saate nüüd
loodetavasti te ei pettu nüüd
ja kirjutage siis hästi pikki kommentaare, eks
7. osa„Mis kell ma teile järgi tulen?“
Ma vaatasin juba ootusrikkalt autoaknast välja. Ben, kes rääkis elavalt kahe tundmatu noormehega maja ees juttu, naeratas mulle õnnelikult.
„Ma ei tea,“ kostis Agnes meie mõlema eest. Ka tema kibeles autost välja, kuid suutis seda märgatavalt paremini varjata.
„Me läheme pärastlõunal Exeteri,“ lisasin kiiresti. Auto peatus, ma võtsin kannatamatult turvavöö pealt ning haarasin keskmise istme pealt oma koti.
„Kas teil ¹oppamiseks raha on?“ uuris Eva.
„Ei,“ vastas Agnes. „Aga me läheme sinna niikuinii veel tuhat korda. See kõigest
kahekümneminutise rongisõidu kaugusel ju.“
Eva võttis oma suurest käekotist rahakoti ja ulatas nii mulle kui ka Agnesele kahekümnenaelase – see oli väga suureks üllatuseks mõlemale meist. Mis ajast andis „kasupere“ ema sulle taskuraha? Tundus, et praegusest ajast.
„Igaks juhuks,“ lausus ta meie ehmatanud nägusid nähes. „Võib-olla leiate endale midagi ilusat. Exeter on täis igasuguseid lahedaid poode.“
Ma nägin Eva näol suurt, rahulolevat naeratust, kui me ennast autost välja ajasime. Ta hüüdis veel järgi, et me talle vajadusel helistaks ning siis lõin autoukse kinni, ise siiani oma kahekümnest käes hoides. Ma arvutasin kiiresti mõttes – ta oli andnud peaaegu nelisada eesti krooni. Võimatu. Sellise taskurahaga pidin ma kodus hakkama saama peaaegu pool kuud.
„Hommikust, tüdrukud!“ lehvitas Ben meile säravsilmselt.
Me kõndisime kiiresti tema ja ta kahe kaaslase juurde, keda ma küll kuskil varem näinud polnud – järelikult oli Benjamin tutvunud veel uute inimestega. Küll tema ikka jõudis.
„Agnes, Kirsten,“ pöördus ta meie poole, „need on Peter ja Silver.“
„Tere,“ reageerisime me ühest suust ning purskasime naerma. Kuidas ma Agnest veel täna hommikul vihanud olin? Samas see vist oligi sõprade puhul normaalne. Aga Eestis oli mul ainult kaks sõpra ning nemadki eirasid mind totaalselt, nii et ma ei saanud kindel olla. Ja kodu peale mõtlemine pani mul lihtsalt pea ringi käima – kui kolm kuud läbi saavad, siis olen ma tagasi selles jubedas reaalsuses. Kuid praegu polnud õige aeg sellistele kohutavatele asjadel mõelda.
„Te tundi ei tahaks minna?“ küsis Agnes, kes meile oma mobiilist kella näitas. Polnud võimalik – tund oli juba viis minutit peal olnud. Viimane aeg veel tundi jõuda.
„Vist peaks, jah,“ nõustus Ben, surus nende noormeestega omamoodi kätt ja viipas veel neile, samal ajal kui ta meid uksest sisse lasi.
Me kiirustasime kolmekesi teisele korrusel, siis läksime meie Beniga ühele poole ja
Agnes, kes meist erinevas rühmas oli, teisele poole. Ma koputasin viisakalt klassiuksele ja avasin selle ettevaalikult.
„Palun vabandust, et me hilinesime,“ laususin ja silmitsesin oma kutsikasilmadega õpetajat. Too oli suurt kasvu mees – nii pikkuselt kui ka laiuselt – ning peaaegu kiilakas. Kuid äärmiselt sõbraliku näoilmega.
„Kus te olite?“ uuris ta, ilma, et meil oma kohtadele oleks lubanud istuda.
Mul polnud õrna aimugi, mida talle vastata. Mu fantaasia oli lihtasalt otsa saanud. Äkki oli lumetorm? Ei, pagan, suvi on. Aga äkki bussi ei tulnud ja me pidime jala tulema? Ei kõla piisavalt usutavalt.
„Me ei pannud tähelegi, kuidas kell juba nii palju sai,“ vastas Ben minu kergenduseks. Ja ta isegi ei valetanud. Kuidas tal kõik nii kergelt ja loomulikult välja tuli?
Õpetajal oli käes mingi paber, kus ta näpuga järge ajas. „Te peaksite siis olema Benjamin ja Kirsten?“
Me noogutasime hoogsalt.
„Just teid me ootasimegi.“ Ta märkis pastakaga midagi lehele. „Istuge kohtadele. Me rääkisime parasjagu kaudsest kõnest ja selle reeglitest.“ Ta jagas meile mingid paberilehed. Ma heitsin kiire pilgu üle nende ja kortsutasin kulmu. Grammatika. Ja see polnud sugugi minu teema. Ma suutsin ilma selletagi vigadeta rääkida, vähemalt enda arvates.
„Daamid enne, niisiis Kirsten,“ pöördus õpetaja minu poole, „kas sa palun võtaksid esimese lause?“
Ma lugesin mõttes lause läbi ja vastasin puhtalt keelevaistule tuginedes: „Ta ütles, et nad pidid minema järgmisel päeval Prantsusmaale.“
„Väga hea.“ Ma hingasin rahulikult välja – kuidas ma küll kaudkõnet oskasin? „Benjamin, kas sa võtaksid järgmise?“
Ja kogu tunni me jamasime selle jubedalt kerge kaudkõnega. Esialgu lahendasime mingeid ülesandeid ja siis pidime veel kümnelauselise jutu koostama, kus oli kasutatud võimalikult palju kaudset kõnet. Head meelt tekitas ainult see, et Elene oli selle teemaga äärmiselt jännis.
„Sa SubWay'sse ei taha minna?“ küsis Ben, kui õpetaja oli tunni lõpetanuks kuulutanud ja kõik kiiresti klassist põgenesid.
„Rämpstoit,“ krimpsutasin nägu. Ma ei tahtunud küll mingi beibena tunduda, kui Inglismaal ei söönud keegi niikuinii midagi muud kui saia. „Kuule, aga kust sa neid tüüpe tead?“
„Mis tüüpe?“ Ben oli ilmselgelt oma mõtetes. Esimest korda ei käitunud ta naeratava tolana, kes kõigiga hästi läbi sai. Ta tundis ennast palju vabamalt.
„See Peter ja see Silver? Minu meelest nad ei käi siin koolis, või mis?“
Me olime ainsatena klassi jäänud, samas kui kõik olid tormanud õue, et seda hetkeks pilvede vahelt ilmunud päikest nautida. Ma otsisin käekotist oma söögikarbi, kuhu Eva oli pakkunud kaks võileiba – või tegelikult saia -, ühe veepudeli ja pisikese ¹okolaadi. Ma avasin kõige pealt viimase.
„Ei, nad on kohalikud.“ Selle lause peale tegin ma natukene imestunud nägu, kuid enne, kui ma midagi pärima jõudsin hakata, ta jätkas: „Ma olin hommikul koos mõne inimesega pargis ja siis nad astusid ligi ja küsisid, kas täna õhtul kuskil pidu ka on.“
„Päriselt?“ küsisin naerdes. „Ja kas kuskil on?“
„Võib-olla,“ kostis ta. Ja hammustas ühest minu võileivast suure ampsu. „Aitäh,“ ütles ta vaikselt mulle silma tehes. Ning ma hakkasin veel kõvemini naerma.