Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud)

Pm midagi väga väga läilat minu arust, vähemalt algus ja eriti see osa. Paberil on mingi viis osa kirjutatud vist ära juba ja need on suht pikad (esimene osa on lühike nendega võrreldes). Kui lugejaid on, siis trükin ikka arvutisse ka. :)
Kristeli osa on mina-vormis, Martti osa tema-vormis.

Kriitikat ka siis, oleks tore. :)


Kõik mis on hea ei tee head


KRISTEL

Ma arvasin, et me oleme ideaalne paar. Kõik arvasid seda. Kristel ja Martti. Me olime üksteise jaoks loodud. Meil mõlemal oli olemas kõik: kena välimus, palju raha, ühtne iseloom. Ma tundsin end tema seltsis nii hästi, nii turvaliselt, nii lõbusalt. Me armastasime üksteist. Vähemalt mina armastasin küll teda kogu hingest. Kuid praegu näib, et siiski tema nii ei tundnud.
Kõik oli nii hea, mu elu oli muutunud viimasel ajal nii lõbusaks, et ma mõtlesin, kas pole kõik justkui liigagi hästi.
Ja siis see juhtuski. Kui ma poodi jalutasin nägin ma teda ühe teise tüdrukuga. Martti ja mingi blondipäine tsikk jalutasid mööda parki käest kinni ja seisatasid siis. Ma olin juba siis nii suures šokis, et ei suutnud midagi tehagi. Ja mis mul üldse oleks teha olnud?
Edasi nägin ma kuidas Martti tüdruku kohale kummardus ja teda suudles. Ma tardusin sinnasamasse ja ostukott mu käes kukkus tänavale. Ma ei suutnud seda uskuda.
Mu silmad täitusid pisaratega. Ma lootsin, et see poiss seal pole tema, kuid ma teadsin et on. Need samad uued Dieseli teksad, tema lemmikpusa, blondid juuksed. Polnud kahtlustki - see oli Martti. Hoidmas kedagi teist peale minu oma käte vahel.
Olles mõni aeg seda suudlevat paari jälginud, tundsin ma hetkega, kuidas mu kõhus keeras ja halb olla hakkas. Pöörasin paarile selja ja hakkasin kiiruga enda kodu poole tagasi jooksma. Mu silmad täitusid ühe uute pisaratega ja kui ma lõpuks koju jõudsin, olin ma enda nöolapi täiesti ära nutnud.
Kiirustasin oma tuppa ja vajusin voodisse. Ma ei saanud enam üldse aru. Martti käitus minuga viimasel ajal nii lahkelt ja hoolivalt, täpselt nagu alati. Kuid kas ta tõesti et armastanud siis mind ja pettis mind kellegagi?
NIi mõtlemine tegi haiget. Ta tähendas mulle kõike.
Arvatvasti ma nutsin end magama, sest ühel hetkel ärkasin ma telefoni piiksumise peale üles. Mu pea valutas hirmsasti ja silmad punetasid. Ripsmedušš oli nutmisest mööda nägu laiali voolanud ja põskedele olid kuivanud koledad mustad triibud.
Loivates liikusin oma telefoni juurde. Vaatasin, et mulle on uus sõnum tulnud.

Kellelt: Marttimusi

Hei, kallis!
Mis tänased plaanid on? Sa välja jalutama ei viitsi minna?
Armastan!

Kui tavaliselt oleks selline sõnum mulle naeratuse näole toonud, siis seekord oleks ma peaaegu oksele hakanud. Pisarad kogunesid taas mu silmadesse.
Kustutasin sõnumi järelemõtlemata ja viskasin telefoni toa nurka. Ise jooksin voodisse, et seal uuesti magama jääda. Siis ma vähemalt ei tunne seda valu, mis ajas tagasimõtlemine ja suudluse meeldetuletamine endaga kaasa toob.

Mulle väga meeldib. Trüki nüüd ruttu need osad ära ja siis kirjuta ruttu edasi ka.

Hhea. UUT!

Edasi ! =)

MARTTI

Poiss vaatas taas enda telefoni ja nägemata seal märki, mis pidi teavitama uue sõnumi saabumisest, asetas ta selle pettunult lauale tagasi.
Ta oli Kristelile umbes tund aega tagasi sõnumi saatnud ja too polnud ikka veel vastanud. Tavaliselt hoidis tüdruk mobiili enda läheduses ja vastas koheselt.
Pealegi oli Marttil igav ja üks jalutuskäik Kristeliga kulus ära. Ta oli täna küll juba kord ühe tüdrukuga väljas käinud, kuid see oli niisama, lõbustuseks, ilma tõsisemate kavatsustega. See tüdruk, Marili oli ta nimi, oli talle ühel peol lihtsalt silma jäänud ja nad vahetasid telefoninumbreid. Täna oli neiu talle helistanud ja välja kutsunud. Poiss oli meelsasti nõus, sest Kristeliga tal hommikupoolikul plaane polnud. Ja see suudlus… see oli lihtsalt hetkeemotsioonist tingitud.
Martti ei olnud Marilist mitte mingil juhul sisse võetud, tüdruk tundus tol hetkel lihtsalt nii ilus ja ahvatlev. Ja mis see ka ära ei olnud, poisil polnud ju kavatsust tüdrukuga midagi tõsisemat aretada ja niikuinii keegi ta tuttavatest ei näinud seda suudlust.
Kannatamatult võttis Martti taas oma telefoni kätte ja sedapuhku valis sealt Kristeli numbri, et tüdrukule helistada.
Poiss lasi lõpuni kutsuda ja tegi nii veel kaks korda, kuid neiust polnud ühtki märki. Otsustanud, et ta läheb ja käib uurib, kas Kristel on üleüldse kodus ja kui ei, siis kus ja miks ta poisi kõnedele ei vasta. Martti tõusis püsti ja võttis suuna tüdruku kodu poole.

Helistanud kaks korda uksekella, avas üks keskealine naine lõpuks ukse.
„Tere, kas Kristel on kodus?“ küsis Martti.
Naine naeratas lahkelt.
„Tervist, Martti. On küll, ta on oma toas. Sa võid ise sinna minna, ma arvan,“ ütles ta ja viipas käega trepi poole.
„Tänud,“ ütles Martti Kristeli emale, võttis enda jalanõud jalast ja suundus siis tüdruku toa poole.
Poiss koputas, olles ukse taha jõudnud.
„Sisse,“ kostus hääl, mis kohe kindlasti Kristelile kuulus.
Martti näole valgus naeratus ja ta avas ukse.
„No, hei tips!“ hüüdis ta ruumi astudes lõbusalt.
Kristel istus seljaga poisi poole ning kuuldes Martti häält, ta tardus. Tüdrukusse kogunes kogu see viha, mis kerge uinakuga ununenud oli. Lisaks tõusid neiu silmadesse taas pisarad, mida ta kõigest jõust alla suruda üritas.
Kristeli pika vaikimise peale kortsutas Martti kulmu ja liikus siis aeglaselt neiu poole.
„Mis sul on?“ küsis ta murelikult. „Mu sõnumile ega kõnedele ei vasta, nüüd ei vaata minu poolegi.“
Poiss oli jõudnud Kristeli juurde ja võttis tollel tasakesi õlgadest kinni. Neiu ehmus selle peale ja pisarsilmi pööras ta end Martti poole.
„Loomulikult e reageeri ma su sõnumile, kui see mingit sitta ja valetamist täis on,“ sisistas Kristel läbi hammaste ja lükkas siis poisi eemale.
Martti vaatas tüdrukut kohkunult.
„Valesid täis? Mida sa räägid? Mida ma sulle valetanud olen?“
Kristel turtsatas, pisarad mööda põski alla voolamas.
„Mida valetanud? Kõike… sa peaksid ise ka aru saama. Kõike!“ rääkis ta, poolenisti karjudes.
Martti oli täielikus segaduses. Ta astus sammu Kristeli poole, et teda kallistada, kuid sa selle asemel neiult vaid vastu näppe ja vihase pilgu.
„Mine minema!“ ütles tüdruk nuuksudes. Ta pühkis kätega näolt pisaraid.
Nähes, et poiss vahtis teda ikka veel juhmi, arusaamatu ja segadust täis pilguga, muutus ta veel vihasemaks.
„Mine ära, kuulsid?!“ hüüdis Kristel raevukalt. „Mine ära enda selle kuradi litsi juurde. MINE ÄRA!“
Kui Kristel näo kätesse peitis ja omaette nutma hakkas, sai Martti aru, et praegu oleks vist tõesti kõige parem lahkuda. Ta tahtis nii väga minna ja tüdrukut lohutada, kuid samas teadis ta ka, et too oleks selle tagajärjel veel hüsteerilisemaks muutunud. Kõige parem oli vist tõesti olnud ta rahule jätta ja siis kui ta rahunenud on, tagasi tulla ja asjad selgeks rääkida. Poisil polnud aimugi, miks tüdruk ühel hetkel lihtsalt selliseks muutus. Nad olid ju koguaeg nii hästi läbi saanud.
„Ma helistan sulle hiljem,“ lausus veel Martti enne kui ta tüdrukule viimase segadust täis pilgu saatis ja toast lahkus.

Mööda tänavaid kodu poole kõndides, mõtles Martti, miks Kristel ikkagi nii käitus. Poiss polnud temaga viimasel ajal halvasti käitunud või midagi öelnud. Nende suhe oli ideaalne. Ja ühtäkki selline käitumine. Kui vaid, tungis poisi pähe mõte. Ei, ta ei saanud ju mind ja Marilit näha. Me ei käinud ju avalikes kohtades.
Järsku köitis poisi tähelepanu üks hele kott keset kõnniteed. Keegi oli selle maha pillanud.
Martti läks kotile lähemale ja märkas siis selle nurgas tikitud märki. Kristeli ema tehtud.
Poiss võttis maast määrdunud koti ja tõstis pilgu üles. Talle avanes vaade pargile. Ja just sellele kohale, kus ta täna hommikupoolikul Mariliga hüvasti oli jätnud ja suudelnud.
„Persse küll,“ pomises Martti omaette, toppis ostukoti teksade taskusse ja ennast vihaselt kirudes jätkas ta teekonda kodu poole.

Noo lõpuks
meeldib.. huvitav ja värki niiet uut paluks

See osa on suht selline .. igav ja vahepealne osa, aga lohutage ennast sellega, et järgmises osas peaks jällegi midagi toimuma.
Muidu kriitikat ja üldse kommentaare oleks tore lugeda (A). :)

KRISTEL

Kui kostus uksepauk, mis ilmselt pidi tähendama Martti lahkumist, ma ohkasin. Võtsin laualt taskurätiku ja pühkisin sellega pisaraid. See külaskäik pani mind teda veel rohkem vihkama. Kuidas ta lihtsalt saab tulla ja teha nägu, et miskit pole olnud?!
Võib-olla jah, ta ei teadnud, et ma teda selle tüdrukuga nägin, kuid siiski. Ta oleks pidanud aimama, sest mis muu võis mind sellisesse olukorda viia, et ma ta enda majast välja pean viskama. Ta oleks võinud midagi selgitadagi, kuigi vaevalt, et ma teda kuulanud oleks. Kuid ta oleks võinud üritadagi. See oleks mulle mõtteainet andnud ja võib-olla sammukese leppimiselegi lähemale viinud, sest ausõna, ma ei tahtnud temaga tülis olla. Ma tundsin juba praegu temast puudust. Ükskõik et ma teda vihkasin, see ei tähendanud, et ma teda armastada ei võinud. Ma armastasin, ja mitte vähe.
Tõusin püsti ja liikusin allakorrusele, et endale valuvaigistit otsida. Rohke nutmine oli tekitanud tunde, et mu pea lõhkeb kohe. Tahtsin sellele jamale lõpu teha ja üritada ilma nutmata edasi olla.
Vältisin hoolega ema, et ta mu nutetud silmi ei näeks. Ta oleks aru saanud, et asi on Marttis ja ma oleks pidanud talle kõik ette kandma. See oli aga viimane asi, mida ma teha tahtsin.
Jõudes ravimikapini, võtsin sealt terve valuvaigistite paki. Mul oli kahtlane tunne, et neid läheb lähiajal rohkem vaja.
Enda tuppa jõudes võtsin ühe tableti, neelasin selle alla ja peitsin ülejäänud paki ära, et ema neid juhuslikult üles ei leiaks.
Istusin voodile ja arutlesin endamisi, mis ma edasi ette võtan. Tavaliselt olin kõik vabad õhtupoolikud Marttiga veetnud, kuid täna olin ma üksi. Sõbrannadega ei viitsinud ka välja minna, sest neile oleks ma pidanud tingimata kõik ära rääkima ja mul polnud praegu sellist tuju. Magamise mõtte viskasin ka tahaplaanile, sest ma olin tänase päeva jooksul juba küllalt maganud.
Lõpuks läksin võtsin toanurgast enda kitarri, mida ma paar aastat tagasi muusikakoolis õppinud olin. Seda meeldis mulle siiani mängida, sest ma olin õppinud selgeks nii palju mulle meeldivaid laule, nii et iga tuju kohta olid mul omad lood selged. Ja praegu teadsin ma täpselt, mus lugusid mängida. Õnneks oli mind õnnistatud ka hea lauluhäälega.
Häälestasin kitarri ja tõmbasin siis näppudega üle keelte.
Laulsin aeglaseid laule, mille sõnad mu praegust situatsiooni kõige rohkem kirjeldasid. Üle mu põse voolas üksainus pisar, mis lõpuks lõua juurde pidama jäi ja sealt kitarrile langes. Mind ei huvitanud kas mu ema kuulis mind, sest ma tundsin end nii hästi. Need laulud lohutasid ja tekitasid sellise enesetunde, mida pole võimalik sõnadesse panna. Ma unustasin kõik enda mured, kõik oli kõige paremas korras.
Lõpetasin alles siis, kui ema mu uksele koputas ja sisse tuli. Pühkisin kiiresti enda näolt sinna tekkinud pisarad ja panin pilli käest.
„Hei, kas liiga hilja pole mängimiseks? Ma arvan, et su laulmist kuulevad isegi naabrid ja kell on ka juba päris palju,“ ütles ta.
Pöörasin pilgu kellale ja ehmatusega tähendasin, et ma olin juba ligi kaks tundi järjest laulnud, nii et kell oli juba üheksa saanud.
„Oih,“ alustasin. „Ma ei pööranud kellale üldse tähelepanu, aga see pole tegelikult üldse palju ju. Väljas on täiesti valge ju veel.“
Kuna oli kesksuvi, siis oli tõepoolest veel valge, kuid hakkas vaikselt juba hämarduma.
„Nojah, aga võta väheke vaiksemaks ikka,“ ütles ema seejärel lahe naeratusega. „Muide, sa süüa ei taha? Ma enne tegin, aga ei hakanud sind kutsuma, sa olid liiga suures lauluhoos. Aga sa võid soojendada, kui tahad.“
Raputasin pead. Ma polnud küll täna midagi erilist söönud, kuid isu ka polnud.
Ema kehtas õlgu ja hakkas siis lahkuma, kuid pööras siiski end ukse juures ümber.
„Aa, Kristel. Ma tahtsin küsida, et kui sa täna poes käisid, kas sa kasutasid mu ostukotti? Seda tikandiga märgistatut?“ küsis ta.
Mulle meenus, kuidas ma olin tõesti sellega poodi läinud, kuid tagasi mitte tulnud. Natuke järele mõeldes jõudsin järeldusele, et kui see mul keset kõnniteed maha kukkus, siis sinna ta jäigi.
„Eee..ei,“ valetasin ma. „Mis sellega?“
„Ah, pole oluline. See on kadunud, aga ilmselt panin ma ise selle kuhugile ära,“ lausus ema. „Las ta jääb.“
Teadsin, et oli tõsiselt inetu tegi nii valetada, kuid mis ma siis ütlema pidin? Et ma kaotasin selle niisama ära? See oleks tobe olnud.
„Nojah siis,“ ütlesin, üritades naeratust näole tekitada. Seejärel viipasin hüvastijätuks emale, kui ta mu toast lahkuma hakkas.
Võtsin kitarri, tõmbasin sellel veel paar duuri ja pakkisin pilli siis tagasi kotti.

meeldibmeeldibmeeldibmeeldibmeeldibmeeldib

UUT!

Kuradi kõva tekst. Nii kõva vandumist pole veel välja mõeldud, mis kogu seda emotsiooni kirjeldaks.
Jätka samas vaimus

UUUUUUUUUUUT!!!

Aiii, tänud. :)

MARTTI


Martti oli terve õhtu Kristelile helistada üritanud, kuid neiu telefon oli väljalülitatud. Ka arvutisse ei ilmunud ta terve õhtu jooksul, või oli ta poisi lihtsalt ära blokeerinud. Lõpuks Martti lihtsalt tüdines. Kui tüdruk ei tahtnud temaga ära leppida, siis oli see tema otsus. Kuid Martti tundis end siiski süüdi, sest Kristelil oli väga mõjuv põhjus ära solvuda ja seda vaid poisi enda lolluse pärast.
Otsustanud, et võib-olla veab tal homme rohkem, suundus poiss magama.

Järgmisel päeval ärkas Martti lõuna paiku. Ta oli alati sügava unega olnud ja kui tegu oli suvevaheajaga, ei tekitanud tal poole päeva peal ärkamine mingisugustki probleemi.
Võtnud telefoni ja märkamata seal ühtegi vastusaadetud sõnumit Kristeli poolt, tundis poiss pettumust, kuid ta polnud üllatunud. Martti valis koheselt tüdruku numbri ja kuuldes taas häält, mis teavitas, et mobiiltelefon ei ole sisselülitatud või asub väljaspool levipiirkonda, ta vandus.

„Martti, oled sa üleval?“ kostus altkorruselt hääl.
Poiss vastas jaatusega.
„Ole nii hea ja käi Selveris ära, mul on lehttaigent vaja.“
Enneolematul kombel see mõte isegi meeldis Marttile. Värske õhu hingamine ja jalutamine oli just see, mida poiss praegu soovis.
Ta vahetas riided ja suundus allakorrusele, kus tema ema talle nimekirja ja raha andus.
„Ee.. nii palju siis lehttaignast?“ küsis Martti, olles pilgu ostunimekirjale visanud.
Poisi ema naeratas ja ütles: „Ma vaatasin, et oleks paari asja veel vaja, jah.“
Martti kehtas õlgu ja suundus siis minekule.

Selverini oli Martti kodust umbes kümneminutilise jalutuskäigu tee.
Poiss oli jõudnud pargini, kui märkas eemal pruuni juuksepahmakut ja pikka, saledat, jumekat keha. Martti kiirendas sammu.
„Kristel!“ hüüdis ta, nähes et tüdruk hakkab pargist lahkuma. „Oota, Kristel!“
Neiu pööras end ümber ja vaatas ehmunult enda poole jooksvat Marttit. Kristel tahtis ära minna, kuid samas soovis ta ka teada saada, mis Marttil öelda on.
Poiss jõudis hingeldades Kristeli juurde.
„Kristel,“ lausus ta ohates. Poiss pööras pilgu neile ja vaadates tema päevitunud näonahka ja imeilusaid pruune silmi, sai ta tõsiselt aru, mida ta teinud oli.
„Lülita telefon sisse, ma püüdsin sind terve eilne õhtu kätte saada,“ ütles Martti.
Kristeli näoilme oli emotsioonitu, kuigi tegelikult võitles ta pisaratega.
„Räägi asjast. Sa ei tulnud sellepärast praegu siia minu juurde.“
„Jah,“ alustas Martti taas. „Ma tahtsin vabandust paluda. See, mida sa nägid.. see oli lihtsalt juhus. Meil Mariliga pole midagi, ta on kõigest mu tuttav. See suudlus toimus nii järsku.. nii mõtlematult. Ja alles nüüd saan ma aru, kui jobu ma teda suudeldes ikka olin. Sest mul oled ju sina.“
„See ei muuda fakti, et sa mind petsid,“ ütles Kristel külmalt.
Tüdruku hääletoon hirmutas poissi.
„Ma tean, aga ma ju vabandasin ja võin seda veel miljon korda teha. Palun saa must aru, ma võin vanduda, et see oli esimene ja viimane suudlus kellegi teisega peale sinu. Ma ju armastan sind ja sa tead seda.“
Martti vaatas tüdrukule anuvalt otsa.
Kristeli ilme muutus nukraks. Ta astus sammu poisi poole, nii et nende vahele jäi umbes pool meetrit. Tüdruk vaatas Marttile silma ja ütles kurvalt: „Ma nii väga tahaksin sind uskuda, aga ma ei tea kas ma saan. Vaata, ma olen sind kogu elu usaldanud. Mäletad, kui me lubasine üksteisele, et me ei peta teineteist iialgi? Ma nii uskusin sinusse. Ja see ei loe, et sa ütled, et see suudlus toimus mõtlemata. Kust ma teadma peaksin, et sa pole selle Mariliga juba mitmeid kordi kohtamas käinud ega püüa seda veel teha? Ma pole üldse enam su usaldatavuses kindel, kuigi usu mind, ma nii-nii väga sooviksin. Ma ei tea… ma vajan aega. Kui see aitab.“
Nende sõnade järel lasi Kristel pilgu maha ja pööras end ümber, hakates aeglaselt minema jalutama.
Martti vaatas lahkuvat tüdrukut kibestunult.
„Kristel!“ hüüdis ta viimast korda. Ta oleks tahtnud veel miljoneid korda öelda, et kui palju tüdruk talle tegelikult tähendab, kui palju poiss teda tegelikult armastab ja kui vähe ta tüdrukust ilma jääda tahtis. Aga sõnad jäid talle kurku kinni.
„Ma…ma mõtlesin, et äkki sa tahad enda kotti tagasi,“ ütles Martti lõpuks. Ta võttis enda taskust ostukoti, mis oli küll veidike määrdunud, kuid oli aru saada, et see on tüdruku oma.
Kristel vaatas kotti poisi käes üllatunult. Enne kui neiu seda kotti Martti käest ära võtma jõudis minna, oli poiss ise tema juurde läinud. Martti suunas koti tüdruku poole ja kui too selle järele ulatas, võttis poiss tema käest õrnalt kinni.
Kristelile kogunesid pisarad silma. Enne kui ta aga täitsa nutma hakkas, tundis Martti aga, kuidas tüdruk enda käe koos kotiga tema haardest lahti tõmbas. Tütarlaps pööras end ümber ja hakkas kiiruga Marttist eemale jooksma.
Poiss ohkas raskelt, ise tüdrukule nukralt järele vaadates.

DAMN, ma olen sõnatu! Liiga lahe

Haah, päris naljakas on vaadata, et üks kutt ka selliseid jutte loeb ja fännab. ^^

Aga mulle endiselt väga meeldib.

UUT!!!

Mix kutt ei võiks midagi sellist fännata. On ka romantikuid

Thank god for that.

Aga tagasi teemasse minnes, teeme nii, et kui ma homme pärast kooli siia jõuan ( hetkel Konte vaatama ja värki) Siis on siin 10 uut osa (A)


Sobib?

Em, homme kui ma koolist koju tulen, siis heal juhul hakkan ma uut osa arvutisse trükkima (mul on kaks osa vihikusse kirjutatud veel. Järgmine osa on suht pikk. ) Nii et kui sa koolist koju tuled ja ühe uue osa leiad, siis sul veab.

Muidu tänud. :)

Mingi veits pikem osa. :)

Need kes loevad võiks kommenteerida ka, eks. :) Ja kriitikast ei ütleks ka ära.



KRISTEL

Kohe, kui ma Marttile selja pöörasin, puhkesin ma nutma. Ma ei saanud linna peale minna, ilma et ma teda näeksin. Tõsi küll, ma läksin parki vaid sellepärast, et enda ostukotti üles leida ja ma olin selle ka leidnud. Või õigemini oli Martti selle leidnud ja selle mulle andnud.
Vaatasin seda. Kott oli räpaseks muutunud, kuid vähemalt olemas. Kui ma selle nüüd ära pesen ja emale ütlen, et ma leidsin selle kuskilt kapi tagant, siis jääb ta kindlasti uskuma. Probleem polnud aga selles.
Martti. Kui ma teda nägin, oleks ma tahtnud nagu tavaliselt tema juurde joosta, kallistada, suudelda ja mööda linna jalutada, aga ma lihtsalt ei suutnud. Nägemine teda teise tüdrukuga tegi nii haiget, ma arvasin alati, et ta pole mind kunagi petnud.
Võib-olla oli see vale, et ma talle ei andestanud, aga ma juba olin selline, iseloomult. Ma nägin, et ta sai valus, kui ma teda ei uskunud, ja minema läksin, aga ta tema tegi mulle haiget.
See viimane puudutus… see tekitas minus külavärinaid. See tuletas meelde eelnevaid aegu. Aga ma polnud veel valmis leppima. Ma ei tea kas ma seda üldse kunagi olen.

Terve tee koju ma jooksin. Ma teadsin, et Martti ei tule mulle järele, aga ma tahtsin lihtsalt juba oma tuppa saada. Ja et seal patja nutta.
Tundsin kuidas pisarad mööda mu põski alla veeresid ja teadsin ka, et ripsmedušš on laiali valgunud. Kirusin end, et ma seda hommikul üldse peale panin.
Inimesed vaatasin mulle järele, kui ma neist nuttes mööda jooksin. Kuid mind ei olnud võõraste arvamus kunagi huvitanud, miks siis nüüd oleks pidanud?

Mul vedas, et koju jõudes ema enda toas oli. Nii ei näinud ta ostukotti mu käes ega ka punaseks nutetud nägu.
Kiirustasin enda tuppa, kus ma otsekohe voodisse hüppasin. Imelikul kombel ma aga ei vesistanudki enam, ilmselt olin end juba tühjaks nutnud.
Lamasin voodis ja vaatasin lihtsalt lakke. Võtsin enda lühikeste pükste taskust telefoni ja lülitasin selle sisse. Kohe hakkas see häält tegema, saates mulle kolm sõnumit, mis tegelikult juba eile õhtul Martti poolt saadetud olid. Mul ei tekkinud mingisugust kiusatustki teada saada mis seal on. Sellepärast kustutasin need lugemata ära.
Vahtisin mõnda aega lihtsalt tühja valgesse lakke. Ma ei tea kui kaua ma nii olin, kuid mõne aja pärast hakkas mu telefon helisema. Arvasin juba, et see on Martti, kuid mobiili kätte võttes ja nähes seal Agnese nime, ohkasin ma kergendunult.
„Jaa, kuulen!“ alustasin, asetades telefoni enda kõrva juurde.
„No tsauu, mis teed?“ kuulsin kohe oma parima sõbranna lõbusat häält.
„Ah niisama..“ pomisesin vastu.
„On kõik korras? Su hääl tundub nii imelik.“
Kurat, vahepeal on see tõeliselt halb, kui su parin sõber sind nii hästi tunneb.
„Ee.. ei, pole hullu, kõik on okei,“ valetasin talle.
„Kuule, ma saan aru et midagi on häda. Tule välja, räägime.“
„Tundub täitsa hea mõte, ma lähengi varsti segaseks ära siin toas istudes.“
„Aga olgu, ega sul Marttiga mingeid täna muidu pole?“
Tundsin kuidas klomp mu kurku tekkis.
„Em.. ei ole jah,“ vastasin kiiruga. „Täna väljaminek oleks ideaalne. Praegu sama.“
Agnes naeris. „Teeme siis nii. Kus kokku saame, pargis nagu alati?“
„Mnojah, viieteist minuti pärast sobib?“
„Ikka!“
„Hea, tsau siis!“
„Jah, tsauka.“

Lõpetasin kõne ja lükkasin telefoni taas taskusse. Liikusin peegli juurde, kus ma endal laialivoolanud ripsmedušši maha võtsin. Eelnevatest kogemustest lähtudes ei pannud ma uut kihti peale. Selle asemel harjasin enda paksud ja pikad tumepruunid juuksed ära ja seadsin need kõrgesse hobusesabasse. Seejärel olin minekuvalmis.

Kui tavaliselt kõnnin ma kodust pargini umbes viis minutit, siis nüüd, omades rohkem aega, liikusin ma aeglasema tempoga. Alles siis, kui kaugel juba Agnest näha oli, kiirendasin ma sammu.
Sõbrannani jõudnud, kallistasin ma teda esmalt. Ma polnud tüdrukut vähemalt nädal aega näinud, meil kummalgi polnud teineteise jaoks lihtsalt aega.
Hakkasime üht tänavat pidi kõndima, et jõuda meie lemmikkohvikusse, kus me tihti peale kooli ja lihtsalt vabal ajal käinud olime.
Pöördusin Agnese poole. Ta on pikk ja sihvakas tüdruk nagu minagi. Vastupidiselt mulle on tal aga helepruunid ja veidike lokki hoidvad juuksed, mis talle aga ideaalselt sobivad. Üldse on Agnes tegelikult ilus tüdruk. Me oleme mõlemad 16-aastased, sündinud oleme päevase vahega. Ehk siis kui tema sünnipäev on 10.augustil, siis minu oma 11-dal. Me käime samas koolis ja samas klassis, oleme selle kümne aasta jooksul kaheksa aastat koos istunud. Tõsi küll, vahepeal olime me umbes kaks aastat täielikud vihavaenlased, kuid saatuse tahtel leppisime jälle ära ning ausalt, ma poleks Agneseta see, kes ma praegu olen.

Rääkisime tühjast-tähjast, kuni lõpuks kohvikuni jõudsime. Tellisime sealt enda firmajoogi ehk cappuccino ja istusime laua taha.
„Noh, Kristel, räägi. Miks sa selline täna oled? Juba telefonis sain aru, et midagi on viltu ja praegu ka pole sa täitsa see kes tavaliselt,“ ütles Agnes murelikult.
„Nojah,“ alustasin ma, otsustades kõik ära rääkida. „Me läksime Marttiga tülli.“
Agnes ahhetas. „Miks? Mis juhtus? Kindlasti lepite ära kohe.“
Kehitasin õlgu.
„Ei tea, väga ei usu,“ alustasin ma. „Asi on nii, et eile läksin ma poodi ja siis nägn teda ühe tüdrukuga suudlemas.“ Mu hääl murdus ja silmadesse tekkisid järjekordselt pisarad. Nutma ma küll ei hakanud, kuid väga kehvas olukorras olin ma siiski. „Eile käis ta minu juures ka, sest ma ei vastanud ta kõnedele. Ajasin ta minema, sest ma ei suutnud lihtsalt teda näha. Täna käisin hommikupoolikul korraks väljas ja ma nägin teda jälle. Ta tuli mu juurde rääkima ja palus andeks, aga ma ei suutnud andestada lihtsalt. Ma ütlesin, et mul on aega vaja järele mõtlemiseks. Aga ma ei tea mis ma teen.“
„Sa ei tea, mis sa teed?“ oli Agnes kohkunud. "Sa saad sellest üle ja lepid Marttiga ära! Noh, sel juhul kui ta lubab, et ei kohtu selle tüdrukuga iialgi. Aga põhiline on see, et sina ja Martti ei läheks lahku. Ta võib ükskõik kui tõbras olla, aga kõik teevad vigu ja te olete liialt armas paar, et lahku minna.“
„Ma ei tea kas ma suudan…“ pomisesin läbi hammaste.
„Sa pead suutma. Ma ei tea küll selle suudluse üksikasju, aga ma arvan, et see pole Martti kaotust väärt. Või siis pole Martti sinu kaotamist väärt. Kui sa ta maha jätad, siis te kahetsete veel.“
Ma noogutasin kurvalt.
„Ma tean,“ ütlesin. „Aga see on siiski nii raske.“
Olime mõlemad natuke aega vait, kuni lõpuks Agnes küsis: „Aga kes see tüdruk oli, tead?“
Kehitasin õlgu.
„Ma ei tundnud kaugelt ära, aga Martti jutu järgi kuulsin nime Marili, niisiis mingi võõras.“
Agnes turtsatas pahaselt.
„Blondiin?“ küsis ta ning minu noogutuse peale jätkas: „Ma tean teda. Mingilt peolt või kuskilt. Temast käivad igasugused kuulujutud ka, mingi suht ülelinnalits on. Minuarust oli tal nädal aega tagasi alles mingi teema selle meie paralleelika Silveriga. Ma arvan, et Martti on lihtsalt üks järjekordne ohver, kes tema ilusasse näolappi hetkeks ära armus. See läheb üle.“
„Ma loodan nii…“ alustasin nukralt. Peale väikest mõttepausi lisasin: „Täna on mis päev, neljapäev, eks? Pühapäeval.. pühapäeval ma lähen Martti juurde ja ütlen, mis meist saab. Need kaks päeva olen ma nüüd muust maailmast väljalülitatud. Ära sina ka mind otsi. Võib-olla sõidan maale või midagi. Lähen võtan aja maha ja lihtsalt puhkan, naudin vabadust.“
Agnes noogutas, näol särav ilme.
„Ma ei saa küll aru, mida sul veel mõelda on, aga ma usun, et nii on hea,“ ütles ta naeratades.

Väga lahe!
See uus tegelane (Agnes) oli tõesti hea asjade käigule
Üks kahtlane lause oli:

Ma nägin, et ta sai valus, kui ma teda ei uskunud, ja minema läksin, aga ta tema tegi mulle haiget.

Aga mõttest oli lihtne arus saada.

PANE EDASI

See lause oli muidu mõeldud sellisena, et

Ma nägin, et ta sai valus, kui ma teda ei uskunud ja minema läksin, aga KA* tema tegi mulle haiget.

Nii et see ta oli lihtsalt kirjaviga, ehk siis ka-na mõeldud. :)

Muidu tänud, millalgi saab uue osa ka. :)

Minu arust ei ole aeglane tempo halb asi. On väga hea kui asjad järgemööda rahulikult juhtuvad.
Jutu venimine on teine asi, aga seda sinul, chelsea, vaevalt et juhtub

Kiire tempo on õudukate/põnevike jaoks, armastusjutt peabki olema läila, magus ja venima sagu siirup (väga raske saavutada)