okei, ma tean, mida te mõtlete. arvatavasti seda, et uus osa ei tulegi kunagi. aga ma kirjutasingi selle täna valmis. kontrollisin üle ka
issand, kuidas mulle ei meeldinud see, mida ma varem kirjutanud olen. kõik tegelased on lihtsalt nii pinnapealsed :/ aga mida iganes
ma olen loodetavasti natukene arenenud vahepeal, seega suudan ehk tegelasi natukene sügavamalt ka tutvustada.
NB! Ärge palun varasemaid osi lugege
:D Need peaaegu tapsid mu täna
15. osa Ma avasin suu ja sulgesin selle uuesti, vahtides nõutult noormehe helesinistesse silmadesse. Ta jälgis mind ootavalt, kuid ma tajusin sellegi poolest temast õhkuvat pahameelt. Miks pidid ta silmad olema nii sügavad, et ma ei saanud sõnagi suust välja? Mul võttis pika minuti aega, et märgata meie ümber Ryani semusid, kes mind väga uudishimulikult silmitsesid. Mu süda peksis ropult.
„Ryan,“ suutsin viimaks välja pigistada ja hingasin aeglaselt sisse, et värinat häälest kaotada, „kas ma saaksin sinuga korraks omaette rääkida?“ Ma neelatasin ja ootasin peaaegu hinge kinni pidades vastust.
„Et sa saaksid jälle minu kohta arvamust avaldada?“ küsis ta tuimalt. Mitte ükski lihas ta näos ei liikunud ja millegi pärast tegi see veel kõige rohkem haiget. „Jätan vahele.“
„Palun,“ sosistasin, vahtides noormehe särgiesist. Ma ei suutnud talle uuesti silma vaadata, sest ma polnud kindel, kui väga suudan kontrolli enda üle sellisel juhul säilitada. Ta mõtles korraks, pigem isegi nii kaua, et ma pidin juba närvi minema, aga noogutas siis sõnagi ütlemata ja astus mõne sammuga oma sõpradest eemale. Ma leidsin kuskilt sügavalt julguse, et oma silmi natukene tõsta, nähes äkitselt ainult Ryani nii pehmena tunduvaid huuli. Lollus, kordasin endale, kui sundisin silme eest ära kujutluspildi, kuidas oleks neid katsuda, võib-olla isegi suudelda.
„Ma tunnen ennast tõeliselt halvasti selle pärast, mis sulle ütlesin,“ tunnistasin vaikselt. Mingil ime viisil mu hääl isegi ei vääratanud. „Ma ei mõelnud seda nii.“ Ma panin suu kinni ja parandasin seejärel: „Või mõtlesin, aga mul on siiski kahju. Tundub, et ma siiski ei tea sind nii palju.“
„Arvasid, et tead?“ küsis noormees hukkamõistval häälel. Vähemalt ütles ta midagi. „Sa pole mind tundnud isegi ühte nädalat.“
„Ma tean,“ tunnistasin vaikselt. Ma nägin silma nurgast, kuidas Benjamin oli automaatselt ühinenud Ryani kambaga. Tundus, et vähemalt tal oli lõbus. „Tavaliselt ma ei ütle selliseid asju,“ laususin täiesti ausalt, tõstsin pea ja vaatasin uuesti helesinistesse silmadesse, mis olid raamitud pikkade blondide ripsmetega.
„Ja miks sulle üldse selline mulje jäi, et ma olen 'lahe kutt'?“ päris ta. Kergendusega märkasin, kuidas noormehe pilk oli muutnud. Seal polnud enam pahasust, vähemalt mitte nii suurel määral, aga pigem just siirast uudishimu.
„No, vaata ennast,“ näitasin käega ta pealaest jalatallani.
„Sa tahad öelda, et ma olen seksikas?“ küsis Ryan. Ta silmis helkis mänglev sära.
„Ei,“ kostsin laialt naeratades, kuigi ma ei suutnud vähemalt oma mõtetes eitada, et tegelikult ta oli.
„Nunnu?“ kergitas ta lootusrikkalt kulmu. „Väga vaimukas?“
„Lõpeta,“ lõin teda kergelt käega vastu poisi rinda, ise samal ajal naerdes. Ta teeskles haavunud näoilmet ning ma hakkasin veel palavikulisemalt naerma. Ma suutsin viimaks jälle korralikult hingata, kui sirutasin lootusrikkalt käe välja ja pakkusin: „Vaherahu?“
„Vaherahu,“ noogutas ta mu kätt surudes. „Ja ega sa ei tea, mis Agnesel viga on? Ta keeldus minuga rääkimast, enne kui ma teda nägin.“
„Siis pole ma vähemalt ainukene, keda ta eirab,“ ütlesin ohates. „Mitte, et ma mõistaks, miks.“
„Okei,“ kostis Ryan mõtlikult, heitis pilgu oma sõprade poole ja tagasi mulle. „Sa vist juba tead Silverit, aga kedagi teist arvatavasti mitte. Tule,“ viipas noormees peaga kamba poole, „ma tutvustan sulle. On lootust, et sa reedel vähemalt kedagi siis tead.“
„Oleks tore,“ vastasin ja järgnesin talle. „Kuhu Eva ja Josh üldse lähevad?“
„Mu ema vanemate juurde,“ sõnas ta. „Aga ma ei ole kunagi oma vanaemaga kuigi hästi läbi saanud. Me läheme alati kaklema ja ma suutsin ema veenda, et on tervislikum, kui ma jään koju. Pealegi, keegi peab teil silma peal hoidma.“ Ta tegi mulle lõbusalt silma. Ma ei suutnud uskuda, kui väga ma seda mänglevat Ryanit olin igatsenud. „Tegema kindlaks, et te meie kallis majas mõnda pidu ei korraldaks.“
Ma ahhetasin näitlikult ja virutasin talle mõnevõrra tugevamalt ribidesse. Kuigi ta seda varjata üritas, tõusis ta käsi siiski õrnalt seda kohta hõõruma. Mu naeratus muutus märgatavalt rahulolevamaks.
„Kirsten, saa tuttavaks,“ näitas ta oma esimese sõbra poole käega, „Paul,“ liikus päripäeva järgmisele poisile, „Chase ja Luke. Nojah, ja Silverit sa juba tead.“ Seejärel näitas ta käega minu poole ja lisas: „Kutid, see on Kirsten. Ta on üks õpilane, kes sel suvel meie juures peatub.“
„Sa oled sellest keelekoolist?“ päris Luke koheselt.
Aga veel enne, kui ma vastata olin jõudnud, küsis Paul märksa põnevamal toonil: „Kas sa polnud see tüüp, kes esmaspäeval nende poistega Sommerfieldis semmis?“
„Olin,“ tunnistasin häbelikult naeratades. Korraks valitses hämmastavalt ebamugav vaikus, ainult Paul muigas rahulolevalt ja tundus, et ka Ryani näol säras kerge naeratus. „Te kõik tulete reedel?“
„Kindlasti,“ naeratas Paul laialt ja noogutas elavalt. Ülejäänud kutid tundusid täpselt sama elevil.
„Pole iga päev, kui saab Evansite lossis pidu panna,“ kinnitas Luke muiates.
„See pole loss, Luke,“ teatas Ryan tõsisemal häälel, aga ta oli sunnitud muigama, kui Luke kelmikalt ainult ühte kulmu kergitas.
„Pealegi ei leia siin linnas kunagi ühtegi normaalset pidu,“ lisas Silver. Muidugi, tema oli ju käinud Benilt küsimas juba mõned päevad tagasi, ega Benjamin ei tea mõnda pidu siinkandis. „Kõik on sellised, kuhu ei pääse sisse või ei saa teha midagi muud, kui rüübata apelsinimahla.“
„Ja mis sul apelsinimahla vastu on?“ nügis Chase Silverit küünarnukiga. „Natukene viina ja asi korras.“
„Uhh,“ värises Ryan näitlikult üle keha. „Apelsinimahl ja viin. Õudsemat valemit pohmaka juurde minu meelest polegi. Ja maitseb ka nagu...“ Ta jättis lause lõpetamata, kuid ta nägu reetis kõik ta mõtted.
„Vana hea rumm on ikka parim,“ ütles Luke, nagu räägiks austatud Jumalast seal kõrges taevas.
„Ja õlu,“ lisas Ben kiiruga. „Mida sa eelistad, Kirsten?“ pöördus noormees minu poole ja äkitselt vaatasid nad kõik üksipulgi mind.
„Üldiselt, mitte midagi,“ kostsin pika mõtlemise järel ja neelatasin. Ma ei joonud kunagi. Nojah, välja arvatud need mõned korrad, kus pulmas ¹ampuseklaas kätte oli pistetud või ema oma siidrit minuga jagas. Tavaliselt ei tahtnudki ma rohkem kui kaks lonksu. „Ma eelistan siiski lihtsalt kokat.“
„Rumm ja koka,“ mõmises Chase kõhtu hõõrudes. „Seda ma ostangi kaasa,“ vaatas ta õnnelikul pilgul Ryanile otsa.
„Kust te üldse alkoholi kätte saate?“ kortsutasin kulmu. „Ma mõtlesin, et alla 18-aastased ei saa siin midagi kätte.“
„Vanemad õed ja vennad on parim kingitus,“ sõnas Luke salakavalalt naeratades, kuigi oli just kogu saladuse välja lobisenud.
„Jah, mitte, et ma teaks,“ teatas Ryan muiates. „Ma lihtsalt loodan, et kaheteist aasta pärast Mia minult paluma ei tule, et ma talle pudelite viisi alkoholi ostaks.“
„Sa ütleksid talle ei?“ küsis Chase naljatades. „Sa ei suutnud talle viimane kord ei öelda isegi selle peale, kui ta su kõhu peal tahtis hüpata.“
„Issand, kui Mia silmad sind puurivad, siis pole enam mingit pääsemisvõimalust,“ kinnitasin täiesti ausalt. „Ta käis eile mulle kümme minutit pinda ja siis ma tegin vea, vaatasin talle otsa, ning ma pidin alistuma ja laskma tal oma multikat vaadata.“
„Tundub, et ma peaksin olema õnnelik, et ma noorim laps olen,“ naeris Luke, arvatavasti mõttest, kuidas kõik Mia suurte sügavsiniste silmade ees sulavad. „Niisiis, mida veel? Rumm? Kokakoola? Viin? Apelsinimahl?“ Ta vaatas Chase'ile ja seejärel ka Silverile otsa. „Õlu?“ Pilk liikus Benile. „Veel kokakoolat?“ vaatas Luke mind.
„Õunamahl ka,“ lisas Benjamin. „Viin ja õunamahl on märksa sõbralikum kooslus.“
„Nõus,“ pobisesid kõik teised mu ümber, aga ma ei osanud midagi muud teha, kui lihtsalt lollil pilgul kõiki enda ümber olijaid silmitseda.
„Millal Eva ja Josh lahkuvad?“ pärisin Ryanilt.
„Homme hommikul,“ sõnas ta. „Mille pärast ma olengi üllatunud, et nad teiega veel rääkinud pole. Võib-olla täna õhtusöögi lauas.“
„Meil on homme õhtul hüvastijätupidu,“ tuletas Ben pigem mulle meelde.
„Hüvastijätupidu?“ kergitas Silver mõistmatult kulme. „Mis mõttes nagu? Kes ära läheb?“
„Meil on igal reedel mingi mõttetu pidu, et saaks hüvasti jätta nendega, kes sel nädalal lahkuvad,“ seletasin nii palju, kui Carlilt kuulnud olin. „See on põhimõtteliselt lihtsalt niisama passimine, sest keegi-“ ma vaatasin pahasel pilgul Beni suunas, „-niikuinii tantsida ei taha.“
„Aga pärast seda oleme me teie juures,“ lisas Benjamin märksa meeleolukamalt. „Pagan, ma ei saa aru, kuhu nad jäävad.“
„Kes?“ küsisime kõik samal ajal.
„Carl, Gert, Adam ja kõik ülejäänud,“ vaatas ta mulle otsa. Mul võttis veel ühe hetke, et meenutada, et osad olid läinud ju tänaseks õhtuks jooke valima. „Sa siis ei tule täna?“ küsis ta veel korra lootusrikkalt.
„Ei vea välja,“ tegin nägu, nagu mul oleks kahju. Tegelikult nagu oli ka, aga ma üritasin hoida eemal kõikvõimalikust joomisest. „Pealegi on homme niikuinii pidu.“ Ben tundus isegi pettunud, et ma tema peost ära ütlen ja sellele, mis mu oma kodus toimub, kohale ilmun.
„Täna on ka pidu?“ Silver tundus kohe eriliselt huvitatud.
„Oli plaanis küll,“ noogutas Benjamin ja rääkis Silverile täpsemalt kõigist detailidest. Ma teadsin, mis juhtub, kui tänane peaks halvasti lõppema. Ben saadetaks koju ja temaga koos ka kõik ülejäänud inimesed, keda ma sain lugeda oma sõprade hulka. Aga ma sundisin negatiivsed mõtted eemale ja vaatasin Ryani poole, kes millegi pärast vestlusest absoluutselt osa ei võtnud.
„Sa lähed koju?“ pärisin vaiksemalt.
„Mõte oli,“ noogutas ta. Ryani blondid juuksed lehvisid lõbusalt tuules ja ma tundsin korraks, kuidas soe päikesekiir mu põske paitas. Ma igatsesin juba sooja suve, kuuma päikese ja hingetuksvõtvate soojakraadidega. Inglismaa suvi tundus juba praegu, kui ma olin seal olnud ainult neli päeva, nagu midagi eriti jubedat. Vihm ja suvi ei käinud tavaliselt omavahel kokku.
„Ma tulen ka,“ sõnasin ja naeratasin mõtte peale, et saan Ryaniga koos koju minna. Olukord oli tänase hommikuga märgatavalt muutunud. Ma ainult ei tahtnud mõelda veel Agnese peale. Ükskõik, mis tal viga ka polnud, ei tundunud see olevat väga lühiajaline. Samas, äkki oli tal kõigest koduigatsus? Me jätsime ülejäänud kuttidega hüvasti ja hakkasime samal hetkel nii kiiresti jooksma, kui võimalik oli, sest buss lähenes mööda ringteed peatusele ning passida kolmkümmend minutit peatuses, et järgmist oodata, ei olnud variant, kui soovisime õigel ajal õhtusöögile jõuda.
Pealkiri: Re: Once In A Lifetime [15. osa] ![Once In A Lifetime [15. osa] - Page 8 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
5/11/2010, 21:00
