Once In A Lifetime [15. osa]

Lugesin kõik osad läbi, VÄGA hea. : ) Ootan juba uut osa.

nii tore, et tekib uusi lugejaid kah :) mitte ainult ei loe need, kes algusest peale on järge pidanud ja suured tänud

läääääheb põnevaks.

läheb w? vb tõesti

mm, hea, kuna uut? :)

ma hetkel üritan kirjutada, aga sellest ei ole veel midagi huvitavat välja tulnud aga aitähh

no eks ma ürita aga homseks tapvalt õppida nii et..

meil õnneks suusatamine läbi aga meil tavaliselt on see, et vabastatud on kohtunikud ning peavad seal veel kauem passima... nii et ma üritan iga hinna eest mitte olla vabastatud

lucky you, ma lihtsalt täiega vihkan suusatamist

ma suusatasin 2,8 kilomeetrit 28 minutiga

miks ei lubanud siis?

päriselt?

neljapäeval hiljemalt, ma luban ma hommikul kirjutasin natukene, aga valmis ei jõudnud

tegelikult ainult kolm (tänane juba peaaegu läbi)

mul lihtsalt pole enne aega..

kes kannatab, see kaua elab

nii hea
tee uus ja kiiresti

Nagu lubatud. On neljapäev ja siin on ka uus osa Pikem on ta kah kui tavaliselt.


12. osa

„Poisid, võtke nüüd endale näiteks pall ja hakake mängima,“ utsitas Laure ja viskas oma jaki koti peale. Me olime jõudnud mingisugusesse hiiglaslikku võimlasse, kus me pidime mingisuguseid „sporte“ hakkama tegema.

Suurem osa tüdrukuid oli ennast juba mugavalt seina äärde istuma seadnud ning enamik poistest vaidles valjult selle üle, mida mängida. Ma viskasin oma koti seina äärde ning ei suutnud otsustada, kas liituda kuttidega või olla nagu kõik teised tüdrukud.

„Kirsten!“ hüüdis Benjamin juba. „Jalkat?“ Jah, mida veel poisid mängida võisid. Ma kujutasin ette, kuidas oleks poistega jalgpalli mängida. Nad taoksid üksteist meeletult, kuid üritaksid minust suure kaarega mööduda, et mitte haiget teha. Mulle sobis.

„Muidugi,“ vastasin hõigates. Ma võtsin veel telefoni taskust ja toppisin käekott – loodetavasti Tommie ei otsustanud mulle just praegu helistada. Noormehel oli lihtsalt annet helistada valedel momentidel nagu eilne õhtu või nagu tänane koolitund.

„Ma võtan siis Kirsteni,“ teatas Ben. Enda nime kuuldes vaatasin ma hetkeks segaselt ringi ning märkasin, et Benjamin ja Carl moodustavad juba kiiresti võistkondi.

„Mina pidin ta järgmisena valima,“ kostis Carl pahaselt. Ma kõigest muigasin omaette. Keegi polnud veel minu pärast kakelnud – kuigi ma tegelikult ei lootnud, et see täna juhtub.

„Kes hiljaks jääb, see ilma jääb,“ ütles Benjamin nipsakalt. „Vali keegi teine.“

Ma kõndisin aeglaselt Beni kõrvale. Ta oli enne mind valinud ainult kaks poissi ja nii palju, kui ma teadsin, olid nad tõelised jalkaässad.

„Kelle ma võtan?“ küsis Ben meilt, kui kord temani jõudis.

„Ükskõik, kuni sa Beatrizi ei vali,“ kostsin väikses grupis ringi vaadates. Tegemist oli siiski meie täiesti igapäevase seltskonnaga – teised tüdrukud lihtsalt ei julgenud vist meiega liituda ja ülejäänud poisid olid täielikud nohikud. Mul oli ainult kahju, et koos kõigi teiste tüdrukutega istus seina ääres ka Agnes. Ta oli täiesti üksik, keegi ei üritanudki temaga rääkida, ja luges rahulikult mingisugust raamatut. Samas see oli täiesti tema enda otsus.

„Sina alustasid valimisega,“ ütles äkitselt Carl ning alles siis sain ma aru, et valimine on juba läbi ja meeskonnad moodustatud, „meie saame palli.“

„Reegleid tead?“ uuris Ben, kui me oma poolele kõndisime. Ma pööritasin silmi ja noogutasin. „Mis positsioonil sa tavaliselt mängid?“

„Ma tavaliselt istun publikus või räägin juttu,“ vastasin täiesti ausalt.

„Sellisel juhul mine kaitsesse, ma olen ründes,“ sõnas Ben ja karjus siis natukene kõvemini edasi, „Gert väravasse, Max poolkaitse...“ See ei meenutanud kohe mingil juhul jalgpalli, mida me tüdrukutega koolis mängisime. Kõik võtsid seda siin palju tõsisemalt ning kellelgi polnud vist kavas niisama värava ees seista ja juttu rääkida. Või siis kümnekesi korraga ühes puntras ühte palli taguda.

„Kuhu ma siis lähen?“ küsisin segaduses. Kõik teised olid endale mingisugused kohad
leidnud ja mina seisin siiani keset platsi.

Ben võttis mul käest kinni ja vedas nagu väikse lapse oma kohale. „Ja kui pall tuleb, siis löö seda meie väravast eemale, eks?“ Ma hakkasin naerma ning poiss võttis seda kui nõusolekut.

Ma nägin, kuidas pall lahti löödi ja äkitselt oligi mäng peal. Kõik ainult jooksid kuhugi, kuid ometi nad teadsid, mida teha. Ja ma polnud vist isegi sammugi liikunud, kui meil tuli juba esimene väravavõimalus. Seejärel üritasin ma ka mängust osa võtta ja nii mõnelgi korral sain ma tõesti palli poiste käest kätte. Ning see oli juba midagi, eriti kui vaadata, kui palju Beatriz oma energiat mängu pani. Ta oleks pigem sinna seina äärde chearleaderiks sobinud, kuid postina platsil seismine oli vastasmeeskonnale lihtsalt kasutu.

Ma märkasin silma nurgast, kuidas võimla uks lahti läks ning mingid kutid seisid ukseavas, kuid ma olin just palli kätte saanud ja jätkasin mängu täie jõuga. Ma kuulsin, kuidas Ben mu selja taga mulle kaasa elas ning teisedki hoidsid pöialt. Ja siis ma lõin palli täie jõuga... Ma pigistasin silmad kinni ja kuulsin meeskonnakaaslaste õnnetut ohkamist. Ma olin palli kaks sentimeetrit väravast mööda löönud. Ebaõnn.

Seejärel vaatasin ma tagasi võimlauksel poole, kus nüüd seisis lisaks võõrastele poistele ka Laure ja Bolek.

„Poisid!“ hüüdis Bolek ja kamandas kogu meie kamba tema juurde. Muidugi oleks ma võinud sinna samma maha istuda ja mitte kuhugi liikuda, sest ta oli kutsunud ju ainult poisse. Sellegi poolest sörkisin ma nende sabas ukseni.

„Äkki on võimalik, et me kuidagi jagame saali?“ pakkus üks võõrastest poistest.

„Aga meil on saal olnud broneeritud juba nädalaid,“ kostis Bolek.

Ma vaatasin nende kampa lähemalt ning nägin, et poisi kõrval, kes kõigi eest kõneles, oli ka Ryan. Sel hetkel, kui ta mu pilgu tabas, naeratas noormees mulle sõbralikult.

„Aga me mängime siin iga kolmapäev ja reede,“ ütles tõmmu poiss teisel pool eelnevat rääkijat.

„Ongi lõbusam,“ teatas Ben äkitselt. „Teeme ühe mängu. Mina olen Ben, muide.“ Ta astus poistele lähemale ning naeratas semulikult. Ma teadsin, et nüüd oli kogu vaidlus saali pärast läbi. Benjaminil lihtsalt oli annet kõigiga suhelda ja hästi läbi saada. Ka teised tutvustasid ennast.

„Teeme, et üksteist mängijat?“ pakkus üks meie vastastest.

„Kas tüdrukud ka?“ küsis Ben. Ma olin täiesti kindel, mis noormehe mõtetes mõlkus. Ta tahtis mu mänguplatsile saata.

„Nõus,“ teatas Ryan vestlusesse astudes ning mulle kavalalt naeratades.

„Aga palun üritage siis tüdrukuid palliga mitte visata,“ laususin ma Beni kõrvale ilmudes. Kui juba mängida, siis täiega. Ja ma ei soovinud taaskord üht jalgpallimängu lõpetada haiglas ninaluumurru tõttu.

„Üritame,“ ütles Ryan muiates. Ta näoilme ütles justkui, et üritus on luhtunud katse.

„Aga pange oma meeskond kokku,“ ütles Ben ning juhtis oma tiimi natukene eemale. „Gert, sa sobid suurepäraselt väravasse. Kirsten,“ ma olin natukene šokeeritud, et Ben uskus, et ma olen sellest seltskonnast üks parimaid, „seekord oled ründes koos minuga. Ja, Carl, sa tuled ka ründesse. Siis kaitse...“ Ta silmitses korraks kõiki poisse. „Carlo, Max ja Claus – te olete poolkaitse ja ülejäänud otsustage omavahel, kes veel kaitsesse tuleb. Leidke enda seast kolm parimat.“

Ma nägin, et vastaste meeskond oli juba koos. Nad mängisid soojenduseks kordamööda oma palliga ja naersid lõbusalt.

„Ülejäänud on varus,“ kostis Benjamin ja näitas, et nad liiguks seina äärde. „Te võiksite ergutada kah!“ karjus ta neile järele.

„Beatriz näeks suurepärane välja ergutustüdrukute vormis,“ ütles Carlo äkitselt unistavalt. Mu käsi liikus midagi mõtlemata noormehe silme ette ning tegi seal kuuldava sõrmenipsu.

„Me peame kuidagi neile vastu saama,“ teatasin peaaegu masendunult. „Ja ma arvan, et nad on tõeliselt head.“ Nojah, isegi eelmine mäng oli olnud kõvasti kõrgema tasemega kui tavaliselt koolis.

Ma ei eksinud, sest sel hetkel, kui Carl palli lahti lõi, hakkas peale mäng, millist ma isegi telekast polnud näinud. Või oli asi pigem selles, et ma ei vaadanud tavaliselt jalgpalli. Ma üritasin palli vastastelt ära võtta, kuid nad suutsid suurepäraselt kaitsta.

„Kas siin mängus mingit time-out'i ei eksisteeri?“ küsisin meeletult hingeldades Gerdi juures seisma jäädes. Ma polnud elus isegi kokku nii palju jooksnud.

„Tüdruk, pea vastu,“ lausus Gert mulle naeratades ja õlale patsutades.

„Hea öelda,“ ütlesin talle veel ning jooksin tagasi keskjoonele, et oma ründajakohustusi täita.

Ja ma nägin, kuidas Ryan palliga meie värava poole triblas. Ta andis pallile piisavalt hoogu, et see kõrge kaarega väravani jõuaks. Kogu saal hoidis hetke hinge kinni ning seejärel hakkasid vastased juubeldama. Löödud oli mängu esimene värav. Ja seis polnud enam meie kasuks.

Mäng läks uuesti keskelt ning seekord üritasime me rohkem peale suruda. Esimest korda mängu jooksul sain ma palli enda kätte, kuid enne, kui ma seda kellelegi teise sööta sain, olin ma silmitsi Ryaniga, kes iga hinna eest palli minult ära võtta üritas. Ma olin peaaegu valmis juba silmad kinni pigistama ja allaandlikult palli talle loovutama, kuid mingi ime läbi lõin ma palli tema jalge vahelt otse Maxi kätte.

Ja siis sai esimene poolaeg läbi.

„Kellelgi juua on?“ küsisin oma higist nägu pühkides ja hingamist rahustades. Meie omadest polnud küll keegi sellise mänguga arvestanud ning seetõttu polnud kellelgi midagi peale sooja morsi, mis südame kohutavalt pahaks ajas. Millegi pärast rändas mu pilk jälle Ryanit otsima, kes istus üksinda pingil – kõik ülejäänud ajasid eemal juttu või istusid üksinda külma seina vastas -, jõi suurest veepudelist ja toetas oma pead külma seina vastu.

Ma kõndisin võimalikult vaikselt tema juurde ning istusin talle üsna lähedale. „Ega sa juhuslikult juua ei taha mulle anda?“ Noormees avas oma silmad, naeratas mulle ning raputas muiates pead.

„Palun,“ venitasin anuvalt ja kordasin seda võimalikult tüütult veel mõned korrad. Ryan vaatas mulle hetkeks mõtlikult silma – ma juba lootsin, et ta andis alla -, kuid raputas seejärel veel järjepidevalt pead.

„Hästi,“ teatasin solvunult püsti tõustes. „Ma ei tahagi sinu vett.“ Nagu lasteaias, mõtlesin ma lõbusalt.

„Võta, võta,“ ulatas ta veepudeli viimaks mulle. Ma istusin tagasi poisi kõrvale ning jõin ahnelt. Ma polnud kunagi pidanud vett nii suurepäraseks asjaks kui sel hetkel.

„Niisiis,“ ütlesin kavalalt pudelit kinni keerates, „ma kuulsin midagi mingist reedesest peost, mis meie juures pidi toimuma.“ Ma andsin pudeli talle tagasi.

„Kes sulle seda rääkis?“ küsis ta mind silmitsedes.

Ma muigasin lõbusalt. „Mul on omad allikad.“ Ma toetasin ennast täielikult seina vastu ning panin silmad kinni. Ma olin väga-väga väsinud, kuid pool mängust oli ju veel ees.

„Ma loodan, et sa sellest mu emale vähemalt rääkima ei lähe,“ kostis poiss.

„Mis sa tõesti arvad, et ma olen loll?“ pärisin ja lõin silmad taas lahti. Vastasel juhul oleks ma seal samas iga hetk magama jäänud. Ja kogu meeskond siiski lootis minu peale.

„Seda ei tea kunagi,“ vastas Ryan. Ta kummardas mulle tunduvalt lähemale ja vaatas sügavale silma, hetkeks mõtlesin ma, et juhtub see, mis eelmisel õhtul oleks peaaegu juhtunud. „Aga kui sa nii väsinud oled, siis võib-olla sa peaksid pingile istuma.“ Ta tõmbus tagasi ning tõusis püsti. Jah, tema oleks õnnelik olnud, kui ma pingile oleks jäänud.

„Teine poolaeg!“ karjus keegi.

Ma vedasin ennast pingilt püsti ning asusin järjekordsesse pinevasse jalgpallimängu.