.
Kuid see üks mõte tähendaski, et mul on sellest kõigest jumala pohhui.
Isa tuli kallale ja ütles, et ma pole ta poeg? Pohhui.
Sõber reetis su usalduse? Pohhui.
Mul on ju veel Tema? Mul on jalatsid jalas, kott õlal, jope seljas, nätsupakk kotis, rahakott sealsamas. Taskus telefon, taskuäärele kinnitatud iPod, teises taskus kaardipakk. Mis iganeks ka juhtuks, ma elaks kõik üle.
Ja ma kõnniksin edasi.

Lugu vahetus.
Ehk oli see lollus? See ju tegelt oligi. See pole ju mõistlik? Mul ei tohiks nii pohh olla. Elus on ju rohkem kui nätsud ja kaardid.
Nojah, näiteks... armastus ja... nojah, oligi vist kõik.
Raha? See on ka armastus.
Karjäär? Sama asi.
Õnn? Armastuse produkt.
Oli või? Aga huvi? mingis mõttes...

Who can catch a lightning in a bottle, set fire to water?
Naeratasin. Pohhui ju. Mis see üldse siia puutub? Mis see üldse loeb? Tee mu jalge all loeb.
Keskendusin vaid rütmile. Jalg jala ette. Mulle meenus, et Tema vaid muusikat kuulabki, mitte sõnu. Mina kuulan vist kõike, kuid halva sõnumiga laul... no seal peab ikka väga hea muusika olema.
Või hea rütm.
Jalg jala ette, see meenutas veidi marsirütmi, kiire.

Tee. Vaid see luges.
Vale. Tema luges rohkem.
Tema ja tee.
Ja muusika.

Tundsin kolmnurka. Miks inimesed armastavad kolme?
Kuid ka mul oli kolm asja, mida vajasin.

Tema ja tee ja muusika.
Kuid ühel päeval arvatavasti kaob ka Tema ning iPodi aku saab tühjaks, tee laguneb.
Kuid mälestus jääb. Ning muusika jääb peas mängima. Ja ikka jääb üks jalg teisest ette.

Ma kõndisin mööda jäätunud teed.

Istusin klassis.
See klass on natuke teistmoodi üles ehitatud. Lauad on pandud ringi, jättes keskele tühiku. Sinna tühikusse aga on ruumi puudusel pandud üks laud kahe tooliga. Ta õpetaja laud on ikkagi nurgas, kus on enamasti ka õpetaja.
Pool tahvlit on täis pilte, mis on magnetiga sinna kinnitatud. Seal oli Suurbritannia kaart, geoloogiline ja inimgeograafiline. Kalender, kust paistsid selle pildid, enamasti söögiteemalised, kõik väga inglispärased. Seal oli ka pilt beefeateritest.
Seintel oli ka stendid, ausalt öeldes olid neid pea kõik kohad täis. Ja mis polnud neid täis, olid täis postreid, millel oli kaart või mingi linna panoraam. Või siis näiteks inglise ja šoti kuningliku pere kronoloogiline graafik.
Stendidelt paistsid inglise kuningliku perekonna liikmete pildid, šoti maastikupildid, erinevate maade losside, kirikute pildid. Üks stend oli pühendatud beefeateritele. Paistis ka postkaart kirjaga: "Lost dog. One-eyed, one-eared, one leg missing, castrated. Responds to the name: LUCKY" Kuuendas klassis oli see meile palju nalja teinud ning see oli üks vähestest muutumatutest piltidest. Selle ruumi "omanik" õpetaja Tariq käib iga aasta vähemalt kaks korda Inglismaal ja toob pidevalt kaasa näiteid briti imelisest huumorist. Aga kuna ta ise on eestlane, siis proovib ta neid häöid nalju ühendada eesti näidetega, mis enamasti rikub asja mõtte. Kuid siiski on ta hea õpetaja, kes ajab sind närvi vaid sellega, et seletab ülesannet peale tööd või vastamist.
Ning sellega suutis mind õpetaja just närvi ajada.
Mis mõttes ta räägib meile alles pärast vastamist vormistusreeglitest?
Inglise keelega saan ma veel ilusti hakkama ja üldjuhul ei paku vormistusküsimused mulle ka eriti peavalu, kuid see, kuidas inglise keeles vormistatakse, no selles pole loogikat.
Tariq ei luba muusikat, seega panin oma peas mängima "Born free".

Tänane päev oli... imelik. Kaks matet tegid muidugi oma töö. Tõestasime kiirteteoreemi ära. Õigemini, teised tõestasid, ma vaatasin kolm esimest juppi ära, lugesin õpetajale ülejäänud etapid peast ette ja võtsin raamatu välja. Teistel kulus selle tõestamiseks terve tund, teises tunnis nad õppisid seda kasutama. Mina taas lugesin. Just lõpetasin 1400lk järjeka, alustasin uue triloogiaga, mis oli seekord küll romaan. Tean, et peaksin "ümera jõel" läbi lugema, aga ega see ei kao kuhugi. Ja see raamat on üpriski põnev. "Sõjamängud"
Siiski tajusin, et see kiirarvutus peas oli võtnud märgatavalt rohkem energiat, kui oleks pidanud võtma. Kas tõesti peakski see olema üheksanda klassi tõestus? See paistis liiga keerulisena. Küsisin õpetajalt, tema vastas sellepeale midagi teemal, et see ongi mõeldud raskema osana, et panna teiste pead lihtsamaid ülesandeid kergemini lahendama või midagi sinnapoole. Kõlas pigem hämana. Ta ei tea ise ka, miks see teema on põhikooli õppekavva võetud. Vean kihla, et uues õppekavas seda pole.
Ahjah, uus õppekava. See on küll kena, et me oleme esimesed, kelle peal seda rakendatakse. Kohustuslik matemaatikaeksam ja uurimustöö on vaid asja algus, küllaltki huvipakkuvaid muutusi tuleb veelgi. Ning meie peal neid siis katsetatakse. Mind hakkab väga huvitama, kuidas ma saan seda ära kasutada.

Ah kurat, tean ju isegi, et need mõtted on vaid nipet-näpet valitud, et vältida teemat, millest ma mõelda ei taha. Ei taha ma mõelda isast, sõprusest. Ei taha ma mõelda sellest unenäost, mida täna nägin.
Ei taha mõelda minevikust. Ei taha mõelda, sest see toob masendust.
Ja just seda ma ju tegingi.
We'll yell it from that mountain hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigh: I WAS BORN FREE!
Ohjah. Tuju tõusis kohe hooga, väsimus, mis tuli vähesest unest, oli kui käega pühitud.
Inka? Pohhui. Ta ei saa mulle nagunii nelja välja kirjutada, ta teab seda. Tema inglise keel on minu omast loomulikult parem, kuid proleem on selles, et tema on birit inglane. Mina aga olen õppinud ameerika inglise keelt. Kuid siiski, erinevused ei ole nii suured, et mulle nelja kirjutada.
So fuck off, õps!
Fuck off, üldse kõik, kes julgevad minuga möliseda.
I WAS BORN FREE.

Sorri, et topelt taas, aga keegi ei kommi ju

Jooksin millegi suure eest minema, vahemaa jäi väiksemaks, väiksemaks, väiksemaks, tundsin hirmu, seejärel viha, raevu, instinkti rebida, kiskuda. Pöördusin ja ründasin meeletult suurt karu mu selja taga, tungisin läbi tema.
Välgatus.
Kurbust täis silmad mind vaatamas, needsamad vanad silmad.
Välgatus.
Naer, klaase täis laud. Vaid kina ja mu parim sõber, tõstmas pitsi pitsi järel, naermas, tõstmas tooste erinevatel teemadel. Pilk tema silmis, õnnelik. Arusaamine, et pole varem seda pilku näinud, teadmine, et see tekitab talle valu. Mõistmine, et ta kuigi ta ei tohiks homme midagi mäletada, mäletab ta siiski vaid seda, et ta oli hetkeks õnnelik.
Välgatus.
Jooksin, hingeldades mööda lagunenud maja. See pidi olema uskumatult suur, kolm ruumi, neli. Lagi oli sisse vajunud hiiglasliku baldahiinvoodi kohal, järgmine uks oli vaid pooleldi olemas, lõin selle maha, lagunud köök, laest rippumas mädanenud vorstid, igalt poolt tilkumas erinevaid tumedaid vedelikke- mäda, verd, vett. Hirm, uskumatu hirm, instink põgeneda, otsida varjupaika selle jubeduse eest. Järgmine uks, vannituba, järgmine, söögisaal, järgmine tuba ajas mu pea nutma, see oli ruum, kus me jõime, lagunenud, nagu mere põhjas. Järgmine ruum: jäin seisma. Kas see oligi see kaitstud ruum? Tuba oli küll lagunenud, kuid toa keskel rippus nukk, lühike, tumeblondid pikad juuksed katmas poolalasti keha. Hoolimata keha katvast kuivanud verest tundub nukk muuga võrreldes puhas, kiirgav. See on nii ilus ja... tuttav. Nukk liigutab ennast, mind haarab hirm. Liiga tuttav. EI, EIII.
Nukk pöördub näoga minu poole, see polegi nukk. See on Tema, piinatud, pekstud, üles pootud.
EIIIIIIIIIII
Karjun täiesti kõrist, pisarad purskuvad mu silmadest.
Ärkan krampides. Olen väsinud, keha on kaetud higiga. Nagu palavikus, ainult, et olen täiesti terve.
Tõusen, proovin rahuneda. Keha veel väriseb. Märkan, et keha on valmis katsumusteks, pakungi talle just seda: kätekõverdusi, kõhulihaseid, natuke selga, kükke. Teen ligi kaks tundi harjutusi, tunnen keha nõrkemas. Heidan tagasi voodisse, kuid magama ei suuda jääda, vaim on haaratud äsjasest hirmumängust. Tõusen taas, astun laua juurde, süütan küünla. Vajun tagasi voodile ja avan teise sahtli. Võtan välja vanad märkmed, midagi päevikusarnast, mõned joonised, joonistused, mõned mõtted. Märkan ka mõnda luuletust.
Loen läbi vanad märkmed, naeratades vahepeal. Ohjah, vanad ajad, ega kõik mälestused polegi halvad. Kui naiivne ma siis olin, kui rumal, kui...
Taipasin järsku, et olin täpselt selline, nagu tüdruk, kes väitis, et olin teda taga rääkinud. Huvitav, huvitav tõepoolest. Ah kogu see skandaal oli nagunii tema oma isiklik valik, eks ta ise teab. Muidugi ka mina pean ennast lausa tülgastavaks, niisiis on tema reaktsioon täiesti normaalne. Kuid kuna ta ei tea, miks ma selliseks kujunesin, ei saa ta ka mind süüdistada. Seda peaks ta isegi teadma.
Keskendusin taas luuletustele.

Search the world for something pure
I doubt you can succeed.
Search the world for some cure
But hurry, with some speed.

'Cause I've looked for that
I came back the same,
Who are you to blame?

Tell me, where can I find love
in this god forsaken world?
Tell me, have you seen God
or has he grown too old?

What do you see
seeing the stars?
Can you see Orion
Venus, maybe Mars?

I see you up there
you glitter with them.
Is that fair?
Can't you see you outbeat them?

Ohkasin, naeratasin. Jah, naiivne.
Lasin paar viimast päeva silme eest läbi.
Kas olen olnud liiga agressiivne? Kas ründan varjusid, pidades neid vaenlasteks? Ehk tõmban veidi tagasi? Kuid ehk saan taas kõrvetada. Kas juba polegi saanud?
Viimase asjana enne magamaminekut meenus, kuidas Tema mind suudles ning olin juba unustanud halva une.

I get your point, thanks =P
Huvitav on see, et mul polnud sitt tuju, kui selle kirjutasin

Kurat luuletuses viga xD

What do you see
looking** at the stars?

*köhatab* eet siis, jah. Sorri, et topelt.
*pühendus Reaalkoolile ja kõikidele õpetajatele ja õpilastele, eriti nendele, kes võtsid julguse minu juurde tulla ja minuga rääkida*

Astusin klassi. Mate. Täna siis viimane. Kahju, mulle meeldis siin. Seisime tagaseinas, kaheksa, vaatasime klassi. Täiesti normaalne klass, kõik suhtlesid omavahel, märkasin mõnda paarikest, mõnda niisama lahedat jne.
Kell helises. Kõlas nagu päris kell, aga teadsin, et see tuleb kõlaritest. Klass rahunes veidi, inimesed liikusid oma kohtadele, istusid maha. Taaskord midagi, mis on erinev Lütseumist: keegi ei käskinud sul tundi alustada püsti seistes. Mõni õpetaja küll eelistas seda, kuid siiani oli selleks vaid ajalooõpetaja.
Ah pohh, mõtlesin ja istusin ühele vabale toolile ning palusin oma pinginaabrilt, et ta pikka viha ei peaks.
Teised hoidsid seina äärde. Oeh, nad on nii korralikud. Ja see poiss... jah, poiss veel... hoidis ka minust...kõigist eemale. Luges oma raamatut. Selliseid on ka siis.
Üks tüdruk tuli minust mööda, istus maha ja naeratas mulle. Andsin talle julgust? Ju siis.
Toodi toole, pandi seina vastu, teised istusid seina äärde. Lauda neil pole, mõtlesin naeratades.
Õpetaja astus sisse, viis minti peale tunni algust. Veel üks erinevus- pole nii karm kord. Tule, kuidas jõuad, aga jõua. Vaid keemias saadeti poiss minema, kui ta 5 minti hiljaks jäi.
Kuid see mees oli juba midagi, mida vaadata. Ta oli otsast otsani matemaatikaõpetaja. Ta tundus itaaliapärane, äärmiselt tüse, seljas kulunud pintsak, mugavad püksid. Juuksed pikad ja sassis, hallid- just õiged hallid. need on juuksed, mis meenutavad da Vincit: vana, tarka meest, geeniust. Tema jutt oli natuke arusaamatu. Tema jutu sisu oli täiesti arusaamatu: mul puudus pool aastat gümnaasiumi materjali peas, et saada aru, mis kuradi siinused ja koonused ja nende pöördväärtused ja ruudud, kuubid jne seal olid. Kuid tema välimus rääkis, et isegi, kui ma seda teaksin, ei suudaks ma neid nii kergelt mänglema panna, kui see mees seda teeb.
Ja ta alustas tunniga. Ühel õpilasel lasi ta tegeleda eriti. Vaatasin seda õpilast ja korraks pöördus ta nii, et nägin ta nägu. Toots, ütles üks hääleke peas. Jah, teda ma ju tundsin. Mingilt olümpiaadilt. Üks jumalatest. Võidab neli-viis olümpiaadi, kuid tüdrukutega ei oska rääkida. Märkasin muigega, et ta istus üksi. Nojah, ma ei taha halvasti öelda, aga... Tasakaal on tähtis. See poiss seal oli ennast pühendanud teadustele, kuid... Kas see on kõik, mis elus on? Vean kihla, et ta pole teinud midagi lolli. Pole käinud keskööl alasti ujumas, pole veetnud ööd kellegagi erinevaid teemasid arutades, pole läinud keset ööd jooksma, lauldes, pole kunagi peol piiri ületanud. Need mõned asjad on täitnud minu minevikku ja arvatavasti täidavad ka tulevikku, ja mitte eraldi, vaid tihtipeale koos.
Huvitav, milline oli see õpetaja noorena? Oli ta eestlane üldse?
Mõttetu arutluskäik, fantaasia oli mul selle jaoks liiga elav.
Võtsin välja paberilehe ja alustasin uut numbrimängu, mille GAGi vahetusõpilane oli mulle õpetanud.
Ta oli ka puistanud ühe väikese killu oma minevikust: vaid üks inimene kutsus tema Lauraks ja tema on nüüdseks surnud ja ta ei lase kellegil teisel ennast nii kutsuda. Mõtlesin, miks ta seda mulle rääkis. Niisama? Ma olin täiesti suvakas tüüp, kes lihtsalt venitas temaga aega läbi kahe tunni. Ju siis niisama. Mõtlesin, et kas peaksin ta facebookis üles otsima või mitte. Ei tasu vist vaeva. Pealegi ei teadnud ma kindlalt tema motiive ja riskifaktor oli üpriski suur.
Lahendasin 30 minutit ühte ülesannet ja otsustasin siis, et ju olin kusagil mingi vea teinud, see oli juba absurdne, mul tekkis kolm kihti, millest pidin läbi tungima, enne kui sain ühe numbri ülemisest reast kätte, iga kihi peale võib kuluda kolm-neli rida, igale reale umbes 3 minutit.
Vaatasin kella. Nende tunniplaan oli veidi harjumatu, pealegi ei pidanud sellest koguaeg kinni hoidma jne.
"Mis kell tund lõppeb?" küsisin poisilt mu kõrval. Oo, esimest korda ta ka kuulis mõnd mu küsimust.
Ta vaatas kohe kella poole, arvutas kiirelt ja ütles:"13:40 peaks olema"
Meie koolis oleks muidugi vastatud kiirelt ja peast: kindel ajagraafik. Neil aga... tuli arvutada. Kummaline.
Oota, viimane tund 13:40? Oh sa raisk, Lütseumis ei saa enne 15:00 minema.
Ja ma pidin ju 15:50-ni ootama.

*See osake on Katjale, kes on haiglas*
Saabus sõnum. Vaatasin kiirelt saatjat ja ärkasin: Katja. Ta saatis ei suhelnud palju, kuid vahel siiski. Hiljuti oli ta kontakti võtnud ja rääkinud, et ta tervis läks taas allamäge.
Nüüd seisis sõnumis: "Sau.. Ma haiglas :/ on sul tna kiire?"
Mul oli kella poole kuueni trenn. Küsisin, kas ta on homme ka seal?
Kaheni ravikuur ja peale seda vaba.
Kool lõppeb kell kolm. Sobib. Lastehaiglas.
Katja elu oli keeruline. Ta liikus seltskonnas, mis võõrale silmale võib tunduda.. halb, kuid mis tegelikult on äärmiselt kokkuhoidev ja hooliv seltskond. Ning seda on tal ka vaja- ema oli tal joodik, isa kohta ei tea ma midagi täpset. Kolm venda, kolm õde... Elab ta internaadis, tõsi küll, kuid siiski.
Ja hoolimata sellest hoolivast keskkonnast väitis ta, et mina olen tema parim sõber.
Saa siis neist inimestest aru.

Nüüd tuleb lausa kolmikpost. Aga keegi ju ei kommi.
Ka negatiivne tagasiside on ju oodatud!

Panin küünla põlema.
Kuna ma seda viimati tegin? Ei teagi.
Päevad sulavad üksteise sisse, kuid rutiinitunnet pole. Kõik lihtsalt kulgeb. Suvalised sündmused, minuga seotud ja minuga mitte seotud, lähenevad, kaugenevad taas. Kuid see polegi oluline.
Vaatan leegi mängu. Minu toas on väga stabiilne õhk: küünlaleek isegi ei võbele. Siiski märkan mõne aja pärast et see teeb väikesi ringe.
Miks ma üles ärkasingi?
Vaatasin toas ringi. Tuba mis ei tundu enam nii tore. Kapi otsast paistavad vanad ajakirjad, ilusti kuude kaupa. öökapil vedeleb seesama vana teadsuraamat, ei suuda ennast sundida seda lugema. Raamatud sinises korvis, raamatukogu omad, muutuvad aga pidevalt, just praegu lõpetan taas viimast raamatut, kahe nädala jooksul siis neljandat.
Laual vedeleb ka ajaleht, märk ema sissetungist, mina neid asju oma tuppa ei lase, loen neid vaid köögis, kui üldse. Meenub sahtlipõhjas vedelev südamekujuline kaart, kus kirjeldati erinevaid asju mädast anaalseksini, mis meenutavad mind autorile.
Sellele mõeldes meenub mulle, kuidas keegi väitis, et näen elus pettunud välja.
Kas olen?
Kas mul on põhjust mitte olla?
Elu on võtnud minult kõik, mis mul on olnud ja seda kõike 16 aastaga. Arvestades keskmist eluiga, on mul umbes neli korda nii palju veel elada. Mitu sõpra ma selle aja jooksul kaotan? Mitu armastust? Mitu perekonnaliiget mind maha jätab? Kes surevad? Mis vigu ma teen?
Mis tähtsust sel on?
"Ela hetkes"
Sellest on saanud nö moto minu jaoks. Kahjuks elavad sellise motoga vaid vähesed. Enamik arvestavad iga minuti ja sekundiga, mida neile lubatakse. Kuid mina tean, et kui mul on aega 8 tundi, siis arvatavasti reallselt saan kätte sellest vaid 6. Ning väga võimalik, et see kahaneb neljale. Ja tean, kui märkamatult võib muutuda tund ning siis imestatakse: oi tund on juba läbi, nüüd peab kiirustama. Kuid miks ei kiirustata kohe?
Ela hetkes. Mitte "Ela iga sekund, nagu see oleks su viimane".
Kui oleks viimane tund, siis ma tean täpselt, mida ma teeks. Ma saadaks kõik perse, kes on kunagi minu vastu midagi teinud ja jookseksin Tema juurde. Paluksin andeks kogu sita eest, mis ma talle olen teinud. Kõige eest, mis ma tema heaks olen tegemata jätnud. Kõige eest, mida ma oleksin võinud talle pakkuda, kuid enam ei saaks.
Ning jookseksin välja ja karjuksin, röögiksin maailmale, saadaks ta perse.
Tänaks Jumalat sellise imepärase maailma eest.
Tänaks Saatanat, et see pani mu märkama maailma ilu.

Raputan pead, puhun küünla kustu, naudin pimedust. Hüpitan käes mälupulka, tajudest selle konarusi. Mõtlen infole, mis on sellele salvestatud: muusika, pildid, mälestused ning puhas informatsioon.
Panen mälupulga käest ära ja sulen silmad: need näevad juba liiga hästi. Tajun tuba enda ümber. Tajun kapi olemust enda eest, tajun ühe jala all vaipa, teise all põrandat. Tajun krobelist seina.
OOTA MIDA.


Hüppan püsti.
Oh sa kurat. Ma magasin. Vaibal olles ei ole võimalik liikumata kustutada küünalt, tajuda kappi ja seina. Eriti veel seina krobelisust.
Tõusin päriselt(?) püsti ja süütasin küünla. Mõtlesin, kuidas olin siia sattunud. Jah, kõik klappis. Leek bõeles taas normaalselt, kuigi rahulikult tegi suuri ringe. Jälgisin, kuidas vaha aeglaselt üles sulab. Võtsin öökapi pealt kommi, "Merekivikesi". Pakk selliseid kestab minu käes terve nädal.
Vaatan kella: 6. Ärkama peaksin poole tunni pärast. Kuulen kraapimist ukse taga, ma polnud piisavalt vaikne: kass ärkas üles. Avan Robile ukse ja ta tuleb sisse, nühkides ennast vastu asju ja minu jalgu, kuid natuke teistmoodi, kui tavaliselt. Kuidagi... etteheitvalt. "Miks sa nii vara ärkasid, isegi mina polnud veel üleval" paistavad tema unised silmad ütlevat. Vanemad mõlemad ütlevad, et ta näeb kuri välja, minu meelest on ta koguaeg unise näoga. Võtan ta sülle ja silitan teda. Ta vaatab mulle otsa ja nuusib siis mu nina. Siis hakkab ta limpsima oma kareda keelega ja mõtlen endamisi: kurat. Ta hakkab vaid siis limpsima, kui seal hakkab arenema väike habemetüügas. Sügan teda kõrva tagant, kallistan. Vajan seda praegu: kallistust. Robi hakkab mu juukseid lakkuma ja naeran. Vahel võib ta täitsa mõistev olla.
Panen ta maha ja avan ukse, küsides vaikselt: "No, mis tahad?"
Ta läheb nühkides köögi poole. Aga muidugi.
Vaatan ettevaatlikult vanemate toa poole. Ma ei hellita teda pea-aegu kunagi, kuid praegu...
Avan talle paki parimat kassitoitu ja panen talle kaussi, silitan teda ja sositan vandeseltslikult: "Söö kiirelt ära, et me vahele ei jääks."
Tean küll, et ta pärast hakkab pirtsutama, aga täna on mul selline tuju.
Panen muusika käima. Vaikne, kergelt mõtlik lugu, kuid siiski energiat süstiv. Just see, mida mul vaja.
Panen kohvi minema: kuradile, isa ärkab nagunii kohe üles.
Varsti kostabki kõrvaltoast kohmitsemine ja samal ajal, kui Robi välja lasen, avaneb magamistoa uks.
Aeg on läbi. Uus päev algab nüüd.

Nii, nüüd ma siis tõesti kommin...

Alustame siis eelmisest. Okei, kui mitte arvestada seda, kui väga mulle Reaal ei meeldi, siis oli päris hea osa, teistmoodi :)

Nii. Teine osa oli ka mõnuuuus, eksolee, mulle hullult meeldib Robi (Y) Sorri, ma ei oska midagi tarka öelda, mul on tuju praegu nii hea ja minu geniaalsus avaldub masedes.

Aga siis, edasiedasiedasi ikka

Seisin metsas, kõik oli lume alla mattunud, paistsid vaid puude tüved ja lõputu lumi, mõned põõsaoksad. Vaikus. Hämmastav vaikus. Kedagi ei olnud läheduses.
Mööda mu põski on alla voolanud pisarad ja külmunud. Need on viha ja valupisarad. Teadsin, et peaks külm olema, kuid ei olnud.
Mu nukkidelt immitses aeglaselt verd, kukkudes lumele mu all. See helkis ka puul, mis mu ees kõrgus. Selle puuga olime vanad tuttavad, tema konarused ja elanikud minu sõbrad.
Minus pulbitses viha ja vaheldumisi valu, kui tundsin valu, lõin vastu puud ning valu kadus ja viha kerkis. Teadsin, et ühel hetkel värvub kõik ühtlaseks valgekas-punaseks hämuks ja mul on kõigest jumala pohhui ja ma jään siia puu alla mitmeks tunniks nutma ja külmetuma...

Avan silmad. Järjekordne õudukas. seekord suunatud ühele kindlale pildile. Seda ei juhtu enam eriti tihti.
Tõusin üles ja lõin vankuma. Ma ei joonud eile. Oh jumal, olengi haige siis.
Korrigeerin maailma taas sirgeks ja hindan olukorda: polegi nii halb. Paistab küll hull, neelata on valus, pea huugab, kuid tean, et unenägu mängib selle juures oma rolli ja varsti läheb see üle. Sinna läheb siiski tunde.
Kõnnin nüüd juba küllaltki kindlal sammul laua juurde ja otsin tikke. Mitu korda libisevad silmad neist üle, siis märkan neid. Jumala eest, kõik mu laual kuidagi sulab siia ära. Iga objekt on küll omaette täitsa erk ja väljapaistev, kuid selles valge, sinise ja rohelise virrvarris jääb valge-sinisetriibulise taustaga roosikujutis täitsa märkamata.
Või oli mul lihtsalt juhe liiga koos.
Kontrollisin kiirelt oma hetkeseisu: jah, hormoonid on rahunenud.
Iga umbes kahe kuni kolme kuu tagant tuleb mingi hetk, kus hormoonid lähevad lolliks. Hüppavad üles ja hakkavad märatsema. Nii kaks nädalat jutti.
Vahel mulle meeldib see periood, vahel mitte. Hormoonid panevad mu mõistuse kiiremini tööle, ma märkan seoseid uskumatu kiirusega, mu füüsilised võimed suurenevad üpriski märgatavalt. Nagu ka tahe teha igasuguseid asju. Kuid samas ka suureneb igasugune igatsus: igatsus tõmmata kuhugi minema, igatsus magada, süüa, juua, pidutseda, natukene lõbutseda. Kõige hullem on igatsus Tema järgi, kuid sellel perioodil teistel põhjustel. Kuradi testosteroon. Ja need muud ka muidugi. Aga eriti testosteroon.
Ja nüüd on juhe koos. Täiesti koos.
Vaatasin kord Mendelejevi tabelit: see on teistsugune kui see, mis keemia klassis või päevikus või õpikus.
Siin pole metallid ja mittemetallid välja toodud, siin pole ka täpsustavaid mõisteid. Ning fakt, mis mulle eriti meeldis: siin puuduvad elementide nimetused. Vaid sümbolid.
Vaatasin seda ja nimetasin elemente. vesinik, heelium, liitium.... ah seda algust ei unusta ma elu sees ära.
Vanaadium, skandium, titaanium, vanaadium, kroom, mangaan, raud, koobalt nikkel, vask, tsink, gallium, germaanium, arseen, seleen, broom, krüptoniit. Oota, misasja. Krüptoon ikka. Krüptoniit on see, mida Superman kardab, krüptoon on väärisgaas. Kurat võtaks.
Vaatasin edasi. Järgmisest reast teadsin vaid üksikuid. Masendav, nii palju siis seostest. Siiski märkasin üht elementi Tc, mille nimetus mul meelde ei tulnud, kuid mille kohta meenus, et ta on radioaktiivne. Vähemalt pole täiesti lootusetu. Meelde tuli ka kaheksakümnendate keemiliste elementide tabel, mis on hämmastavalt terineva väljanägemisega. Kuid samas võttis sellest aru saamine mul kõigest hetke. Praegu läheks kindlasti oma 10 minutit.
Kuulsin kõrvaltoast mürtsatust. Ah, isa ärkas. See nädal ta pidi varem ärkama... Ju ta unustas kella panna. See pole tema moodi.
Võtsin tarokaardi: Page of Pentacles. Mulle ei meeldi eesti keeles nende nimetused, aga see pidi olema vist... Müntide Paaž?
Igatahes mulle ei meeldi tema ennustus.
Lähen toast välja ja teen endale kohvi. Oh, mul on ju lahustuvat.
Teen paki seda ja märkan kohe, et see on kuidagi imelik. no kurat
See ei lahustu korralikult ära ja pinnale jäävad õli või rasvalaigud. Hulpima jäävad piimapulbri tükid.
Ah ma ei viitsi.
Otsin kapist mingid küpsised ja söön hommikust.
Ema tuleb ka välja, ju ta ei saa und.

Sitt on olla.
"Kas ma täna koju ei või jääda?" küsin järsku. Ma pole enam kaua puhanud...
pärast mõneminutilist arutlust pöördun oma tuppa, võtan riided seljast ja vajun voodisse. Magama siiski ei jää, ootan, kuni ema lähb tööle pooleteist tunni pärast ja tõusen üles, lähen arstirohtude juurde, võtan kiirelt midagi kurguvalu vastu. Emal pole vaja teada, et ma haige olen.
Mõtlen, mida ma terve päeva tegema hakkan. Ohjumal, nii palju on tegelikult teha aga... Kuradile.
Ma võin ju ühe päeva ju puhata ka.