Viimaks ometi sain selle lõpetatud. Ma loodan, et see väga hulluks jutuks niimoodi muutuma ei hakka, aga samas mulle meeldib see osa isegi
13. osa „Lähme?“
Me pidime viimaks minema. Mu pea keeras hääleallika suunas, kuid mu käsi ei suutnud nahksetest kaantest lahti lasta. Ma vajasin seda märkmikku. Isegi vaatamata sellele, et viimati olin ma päevikut pidanud kümneaastasena ja seda ka kolm-neli päeva, soovisin ma seda raamatut endale. See oli lihtsalt perfektne.
Ryan seisis minust natukene eemal. Ta hoidis peos kahte CD-d ja vähemalt kolme DVD-d ning naeratas mulle vildakalt. Sel poisil oli tõesti liiga palju taskuraha.
Ja kus rahast rääkida, siis võtsin ma riiulilt selle märkmiku ning keerasin selle tagumise kaane enda poole. Sinna oli väikese kleepsuga kinnitatud hind. Viisteist naela ja üheksakümmend üheksa penni. Üle kolmesaja krooni, ütles kerge arvutus mulle. Samas ei suutnud ma seda sinna poodi ka jätta.
„Ega sul viit naela mulle laenata ole?“ küsisin kiiremini, kui mõistus mulle järgi jõudis. Ma isegi ei olnud mõelnud, kui palju mul vaja oleks. Aga mul oli tõesti rahakotis kümnenaelane ja mõned sendid – järelikult peaks viie lisanaelaga välja tulema.
„Ee...“ Ta vaatas hetkeks plaate, mis ta käsi täitsid. „Vist ikka.“ Seejärel astus ta mulle mõned sammud lähemale ja uuris: „Mis sa osta tahad?“
Ma ei julgenud talle silma vaadata. „Päeviku,“ teatasin vaikselt. Kõik inimesed mu
klassist oleks mu välja naernud ja seejärel teinud kõik, et see märkmik mu kodust kätte saada ning seejärel see kõigile avalikul kontserdil ette lugeda.
„Lahe,“ kostis ta mu täielikuks üllatuseks. „Oleks mul ka viitsimist kõik oma elust üles märkida. Mõnekümne aasta pärast oleks päris huvitav lugeda.“ Ta muigas omaette ja ma kujutasin ette, milline see päevik välja näeks.
Selle nädala jooksul viies tüdruk ja täna on ju alles teisipäev. Kahjuks ma ei mäleta enam tema nime, muidu lisaks ta oma vallutuste listi. Homme õhtul on pidu Aleci pool ning ma ei plaani seal kainena lahkuda. A, muide, ma sain täna veel ühe kahe, aga ema see ei koti. Ei, mõtlesin, Ryan pole selline. See on lihtsalt minu kohutav eelarvamus, kinnitasin endale.
„Saad siis laenata?“ küsisin uuesti ning võtsin päeviku kindlamalt enda kätte. See tundus õige. Ma olin valmis isegi päevikut pidama hakkama. Ehk see polegi nii paha mõte siiski, sisendasin endale. Sellist suve ei juhtunud ju olema iga aasta. Samas...
„Ikka.“ Ainult üks sõna suutis naeratuse mu suule tuua ja mul polnud isegi enam tapvat janu.
Ma haarasin päeviku endale kaissu ja liikusin Ryani järgi kassadesse. Ma nägin, kuidas noormees veel selle kõrvalt ühe pisikese pudeli vett haaras ning selle koos teiste asjadega letile ladus.
„Anna, ma maksan,“ lausus Ryan minu poole kätt sirutades. Ma avasin suu, et protesteerida, kuid ta jõudis ette. „Kui tahad võid mulle selle kunagi tagasi maksta, aga me saame nii kiiremini. Pealegi mul pole sula.“
„Hästi,“ sõnasin silmi pööritades ja ulatasin raamatu noormehele. „Ja ma maksan selle sulle tagasi.“ Ma nägin, et ta üritas veel midagi vastu vaielda, kuid ma lisasin veel: „Protsendiga.“
„Mida iganes,“ lausus ta oma pangakaarti müüjalt tagasi võttes. Ma lausa tundsin, kuidas ta mõnuga silmi pööritas. „Aitäh,“ kostis ta müüjale.
„Külastage meid jälle,“ ütles müüja – noor naine, kelle näol oli kõige flirtivam naeratus, mida ma oma elus üldse näinud olin. Ja millegi pärast see häiris mind. Kohutavalt.
Ryan pööras ümber ning naeratas ulatades mulle päevik. „Lähme nüüd,“ sõnas noormees mulle kätt õla ümber pannes. Ma kallistasin nahkast päevikut ja kõndisin koos Ryaniga poeuksest välja.
„Kus Alec on?“ uurisin tänaval ringi vaadates. Siin polnud nagu ruumi, kuhu auto parkida. Kogu ostutänav oli täis inimesi, kes ühest poest teise siblisid.
„Ta ootab meid seal tänavanurgal,“ lausus poiss käega vasakule osutades. Mu pilk järgnes tema käele ning mingi hetk nägin ma Ryani nägu. Nii lähedal minu omale. Lausa liiga lähedal. Ta ei vaadanud minu poole, kuid ta lõug oli täpselt minu silmade kõrgusel. Ma nägin tema perfektseid huuli ning vaatasin siis kiiresti maha, et mõtteid koguda.
„Kirsten!“ hüüdis keegi tänaval ja mu pea lendas sama kiiresti üles kui enne alla. Ma nägin ühe pingi peal istumas nelja poissi: Ben, Carl, Claus ja minu üllatuseks ka Silver.
Ma lehvitasin neile sõbralikult naeratades.
„Sa tead neid?“ küsis Ryan ning siis tuli mulle alles meelde, et tegelikult seisin ma keset ostutänavat – või siis selle ääres – ja olin Ryani käte vahel. Sellest võisid nad nii mõndagi valesti järeldada. Aga ma ei lükanud ta kätt ära – oma asi, kui valesti mõistavad.
„Ryan,“ lausus Silver semulikult noogutades, kui me nende juurde kõndisime. „Nii et sealt sa Ryanit teadki?“ lisas ta mulle muiates.
„Tere, poisid,“ ütlesin ma oma kõige rohkem juttu eemale viiva häälega. „Mis te siin teete?“
„Oot,“ sõnas Ben tooniga nagu oleks ta üritanud maailma peatada, „Ryan oli ju see tüüp, kelle juures reedel pidu toimus, või mis?“ Ta vaatas kordamööda otsa mulle ja Silverile.
„Jutud levivad kiiresti,“ nõustus hoopis Ryan lahkelt naeratades. „Ja te kõik olete muidugi oodatud,“ lisas ta ülejäänud poistele otsa vaadates. „Mida rohkem, seda uhkem, eks?“ Viimane lause oli rohkem minule mõeldud.
„Alec ootab,“ mainisin. Mul polnud tahtmist, et kogu kool reedeõhtusel peol kohal oleks. Eriti kui mul polnud ühtegi viisi sellest pääseda. Ma kujutasin ette ainult, et ma pean veel Eva käest küsima, kus on minu toa võti, et keegi sinna sisse ei pääseks. Ja et ma pärast oma voodist igasuguseid asju ei avastaks. Väkk.
„Ahjaa.“ Ta hääletoon reetis, et ta oli selle juba unustanud. Kes unustab sõbra, kes nõustus hea meelega meid koju sõidutama? Seal võis olla ainult üks inimene – Ryan.
„Näeme homme,“ lubasin poistele väikese naeratuse saatel. Ben lehvitas, Silver saatis mulle naerdes õhumusi, Carl naeratas oma mugavat naeratust ning Claus viipas korraks hüvastijätuks, kui Ryan mu nendest eemale viis.
„Ja sa tead neid kust?“ Ryan ei vaadanud teed jalg ees, vaid hoidis pilgu raudselt minul. Ma teadsin, et ühel hetkel me kukume, kuid ma lootsin, et see moment saabub kõvasti hiljem. Sel hetkel ma ainult nautisin olukorda.
„Kas see on ülekuulamine?“ küsisin võimalikult võrgutava häälega, kuid lõpptulemus oli vist siiski liiga mage. Aga see kõlas kui ülekuulamine ju.
„Võib-olla,“ vastas ta ühte kulmu tõstes.
„Kas nii sa saadki kõik need tüdrukud?“ pärisin järsult ning lükkasin ta käe oma õlalt. Ja mul polnud õrna aimugi, kust see oli välja hüpanud. Aga ma ei soovinud Ryan Evansi järgmine vallutus. Eriti pärast mingisugust tüdrukut, kellest ta alles eile lahku läinud. Ei, aitäh.
Me jõudsime auto juurde. Ta avas mulle tagumise ukse ning ma istusin sisse, samal ajal mõeldes, kas noormees üldse mulle vastuse annab. Või oli ta liialt solvunud?
„Kust sa võtad, et ma saan 'kõik need tüdrukud'?“ vastas ta järjekordse küsimusega. Ma nägin, et ta jälgis mind küljepeeglist ning ma pöörasin oma pead nii palju, et ma näeks oma aknast ainult õue.
„No, vaata ennast,“ teatasin, kuid ei vaadanud tema poolegi. „Tüüpiline jalkakutt, kellel on hullult semusid, kellega igal hetkel väljas käia. Kutt, kes korraldab reede õhtul linna kuumima peo. Kuumad tüdrukud on sulle lihtsalt näkku kirjutatud.“ Ma olin kogu teksti ühe hingetõmbega rääkinud ning hingasin nüüd sügavalt sisse.
„Ahah,“ kostis ta mitte nõustuvalt, vaid pigem ¹okeeritult. Väga tore, tubli Kirsten, ütlesin ma endale. Nüüd rikkusid sa kogu oma suve ära. Ja mingi teine pool lisas, Aga vähemalt on mida täna päevikusse kirjutada.
Mul polnud kogu autosõidu aja enam põhjust sõnagi öelda. Alec ja Ryan rääkisid midagi veel peo korraldusest, kuid ma ei tundnud selle vastu just väga suurt huvi.
10. juuni 2009
Kallis päevik!
Ma pole juba väga pikka aega päevikut pidanud, kuid sind nähes otsustasin veel ühe korra proovida. Ma lihtsalt ei suutnud sind sinna poodi vedelema jätta.
Ma tean, et ma olen ühe päevaga rikkunud ära kaks väga kallist suhet. Kõigepealt Agnes ja nüüd Ryan. Mul pole õrna aimugi, mis Agnest vaevab, kuid ta väldib mind juba hommikust saati. Võib-olla ma peaksin Ryanile oma võla ära maksma, sest öeldakse ju, et sõbrale ei tohi võlga anda. Muidugi ma ei usu, et see midagi parandaks. Samas on siin majas varsti plahvatuslik olukord. Vaesed Eva ja Josh. Kolm teismelist ühes majas, kes kohe mitte kuidagi üksteisega läbi ei saa? Mina jätaks vahele.
Ja siis on Tommie. Ta on mulle tänase jooksul mitu korda helistanud, kuid alati nii vale momendi valinud. Ma pean talle tagasi helistama varem või hiljem. Aga ma ei saa ju täiesti kindel olla, et ta mingi pervo pole.
Ja Beatriz suudab mu juba ainuüksi oma kohalolekuga närvi ajada. Ja kui veel mitte päris närvi, siis suudab ta mu tõmmata selle nõmeda piiri peale, kust karjumise ja kassikakluseni on ainult pisikene sammukene.
Me jäime Beniga täna JÄLLE tundidesse hiljaks. Õpetajad lausa teavad juba varsti, et kui meid kahte tunnis ei ole, siis pole mõtet meid ka puudujateks määrata kohe. Niikuinii jõuame me kohale natukene hiljem. Kui mõjuva põhjusega, see on juba iseasi.
Ja pärast kooli tegime me sporti. See oli vist esimene tõeline jalgpallimat¹, millest ma osa võtsin, kuid mulle vist meeldib jalka. See polegi nii poiste ala, kui enne tundus. Muidugi olid sellel mängul normaalsed reeglid ka ja kõik (peale minu, muidugi) teadsid, mida teha tuleb. Aga ma andsin oma parima.
Ma tean, et ma lubasin emale, et ei mingeid poisse, aga mul on kahtlane tunne, et see on üks lubadus, mida ma pole suutnud hoida. Aga ma tõesti üritan mitte lonksugi alkoholi juua ja pidudest võimalikult suure kaarega mööda käia (kui need just minu majas aset ei leia).
Head ööd, mu uus päevik!
Kirsten Ma lõin päeviku kinni, lükkasin selle tumba viimasesse sahtlisse ning panin tule kustu. Kell polnud veel kuigi palju, kuid ma plaanisin ära kasutada kõik võimalused kauem magada. Pealegi oleks oma toa uksest välja minemine lausa enesetapp. Homme oli ju ka päev.
Pealkiri: Re: Once In A Lifetime [15. osa] ![Once In A Lifetime [15. osa] - Page 6 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
4/3/2010, 22:20
![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)
