see oli raske
ma ei osanud midagi kirjutada ja ma ei teadnud, kus jätkata ja mida teha. edasipidi vist ikkagi ei saa nii pikki vahesid sisse jätta.
samas ei ole suve alguseni väga palju aktiivsemat tegevust oodata
esimene prioriteet on ikkagi üheksas klass ära lõpetada.
ma loodan, et see osa väga suureks rämpsuks ei muutunud. edaspidi ehk on jälle kergem kirjutada
14. osa „Jaa,“ kostsin peaaegu ärritunult veel ühe korra ja pööritasin Beni suunas oma silmi, „ema, kool on väga tore ja ma olen endale mõningaid sõpru juba leidnud. Ja see perekond, kus ma elan, on ka väga lahke ja tore. Tead, neil on kaks pisikest tütart ja üks minuvanune poeg.“ Pool viimasest lausest ma vuristasin, justkui väites, et ei pea seda asjaolu väga tähtsaks.
„Niisiis, kõik on korras?“ küsis ta uuesti. „Kas sa tõesti ei igatse kodu?“
Ma pigistasin silmad kinni, et mitte nutma hakata. Ma igatsesin kodu, ma tahtsin näha oma venda ja oma ema ja isegi oma isa, aga ma tahtsin sama palju olla ka siin. „Kuidas teil seal läheb? Kas Egil on suutnud su juba hulluks ajada?“
„Tead, ta igatseb sind kohutavalt,“ teatas ta. „Vaatamata sellele, et ta seda kõigile eitab.“ Ma naeratasin laialt. „Ta ostustas isegi isa juurde minna juulis.“
„Issil on uus pruut,“ kuulsin ma kellegi häält teisel pool telefonitoru. Jah, kuidas ma seda kohe arvanud ei olnud, et Egil meie vestlust pealt kuulas. Aga isal uus pruut?
„Tõesti?“ uurisin ema käest. Sel hetkel ma võitlesin iseendaga, et mitte koheselt koju sõita, asjad pakkida ja istuda esimesele lennukile, mis Oslosse lendab. Ma oleks tahtnud isa majja sisse kõndida ja see uus naine sealt koheselt välja süüa. „Kas Egil minuga rääkida ka tahab?“
„Kohe uurin,“ sõnas ema mulle ja mu näole ilmus jälle naeratus. „Egil, kas sa Kirsteniga rääkida tahad?“ Hetkeks saabus vaikus – ma ei teadnud, kas mu vend raputab jonnakalt pead või noogutab innukalt. Ma lootsin viimast.
„Tsau,“ kostus seejärel. „Mis sa tahad?“ Ma pidin peaaegu nutma hakkama, kui kuulsin oma väikese venna häält. Kas ma tõesti igatsesin seda väikest tüütut otsekohest tattnina? Vist jah. Võib-olla et veel kõige rohkem.
„Kuidas sul läheb?“ pärisin ennast kogudes.
„Hästi,“ lausus ta. „Me käisime emaga just vanaema juures. Ta andis mulle kaks pakki komme – ühe mulle ja teise sulle. Aga ma kardan, et sulle ei jätku nendest. Need on väga head kommid. Ja me läheme homme loomaaeda. Kas sa ei taha jääkarusid näha?“
„Muidugi tahan,“ vastasin. „Ja millal sa isa juurde lähed?“
„Ta pidi mulle juulis järgi tulema,“ teatas Egil asjalikult. „Aga mina ei tea, millal. Mingi hommik pidi saabuma. Ja ta lubas, et me veedame terve päeva Tallinnas ja siis sõidame õhtul Norrasse. Ta ütles, et tal on uus naine ja ta loodab, et sa ka teda ära ei aja.“ Ma surusin alla naerupahvaku. „Ja ta lubas, et me läheme sõidame põhja poole ka sellel aastal ja seekord kaugemale. Ja issi lubas, et me ronime selle mäe otsa ka, kuhu me eelmisel suvel ei jõudnud.“
„Tore,“ ütlesin ainult. Mingi osa minust tundis kadedust, et ma ei saanud olla koos oma isaga ja Egil sai. Samas kulus talle ära võimalus oma isaga aega koos veeta, ilma et peaks kuulama, kuidas ma iga asja pärast isa peale karjuma hakkan. Ma olin täpselt nagu meie isa ja meie kaks koos tähendas suurt katastroofi. Eriti, kui me leidsime teema, mille kallal vaielda. „Ja kuidas teil seal ilm on?“
„Päris vihmane,“ lausus poiss. „Terve päeva on sadanud ja päikest ka pole. Emme küll ütleb, et järgmine nädal peaks päikest tulema, aga ma enam ei usu teda. Ta lubas seda ka eelmisel nädalal ju, enne kui sa ära sõitsid, et vanaema juurde minnes on ilus ilm. Aga täna ainult sajab. Issi ütles, et Norras pole ka palju parem, aga juulis pidi ilusaks minema.“
„Kuule, aga ma pean nüüd minema,“ sõnasin. „Ütle emmele tsau ja et ma helistan talle millalgi. Ja sina hoolitse selle eest, et isa uus pruut ikka parim oleks, eksju?“ Kuigi, siis kui ma koju jõuan, siis on isal pidu läbi, tahtsin talle lisada, aga mul oli liiga hea tuju, et seda teha.
„Okei, tsau,“ vastas ta ja ma kuulsin, kuidas ta emale ütles: „Kirsten pidi minema.“ Ja seejärel oli kuulda ainult piiksumine, mis kinnitas, et kõne on lõppenud. Ma langetasin telefoni kõrva äärest, vajutasin punast nuppu ja toppisin mobla tagasi taskusse.
„Millest te rääkisitegi?“ sekkusin poiste kõnelusse.
„Tuli välja, et Adam ja Ben räägivad väga hästi saksa keelt,“ sõnas Gert mulle naeratades. „Vähemalt nad mõistsin üle poole sellest tekstist, mida me Clausiga rääkisime.“
„Kas te ei tulnud mitte siia inglise keelt harjutama?“ küsisin natukene ärritunult. Kui aus olla, siis ei istunud mulle absoluutselt see, et nad saksa keelt rääkisid. Võib-olla kuna mulle ei meeldinud see keel, aga võib-olla ka selle pärast, et ma lihtsalt ei saanud sellest midagi aru.
„Ole nüüd, Kirsten,“ lausus Carl – kes oli ju ka ise sakslane – mind togides.
„Mis tal viga on?“ küsis Ben äkitselt. Me kõik tõstsime koheselt pilgu ja vaatasime temaga samas suunas. Kuigi ma oleks arvatavasti ka ilma vaatamiseta pakkunud, et tegemist on Agnesega. Tüdruk kiirustas kerge sammuga bussipeatuse poole ja ma nägin, kuidas ta pingutas, et mitte meie poole vaadata. Ma kehitasin Benjamini küsimusele vastates õlgu. Ka mina oleks tahtnud teada, mis valesti on. Aga tundus, et talle meeldis rohkem mind ignoreerida kui minuga rääkida.
„Ta käitub nagu viimane tšikk,“ ütles Carl tagasi õiget pidi keerates.
Jah, Agnes võib-olla polnud enam minuga sõber, aga siiski kaitsesin ma teda. Ma virutasin Carlile jalaga. Mitte küll väga tugevalt, aga niivõrd piisavalt, et ta näoilme reetis, et ta oli natukenegi haiget saanud.
„Mis sul viga on?“ päris ta oma jalga hõõrudes.
„Sa oled lihtsalt idioot,“ kostsin väga ükskõikselt.
„Mis te õhtul teete?“ küsis Benjamin kiiresti teemat vahetades.
„Istun kodus, vaatan telerit ja mõtlen välja uusi mooduseid, kuidas oma õhtusöök võimalikult salaja koerale sööta,“ sõnas Gert monotoonselt. „Mis siis?“
„Mu pereema on läinud,“ teatas Ben kavalalt. „Ja ainukene takistus on Dana, kes kohe mitte mingil alusel pole nõus, et meie majas mõni pidu oleks.“
„Dana on see tšikk, kes sinuga samas majas elab?“ täpsustas Carl.
„See, kellel on blondid juuksed siniste salkudega?“ lisasin mina. „See, kellel puudub igasugune maitse?“
„Mhm,“ noogutas Ben. „Seda kõike. Ja ta on ülikorralik tüdruk, kes tuli siia, et kõik kolm nädalat täie auruga inglise keelt harjutada.“
„Ahjaa, see tuupur,“ lausus Claus. „Ta on minuga samas klassis. Käitub nagu mingi imelik. Isegi minu koolis ei ole ühtegi sellist tuupurit. Ja see juba on midagi.“
„Kust ta pärit ongi?“ küsis Maksim oma eriti tugeva vene aktsendiga.
„Slovakkiast vist,“ sõnas Ben, „või Sloveeniast. Ma ei tee neil väga palju vahet.“
„Aga ütle talle, et sulle tulevad sõbrad külla, et aidata sul inglise keelt õppida,“ pakkusin. „Ja siis ma ei tea. Siduge ta tooli külge kinni, pistke riidekappi ja pange pidu.“ Mul polnud niikuinii kavatsust sinna minna.
Benjamini nägu lõi särama. Nagu ka Carli ja Gerti ja peaaegu kõigi teistegi. „Aitäh,“ lausus ta nagu ma oleks talle näidanud valgust tunneli lõpus. „Seega on meil täna õhtul plaanid.“ Ta vaatas korraks enda ümber ringi ja lisas natukene vaiksemalt: „Olge kell kuus minu pool. Võtke ise joogid kaasa ja muusikat ka, kellel on.“
„Kes poodi tuleb?“ päris Claus pingilt püsti tõustes. „Lähme varume toorainet tänaseks peoks.“ Ma raputasin pead, kui ta minu otsa vaatas, aga oli ka neid, kes temaga kaasa tahtsid minna.
Ainult Ben jäi koos minuga parki, nagu viimaks välja tuli. Me istusime pingile, mis vabanenud oli, ja jälgisime, kuidas viis kuju eemale kõndisid. Nad tõuklesid omavahel ja naersid ja tõmblesid. Minu ja Beni vahel valitses mõnda aega täielik vaikus. Ma kuulsin veel, kuidas nemad naersid ja kuidas kõik teised meie ümber rääkisid ning isegi, kuidas linnud laulsid. Ja lindude all ei mõtle ma jubedaid kajakaid, kes kõigi käest õhtusööki nurumas käisid.
„Niisiis,“ lausus ta viimaks, „sa pole pärast eilset temaga sõnagi rääkinud?“ Ma vaatasin talle segaduses pilguga otsa. „Ryaniga,“ täpsustas ta. Muidugi olin ma Benile rääkinud. Sest vaatamata sellele, et ta sai kõigiga alati jutu peale ja oli tõeline seltskonnahing, usaldasin ma teda täielikult. Ja tegelikult ma ju isegi ei teadnud teda. Aga lihtsalt, tema teadis, kuidas lohutada ja mida täpselt sellel momendil öelda.
„Mkm,“ raputasin kergelt pead. „Ma arvan, et peale seda ei räägi ta minuga enam suve lõpuni. Ja sellest saab mu elu kõige jubedam suvi üldse.“
„Aga sa tahaksid, et ta sinuga räägiks?“ Ma tajusin, et seal pidi mingi konks olema.
„Muidugi,“ vastasin. „Ma ei taha, et koju minnes oleks kõik, mida ma tunneks ja näeks, eiramine.“
„Tule,“ sõnas ta äkitselt püsti tõustes ja võttis kiiresti mu käest kinni. Ma küll kortsutasin korraks kulmu, ohkasin raskelt, aga lükkasin ennast siis raskelt püsti. Ben vedas mind samas suunas, kuhu ülejäänud poisid olid läinud, aga tõmbas mu järsult teises suunas ja sel hetkel tahtsin ma ta maha lüüa. Kust ta võttis õiguse end minu asjadesse segada? „Mine!“ Ta lükkas mind sammukese lähemale. Ma vaatasin meeleheitlikult Ryanit, kes mind ettevaatlikult jälgis, ja heitsin siis pilgu Benile, kes noogutas innustavalt. Aga ma tõesti ei teadnud, mida teha.