New school, new people. [20]

Jah, ma vana loll , jobu , sitakott tegin jlle uue jutu. Karjuge nüüd mu peale Aga jah, eelmise jaoks ei olnud ispiratsiooni enam, Vabandust


1.

Suur kamp pisikesi poisse ja tüdrukuid istus maas ringis ja kuulas kuidas nende kasvataja neile muinasjuttu loeb. Kellel oli suu pärani lahti, kes nokkis vaipa, kes nina, aga kõik istusid vaikselt ja kuulasid heameelega seda, mida tädi neile loeb.

Umbes viie minuti pärast pani tädi raamatu kinni ja silmitses kõiki poisse ja tüdrukuid. „Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni,“ lausus naine jutu lõpetuseks ja pani raamatu riiulile.

Ja nii jäigi iga poiss ja tüdruk uskuma seda, et armastus on alati õnnelik. Algab hästi, lõppeb hästi ja kestab igavesti.

Aga nii see ei ole, nagu ma aru olen saanud. Miks ültse lasteaiad olemas on, kui nad õpetavad seal selliseid asju, mis ei ole õiged? Küsisin ma jälle endalt, kui ma aknalaual lasteaeda meenutasin. Paljudel ei ole see aeg üldse meeles. Mul on see aeg väga hästi meeles. Ma mäletan palju selliseid hetki, kus me kõik koos istusime ja kuulasime kuidas meile neid jutte loeti, mis üldse tõsigi ei olnud.

Kuid nüüd on kõik teisiti. Enam ei saa mina haiget, nüüd saavad teised. Ma luban teile, ma ei nuta enam mitte ühegi kuti pärast. Ma saan alustada otsast, ma ei mõtle enam minevikule, ma elan uues kohas, mul tekivad uued sõbrad, uued kutid.

Võtsin oma koti ja hüppasin aknalaualt alla, astusin uksest välja ja seisin auto ette. Mul olid külmavärinad, sest mul oli seljas ainult lühike seelik ja valge pluus. Ma läksin uude kooli, jah tüüpilise pubeka elulugu. Vanas linnas läheb sitasti, kolib uude. Okei, ma tegelikult ise ka ei tea, miks me sealt ära kolisime, aga ma olen sellega igati rahul. See linn tundub poole sõbralikum ja mõnusam, kui see, kus ma elasin.

Lõpuks tuli ema ka suure naeratusega majast välja ja tegi autouksed lahti. Istusin autosse, aga värinad ei lõppenud. Septembris peaks loogiliselt soe olema, aga praegu oli küll kohutavalt külm. Aga nojah, ma olengi selline jobu, kellel on igalpool külm.

Vaatasin ema poole, kellel oli väga hea tuju ja kes ennast raadiost tuleva muusika järgi liigutas. Ma ei hakanudki küsima, miks ta nii õnnelik oli. Vastus oli iseenesest mõistetav, ta oli õnnelik, et lõpuks on kõik korras ja me oleme uues kohas saanud ennast sisse seada.

Lõpuks vaibusid ka värinad, aga kui me kooli ette jõudsime ja ma auto uksest välja astusin hakkasin ma jälle värisema, külmast, mitte hirmust. Mida mul on karta ? Et nad ei võta mind omaks ? Suur asi ka , olen üksi, saan hakkama, ei saa vähemalt haiget.

Otsisin kotist välja paberi, mille oli dire mulle kirja teel saatnud. Seal oli kooli kaart ja klassinumber, kuhu ma oma koti pidin panema enne aktust. Leidsin klassi kiiresti üles ja tegin klassiukse lahti, paljud polnud veel kooli jõudnud. Panin koti suvalise laua peale ja vaatasin inimesi kes klassis olid. Need vähesed silmitsesid mind sõbralikult. „Võisin ma oma koti siia panna?“ küsisin sõbralikult ja panin paberi kotti, kui pea tõstsin, nägin, et üks tüdruk noogutas mulle.

'Tore,' mõtlesin ma ja istusin sinna, kuhu koti panin. Võtsin taskust telefoni ja hakkasin seal mingit haledat mängu mängima.

Mõne aja pärast oli klass rääkivaid poisse ja tüdrukuid täis, kes olid ühtlasi ka mu klassikaaslased. Mulle tuli jälle lasteaed meelde ja ma muigasin oma ette, kui mu kõrvale prantsas üks kutt istuma. Ilmselt on see koht koguaeg tema oma olnud. Ta ei rääkinud minuga, ja ma ei viitsinud ka oma suud lahti teha. Kui tema minuga rääkida ei taha, siis milleks pean mina pingutama?

heaheaheahea.
algus on väga paljulubav

uut, kohe !

HEAHEAHEA !!!
uut.

Huvitav... ootan uut.

kiiresti siis ;D

naisss
meeldib
uut !

Oh, kui nunnu lõpp. (A)
Uuut !

Mm... Kiire otsa peale saamine... mis siis ikka...
uut !

RUUUUUTUU UUUT !

Tore, kui teile meeldib, ürita uue osa varsti ilmale tuua ja ärge lootkegi, et Jack tema poisiks saab aga nohh, eks ma ise ka ei tea veel mis saaama hakkab

Heija :) Uuuuus spicy osa . kus ei juhtu eriti midagi ;D

Robert.



3.

Me jõudsime umbes viie minuti pärast kohale. See oli ilus maja. Normaalse suurusega, täpselt sobiv, umbes nelja liikmelisele perele. Seisime ukse taga, Jack oli juba minut tagasi kella lasknud , aga mulle tundus küll, et kedagi ei huvita, et tema ukse taga on keegi. „Ära muretse neil läheb alati kaua aega, nad tavaliselt vaidlevad selle üle, kes ukse peab lahti tegema,“ lohutas mind Jack, kui ukse avas pealtnäha viie aastane tüdruk. „Tsau Jack,“ ütles ta rõõmsalt. „Robert on kodus?“ küsis poiss, mille peale tüdruk elavalt pead noogutas. Muigasin selle peale ja me astusime tuppa sisse. Eemaldasime mõlemad oma jalanõud ja läksime mööda treppi teisele korrusele. „Sa tunned ennast siin vist väga koduselt?“ küsisin naerma turtsades, mille peale Jack lõbusalt noogutas. „Ta on siiski mu parim sõber ju,“ lausus ta.

Koridori lõpus oli üks valge uks, mis oli täis soditud. Esimesena jäid mulle silma kohe jalgpall ja mille all oli jalgpalli värav. Muigasin omaette, kui Jack ukse avas ja me sisse läksime.

Akna all laua taga, arvuti ees ja kõrvaklapid peas, istus üks musta juuksepahmakaga poiss. Jack lähenes talle seljatagant ja tiris tal kõrvaklapid peast ära. Tüüp vaatas Jackile otsa, tõusis püsti ja hakkas teda sõbralikult peksma ja nügima. Kui ta minu poole vaatas, nägin, et tal on huuleneet.

„Kes tema on?“ küsis Robert minu poole vaadates Jackilt. „Kelly,“ tutvustas Jack mind lühidalt. „Okei,“ ütles Robert õlgu kehitades. Ta saatis minupoole veel ühe pilgu ja siis istus arvuti taha tagasi. Hakkas oma asju kinni panema.

„Tavai, mis me teeme nüüd?“ küsis Robert, kui me olime majast välja tänavale jõudnud. Ta vaatas mind imeliku pilguga, mille peale ma naerma hakkasin. „Mida on?“ küsisin tema poole vaadates. „Ei midagi, miks sul Jacki pusa seljas on?“ küsis ta lõbusalt. Kehitasin õlgu. „Külm on ju,“
Robert hakkas selle peale ainult naerma ja pani käe ümber minu. „Tead tšikk,“ alustas ta. „Sa oled meie kambas ainuke tüdruk,“ lõpetas ta oma lause. „Meie kambas?“ küsisin naerma turtsatades.
„No jah, sa varsti tutvud nendega,“ vastas Robert ja võttis käe mu ümbert ära ning hakkas taskust ipodi otsima.

Tundsin seeliku taskus õrna vibreerimist ja võtsin oma telefoni välja. Telefoni Displayl oli suurelt kirjas 'Ema' . Jäin poistest natuke tahapoole ja võtsin vastu.

„Tsau ema,“ alustasin kõnet. „Kus sa oled?“ küsis ta rõõmsalt. „Ma olen oma uute sõpradega, ma ei tea millal ma koju jõuan,“ vastasin talle, lootes, et ta pahaseks ei saa. „Okei, ära siis väga hilja peale jää, tsau,“ ütles ta ja kõne katkes. Muigasin omaette, panin telefoni taskusse ja jooksin poistele järgi.

„Kes oli?“ küsis Jack. „Ema,“ vastasin talle lühidalt ja ta jättis mu rahule. See on nende juures hea, et nad ei küsi midagi ülearu. Vähemalt siiamaani ei ole nad mind küsimustega piinanud. Mõtlesin enda ette.
„Noh, miks nii vaikne?“ küsis Robert äkki. Tõstsin pea oma madala kontsaga kingadelt ja vaatasin Robile otsa . „Niisama, mõtlesin,“ ütlesin talle ja venitasin ühe naeratuse enda näole. „Millest?“ küsis ta. Okei, neid ikkagi huvitab mu nõme mõttemaailm. „Niisama, mingi mõtetu tüdrukute jama,“ vastasin talle. „Jaja. Ma tean jah seda tüdrukute värki, raudselt mõtlesid poistest,“ ütles Robi, mind õrnalt togides. „No mingis mõttes küll,“ ütlesin naerma turtsadades. „No räägi, mis sind vaevab siis,“ palus ta mind ja ka Jack tuli mind piinama.

Rrrrrrrrrr, tahan uut ! :*

Meeldis. (Y)
Aga et kohe Robi pilt ka pandi... temaga mingi sügavam teema tulemas?

Robi on niiiiiiiii seksikas !
Uuuuut.

Haha.

meeldis :)
ootan uut

Heh.
Hhea! (Y) :)
Meeldis, ootan uut.
Kiirmeini võiks tulla. ;D

to nassicc: tore kui meeldis, :d mul ei ole tegelikult mõtteid ja siis ma üritasin nsiiski siia midagi kokku kirjutada :)

Pikem võiks olla, aga hea.
Uut.