Once In A Lifetime [15. osa]

Mul igasuguseid mõtteid, mis edasi juhtuma hakkab, aga ükski pole veel kindel. Eks siis näe
Aga vahelduseks siis uus osa (jep, praegu on minu nädalavahetus ).

8. osa

„Ja mida te ostate?“ küsis üks tüdruk minult ja Agneselt. Ma ei mäletanud ta nime, kuid plikal olid peaaegu tagumikuni täiesti sirged juuksed – mis, muide, olid punast värvi – ja silmini tukk. Soengu järgi oleks ta võinud kuulutada mõneks modelliks, kuid tema riietus... Ütleme lihtsalt, et ta riietus rohkem kui poiss, kuid tema iseloom ei läinud sellega mitte mingit moodi kokku. Ta käitus kui viimane tibi. Ning ta oli nii peenikene, et kui ma poleks teadnud, et ta mu kõrval kõnnib, siis poleks teda märganudki.

Me kõndisime mööda Exeteri poerikkaid tänavaid, kuid me polnud veel ühtegi poodi sisse astunud. Lihtsalt, valik oli liiga suur – seal oli kõvasti rohkem kauplusi kui Exmouthis. Muidugi, linn ise oli ka suurem, ning äärmiselt rahvarikas.

„Ma olen tõsiselt näljane,“ lausus Agnes. „Äkki me saaksime kuskilt midagi kaasa krabada?“ Ma teadsin täpselt, mida ta tundis.

„Poisid!“ ütlesin tibakene kõvema häälega ja keerasin ümber. Nad kõndisid kümnekesi koos meie järel, kuid rääkisid omi asju. Ma isegi imestasin, et nad olid nõus meiega koos poodides jõlkuma. „Kus siin süüa saab?“

„Mäkis,“ sõnas Benjamin kohesel ja viipas käega selja taha. „Me just kõndisime sellest mööda.“

„Ole nüüd,“ togis Carl teda. „Rämpstoit, mäletad?“ Jajah, Ben oli neile rääkinud, kuidas ma hommikul rämpstoidule ei ütlesin.

Ma vaatasin nii Beni kui ka Carli tõsiselt etteheitva näoga – ning olin kindel, et seda sama tegi ka minust vasakul Agnes.

„Aga Burger King?“ pakkus Carlo ning tegi mulle lõbusalt silma.

„Nõus,“ kostsin kiiret vastuseks – enne kui mõni neist sarkastilise märkusega lagedale jõudis tulla - ning muigasin, kui ma ennast teist pidi tagasi keerasin. Ma polnudki kunagi Burger Kingis käinud. Proovida ju vähemalt võis. Pealegi oli mul tarvis tõestada, et ma pole nii pirts toidu suhtes.

„Hmmm...“ ütles keegi poistest – hääle järgi võis see olla äkki Carlo -, „Burger King on teisel pool.“

Ma keerasin automaatselt ringi ning kõndisin vastupidises suunas, eirates seda, kuidas poisid naersid. Kuna nad seisid üsna jultunult mu tee peal ees, siis kõndisin ma nende vahelt sujuvalt läbi.

„Kus see täpsemalt asub?“ küsis Agnes mulle järgi kiirustades poistelt.

„Seal nurga taga,“ lausus Carlo ning jätkas vestlust tolle kambaga.

„Tänan,“ ütlesin nii vaikselt, et ma võisin peaaegu sada protsenti kindel olla, et ükski poistest mind ei kuulnud. Agnes oli ikka tõeline sõbranna.

„Alati,“ vastas ta ning ma nägin silmanurgast, et ta naeratas rahulolevalt. „Selle jaoks
sõbrad ju ongi.“ See tuletas mulle millegi pärast väga meelde meie hommikust kaklust.

„Mulle ei meeldi Ryan,“ ütlesin äkitselt. Ma olin seda ainult mõelnud, vähemalt enda
arvates, kuid vist kõva häälega.

„Keegi pole väitnudki,“ teatas Agnes lõbusalt ning aeglustas tempot, et kuttidega rääkida. Ma kuulsin nende jutust ainult üksikuid lõikeid, kuid hääle järgi sain ma aru, et too uus plika üritas end minu kambas sisse seada. Ei. Ma tegelikult ei olnud nii kade, kuid... Aga ta lihtsalt käis mulle kohutavalt närvidele.

Ma keerasin ümber nurga ning naeratasin endale, kui nägin Burger Kingi silti. Ma pidin ennast tagasi hoidma, et mitte selle poole joosta. See lõhn... See kõik muutis mu veel näljasemaks ja pani kõhu kohutavalt valjult korisema.

Vabu kohti oli hulgi ning isegi järjekorrad puudusid. Lahe. Isegi Tallina vanalinna McDonaldsis on alati väga palju rahvast.

„Ma võtan selle isuäratava salati – mida vähem kaloreid, seda parem,“ ütles too portugali tüdruk ja trügis leti äärde oma tellimust esitama. Nii palju kui ma kuulsin, siis võttis ta joogiks kõrvale vee.

Ma olin järgmine. Aga kuna ma menüüd absoluutselt ei tundnud, siis pidi lihtsalt midagi valima. Midagi, mis tunduks natukenegi isuäratav.

Ma otsustasin tuttava nimedega asjade kasuks: „Üks topeltjuustuburger, suured friikartulid ja üks kokakoola.“ Kogu kamp oli järsku vait jäänud – nad kuulasid, mida ma tellin. Samal ajal kui mu tellimust täideti, nägin ma äkitselt seda tüdrukut ja Carlot suudlemas. Ja see polnud lihtsalt musi, vaid ikka midagi sellist prantsuse suudluse moodi. Kuidas see veel juhtus?

„Kui kaua nad üksteist teavad?“ küsisin Gerdilt, kes nõutult õlgu kehitas. Ma pööritasin silmi, raputasin rahulolematult pead ja võtsin letilt oma toidu.



„Ma ei jõua enam,“ kurtsin, kui pool burgerist oli söödud ning friikaid otsas – kuid ainult tänu poistele, kes neid suurima isuga pistsid. Mu kõht oli täis ja seda raskelt. Ning see polnud sugugi mõnus tunne. Esimest korda elus tahtsin ma endale näpud kurku toppida.

„Anna siia,“ ütles Benjamin ning võttis mu kandikult pooliku burgeri.

„Mida sa siis üldse nii palju ostsid?“ küsis Beatriz. Ta isegi ei vaadanud minu poole. „Aga ega see minu probleem ei ole, kui sa sada kilo kaalud.“ Ta kommenteeris midagi Carlole ning naeris oma tobedat naeru.

„Mida?“ kostsin nõutult. „Kas sa just kutsusid mind paksuks?“ Ma tõusin oma kohalt ja võtsin tooli seljatoelt oma käekoti.

„Võib-olla,“ lausus ta ning nokkis oma 30 kalorist salatit edasi.

Ma lükkasin tooli laua alla ning kõndisin uksest välja. Mul polnud mõtteski poiste juurde jääda, kui too anorektik seal viibis. Ma lihtsalt lootsin, et ehk nad igatsevad mind natukenegi.

Ma heitsin pilgu kellale. Tund aega veel kusagil olla. Ning ma kõndisin sujuvalt kiirtoidurestorani kõrval asuvasse raamatupoodi. Vähemalt olin ma selle aja omas maailmas. Tolles, kus ma olin kõigest supernohikust õpilane, kes armastas lugeda.

ieeh, burgerking on vastiiiik
aga uut osa tahaks paluuuuuuun

ma olen seal korra käinud ja jäätist söönud aga lihtsalt ei osanud valida midagi

uus tuleb... *mõtleb* kunagi

padjanägu, [h]
tänud raamatupoodi nad teda ei jäta, päris kindlasti, ja see Carlo ja Beatriz - nojahh, aga mida selle kohta öelda on? vb hiljem <- tead, sa andsid mulle suurepärase idee praegu

Murtagh
Ma vahest söön rämpstoitu, aga see ainult siis, kui midagi muud pole aega kaasa haarata
Aga aitähh

Nonii, see käis kiiresti, sest mul tekkis väga hea idee Ehk siis...

9. osa

Mu telefon helises juba vähemalt seitsmendat korda, kuid mul polnud plaanigi sellele vastata. Isegi vaatamata sellele, et helistajaks oli Agnes, või vähemalt mõnedel viimastel kordadel oli helistatud tema mobiililt. Selle asemel võtsin riiulist huvitava pealkirjaga raamatu ning lugesin põgusalt läbi selle kirjelduse. Igav – mingi mõttetu noortekas.

Ning siis tuli mulle sõnum. Kõige pealt ma mõtlesin, et eiran seda, kuid põnevus sai minust võitu. Ma koukisin mobla taskust välja ja avasin sõnumi.




Ma pööritasin selle peale silmi, toppisin telefoni tagasi taskusse ja võtsin riiulilt järgmise raamatu, et selle tutvustust lugeda. Kõlas hästi. Äkki ma võtan selle? Raha mul ju oli ja mul polnud riidepoodidesse plaaniski minna. Üksinda küll mitte.

Ma kõndisin raamatuga leti äärde. Selle taga istus üks noormees. Umbes kakskümmend, oleks ma pakkunud, võib-olla natukene noorem. Ta juuksed olid väga-väga sassis – tegemist oli mingi voodisoengu-taolise soenguga -, musta värvi ja lühikesed ning ta suu paindus armsaks naeratuseks, kui ta mind nägi.

„Tere,“ lausus ta. „Võtad selle?“ Ta ostutas raamatule minu käes.

„Jah,“ vastasin vaikselt noogutades ja ulatasin selle tema kätte.

„Mida üldse üks armas tüdruk nagu sina üksinda raamatupoes teeb?“ küsis ta vestlust arendades. Poiss oli raamatu juba ammu masinast läbi tõmmanud ning pani nüüd seda väga aeglaselt kilekotti. Ma oleks võinud ta peale kaebuse esitada, aga miks rikkuda kogu lõbu?

„Lihtsalt tuulutan pead,“ kostsin.

„Jah, sellises umbses poes,“ naeratas ta vildakalt. „See teeb siis 5 naela ja 99 penni. Kas sa maksad kaardiga või sularahas?“

„Sulas,“ vastasin. „Aga tegelikult õpetas mu ema mulle kunagi, et võõrastega ei tohi rääkida.“ Ma naeratasin talle kavalalt ja ulatasin oma kahekümnenaelase.

„Hästi,“ teatas ta. „Ma olen Tommie ning siin on kolmteist naela ja üks penn.“ Ta andis mu vahetusraha – ühepennist mul veel polnudki – ning asetas kilekoti raamatuga letile, kust ma selle iga hetk oleks võinud võtta.

„Tere, Tommie,“ sõnasin suurelt naeratades. „Pole ammu näinud. Mina olen Kirsten.“

„Hmm... Ilus nimi kenal tüdrukul,“ kommenteeris Tommie. Äkki ta on mingi pervert, kes mind lõpmatuseni meelitab ja siis kuskil silla all ära vägistab? Loodetavasti mitte.

„Aga ma pean nüüd minema,“ laususin letilt oma kilekotti võttes. Tommie oli hea meelelahutus, kes vähemalt mind paksuks ei sõimanud. Kell poe seinal näitas, et kogunemiseni katedraali ees oli ainult seitse minutit. Ning mul polnud plaanigi hiljaks jääda. Eriti mitte üksinda minnes.

„Oli meeldiv sinuga kohtuda,“ ütles Tommie, „Kirsten.“ Ta keeras pead natukene viltu ja lisas siis: „Oleks veel meeldivam sind veel näha.“

„Ja mul pole õrna aimugi, millal ma uuesti Exeteri satun,“ vastasin letile selga keerates ning vaikselt – väga aeglase tempoga – poeukse poole kõndides. Ma lootsin, et ta ütleb veel midagi. Kas või ühe sõna.

„Äkki ma saaksin sinu telefoninumbri?“ küsis ta ning pani mulle käe õlale – ma ehmatasin täiega. Järelikult oli ta mulle isegi järgi kõndinud. Oi ei, mõtlesin, asi on tõsiselt halb. Ta on pervo, päris kindlasti.

Ja seda enam ma ei teadnud, miks ma ümber pöörates vastasin: „Muidugi.“ Ta ulatas mulle oma mobiili ning ma toksisin numbri kiiresti sisse, kontrollisin selle veel korra üle ja andsin mobla talle tagasi. Seejärel keerasin ennast ringi ja kiirustasin poest välja.

Ma olin vaevalt paar sammu jõudnud astuda, kui mu telefon helises. Agnes, mõtlesin täiesti veendunult, kuid kui ma mobiili taskust kätte sain, nägin ekraanil täiesti võõrast numbrit.

„Jaa?“ vastasin ebakindlalt.

„Lihtsalt kontrollisin, kas number töötab ka,“ teatas Tommie hääl telefonis selle peale. Mu suule kerkis hiigelsuur naeratus. Ta mõjus mulle nagu Ben, kes igas olukorras mu naerma suutis ajada.

„Nii et sa ei usalda mind?“ küsisin mänguliselt ja üritasin varjata naeratust oma hääles. Ma vaatasin korraks, ega autosid ei tule ning jooksin üle tee. „Aga kas sa oskad mind selle katedraali juurde juhatada?“ Tegelikult ma teadsin, kuhu minna, kuid jutu jätkamiseks oli see teema sobilik.

„Kus sa täpsemalt oled?“

„Siin,“ kostsin ja naersin vaikselt. Ma keerasin läbi järgmise tänava ning silmasin juba katedraali. Ja selle ees seisvaid õpilasi.

„Siis mine sealt ja jõuadki sinna,“ mängis ta kaasa. „Kuule, ma pean nüüd tööd tegema.“

„Hästi,“ laususin. „Aga helista mulle hiljem, eks?“ Ma nägin Agnest teistest eraldi seismas ja ümbrust vahtimas. See oli siililegi selge, et ta ootas mind.

„Muidugi. Näeme.“ Ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui ta telefoni ära pani. Kuid ma sain aru, et tal oli vaja raamatuid müüa ning ei suutnud tema peale küll pahane olla. Pigem mõtlesin ma hoolega, kas ikka kõnnin ülejäänud rühma juurde.

„Kirst,“ hüüdis Agnes sel hetkel, kui mind märkas. Ta jooksis võimalikult kiiresti minu juurde ja kallistas mind tugevasti. „Ma olin mures.“ Ta lõpetas mu kägistamise ja tõmbus natukene eemale. „Miks sa mulle tagasi ei helistanud?“

„Sorry,“ kostsin lihtsalt. „Ma pidin natukene aega üksi olema ja omi mõtteid mõtlema.“

„Tead,“ sõnas Agnes ja võttis sujuva liigutusega mul käe alt kinni, „kui sa ära läksid, siis Beatriz rääkis nagu tema omaks kõiki neid poisse.“ Me kõndisime rahulikult, jalg jala ette astudes kogu ülejäänud rühma poole. „See oli lihtsalt vastik. Ja siis Carlo. Ma tõesti ei tea, kas tal mõistust peas ei ole, või mis?“

„Pole ime,“ ütlesin talle, „Beatriz näeb välja kui mingi anorektik. Äkki talle lihtsalt meeldivad sellised?“

„Või äkki ei tohiks sa minust kõva häälega taga rääkida?“ lausus Beatriz minu selja taga. Oi, tõeliselt vale ajastus. Aga keda see huvitas?

„Kirsten,“ sõnas Ben, kui ta mind märkas. Ta trügis minu juurde ja kallistas mind tugevalt. Mehiselt. „Kus sa olid?“ ütles ta küllalti vaikselt mulle kõrva sisse.

Ma nägin, kuidas Beatriz ärritunult silmi pööritas ja Carlo ümbert kinni võttis, nagu ta omaks seda noormeest. Sel hetkel oli mul Carlos natukene isegi kahju, aga ise oli nii kergemeelne. Ma lihtsalt lootsin, et tal ikka õigel ajal aru pähe tuleb ning too modellihakatis tema südant ei murra.

„Raamatupoes,“ vastasin Beni küsimusele ning lasin tast lahti. Raamatupoest rääkides...

„Agnes,“ pöördusin oma sõbranna poole, „tead, ma kohtasin seda kutti.“ Ning teel rongijaama kandsin ma talle ette kõik, ka kõige pisemad detailid.

jeeeeei
uuus osa tee palun
issand, ma ikka ei oska normaalseid kommentaare kirjutada
meeldis !

tänan igatahes loodetavasti on homme aega, et kirjutada

tead, ma lootsin täna kirjutada, aga kuna mu vanaema käsutas mu poodi ning ostis mulle üliülilahedad saapad ja ma sain eile öösel teada, et täna on inglise keele kah... siis vb õhtul hiljem jõuab

aga tänud

awww... see Tommie lihtsalt jalutas mu juttu sisse ning ma ka täiesti armastan teda nüüd

sellisel juhul.. nurga taga tunni aja pärast, eks?

Hull kirjutamisvajadus tuli ja kuna vaevalt mul homme või ülehomme aega kirjutada on, siis siin on uus osa. Igatahes mulle vist isegi meeldib see osa (kuigi ma tõesti ei tea, kuidas see kõik juhtus - ma nüüd saan aru, kui keegi räägib, et tegelased võtavad loo üle sest seda nad on tõsiselt teinud) ja kuulge, juubel ju kümnes osa siiis:


10. osa

Ma pikutasin lamamistoolis ja imetlesin merd. Mul oli küll külm – vaatamata sellele, et ma kaht pluusi ja kaht pusa kandsin – ja õues sadas ikka vihma, kuid ma ei lasknud sellel mind häirida. Vähemalt oli katuse all verandal kuiv ja keegi ei osanud mind siit otsida – peale Eva, kelle käest ma olin välja minemiseks luba küsinud, ja Agnese, kes mulle seda kohta oli soovitanud. Ma hoidsin käes mobiili ning ootasin, et Tommie mulle juba helistaks. Ta oli ju lubanud.

„Oh,“ ütles Ryan, kes minu õuduseks õue oli tulnud, „siin on külm. Ja märg.“ Kuid vaatamata selle istus ta teise lamamistooli peale. Ma nägin, et ta silmitses mind, kuid ei öelnud midagi.

„Võib-olla sa siis peaksid sooja tuppa tagasi minema,“ mainisin talle, andes märku, et ma sooviksin üksinda olla.

„Tahad?“ pakkus ta oma pusa, seda seljast võttes.

„Kindel, et sa tahad seda anda?“ küsisin ettevaatlikult. „Sul oli ju külm.“ Ta ei vastanud, vaid viskas pusa lihtsalt mulle sülle. Ma tõmbasin endale selle kui teki peale – mõneks hetkeks hakkas palju soojem. Aga siis ma nägin, kuidas Ryan seal istus ja külmetas. Kuidagi paha tunne tekkis.

„Kuidas päev oli?“ küsisin, mõistes, et ta vist ei plaani lahkuda.

„Ma ei taha sellest väga rääkida,“ lausus ta lihtsalt ning heitis lamamistooli pikali. Ma võtsin pusa endalt pealt ära ja viskasin selle talle. Ma lihtsalt ei suutnud vaadata, kuidas ta T-särgi väel istub.

„Järelikult polnud see väga palju minu omast parem,“ lohutasin teda ja vaatasin kannatamatult telefoniekraani. Kell oli juba pool kaheksa. Millal ta helistab? Äkki sõna 'hiljem' tähendas talle 'homme'?

„Tahad sellest rääkida?“ pakkus ta semulikult.

„Mkm,“ raputasin ma pead. Mõnda aega oli kuulda ainult mere kohinat. „Ja mis sind siia tõi?“ pärisin, kui vaikus juba ebamugavaks muutus.

„Ma käin siin alati, kui ma mõelda tahan ning õues vihma sajab,“ teatas ta. „Vihmaga kuhugi kolama minna on mõttetu. Kui praegu ei sajaks, siis ma vist oleks kuskil metsas mõne puu all istumas.“

„Ma tahaks praegu kodus olla,“ kostsin selle peale. „Või siis koos isaga Norras mägedes kihutada.“

„Koduigatsus?“ küsis ta.

„Mitte päris,“ laususin. „Pigem on asi osades inimestes siin. Ma olen harjunud, et kodus keegi minust eriti välja ei tee, kuid siin -“ ma mõtlesin, kuidas oma mõtted õigesti sõnastada „- üritavad kõik mulle kohta kätte näidata. Mul pole elus olnud kedagi, keda ma tõeliselt vihkaks. Ja nüüd, kahe siin viibitud päevaga, tean ma juba vähemalt kaht sellist inimest.“

„Kuule, sa tekki ei taha?“ pakkus Ryan ning ajas ennast tooli servale istuma. Ma kehitasin hooletult õlgu ning vaatasin noormeest, kui ta verandalt tagasi majja kõndis.

Ma heitsin veel ühe pilgu oma mobiilile ning otsustasin, et võib-olla ta siiski täna ei helista. Samas ei tundnud ma ennast hetkel kuigi üksikuna, nii et see polnud väga suur probleem.

Ryan tuli tagasi välja ning esimesena andis sellest märku minu sülle maandunud fliistekk. Mõnus. „Tänud,“ kostsin ma, kui tekki endale peale laotasin. „Ja mis sinu nii väga mõtlema pani?“

Ta oli pikka aega vait ning ma mõtlesin juba, et poiss ei mõtlegi vastata. „Rebecca jättis mu maha,“ ütles ta tasa, peaaegu sosistades. Mul polnud õrna aimugi, kes see Rebecca veel oli, kuid ma võisin ainult järeldada, et tegemist oli vist tema tüdruksõbraga.

„Järelikult ta polnud sinu jaoks küllalt hea,“ teatasin kindla tooniga. Järsku sain ma aru, et võib-olla olin ma Ryanit valesti hinnanud. Võib-olla ta siiski ei saanud iga tüdrukut, keda ta tahtis. See tundus kuidagi reaalne.

„Ei,“ lausus noormees ning raputas vaikselt pead, „asi polnud selles.“ Ma ei sundinud teda jätkama, kuid ta tegi seda sellegi poolest: „Ta on nüüd koos ühe mu parima sõbraga.“

Vaene kutt, mõtlesin. Kes teeks nii oma poisile? Ma ajasin ennast istukile ning vaatasin Ryani poole. Ta oli silmnähtavalt liimist lahti. Tavaliselt küll öeldakse, et jagatud mure on pool muret, kuid...

Ma toppisin telefoni püksitaskusse ning tõusin oma soojalt kohalt, jättes teki toolile. Ma astusin kaks sammu tema tooli poole ning istusin selle servale. Ma isegi ei teadnud, mis mind ajendas nii tegema, kuid ühel hetkel ma olin seal.

Ta vaatas mulle oma nukrate helesiniste silmadega otsa, hetkeks libises ta pilk mu huultele ning ta kummardus minu poole. Ja siis helises mu telefon. Ma sain hetkega aru, mis toimub. Kui Tommie poleks helistanud, oleks me suudelnud.

„Jaa?“ vastasin pooleldi šokeerituna telefonile ja lükkasin ennast tooli pealt ära. Ma ei osanud kuidagi enam käituda. Mu hingamine oli paigast ära ning kõhus oli imelik tunne.

„Tere õhtust, kaunitar,“ sõnas Tommie mahe, siidine hääl. Vaatamata sellele, et olin terve õhtupooliku tema kõnet oodanud, ei olnud mul hetkel tuju temaga rääkida. „Kuidas läheb?“

„Normaalselt,“ ütlesin ning kõndisin Ryanist natukene eemale. „Ja sul?“

„Kui välja arvata fakt, et ma sind kohutavalt igatsen, siis täiesti hästi,“ kostis ta. Miks isegi tema kommentaarid mind sulama ei pannud? Ma kõndisin verandaukse juurde ja ei suutnud otsustada, kas ma peaks sinna jääma või oma tuppa jooksma.

„Kui sa lähed,“ lausus Ryan vaikselt, „siis, palun, ära ütle kellelegi, et ma siin olen.“ Ma noogutasin rutakalt ja lükkasin ukse lahti. Soe õhk lõi mu pahviks.

„Ja mis sa teed?“ üritas Tommie vestlust üleval hoida.

„Tead, Tommie,“ ütlesin võib-olla liiga järsult, „mul hetkel pole aega rääkida. Ma helistan sulle hiljem, eks?“ Ja ma panin telefoni ära tema vastust ootamata.

Ma ei suutnud mobiili isegi taskusse panna, vaid ma lihtsalt liikusin kiirete ja vaiksete sammudega mööda koridori, trepist üles ja otse vastu Agnest, kes vaatas mind kuigi üllatunud ilmega.

„Ega sa Ryanit pole näinud?“ uuris ta kiiresti vuristades. „Mul oleks talle midagi tähtsat vaja rääkida, kuid ma ei leia teda. Kellelgi pole aimugi, kus ta olla võiks.“

Ma ei teadnud, kas öelda talle, et noormees pesitseb verandal. Samas, kui see tõesti on ainukene koht, kus ta üksi saab olla, siis ei oleks väga sõbralik teda reeta. Aga ta üritas mind suudelda. Või tegelikult... Suudlemisel peab ju olema kaks osapoolt. Ah, ma ei tea.

„Pole teda kohanud,“ ütlesin lõpuks. Vähemalt oli mu hääl suhteliselt normaalseks tagasi muutunud. „Aga kui ma teda näen, siis ütlen talle edasi.“ Ma põikasin Agnesest mööda ja kiirustasin oma tuppa, lõin ukse kinni ning vajusin sellele toetudes maha istuma.

awww... aitähh..

et mida loogikat bbrit. - minu jutt on lahe ja siis olen ka mina lahe?

Tommie on tore poiss, aga Kirsten oli pigem šokeeritud

mul juba uus osa peaaegu valmis ja homme on vist terve õhtu aega kirjutada nii et (ma küll ei luba kindlalt lubada, aga) homme peaks saama uue osa

Nonii, uus osa siis viimaks ometi suutsin sellele mingi normaalse lõpu kirjutada

11. osa

Mind äratas vaikne koputus uksele. Ma ei suutnud silmi avada, kuid füüsiliselt olin ma tagasi oma magamistoas, aga sellele vaatamata lendas mu mõte endiselt unenägude maal.

„Kirsten?“ lausus keegi vaikselt ust lahti lükates. Alles siis jõudis mulle kohale, et ma olin pikali maas kõval põrandal, kuid minu suurimaks üllatuseks oli seal tundunud mugavam kui tavaliselt sulgpehmes voodis. Ma mõmisesin midagi vastuseks, aga ei vaevunud ennast liigutamagi. Järgmisel momendil tundsin, kuidas mind maast üles tõsteti ning voodisse kanti.

Ma nägin seda unenägu, kus sa kuskilt kõrgelt alla kukud ning siis paaniliselt üles võpatad. Ma avasin viivitamatult silmad ning kuulsin alles siis, kuidas äratuskell valjult lõugas. Tekki soojenduseks ümber hoides ajasin ennast voodis istuli. Sel hetkel sain ma aru, et kandsin ikka eilseid riideid – kusjuures, nendega polnudki nii ebamugav magada, kui ma oleks arvanu – ja siis märkasin toa nurgas kott-toolis magamas Ryanit. Poiss kandis oma poolikuid surfaripükse ja lumivalget T-särki. Ja nägi nii kena välja. Mida? mõtlesin ma pahaselt, saades aru, millest ma just mõelnud olin. Ta oli just seda tüüpi kutt, keda ma kõige rohkem vihkasin. Populaarne ja lahe. Sellegi pooles ei suutnud ma välja mõelda, mida ta üldse minu toas tegi. Järgmisel momendil avas ta aeglaselt ja väga uniselt oma silmad.

„Tere hommikust,“ sõnasin vihjavalt ning tõusin voodist. Mul polnud mõtteski nende samade riietega teist päeva järjest kooli minna, kuigi ma tõesti armastasin neid katkiseid teksaseid. Mu asjad vedelesid siiani lahtises kohvris toa nurgas ja minu plaan asjad lahti pakkida eelmisel õhtul ei olnud just väga hästi toiminud.

„Hommik,“ kostis ta lihtsalt ning haigutas valjult. „Sorry.“
„Ja sa oled siin sest?“ küsisin kohvris sorades. Hmm, kui panna need teksad ja see pluus? Aga mustad teksad ja musta värvi topp oleks vist liiga emolik. Ma otsisin teiste riiete alt välja tibukollase pusa, mis pidi sellel vihmasel Inglismaal asendama päikest. Nüüd käras ka must pluus.

„Ma tulin eile õhtul rääkima,“ kostis ta. Ma pigistasin korraks silmad kinni, sest ma teadsin täpselt, millest see kõnelus oleks olnud. „Aga sa olid juba magama jäänud, seega lihtsalt istusin hetkeks ja vaatasin, kuidas sa magasid, ja jäin vist ise ka magama.“ Ryan lükkas ennast toolist püsti. „Aga enam pole vahet.“

Ma kortsutasin pahaselt kulmu. Ja enne siis oli? mõtlesin. Ma heitsin hetkeks pilgu peeglisse – mul oli peas täielik padjakas ja meik täiesti laiali. Samas see polnud vist piisavalt hull, et Ryanit toast ära peletada. Ma ainult soovisin seda.

Ma köhatasin valjult, kuid ei vaadanud noormehe poole. Aga ma teadsin, et ta oli mu toast lahkumas. Sel hetkel kui Ryan ukse avas, küsisin: „Sina tõstsid mu eile õhtul voodisse?“

Poiss seisatas hetkeks, vaatas mulle otsa ja noogutas pooliku naeratuse saatel.

„Riideid ei tahtnud mul ära vahetada?“ küsisin selga keerates ja omaette naerdes.


„Agnes,“ venitasin peaaegu anuvalt. „Mis viga on?“ Ta polnud terve hommiku jooksul ühetegi sõna öelnud ja see polnud väga agneselik. Lisaks hakkas see vaikus mind juba lihtsalt hulluks ajama. Tegelikult see ei saanud isegi vaikus olla, sest Eva kuulas valjult raadiot, aga see oli pigem see eiramine Agnese poolt. Tüdruk lihtsalt raputas vastuseks pead ja vahtis tuimalt – võib-olla tibakene solvunult – aknast välja.

„Mis kell täna teile järgi tulen?“ küsis Eva raadiot natukene vaiksemaks keerates. Kuna Agnes ei plaaninudki vastata, siis pidin seda ise tegema.

„Ma helistan sulle, kui meil kõik asjad läbi on.“ Ma ei teadnud, kas ma räägin 'meist' kui minust ja Agnesest või kui minust ja kambast poistest, kuid ega see eriti ei lugenudki. Sest vaatamata oma vastumeelsusele minu suhtes – nagu tüdruku käitumisest võis lugeda – pidime me siiski kogu päeva samu asju tegema.

„Hästi,“ kostis ta. Auto pidurdas ja aknast välja vaadates nägin maja ees hunnikus õpilasi, kes vahelduva eduga üritasid majja sisse trügida või siis olid sealt alles välja jõudnud. Ma otsisin silmadega mõnda tuttavat nägu. Ja ma suutsin neid leida isegi päris
mitu.

Ma võtsin kiiresti turvavöö pealt ja hüppasin autost välja. Benjamin seisis seal, ja Gert ja Carl ja Carlo... ja temaga koos muidugi Beatriz. Ma lehvitasin neile õnnelikult ning lippasin kiiresti nende juurde.

„Hommikust,“ ütlesin lõbusalt nende tekitatud ringis endale ruumi tehes. Ma märkasin, kui Ben silmitses üksikut tüdrukut tänavanurgal, seega lisasin: „Agnesel on paha tuju. Ja mul pole õrna aimugi miks.“

„Pole ime ka,“ lausus Beatriz salvavalt. „Ainuüksi sinuga ühes ruumis viibimine suudab inimesed masendusse viia.“

„Mida?“ küsisin ülbelt vastu – kogu mu hea tuju oli kui harjaga pühitud. Mitte et see väga kaua oleks jõudnud kesta või midagi – kogu hommiku olin ma olnud peaagu hullumas ja siis tulin oma sõprade juurde, kellest üks suutis ringi käia mingi tšikiga, kes ennast teistest paremaks arvas.

„Tule,“ ütles Ben ja võttis mul kiiresti käe alt kinni ning sosistas kõrva: „Ta pole seda väärt, päriselt.“ Kui ma mitte sammugi ei soovinud liikuda, tõmbas poiss mind natukene kõvemini endaga vägisi kaasa.

„Silver,“ hõikas Ben äkitselt, kui me kambast natukene eemale olime jõudnud, ja lehvitas kaugustesse vaba käega. Sel hetkel märkasin ka mina tuttavat noormeest – seda sama, kellega Benjamin eelmisel hommikul oli tuttavaks saanud, seda, kes mingit pidu oli otsinud.

Poiss naeratas hetkeks meie suunas, andis noogutusega märku, et oli meid näinud ning embas semulikult hüvastijätuks kaht poissi, kellega rääkinud oli.

„Kas ma tean sind?“ küsis poiss naeratades minult meie juurde kõndides. Ma vaatasin pahaselt üles ning hammustasin keelde, et mitte kurjalt nähvata.

„Pole õige aeg nalja teha,“ lausus Benjamin Silverile, nagu oleks tegemist nii enesestmõistetava asjaga. „No, leidsite eile peo?“

„Ei,“ pööritas noormees silmi. „Aga meie üks klassivend plaanib reedel mingit pidu. Tal vanemad lähevad kuhugi pikemaks ajaks minema. Ja tal mingi uhke maja ning meri ka seal ja puha.“

„Maja mere ääres?“ sekkusin kahtlustavalt – paha tuju võis oodata kümme minutit. Aga see lihtsalt kõlas väga nagu minu kodu. Poiss noogutas mulle. „Ja kes see klassivend on?“

„Ma ei usu, et sa teda tead,“ kostis Silver veendunult. Ma tegin hetkeks nägu justkui oleks mulle suurt ülekohut tehtud ning noormees muigas vaikselt. „Ryan Evans.“

„Päriselt?“ venitasin ja naeratasin rahulolevalt. Nii et tüüp kavatses reede õhtul peo korraldada ning meile sellest mitte rääkida?

„Tead teda?“ küsis Ben minu näoilmet jälgides. Ma sundisin ennast võimalikult neutraalseks ja kehitasin ükskõikselt õlgu. „Aga helista mulle.“ Ma nägin vaid silmanurgast, kuidas nad telefoninumbreid vahetasid.

„Tund hakkas,“ koputas Carl mulle õlale – ja sinna koondus kogu mu tähelepanu.

Alles siis nägin, kuidas kõik õpilased kuhugi kadunud olid ja ma tõesti ei vajanud kuulsust kui 'mõttetu hilineja'. „Lähme,“ tõmbasin Benjamini käest, lehvitasin kiiresti Silverile ning me kahekesi kiirustasime uksest sisse ja trepist üles, otse tundi.

„Las ma arvan,“ ütles Duncan, sama õpetaja, kes eelmisel hommikul oli olnud. „Benjamin ja Kirsten?“ Ta polnud isegi paberit kätte võtnud. Me noogutasime ning heitsime üksteisele lõbustatud pilgud – ka nii oli võimalik õpetajatele meelde jääda.

tänud :)