Once In A Lifetime [15. osa]

Aitähh

Aga neil veel liiga palju pidusid ees, ma lubad

uhh, mõtlesin et vaataks üle, mis siin 'Draama' all ka pakutakse ja jälle midagi nii head
Ma tahaks lugeda ja lugeda ja veeel
väga meeldis, kirjaldused olid olemas, või noh minuarust ei jäänud midagi puudu ja kõik oli Supper ! Edasi!

Ja see tsikk pidi ikka megarikas olema, kolm kuud? APPI, miks mul sellist raha pole ?

Heh, mulle vägaväga meeldib.
Kiiresti uut!

bbrit.
Tore, et meeldib
Nojah, ta isa on norra rikkur

Keiti
Aitäh

[b]Uut! Jumalst super lihtsalt!

Karro & LittleStar

Suured tänud

Lahedalt igav päev on täna Niisiis leidsin ma lõpuks aega ka uue osa jaoks

6. osa

Kui ma järgmisel hommikul äratuskella kinni lõin, tundus eilne kõigest ilus unenägu. Ma ei soovinud oma silmi avada, sest reaalsus oli karm. Reaalses elus mul polnud sõpru - keegi ei soovinud minuga rääkidagi - ja minu elu oli tegelikkuses lihtsalt igav. Ja see polnud midagi, mille muutmine minu võimuses oleks olnud.

Ma ajasin ennast voodist püsti ja nägin tooli peal neid riideid, mida eile olin kandnud – ilmselgelt siiani märjad. Seega võtsin ma kohvrist katkised helesinised teksad, ühe pika valge topi ja pooljaki – riietuse, millega ma viimastel päevadel Eestis koolis olin väga palju käinud.

Sel hetkel kui ma seisin peegli ette, et oma tumepruune juukseid kammima hakata, kostis vaikne koputus.

Kindluse mõttes otsustasin küsida: „Kes on?“ Kui ukse taga oleks olnud näiteks Ryan, siis poleks ma teda kindlasti sisse lasknud – ma nägin välja nagu hüljatud laps mõnelt tänavalt –, aga kui oleks olnud Agnes, siis selle jaoks sõbrannad ongi.

„Mia,“ kostis vaikne vastus. Ma polnud selle peale tulnudki, et pisikesed tüdrukud minu tuppa võiks tulla. Pigem oleks ma pakkunud, et tulijaks on Eva.

„Tule sisse,“ ütlesin vastu.

Ma vihkasin, et ema polnud sirgendajat lubanud kaasa võtta ja enne uue ostmist ei saanud ma ka duši alla pead pesema minna – keegi ei oleks tahtnud mu jubedat tukka pärast näha.

Kui uks avanesi ja Mia sisse tuli, nägin ma ukseavas seismas ka Agnest. „Aga mina?“ küsis ta naeratades. Agnes kandis üliarmast kleiti ja selle all musti retuuse. Ja tema kohevad, lokkis juukseid olid punutud patsi.

„Mis sa teed?“ uuris Mia ja istus maha, et mind paremini jälgida.

„Jah,“ vastasin sõbrannale ukseavas ning võtsin meigikotist ripsmetuši. „Ma üritan oma silmi värvida.“ Ma nägin silmanurgast, et Agnes oli mu toa ukse lahti jätnud, seega vihjasin ma talle üheti arusaadavalt: „Uks!“

„Miks sa silmi värvid?“ päris Mia. Ta toetas ennast seina vastu ning silmitses huviga nii mind kui ka Agnest.

„Ryan pakkus, et võiks meile maja näidata,“ lausus Agnes.

Mu silmad läksin suureks, ainuüksi selle nime mainimisest. Kas ta polnud mitte see tüüp, kes pidi kella kaheni magama? Ja kell oli – umbes – veerand kaheksa. „Sul on ikka väga tihe hommik olnud,“ kostsin.

„Ee...“ Ma nägin peeglist, et tüdruk vaatas natukene häbelikult maha. Ja see muutis mu äärmiselt uudishimulikuks. Aga kui ta ise ei jätkanud, pidin ma teda natukene innustama.

„Ee...“ venitasin nagu tema, kuid jätkasin konkreetselt: „Mida?“

„Õhtul,“ alustas Agnes, pea siiani maas, „siis kui kõik juba magasid, siis mul polnud und. Ja ma mõtlesin, et lähen kööki ja söön midagi.“ Ta tegi pausi, võib-olla lootes, et ei pea midagi edasi rääkima. Toas oli täielik vaikus, mis teda justkui sundis. „Aga... Aga Ryanil polnud ka und – ta istus köögis ja sõi hommikusöögihelbeid. Ja siis me rääkisime igast asjadest.“

Kui ta viimaks söendas minu poole vaadata, olid minu silmad imestusest hiigelsuured. Jah, ma tundsin kadedust, et tema sai Ryaniga koos süüa ja rahulikult rääkida. Aga samas polnud midagi imestada – Agnes nägi välja tõeline modell – ainult natukene lühem - ja Ryan oli tüüpiline jalkakutt ning need kaks sobisid omavahel väga hästi.

„Mida sa nüüd teed?“ uuris Mia, kui ma oma meigiasjad voodisse viskasin. Ma olin ta täiesti ära unustanud.

„Lähen majaekskursioonile,“ kostsin lühidalt ja läksin oma toast minema.

„Kirsten!“ hüüdis Agnes mulle järgi joostes. „Kas midagi on valesti?“

„Ei.“ Vastus oli äärmiselt selgesõnaline, kuid ometi ma teadsin, et midagi oli valesti. Ma olin Agnese peale kade. Ma olin oma sõbranna peale kade.

„Kui sa Ryanit otsid, siis ta on elutoas,“ ütles ta.

Ma jäin äkitselt seisma ja nähvasin: „Muidugi, sa tead ju väga hästi, kus ta on. Te olete nüüd parimad sõbrad, või mis?“

„Sorry,“ lausus ta vaikselt naeratades – see naeratus lausa vihjas, et ta mõistab mind. „Ma ei teadnud, et ta sulle niimoodi meeldib.“

„Mida?“ küsisin šokeeritult. „Ta ei meeldi mulle.“ Ma isegi ei teadnud seda poissi. Ma olin temaga kaks korda samas lauas istunud ning kuskil suvalises poes kokku sattunud, kuid ma polnud temaga kordagi sihilikult rääkinud.

„Kas me läheme nüüd ekskursioonile või mitte?“

Ma mõtlesin hetke, kuid noogutasin leplikult ja kõndisin Agnese järel trepist alla. Ryan istuski elutoas diivanil ja vaatas telerist uudiseid. Sel hetkel kui ta meid nägi, tekkis ta suule suur naeratus ja ta tõusis sohvalt. Poiss kandis poolikuid surfaripükse ja lumivalget T-särki – see kõik andis talle väga nunnu välimuse. Äkki ta tõepoolest meeldis mulle?

„Ma mõtlesin, et te ei tahagi maja näha,“ lausus ta esimesena.

Ma vaatasin elutoas ringi – see jäi küll tavaliselt tee peale, kuid ma polnud seal eriti ringi vaadanud. Valge nahkdiivani ees oli klaasist laud, kuhu Ryan oli toetanud oma kohvitassi, ja põrandal oli karvane, kutsuvalt pehme vaip. Sealsed aknad olid suured ja neist avanes vaade – ma poleks uskunud, et ma oskan nii täpselt arvata – merele. Maja taga oli väike lapike muru, mis sujuvalt vaheldus liivaga. Nüüd olin ma kindel, et elan paradiisis. Või siis magan kõige sügavamat und.

„Kirsten,“ sõnas Ryan järsku, äratades mind minu mõtetest. Ma vaatasin talle suhteliselt lollaka näoga otsa ja ta lisas naeratades: „Maja näitamine oleks lihtsam, kui sa kaasa tuleks.“

Me kõndisime Agnesega noormehe järel tolle vanemate magamistuppa – pigem võiks seda kutsuda sviidiks, kuna neil oli hiiglasuur vannituba, koos suure mullivanniga, ja mõlemal, nii emal kui ka isal, oli oma garderoob.

„Tegelikult on see tuba külalistele keelatud,“ lausus poiss, „aga kuna te mõlemad olete siin kolm kuud, -“ ma vaatasin üllatunult Agnesele otsa ja tema vastas täpselt samasuguse pilguga „- siis te olete nagu perekond.“

Ta näitas meile veel tüdrukute tuba, mis asus teisel korrusel. See oli tüüpiline tüdrukute tuba roosade seintega. Neil oli nari, mille voodipesul olid peal pildid Disney printsessidest. Ja põrand oli täis igasuguseid mänguasju.

Kui me lõpuks olime ära näinud ka nii Ryani magamistoa – rohelistes toonides, enam-vähem samasuguse sisustusega nagu minul ja Agnesel ning sülearvuti -, raamatukogu ehk töötoa ja kaks garaaži – mõlemad täis igasuguseid autosid ja päris kindlasti olid enamik neist ostetud, kuna Top Gearis oli soovitatud -, siis jõudsime me kolmekesi viimaks hommikust sööma. Ja mina ning Agnes pidime kiirustama, kuna juba kolmveerand tunni pärast pidime meie olema koolis.

aitähh

Ryan on just nunnu

ma olen kuus päeva kodus olnud ja ma olen suutnud kolmele jutule ühe osa kirjutada, teoorias peaksid nee dkõik juba valmis olema
aga jää homme ka koju ja kirjuta uus osa eks :)

aitähh

selle homme koju jäämise kohta... ainult siis kui õues ikka väga külm

UUUUUUT! Jumalast kõvv jutt ju

aitähhh mingi aeg ehk saab uut kah

Ikka nähvaksin aga ma loodaks kogu hingest, et too inimene liiga lähedal pole ja Agnes üritas lihtsalt juttu mujale viida

Aitähh Ma vist peaks üritama kirjutada, kuid pole aimugi, mis juhtuma hakkab

PS. nii tore, kui inimesed kirjutavad midagi pikemat, kui "Nii tore, UUUT"

tegelikult jahh.. aga ega ma sel hetkel sellele ei mõelnud
tore, et meeldis

täna, homme, ülehomme, ...? ma pean kõigepealt kirjutama hakkama

ma just jõudsin koju ja mul homseks vene keeles hunnik sõnu õppida, keemias kontrolltöö jne. seega täna tõesti ei jõua