Just some thinking.

Oeh, eks ma kommin siis.

MULLE MEELDIS!! Oled üllatunud jah?? Aga tegelt ausalt, tõesti meeldis.

Ja kuna ma olen nüüd invaliid ja kirjutada ei saa, siis sa kirjutad mulle kähku uue osa, on ju??

Emma on invaliid jah. Ma olin nii vihane kohtuniku peale, et surusin klaasikildu käes ja no ofc läks see katki ja hetkel on üks sõrm kinni seotud ja suht võimatu on midagi pikemalt kirjutada.

Aga Karro onju tahab uut osa, eks ole??

Sama siin Ma olen nii õnnelik praegu Oeh, ise tahaks ka juba terveks saada, saaks kirjutada -.-

Spämmine Jannu teemat, woohoo

Ohhh, spämmimisega liitunb ma kohe
Aga Inxu, saa siis ruttu jah terveks, sest muidu hakkab Norman taolisi küsimusi esitama nagu: "Kas Nando lõi sul näpu katki?" Vääga õrritaval toonil. Aga kui sa otsustasid, et me hakkame siiski kommima(olen sinus natume pettunud), pean mina ka kommima. Mulle meeldis see, Ilmselt sa tead, et mulle meeldivad kõik su jutud, aga ma igaks juhuks ütlen eraldi, et mulle meeldis see ka.

Ah jaa, hoia homme silmad lahti, Inxu, ma tahan teada, mis homme koolis toimub

Kuule, karta on ju, et hakkab, kui mul vahepeal IGA PÄEV käele uus haav tekkis, oli ka Nando süüdi ju Aga no SORRI, aga mul oli uut osa vaja, ma suren igavusse siin, kui sind ka sees pole -.-

Jeaaaa ma sul hoian. Sina peaksid silmad lahti hoidma, kas kolmas pilt siis tuleb sinna w?? Ma olen nii kade su peale praegu -.- Agaaaa ma loodan, et ta best ei tule onju, siis pole hullu... Ausalt, ma is ka ei tea, miks ma sellest räägin. Btw, Krissu, Real võitis ju 4:2 ja Cris lõi kolm väravat (L) Ei tea, kas peaks minema Ronaldot täna õnnitlema koolis... Eniveis, austusavaldused, su Kaka värav oli üliproo, no nii ilusat pole ammu näinud.

Ja tegelt ka, mul oli valus seda kirjutada, nii et ära sunnigi mind uut osa kirjutama.

Ma vist peaksin panema siia mingi NO FOOTBALL sildi üles xD

*Pühendus kõigile fännidele*

Kuulsin, kuidas trummid peksid kõrvades. Hakkasin vastu lauda sama viisi lööma, kasutades kolme sõrme ja keerukat süsteemi, mida ma isegi veel perfektselt ei valda. Elasin ennast muusikasse. Järsku sain aru, mis tujus olen ning lülitasin muusika välja. Polnud eksinud, lugu mängis mu peas edasi, täpselt sama tugevalt, täpselt sama võimsalt. Nüüd hakkasin seda mõjutama, keerasin kiirust vähemaks, andsin sellele sügavama mõõtme, proovisin selle ulatust tõsta... kuid ei suutnud, mu kõrvaklapid olid juba teinud piisavalt hea töö.
Võtsin kõrvaklapid peast ja vaatasin neid. Korralikud asjad. Need suutsid tekitada piisavalt tugevat heli, et terve tänav mu ukse taga kolgiks. Ja kvaliteet... ohjah.
Panin teise laulu peale. Rahulik, mõtlik. Olin seda laulu palju kuulanud, see suunas mõtteid, kuid hoidis tempot õigena. Hakkasin vaikselt kaasa laulma.
"Ja nii siis jääbki, ajad asja, mis ammu on aetud..."
Ei, vahetasin laulu. Täna ei taha ma mõelda. Või ehk?
OH.
"du spürst die blicke und du weisst: du bist hier nicht willkommen,
hier nicht willkommen, weil du hier keine liebe bekommst
dieser beton nennt sich leben, junge, und das sind kopfschmerzen,
und dieser kopf schmerz lässt dich in nem loch sterben,
und keiner antwortet dir.
ich bin wie du und du wie ich, es gibt eine hand voll wie wir
den morgen ist ein neuer tag, hör auf dein herz und versuchs
aber glaub mir, alles wird gut!" Laulsin. Okei, panin sõnad ritta. Okei proovisin.
Ei, liiga mase. Liiga mase.
"Little girl, 14, flippin' through a magazine, says she wants to look that way. But her hair isn't straight, her body isn't fake and she's always felt overweight..." Parem. Elasin ennast loosse sisse, nautisin seda. Tundsin endal tüdruku pilku, nägin tema silmis ta valu, lohutasin teda. Ei, see pole tänane lugu.
Ehk midagi vihasemat? "I've been damn fighting you, it's damn impossible, IMPOSSIBLE..."
Hmm, ei, mitte see.
"Love, hate, sex, pain, it's complicating me sometimes" Oh jah. Jah. Just see on mu praegune lugu. Elasin ennast taas sügavamale. Kuulsin taldrikuid, trumme, kitarri ühest, kuid kaasakiskuvat viisi. Tunnetasin, kuidas basskitarr mängis suurt rolli ning elasin ennast vaid sellesse sisse, ümisesin seda kaasa, kaotades ennast täiesti sellesse helisse, kuni tuli refrään, kus ta äkki vait jäi. Pilgutasin silmi ning otsisin teda taas, peagi tuli ta uuesti välja ning naeratasin, panemata isegi tähele sõnu või muid pille. See mängis päris hästi, kuigi ehk veidi uinutavalt. Mu keha hakkas liikuma selle rütmis, elades ennast sellega pea täiesti ühtlaseks....
Lugu vahetus. OHH
Kõlasid Disturbed'i kuulus trummimäng.
Nagu alati, proovisin järgi teha seda maailmakuulsat vokaalsaavutust. Ning kukkusin haledalt läbi, järgides traditsioone.
Ohkasin, panin muusika kinni ning võtsin mõne hetke, et maha rahuneda. Muusika lihtsalt täitis elu väga hästi, eriti nende kõrvaklappidega. Panin kõrvaklapid kaela ümber, heli natuke kõvemaks ja lasin sellel nii edasi mängida, nii ei tõmba see nii hullult kaasa.




Mees naeris ja sasis poisi juukseid. Vaatasin neid ning mõtlesin, et praegu on terve pere koos. Preagu proovivad kõik õnnelikud ja rõõmsad paista. Kuid kui nad koju jõuavad, hakkab karjumine ja sõimlemine pihta. Ohkasin, inimloomus oli midagi absurdset.
Panin kõrvaklapid (suured, võimsad) kõrva ja lasin mängida. Sain aru, miks mul playlistis Pendulum oli 5 tärniga hinnatud.
Seejärel vaatasin taas ringi.
Ruum oli hele, põrand plaatidest, kummalise mustriga, nagu enamik nõukogude-aegseid hooneid. Maas olid hämmastavalt modernsena toimivad jalamatid, nendest oli moodustatud rada garderoobini. Seal seisi vanem naine, vaadates mind kahtlustades prillide tagant. Garderoobi ette oli pandud kaks tooli, kuhu tulijad asetasid oma kotid, kui jopet seljast ära võtsid. Uksest paremal ja vasakul olid nurgas, akende all toolid ja pingid, kus istusid mõned külalised ja patsiendid, kes soovisid puhkust. Mina istusin sissepääsu vastas oleva koridori ning väikese poekese kõrval. Märkasin naeratades, et poeke on palju uuem, poe ümber olid heledamad kivid. Muide, tegemist oli haiglaga.
Tema vanaisa oli haige, väga haige ning Tema ja ta vanaema tulid vanaisa külastama. Mingil põhjusel soovis Ta, et ma tuleks kaasa. Loomulikult nõustusin.
Ja nüüd istusin siin, kuulates... ah, Rise Againsti.
Nohistasin nina, vaatasin kotti ning ohkasin, taskurätti polnud jälle. Lasin kõrvaklapid kaela ja tõusin püsti, võtsin koti õlale ja astusin poodi.
Pood oli üpriski universaalne. Aknal rippusid mõned riideesemed, palju rämpstoitu, mõned puuviljad, karastusjooke. Pesu, hügieenitarbeid. Mingil põhjusel oli müüja selja taga ka koristusasju, märkasin huviga tualetipuhastusharju ning torusiili. Siiski ei näinud kusagil taskurätte. Küsisin müüjalt.
"Jah, kolm krooni," ütles naine, elavnedes pisut.
Jäin korraks seisma, jäädvustasin mõtte ning tõmbasin vaatasin oma münditaskusse.
"Või kaks eurosenti," lausus naine seejärel.
Neid oli mul küllaga, andsin talle ühe ning võtsin paki taskurätte ja istusin taas toolile poe kõrval. Juba väljudes hakkas mingi häirekell lööma ja mõtlesin, mis jus juhtus. Aa, ta oleks pidanud 20 senti küsima. Rumalus. Inimesed pole veel harjunud, mina aga olin.
Naeratasin ning meenutasin mõtte, mille olin talletanud. Ah jaa. Müüja ootas.
Huvitav mõte, kuid kõik siin ootasid. Arstid patsiente, patsiendid külalisi ja paranemist, garderoobitädi, keda teenindada ja samuti müüja. Ning kõik ootasid loomulikult päeva lõppu. Kõiki huvitas tulevad inimesed, vaheldus, mõni inimene, kes ei oota. Kuigi mõni siiski ootas, kuni siit minema sai. See asutus oli imelik, rahulik, kuid... raevukas. Nagu allasurutud viha, valu.

Ole õnnelik, täna pole mängu. Aga seda silti pole mõtet panna, mind ja Krissut ei peata miski

Like it, like it, muud ei oskagi öelda. Edasi tahan.

*high five to Karro*

ma olin ka kunagi sellise haigusega

Praegu ei tule igatahes midagi, eks vaatan, kuna idee tuleb jälle

Ma pean hakkama nüüd koolis midagi väga kreisit korraldama, et sul ideid tuleks.

Hahaaa, täpselt Inxu, meid ei suuda miski peatada. Ega keegi meie jutust siin aru ei saa? Sest siis ma saan rääkida
Igatahes teda polnud. Ja tema bestot ka mitte. Aga peaksid jah rääkima Ronaldoga koolis ja teda õnnitlema, see hea vestluse algus. Ohh, ma oleksin tahtnud oma musi väravat näha. Peaks seda otsima youtube'is. Nii tore on sind kiusata, Jannu

Igatahes mulle väga meeldis. Ma tahan ruttu uut osa. Vääga ruttu. :)

Nääähhh Ma Ronaldot nägin, aga tema bestot ei näinud... Agaaaa ma nägin ühte hoopis palju huvitavamat inimest, nagu sa tead Kool ainult selleks ongi, nende ilusate poiste jaoks. Mulle ka meeldib sind kiusata, Jannu

Kui sa mõtled seda troppi... väga kurjad tervitused minu poolt

*köhatab*

See oli nagu kunagi täitsa korralik kohake...

Ohjah, midaiganes, laske aga käia, lobisege =D

Ja tänud kõigi asjalike kommentaaride eest, kuigi pekske natuke kriitikat ka sisse

Oh, ole õnnelik, sinu jutt ju koguaeg Portalis...

Vilistan ja kõnnin mööda tunnelit. Möödusime just nendest pidevatest lahedatest, kes oma bmxi ja õluga seal passivad. Olin nüüd seljaga ja vilistasin, proovides saada heli kõrgemaks, kõrgemaks, kõrgemaks. Lõpuks sain nii kõrge heli, et Kristjan vaatas mulle hämmastunult otsa ja ütles:
"Woah, dude"
Naeratasin ja vilistasin taas viisile kaasa, sammudes trepist üles.
"Tead, mis on eriti lahe?" küsin naeratades, kui olime taas tänaval.
"Noh?"
"See, et me olime nende poole seljaga, nad ei saa kindlasti aru, kumb meist vilistab," ütlesin naerdes.
"Ah, FUCK" ütles Kristjan. Naeratasin, teda ju huvitas, et tänaval olevad võõrad arvaksid, et ta on normaalne inimene. Sellepärast ta värviski oma juuksed mustaks ja kannab pikka kummalist hitman-mantlit. Ma ei ütle, et see lahe pole, aga see tõmbab pilke.
"Tead, sa oled imelik," ütles Kristjan naeratades.
"Päriselt ka vä?" küsisin ja mõlemad purskusime naerma. Absurdne väide.
Nägin tuttavat kotti välgatamas ning mu süda hüppas. Ah kurat, see pole Tema. Mingi väike TIKi õpilane on samasuguse koti hankinud, esimene, mida näinud olen. Tundsin kerget kurbust, olin lootnud Teda näha ja kallistada. Alles hiljem meenus mulle, et Kristjan ei teagi, et me käime ju. Ehk parem ongi, ta kannab hoobilt selle oma õele ette. Ja tema õde nimetab Teda ikka veel Elephant Girl'iks. Kuid see on teine lugu.
Vajutasin nuppu kõrvaklapi juures kaks korda ja järgmine lugu hakkas mängima. Ah, Bushido - Schau mich an. Hea laul, kuigi mase. Äärmiselt mase.
Hakkasin kaasa laulma, kuna vilistada ma räppi ma küll ei viitsinud. Elasin ennast taas laulu, tundsin kurbust, masendust, väsimust.
"Kuula seda" ütles Kristjan ja surus mulle teise kõrva kõrvaklapi.
Beetles. Emo kohta väga huvitav valik, kuid see lugu tähendas meile nii mõndagi.
"Kas tead, kui kummaline on Beetles ja räpp korraga?" küsisin naeratades, masendus oli nagu käega pühitud.
"Oh, anna, ma proovin," ütles ta.
Andsin talle kõrvaklapi ja naersime tükk aega, kui märkasime, et laulud sulanduvad peagi üksteisesse.
Hakkasin vilistama tema hakkas laulma.
Ning me kõndisime edasi mööda jäätunud teed ning inimesed vaatasid meid nagu segaseid.
Kool oli jälle käes.

Haha.. Nii minulik
Terve linn lihtslt vahib, et ma mingi täielik väärakas olen
Aga jah... Ma arvan, sa tead mis ma arvan sellest. Okei väga loogiline lause oli, aga jah... MULLE MEELDIS!!!

Uut osa ja kohe!

Hmm, mustad juuksed, üldse ei tea, kes see olla võiks eksole

Okei, see osa meeldis mulle eriti Kristjan meeldib mulle kaaaa, ta on nii äge, on ju??

Eniveis. Tervitused Kristjanile. Uut.

Kõnidisin mööda jäätunud teed, vältides kõige hullemaid kohti. Mul olid sügissaapad jalas ning mu aju oli juba hakanud automaatselt libedaid kohti vältima, kuigi enne seda olin libastunud mitu, mitu korda. Hetkel olid mu mõtted küll väga kaugel teeoludest.

"Õu, paks" hüüdis pikk, minust tollal 4 aastat vanem poiss ja pani mulle jala ette.
Ma olin tollal lühike ja paks ja väga noor. Alla 10 vist? vb 10 täis ka. Igatahes oli see ammu, kuid see on vastik mälestus.
Olin laagris, mingi... Kutimuti vist? Kaks nädalat. Põrgut. Vanemad poisid koguaeg mõnitasid, kiusasid ja peksid. Järelvalvajad aga karistasid sind ja saatsid sind vihma kätte luuaga, loike minema pühkima. Või andsid kätekõverdusi, 35 iga asja eest. Tollal ei suutnud ma ühtegi teha. Jalka ajal suured poisid meelega jooksid sulle sisse, lükates sind ümber ja komistades sulle otsa. Mäletan, et lahkudes oli mu keha sinikaid täis, kuid käed, jalad ja nägu olid enam-vähem puhtad, lüüa nad oskasid.
See igapäevane hetk toimus hommikulauas, suures saalis. Olin just kohviga oma laua poole liikumas, kui kostis mainitud hüüe. Tuju oli täiesti nullis, öösel sain vaid neli tundi magada.
Lendasin oma joogiga ümber ja sain napilt käed ette enne kui ninali lendasin, see-eest oli mu valge särk kohviga kaetud. Kohvi oli ka kuum ning kõrvetas.
Nüüd on kõik, aitab. Varem olin olnud koguaeg hirmul, kuid nüüd täitis mind viha, hullus. Teadsin, et ei peaks seda tegema, kuid see oli vaidväike hääleke kusagil tagasopis, lasin oma instinktid valla.
Haarasin jalast kinni ja tõmbasin ta istmelt maha, hüpates samal ajal ise püsti. Tavaliselt olen nõrk, kuid praegu möllas adrenaliin mu kehas ja veri kiheles. Poiss hakkas ennast püsti ajama ja naeris, andsin talle jalaga. Tundsin oma jala vastas mõnuga pehmet ollust ning tema köhatas ja muutus järsku tõsiseks. Mingi natuke teadvel osake minus märkas huviga, et paljud pöördusid vaatama.
Ta haaras mu jalast ja tõmbas mu pikali ning virutas mulle näkku enne kui jõudsin end tema haardest vabastada. Kuid hüppasin püsti, nagu temagi.
Seejärel lükkasin ta ümber võttega, mida olin kusagilt õppinud ja see paistis teda üllatavat: ta jäi hetkeks seisma. Kasutasin selle hetke kohe ära. Virutasin talle jalaga talle kätte. Ta karjatas ja haaras käest kinni.
Seejärel virutasin talle kõhtu, tundes mõnuga äärmist pehmust. Ta oigas ja sülitas verd.
"TÜRA KUIDAS SA JULGED MIND MÕNITADA?" karjusin talle ja virutasin talle uuesti.
"ON MÕNUS VÄ?" virutasin uuesti.
"TEAD, KUI VALUS ON NII IGA PÄEV SAADA?" virutasin uuesti, uuesti, uuesti.
Järsku haarati mind selja tagant.
"MINGE PERSE, MINGE KÕIK PERSE, TE TÜRAPEAD, MIKS TE NÜÜD JOOKSITE, AH??? MIKS TE SIIS EI TULNUD APPI, KUI MIND PEKSTI?" möirgasin ülevaatajale, kes oli mu taga. Ta pani mu maha ja surus käe mu suu ette. Proovisin teda hammustada, rabelesin. Andsin talle jalaga ning ta lasi mu lahti, jooksin taas poisi juurde ja virutasin talle näkku.
"MINE VITTU SA SITAPEA! SEE ON KÕIGI EEST, KEDA SA PUUTUNUD OLED!" röökisin talle kõrva, kuigi kahtlesin, kas ta enam teadvusel oli. Lootsin hingelt, et on.
Samas tundsin, kuidas adrenaliin minult oma hinna võtab ja ma nõrkesin. Mind lihtsalt veeti minema.
Mind loomulikult võeti selle eest põhjalikult läbi. Vanematel kästi mind minema viia, kuid ametlikult seda ei toimunud ja vanemad seda teada ei saanudki, nii oli ju parem kõigile. Järelvaatajad ei suutnud lapsi, tegelikult küll vaid poisse, ohjes hoida ja selline õppetund kulub kõigile ära, sellepärast nad mind ei takistanudki. Kuid samas on see ka mainele halb ja seega seda ametlikult ei juhtunud. Poiss kukkus trepist alla ja ongi kõik. Kuulsin, et ta tegi täieliku paranemise ja talle jäi vaid mälestus, isegi mitte armi. Kuid ta olevat muutunud pärast seda hoolivamaks ja paremaks inimeseks, kuigi vahel kurvaks.

Ohkasin, vahetasin lugu ja kõndisin mööda ületasin tee, mõeldes, kui kenaks ma oma elu muutnud olen nüüd, kuid hinges kahetsesin seda rünnakut siiani, see oli viimane hetk, kus olen kedagi rünnanud ning lähiajal jääb see igatahes viimaseks.

Lemmik osa nr 1.

Edasi!!