Once In A Lifetime [15. osa]

Üks mõte, mis juba *mõtleb ja arvutab* pool aastat peas on keerelnud. Et kriitika väga oodatud, kommentaarid ka Ja kui kellelgi paremaid ideid pealkirjaks, siis kõik oodatud

Proloog

„Issi,“ sõnasin ma venitades, automaatselt inglise keele peale üle minnes. Ma tegin pisikese pausi, justkui kaheldes. Ja jätkasin natukene julgemalt: „Kas ma võin sult midagi küsida?“

„Muidugi, min prinsesse.“ Ma kuulsin ta hääles uudishimu.

„Ma mõtlesin, et – “ Sel hetkel ma kahetsesin, et ma temaga koos ei viibinud – telefon ei andnud edasi minu suurepärast näitlemisoskust. Järelikult pidin ma mängima paljalt hääletooniga.

„Ma mõtlesin, et ma tahaks Inglismaale keelelaagrisse minna. Et oma keeleoskust parandada.“

„Kas sa juba piisavalt hästi inglise keelt ei räägi?“ Ta oli imestunud. Polnud ka ime – kogu oma elu olin ma temaga inglise keeles rääkinud. Aga ma tahtsin Inglismaale ja tema tahtis, et ma Norra koliks...

„Ega ma nii hea ka pole.“ Valetasin. Kogu jõust valetasin. Ma olin oma klassi parim. Inglise keele õpetaja oli mulle korduvalt öelnud, et ma räägin sama hästi kui mõni ameeriklane või britt.

„Kauaks siis?“ uuris ta. Sel hetkel ma teadsin, et esimene lahing oli võidetud. Ta tahtis väga kohtunikele näidata, et tema sobiks lapsevanemaks paremini kui ema.

„Kolmeks kuuks?“ pärisin kõhklevalt. Vaevalt ta sellega nõustub. Ta soovib niigi, et poole suvest veedaksime me vennaga tema juures.

„Miks mitte,“ lausus ta omaette. „Aga kas su ema on sellega nõus?“

Nojah. See oli teine probleem. Mu ema ei laseks mind nädalakski üksinda välismaale, rääkimata kolmest kuust. Aga isa ei pidanud seda teadma. „Vist -,“ vastasin ning jätkasin täiesti hääletult, rohkem iseendale: „- mitte.“ Ma kujutasin ette, kuidas ta teisel pool telefoni mõtlikult pead vangutab, justkui mõeldes, et noorus on ikka hukas.

Esimene osa on suhteliselt sissejuhatav, aga siin ta on.

1. osa

Ma kallistasin kõvasti oma venda. Ehk tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee. Ja seejärel embasin oma ema.

„Kiki,“ lausus ta mind veel kõvemini pigistades, „vaata, et sa mulle kohe helistad kui kohale jõuad. Ja siis ka kui sa Taanis oled.“

Kui ma talle esimest korda rääkisin, et tahan kolmeks kuuks Inglismaale sõita, siis algul pidas ta mind hulluks. Aga lõpuks vist sai aru, et mul on tõsi taga. Igatahes lubas ta mul minna. Peale väga pikka palumist (ja hunnikutes nõude pesemist). Muidugi oli seal umbes tuhat tingimust – ma pean hästi käituma, talle iga päev helistama, juua ei tohi ega ka mitte suitsetada ja poistega semmimine jääb ära ja nimekiri läks veel edasi ja edasi.

Siis ma kõndisin naeratades – vähemalt ma ei nutnud – turvaväravatest läbi. Seal lehvitasin veel korra oma perele, kui ma selja pöörasin, vajus naeratus suult ja ma otsisin taskust oma mobiili. Ma olin isale lubanud, et teavitan teda, kui sõitma hakkan.

Ma olin vaevu jõudnud oma telefoni kõrva äärde tõsta, kui kuulsin juba isa häält.

„Ma olen lennujaamas,“ laususin norra keeles. Ma olin tund aega seda lauset kokku pannud, kasutades oma sõnaraamatuid ja grammatikaõpikuid. Aga lõpuks vist sai kõik õigesti kõlama. Või vähemalt isa ei kurtnud.


Päev oli veerenud öösse. Kell oli peaaegu südaöösse jõudmas. Ma ei soovinud magama jääda, aga mu silmad vajusid vägisi kinni. Me istusime neljakesi – mina, üks prantslasest rühmajuht ja kaks saksa õpilast – soojas taksos ja sõitsime Exmouthi poole.

Lend Londonisse oli tundunud liigagi pikk. Aeg oli liikunud teosammul, ma ei suutnud aknast välja vaadata ega raamatut lugeda. Isegi mitte süüa – ma võtsin sellest jubedast lennukitoidust ainult ühe suutäie. Ja kui me lõpuks maanduma hakkasime, siis olin ma tõepoolest õnnest lõhkemas.

Ja kui ma lõpuks lennujaamast välja olin jõudnud, siis oli veel jäänud neli tundi bussisõitu. Buss oli küll mugav, aga terve päev istuda ei ole väga minu moodi – ja seega tüütas mu tõsiselt ära. Lisaks veel taksosõit – Laure, see rühmajuht, küll ütles, et selleks kulub kõigest pool tundi. Aga hetkelistes oludes oli ka see väga-väga palju.

Ma avasin hetkeks silmad, vaatasin mööduvaid maju ja metsa. Seejärel vaatasin korraks taksos ringi. Selle juht lõi silmnähtavalt Laure'ile külge – ma surusin alla tahte muiata – ja sakslased vadistasid omavahel äärmiselt häirivalt – saksa keel kõlas lausa koledalt nende suus.

Mingi määramatu hetke pärast jäi takso seisma ning sakslased läksid uksest välja – kogu auto muutus ühe hetkega palju vaiksemaks. Ma nägin, et maja, millesse nad läksid oli suhteliselt pisikene – tüüpiline kitsas, kõrge inglise linnamaja. Mul tekkis klaustrofoobia ainuüksi mõttest, kui kitsas seal arvatavasti on.

Taksojuht istus tagasi autosse, luges paberilt midagi – arvatavasti mu aadressi – ja sõnas: „See on natukene kaugemal.“

Ma olin just uinunud, kui tundsin, et auto peatus. Ma hõõrusin kohmakalt oma silmi ja vaatasin aknast välja. Ta teeb nalja, mõtlesin ma esimesena. Aga siis nägin ma, kuidas üks naine naeratus näol majast välja jooksis ja taksojuhile viipas, et too edasi sõidaks. Takso sõitis edasi ning nüüd olin ma täiesti kindel, et tegemist on unenäoga. See maja oli hiiglaslik. See maja oleks pidanud olema mõnel California rannal. Seal oleks pidanud elama hull naistemees oma kümne imepeenikse modell-naisega.

Too naine, kes oli autole vastu tulnud, avas minu ukse. „Tere,“ lausus ta sõbralikult. Ma astusin autost välja ja ringutasin mõnusalt. Naine sõnas aeglaselt – vist selleks, et kui ma inglise keelt väga hästi ei oska – : „Mina olen Eva. Tere tulemast Inglismaale!“

Ma naeratasin, või pigem muigasin, ning vastasin soravalt – olenevalt kui soravalt seda öelda saab – : „Mina olen Kirsten.“ Ma muutsin nime häälduse natukene inglaslikumaks.

„Palun,“ naeratas ta mulle, „ astu edasi!“

Ma võtsin oma kohvri taksojuhi käest. Laure tuli minu juurde ja ulatas mulle ühe paberi. „Kui midagi on, siis helista mulle. Pole vahet kui hilja on, onju?“

„Hästi,“ vastasin talle ja muigasin. „Edu sulle.“ Ma vihjasin silmadega taksojuhile – mul polnud aimugi, kust see julgus tuli, vist hakkas see teistsugune õhkkond mõjuma – ja kõndisin Evale järgi.

Ma kuulsin kuidas prantsuse aktsendiga mulle järgi hüüti: „Head ööd sullegi!“

Kui ma uskusin, et maja on hiiglaslik, siis polnud ma mõelnud nii suur. Ma oleks võinud kihla vedada, et vähemalt esimesed kolm nädalat on mul majas liiklemiseks vaja kaarti. Villa, nagu seda tegelikult vist kutsuma peaks, oli täis treppe ja aknaid, kõik oli nii avatud ja moodne. Eva ei käskinud mul isegi jalanõusid ära võtta ja see tekitas kahtlase tunde. Kodus oleks ema mu rajalt maha võtnud, lapi kätte visanud ja kolm korda põrandat pesema pannud.

Elutoas – ma vähemalt oletasin, et nõnda seda kutsutakse – oli megasuur plasmateler – järelikult saab sellest toast minu väga hea sõber – ja nii kutsuvalt mugav valge poolkuukujuline nahkdiivan. Selle keskel istus pikka kasvu, päevitunud nahaga mees, kellele ilmus mind nähes naeratus suule. Ta tõusis püsti ning lausus – jälle – aeglaselt: „Mina olen Josh.“ Ja ta surus mu kätt täpselt sama aeglaselt kui rääkis.

„Josh,“ ütles Eva lõbustatult, „ära muretse. Ta saab sinust aru küll.“

„Jah,“ laususin omalt poolt. „Ma olen Kirsten.“ Ja siis ma haigutasin väga suurelt. „Vabandust,“ pobisesin.

„Sa peaksid magama minema,“ lausus Eva. „Homme tuleb varakult ärgata.“ Ma noogutasin, teadmata mida edasi teha. „Tule!“ lausus ta kärsitult ja viipas käega. Kui me ühest trepist üles läksime, siis ta küsis: „Ega sul kõht tühi pole?“

Ma raputasin pead – ma lihtsalt enam ei jõudnud suud avada ei rääkimiseks ja hoopis mitte söömiseks. Eva juhatas mind mingi ukse juurde ja avas selle. Kui ma sisse astusin ja Eva mu selja taga tule põlema panin, siis kadus mul uni ära – ma oleks tahtnud sellises toas terve oma elu elada. See oli nii hele ja suur – ja mis puudutab voodit, siis see oli pooleteist inimese oma ehk lausa mõõtmatu.

„Siin on tualett ja vannituba,“ avas Eva ühe ukse minu toas – mu silmad läksid üllatusest pärani – ja siis avas ta selle vastas oleva ukse. „See on garderoob.“ Mul on oma toas nii vannituba kui ka garderoob? Kodus polnud mul kumbagi. Nad tõepoolest hellitavad mu ära. „Kui midagi vaja on, siis tule julgelt küsi, eks?“ Kõik inimesed olid nii abivalmid – lausa tore.

„Jah,“ vastasin ma, siiani šokis. Kui ta ust hakkas kinni tõmbama, siis meenus mulle viisakus ja ma hüüdsin: „Aitäh!“

____________

Kriitikat palun Ja kommentaare

Kui seda pealkirja lugesin, hakkas mu kõrvus kõlama Celine Dion'i - My heart Will Go On.
Aga jutt ise on väga lahe. (Pealkiri on ka muidugi lahe)
m, arenguruumi veel veidikene on, aga üldiselt on seda hea ja kerge lugeda.
uut!

Aitähh

Ma just mõtlesin, et tavaliselt ma kirjutan sellist hästi korralikku staffi, aga et midagi vahelduseks (kuigi, jah, see mul üldse esimene jutt siin )

Aga kui tal on kodus ühe inimese oma, siis see on suurem ehk mõõtmatu

Tüdruk on 15

Aitäh kõigile, kes on lugenud Loodetavasti on viitsimist ka edaspidi lugeda
Ja uus osa

2. osa


Ma võpatasin ärkvele, kui kell helises. Esimene mõte oli, et löön selle lihtsalt kinni, samas miski hoidis mind tagasi. Ma olin endale juba nädalaid tagasi lubanud, et Inglismaa on midagi erilist – koht, kus ma saan olla keegi teine, mitte see hall hiirekene, kes igapäevaselt. Ma vedasin ennast voodis istuli ning kõigepealt torkas silma minu lahtine kohver, mille ma eile õhtul segi olin keeranud.

Ma tõusin voodist püsti, hoidsin tekki endal tugevalt ümber ja vaatasin aknast välja. Õues sadas vihma ehk kõik oli nagu ma Inglismaad ette olin kujutanud. Ma valisin kohvrist välja tumesinised teksad, pikkade varrukate pluusi ja kardigani. Ma vahetasin riided suhteliselt kiiresti ära, seejärel tõmbasin kiiresti tušiga üle ripsmete ja just siis koputati mu uksele.

„Kirsten?“ küsis Eva kõhklev hääl.

Ma jooksin rõõmsalt ust avama. Ka tema näole tekkis automaatselt naeratus. „Tere hommikust,“ laususin.

„Hommik, jah,“ sõnas Eva. „Ja kui sa süüa tahad, siis hommikusöök on all. Loodetavasti kohtud ka ülejäänud majaelanikega.“ Seejärel heitis ta pilgu selja taha, nagu midagi vihjates.

Ma astusin oma toast välja ja kõndisin alla. Õnneks ei pidanud ma kööki otsima hakkama, sest see asus kohe trepi kõrval. Josh üritas pisikeste tüdrukute – ma arvan, et umbes nelja-viie- aastaste soove täita.

„Hommik,“ laususin heast tujust pakatades.

„Ei!“ ütles natukene suurem tüdruk. „Emme paneb alati piima ühte kaussi ja krõbinad teise. Muidu saavad krõbinad märjaks.“

Ma naersin vaikselt selle peale – tore, et minul nii väikseid õdesid-vendi pole.

„Mina ei taha nii,“ ütles teine tüdruk, kui isa talle samamoodi toitu üritas serveerida, „mina tahan, et krõbinad saaksid märjaks.“

Vaene isa, tõesti.

„Kirsten,“ pöördus isa minu poole ja ma lootsin, et ta ei palu teda tüdrukutega aidata, „kas sa soovid krõbinaid või röstisaia või mõlemat?“

Hea küsimus, kas pole? Samal ajal kui ma mõtlesin, käsutas isa tüdrukud lauda istuma. „Ma vist võtan mõlemad,“ vastasin talle.

„Näe, krõbinad on siin kapis, kausid siin, lusikad leiad sealt, piim on külmikus ja sai on korvis. Vajad veel midagi?“

„Ahah,“ sain ma aru ja naeratasin veel rohkem. „Iseteenindus.“ Ta noogutas ja kiirustas tagasi söögituppa. Ma olin just saiad rösterisse pannud ja krõbinatele piima peale valanud, kui Eva tasakesi kööki astus.

„Kas Josh sai tüdrukutega hakkama?“ päris ta vaikselt.

Ma muigasin ja raputasin pead.

„Ega ma lootnudki.“

Kui ma toiduga valmis sain, siis juhatas Eva mind söögituppa – mis tegelikult asus kohe teisel pool treppi. Josh istus koos kahe plikaga lauas ja jälgis, et nad korralikult sööks.

„Head isu!“ soovisin neile. Mõlemad tüdrukud vastasin väga viisakalt: „Aitäh!“

„Nii,“ lausus pereisa, „kes ees see mees, või mis? Sa saad valida, kas soovid seda kohta seal laua otsas või seda teist?“

Ma otsustasin, et on viisakam mitte kohe laua otsa istuda. See tekitaks sellise kahtlase majaomanikutunde. „Ma istun siis siia,“ laususin taldrikut ja kaussi lauale asetades ja tooli välja tõmmates.

Paari minuti pärast liitus ka Eva meiega. Ta küsis midagi sosinal Joshilt, raputas rahulolematult pead ja istus oma kohale.

„Kas Agnes on ikka üleval juba?“ uuris Josh.

„Jaa, ma käisin vaatamas. Ta oli juba riides, aga sa ju tead tüdrukuid – meiki vaja teha ja soeng.“

Ma mõtlesin, et peaks vist vaikselt köhatama, et neile märku anda, et ma siin olen. Kuid selleks polnud vajadust, sest Eva pöördus minu poole:

„Kirsten. Josh vist ei tutvustanud sulle tüdrukuid?“ Ta pilk vilksas korraks oma abikaasa poole ja tagasi minule. Ma raputasin pead. Aga ma teadsin, kuidas lastele hommikusööki tuleb serveerida. „Tema on Mia -“ Eva osutas enda kõrval istuvale lapsele, neist kahest suuremale ning siis väiksemale „- ja tema on Enya.“ Nad olid välimuselt suhteliselt erinevad, väiksem oli pärinud oma isa silmad ja nahavärvi, suurem oli emalt saanud blondid juuksed, sinised silmad ja heleda naha. Välimuse järgi poleks osanudki öelda, et nad õed on.

Ma märkasin, kuidas üks blond pea laua äärde tuli. Keskmist kasvu tüdruk, heledate kohevil juuste ja hallide silmadega, väga peenikene.

„Tere hommikust,“ lausus ta suhteliselt arglikult.

„Tule, ma näitan sulle, kust süüa saab.“ Eva tõusis püsti. Aga see kõik andis mulle alust arvata, et ka tema on seal esimest päeva – vähemalt midagi kergendavat.

Mõne minuti pärast olime me kõik kuuekesi laua taga. Josh tutvustas mind Agnesega – see blond tüdruk, kes muide oli pärit Rootsist – ja Eva lubas, et sõidutab meid linna. Vastasel juhul me oleksime pidanud minema bussiga ning see ei sobinud kummalegi meist.

„Hommik,“ lausus kellegi hääl. Eva ja Josh vaatasid laua juurde ilmunud poissi nagu tonti.

„Mida sina nii vara üleval teed?“ küsis Eva. „Sa pidid ju kella kaheni magama, või mis?“

„Ma mõtlesin, et meil on uued tüdrukud külas,“ lausus poiss oma laheda briti aktsendiga. Ma nägin, kuidas Agnes teda silmitses, või pigem üritas ta juba poisiga flirtida. Samas mina polnud kuti poole veel vaadatagi julgenud – ei tea, mida ta minust arvama hakkab, kui niimoodi vahin. Kuid kui ma lõpuks üles vaatasin, siis nägin sassis blondide juustega pikka kasvu noormeest, kelle hele näonahk tõi nähtavale helesinised silmad. Nüüd ma mõistsin Agnest. Ja tüüp potsatas just minu kõrvale vabale kohale.

„See on Ryan,“ lausus Josh poisile viidates, tutvustas meid ka talle, heitis siis pilgu oma käekellale ja lisas: „Kell on juba kaheksa. Vabandage mind, palun. Töö ootab.“ Ta naeratas meile, suudles oma naist põsele ja kõndis meist eemale.

„Ema,“ ütles Ryan, „kas sa lähed nüüd linna ka?“

Eva noogutas.

„Äkki saad mu ka ära visata?“

„Muidugi, aga Enya ja Mia ei mahu siis autosse ära.“ Eva vaatas Ryanit mõtlikult. „Ma just lootsin, et sa valvad neid.“

„Ma pidin ju kella kaheni magama,“ lausus noormees, „mäletad?“

Eva ohkas.


Mõne minuti pärast seisime me Agnesega maja ees varju all. Kui Eva sõitis oma mersuga garaažist välja, siis me mõlemad ahhetasime. See oli nii ilus auto – ja seda arvasin mina, kes absoluutselt autodest ei hooli.

„Mercedes?“ Ryan kõndis meist mööda, vaadates autot halvustava pilguga. „Kas me näiteks Porschet ei oleks võinud võtta?“

„Nurise siis, kui juhiload saad,“ lausus Eva ja avad pagasniku, et me oma kotid sinna saaks toppida. „Seni sõidad sellega, millega mina tahan.“

Aitähh :)

Karm? Mis mõttes?

Aga kaheinimese voodisse mahub kaks inimest - loogika

Päriselt ka selline laulja olemas? Ma lihtsalt tundsin, et ta on Agnes. Aga jah

Aitähh :)


Jah, see voodi teema on lahe, kas pole Igatahes peab ta voodi natukene tavalisest laiem olema

On küll selline laulja xD Aga ega ta vist nii tuntud ka pole, et kõik teda teaksid.

Aitähh :)

Ma arvan, et kui viitsin, siis tuleb uus osa juba täna õhtul (kuigi mul valmis kirjutatud, siis tuleb veel üle lugeda)

Nii, mul ema ähvardab, et võtab homme interneti ära. Seega panen igaks juhuks täna uue osa.

3. osa


Ma istusin ühes pisikeses klassiruumis. Minu vastas istusid kaks tüdrukut, kes omavahel midagi rääkisid – ja ma olin suhteliselt kindel, et tegemist polnud inglise keelega. Suure tõenäosusega olin ma ainukene eestlane ja see muutis sõprade leidmise raskeks. Suurema osa ajast vaatasin ma aknast välja ning kui üks poiss minu kõrvale istus, siis ma lausa ehmatasin.

„Vabandust,“ lausus ta, samal ajal kui mina oma südant normaalsesse rütmi üritasin saada. „Ei mõelnud sind ehmatada, ega midagi.“ Ta naeratas mulle suhteliselt valget naeratust. Ja ta inglise keel oli peaaegu aktsendivaba. „Ma olen Benjamin, muide.“ Ta ulatas mulle surumiseks oma käe. „Ma olen Hollandist.“ Tal olid Pipi-punased lokkis juuksed, tedretähnid ja rohelised silmad.

„Kirsten,“ vastasin kätt surudes, „Eestist.“ Hetkeks tundus mulle, et ta hakkab küsima, kus see asub, kuid talle vist koitis.

„Kas see on see väike riik Soome juures?“ Ma noogutasin ja naeratasin – hea enne, vist, et keegi Eesti asukohta teadis. „Me käisime eelmisel talvel perega Soomes suusatamas.“ Kas ma olin tõesti ainukene, kes Soomes suusatamas polnud käinud? Aga tegelikult, mulle ju ei meeldinudki suusatada, nii et polnud vist viga.

„Palun tähelepanu,“ lausus naine tahvli ees. „Ma annan teile testid, palun täitke ära nii palju kui oskate.“ Rääkimise ajal ta juba jagas tasemeteste.

Selleks ei kulunud kaua aega. Vähemalt minul mitte. Kõik oli väga lihtne ja loogiline ning pani mu mõtlema, miks ma üldse Inglismaale inglise keelt tulin õppima. Ja miks ma pidin üldse keeltekooli tulema? Ma oleks võinud lihtsalt Londonis endale korteri üürida ja seal puhata. Samas poleks mu vanemad siis üksinda kodumaalt minema lubanud.

„Kas sa oled lõpetanud?“ küsis too õpetajanaine. Ma vaatasin talle korraks otsa ja noogutasin. Ta võttis minu laualt testi ning hakkas seda kontrollima. „Siis sa võid minna alla esimesse klassi.“

„Okei,“ vastasin, võtsin põrandalt oma käekoti ja läksin klassiruumist välja. Tolles klassis polnud veel kedagi – järelikult olin ma esimesena lõpetanud. Ma istusin ühele toolile ning jäin ootama.

Varsti hakkas rahvas kogunema. Benjamin istus ühele poole mind ja Agnes teisele küljele. Ja ma veel mõtlesin, et ei suuda siin sõpru leida. Ben oli äärmiselt kiire sõbruneja, ta rääkis kõigi poistega juba pärast viit minutit koosistumist. Osadele tutvustas ta mindki, kuid ma ei suutnud nende kõigi nimesid meeles pidada. Nagu ma aru sain olid enamik neist sakslased ja mõned üksikud kuskilt mujalt.

„Kõik peaksid vist siin olema?“ küsis üks pikkade juustega mees. Aga ma ei omanud eelarvamusi – võib-olla on ta täitsa tore inimene. „Siis me võime alustada.“ Samal ajal kui mees igale ühele pabereid jaotas, võttis sõnajärje üle üks lühikest kasvu naine:

„Kõigepealt peaksime me ennast tutvustama. Mina olen Celina ja tema on Bolek. Meie oleme rühmajuhid, kes teie vaba aega sisustada üritavad ja teid vajadusel aitavad. Tegelikult on meid kolm, aga Laure liitub meiega natukene hiljem.“

„Nonii,“ alustas Bolek – imelik nimi ja imelik inimene, sobivad vist hästi kokku, kuid mul ei olnud ikka veel eelarvamusi – „ma jaotasin teile kõigile lehe kõige tähtsamate reeglitega. Kõige tähtsam on, et kodus peate olema kella üheteistkümneks õhtul. Kas kõik mõistavad mind?“ Ta vaatas klassis ringi, enamus noogutas talle laisalt. Osad vaatasid lihtsalt paberit enda ees laual, aga ma ei kujutanud ette, paljud neist ka tegelikult seda lugesid. „Ja kindlasti on keelatud tarbida alkoholi, suitsetada või tarbida narkootikume. Kõik peavad minuga järge?“ Ta vaatas taaskord klassis ringi. Mul tekkis tahtmine silmi pööritada, aga ma hoidsin ennast tagasi. „Ning vägivalda me ei tolereeri.“

„Kas kellelgi on siiani küsimusi?“ päris Celina enne kui järgmise reegli juurde asus..


„Meil on siin päris palju uusi õpilasi,“ alustas üks vanem naisterahvas minu esimest tundi. „Ehk siis oleks meil vaja omavahel tutvust teha.“ Ta mõtles hetke ja jätkas: „Teeme nii, et kõik ütlevad meile oma nime, vanuse ja riigi, kust nad tulevad. Ma võin alustada, kui teile sobib.“ Keegi klassis ei protestinud. „Mina olen Lesley, olen 43-aastane ja tulen Inglismaalt.“

„Päriselt?“ küsis Ben kõva häälega. Kogu klass naeris mõne hetke.

Siis haaras Lesley kontrolli enda kätte. „Võib-olla härra Päriselt räägiks meile järgmisena endast.“

„Meeleldi,“ sõnas poiss. Ta lausa nautis tähelepanu. „Mina olen Benjamin,“ ta kummardas toolil natukene, „olen noorem kui sina,“ kogu klass naeris taaskord, „ja tulen kanepimaalt Hollandist.“

„Oledki noorem kui tema?“ uurisin Benilt. „Mis sa siis oled? Nelikümmend kaks? Nelikümmend üks?“

„Ha-ha-ha,“ lausus ta sarkastiliselt.

„Ehk soovib neiu sinu kõrval jätkata?“ päris õpetaja.

„Mitte tegelikult,“ ütlesin. „Aga, kui hästi paluda, siis mine tea.“ Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma polnud kunagi ühelegi õpetajale nii öelnud. Võib-olla oli siinsel keskkonnal parandav mõju. Ma olin Suurbritannias olnud natukene rohkem kui ööpäeva ning ma olin juba muutunud.

„Palun,“ poetas Benjamin tasa üle vaikse klassi, nii et kõik seda kuulsid.

Ma pööritasin lõbustatult silmi. „Hästi. Ma olen Kirsten, olen 15-aastane ja tulen Eestist.“

„Mis see veel on?“ kostis üks pikkade tumedate juustega tüdruk – ja ma olin peaaegu sada protsenti kindel, et tegu oli juustepikendustega. Ja siis nägin ma tema jubedaid kunstküüsi ja ülipikki ripsmepikendusi. Kindel tibi.

„Üks riik,“ lausus Ben minu asemel. „Aga võib-olla seal erakoolis, kus sa käid, ei ole geograafia moes.“

„Mida?“ Ta paistis tõsiselt ehmunud ja solvunud. Ta lehvitas endale võltsilt käega õhku ega proovinudki rahuneda.

Järjest jõudsid kõik ennast tutvustada. Natukene enne kui kord jõudis tolle plika kätte, nägin ma teda oma sõbrannadega sosistamas. Vähemalt nägid nood normaalsemad välja, kuid poest ostetud kunstküüsi kandsid nad küll.

„Minu nimi on Elene, ma olen 15-aastane ja tulen Kreekast.“ Kogu aja vaatas ta üleolevalt ainupulgi mind. Tundus, et ma olin endale lisaks sõpradele leidnud ka ühe vaenlase. Või pigem kolm, sest need sabarakud paistsid Elenest äärmiselt sisse võetud.

Aitähh :) Ja uus osa Aga järgmisel nädalal ma küll osi nii tihti ei jõua panna, ma plaanin korralikult koolis käia

4. osa

Me seisime vähemalt kümnekesi kooli kõrval pargis. Meie jaoks oli koolipäev läbi, kuid linnaekskurisoon hakkas alles kahe tunni pärast. Seega oli meil kõvasti vaba aega. Ma seisin koos Benjamini ja tema sõpradega. Ja mina olin ainukene tüdruk seltskonnas. Alguses see vist natukene häiris poisse, sest nad polnud kuigi vabad. Lisaks sadas ikkagi, ma tilkusin vihmast, kuid ometi polnud ma ennast kunagi paremini tundnud. Mul polnud kunagi väga populaarne olnud. Mul oli kaks parimat sõbrannat ja mõned tuttavad, kellega ma eriti ei suhelnud.

„Ega sul külm pole?“ küsis Ben nii juttu sees. Ma polnud tähelegi pannud kui väga mu hambad plagisesid. Ja kuigi ma raputasin pead, siis pakkus üks tüüp välja, et äkki läheme näiteks poodi või kuhugi sooja.

Nende poiste juhendamisel, kes seal juba mitmendat nädalat olid, kõndisime me paari minuti pärast kõik juba Somerfieldi toidupoodi sisse. Seal oli küll soojem, aga märg olin ma juba niikuinii.

„Mida sa õhtusöögiks tahaks?“ küsis üks tumedajuukseline kutt, Carl, kui ma ei eksi. Ta sõitis käruga, samal ajal kui teised sinna erinevaid asju sisse loopisid. Kõrvalt vaadates oleks tundunud, et üks loomaaed on kõik ahvid ära kaotanud, kuid mul oli liiga lõbus, et seda märgata. Samas lootsin ma, et mõni turva meid välja ei tule viskama.

Keegi haaras mu järsku selja tagant sülle. Ma kiljatasin ja vaatasin, kes nii jobult käitub. Meie kambast, kui seda nii võib nimetada, kõige vanem poiss – Carlo. Ma virutasin talle käega vastu õlga ja naersin ta teeseldud näo peale – ma vähemalt loodan, et see valugrimass oli mängitud.

„Pane mind maha!“ ütlesin talle, ise ikka veel naerdes.

„Ärge eelmänguga üle ka pingutage,“ ütles üks hääl. Ning kui ma hakkasin otsima inimest selle taga, siis nägin Ryanit, kes meid lõbustatult silmitses.

„Hei!“ hõikusin talle naerdes ja lehvitasin kuidagi. Ryan oli koos kahe umbes temavanuse noormehega, mõlemad sama „lahedad kutid“ kui tema. Nende välimus juba reetis, et kõik kolm mängivad jalgpalli ning saavad kõik naised, keda tahavad. Arvatavasti olid nad oma kooli „esimene kolmik“.

„Kuulge,“ tõmbas Ben meie tähelepanu endale, „me peaksime umbes kolmekümne sekundi pärast kooli ees tagasi olema.“ Ja kuigi ma lootsin, et Carlo paneb mu lõpuks ometi maha, siis seda ei juhtunud. Ta lihtsalt muigas ning hakkas teistele kambas järgi kõndima.

Ma lehvitasin Ryanile ja tema kambajõmmidele ning toetasin oma pea mugavalt Carlo õlale – vähemalt ei pea ma oma jalgu vaevama.

Kuigi me olime tõsiselt hiljaks jäämas, ei kiirustanud keegi kuhugi. Minu arvates nad isegi lonkisid aeglasemalt kui enne. Kui me parki tagasi jõudsime, siis nägin, kuidas rühmajuhid ja õpilased meid kannatamatult ootasid. Ma nägin, kuidas Agnes, kes mugavalt seina vastu toetas, tõstis mõlemad pöidlad mulle üles ja muigas.

„Auto!“ karjusin ma, kui poisid hakkasid üle tee jooksma. Kaks neist jõudis üle tee, teised seisatasid minu hüüde peale ja mõned vaatasid mind natukene imelikult. „See on minu elu, millega te riskite,“ põhjendasin oma käitumist.

„Kus te olite?“ küsis Laure meie kõigi käest, kui me üle tee olime jõudnud. „Me oleme teid oodanud juba –“ ta heitis pilgu kellale „- seitse minutit.“ Seitse minutit? Nad olid tõesti ennast ületanud, sest poodi minekuks oli maksimaalselt kulunud kaks minutit. Aga see oli mu elus esimene kord, kui ma kuhugi hiljaks olin jäänud. Ja ma tundsin ennast suurepäraselt.

„Kas ma saaksin maha?“ palusin ma vaikselt Carlolt. „Mul hakkab juba varsti merehaigus tekkima.“ Viimane ei vastanud küll tõele ning kuigi ma nautisin Elene kadestavat pilku, oli ikkagi ebamugav. Õnneks pani poiss mu vastupanuta maha.

„Me käisime poes,“ laususin ma kõigi eest. „Ma tahtsin juua ja nad pakkusid välja, et tulevad kaasa. Aga me ei pannud tähelegi, kuidas kell nii palju sai.“ Ma küll valetasin natukene, aga ega tema ei pidanud teadma. Samas polnud see täiesti vale – ma lihtsalt muutsin mõne fakti natukene pehmemaks.

„Igatahes olete nüüd siin,“ lausus ta ning andis Bolekile ja Celiale märku, et võib liikuma hakata. Seejärel küsis ta mult: „Ja miks sa üldse nii märg oled?“

„Vihm?“ Mu vastus kõlas rohkem küsimusena.

Laure noogutas mõtlikult ja liikus sujuvalt rivi etteotsa.

„Agnes,“ sõnasin mesimagusalt, kui ma ta blondi juuksepahmaka ära tundsin. „Kuidas sinu päev oli?“

„Mitte nii põnev, kui sinu oma, vähemalt,“ kostis tüdruk rõõmsamalt. Äkki ta oli arvanud, et nüüd kui ma olen poistega sõber, siis ma temaga enam ei suhtle. Samas ei olnud ma talle ju midagi lubanud. Ja mul polnud endalgi aimugi, kuidas ma lõppude lõpuks sinna kampa sisse olin sulandunud.

„Aga pool päevast on veel ees,“ teatasin salakavalalt. Ma keerasin teravalt ümber, sest olin juba pikemat aega tundud, kuidas keegi mu juukseid sasib. „Palun ära tee!“ Ma rõhutasin igat sõna eraldi ning nad kõik üritasid väga ebaõnnestunult varjata oma naerupahvakat. Ma pööritasin nende lapsiku käitumise peale lihtsalt silmi.

„Kas me peame neil järgi jõlkuma?“ uuris Agnes minult. „Me niikuinii ei kuule midagi siin rivi lõpus.“ Ma kehitasin kõigest õlgu ja viisin teema muudele asjadel.

Keiti
Suurema osa ajast nad siiski lihtsalt hängisid seal pargis ja siis rallisid seal poes ringi Aga aitähh :)

Murthagh
Tore, et meeldib :) Ja esimesel võimalusel - kui mul tuleb mõte, mida nad vahepeal veel tegema peaksid - siis saab ka uue

Eile õhtul ma ei saanud magamagi jääda, sest kõik mõtted pöörlesid peas ja ma kujutasin ette, mis juhtuma hakkab Ma ei tea, kuidas ma selle nädalal koolis üle elan Ma vist hakkan tunni ajal kirjutama

Panen siis veel ühe osa üles Aga edasi kirjutamisega on probleeme Ma tean, mis juhtuma umbes hakkab, aga vahepeale on vaja midagi lahedat veel mõelda. Nii et arvatavasti enne järgmist nädalavahetust ei jõua uut osa kirjutada

____________________

5. osa

„Mis sa selga paned?“ päris Agnes. „Ma ei tea, kas panna see kleit -“ ta näitas üht väga lühikest punast kleiti „- või see seelik ja must pluus.“

„Ma arvan,“ kostsin ma, „et mina panen lihtsalt ühe litritega pluusi nende samade teksade peale ja kõik.“ See teretulemast-pidu ei olnud väga tähtis niikuinii.

Me istusime Agnese toas. See oli enam-vähem samasugune kui mul, ainult asjadel olid teised asukohad ja värvid olid natukene teised – kui minu tuba oli valgetes ja kollastes toonides, siis tema oma roosades, lillades ja sinistes. Ja tema garderoob asus vannitoa taga – ehk vannitoas asus üks uks.

„Äkki ma peaks ka midagi tagasihoidlikumat panema,“ järeldas ta. Ta tuhnis oma kohvri – nagu minagi polnud ta veel oma asju jõudnud garderoobi seada –, otsides midagi pidulikumat. „Aga kui ma paneks teksad, heleda pluusi ja need stilettod?“ Rääkimise ajal ladus ta riided põrandale laiali.

„Siis sa oled minust nii palju pikem,“ nurisesin mina. Ma olin nagunii lühike ja poiste seltskond muutis selle veelgi tuntavamaks. Ning kui mu ainukene sõbranna oleks ka ülipikk, siis tekiks väga imelik tunne. „Aga äkki sa leiad midagi minu asjade hulgast?“

Lühike koputus uksele. „Ema kutsub sööma,“ lausus Ryan. Oi ei, ma olin just lootnud, et teda pole kodus. Ehk ei võta ta seda, mis poes juhtus, teemaks.

„Mul just oligi kõht tühi,“ lausus Agnes ja tõusis põrandalt püsti. Ma järgnesin talle suhteliselt vastumeelselt – Ryan arvab kindlasti, et ma käingi alati karja poistega poes ja teen igasuguseid lollusi. Aga miks ma üldse põdesin? Ma tahtsingi ju teistsugust elu, midagi põnevat ja teistsugust, midagi, millest mul kunagi oleks võimalik rääkida oma lastelastele ning mida ükski neist ei usuks.

„Tulge juba,“ lausus Mia. „Emme ütles, et enne süüa ei saa, kui kõik laua ääres pole.“

„Jahh,“ rõhutas natukene pisem Enya.

Tüdrukud olid juba laua ääres, mõlemal oli kahvel käes ning ootasid kannatamatult toitu. Josh luges tänast ajalehte ja Ryan jälgis oma pisikesi õdesi. Oli kuulda, et Eva toimetas veel kiiresti köögis.

Ma istusin laua äärde oma kohale.

„Kuidas teie päev möödus?“ uuris Josh samal ajal, kui Eva toitu lauale kandis. Ta oli sunnitud oma ajalehe laualt ära panema.

„Mõnel lõbusamalt,“ ütles Agnes ja heitis mulle vihjava pilgu, „teistel täiesti tavaliselt.“

„Mida te tegite siis?“

Ma otsustasin ohjad enda kätte haarata. „Ah, ei midagi erilist. Kool oli ja me käisime linnas eksuksioonil.“

„Mille alla kuulus ka lõbus poekäik?“ päris Ryan uudishimulikult.

Ma nägin silmanurgast Agnest mind imestunult vaatamas – see oli midagi, mida ma talle veel rääkida ei olnud jõudnud, Ryan aga muigas omaette ja ma vastasin ebamääraselt: „Võib-olla ja võib-olla mitte. Aga Exmouth on ikka nii imetilluke.“ Agnes noogutas minu viimase lause kinnituseks.

„Palun,“ sõnas Eva lauda istudes, „söök on laual.“ Seejärel pöördus ta Agnese ja minu poole: „Mis kellaks te linnas piditegi olema?“

„Hiljemalt kell seitse kooli ees,“ kostis Agnes.


Punkt kell seitse astusime me Eva Mercedesest välja.

„Ma tulen teile poole üheteistkümneks järgi,“ lubas Eva viimasel minutil.

Mina ja Agnes mõlemad kandsime teksaseid, minul oli litritega topp ja tal üks väga avar, lehviv pluus ning me mõlemad kandsime Agnese stiletosid – tal oli neid kaasa võetud neli paari ning mul polnud aimugi, kuidas tal ülejäänud asjad ära olid mahtunud kohvrisse. Ma otsisin silmadega üles kamba poisse ja lehvitasin neile. Agnes võttis otse suuna nende poole ja ma tahtsin talle järgneda, aga ma tundsin, kuidas mobiil mu taskus väriseb. Ekraanil näitas, et helistajaks on „Ema“.

„Ja?“ vastasin telefonile.

„Kiki, mu kallis.“ Siis tuli mul meelde, et ma pidin juba eile õhtul talle helistama. Arvatavasti oli ta ennast peaaegu surnuks muretsenud. „Miks sa mulle ei helistanud?“

„Eile õhtul olin ma suhteliselt väsinud ja ma lihtsalt kukkusin voodisse.“ Ma üritasin mõne hea põhjenduse leida, miks ma täna talle ei helistanud. „Ja vaata...“ Hetkeline mõttepaus. „Hommikul olid meil tunnid ja -“

„Räägi, kas sa endale juba sõpru ka oled leidnud?“ päris ta selle asemel. Sobis. Täiesti. Ma ei osanudki
seletada talle, et vabal ajal olin ma kamba poistega toidupoes semminud – ja ta oli ju poisid ära keelanud.

„Jaa,“ kostsin. Mu hääletoon muutus hetkega palju rõõmsameelsemaks. „Minuga koos elab üks väga tore Rootsi tüdruk Agnes. Teiste nimesid ma ei mäleta hetkel.“ Vale. Muidugi teadsin, et minu kõrval kõnnib Ben ja mind oli süles tassinud Carlo ja nii edasi. Ma oleks võinud peaaegu kõikide poiste nimed talle ette lugeda, aga selles oligi probleem. Poiste nimed.

„Kodu ei igatse?“ Tema häälest võis järeldada, et ta igatseb mind juba praegu. Esimesel päeval. Ei kujuta ette, mis juhtub siis, kui kolm kuud on möödas.

„Veel mitte,“ vastasin. „Aga kui ma kauem sinuga rääkima pean, siis hakkan varsti.“ See polnud halvasti mõeldud, lihtsalt see oli tõde.

„Hästi siis. Aga palun saada mulle kas või sõnum, et ma teaks, kas sa ikka elus oled.“

„Tsau,“ vastasin lihtsalt.

„See oli eesti keel?“ uuris Ben. Ma noogutasin. „Kõlas lahedalt.“

„Thanks,“ laususin. Ma võtsin seda peaaegu isiklikult. Tore, kui keegi arvab, et minu emakeel on lahe.

Rääkimise ajal olime me selle suure seltskonnaga jõudnud mingi majani, kuhu kõik sisse trügisid. Arvatavasti pidi siin olema see diskosaal. Oligi. Mingi väga algeline variant ööklubist. Aga meil oli vähemalt DJ, kes täitsa tantsitavat muusikat lasi.

Keegi poistest hõivas meile laua saali taganurgas, kus oli natukene vaiksem. Seal sai vähemalt omavahel juttu rääkida.

Me Agnesega istusime seina ääres ja keskel. Nõnda me kuulsime iga sõna, mille keegi ütles. Mõne minuti pärast otsustasin, et võib-olla oleks vaja isale ka sõnum saata. Ka tema muretseb. Kuigi tema ei kehtestanud tobedaid reegleid – ehk peaks tõesti tema juurde elama minema. Ma üritasin toksida sõnumit norra keeles, aga väga hästi ei õnnestunud. Seega otsustasin inglise keele kasuks – selle kirjutamiseks läks ainult kaks minutit ja tehtud ta oligi.

Agnes müksas mind vaikselt. Ma vaatasin talle mõistmatu näoga otsa - mobiili valgus oli mu täiesti pimestanud - ja ta näitas peaga tantsuplatsi poole. Elene ja tema tibihakatised olid selle vallutanud – kolmekesi, muide. Kõik kandsid lõikelt peaaegu identseid kleite – väga lühikesed ja väga-väga avara dekolteega. Aga kui ma nägin, mis neil jalas oli, pidin ma naeru kätte lämbuma. Nimelt kandsid nad kõik tosse, aga Elene auks peaks mainima, et tema tennised sobisid vähemalt kleidiga kokku.

Ma tõusin püsti. „Lähme tantsima!“ Agnes toetas mind, kuid enamik poisse olid väga ükskõiksed. Ja kahekesi olime me lihtsalt haledad. Seega istusin ma tagasi pingile ja tõstsin jalad lihtsalt laua peale. Me olime ju poiste seltskonnas. Sel hetkel olin ma nii õnnelik, et ei kandnud seelikut.

Sel õhtul ei käinud me kordagi tantsimas, kuid lõbus oli ikkagi. Poisid tegid mõned ringid välja – aga mitte alkoholi, sest me kõik olime ju alaealised – ning muusika oli isegi täiesti normaalne.

Kuid Elene oli sel õhtul peokuninganna ja see mulle väga ei meeldinud.