Kõik mis on hea ei tee head. (lõpetatud)

8.peatükkki tuleb veel ja mul on kõigest 11 päeva aega. Ommmmgggggg.


KRISTEL


Kui ma enda juuksed silme eest lükkasin ja tüsedast mehest mööda minema hakkasin, peatus mu pilk Marttil. Ma olin teda nähes nii ehmunud, et ma oleks tahtnud karjatada. Poisi kõrval istus see sama blond tüdruk, keda ma nii väga vihkasin ja kes nüüd samuti uudishimulikult minu poole vaatas. Martti silmis oli justkui vabandav pilk, kuid ma vaid turtsatasin selle peale ja kergitasin sarkastiliselt kulmu. Kui aus olla, siis oli tol hetkel mul tegelikult nutumaik kurgus, kuid ma surusin selle tunde alla ja liikusin vaevaliselt kitsast toolide vahe pidi edasi, suunaga WC-sse.

Olles kinosaali uksest välja jõudnud, tundsin, kuidas üle mu põse veeres üks pisar. Pühkisin selle kiirelt ja kirusin end selle eest, et ma nüüd Marttit järsku taga nutan. Mul peaks ju ükskõik olema kellega ja kus ta käib, sest ma pidin ju temast üle saama. Pealegi olin mina ka ju kinos koos Mathiasega, nii et Martti peaks samasugust armukadedust tundma. Kuid tegelikult poiss oli ju lubanud, et ta ei suhtle enam selle Mariliga, ta oli seda nii kindlalt väitnud. Kui ma oleks tookord talle andestanud, siis oleks ma hiljem nende sõprussidemetest – või siis millestki enamast – niikuinii ju teada saanud. Ja siis oleks kõik veel halvemini läinud.

Ohates avasin WC ukse ja liikusin ühte vabasse kabiini. Ilmselt olin ma liiga palju coca-colat lürpinud, et keset filmi väljakannatamatu pissihäda tuli. Käisin ja tegin enda häda ära ning läksin siis peegli ja kraanikausi juurde, kus käed pesin, enda soengut kohendasin ja kätega üle silmade tõmbasin, et mitte mingil juhul näha ei oleks, et ma nutsin. Kinosaal oli küll pime, kuid kes teab.

Enne saali tagasi minekut hingasin sügavalt sisse. Ma pidin Marttist mitte välja tegema, lihtsalt minema ja istuma enda koha peale, käituma nagu tavaliselt. Kerge öelda, tõesti.

Samast tüsedast mehest mööda minekul vältisin hoolega taha vaatamist. Selle asemel manasin näole lõbusa naeratuse, mis oli suunatud Mathiasele, kes minu poole vaatas. Kuid ma olin kindel, et ka Martti nägi seda. Mitte et see halb oleks. Istusin pehmele toolile ja seadsin end taas filmi vaatama. Tundsin, kuidas Martti pilk mu selga kõrvetab, ma teadsin, et ta jälgib mind.

„Noo, mis siin vahepeal siis juhtus?“ küsisin Mathiasele kõrva sosistades. Poiss kehitas õlgu. „Noh, mitte midagi erilist tegelikult. Selle Judie töövestlus ebaõnnestus täielikult, nagu arvata oligi. Ja Mick on ikka sama hull.“
Mitte et mind oleks see sisu nii väga huvitanud, asi oli ikka rohkem selles, et Martti kohe kindlasti aru saaks, et ka mina pole siin üksi.

Naeratasin Mathiasele tänulikult ja lasin end mugavamalt istuma. Võtsin popkorni ja üritasin normaalselt jälle filmi vaatama hakata. Kuigi ma olin täiesti kindel, et nüüd kui ma tean, et Martti ka siin saalis on ja istub vaid paar rida minust tagapool, koos selle Mariliga, ei suuda ma filmist üldse nii mõnu tunda kui enne. Kuid ma pidin sellega leppima, mis mul üle jäi.


Film oli parem kui ma arvata oskasin. Kui mulle tavaliselt ei paku komöödiad väga suurt huvi, siis see film üllatas mind. Kinosaalist välja minnes hoidsin ma Mathiase lähedusse ja vestlesin temaga elavalt filmi muljetest. Nägin silmanurgast, kuidas Martti ja Marili minust möödusid ja poiss hetkeks minu poole vaatas. Ma vaid muigasin endamisi.

Jäime Mathiasega kino nurgal seisma.
„Noh, mis edasised plaanid. Teeme veel midagi või koju?“ küsis poiss minu käest.
Mõtlesin. Tegelikult polnud mul üldse tuju midagi teha. „Ma arvan, et ma lähen ära koju, ma olen natuke väsinud,“ ütlesin poisile ja naeratasin õrnalt. Too noogutas.
„Teeme nii,“ ütles ta. „Aga sel juhul saadan ma sind ära.“
Laiendasin enda naeratust, andes sellega märku nõusolekust ja pöörasin siis end ümber, et kodu poole minema hakata. Õnnetuseks seisid umbes paarkümmend meetrit eemal Martti ja Marili, kes samuti vestlesid.

Mathias tundus olevat natuke jahmunud, sest ilmselgelt polnud ta poissi enne näinud. Ma vaid noogutasin talle lõbusalt, justkui öeldes, et kõik on kontrolli all, libistasin siis enda käe ümber poisi piha ja hakkasime koos edasi liikuma. Poiss tundus sellest žestist veelgi hämmastunud olevat, kuid ma arvan, et see tekitas talle vaid heameelt. Ka tema tõstis enda käe ja võttis minust kinni, me olime nagu tõeline paar.

Möödusime Marttist ja Marilist küllaltki ligidalt, kuid mitte liiga ligidalt. Ma olen täiesti kindel, et poiss nägi meid ja seda, et ma Mathiasel ümbert kinni hoidsin. Mina nende poole pilku ei viinud, aga ma tean, lihtsalt tean, et Martti jälgis terve see aeg silmanurgast meie liikumist. Naeratasin.



Terve mu kodutee hoidsin ma Mathiasest niimoodi kinni. Me rääkisime – taas täiesti mõttetutest ja arulagedatest teemadest, enamasti sellest, mis oleks võinud filmis teistmoodi juhtuda, kui see ja see inimene oleks kuidagi teistmoodi käitunud. Ja see oli naljakas, tõesti oli.

Minu kodu juurde jõudes lasin poisist lahti.
„See film oli niii lahe, tänks et sa minuga kaasa nõustusin tulema,“ ütlesin särava naeratuse saatel. Mathias vaid noogutas. „Mulle ka meeldis,“ vastas ta napisõnaliselt.
Meie vahel kestis mõningane vaikus, kuni poiss taas alustas: „Aga kuule, Kristel. See, mis meie vahel nüüd oli .. või noh see üksteisest kinnohoidmine ja värki. Ega see Marttiga seotud pole. Sest te alles läksite lahku ja nii.. ja nüüd oli ta seal kino juures ju, ja mingi teise tüdrukuga.“
Raputasin pead. Olgu, tegelikult oli see osaliselt Martti pärast, aga… mitte täitsa siiski.
„Marttiga oleme me lahus ja jäämegi lahku. See tüdruk kes seal oli, tema pärast ma Martti maha jätsingi. Ja ma ei püüdnud teda lihtsalt mingi armukadedaks teha või midagi.“
Mathias naeratas õrnalt. „Siis on tore,“ ütles ta.
Noogutasin. Seejärel tõusin kikivarvukile ja surusin poisi suule ühe õrna suudluse. Kuid enne, kui ma temast eemalduda jõudsin, tõmbas ta mind endale ligemale ja suudles vastu.

aina paremaks läheb

Heaaa

[i]Mnjaa, see tüüp tundub tore :d
aga edasii ;d[/i]

Nii heaa =) Edasii!!
Aint et mul Mathiasest kahju.. ja õeh.. Kristel ja Martti võiksid järgmisel juhuslikult kohtumisel aru saada, kui tobedalt nad käitunud on ja sii üksteise poole jooksma hakata ja siis oleks kõik häppi ^^

Nomh.. eks näete, ma ei ütle midagi. :)
Kui siianii on kõik suhteliselt aeglaselt edasi liikunud, siis nüüd läheb kõik palju kiiremini, aga loodetavasti mitte väga kiiresti, edasi. Pm tuleb siis 8 osa veel ja ma tõsiselt loodan, et ma saan hakkama. Homme peaks uue osa saama, ma vähemalt loodan, et ma jõuan kirjutatud, kuigi ma ei anna oma pead, sest ma tulen nii hilja koju ja õppida ka on palju juba. Aga ma püüan. :)

Tänud neile, kes loevad ja kommenteerivad.

oitüdruk, kui sa praegu midagi kahtlast teed Mathiasega, siis...
...pole midagi, see ju sinu lugu.
Ja väga hea veel pealegi.
Ei jõua uut osa ära oodata.

PS Mis filmi nad vaatamas käisid?

Irw, see film oli lihtsalt suvalt välja mõeldud.
Aga muidu aitäh.

Kirjavead ja igast muud vead võivad sees olla, ei ole üle lugenud, pole aegaaaaaaaaaaaa. : (


MARTTI


Kinos käimisest oli möödas paar päeva. Täna õhtul pidi ühe Martti klassivenna pool jälle mingi pidu olema. Poisil oli viimasel ajal totaalselt need peod üle visanud ja ta ütles ka seda kutsujatele, kuid nood vaid naersid ja ütlesid: „Aga suvi on ju!“ Niisiis ei jäänud tal muud üle kui lubada, et ta tuleb. Ja enam ei saanud ta ka ümber mõelda, sest ma oli Marilile lubanud, et nad lähevad koos.

Kaks viimast päeva istus poiss enamasti kodus. Trenni minnes tuli talle linna peal Marili korraks vastu ja nad rääkisid paar sõnakest, kuid rohkem polnud poiss teda näinud. Ja kohe kindlasti mitte ei olnud ta Kristeliga rääkinud. Poiss piilus tihti, ega tüdruk msnis ole, kuid kas too oli ta ära blokeerinud või siis ei käinudki ta arvutis, igatahes ei loginud neiu mitte ühtegi korda nende kahe päeva jooksul sisse. Martti poleks garanteerinud, et ta Kristeliga kohe rääkima oleks hakanud, kuid siis oleks poiss veendunud, et too pole koos selle Mathiasega. Martti ei teadnudki teda eriti, millalgi ammu oli Kristel poissi tutvustanud, kuid ei midagi enamat. See mis kino juures juhtus oli talle valus mats, Martti poleks arvanud, et ta nii kiiresti endale uue poisi leiab. Martti vähemalt arvas, et Mathias oli neiu poiss, ta ei uskunud, et see võis olla vaid näideldud.

Tänasele peole polnud õnneks tüdrukut oodata. Martti vähemalt arvas nii. Ranel oli öelnud, et kohale tulevad vaid paremad tuttavad ja võimalikult vähe rahvast. Ja poisi arust ei teadnud Kristel Ranelit, isegi kui teadis, siis polnud nad kindlasti mitte nii head sõbrad, et Ranel oleks ta peole kutsunud. Hea seegi.


Kell oli tiksumas seitsme poole, ehk varsti pidi Martti Mariliga kokku saama ja koos peole minema. Oli õige aeg ennast natuke valmis sättida. Poiss vahetas riided - pani selga korralikumad püksid ja pusa, askeldas veel paari asja kallal ja seadis end minekule. Nad pidid Mariliga kohtuma pargis.


„No tsaao,“ kuulis poiss Marilit juba kaugelt hüüdmas. Neiu kallistas teda ja Martti tundis tüdruku mõnusat parfüümi. „Täitsa lõpp, sa näed nii armas täna välja,“ sädistas tüdruk naeratades.
Martti muigas. „Tänud, sina ka.“ Mis oli ka tõsi. Tundus, et Marili oli enda välimuse kallal kaua vaeva näinud. Kuid Martti mõtetes käis ikka ja jälle läbi see, et Kristel oleks suutnud enamat.

„Lähme?“ küsis Martti seejärel, surudes kujutluspildi Kristelist silme eest ära.
Marili naeratas. „Lähme.“


Kui Ranel oli öelnud, et siia tuleb võimalikult vähe rahvast, siis jäi üle vaid kaks varianti. Kas Ranel ei teadnud, mis tähendab „vähe rahvast“, või siis ei tea seda Martti. Ilmselgelt läks poiss kutsumisega veidike liiale, sest kohe kui Martti koos Mariliga uksest sisse astus, nägid nad tohutut rahvamassi. Koridoris seisid mõned poisi klassiõed, kes teda nähes lehvitasid.

„Tsaukaaaa, Martti. Tule edasi, siin on iiilgelt lahee!“ kostus üle muusika ühe ta klassiõe hääl. Poiss noogutas talle tervituseks ja astus siis koos Mariliga esikust edasi.
Raneli kodu polnud väga suur, kuid vahet pole, isegi kui see oleks kaks korda suurem olnud, oleks mõnes kohas raske liikuda olnud. Enamus rahvast oli Marttile tuttavad. Seepärast pidi ta peaaegu igale inimesele tervitussõnad ütlema, enne kui ta edasi liikuda sai.

Lõpuks elutuppa jõudnud, kus enamus inimesi istus, lasi poiss silmadega üle noorte käia. Martti oli šokeeritud. Ühe diivani peal istus ei keegi muu kui Kristel, kes oli kusjuures just sama kena kui alati. Ja tema kõrval istus muidugi ka see Mathias. Martti oli tõsiselt kohkunud, ta oli nii kindlalt arvanud, et tüdrukut ei ole siin. Kui ta oleks teadnud, et ka tema tuleb, siis oleks poiss ise tulemata jätnud.

Tundus, et Kristel polnud poissi veel märganud, või siis ta lihtsalt vältis tema pilku. Martti kasutas seda olukorda ära ja tõmbas Marili ühele diivanile istuma, kus veel natuke vaba kohta oli. Ta lootis, et Kristel ei märganud teda. Nii saab Martti vaadata, kas tüdruk käitub nii ka nüüd samamoodi, nagu siis, kui ta teab, et Martti ligiduses on.

Martti oli umbes kümme minutit istunud ja Marili ja mõne enda tuttavaga rääkinud, ise igal vabal hetkel Kristelit jälgides. Ta oli täiesti kindel, et neiu polnud teda märganud, kuid sellegipoolest ei käitunud too kuidagi teistmoodi. Tüdruku naer kostus üle ruumi ja mõne laulu ajal ümises ta valjult viisi kaasa. Nii tüüpiline. Ja Martti tundis sellest tegelikult puudust. Kui ta veel Kristeliga käis, oli ta ka ise pidudes natuke elavam. Ja mis nüüd? Viimased paar pidu on ta lihtsalt istunud ja teistega tasaselt rääkinud. Ja talle ei meeldinud see üldse, oli nii veider selline olla.

Ühel hetkel saabus ei-tea-kust kohale Ranel, kes ilmselgelt täiesti kaine ei olnud.
„No tervist, kutt, mis värk on, mis sa passid siin?“ küsis ta ning võtts enda käes olevast õlupudelist ühe lonksu.
Martti vastas talle midagi ebamäärast vastu. Kuid Ranelit see ei rahuldanud. Ta hüppas järsku otse Marili ja Martti jalgadele, ajades sellega tüdruku siidripurgi maha. Marili lasi kuuldavale ühe kileda karje, mille peale kõigi ruumis viibijate pilgud nende poole pöördusid. Ka Kristeli oma. Martti pööras just samal hetkel pea sinnapoole, kus tüdruk oli ja nende pilgud kohtusid. Nüüd oli Martti veel rohkem kindel, et neiu polnud teda enne näinud, sest tema ilme oli sel hetkel kirjeldamatu. Seal leidus nii ehmumist, pettumust, üllatust, külmust, kuid samas ka igatsust. Kuid see viimane võis vabalt ka Martti enda ettekujutus olla. Tahtmatult pööras ta enda pilgu Kristelilt eemale, sest ta pidi diivanilt püsti tõusma ja laskma Marili püsti. Tüdruku pükstel oli suur märg plekk ja Martti ei tundnud talle isegi väga kaasa. Sest see ilme Kristeli näol oli unustamatu.

Järgnev toimus nii kiiresti, et Martti ei saanud õieti arugi. Marili sõimas natuke Ranelit ning samal ajal oli kuulda Kristeli ja teiste naeruturtsatusi. Seejärel tundis poiss, kuidas neiu talt käest kinni võtab ja hakkab mööda maja edasi tirima. Trepist üles, ühte ruumi.
„Oemh, ma olen selle kuradi Raneli peale nii vihane,“ ütles ta. Ja liikus siis ühe ukse juurde, mis ruumist, mis tundus kellegi magamistuba olevat, edasi viis. „Ootad mind siin? Ma lähen käin korraks vetsus ja üritan pükse kuivatada?!“ Neiu vaatas Marttile paluvalt otsa.
Poiss noogutas. „Jaa, mine mine,“ ütles ta noogutades. Ta vaatas kuidas Marili talle naeratas, siis ukse avas ja WC-sse kadus.
Martti lasi end ohates voodisse istuma.

Ta oli umbes pool minutit toas ringi vaadanud, kuni kuulis ukse avanemist. Ta pööras pea sinnapoole ja avastas üllatusega, et see, kes sisenes, ei olnud keegi muu kui Kristel. Tundus, et tüdruk oli samuti ehmunud. Ta seisis hetke ukselävel ning hakkas ruumist taas väljuma.
„Oota, Kristel!“ hüüdis Martti talle järele. Tüdruk peatus, kuid ei pööranud end ümber.
„Oota korraks, tule siia. Palun.“

grrrrrh !
nagu.
ise saad alles homme edasi kirjutada ja jätad sellise koha pealt pooleli !?
see pole poluiitiliselt korrektne -.- !

UUUUUUUUUUUUUT, ma ei kannata, kui sellise koha pealt pooleli jäetakse

Ma ei jätnud sellepärast sellise koha pealt pooleli, et mingi ala põnevust tekitada või värki. Mul on lihtsalt vaja, et järgmine osa ja siit algav värk oleks ma-vormis, ehk siis Kristeli peatükis.

Aga tänud, täna peaks saama, kui kõik nii läheb kui peab :)

Minee.. see jutt on nii hea !!
Uut.. ja Kiiresti paluun :)

Enjoy, kuus osa veeeeeeel. :) Ja 9 päeva aega seda kirjutada.

KRISTEL


Ma ei teadnud kas pöörata end ümber ja kuulata, mis Martti öelda tahab, või siis poisist mitte välja teha ja minema minna. Ühelt poolt ei tahtnud ma teda üldse kuulata, ükskõik mida ta ka räägiks, kuid samas oli mul praegu nii hea tuju, et miski poleks saanud seda halvemaks muuta. Mu lõbusal enesetundel olid loomulikult ka omad põhjused – eks varem sai ikka midagi joodud ka ja see, mis enne selle Mariliga toimus oli lihtsalt nii koomiliselt naljakas. Vist sellepärast ma end ümber pöörasingi ja Martti poole suundusin.

Kõndisin voodi juurde, kus poiss istus ja vaatasin küsivalt tema poole. Ta vaatas mulle kuidagi nii.. armsa pilguga vastu. See pani mind muigama.
„Ee...“ alustasin ma ebamääraselt, andes sellega märku, et poiss võib lausuda, mida ta öelda tahtis.

Martti pööras hetkeks pilgu kohmetult maha, kuid tõstis selle peagi. „Kristel,“ alustas ta pehmelt. „Ma tean jah, et me oleme nüüd lahus ja värki. Ma ei kavatsegi enam sinu käest selle kõige peale vabandust paluda või midagi, sest ma tean et see ei aita. Aga.. ma arvan, et meil pole mõtet ka üksteist täiesti ignoreerida, eks. Elame oma elu ja oleme lihtsalt.. head sõbrad. Just sellised, nagu me enne käima hakkamist olime.“
See üllatas mind. Ma oleks ükskõik mida kuulda oodanud, kuid mitte seda. Ma olin küll üllatunud – kuid meeldivalt. Martti jutt ütles seda, et ta siiski tundis puudust minuga suhtlemisest. Ja noh, mina ka muidugi. Ja ma olin isegi sisimas mõelnud, et me võiks ikka sõbrad edasi olla. Kuid ma pole selline inimene, kes ise võiks seda küsima minna. Sellepärast olingi ma mõnes mõttes isegi rõõmus.

Noogutasin võib olla et liigagi innukalt, kui ma oleks soovinud. „Ma arvan, et see oleks hea mõte,“ ütlesin ma, poisile samal ajal naeratades. Ta naeratas mulle vastu. Järgnevalt lasin ma end Martti kõrvale voodile istuma. Tegelikult polnud mul aimugi, mis ta siin üksinda tegi, enne kui mina tulin, ma mõtlen. Kuid ma lihtsalt oletasin tol hetkel, et me oleme üksi.

Kui me olime mõlemad mõni aeg vaikinud ja oma mõtetes istunud, turtsatasin ma järsku. Martti pööras pea ehmunult minu poole ja vaatas mind lõbustatud kulmukortsutusega.
„Ma ei saa,“ alustasin ma naerdes. „See oli nii kuradi naljakas, kui Ranel sellele ee.. Marilile selga hüppas. No sorry, aga see lihtsalt oli naljakas.“ Püüdsin kogu hingest vaid itsitamisega piirduda ja mitte südamest naerma pursata.
Martti vaatas mind hetkeks lõbustatult, kuid tõstis siis enda käe ja viis ühe näpu suu ette. „Kuss,“ ütles ta muiates. Seejärel viipas ta käega ühe ukse poole, mis meile küllaltki ligidal oli ja kust korralikumalt kuulates veesorinat võis kuulda.
„Ta on seal?“ küsisin ma naerdes. Martti noogutas. Turtsatasin taas kord. Mul lihtsalt oli hea tuju ja nagu ma ütlesin, ei saanud seda ükski pisiasi alla viia. Ma olin küll natuke pettunud, et Martti ei olnudki siin toas niisama, vaid ootas seda Marilit, kes ilmselgelt praegu end pükse puhastas. Kuid see kõik ajas mind veel rohkem naerma.

„Kuidas sa üldse siia peole said?“ küsis Martti seejärel. „Sa ei tunne ju väga Ranelit.“
Kehitasin õlgu. „Ta on Mathiase suht hea sõber,“ laususin hooletult. Ma ei tea, kas Martti tunneb Mathiast või ei, aga suurt vahet polnud.
Martti noogutas mõistvalt.

Seejärel jäi meie vahele taas vaikus, mille ajal oli kuulda vaid veesolinat ja altkorruselt kostvat lärmi. Mul hakkas juba igav. Pöörasin pilgu hetkeks Marttile ning nähes, et ta samuti minu poole vaatab, turtsatasin vaikselt.
„Mis on?“ küsisin muiates. Ta raputas vaid naerdes pead.
„Ei midagi. Ma olen lihtsalt selle ajaga unustanud, milline sa tegelikult oled.“
„Ja milline ma olen siis?“ küsisin huvitunult.
„Noo, nii.. särav kogu aeg,“ lausus ta ilma mingisuguse piinlikkuseta.
„Tõsiselt?“ küsisin naerdes. Otseloomulikult olin ma meelitatud. „No aitäh siis.“
Martti vaid muigas.

See, mis edasi juhtus, on täiesti mõistatus. Ma ei suuda uskuda, et nii juhtus. Ma ei mäleta sellest peaaegu et mitte midagi, kuid samas mäletan ma sellest kõike. Kõike mida pole vaja. Ma mäletan, et me istusime veel mõnda aega vaikuses, kuni jälle korraks üksteise poole pilgu pöörasime. Ma polnud varem seda märganud, aga sel hetkel avastasin, et me istume nii ligiduses, me peaaegu et puutusime üksteist. Seejärel mäletan ma, kuidas me üksteisele otsa vaatasime ja naeratasime. See, mida ma ei mäleta, on, et mis ma sel hetkel tundsin ja kuidas see kõik alguse sai. Järgnev, mis mul liiga hästi meeles on, on see, kuidas poisi huuled minu omade vastu puutusid. Ma mäletan, et kumbki ei takistanud teineteist, kõik oli nii kui alati, kui me koos olime.
Martti suudles mind nii jõuliselt, kuid samas ka õrnalt. Täpselt nagu alati. Ma tõstsin enda käed ta kaela ümber ja suudlesin vastu. Ma tõsiselt ei mäleta, mis ma sel hetkel tundsin, kuid see ei loe ka enam üldse.

Mind tõi reaalsusesse WC-s vee pealetõmbamise hääl. Ma eemaldusin Marttist kiiresti. Alles siis taipasin ma, mis ma tegelikult teinud olin. Ma värisesin üleni ja tundsin kuidas mul halb olla hakkas. Tundsin, kuidas pisarad mu silma tükkisid. Tõusin kiiresti püsti ja hakkasin ukse poole jooksma. Kuulsin, kuidas Martti veel mu nime hüüdis, kuulsin seal toas ukse avanemist, kuid mind ei huvitanud enam. Peamine oli see, et kuidas ma kõige kiiremini allkorruse vetsu saan. Ma tundsin, kuidas kõik üles ajab. See, mis ma söönud olin, see mis ma joonud olin. Kõik. Järsku ei olnud ma enam nii kindel, et miski mu tuju alla viia ei saa. Noh, tegelikult oli see juba nulli viidud.

Tublii!! Uus osa tuli kiirelt =)
Ja see oli nii hea :)
Ainult, et Kristel oleks võinud sinna istuma jääda, mitte ära joosta :/
Edasi =)

...
Mida muud öelda...
Ahjaa... äkki saab veel?

Viis osa tuleb veeeeel. :) Ja muidu oli plaanis täna veel üks osa kirjutada, aga ma arvan, et ma vist ei jõua. Aga eks näeb. :)

MARTTI


Martti vaatas jahmunult Kristelile järele. Ta hüüdis veel tüdruku nimegi, kuid too ei teinud sellest välja. Poiss ei teadnud, kuidas see suudlus algas või kes seda üldse algatas. Lihtsalt ühel hetkel vaatasin nad teineteisele naeratades otsa ja teisel hetkel juba suudlesid. Kuid sellegipoolest oleks ta tahtnud Kristeli käest vabandust paluda. Lõpuks ometi oli Martti ju julguse kokku võtnud ja tüdruku käest küsinud, et miks nad sõpradeks ei võiks jääda ning üllatavalt oli neiu sellega isegi nõus. Kuid tundus, et see, mis nende vahel praegu toimus, võis kõik jälle vussi keerata.

Kuuldes, kuidas WC uks avanes, ohkas Martti raskelt. See ka veel. Ta pööras pea tüdinult Marili poole, kes nüüd juba tema kõrvale voodile oli istunud. Neiu püksid olid palju kuivemaks saanud ja kuna need olid musta värvi, ei olnud mingit plekki eriti nähagi. Kuid tüdruku tuju oli ilmselgelt rikutud. Täpselt nii nagu Martti omagi.

„Keegi oli siin?“ küsis Marili huvitunult. Martti raputas automaatselt pead. Ta ei vaevunud isegi kuulama, mida neiu räägib, poiss oli niivõrd enda mõtetes.
Marili kortsutas kulmu. „Kellega sa rääkisid siis? Ja keegi naeris ju?“
Martti tõstis aegamisi pilgu. „Aa, jajah, mu üks klassiõde käis korraks siin, niisama rääkisime,“ pomises ta vale pigem endale, kui Marilile.
Tüdruk noogutas mõtlikult.
Noorte vahele jäi mõningane vaikushetk, mis venis aina pikemaks ja pikemaks. Tundus, et Marttil polnud midagi öelda ja sama käis ja Marili kohta. Nad istusid lihtsalt voodil ja vaikisid.

Umbes minuti pärast tõusis Martti otsustavalt püsti.
„Ma lähen ära,“ ütles ta kindlalt. Marili vaatas teda ehmunult. „Ära?“ küsis ta kulmukortsutusega. „Alla, või siis täitsa ära?“
Martti kehitas õlgu. „Ma arvan, et täiesti ära koju. Mul pole peotuju.“
„Mis juhtus midagi, kui ma vetsus olin?“ päris Marili murelikult.
Poiss raputas vaid pead. „Sa jääd peole?“
Tüdruk kõhkles, kuid peale mõneajalist mõtlemist vastas ta ebamääraselt: „Ma arvan küll jah. Kuigi mul ka väga tuju pole, siis ma loodan, et see tuleb veel.“
Martti oli mõnes mõttes isegi õnnelik ja rahul, et Marili veel koju ei lähe. Siis oleks pidanud poiss ta ära saatma, kuid praegu soovis ta tegelikult vaid otsejoones ära minna.

Noored suundusid allakorrusele, kus pidu täies hoos oli. Martti lasi silmadega veel üle elutoa käia, otsides sealt Kristelit, kui tüdrukut leidmata, suundus ta esiku poole.
„Ooota, Martti, kuhu sa jooksed juba?“ küsis Ranel, kes just samal ajal elutoast välja oli tulnud.
„Aam, ma lähen koju ära, pole tuju,“ vastas Martti.
„Mis kõigil viga on? Just natuke aega tagasi jooksis üks see tsikk.. Kristel. Nüüd sina…“
Kuid Martti ei kuulanudki, mida Ranel edasi rääkis, sest kui ta oli kuulnud, et Kristel lahkus vaid mõne hetke eest, oli poisil võimalus veel tüdruk kinni püüda.

Martti astus uksest välja just sel hetkel, kui takso maja ees peatus. Kristel avas autoukse ja istus taksosse sisse. Poiss kirus end, et ta nii kaua aega oli veetnud üleval Mariliga rääkides, lükkas välisukse pauguga kinni ja jooksis auto poole. Veel oli võimalus, et ta jõuaks sinna enne, kui see minema sõidab. Kuigi kui ta oleks isegi jõudnud, poleks see arvatavasti midagi muutnud.

Martti jõudis väravani joosta, kui takso liikuma hakkas. Kuid Kristel pööras viimasel hetkel pea paremale ja Martti püüdis ta pilgu. Tüdruk vaatas talle hetkeks otsa, kuid pööras pilgu koheselt. Martti vaatas, kuidas takso mööda tänavat minema sõitis.




Martti hoidis enda telefoni käes. Oli peost järgmise päeva pärastlõuna ja poiss kaalus, kas helistada Kristelile või mitte. Ta tahtis nii väga kasvõi korraks tüdrukuga kokku saada. Tahtis eilsest peost rääkida ja sellest mis juhtus. Ta tahtis öelda, et see, mis juhtus, polnud tegelikult üldse lihtsalt kogemata juhtunud, et ta armastab teda ikka veel. Kuid ta ei teadnud, kas tal on julgust.

Lõpuks, olles umbes kümme minutit mobiili lihtsalt käes hoidnud, oli ta otsustanud. Ta otsustas, et ta helistab Kristelile.
Martti valis peast tüdruku numbri ja pani kutsuma.

„Jaa,“ kostus telefonist mõne kutsumise järel kõhklev hääl.
„Hei, Kristel,“ alustas Martti, samuti natuke ebakindlalt.
„Mm, tsau jah.“
„Kuule, ma tahtis küsida, et ega sa korraks kokku ei taha saada?“
Mõnda aega oli kuulda vaid vaikust.
„Miks?“ küsis Kristel seejärel kahtlevalt.
„Nooh, ma tahtsin eilsest rääkida. Palun! Korraks, kümneks minutiks.“
„Ee.. ma lähen tegelikult Agnesega shoppama.“
Martti vandus endamisi. „No palun, selleks ei lähe ju kaua aega.“
„Viis minutit.“
„Diil, viis minutit.“
„Kus?“
„Ee, kus sa tahad? Pargis?“
„Okei. Pargis, kell 5.“
„Oh, tänud.“
„Eem, seal näeb siis.“
„Jah, tsauka.“

Ohates lõpetas Martti kõne. Nii et see oli siis tehtud. Kristeli hääl oli küll terve vestluse ajal ebakindel ja kahtlev, kuid tüdruk oli siiski küllaltki kiiresti nõustunud.
Iseasi oli küll see, kas Kristel ka tõsiselt Agnesega shoppama läheb, või oli see lihtsalt mingiks tobedaks ettekäändeks, et poisi seltsis võimalikult vähe aega veeta, aga see ei lugenud enam.

Martti vaatas kella. See näitas kolme.

Nõustun =)
Väga hea on
Uut!

....

mõtle ise kiitus välja